Viimasel ajal on nii, et kui tuleb pähe blogi kirjutada, mõtlen, kas on ikka vaja veel rohkem digiprügi tekitada. Mu meelest on nüüdsel ajal kõike liiga palju. Aga mulle endale meeldib vahel siin digiprügis sorida, eriti kui palju aastaid on mööda läinud ja ma tahan vaadata tagasi. Inimese mälu on petlik, st kui aastate pärast üldse midagi mäletan, siis vähemalt osaliselt mäletan valesti. Sellepärast on ikka hea, et leidub päevikuid, kuhu juhtumused on reaalajas kirja pandud.
Elu on meil siin selline, et ega liigset tormamist ei ole, aga samas ei leidu ka nagu üldse mingeid vabu päevi, milles puuduks kohustused või ette planeeritud sündmused. Olen vähemasti suutnud nii palju enesekindlust leida, et ütlen treenerile järjepanu ära võistlemise pakkumised ja lõpetasin ka üldse igasuguste sportrelvade harjutamise. Olen endale selgeks teinud, et ühte kätt ma relva hoidmisega koormama ei hakka, sest tean, et kui lasen õhu- või sportpüstolit, on varsti jälle mul pöidlaliiges valus. Mulle sobib ja meeldib, kui saan relva hoida kahe käega, nii ma siis naudin trennides ainult nn jämeda laskmist.
Kuna mu oma väike Glock on liialt valusa tagasilöögiga ja pikemal distantsil on sellega raske täpne olla, siis otsin omale treenimiseks uut püstolit ja viimati õnnestus mul trennis järjest proovida nii üht CZ-i, Berettat kui Brauningut. Viimane ei tule kõne alla ja instruktori soovitatud Beretta ei tundunud jällegi nagu käes õige. Aga üks naine oli trennis oma CZ-ga (vist oli P-07) ja see tundus kohe väga mugav. Mu tilluke Glock on nii julm, et isegi instruktor, kes on pika kogemusega laskeinstruktor, meesterahvas, ütles, et tema sellega lasta ei saaks, tal oli isegi käsivars valus peale kolme pauku. Proovitud CZ-i tagasilöök oli leebe ja sellega olin täpsem juba esimesel proovimisel. Lasin ainsana viimases trennis püstolit ainult 25 meetri pealt ja võõra relvaga esimest korda lastes üheksat tabada on minusuguse algaja kohta ikka väga hästi.
Igatahes, mul on vaja säästa oma käsi, aga lasketrennidest ei kavatse ma loobuda. Raske on küll treenerile ja potentsiaalsetele võistkonnakaaslastele seletada, miks ma enam sportrelvi ei lase, ka püsse mitte, sest trennis ma ju käin ja mida imet ma ronin sinna kui käed nii tuksis on, eks ole. Aga ma tahan säilitada oma tagasihoidlikku laskeoskust siiski nii palju, et relvaluba hoida ja vahel ehk ka töökaaslastega võistelda. Ja üleüldse mulle meeldib lasta sõjapüstoleid, mis parata. Püssirohu lõhn on rahustav.
Tervisest võiks kirjutada pikema loo, aga jäägu see teiseks korraks.
Ma vist ei olegi dokumenteerinud seda, et meil tehti ikkagi vastu talve väravatagune korda – sõiduteele pandi äärekivi, et vihmavesi, mis Koidula mäelt ja Metsa tänavalt tuleb, meie aeda koguneda ei saaks. Peame nüüd küll hoovi sõitma väikese jõnksuga üle kiviserva, aga see on köki-möki võrreldes varasema uputusega. Oleme linnavalitsusele väga tänulikud.
Sel nädalavahetusel olime Toila SPA-s, sest käisime Jõhvi kontserdimajas KL sünnipäevapeol ja see oli lähim saadaval ööbimiskoht. Mingi 15 mintsa sõitu peokohta, aga kodust sinna üle kolme tunni. Hotell oli viimse kohani täis bronnitud ja me saime oma peokutse nii hilja, et peale sviidi ei olnud seal enam midagi võtta. Selline sviit, kus voodi oli nii kõrge, et roni või redeliga kohale. Ja muidugi ei tulnud mul ainsalgi hetkel pähe, et kui on spa-hotell, siis võiks ehk ka trikoo ja plätud kaasa võtta, eks ole. Nii me ei käinudki ei saunades ega ujumas ja ega meil selleks poleks ka väga aega jäänud. Me oleme seal hotellis tegelikult varem ka olnud ja kõiki neid hüvesid nautinud, kord informaatikaõpetajate suvisel konverentsil.
See oli isegi tore, et sviidi saime, sest tuba oli mõnus ja 9-ndalt korruselt avanes tormisele merele lummav vaade. Praegu läheb küll nii vara pimedaks, et pildistada jõudsin ainult täiskuuvalguses merevaadet.
Ma ei mõelnudki välja, kas kaugelt mere tagant paistvad tuled on laevad või Soome.
Toas oli palju peegleid, aga valgus iga nurga alt nii vale või nurk pime, et mehe püüdlused meid pildile saada koos mu punaste sukkade ja lakk-kingadega ei õnnestunud mitte üldse. Võtsime ennast siiski üles, et veelgi vanemast peast hea vaadata.
Meil õnnestus selle suure kolaka hotelli ees saada parkimiskoht, mis on pmst trepile kõige lähemal, suht ukse ees ja kohe seal parkiva turismibussi juures. Sellepärast olin väga üllatunud, kui hommikul auto juurde kõndides lebas esiukse kõrval maas mu jaki küljest sinna pudenenud helkur. Öösel peolt tulles oli helkurit jaki varruka küljes hoidnud haaknõel lahti tulnud ja sinna ma ta kaotasin. Imekombel olime esimesed, kes seda hommikul märkasid.
Väga jama on see, et mehe juuksur läks ära Austraaliasse ja sama head asemele leida pole õnnestunud. Viimatise pealinnas tehtud soengu pildistasime iga nurga alt üles ja mees läks siis ükspäev Haapsalus juuksurisse nende piltidega. Aga vot ei osanud see naine sellist soengut lõigata. Eest ja külgedelt on suht ok, aga kuklale ta sirget juuksepiiri teha ei suutnud. Aru ma ei saa, kuidas see on nii, et oled aastaid, võibolla isegi kümneid aastaid juuksur, aga ei suuda lõigata üht lihtsat meeste soengut nii nagu tellitakse. Annad fotod ette ja ikka ei oska. Aga noh, 15 euro eest ei peagi võibolla muud saama. Kusjuures ükskord varem on mees käinud korra siin linnas juuksuris ilma mingit pilti näitamata ja siis tegi keegi noor tibi nii jabura lõikuse, et isegi mina oskan paremini. Mis soeng see üldse on, kui juuksed kõik üle pea ühepikkuselt ära nuditakse?
Raske on ikka nende esimese maailma probleemidega.
Ühel õhtul, kui terves Eestis oli päikeseloojang punane, pidin ka ikka ühe veetilgaga vaate tegema:
Eelmine torm (või üle-eelmine) viis väikese viigi peal silla paigast ära ja see on tänaseni täitsa vales kohas.
Paralepas lennutas see sama torm uue alles sel suvel ehitatud jalakäijate silla risti meresse, kus ta tänini tarbetult konutab.
Istun praegu teepoolses toas sooja ahju ääres. Vihm ja rahe peksavad vaheldumisi vastu aknaid, see teeb toas olemise veel ekstra mõnusaks. Millegipärast meenus, et kui meil lapsepõlves suurt elutoa ahju köeti, siis väga sageli, kui ahi juba kuum, tuulutas isa tube nii, et tegi välisukse lahti. Ta lasi toa sedasi päris külmaks, aga juba kuumaks köetud ahi taastas sooja kiiresti. Ükskord, kui juba ise seal lastega elasime, tegin samamoodi ja Ruthi sai hiljem hullu ehmatuse osaliseks, kui hakkas ülevalt trepist alla tulema ja nägi all trepipöördel kahte rohelist silma helendamas – üks võõras kass oli meile tuulutamise ajal tuppa lipsanud. Nüüd ei ole selle koha peal enam välisustki või õieti väljaspool nagu on vana butafooria, aga esikust vaadates ei ole – see koht on soojustatud ja igatepidi kinni ehitatud.
Meil on siin kassid ainult õues ja oleme nende jaoks uue soojustatud kassimaja nö sisse söötnud. Hoiame nüüd kasside toidukaussi ainult selles majakeses, sinna varesed sisse ei saa. Kassimaja ukseaugu peab küll suuremaks tegema, nad on juba ka üritanud seda suuremaks kraapida, lennutades penoplastitükke igale poole. Kassidel pidavat olema mingi teema väikestesse kohtadesse kinni jäämisega, sellepärast oleks hea, kui ukseava pole ainult üks väike ümmargune ring, vaid vbla kaks-kolm sellist. Peaks välja mõtlema, kuidas kuuri kaamera panna, et saaks piiluda, kes seal täpsemalt söömas käivad. Viimasel ajal on üks ilus musta-valgekirju kodukass ka ennast jälle hakanud siia sättima. No ja siis ma muidugi tahaks näha, kas mõni neist kassidest majakest ka pesana kasutab, sest see oli kassimaja ehitamise mõte. Toidab neid tegelikult peamiselt ikkagi naabrinaine.
