Viimaks saabusidki väga soojad ilmad. Mehel algas puhkus. Minul sel suvel mingit puhkust ei ole, sest suvatsesin vastu suve minna uuele töökohale. Ma ei kahetse, sest elu on huvitav ja kuna töötan poole kohaga, siis üritan ennast tõesti ka pool töönädalat ametiasjust eemal hoida. Alati see ei õnnestu, aga enamasti siiski.
Mu töös on hakanud ette hüppama ka esimesed takistused ja mõni asi on päris raske. Ei tohi töö teemasid liiga tõsiselt võtta. Ja tõesti nagu ka varem öelnud olen, mu elu suurim väljakutse on õppida elama iizilt, võtma kõike kergelt ja muretult. Eks ma püüan.
Paar päeva tagasi oli meil laulatuse aastapäev – 20 aastat juba möödas sellest. Kooselu 27 aastat ja no mis ma oskan ütelda – enamus sellest ajast on siiski olnud ilus. Raskeid aegu on ka olnud, aga selline ju elu käibki. Nüüd on kõik lapsed suureks kasvatatud ja vastutus ainult iseenda eest.
Jaanilaupäeval olime koos oma laste peredega ja kõik oli väga tore, väljaarvatud see, et jõudsime koju kell kolm teise päeva hommikul. Autos võitlesin unega, aga ei võinud päris ära vajuda, sest mees roolis oli ka unine. Kaks vanainimest, ei ole enam need ajad, ei ole! Mu jaoks on täiesti arusaamatu kuidas mingid hilises keskeas inimesed suudavad teha öötööd, näiteks. Mina ei suudaks.
Ma jälle ei viitsi eriti kirjutada, näitan parem pilte.
Tänavune õitsemine aias on nagu veits sassis. Ei mäleta, et roosihekk oleks õitsenud enne pojenge. Ja üldse on pojengipõõsad kuidagi hõredad, väheste õitega. Tavaliselt õitseb roosiheki Hansa koos Flammentanzi ja ühe tundmatu roosa roosiga, mis tädikesest siia aeda jäi. Seekord plahvatas üksinda.
Kasvuhoones möllavad peamiselt kurgid.
Õhtul käisime ratastega sõitmas ja mees tegi ka esimese supluse. Ta väidab, et meri on soe, aga ma luban endale siiski mõneks ajaks ses suhtes veel skeptiline olla.
Aias on meil juba rohkem õitsejaid, aga ma pole viitsinud neid pildistada. Kuna eelmine öö jäi lühikeseks, siis olen täna peamiselt päevitanud ja lugenud ehk et niisama tiksunud. Õhtul grillis mees ära viimased šašlõkid, mis jaanilaupäevast järele jäid ja seetõttu sõime õues. Väga mõnus tegelt.
Lõppeval nädalal käisin üle hulga aastate töötervishoiuarsti juures, kus mind kaaluti ja mõõdeti nagu mingit titte kolmandast beest. Nagu ma ise ei teaks, et olen paks. Imelikul kombel see kõik mind eriti ei häirinudki, sest keegi otseselt noomima ja kriitikat tegema ei hakanud. Nad ei saanud mulle isegi tervisesporti soovitada, sest juba kõnnin nagunii igapäevaselt kuus-seitse kilomeetrit, nädalavahetustel 10 – 12. Aiatööd ja rattasõit veel lisaks. Saigi paberitesse kirja, et tervisesport, st et kõnni edasi nagu kõnnid. Üllatav oli see, et mu silmanägemine on jätkuvalt väga hea, kaugele näen üle keskmise hästi (lugesin kõige alumist märgirida) ja lugemisprillid on samad, mis sobisid kolm aastat tagasi ehk et halvemaks nägemine läinud ei ole. Eriti hea uudis oli see, et üldkolesterool oli kukkunud kuue peale ja veresuhkur 4,9 peale. Ma arvan, et nii madalat kolesteroolinäitu ei ole mul olnud juba paarkümmend aastat. Eraldi HDL-i ja LDL-i nad muidugi ei mõõtnud, aga HDL on mul üldiselt olnud ikka kahe kandis ehk et täiesti ok. Vererõhk oli ka täiesti ok, see pole mul ka viimased paarkümmend aastat muutunud. Täitsa kobe mutt. Kuna mu proovid ja elutegevus tundusid arstile aktsepteeritavad, ei pea ma enne uuesti töötervishoiuarstile minema kui alles kahe aasta pärast. Kehvemate näitudega oleksin tagasi kutsutud juba järgmisel aastal. Vedas.
Üritagem siis suve nautida nii kaua kuniks on.
P.S. Jalutamas käies näen hotellide juures Ukraina numbritega autosid, osad neist igasugust kraami täis topitud, mille põgenikud on jõudnud sõja eest pagedes kaasa haarata. Mu süda tõmbub iga kord valust kokku, kui näen neid õnnetuid inimesi. Nende kodudes toimub kujuteldamatu õudus, mida me loodame, et ise iialgi kogema ei pea. Ära siis unusta Ukrainat toetada igal võimalikul juhul. Neid aidates aitame ka iseennast.
