Ühed lugud

Imelised on sellised laupäevad, kui mitte midagi tegema ei pea, aga ometigi toimetad varahommikust saati igasugu asju. Nüüd on õhtu käes, vajusime mõlemad elutoa diivanisse ja vahime telkust suva videoid. Mu jalad konkreetselt löövad pilli.

Ma täna kohe hommikul kõnniringile ei läinudki, vaid hakkasin aias toimetama. Lõikasin maha ära õitsenud lilled, vedasin õuepeenrast tomatitaimed kompostikasti, koristasin kasvuhoonet ja seadsin sinna kassidele natuke parema olemise sisse. Naabrinaine on ikka veel ära ja meil miisudega jätkuvalt üksjagu sebimist. Mitte et nad siis ei elaks meie aias, kui naabrinaine kodus on, ikka neile meeldib rohkem meie juures olla. Sel nädalal suutsin mõlemale kassile hakkliha sisse peidetult ussirohtu anda ja kissitajakass, kelle nimi on tegelt Liisu, sai turja peale ka kirburohu. Teine kass ei lase ennast puutuda, talle vbla kuidagi selja tagant lähedale hiilides saaks rohtu turjale tilgutada, aga seda me pole veel proovinud.

Kui aiatööd tehtud said, käisin ikkagi kõnniringil ka ära ja tagasiteel tulin poest läbi, et lihapirukale hakkliha osta. Kraamisin tube ja küpsetasin ühe soolase ja ühe magusa piruka või õieti kringlilaadse pärja. Ma nädalavahetustel ei viitsi eriti süüa teha, sellepärast mätserdan pärmitaignaga.

Õhtupoole käisin korra poodides ja ostsin Pepcost viie euroga kahese paki päevakardinaid. Meil on elutoas kena mustriga pitsiline kardin, aga see tundub sügisesel ajal kuidagi jube pime, tahtsin tuba valgemaks saada. Lisaks tahtsin ka, et kardinaid oleks kaks, siis saab neid kahele poole eest ära lükata kasvõi siis, kui akna lahti teen. Kardinad on nagu mingid suvalised tüllid, ilma mustrita. Kuna meil toad on madalad, pidin kardinad ka üksjagu lühemaks õmblema. Mul on see kiiks, et üldse ei kannata, kui kardinad mööda põrandat lohisevad. Õmblesin käsitsi, sest kartsin, et õmblusmasina nõel ei ole selle kanga jaoks piisavalt terav ja võib hakata niite krousima. Ahh, käravad kah, sihukesed lihtsad tükid. Suveks võin ju kenama pitsilise akna ette tagasi panna.

Mrt on nädalavahetustel mässanud verandal. Eelmisel nädalal ta jättis soojustuse panemise pooleli, sest jube nöök oli penotahvleid õhemaks lõigata ilma vastava masinata. Veranda põrandale läks kaks kihti penoplasti, kokku 20 sentimeetrit. Peno läks ka vundamendi servade peale, mille tõttu tuli tahvleid servadest õhemaks teha. Mrt rentis täna Cramost selle masina, mis kuuma traadiga peno lõikab ja töö läks nagu lennates.

Selle masinaga saab igast õhukesi kihte maha võtta või ükskõik kui pakse ja kuuma traadiga lõigates ei teki ka sellist “lund” nagu miski noa või saega ihudes.

Täna sai teine kiht penoplasti maha, seina äärde pani mees hiiretõkkeplekid ja kõige peale läks OSB-plaat. Veranda näeb nüüd välja juba nagu tuba.

Kui nüüd Mrt millalgi aknad õigesse kaugusse nihutab, saab akende vahele vahu ära lasta. Praegu puhub akende vahelt tuul heasti sisse, aga ometigi on verandal siis, kui päike paistab, palju soojem kui õues. Saame ehk homme õuest katuseplekid verandale vedada talvevarju, siis saaks õue ka rohkem korda teha.

Uus korstnaplekk on ka valmis, aga ei teagi, millal sellele järele saaks minna. Üks kiirem töö, mille kindlasti peab lähiajal ära tegema, on veranda uste kohale ajutised varikatused ehitada.

Mul saab varsti kaks nädalat mööda päevast, kui radioaktiivseks muutusin. Mingeid väga hulle kõrvalnähte pole olnud ja loodan, et hullum on möödas. On olnud suurt väsimust, kurguvalu, öist rahutust ja higistamist, aga võrdlemisi leebelt siiski. Just sel nädalal on need sümptomid tulnud, aga õnneks kurguvalu kestis ainult ühe ööpäeva. Ravi ise peaks hakkama tulemusi andma alles paari nädala pärast, praegu olen ületalitluse ägenemise faasis. Käisin sel nädalal isegi kontoris koosolekul, aga tulin kohe peale nõupidamist ära, et mitte teistele kiirgust jagada. Radioaktiivne kiirgus on üks eriti imelik asi – sa ei näe mitte midagi, ei tunne mitte midagi, ei helenda isegi, eks ole, ja ometigi pead inimestest eemale hoidma. Õnneks on mul rangemate piirangute aeg möödas, nüüd pean ainult lapsi ja rasedaid vältima. Enam ei pea ma oma pesu eraldi pesema ega vetsus kolm korda vett tõmbama. Kuna Mrt on palju hõivatud, siis olen ka meile mõlemale süüa teinud. Olen küll jälginud, et oma kahvleid või lusikaid kuhugi vedelema ei jätaks. Aga jällegi – mismoodi kiirgus edasi kandub üldse? Ei mina tea. Jah, ma ei tohi mingeid pritsmeid kuhugi jätta ja eelmisel nädalal toimetasin köögis kummikinnastega. No ja siis ma mõtlen, et kuidas see kiirgus saab mehele ohtlikum olla kui mulle endale? Ehk et ise ju olen kogu aeg veits radioaktiivne ja kui see mulle midagi halba ei tee, kuidas siis teistele?

Lõpetuseks üks tänane aiapilt. Kevadel istutatud vaarikataimed on kenasti kandnud ja kollane on teisel ringil. Sain täna veel õuest viinamarju ka. Kuigi mitu korda on öökülma olnud, pole see viinamarjadele midagi teinud, täna need olid kohe eriti head magusad.

Tõin kolmapäeval kontoris tööl käies plekitöökojast ära meie korstnapleki või noh, tegelikult mitte meie… Vaatasin juba plekil järel käies, et kuidagi suur nagu. Mees mõõtis korstnapitsi külje ära ja võttis teadmiseks, et see on 54 cm, aga kui plekitöökotta jõudis, siis tellis pleki küljepikkusega 64 cm. Ma nüüd ei saagi näidata, et plekk on korstna otsa kinnitatud, sest see kate tuleb tellida uus. Eksitus ehk 50 eurot kooliraha on muidu selline:

Korsten jäi, niisiis, sel nädalavahetusel lõpetamata. Teine töö, mille mees tahtis kindlasti enne külmade tulekut valmis saada, oli maja lõunapoolne katuseserv. Sel jäid enne mehe haigust roovitised parajaks lõikamata ja üks plekk ka panemata. Katuseserva lõpetas Mrt eile ära ja kohendas veidi kenamaks ka ajutist harjaplekki.

Üks kiire töö enne suuremat sügist on veel veranda ustele varikatuste ehitamine. Ustel on garantii viis aastat ja see kehtib ainult juhul, kui neid varikatused kaitsevad. Mitte et me ise ei tahaks neid vihma eest varjata, ikka tahame. Mees peab välja mõtlema mingid ajutised katusekonstruktsioonid, sest maha tuleb need nagunii uuesti võtta, kui läheb fassaadi katmiseks. Veranda akendel ei ole praegu ka vahtu vahel, seda ei saa enne panna, kui aknad on liigutatud sama palju väljapoole nagu uksed on. Umbes sellisele kaugusele nad peavad siis jääma, et kui laudis peale panna, on kõik ühel joonel.

Ilmad on praegu ilusad suvised ja vbla ei tule paaril nädalal üldse eriti vihma, siiski ei võta mees enam sel aastal katuse ehitamist ette, sest järjestikuseid vabu päevi ei ole rohkem kui maksimaalselt kaks nädala kohta. Paari päevaga ei jõua isegi vana katusekatet (loe: katteid) maha võtta. Katusetöö tuleks teha järjest, et mitte lasta vahepeal vihmal majja sadada. Praegu on katus sellises seisus, et enam pööningul ämbritega majandama ei pea, lekkiv osa on uue katte all ja veel alles olev vana katus peab kenasti vihma. Kannatab järgmise suveni küll.

Üks pakilisem töö on hoopis veranda põranda soojustamine. Sinna läheb kile niiskustõkkeks, siis kahte sorti peno ja kõige peale puitkiudplaat. Kui need kõik pandud, saame õuest katuseplekid varju alla tuua ja õue korda teha. Ma tegelikult ükspäev juba väljas koristasin – lohistasin segumasina maja seina äärde, tassisin veranda seina äärde kraavi kogu üle jäänud liivahunniku, viskasin liiva all olnud koormakatte prügikasti ja lükkasin laiali ka viimase järele jäänud killustiku. Lauahunnikut liigutasin ka veidi terrassi poole, et mõlemad autod korraga hoovis parkima mahuksid.

Ilmad on tõesti praegu uskumatult kenad päikeselised. Eile ma osa aega lihtsalt peesitasin terrassil, aga enne tegin ära kaks suuremat tööd – pelargoonid istutasin ümber puhtaks pestud pottidesse ja tõin need tuppa talvituma ja naabrinaisele korjasin neli kasti õunu. Naabrinaisega on see värk, et tal oli puusaliigese operatsioon ja ta taastub pealinnas poja juures oktoobri lõpuni. Muidu ta ikka korjab oma talveõunad alati ise ära, tal on hea õunu hoida jahedas esikus, aga sel aastal ta pole saagi korjamise ajal üldse koduski. Ütlesin ükspäev naabrimehele, kes on siin üüriline ja naabrinaisele linna posti viib ja ta majapidamisel silma peal hoiab, et kle korjame õunad ära. A naabrimees teatas, et tema ei viitsi. Ta pole vahepeal, kui majaomanik ära on, viitsinud isegi muru niita ja lasi aia suht heinamaaks. Kuna mina viitsisin, siis otsis naabrimees mulle vähemalt kastid välja ja pani pärast õunakastid ka naabrinaise esikusse ära. Hiljem õhtul tal oli tibi külas, kes aitas veel õunu korjata (ilmselt talle endale) ja õunapuude aluseid koristada ja siis ta tõesti niitis ka üle mitme aja.

Naabrinaise aias on nii jämedad õunapuud, et nimetan neid tsaariaegseteks. Tüve läbimõõt vähemalt pool meetrit. Üle saja aasta vanad on need kindlasti. Suht suured ja risuräsud ja ma ei teagi, mis sordid seal kasvavad. Üks üleni punane õun on igatahes talvesort, need on järelvalmivad ja kannatavad säilitada vaat et kevadeni. Aga teine õun on tal vist mingi sügissort, mis küpsest peast meenutas pirnõuna, aga kõik päris küpsed ei olnud, ilmselt mingid sügisõunad ikkagi. Punaseid sai kolm kasti ja neid teisi üks. Ma kaste väga täis ei pannud, et õhk paremini vahelt läbi käiks. Naabrinaisel on head suured plastmasskastid õunte hoidmiseks.

Kuna naabrinaine on ära, on tema kasside toitmine ka üürilise kohustus, aga kuna ta käib vahepeal koolis ja on mitu päeva jutti kodust ära, siis toidame neid miisusid ise ka. Kassid elavad nagunii kogu aeg meie aias, siin on parem valik pikutamiskohti. Oleme neile andnud hakkliha ja kassikrõbinaid. Kusjuures kassid on läinud nii julgeks, et üks juba lubab ennast paitada ja sügada.

Panime enne kassidele toidu karpidega kasvuhoonesse, aga varesed on nii jultunuks läinud, et juba käivad seal ka miisude sööki hävitamas, sellepärast toidame kasse väikeste portsudega paar korda päevas. Kusjuures naabrimees annab neile ka iga päev maksa ja krubulaid, aga ikka nad norivad meie käest ka. Triibik tuleb kohe, kui uksest välja läheme, meie juurde näuguma ja kitub ära, et keegi talle süüa andnud pole. Tegelikult muidugi on, aga ta on permanentselt näljane. Ma küll olen talle mitmel korral öelnud, et püüdku hiiri ja seda ta vahepeal ka teeb, aga ikka tuleb igal võimalusel süüa norima.

Korjasin eile ära suuremad suvikõrvitsad, osad jäid veel kasvama. Oleme siin juba rohkem kui kuu aega järjest igapäevaselt oma aia viinamarju puginud ja nüüd viimaks need hakkavad otsa lõppema. Meil on kaks sorti viinamarju, millest üks on väike sinine mari ja hea magus, see põõsas oli meil tänavu nii täis, et sinetas. Superhea maitsega marjad. Teine sort on kollane ja magus küll, aga nende vürtsikas maitse mulle ei meeldi. Praegu nopin iga päev mõne marja ka kollase vaarika pealt, neid tuleb aina juurde. Leidsin isegi ühe suure punase vaarika. Kasvuhoones on veel paar kurki ja õues on rohelisi tomateid. Õuetomatid tänavu hästi ei kasvanud, kippusid mädanema ilmselt liigse vihma tõttu. Selline kummaline suvi oli. Kevadel istutatud ebaküdoonia andis ainult ühe vilja.

Kuna meie tänav on remondis, on siin uskumatult vaikne. Nii vaikset tänavat ei saa me siin kogeda ilmselt enam enam ühelgi teisel aastal. Jah, siin on praegu kole sopaauk ja mitte kunagi ei tea, kas jalgsi linna poolt tulles üle tee ka koju pääseb, aga lihtsalt imeline on siin elada, kui autod permanentselt majast mööda ei kihuta. Tööpäeviti muidugi on teemasinate müra, aga alates kella viiest on siiski vaikus.

Olen olnud kolm nädalat ravidieedil. Mitte kaalu langetamiseks, vaid selleks, et mu organismis ei oleks joodi. Mu toidulaud on selle tõttu olnud nii vaeneke, et hakkasin isegi pärmitaignaga liha- ja seenepirukaid ja kaneelirulli küpsetama. Pärmitainas koosneb ainult jahust, veest ja pärmist. Küpsetan niukseid rõngaid:

Süüa võin ainult liha ja köögivilja ja mõnda teravilja, aga köögiviljast ka kõike ei tohi, no näiteks isegi kapsas on keelatud. Null piimatoodet, null kala, null valmistoitu. Ükspäev vaatasin poes ringi ja tõdesid, et ma ei või pmst mitte midagi süüa, mida siin müüakse. Hullult tüütu, aga olen sellest dieedist rangelt kinni pidanud. Sest homme lähen neelama radioloogilise joodi kapslit ja see ravi ei mõju, kui enne pole olnud joodivabal dieedil. Ja ma ei taha seda teist korda läbi elada.

Homsest alates, kuna olen radioaktiivne, pean olema peaaegu kuu aega karantiinis. Esimesed kümme päeva on eriti range isoleerimine – tööle minna ei tohi, mehega samas voodis magada ega ta lähedal viibidagi ei tohi. Oma pesu pean pesema eraldi, mitu korda päevas pean käima duši all ja peale vetsus käimist pean kolm korda vett tõmbama. Mineraalvett pean endale sisse kaanima nagu maiteamis. Loodan, et enesetunne lubab vähemalt töötada, aga kui ei, siis lasen ennast haiguslehele kirjutada. See on kilpnäärme ületalitluse ravi, mille tulemus võiks olla see, et ületalitsusest saan lahti, aga enamasti asendub see siis alatalitlusega. See viimane on vähemalt tablettidega kontrolli all hoitav.

Mrt on Hollandist tagasi, nüüd me siis igal võimalikul hetkel ehitame. Hull on see, et peaaegu iga päev sajab vihma, mistõttu pole aimu ka, millal siin üldse katusele ronima saab hakata. Nagunii peame enne veranda vundamendi ära kõvendama ja kogu seda värki ka kuidagimoodi tõstma, et verandat vähegi sirgemaks saada. Mehel on plaan olemas, kuidas seda teha, aga kõik see värk tundub hullemast hullem.

Tänane hommik nägi välja selline, et mees tegeles vundamendiga seestpoolt ja mina väljastpoolt. Mrt puhastas neid kive, mis peaksid moodustama justnagu vundamendi, aga on lihtsalt lahtised kivid. Pärast mätsis sinna kivide vahele segu. See oli niisuke esialgne tugevdamine, sest vundamendile tuleb ümber valada korralik betoonikiht. Homme ta plaanib tuua materjali, millest saalungid ehitada ja siis läheb lahti. Oma vana segumasina tõime eile Mrt venna juurest Haapsallu – katkisena talle selle andsime, tervena laenasime tagasi.

Minu iseoma oli vundamendi lahtikaevamine. Rammisin seal paar tundi, aga jätsin pooleli, sest räme vihmasadu algas – pmst valget vett tuli alla kosena. Ja kahjuks tühjenes see kosk mu vastkaevatud kraavi. Muidugi ma teadsin, et see juhtub, aga oleksin võinud vähemalt osa vett kuidagi kaugemale juhtida. Vihmaveerenni enam veranda küljes ei ole, aga katuselt tulevad alla kaks suuremat koske ja võinuks ju nende alla miskit suunavat sättida, et vesi majast kaugemale voolaks. Mrt arvates see pole probleem, sest ega me niipea väliste töödeni ei jõuagi.

Igatahes ma kaevasin vundamenti lahti kuni ilm lubas. Veranda trepi kõrvalt kaevasin välja hullu suure vana pojengi juurika ja istutasin selle kaugemale aianurka. Ma arvan, et see roosa pojeng on siin trepi kõrval olnud sellest ajast, kui olime lapsed. Lõikasin maha ka pikad puitunud kuslapuuväädid, mis ulatusid juba katuseni, ka need kuslapuud on siin kasvanud me lapsepõlvest saati. Oleme neid korra ka varem täiesti maha lõiganud, vist aastal 2017, sest muidu ei saanud sealt väätide vahelt kätte vanu redeleid. Kuslapuid ma välja ei juuri, need peaksid järgmisel aastal hakkama uusi võsusid ajama. Ainus taim, mis majanurgas kaevamisele veel ette jääb, on Flammentanz, aga see just praegu õitseb ja ma ei saa ju kohe ta kallale minna. Õnneks on veel natuke aega mõelda, mida sellega teeks. Teiselpool treppi on veel igihali, mille pean ümber istutama ja siis vana suur sparglipõõsas, millest ühe nurga saan ehk ikkagi kaevates alles jätta. Vihm tuli peale, kõik töö jäi pooleli.

See on isegi hea, et vihm mu tuppa ajas, sest ausalt öeldes olin savikamakate kraavist väljakangutamisest juba suht nõrkenud. Veranda trepi kõrval on kergem muld, vbla sügavamal tuleb ka savi vastu, aga siinpool otsas hakkab kergelt ka liiva sisse viskama ja kaevamine ei meenuta enam nii väga tellisetehase toorme hakkimist.

Haapsalus on praegu maitsete promenaadi üritused, tegime õhtul seal isegi tiiru ja sõime kahe peale ühe kebabi. Sellel toidul ei olnud kahjuks nagu üldse maitset, aga ports oli suur ja saime sellest kõhud täis. Rahvast oli promenaadil vähe ja vähe oli ka toidu pakkujaid, eriti võrreldes möödunudaastase üritusega. Läksime sinna tegelikult ainult frititud räimi otsima, aga see me tuttav talumees ei olegi tänavu oma kalakestega Haapsallu tulnud, kes neid krõbekalu teeb.

Eile, kui segumasina järel käisime, sõitsime korra ka hambaarsti ukse tagant läbi, et vaadata, millal ta puhkuselt tuleb. Mul tuli eile ühe esihamba tagant miski tugevdusserv ära ja vaja oleks hammas korda teha. Alles ma käisin seal hambaarsti juures, kõik vaadati üle ja oli korras ja nüüd siis sihuke jama. Mitte enne kui millalgi oma sünnipäeva paiku saan arstile helistada ja aja kinni panna ja siis läheb veel kindlasti mitu kuud enne, kui ükskord oma hamba seal letti lüüa saan. Kuhugi võõra hambaarsti juurde ma igatahes minema ei hakka, vähemalt seni, kuni välja ei paista, et hambal miskit puudu on. Oleks mul esihamba juures tühimik, siis muidugi tormaksin pealinna ükskõik mis raha eest, aga praegu loodan, et kannatab oodata. Ma põhimõtteliselt ei ole nõus minema ühegi teise hambaarsti juurde. Olen sama hambaarsti juures käinud juba miski 35 aastat vist.

Mis siis veel? Kui mees konverentsil oli, käisin Saaremaa pojengifestivalil, mis on üks vinge koht. Tegin seal hulganisti pilte, aga ei hakka siia laduma. Olin suvilas neli päeva, niitsin muru, käisin rattaga sõitmas ja korjasin kukeseeni. Seal ma tegelikult päriselt puhkasin, igal õhtul kütsin omale korraliku leili ja päeval praadisin ennast päikese käes. Tarisin kaasa mitu raamatut, sest ei tea ju mille tuju parajasti tulla võib, aga lugesin ainult ühte. Mõnus oli olla seal rahus ja vaikuses.

Mind vihmailmad muidu puhkuse ajal üldse ei häiriks, kui poleks vaja väljas ehitada. Masendav, kui peab töid edasi lükkama, kui iga vaba päev on ometigi nii arvel. Kui oleks kakski järjestikust kuiva päeva, saaksin aia üle võõbata, aga kussa, no pole. Õnneks on verandal katus peal ja seal sees on veel palju töid teha enne, kui ükskord katuse kallale läheme.

Üks suurem uudis on see, et esmaspäeval algab meie tänava remont. Juba on keelumärgid ja aiad kohale toodud. Kodust välja pääseme siis ajutiselt ainult Kopli tänava kaudu, aga ma ei tea, kas peame päris alt linnast läbi sõitma või pääseme ikkagi ka haigla juurest peatänavale. Praeguse märkide paigutuse järgi tundub, et töid alustatakse siit meie ristmikust lossi poole, sest Koidula tänav paistab esialgu lahti jäetavat. Hulluks müdistamiseks läheb, aga see tähendab ka, et ajutiselt ei käi meie majast mööda mingit liiklust. Oleme seda remonti pikisilmi oodanud, sest korras tänav peaks tähendama seda, et lõpeb pori lennutamine meie akendesse ja seinale. Kui tänav korras, saame ükskord hakata ka maja fassaadi kordategemist plaanima.

Et mitte ainult porist ja vihmast rääkida, siis lõpetuseks mõni värvilisem pilt. Vihm on tegelikult hea, sest paneb kõik kasvama.