Archive for the ‘Mrt’ Category

Praegu midagi ei toimu

Saturday, August 29th, 2020

Tööpäevad olid eriliselt pingelised, esmaspäev algas sellega, et seisis mul leti ees üks vanamees ja lihtsalt sõimas ja vingus. Mrt oli mingi aasta tagasi tal kodus arvutit parandamas käinud ja öelnud, et kui see ei aita, tulgu meile kohale ja installime kogu värgi üle. Kusjuures kui vanamees nädalavahetusel Mrt-le helistas (puhkpäeval!), siis rääkis ta hoopis teisest arvutist, mille oli alles ostnud. No igatahes ei saanud ma midagi aru, mis toimub ja viimaks sadas mees ohvississe ja oli hullult närvis tolle vanamehe peale, käed puusas õiendas temaga. Me seda onu siidkinnastes ei kohelnud tõesti, sest ta oli ülbe ja tahtis kõike tasuta saada. Viimaks sai ka, sest soovisime temast vabaneda. Kusjuures ma kulutasin ta arvuti peale esmaspäeval viis tundi, samal ajal, kui vanamees kõrval istus ja valdavalt hädaldas. Mõtlesin, et nüüd ma siin siis harjutan otsekohesust ja meelekindlust ega luba endale halvasti ütelda, selline treening on ehk ka vahel vajalik. Mul jäi sellel hommikul isegi töö juures kohv joomata, rääkimata lõunasöögist, sest vanamees lahkus alles kell pool neli.

Edasi läks ainult paremaks, kolmapäeval kinkis üks tänulik klient mulle pudeli vahuveini, mille samal õhtul peaaegu üksinda keresse keerasin. Enamus meie kliente ongi sellised tänulikud ja armsad ja kardavad väga, et äkki me paneme poe kinni ja mis neist siis saab. Muidugi on meil sellest tööst ammu kopp ees, aga tõsiasi on see, et oleme oma linnakeses pmst ainsana järele jäänud seda teenust pakkuma, konkurendid on jalga lasknud, sest tööd lihtsalt ei jätku. Hakkabki tõeks saama see, mida mees juba kümme aastat tagasi ennustas, arvutite paranduse teenust enam eriti ei vajata. Kõik muutub. Sellepärast me ülikoolis käimegi, kraad aitab ehk tööturul püsida.

Neljapäeva õhtul sõitsin kohe peale tööd Haapsallu ära. Vedasin peegli tuppa (selle tualeti, mis eelmises postituses). Reedel koristasin põhjalikult, kuigi siin midagi eriti koristada polegi. Niitsin muru, sättisin oma lillekesi, korrastasin roose. Ja koristasin saaki.

Tomateid ja suvikõrvitsaid muudkui tuleb. Need viimased on tänavu mingi naljaka kujuga.

Tädikese roosid kuuri ees on teisel ringil. Tõin ühe imeliselt lõhnava õie tuppa

Täna tegime kiire sutsaka suvilasse. Oli vaja sinna mingit träni viia ja tuua voodiriided pessu. Muru polnud nädalaga eriti kasvanud, aga mees jooksis ikka niidukiga korra üle õue samal ajal kui mina mööda metsi trööpasin.

Mart oli tüdrukutega nädal tagasi me laevukest parandanud, tõmbas masti püsti ja pani piraadilipu vööri. See laev on muidu täiesti tarbetu juust, aga lastele mängimiseks hea 😀

Mu seenekorje algas sirmikutega
Käisingi kahe molliga metsa all, seenekorvi korjasin viimaks enam-vähem täis. Pärast ei tulnud meelde pilti teha.

Pohli on palju, aga need on tänavu kuidagi pisikesed. Jätsin kukekate ja pohlade menetlemise homseks, sest lihtsalt ei jaksanud kõike ühe päevaga. Saunas ka käidud ja ennast igatepidi ära väsitatud. Kusjuures metsast koju jõudes olin nii väsinud, et jalad tudisesid. Veider, sest olen muidu tubli kõndija, aga tudin võis tuleneda ka sellest, et ma polnud eriti midagi söönud. Esimese tänase korraliku söömaaja tegime alles laevas tagasiteel, kell oli siis juba viis läbi. Meil sellised poole päevani või teinekord ka õhtuni paastud on muidu tavalised. Vahelduv paastumine on vanuigi vajalik, sest minusugune võib nüüdsel ajal süüa umbes poole vähem kui suurema osa elust harjunud olen. Ainevahetus on sedavõrd aeglasem, et tuleb ennast tublisti piirata, et mitte rasvumise tõttu haiguste küüsi langeda. Vananemine on mulle väga raske.

Ja lõpetuseks üks nunnu pilt.

Juba 3-kuune

Meie Sofi on jube memmekas. Kui Kmr on kodust ära, siis tüüp magab tema pluusi peal. Muidu talle meeldib õhtul minu või Mrt süles nurruda, aga ükspäev ta lasi meie juures kogu aeg lipet, et Kmr-i pluusi peal uneleda. Ühel tööpäeva õhtul, kui süüa tegin, ma ei saanud aru, mida see miisu seal välisukse juures näub kogu aeg, ta muidu on vaikne titt ega nuta üldse. Aga Kmr oli koju tulnud ja rääkis õues telefoniga, Sofi kuulis ja kohe hakkas igatsema. Loodetavasti elab ta tervena vähemalt veerand sajandit 😀

Ilus loodus…

Wednesday, August 19th, 2020

Olime kolm päeva Narva-Jõesuus oma eriala õpside suvekoolis. Konverentsiruumist saime ainult korraks õue, jalutasime pika tee hotellist poodi ja tagasi. Hullult ilus meri, loodus, kõik nii kodumaiselt kaunis ja… samas nii masendavalt vene. Müüja ei saanud mu eestikeelsest jutust sõnagi aru ja patras ikka oma vene keelega. Spa teenindaja kutt oskas eesti keeles öelda vaid paar pähe tuubitud repliiki. Adminid õnneks enamus siiski eesti keelt nii palju oskasid, et saime üksteisest aru. Meie seltskonnas oli ka venelasi, kes kõik suutsid eesti keeles rääkida. Aga samas tuli jutu sees välja, et üks pealinna vene kooli õpetaja pidi eriolukorra ajal kokku pandud superjuhise kõik vene keelde laskma tõlkida, sest nende kooli õpetajad ei saanud aru. Õpetajad? Eestimaal sündinud ja elavad haritlased ei oska eesti keelt… Vot see on üks asi, mida ma esiteks ei mõista ja mida teiseks on mul ka raske taluda.

Õnneks ei satu ma Ida-Virumaale eriti tihti, pealinna tegelt ka mitte. Sellepärast võin rahulikult omas mullis edasi elada ja kujutleda, et Eestimaal ei sünni ega kasva ülbeid arrogante, kes kohaliku kultuuri ja keele peale jalga tõstavad. Olgu nad pealegi kenad inimesed, nii need asjad lihtsalt ei käi.

Suvekoolis oli muidugi tore, kuigi eriti midagi uut me ei õppinud. Eks me üliõpilastena oleme mitmete teemadega juba varasemast kursis, aga teiste kogemustest kuulda oli ikkagi hea. Meresuu hotell on ka täitsa heal tasemel, toad puhtad, maja ilus, toit maitsev. Eile õhtul pidi meil olema väheke pidulikum olemine, mille puhuks lõin ennast tagasihoidlikult lille. Tegelt me niisama laulsime seal kitarri saatel.

Pilte me seal õieti mingeid ei teinud.

Hakkame välja minema.
Merd on siin vähe näha, aga vaated olid imelised, eriti päikeseloojangud.

Töönädalavahetus

Sunday, August 9th, 2020

Tööl käia on jube tüütu. Neli päeva ohvissis venisid nagu maiteamis, kuigi tööd oli täiega palju. Reedel lasime verandaga majas remondiga edasi ja nüüd on ka elutoas kõik seinad vahatatud. Täna hommikul pani mees paar liistu paika ja kardinapuu ja kardinad üles, aga kuna ta eile maratoni jooksis, siis jaksamist palju polnud (ma istusin maratoni korralduslauas terve päev, oli vaimselt väsitav). St meil on pühapäev puhkepäev, imedeime. Ma pole midagi kasulikku teinud peale tolmu võtmise ja küpsetamise. Rattaga käisin Pullapääl, niisama tšillisin 21 kilti.

Küpsetasin jahuvabu juustukaid. Pekk pärineb laadalt.

Reede hommikul esimese asjana tõime antiigipoest koju riidekapi, mille juba esmaspäeval ostsime. Pildistasin seda õhtupäikeses, veits veider pilt. Imestasin, kuidas vanad kapid kokku ja lahti käivad, neli polti ja üks kiil oli kogu kinnitusarsenal. Kusjuures tõime kapi koju juppideks võetuna, mistap oli seda transportida igati kerge.

Tänahommikuse jalutuskäigu ajal sattusime laadale, kus mees realiseeris oma lambanaha unistuse. Ta juba ammu tahab diivani ette pehmet lammast, kuhu oma vanad väsinud jalad pista ja nüüd siis leidis sellise hinnaga, millega kannatas osta. Mööblipoes maksis suur lambanahk 200 eurot, laadalt sai 60-ga.

Mrt hakkas majas tasapisi kaableid ja lüliteid sobivamate vastu vahetama. Need retrolülitid on keraamilised, kaabel on petekalt väljastpoolt tekstiiliga kaetud.

Üleval lae all paistab keraamiline harutoos.

Täna käisime Jyskist elutuppa kardinat ostmas. Pole küll täpselt see, mida kujutlesin, aga sobib siiski. Tahtsin kahte kardinat, aga polnud võtta selliseid, mis meeldiks. Meil see Jysk siin on veits vaeneke, pole kõike sama võtta, mis neil pealinnas on.

Kardinaid on halvas valguses suht võimatu pildistada.
Ma ei suutnud Pepcos vastu panna liblikatega küünlaalustele. Eriti, kui selline maksab € 1,29.
See on lihtsalt üks suveõhtu pilt.
Kuigi mul oli pikast rattasõidust kann täiega kange, käisin ikkagi õhtul ka ujumas ära.
Esimene suplus sel suvel, täitsa nitšekas. Mees ei jaksanud ujuma tulla.

Transist välja

Sunday, August 2nd, 2020

Kuuajane puhkus on möödunud nagu transis. Sellest me peame nüüd ärkama. Aga tõesti, selline tunne on, et vajusime justkui terveks kuuks mingisse ehitusseisundisse, nägemata muud enda ümber. Ja kui siis silmad avad, avastad, et uups, meil on puhas maja, siledad soojad ja ilusad põrandad, sirged valged laed, puhtad seinad… Kuidas see kõik üldse juhtus? Ja miks me nii väsinud oleme kogu aeg?

Kahe suurema toa remont oli meil lükatud kuhugi määramatusse kaugusesse, sest kogu aeg tundus, et ei ole piisavalt raha ega aega. Kogu aeg oli, et “ükspäev kui…” Kuni Mrt otsustas, et võtab soomepapid üles ja vaatab, mis seisukorras me põrandad on. Ta ainult vaatas. Üks asi viis teiseni kuni otsustasime, et kui juba siis juba. Puukuur jäi ehitamata ja sellega pole kiiret, ta ainus võlu sellel suvel oleks olnud, et aed oleks saanud kinni ehitatud. Aga noh, tagantnaabriga on meil jätkuvalt otseühendus, võime vabalt teineteise aeda jalutada, sest suur tükk tara on maha võetud juba sellest ajast, kui siit vanad kuurisarad lammutasime. Vähemalt lammutuspuidu mäed on ära veetud ja õu ka natuke puhtam.

Kahe toa remont alates lammutamisest ja tühjendamisest kuni lõppviimistluseni välja on läinud kokku maksma ligi 4000 eurot. Et siis paar tonni toa kohta. Võib vaid ette kujutada, mis see kõik oleks meile maksma läinud, kui oleksime tellinud sama töö ehitajatelt.

Kui ikka kõike oskad, ei ole karta miskit 😀

Mina täna üldse midagi kasulikku ei teinud peale selle, et käisin põldmarju korjamas. Põldmarjadega teen talvel mandlijahust purukooki. Mrt lakkis ahju, aga ainult ühe raundi, sest õhtuks lakk alles naksus ja teist korda värvida ei saanud. Ma ei värvinud mitte midagi, kuigi mu tooliprojekt on ikka veel pooleli. Veranda oli liialt ehituskola täis, ma ei mahtunud seal kuskil värvima ja kui mees oma tavaarid viimaks kokku korjas, oli õhtu käes ja naisel jaks otsas. Tavaline “kärss kärnas ja maa külmand” keiss.

Mees tegi hommikul ka paberist šabloonid valmis, mille järgi ahju ümbrusse plekid tellida. Tahaks ühte valget ja ühte kuldset plekki.

Eile istusin elutoa selles nurgas, kus mu lapsepõlves ka oli diivan ja seina peal pommidega kell ja tundsin ennast väga kodus. Ma üldiselt ei mõtle sellele, et see maja siin on mu lapsepõlve armas koht, sest oleme vanadele mälestustele kordades uusi peale kuhjanud, siia oma perekonna mälestused loonud. Aga eile tundsin ennast siin nagu oleks ajaränne toimunud. Naimal olid toad alati väga puhtad. Võibolla sellepärast, et viimaks ometi toad puhtaks ehitasime, see vana aja tunne mul tuli.

Ots paistab

Saturday, August 1st, 2020

Meie suurepärase puhkuse lõpetuseks jäi veel ahjule uus lakk peale panna. See töö toimub homme, viimasel vabal päeval. Palgivaha sai otsa ja kaks seina sellepärast tegemata, aga küll saab. Tasub meenutada, et tänavu suvel pidime ju ainult puude katusealuse ehitama, mis jäi tegemata ja mis pole üldse oluline.

Täna on ahju ümbrus krohvitud, üks sein vahatatud, palju liiste pandud ja üks uks värvitud.

Pildid mõlemad veel ilma krohvita.
Mees pani selle pildi allkirjaks “kaablid ka kõik paigas” 😀

Kes töödega varahommikul alustab, see jõuab veel isegi puhata ja mängida. Läheme ratastega sõitma.

Midagi tehtud jälle

Friday, July 31st, 2020

Täna on elutoa üks sein saanud liistud, ahju ümbrus mõlemas toas on betooniga ääristatud, üks uks on lühemaks saetud, elutuppa viimane riba parketti pandud ja kõige lõpuks tõmbasime teepoolse toa kahe seina palkidele peale valge vaha. Vahaga palkide katmine tundus algul täielik feilimine, aga nüüd me vaatame, et kannatab nii elada küll. oleme mõne seina jätnud plaatidega katmata peamiselt sellepärast, et meile endale meeldib imetleda ammuste aegade ehituskunsti. Näiteks ühes toas on näha, kus enne on olnud aknad ja kuidas palgid on seotud. Täna ma avastasin, et osade palkide vahel ei olegi vist sammal, vaid tundub olevat punavetikas. Nüüd see enam nii väga puna ei ole, pigem valge. Igatahes oleme otsustanud, et kui ühel päeval enam ei taha, et pooled seinad toas on nagu peenema linnakodaniku kodus ja pooled nagu naabrimemme laudas, saame need alati katta plaatide ja tapeediga. Hetkel ei jaksa rohkem mõelda ega ammugi enam midagi suuremat ehitust teha.

Eriti tähelepanuväärne on, et täna on see päev, kui saime viimaks segumasina koos juurde kuuluva nodiga õue pealt ära koristada.

Meil on väga suur panipaikade puudus ja tegelikult ka ruumipuudus. Need palkseinad ei jää tulevikus eriti paistmagi, sest siia on planeeritud suuremad mööblitükid. Elektrikapi lasime tuppa panna, sest sellele puudus parem koht. Nüüd oleks vaja see ka millegi taha või sisse peita.

Lõpetuseks pisut loodust.

Neljapäevased tööd

Thursday, July 30th, 2020

Elutoa lagi ja sein

Wednesday, July 29th, 2020

Täna said valmis elutoa sein ja lagi, mees jõudis enne veel ahju juurest vana betooni lõhkuda ja seina krohvida. Ma parandasin vanu toole, et saaks neile teise värvikihi peale tõmmata ja põhjad külge panna. Esimese tooli pidi küll mees laiali peksma, sest mu jõud ei hakanud peale. Seda ta liimis ka, aga teise tegin põhiliselt üksi.

Õudne urgas. Siin pidi natuke pehkinud palki välja lõhkuma ja puidukaitset kasutama.

Millalgi seina ehitamise ajal hakkas naabrimees rasket rokki kuulama. Esimest korda täheldasime, et tümakas kostab läbi seina. Muidu ta vist üldiselt kuulab muusikat kõrvaklappidest, aga vbla täna talle hakkas viimaks me ehituslärm närvidele käima, et tasakaalustas seda või midagi.

Naabrimees rääkis täna Mrt-le, et ta korteris on ka kõik põrandad kõverad ja kui auto vihma ajal aknast mööda sõidab, siis viskab vihmavett aknaraami vahelt tuppa. Tal on sellepärast aknalauale rätikud pandud. Nende ta kõverate põrandate peale on pandud laminaat ja seintes on tal kips. Loodame, et omanikud ei lase teisel majapoolel ära mädaneda ja millalgi ikka päris remondi ka teevad.

Me peame vaatama, et katuse vahetamise suvi oleks kuiv, muidu keerame oma remondi ka pekki.

Lõpp paistab 🙂
Mingi memm siin koristab jälle.
Tõime mu sünnipäevaks terrassimööbli tuppa ja siia ta mõneks ajaks jääbki. Nagunii pole aega ega tahtmist õues istuda. Pilt on tehtud enne, kui kardinatele pitsid õmblesin.

Lõpetuseks üks kardinapitsi lähivaade. Passib kenasti tapeedi roosidega 🙂

Parandustöö

Wednesday, July 29th, 2020

Kuna rikkusin eile tüllkardinad ära, õmmeldes need liiga lühikeseks, tegin täna parandustööd. Ostsin kangapoest üheksa meetrit pitsi ja õmblesin kardinatele neist pikendused. Käsitsi õmblesin juhuks, kui tahan millalgi kardinad välja vahetada, sest siis saan pitsid kergesti lahti harutada ja taaskasutada. Igasugune pits on talumatult kallis, aga kui müüakse 75%-lise allahindlusega, võib laristada. Nüüd tunduvad kardinad õiged.

Kardinad jm

Tuesday, July 28th, 2020

Alustuseks meenutus sellest, milline me teepoolne tuba nägi välja veel paar nädalat tagasi:

Aga täna on nii:

Täitsa nagu väga teine. Pildilt ei saa ju aru, mis siin kõik põranda all ja seintes tehtud on, aga igatahes hullult palju on tehtud. Täna muud ei jõudnudki kui kardina projektiga tegeleda ja ma selle tulemusega ei ole üldsegi rahul. Mehe meelest on kõik ok, aga tegelt on kardinatega nii nagu meeste pintsaku varrukatega – on elementaarne, et triiksärk peab varruka alt teatud määral välja ulatuma ja seda mõni ei pane üldse tähele kui on valesti. Omast arust mõõtsin kardinaid niipidi ja naapidi ja ikkagi õmblesin need liiga lühikeseks. Tahtsin, et kardinad ulatuksid maani, aga tegin mingi jura nendega. Üheksa kardinat korraga õmmelda on minusugusele ilmselgelt liiga palju.

Aga see-eest õnnestus Mrt kardinapuu leiutis ideaalselt. Selleks oli vaja kaks viiemeetrist terasest toru, mõned mutrid, keermelatt, liblikmutreid ja veel mingeid vidinaid seinakinnituseks. Kogu kronstein läks maksma 28 eurot (selle asemel, et maksta üle saja valmis kardinapuude eest).

Tänane pildijoru:

Need on seinakinnitused.
See on kronsteini katsetus.
Ma korraldan siin mingit jama.

Mehe kardinapuu tuli äge välja. Minu õmblustöö läks pekki. Korrutame teineteisele pidevalt, et ükskõik, kuidas meil ehitus välja kukub, igal juhul on tulemus parem, kui oli enne.