Ühed lugud

Toibume vaktsiinilaksust. Ausalt öeldes päriselt hirmutav on see, missugune reaktsioon ootab veel siis, kui oleme teise süsti saanud. Seniste kogemuste põhjal tuleb see hullem kui esimene. Võime uue süsti saada aprilli teises pooles. Peame jälgima, et vaktsineerimine ei toimuks vahetult enne magistritööde proovikaitsmisi, sest ei tea ju, kuivõrd see sutsakas meid rajalt maha võtab. Vähemalt mingi nädal varem peaks see toimuma, et jätta mitu päeva paranemisaega.

Mina ei teinud eile mitte midagi. Nii jube raske oli olla, et isegi kõndida ei jaksanud, ainult õhtul mehega väikese tiiru jalutasime. Terve päev ainult lugesin ja kudusin sokki (jaa, mu sõrmed jälle kannatavad seda teha). Mees oli sunnitud kõrge palavikuga ikkagi oma loengud tudengitele ära andma, sest kuhu sa ikka oma töö tegemise lükkad. Mu meelest sai ta väga hästi hakkama. Ma alati naudin seda, kuidas mees oma ainet annab, tarka juttu voolab ohjeldamatult rahuliku sugereeriva häälega.

On imeline tunne, kui saan terve öö rahulikult magada. Kuna eelmine öö oli olnud mingi palavikus vähkremisega õudukas, olin ilmselt ka ekstra väsinud ja tõesti magasin ärkamata kogu öö. Hommikul asemelt tõustes täheldasin, kui hea kerge on astuda. Eile hommikul seevastu oli mu kere nii raske, et vaevu jaksasin voodist tõusta ja terve päev olin täiesti jõuetu. See meie vaktsineerimise kõrvalnähtude üleelamine oli nagu päriselt koviidisimulatsioon.

Pean ära märkima ka eileõhtuse õudse elamuse – mu pea kohal teepoolse toa diivaninurgas oli suur must ämblik. Võin kindlalt väita, et mingit sellist elukat ei olnud minu silmad varem näinud – must jämeda kerega ja pikkade jalgadega, ta kogu läbimõõt võis olla mingi neli või viis sentimeetrit. Mulle täitsa tundus, et tegemist on mingi eksootilise lõunamaise isendiga. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ta meile tuppa sattus, kui meil on toad remonditud ja kuskil ei tundu olevat mingeid selliseid pragusid, et ta kasvõi pööningult võiks alla laskuda. Kohutav! See isend nägi nii jube välja, et mees, kes alati hellalt kõik ämblikud majast välja kannab, võttis tolmuimeja ja hävitas selle jubeda looma.

Ma täitsa kahtlustaks, et see kole elukas tuli meile koos uue diivaniga Ameerikast, aga tundub veits kahtlane, sest kus ta siis vahepealsed paar kuud oli? Ehk oleks ta siis ikkagi juba varem ennast meile ilmutanud. Aga kui see ämblik ikkagi on kodumaine, jääb ainult imestada siinse liigirikkuse üle.

Algas koolivaheaeg ja peale seda on mul gümnaasiumis anda ainult üks tund. Kuna viimaseks tunniks mingit uut teemat pole planeeritud ja tahan teha ainult tagasisideküsitluse, siis on mul juba praegu suur pingelangus. Hea hulga aega on ära võtnud tundide ettevalmistus ja töölehtede tegemine, kuigi mees on olnud abiks. Ausalt öeldes igast nädalavahetusest üks päev on selle töö peale kulunud. Nüüd jääb veel õpilaste arvestustööd kontrollida ja tagasisidestada ja arvestused välja panna. Muidugi ka hulk praktikapabereid täita, igasugu aruandeid kirjutada ja esitada, aga see on kõik köki-möki. Mul on isegi õpetaja kutseeksamiks juba töö sama hästi kui valmis kirjutatud. Siis jääbki ainult see eksam sooritada ja magistritöö teha ja kaitsta. Mis hinne sealt tuleb või kuhu keskmine langeb, ei huvita üldse, sest stipendiumid enam sellest ei olene. Tahaks kõik koolivärgi lihtsalt kaelast ära saada.

Tahtmine blogida tuli mul selle peale, et jagasin täna Veebimeedikute lehelt võetud infi selle vaktsiini kohta, mida haridustöötajatele süstima hakatakse. Veebimeedikud on arstide hääletoru. Ja ma teadsin juba ette, et mu tänupostitus ei saa vbla mitte ainsatki laiki ega kommentaari (EDIT: üks toetav kommentaar siiski tuli). Mitte et ma sellepärast postitanuks, et ei tea mis feimi ja sulli saada ja kommenteerimisest puhas postitus on tegelt puhas rõõm, sest… Mul on sõbralistis mitmeid 5G ja iga-asja-vastaseid, osad neist vandenõuteoreetikutest on, muide, sama eriala lõpetanud, mille ma ja mitte lihtsalt ennast läbi vedanud, vaid lõpetanud cum laude. Sest. Jällegi. Nagu vanasti öeldi, siis ega haridus matsi riku. Siinkohal mats tähendab lugemis- ja analüüsivõimetut, väheste teadmistega isikut.

Aga miks ma arvasin, et mu postitusele reaktsioone ei tule, on see, et inimesed ei julge reeglina avalikult näidata, et nad on vaktsiinide poolt. Ja need, kes on vaktsiinide vastu ja kuuluvad mu sõbralisti, ei taha vbla minuga kaklema tulla. Enda vaktsineerimist on siiani julgenud esitleda mu meelest ainult arstid ja õed.

Mu postitus on osaliselt ajendatud sellest, et koolis, kus töötan (hetkel pole lepingut, sest kursus juba lõppes) ja iga nädal praktikatunde annan (praktikalepinguga), ei lubanud direktor mind vaktsineerimise nimekirja panna. Ma ise polnud sel ajal enam koolimajas, mistõttu mees käis aru pärimas, miks mulle pole seda võimalust antud. Direktor vastas, et ministeeriumi otsus on, et praktikante ei vaktsineerita. Mis oli sulaselge vale.

Sain ennast vaktsineerimise nimekirja panna ainult haridusministeeriumi abiga, sest loomulikult ei ole sellist otsust olemas. Vastupidi, iga koristaja ja kokk ja üldse kõik inimesed, kes koolimajas tegutsevad, saavad ennast vaktsineerimise nimekirja panna, ei loe isegi see, et nad on mõne teise firma palgal. Koolile ei maksa see ju vähimatki ja iga koolijuht peaks olema huvitatud hariduses töötavate inimeste vaktsineerimisele kaasaaitamisest. Sest sellega kaitsevad nad peamiselt just õpilasi.

Kirjutasin ja helistasin ministeeriumisse ja olen suures vaimustuses sellest, kui abivalmis ja mõistvad inimesed meil seal töötavad. Helistama hakkasin tegelikult selle peale, et sain automaatvastuse, et mu kirjale vastatakse 30 päeva jooksul. Aga ma ei saanud oodata, sest meie kooli nimekiri pidi lukku minema järgmisel hommikul kell kaheksa. Vastutav töötaja lubas mulle kindlasti vastata veel sama päeva õhtul ja kui siis vastus tuli, ma nägin, et see oli saadetud koopiaga veel mitmele ministeeriumi vastutavale tegelasele. Kiri lõppes soovitusega võtta oma kooli direktoriga ühendust ja anda talle teada enda vaktsineerimissoovist. Seda ma ka kohe tegin ja mõni tund hiljem, kella poole üheteist paiku õhtul, avas juhiabi mulle regamise võimaluse.

Tolle eesliini töötajaga rääkides kuulsin, kuidas tal väike laps häälitseb taustal, ta töötab ilmselt kodukontorist. Kusjuures on ime, et ta telefoni teel üldse kätte sain, sest see telefoninumber on haridusasutustele saadetud teatise peal ja kogu aeg kinni. Need inimesed seal töötavad mu meelest võimete piiril, täiesti ebainimliku tempoga. Seda enam olen talle tänulik ülikiire tegutsemise eest. Need ministeeriumi inimesed, kellega vestelda sain, olid kõik ülimalt osavõtlikud ja olles juba jõudnud mu kirja lugeda, pidasid mu muret vbla ka eriliselt oluliseks, mõistes ülekohtu määra. Teema liikus edasi isegi spetsiaalsesse kriisikomisjoni.

Kuna mul oli hirm, et jäängi nimekirjast välja, kuigi olen täna ja tulevikus haridustöötaja, siis kirjutasin eile päeval igaks juhuks veel ühe kooli direktorile ja küsisin, kas ehk nende nimekirja võiksin pääseda. Ma pole selles koolis kunagi töötanud, aga mind on kutsutud sinna juunikuu valikainenädalaks. See direktor hakkas kohe otsima võimalust minu nimekirja võtmiseks, aga enne tuli õhtu kätte ja pääsesin ministeeriumi abiga ikkagi enda kooli nimekirja. Vaat selliseid üdini empaatilisi koolijuhte on meil! Imeline!

Ma nüüd ei teagi, kas langesin töökiusu ohvriks või mis see üldse oli. Lootsime mõlemad mehega, et direktor meie ees eksitamise pärast vabandab, aga ta pole isegi mu mehele midagi selgitanud. Me pole teda peale seda intsidenti koolimajas näinudki, pole kokku juhtunud.

Jääb ainult loota, et mu andmed nüüd enne haigemajja jõudmist kuhugi kaduma ei lähe. Mu pere ütleb, et nii paranoiline ei maksa olla, aga olen paigutatud olukorda, kus ei usalda enam mitte kedagi.

Hea tüng oleks muidugi see, kui ma oma raskelt kättevõideldud vaktsiinist miski hullu tervisejama saaksin. Olen perearstiga konsulteerinud ja see andis vaktsineerimisele rohelise tule. Nõu küsisin sellepärast, et kümmekond aastat tagasi jäi mul puugivaktsiini saamine pooleli peale teist süsti jubedate reaktsioonide pärast. Need süstid mõjusid nii, et mul nägemine peaaegu kadus, ma ei suutnud pilku fokusseerida, polnud tasakaalu, ei suutnud ühtegi rida lugeda ega vaadata isegi telekapilti ja üleüldse see oli nii kohutav tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Aga koroonavaktsiin töötab teisiti, on oma olemuselt midagi täiesti erinevat, sellepärast arvas arst, et ei tohiks probleemi tulla.

Ma tean, et see AZ vaktsiin annab ainult 60% kaitset nakkuse eest, aga samas 100% kaitse saab sellega raskelt haigestumise eest. Iseenda haigestumist ma tegelikult ei kardagi, sest mul suht suva, kas elan või suren, aga ma vaktsineerin ennast peamiselt oma õpilaste pärast. Ma päriselt arvan, et kõik, kes teiste inimeste tervisest hoolivad, peaksid ennast vaktsineerida laskma. Muidugi, kui tervis lubab üldse.

Üks oluline fakt veel. Kui mees mulle koolist helistas ja direktori keeldumisest rääkis, ma hakkasin telefoni otsas hullumeelselt karjuma. Päriselt. Ma isegi enam ei mäleta täpselt, mida ütlesin, aga mu ahastus oli mõõtmatu, sain sekundi jooksul puhtakujulise närvivapustuse. Nutsin ja röökisin nagu poolearuline. Mina, kes ma olen jummala rahumeelne inimene, suht tuim tükk, kusjuures. Aga olukord oli ootamatu, lausa ennekuulmatu. Mitte iialgi enne ei ole keegi mind sedavõrd endast välja viinud, et sõgedalt käituma hakkaksin. Tundsin, et minust lihtsalt rullitakse üle kõrgemat positsiooni ära kasutades. Pikalt mu draama ei kestnud, sest mees püüdis mulle midagi seletada, aga ma ei suutnud ta juttu kuulata ja katkestasin kõne. Mille peale mees jooksis kohe koolimajast ohvississe, sest naine läks lolliks ju, mine tea, mida seal teeb. Me läksime sel hetkel suht tülli, riidu ja nuttu jätkus õhtuks kojugi.

Mu meeleheide oli nii suur, et olin valmis oma õpetajapraktika katkestama ja magistriõpingute lõpetamise aasta võrra edasi lükkama. Kirjutasin sellest isegi õppejuhile, kes on mu juhendaja. Päriselt kaalusin, et mida teen siis, kui ma ei suuda või ei saa enam samas koolis praktikatunde anda. Mõte sellest, et pean veel mitmeid päevi veetma selles koolimajas, ajas mind peaaegu iiveldama. Aga siis mõtlesin, et mul on oma klassiga veel üksikud tunnid jäänud, ma ei raatsi neid õpilasi käest anda ja tahan minna nendega kursuse lõpuni. Pealegi – mis ei tapa, teeb tugevaks. Kusjuures nüüd hakkab juba tekkima teatav masohhistlik huvi, et mis tunne oleks vaadata silma inimesele, kes on minuga nii halvasti käitunud. Et mida ma talle ütleksin? Või mida tema mulle ütleks?

P.S. Ma palun, et kui tahate siin kommenteerida, siis üheski kommentaaris ei oleks avalikustatud kooli nimi ega linn, kus see asub. Mu eesmärk ei ole selle postitusega kedagi kahjustada, dokumenteerin vaid iseenda elu.

Kuna te võibolla kujutate ette, et olen juba ära surnud või midagi, siis igaks juhuks ilmutan elumärki. Tegemist on palju ja pole olnud aega blogi kirjutada. Mõned asjad siiski on, mille alati dokumenteerida tahan, no näiteks selle, et käisime hambaarsti juures. Mina pääsesin ühe visiidiga, 30 minutit ja hambad kõik korras. Mehel oli rohkem teha ja ta käis kahel päeval oma hambaid parandamas. Üldiselt me käime ikka kord aastas hambaarsti juures, ealised iseärasused.

Kui juba tervisest juttu on, siis pean jäädvustama ka fakti, et eelmisel nädalal tabas mind üle hulga aja kergekujuline vertigo. Viimati oli mul peapööritus 2019. aasta juuli algusel, sel päeval, kui tegin ülikooli sisseastumiseksamit. Kui mees poleks mu eest hoolitsenud ja mind poolsurnuna pealinna vedanud, siis magistriõppes ma praegu poleks. Rohkem kui aasta sain rahus olla ilma et mingit peapöörituse jama oleks, aga nüüd äkki ühel ööl hakkas mul halb ja järgmine päev ka tuikusin ringi mõned tunnid, aga siiski nii hull ei olnud, et oleksin oksendanud. Seekord tuli vertigo vist sellest, et mul paar päeva varem jäi selg haigeks, igati kangeks ja valusaks ja vist veri ei jõudnud pähe või midagi. Ega ma tegelikult ei ole täpset põhjust ära tabanud, miks need atakid tulevad. Olen ainult ühe uurimuse leidnud, kus kirjas, et miski teraviljade sees võib seda tekitada, kahtlustan teraviljavalke, aga kust mina tean? Teravilja ma ei söö ka tavaliselt. Ja kuidas ma võiksingi teada, kui näiteks ühel mu lähisugulasel oli peapööritus terve suvi ja ta oli pikalt uuringutel nii kohalikus kui pealinna haiglas ja lõpptulemusena ei leitud mingit põhjust. Kui põhjust ei leita, siis ei saa ju õiget ravi ka, sest algallikas on tuvastamata. See mu meelest üks puha uurimata valdkond on. Saan aru küll, et keskkõrvas mingid kristallid liiguvad ja pilti sogavad, aga miks nad siis tekivad sinna nii, et elada ei lase?

Vertigo on üks kohutavamaid seisundeid, sest see halvab mu täielikult. Ma pole eluvõimeline, kui mul peapööritus on. Õnneks esineb neid seisundeid harvem kui üks kord aastas. Närvipingega need seotud ei ole, sest mu kõige hullematel pingeperioodidel pole vertigot kunagi olnud ega ka peale nende perioodide lõppu. Suudan oma atakid seostada ainult toitumisega ja pingetega seljas.

Tore vanainimese jutt, eks ole.

Imedeime, aga me käisime täna tõesti kossu vaatamas. Maskid on seal kohustuslikud ja selle käes ma piinlesin nii, et napikalt oleksin poole mängu pealt ära tulnud. Ma lihtsalt ei suuda maskiga pikalt olla, pea hakkab õhupuudusest ringi käima. Noh, siis ma seal viilisin nii, et hoidsin terve mängu ajal maski veits näost eemal ja viimase veerandi ajal jätsin nina maskist välja. Mul ei ole koroonat ja ma ka ei karda koroonat. Aga hingata tõesti tahaks. Müts maha kõigi ees, kes oma töö tõttu pikad päevad maskis olema peavad! Mina ei suuda. Rohkem ilmselt maskide perioodil saali kohale ei lähe.

Poisid mängisid tehnikaülikooliga, keda pidasin meie omadest kõvasti paremaks, aga esimesed kolm veerandit me olime pehmelt öeldes pikalt ees. Väga veider mäng oli, sest kogu aeg juhtisime ja siis viimase kolme minutiga mängisid poisid edumaa maha ja kaotus tuli. Haige värk. Peaks vist mõtlema nii, et tegelt ma teadsin, et nad kaotavad ja tore, et kolm veerandit siukest ägedat uskumatut mängu näitasid.

Me kossumeeskonnas on kaks minu õpilast, üks eelmisest aastast ja teine praeguselt kursuselt. Kuna e-kursust annan, siis ma nägupidi neid ei tunne, mees näitas, et see ja see. Noh, tore teada.

Ülikoolis ajab mind praegu kõige rohkem närvi praktika. Ei saagi aru, mis teema mul sellega on. Käin mehe tundides vahtimas ja eks ta siis vahib minu tunde ja mingi aeg tuleb õppejuht ja vahib ka, kuidas me tunde anname. Korraks oli mul selline tunne, et selle kuramuse praktika ja kõigi selle nõudmiste pärast oleksin võimeline isegi magistriõppe pooleli jätma. Lihtsalt nii mõttetult tüütu tundub kõik. Ja ebavajalik. Motivatsioon null. Eks ma tiksun muidugi edasi, aga vahepeal on täiesti “lost” tunne ka kõigi muude ainetega. Kusjuures koormus on väike võrreldes sellega, mida eelmisel aastal kogesime. Ja tookord me tegime omale ju igavese kõrge keskmise hinde. Aga lihtsalt nii mõttetu tundub kõik. Tüüsenmiljooner korda küsin endalt, et milleks ma seda kõike teen ja ega adekvaatset vastust ei ole, aga ega ma pole ka see inimene, kes heast peast asju pooleli jätaks.

Mis siis veel?

Vananemine on nõme. Mu jaoks jube raske. No ei salli, noh. Kõik need öised higistamised ja välimuse muutus ja igasugune jama. Õnneks on mul vähemalt lähisuhe, lohutus seegi.

Rohkem ei tulegi midagi meelde. Justkui poleks eriti palju elu toimunud, aga toimub siiski.

EDIT: Ma ei tea, mis jama mu blogis kommenteerimisega on, sest kõik seadistused on sellised, et kommentaarid on lubatud. Vaatasin kõik võimalikud ja võimatud kohad üle, kus vähegi midagi kommenteerimisega seotud ja no pole ma seal muutnud aastate jooksul mitte midagi. Ma ei saa ise ka oma blogis kommenteerida.