Archive for the ‘Yrt’ Category

Kui kolmapäev on reede

Kolmapäev, mai 18th, 2022

Kuna olen pool nädalat uue töö tõttu ära ja enamasti ainult nädala teises pooles kodus, siis on kesknädal justkui uus reede. Sel nädalal on mul tegelt ropult tööd ka kolledžis, sest viimane loeng ja mitu eksamit veel teha, hunnik eksamitöid lugeda ja tagasisidestada, mistap ega ikka pole päris nii, et alates neljapäevast viskan jalad seinale. Täiega ootan suve, sest siis on ülikoolist vaikus ja saan keskenduda ainult ühele tööle. Ja see üks töö, teate, see uus, on jube huvitav.

Olen alati imestanud, et kuidas see küll käib, et teised inimesed kandideerivad mingitele lahedatele töökohtadele ja alati just need teised inimesed saavad need kohad ja teevad siis põnevat vastutusrikast tööd. Aina olen mõelnud, et miks minule selliseid töökohti ei anta ja nüüd pean tunnistama, et olen äkki ka see “teine inimene.” Vahel täitsa imestan, et kuidas see ometi juhtus. Muidugi on mul varemgi põnevaid töökohti olnud, aga juba mitu viimast aastat ei ole selliseid ameteid mulle jagunud, mis silma särama paneks ja kus ma tunneks, et äge on töötada. Nüüd siis maandusin sellisele kohale. Ega ma ei ole varem mitte kunagi ka nii suure vastutusega tööd teinud, kõik on puha uus.

Arvasin, et mul läheb metsik aeg igast uute süsteemide ja keskkondade õppimiseks, aga reaalsus on see, et kuigi kõike ma veel ei oska, on tunne selline nagu oleksin seal asutuses juba mitu kuud töötanud. Esmaspäeval oli mul ka üks niisuguse mastaabiga töövõit, et vähe puudus, et oleksin läinud endale sel puhul torti ostma. Mul tõusid peaaegu et jalad maast lahti, kui oma kuuendal tööpäeval uues kohas suutsin lahendada väga pikalt lahenduseta olnud probleemi. Mõtlesin siis, et kui kõhklesin sellele töökohale minnes, et kas ma saan ikka hakkama ja mees ütles, et saan küll, sest olen tark, siis nüüd hakkas täitsa paistma nagu oleksingi tark, hahaa. 😀

Üldiselt ma olen sihuke kange, et kui mingi probleem vajab lahendamist, siis ma lihtsalt ei anna enne järele kui asi korda saab. Muidugi on mul ka tagasilööke olnud ja näen, et mingeid muudatusi on mul üliraske teha, aga just igast pidurite teelt koristamine ja keeruliste inimsuhete lahendamine teeb mu töö huvitavaks. Saab siis nalja näha, kas ujun välja.

Ajan siin ümmargust juttu, sest ei või tegelt oma tööst midagi rääkida. Aga iseenda enesetundest ja hakkamasaamisest sedasi uduselt ju ikka natuke võin. Üks täitsa võõras mees, kes tahab minuga koostööd teha, küsis eile, et noh, kas sõjaudu hakkab juba hajuma. 😀 Mis see sõjaudu on, eks seda ma tean ju ainult tänu sõjale Ukrainas. Palju on selliseid väljendeid, millest ma enne polnud üldse kuulnudki. Et see uute asjade õppimine ka iialgi ei lõpe!

Enne mul oli hästi palju aega igasugu nokitsemisteks ja looduse vaatlemiseks, nüüd vaevu suudan oma aia korras hoida. Muidugi see kevad on ju nii külm ka, et polegi eriti tahtnud õues teha midagi. Mul on enamus tomateid-kurke juba ammu kasvuhoones katteloori all ja tänavu nopime esimesed küpsed kurgid võibolla juba maikuus. See on eriti imelik, sest olin ju otsustanud, et panen tänavu kõik seemned hiljem mulda. Ma tõesti ei tea, miks mu taimekesed selle hullu külma kevadega nii hästi kasvavad. Homme leian ehk hetke ja teen mõned pildid kurkide arengust.

Täna õhtul siiski nii palju jõudsin (loe: viitsisin), et viisin viimased paar kurki-tomatit verandalt kasvuhoonesse. Kümme tomatit ja kuus või seitse kurgitaime on seal kokku. Rohkem kasvuhoonesse ei mahugi. Verandal kasvab mul tomatimets, mille pean ühel hetkel õue istutama, aga kuna ilmad on külmad, siis ei tea veel, millal see juhtuda võiks.

Toas aknalaual on mul mingid salatid ja lilled, mis ka ootavad õue peenrakastidesse istutamist, aga ikka nagu pole piisavalt sooja veel selleks, et võiks need välja viia. Samas vaatan aeg-ajalt kalendrisse ja ahastan, kuidas aeg lendab – juba üle poole maikuust läbi, aga kus on ööbikud ja naabriaia toomingaõied? Tööle sõites näen jah maantee ääres toomingaid õitsemas, aga me koduaia taga ei ole toomingal veel piisavalt sooja olnud. Pool maid lendas niimoodi minema nagu poleks olnudki ja ahastusega mõtlen, et teine niisugune olematu jupp veel ja ongi maikuu läbi. Siis veel paar sellist juppi ja pole enam juunitki ja siis veel kaks ja ongi august ja sügis ja… Ei, ma ei salli seda, kuidas aeg lendab!

Hooaeg lõppes kompotiga

Neljapäev, mai 5th, 2022

Pean alustama seda postitust meenutusega lapsepõlvest. Mul oli hull klaverikiiks, mis seisnes selles, et kus iganes ma klaverit nägin, oli kohe vaja seda klimberdada. See kiiks ei ole mul tegelt isegi üle läinud, suur nõrkus on mul igast erinevate klaverite vastu siiani. Igatahes, õudselt väga tahtsin minna muusikakooli või vähemalt Maseri juurde klaverit õppima, kus mu sõpski käis, aga vanematel ei olnud selliseks koolituseks raha. Kui olime 12-aastased, siis õnnestus emal oma töö juurest kaubalaost osta allahinnatud klaver, mis oli koormast maha kukkunud ja nats laiali lagunenud (kahtlustan, et see siiski “lagundati” sobivaks, et saaks ta ära osta). Selle peal siis õega klimberdasime nii, et kell oli klaveri peal ja võtsime aega, kui palju kumbki järjest võib klaverit hõivata. Sõpsi juures käisin klaveritundides, mul oli isegi päevik ja puha, nagu päris. Samal ajal käisin sõpsiga klaveritundides kaasas, kus Maser mitmel korral küsis, miks ma ometi ise seal õppima ei hakka. Ei mäleta, mida vastasin, kindlasti häbenesin ütelda, et vanemad ei saa selle eest maksta (mul tänagi veel on tunne, et vaesust peaks häbenema). Aga vot. Kuhu ma tahtsin jõuda oli see, et igal kevadel, kui sõpsil klaveritunnid lõppesid, korraldas Maser õpilastele aiapeo. Millegipärast on sealsetest söökidest just eredalt meelde jäänud, et pakuti kompotti vahukoorega. Ja need aiapeod olid ka ühed sellised üritused, millest oleksin tahtnud osa saada.

Niisiis – kompott vahukoorega:

Mehel oli täna viimane klaveritund. Vaatasin, et lausa 19 korda on R viitsinud meie juures käia ja seda karukäppa õpetada. Täna siis oli hooaja lõpukontsert (kahe palaga, höhö) ja selle puhul me serveerisime kompotti vahukoorega ja vahuveini.

Esimene naerupahvak saabus muidugi siis, kui mees klaveriõpetajale ust avama läks, endal sinine pintsak seljas. Igast koolide lõpetamised käivad ju pidulikud, kuidas muidu saakski.

Teine suurem naerupahvak saabus siis, kui klaveriõpetaja ulatas mehele tunnistuse ja ilusas potikeses sukulendi.

Õnnelik klaverikunstnik

Sukulenti ma ei pildistanud, aga see on väga armas ja sobitub meie klaveri peale ideaalselt.

Peale põgusat kahepalalist kontserti ja mehe edenemise analüüsimist istusime elutoas, maiustasime kompotiga ja jõime roosat vahuveini. Laterdasime ja naersime. No niivõrd tore ikka, et R viitsis sügisest kevadeni me juures käia ja mehele klaverimängu algtõdesid õpetada. Ma poleks ausalt öeldes uskunudki, et igasuguseid kohmakaid vendi on võimalik mängima panna, hahaa.

See asi on nüüd ka siis tehtud.

Mul endal on olnud ärev nädal, sest alustasin uues kohas töötamist. Ööl enne esimest tööpäeva magasin nii halvasti, et peaaegu ei maganudki. Aga pabistada ei olnud tegelikult vaja, sest uued kolleegid on väga toetavad ja töö tundub ka selline, mis võiks mu silma üle hulga aja jälle särama panna. Raske on, jaa, muidugi on. Aga loominguline ja põnev. Sihuke tunne oli esimesel tööpäeval nagu oleksin jälle ülikooli astunud, lihtsalt meeletus koguses õppimist. Aga mis kõige tähtsam – mu töö on tähenduslik ja kuna sõda on meile nii lähedal, siis on mu motiveeritus ka üle keskmise kõrge.

Oma tööst ma tegelikult üldse rääkida ei saa ega või. Ma pole mitte kunagi varem töötanud nii rangete turvareeglitega organisatsioonis ja igal sammul mõtlen, mida tohin surkida ja mida mitte. Ma nii väga loodan, et mulle hakkab seal meeldima ja samas tajun, et tööd on seal kõvasti rohkem, kui mu koormus 0,5 ette näeb. Ma pole mitte kunagi varem haridustehnoloogina töötanud, aga haridus peaks mul selleks nagu ülikoolist siiski olemas olema. Antagu ainult tarkust selle kõigega hakkama saada!

Oma uue töökoha tõttu ööbin nüüd öö või paar nädalas ka teises kodus, kus pean vahepeal võitlema sellise tiigriga:

Sofi on majas boss, aga mind tunnistab õnneks pereliikmena (võõraste peale susiseb mis hirmus)

Võrdluseks Mardi pere nuntsberg:

Kõige ägedama mustriga kass, keda eales näinud olen

Tore on teiste kasse ja lapsi nunnutamas käia, ise ei viitsi enam kellegi eest hoolitseda.

Mis siis veel? Peaks nagu kevad olema, aga õiget sooja ikka veel pole. Vähemalt toas akna peal redised valmivad:

Väga hea maitsega redised, on mahlased ja pole kibedad
Meil Haapsalus õitsevad sellised puud, kirsid äkki või?

Homme on mul kolledžis ühe grupiga loeng ja teisega eksam. Täna terve päev nendeks valmistusin ja ise mõtlesin, et nüüd siis ongi mul pmst kokku täiskoormus ja kestev vehkimine. Kas ma sellest mitte ei unistanud just äsja? Aga just siis, kui olin oma uue töökoha konkursi võitnud ja lubanud sinna tööle minna, sain kolledžist pakkumise koormuse suurendamiseks. Miks igast sellised asjad alati valel ajal tulevad? Kuna teine arvutiõpetaja loobus, sain endale kõik grupid, kellel seda ainet vaja on. Kui ülikooli pakkumine oleks tulnud kuu või paar varem, ei oleks ma enam kuhugi mujale kandideerinudki. Siiski on mul hea meel, et kandideerisin ja kindla töökoha sain, sest pinsini ainult võlaõiguslike lepingutega töötamine ei tundu turvaline, pole mingeid sotsiaalseid garantiisid. Igatahes on nüüdseks lõppenud mu hommikune rutiin, mis nägi ette kohvi kõrvale töökuulutuste lugemise.

Kõige parem on ikkagi see, et mul ei ole enam niisugust elust väljavisatu tunnet nagu juba terve aasta see mind kummitanud on. Mulle üldse ei sobi niisama vedelemine ja mehe kulul elamine. Need mõned kursused ülikoolis, millega olen sel õppeaastal raha teeninud, ei ole olnud mu vormis hoidmiseks piisavad. Päriselt tundsin, et hakkan vaimselt alla käima, mis sellest, et kohati on olnud vaja isegi üksjagu pingutada. Nüüd siis, kui kõik oma kolm väikest töökohta kokku rehkendan, saan ilmselt täiskoormuse kätte. Täna ma olen rahul sellega.

Töörahva töö

Pühapäev, mai 1st, 2022

Hull nädal

Laupäev, aprill 30th, 2022

Mõni nädal on selline, et elu on väga palju. Esmaspäeval ja teisipäeval olime Tartus, kus mees laseb oma tervist uurida. Esialgne diagnoos ja parim uudis on see, et Parkinsoni tal ei ole, aga uuringud jätkuvad. Üldiselt oli Tartus väga mõnus tšillida, ööbisime jälle Pallases ja nautisime elu.

Hospidalis
Mu lemmik Grimbergeni õlu 😀
Chaplinis. Peab ütlema, et Ristiisa söök meeldis mulle rohkem.
See “südam” on kartul
Igasugune patustamine peab nüüd lõppema, sest ma olen paks ja see ajab mind närvi 😀

Neljapäeval olid meil külas kolmanda kursuse tudengid. Neil oli kangesti vaja tulla meile grillima, kuigi ilm oli külm ja kõle, pealinna all sadas isegi lund. Haapsalus paistis küll päike, aga tuul oli külm. Vihm saabus õnneks alles siis, kui rahvas ennast juba koduteele asutas. Igatahes oli meil tore ja kas pole mitte äge juba ainuüksi see fakt, et tudengid tahavad omaalgatuslikult tulla õppejõudude juurde grilliõhtule?

Kevad venib nagu tatt, kogu aeg on külm ja suvi oleks nagu ei tea kus kaugel mägede taga. Aga taimed toas kasvavad mis mühin ja ega ma eriti vist enam ei kannata, pean oma tomatid-kurgid lähipäevil kasvuhoonesse ära paigutama.

Kurgid õitsevad ja viljad on küljes
Tomatid ka juba lähevad käesti ära

Aru ma ei saa, panin ju ometigi tänavu kõik seemned hiljem mulda, aga ikkagi on taimed varakult väga suured.

Eile olime Raplas kossu vaatamas ja pärast pubis söögil ja õllel. Mõnna.

Taustal seisab mingi bänd pmst pea peal, et rahvast tantsima meelitada, aga rahvas ei taht.

Jäime Raplasse ööseks, sest hommikul oli vaja sealt tuua hunnik ehitusmaterjali. Mees hakkas pööningut välja ehitama, tasapisi meisterdab sinna endale töötuba. Laupäev kujunes siis selliseks, et askeldasin Rapla kodu aias. Kaevasin endale mingeid juurikaid välja, mida Haapsalu aeda panna ja aitasin Kmr-i daamil aeda korrastada – tegin puhtaks maasikapeenra, urgitsesin välja murulaugu ja peterselli, koristasin lillevarsi. Oma vana kompostri ka likvideerisin ja selle, mis sinna kogunenud oli. Eriti ei olnud.

Kompostrisse korjan ainult rohimise jäänuseid

Pistsin muuhulgas sibulad mulda ja istutasin natuke maasikaid ja küüslauke ringi. Tõin endale teisest kodust floksijuurikaid ja igihali või mis selle nimi nüüd ongi, istutasin ja kastsin.

Üldsegi ei suutnud otsustada, kuhu komposter panna, aga viimaks ikkagi jäi see peenarde juurde.
Ükspäev enne avaldas el cato jällegi arvamust, et me kõike ainult temale ehitame.
Mul oli õhtuks toss nii väljas, et lihtsalt lebasin kuuri terrassil

Ütlesin täna lastele, et meie isa on üldiselt kõige segasem vend, keda ma eales tundnud olen. Isegi hullem kui Matvere. Igatahes leiutas ta täna viisi, kuidas üle 40 kilo kaaluvad ehitusplaadid pööningule saada. Ehitas mingise renni nende lohistamiseks ja… Hull, noh!

Kas ma muidu mainisin, et mees ehitab endale pööningule töötuba? See on tal selline niisama nokitsemine kuniks massiivsemaid ehitustöid saame tegema hakata. Muidu üldiselt on ainus tänavune kriitiline töö, mis tuleb ära teha, parkla ehitus. Meil ei kannata õue peal eriti autosid parkida, sest maa on savine ja vähimagi vihmaga jääme siia lihtsalt kinni.

Mul on viimane vaba nädal, järgmisest nädalast alates olen päriselt tööga hõivatud. Vist. Lepingut veel ei ole, aga igasugu tähtsad korralduslikud toimingud on juba tehtud. Et kas ma pabistan ka? Mhmh. Mõtle ikka, kui ma osutun nii turakaks, et ei saa hakkama ja põrun täiega?! Mees arvab, et see ei ole võimalik. Ise ma unistan sellest, et see töö mulle hullusti meeldima hakkaks.

Aiatöölauba

Esmaspäev, aprill 25th, 2022
Järjekordne vanarauakoorem
Linnavalitsus ei saanud eterniidi kogumise projektile raha, mistap mees viis need ise jäätmejaama
Murulauk ja sassilauk
Puhastasin ja tasandasin aia kõige koledama koha, kuhu peenramaa teha
Oksad põletasin grilli sees
Kolm kasti panime paika pühapäeval
Pühapäeval said paika ka austerservikupakud
Mrt pani kasvuhoonesse puidust toed, et oleks kindlam tomateid siduda

Täna on esmaspäev, külm ja vihmane. Mees on koolitusel, ma istun suures ülikoolis (allasutuse siseväljend) ja teen igasuguseid tähtsaid asju. Veidi aega tagasi olime vana osa kohvikus, kus ma alati tunnen endale suurt nostalgiat peale tulevat. Veider on olla siin majas õppejõuna, peale mitmeid ukse taha jäämisi ja hilisemaid pikki tudengiaastaid. Kõik muutub. Me muutume. Iial ei tea, mis järgmiseks tuleb (kui “kumminaalmaksud” kõrvale jätta).

Hea feil

Reede, aprill 15th, 2022

Rõõm tehtud tööst:

Ja päev hiljem…

Leia üks erinevus 😀

Mrt arvas, et pehme maapind vajus lihtsalt raskete puude alt ära. Aga mu meelest ikka ulme, et mu hoolega sätitud haavariit sedasi täiega uppi lendas. Mu meelest seisis see vägagi kindlalt paigas. Arenguruumi mul ilmselgelt on 😀 Ema ütles alati, et Suurel Reedel rohi ka ei kasva, aga näed, puuriidad langevad!

Varakevadine

Teisipäev, aprill 12th, 2022

Kevad tõmbab tuure üles, kuigi ilmad on alles puha külmad. Kuna selgus, et mehel on saada oluliselt rohkem puhkusepäevi kui see 56, mis õpsidel tavaliselt suvele satub, siis võttis ta sel nädalal juba väikese jupi puhkust välja. Olemegi jälle saarel puid tegemas. Ilm on olnud päikeseline ja tuuletu, lihtsalt imeline on metsas olla.

Vahepeal on olnud jälle natuke tormisemaid tuuli ja sellepärast algas tänane puude tegu sealt, kus eelmisel korral juba tehtud sai – paadikuuri taga oli üks mänd koos juurtega maast lahti tulnud ja õnneks kukkunud metsa poole. Kui oled ühe korra kuulnud, missuguse matsuga suur mänd maha prantsatab, siis tundub kogu suvilat ümbritsev mets hirmuäratav ja ohtlik. Kui hakkaks täna siia metsa esimesi maju ehitama, siis oleks targem ja teeks platsi enne puudest lagedaks, aga me tahtsime olla metsas ja noh, sellel on omad head ja vead. Kuuri taga langenud puu andis järele ilmselt sellepärast, et ta kõrvalt oleme äsja ühe männi maha võtnud.

Pilt jäi vastu päikest nats vilets, aga selline see sündmuskoht on

Kui mänd koristatud, asus mees teostama projekti, millega naine talle juba mõnda aega pinda käib. Mul on juba ammu plaan, et kõik lehtpuud, mis varjavad ära suvilale paista võiva õhtupäikese, tuleb maha võtta. Tegelikult on õhtuküljes ka mitu suurt mändi, aga esialgu oleks seegi hea, kui vanad haavad saaksid maha võetud. Mrt alustas täna kõige jämedamast, ta tüve läbimõõt oli umbes pool meetrit. Jube mässamine oli sellega, sest kõigepealt ei tahtnud puu üldse langeda, siis tahtis langeda valele poole ja kui viimaks kukkus, siis jäi teise suure haava peale pidama ega mõelnudki alla tulla. Mees siis jupitas seda altpoolt kuni viimaks suure raginaga siiski puu alla sai. Et saag vahepeal puu tüvesse lootusetult kinni jäi, sellest ma parem pikemalt ei räägigi…

No mis sa ütled!
Kõik need laarungid on nüüd halgudeks lõhutud ja ootavad kuuri katuse all äravedu

Mul on tegelt üks räme tähtis teadaanne, aga las see ootab…

Noh.

Õu on okstest ja risust puhas, kõik rämpsud on riisutud ja põletatud. Mõnulesime lõkke ääres, kütsime sauna ja viskasime leili. Idekas elu, ma ütlen.

No missa arvad…

Olen olnud täna keskmisest ärevam ja vahtinud aina telefoni, et kas on üks kiri tulnud. Kirja ei tulnud, aga õhtupoole tuli oodatud telefonikõne. Helistas Kaitseressursside Ameti värbaja, kes teatas midagi sellist, et olen konkursi võitnud pika puuga ja… (okei, ta väljendus kuidagi teisiti, aga mõte jääb samaks). Igatahes tähendab see, et alates maikuust töötan Kaitseliidu Koolis haridustehnoloogina. See on 0,5 kohta, sellisena see oligi välja pakutud. Kandideerisin sinna, sest ülikoolis pole ju suvel üldse midagi teha, maikuuski on mul ainult üks loengupäev ja üks eksam, juunis paar eksamit korraldada ja ongi kõik. Ehk et selleks, et mitte täielikult alla käia, mitte vajuda mingisse koduperenaise mõudi, mis mind mitte kuidagi vormis ei hoia, otsisin aktiivselt lisatööd. Kaitseliitu tahtsin minna ka sellepärast, et olla käpp riigikaitses. Jaa, see kõlab nagu… no kõlab natuke nagu liialt pateetiliselt, aga tõsi ta on, et Ukrainas toimuv sõda on pannud mind tahtma riigikaitses kaasa lüüa. On suht kindel, et astun lähiajal ka Naiskodukaitsesse, seda uues töökohas vestlusel käies mehed väga rõhutasid, et peaksin tegema. Kui ma siis ütlesin neile, et ma pole üldse mingi supikeetja ja metsas oma näruste liigeste pärast ka mässata ei saa, siis nad tegid mulle selgeks, et Naiskodukaitses on ka palju administratiivset tööd, mida saaksin teha. Millegipärast on just see supikeedu kuvand eriti tugevalt esil, sellele nad peaksid vast mõtlema, kuidas kuvandit parandada. Olin nii ülbe, et ütlesin selle töövestlusel välja…

Olen siiani imestunud, et osutusin valituks. Olen ju nüüdseks juba terve aasta otsinud lisatööd ja saatnud ka aeg-ajalt oma CV siia ja sinna, aga vestlusele kutsuti mind viimati tervelt aasta tagasi. Tavaline on, et tuleb kiri – täname kandideerimast ja blaa-blaa. Kuna olen saanud palju selliseid äraütlemisi, siis viimaks otsustasin, et enne üldse kuhugi ei kandideeri, kui näen, et kuulutust pikendatakse. Sama juhtus Kaitseliidu Kooli haridustehnoloogi töökuulutusega. Kui pikendati, siis järelikult esimeste nädalatega ei leitud sobivat inimest ja järelikult oli mõtet kandideerida ka vanematel prouadel. Nii ma siis kandideerisin. Töövestlusel seda ka ausalt tunnistasin, et kandideerisin, kuna kuulutust pikendati ja sellest mul tekkis lootus, et äkki mul on ka võimalus. Sest võinuks ju keegi noor mees, kes on ajateenistuse läbinud või kes kuulub Kaitseliitu, selle koha saada, neil oleks olnud eelis selles süsteemis. Aga viimaks sai määravaks ikkagi mu haridus ja ilmselt ka see, mida töövestlusel rääkisin. Värbaja ütles, et edestasin konkurente mitmes punktis. Ma üldse enam mingi tagasihoidlik ei ole ja päris julgelt väljendan ennast. See tuleb kasuks, kui töövestlusel on su vastas kolm kaitseliitlast. Igatahes nii see läks, et nad seal leidsid, et olen sobilik sellele tööle.

Kui ma hakkan kodus ajama mingit sellist, et issver, äkki ma ei saagi hakkama, siis vaatab mees mind nagu lollakat. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ma elus pidanud mitte ainsatki ametit ega õppinud mitte üheski koolis, kus ma ei oleks hakkama saanud. On olnud raskeid aegu ja raskeid töid, aga alati olen igast olukorrast edukalt välja ujunud. See tähendab, et oleksin ülimalt imestunud, kui nüüd oma uues ametis sajaga põruksin. Ma väga loodan, et mulle seal meeldima hakkab.

Paar nädalat veel lebo ja siis olengi oma mugavustsoonist välja rebitud. Tegelikult ma väga ootan seda aega. Olen igatsenud tähendusega tööd ja et mul oleks töökaaslased ja oma kollektiiv. Esimesed paar kuud pean käima kohapeal, et saada tuttavaks inimeste ja süsteemiga, aga muidu üldiselt on tegemist kaugtööga. Kaks ja pool päeva nädalas. Alates maikuust on mul siis juba kolm tööandjat, sest kaks oli ilmselgelt vähe 😀

Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

Siit mingit 1. aprilli pläma ei tule, sest ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi igast lollid naljad meedias. Et teeme keset linna jõesadama ja kolime octa centrumi ära ja bla-bla. Ei ole naljakas. Aga kuupäev on tähtis selle poolest, et täna sai täpselt aasta mööda ajast, kui Raplas oma putka kinni panime.

Eile käisin pealinnas meie pikaajalise partneri juures ja kohtusin seal hulgimüügi pealikuga, kes juhtumisi oli Tartust kohale tulnud. Vestluses täheldasin, et absoluutselt õigel ajal oma bisnissi lõpetasime, et mitte öelda täiesti viimasel võimalikul hetkel. 20 aastat on pikk aeg, selle jooksul jõuab täiega ära tüdineda ühest valdkonnast. Jõuab kasvada ja jõuab põhja minna. Seda viimast me ennetasime. Pealegi, millal siis veel õppida uusi ameteid ja teha karjääripöördeid? Igati tagumine aeg oli. Nüüd siis oleme nautinud ülimalt rahulikku elu juba terve aasta. Ja ei saa öelda, et keegi meist seal teises linnas nii väga puudust tunneks, kuigi aeg-ajalt mehele ikka helistatakse ja leidub isegi vahel mõni, kes pole kuulnud, et meid seal enam ei leidu. Mehel on lepingulised kliendid alles, kellega nüüd OÜ alt toimetab ja nende pärast olen ma palgale võetud ja mõne korra kuus ilmume isegi kohale.

Mul peaks aprillikuu eriti vaikseks kujunema, sest loengupäevi tuleb ainult kaks. Kuu teises pooles on palju eksamitööde lugemist ja hindamist siiski, ega igav ei hakka. Ja kuu lõpus alustame prantsuse keele õppimisega, kui ikka grupp kokku saadakse 🙂

Tänane päev läheb perekonnas ajalukku sellega, et Kmr-il on esimene tööpäev arendajana ühes väga suures ja tuntud ettevõttes. Ülikool on tal lõpetamisel ja bakatöö peaaegu valmis. Mitte et ta enne poleks töötanud, oma firmaga toimetab juba mõnda aega, aga päriselt palgatööl käis ta viimati oma vaheaastal enne ülikooli (kui teised sõitsid Austraaliasse, siis väike poeg maandus teisele poole põldu autoremonditöökotta saama väärtuslikke kogemusi päriselust). Ta sai vahepeal juba 23. Suur vend kommenteeris, et Kmr käib natuke palgatööl ära ja siis saab aru, et pole ikka see ja teeb omale kaks “virmat” juurde 😀

Ausalt öeldes on ennekuulmatu, et lapsed on kõik juba nii suured. Mida vanemaks saan, seda kiiremini justkui päevad läevad isegi nüüd, kui mu aeg on aeglane. Ükspäev keegi küsis, et mida ma teen päevad läbi ja ma kohe mõtlemata vastasin, et õpin. Küsija ehmus ära, et misasja, jälle läksid kooli või, aga ei, ma lihtsalt ise kogu aeg loen ja õpin, sest teisiti ei saaks ma õpetada. Mul pole vaja tudengitele seletada mingeid regressioonimudeleid ega teab mis peeneid mõisteid ja valemeid, sest see statistika värk, mida nad teadma peavad, on kitsam ja vähem, aga ise tahaks andmeanalüüsist oluliselt rohkem jagada kui ainult mu õpetatav osa. Olen niigi juba toonud sisse teemasid, mida mulle samas aines ei õpetatud ja erinevatele erialadele annan asja ka veel erineva spetsiifikaga. Mu suurim väljakutse on olnud aine võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks teha, sest isegi praegusel minimaalsel kujul on andmeanalüüs paljudele raske. Kummaline on täna isegi meenutada, kuidas kursaõega pidime hakkama oma toorandmeid analüüsideks kokku panema ja vahtisime nagu vasikad aiaauku ega osanud mitte midagi. Päriselt, me üldse ei osanud Excelis midagi teha, kuigi olime käinud kõigis loengutes. Tookord läksimegi lihtsalt laiali ja ma olin suures masenduses, sest polnud varem kogenud ülikoolis sellist asja, et no ei saa aru, ei oska. Pmst võtsin tookord kellegi teise mitte oma õppejõu juhendid ette ja hakkasin otsast minema. Täna ei mahu mulle pähe, kuidas mingite diagrammide ja tabelite tegemine võib üldse kellelegi raske olla. Aga just enda kogemuse pärast ma teen oma tudengitele sellised juhendid, et ikka täitsa puust ja punaseks.

Sõja teemat ma üldiselt ei taha puudutada, sest mõistus tõrgub toimuvat uskumast. Tunnen kogu aeg, et olen saanud ukrainlasi aidata liiga vähe. Ega me muud polegi teinud, kui paarsada eurot saatnud ja ükspäev jalutasime hotelli, kus ukrainlasi majutatakse ja annetasin sinna peaaegu uued Ecco kingad ja Timberlandi saapad. Kingad olin ostnud kogemata natuke liiga väikesed ja saapad nagu natuke liiga suured. Need seisid mul juba mõnda aega ja ammugi tahtsin ära annetada, nüüd avanes sobiv võimalus. Üldiselt mul tõmbab süda valust kokku pea iga kord, kui kuskil põgenikke näen. Ükspäev olin Pepcos üks väheseid eestlasi, enamus ostjaid olid ukrainlased. Nooruke müüja ei saanud aru, mida üks naine vene keeles küsis ja kohalik mees hakkas appi. Kuulasin neid ja mõtlesin, et isegi mulle on nüüd hakanud vene keel jälle meelde tulema, oleksin vast ka osanud teda aidata. Loen nüüd isegi kirillitsas tekste, mis twitteris ette hüppavad. Kusjuures mulle on üllatuseks, et ukraina ja vene keel niivõrd erinevad on, ma noorusest mäletasin täitsa teisiti (vbla olin ajupestud). Igatahes on põgenikke hullult kurb vaadata ja samas mõtlen, et nad on eestlastega kuidagi väga sarnased. See tähendab tegelikult, et me kõik oleme eurooplased.

Venemaa ronigu koopasse tagasi ja imegu seal oma naftat kuni välja sureb. See mass on täiesti alaarenenud.

Ärakäik

Pühapäev, märts 13th, 2022

Juhtus nii, et suurel pojal oli pealinnas Metropoli hotellis bronn selleks nädalavahetuseks, aga koviiditõendite aegumise tõttu nad sinna ise minna ei saanud ja bronni muuta ei lastud. Niisiis oli seal saunaga toas majutus pluss vahuvein perekonnas pakkumisel ja me mehega otsustasime, et võtame selle omale. Vahuveini pistsime siiski kohvrisse, sest see osutus magusaks, anname millalgi Mardile üle.

Nädalavahetus kujunes siis selliseks, et laupäeva ennelõunal tegime kodulinnas pika jalutuskäigu, mille mees lõpetas pirukapoes. Müüriääre pagariäris ei ole ta käinud vist juba mitu kuud, aga eile tuli lihtsalt selline tuju. Kui kohvitamine tehtud, sõitsime pealinna. Hotelli parklas kohti polnud ja linna parklas, mis otse hotelli ees, võis parkida rämeda hinnaga kuni neli tundi (8 senti minut). Tegime nii, et tšekkisime ennast sisse, panime asjad tuppa ära ja viisime siis auto sadamasse D-terminali parklasse, kus ööpäev maksab aint kuus eurot. See mõni minut Rotermanni kõndida oli tore, inimene peab ennast ikkagi natuke liigutama ka 🙂

Järgnes tihe programm ehk et kõik missioonid said komplitseeritud, nagu me armastame öelda. Istusime pikalt Basiilikus, kus sõime hilise lõunasöögi – mees burksi ja mina naked burksi. Siis käisime nurgapealses Rimis õhtuks maasikaid, pähkleid ja jooke ostmas. Viisime toiduvärgid hotelli ära ja läksime kinno King Richardit vaatama. Väga hea film, muide. Sihuke üldinimlik. Tuletab meelde, kui oluline on hingega pühendudes teha seda, mida armastad, mitte unustada oma eesmärke ja unistusi, olla enesekindel ja uskuda, et suudad mida iganes. Tõesti väga hea film.

Kui kinos käidud, jalutasime vanalinna. Saime Hellas Hundis ainsa vaba laua – sellist rahvamassi ei ole me seal iialgi näinud. Oleme Hellas Hundis käinud iga kord, kui pikemalt pealinnas oleme ja tihti just laupäeviti ja pubi on olnud tühi ja vaikne. Seekord oli seal väga lärmakas ja paksult mitmekeelset rahvast. Teenindaja kommenteeris, et nüüd äkki hakkasid kliendid tagasi tulema. Ju siis piirangud hakkasid lõdvenema enne kui riiklikult igast tõendikontrollid ei ole veel lõpetatud. Meilt seal seekord tõendit ei küsitud. Igatahes – sõime ja jõime ja nautisime olu. Siis jalutasime hotelli, kus tegime sauna, lõime klaase kokku, pugisime maasikaid, vaatasime nats telkut ja õige vara kukkus mees väsimusest voodisse, ma vaatasin arvutist mingeid seepe veel pikalt üle südaöö. Tuba oli suur, hea õhuga ja mugava voodiga, uni oli seal tõesti väga hea.

Hommikusöök oli kesine, kuidagi täitsa proportsioonist väljas, kui arvestada sealset teenindust ja hotelli taset üldiselt. Sooje sööke oli käputäis ja needki külmad. Kohv mehele maitses, mu meelest oli veits imelik, aga käis kah. Võibolla on kesine hommikusöök seotud kuidagi suure põgenike hulgaga, kes seal elavad, et ehk veits kokkuhoidlikum sellepärast, ei tea.

Muidu üldiselt see tripp aitas vägagi välja lülitada igapäevased muremõtted, pideva sõjale mõtlemise. Võibolla ei oleks meile seal sõda üldse meeldegi tulnud, kui hotellis ei oleks olnud nii palju sõjapõgenikke – pakun, et neid on seal praegu rohkem kui turiste. Enamus on naised ja lapsed, vaid mõned üksikud noored mehed nende seas. Hea oli näha, et hotell on osad näitsikud juba tööle rakendanud – hommikusöögi teenindajad olid Ukraina tüdrukud. Kui hommikusöögilt liftiga oma kuuenda korruse tuppa sõitsime, oli liftis üks pisike Ukraina tüdruk hommikusöögitaldrikuga, mille peal üks viil saia, kala ja natuke midagi veel. Hoidsin vägisi pisaraid tagasi.

Aga pilte kah, meie tavalisest õnnelikust elust.

Hommikul Haapsalus
Metropolis kohal
Jõudsime tuppa
Basiilikus
Kinos
Vene saatkonna ees. Seal seisab permanentselt üks politseiauto, kust valvatakse rahu
Hellas Hundis piilun huvitava alkovaba joogi tagant
Ehted juba küljest võetud ja algab tšill
Pühapäeva hommikul, meie hotell on taustal
Elo Liivi kunst, muide

Eile ja täna

Esmaspäev, veebruar 28th, 2022