Archive for aprill 16th, 2021

Aiatööd

Reede, aprill 16th, 2021

Täna mulle meenus, kuidas ükspäev unistasin, et siis, kui ööbikud juba laulavad, siis kindlasti ongi viimaks mu magistritöö valmis. Istusin oma töö taga ka täna mitu tundi, mees veits kadekurva pilguga tunnistamas, et mul käib juba peenhäälestus. Endalegi ootamatult avastasin, et mu magistritöö on sama hästi kui tehtud. Pmst võiksin sellega välja minna ja mingi positiivse hinde kindlasti saaks. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, sukeldusin nädalaks verandaga maja üksindusse ja muudkui tegin iga päev. Tegelikult rohkem kui nädal järjest, pigem üheksa päeva. Viimased kaks päeva olen aina muutnud seda, kuidas andmeid esitada, täna vahetasin loodetavasti viimast korda oma töös kõik diagrammid välja. Nüüd on täitsa mõnus vaatepilt.

Mehel nii ludinal läinud ei ole, vahel ta öösiti ärkab ja mõtte peale, et magistritöö tähtaeg läheneb, tõmbab tal selja hetkega higiseks. Arvasin, et ainult minusugused menopausis mutid suudavad sellist kuumahoogu välja manada, aga vaat mehed oskavad ka. Kuna mul endal on töö palju valmis, siis lubasin mehele konsultandiks hakata. Ta enda juhendaja pole üldse süvenenud veel, mida mees teeb, aga mees ütleb, et kuna ta siiani nagu eriti midagi teinud ei olegi, siis on vara põdeda juhendamata jäetuse pärast. Homme on mehel oma tudengitega viimane loeng, see tähendab jälle ühte kustutatud päeva magistritöö koha pealt.

Peab tunnistama, et mu identiteedikriis sai ootamatult lõpu sellega, et mulle pakuti kolledžis mõned kursused ja ma olin nõus õpetama minema. Ainult sel tingimusel muidugi, et magistrikraad kaitstud, aga küll saab. St see oli minu tingimus. Inimesel peab elus olema mingi siht ja väljakutsed, muidu vajub teine päris ära. Nüüd mul on õnneks ka suveks tegemist eneseharimisega ja loengute ettevalmistusega. Saaksin järgmisel õppeaastal kolm kursust, kellest üks on hullud it-inimesed ja see seltskond mind igatahes hirmutab küll. Loodan, et nad pole varem andmeanalüüsiga kokku puutunud. Aga ma pidin nõustuma, sest peab ju kuhugi jala ukse vahele lükkama. Nüüd on mul hea töötukassa konsultandile ka ütelda, et töö on olemas, siis ei pea lampi ei tea kuhu kandideerima hakkama. Üks õpetamise töö on mul ka juuniks kokku lepitud, aga siis tuleb ju suvevaheaeg ja õpse ei saa suveks tööle sundida, sest koolid on kinni. Tore.

Ma ei tea veel täpselt ainekava, see vbla on erinev sellest, mida meile õpetati. Kuna õppejõud, kelle asemele lähen, ei ole ka see, kes minul oli, siis loodan, et aine on muudetud praktilisemaks ja ei kubise enam sedavõrd teooriast nagu mõne aasta eest. Igatahes küsis siinne direktor nõu pealinnast meie osakonnast, st sealt, kus õpin ja valdkonda koordineeriv õppejõud andis mulle rohelise tule. Noh, kui kukkuda, siis pigem juba kõrgelt…

Täna ma pikale kõnniringile ei jõudnudki. Kui meil arvutis töötamisest ajud krussi läksid, käisime ehituspoodides tomatiturvast ja segukaste ostmas, siis vaaritasin süüa, siis käisime kalmistul koristamas ja vioolasid istutamas, siis retsisime aias roose ja õunapuud ja mees ladus ka puuriida ümber, et oleks korralikum vaatepilt.

Viisin eelmisel suvel surnuaeda ühe pinnakatteroosi, mis elas talve üle nii katmata kui muldamata. Istutasin ta külje alla mõned võõrasemad seniks, kuni roos ilusaks läheb. Teisel platsil on väike vaas, sinna panin ka mõned lillekesed.

Mrt tegi surnuaeda pingi (ja teise samasuguse Raplasse) juba mõne aasta eest ja see oli läinud hirmus mustaks. Juba aasta või rohkem me iga kord sinna sattudes tunnistame, et pink ikka must ja me jälle ei võtnud midagi pesemiseks kaasa. Täna siis mees valmistus teadlikult, võttis kaasa vett ja nuustikuid ja küüris pingi puhtaks (mees ütles, et kollane nuustik käib kahe uu-ga ja see teine, väikene, ühega 😀 ). Värv on pingil ülihästi peal püsinud, näeb pestult jälle nagu uus välja.

Nendes ümmargustes vaasides on piibelehed, mida täna ohtralt kastsime. Eelmisel kevadel ei olnud neil ainsatki õit, ainult lehed. Pole varem näinudki sellist asja.

Mis puutub platside riisumisse, siis me pole erilised triibutegijad. Millegipärast on tavaks saanud, et liivale tehakse rehaga muster peale, aga mul see üldse eriti välja ei tule ja ei tundu ka vajalik. Üritasime lihtsalt liiva platsidel ühtlasemaks riisuda, sest muudkui ühele poole triibutades on teisest servast hakanud liiva väheks jääma. No midagi me seal korraldasime, aga kuna on ropult tuuline, siis homseks on platsid kindlasti jälle männiokkaid ja oksi täis. Süda jäi rahule vähemalt, et oleme hoolitsenud.

Ükspäev, sest ka siis oli jube tuul, lendas me tühi veetünn uppi.

Siit pildilt on hästi näha, milline roosivõpsik enne köögiaknast paistis (pildil üleval paremal nurgas). Selle võpsiku ma võtsin täna nii palju maha, et ainult kolm tädikese roosi jäid alles, need kõige ilusamad. Keskel oli miski metsik roos, mille oksad kasvasid 4-5 meetri pikkuseks ja selle mees juuris täna välja. Mingi hetk peame ka õunapuu maha võtma, sest selle aiaosaga on meil teised plaanid, aga täna Mrt saagis maha ainult kõige hullema kuivanud osa koos katkise linnumajaga.

Viimaks istus mees kasvuhoone ette ja tegi jänese nägu. Me mõlemad väsisime paaritunnisest toimetamisest täiega ära.

Kuna ilusaid potte enam kuskilt juurde ei leidnud, paneme osad tomatid segukastidesse. Taimed on mul akende peal nii suureks läinud, et ilmselt järgmisel nädalal istutan oma jao kasvuhoonesse ära.

Kaks esimest tomatit elasid kasvuhoones esimese öökülma katmata üle. Hommikul olid autoaknad jääs, aga tomatid kenasti püsti. Kui päike soojendama hakkas, avastasin, et tomatitaimed on mullale siruli visanud. Arvasin, et ongi kutud, et vbla varahommikul olid lihtsalt jääs, aga ei, kella kahe paiku päeval olid taimed jälle püsti ja kasvavad edasi. Üks kurgitaim on ka juba kasvuhoones, see ei teinud külma peale teist nägugi.

Kui mul õpingud läbi saavad, hakkab siia blogisse ainult loodust tulema 😀