Veebruar on alanud selliste õnnestumistega, et vägisi kipub pähe küsimus, kui kaua veel. Teame ju küll seda ebaõnne värki nagu lapsepõlves, kui armas sõber ohkas kaunil kevadpäeval (või oli see suvi?), “küll on hea ikka ilmas elada!” ja kohe peale seda hüüatust sadas lauavirna otsast alla ja sai hullusti haiget. See juhtus Telliskivi tänaval ta oma kodu naaberkrundil, kus parajasti maja ehitati. Meil oli vaja muidugi alati ehitusmaterjalide otsas kooserdada. No vot. Inimene ikka õpib ja elukogemus koguneb ja siis kui vahepeal on kõik nii hästi, on kukla taga ikka üks kahtlus, et ju ikka varsti üks põmakas käib.
Ei ole vaja ebaõnne uskuda, sest uskuda tasub peamiselt ainult iseendasse. Eks ole mul sellegagi kohati ikaldus.
Mul juhtus niisugune asi, et teisipäeval oli meil asutuse laskepäev, kus tegevväelased peavad tegema püstoli testi nr 2 ja minusugused tsiviilid võivad ka seda teha ja siis, et oleks lõbusam, organiseerib meie laskeinstruktor lisaks ka mingi võistluse. Lasketest käib 25 meetri pealt, lasime Glockidega rohelist mehikest. Esimene üllatus tuli mulle juba siit – mu lehes oli 9 alfat, rohkem kui ükskõik kellel. Ja ma olin seal meeste hulgas üldse ainuke naine ja enamus kolleege on ju tegevväelased, kes relva peos hoidnud minust kordades kauem. Või ma siis uhke ei olnud selle üle!
Meenutagem, et aasta tagasi ma kukkusin samal üritusel lasketestis ainsana läbi ja läkski protokoll selliselt üles, et mutil oli läbikukkumine kirjas. Oli piinlik küll ja eriti veel sellepärast, et olin ju mõnda aega juba trennis käinud. Sõjapüstoleid ma siis tegelt polnud eriti lasta saanudki ja üldse ei olnud ma harjutanud 25m pealt laskmist. Nüüd oli kõik teisiti.
Laskesport ei küsi vanust ega sugu, see ongi hullult hea tolle asja juures. Nii kaua kuni käed veel kannatavad, saad lasta ja tegelt ma olen ise ka üllatunud, et olen regulaarselt trennides käies ikkagi arenenud vaatamata oma kõrgele vanusele. Ma juba mitu kuud lasen ainult 9-milliseid püstoleid ja isegi kui testil ja võisteldes anti pihku võõras Glock, tundsin ennast sellega täiega mugavalt. Trennis harjutan enamasti kolme erineva 9-millisega, aga mitte sellisega nagu laskepäeval pihku anti.
Võistlus toimus 20 meetri pealt ja seal lasime Glockiga must-valget onklit, kes piilub tellisseina tagant ja sportpüstoliga ringmärki. Spordikas oli Margolin, mida ma polnud üldse varem näppind ja sportpüstoleid ei ole ma harjutanud ka juba üle poole aasta. Ei mäletagi, kas suvel viimati lasin spordikat või millalgi sügisel. Ma olen sportpüstolitest loobunud, sest ühe käega relva hoidmine tundub mulle liiga tudisev, no ei suuda ma eriti paigal püsida ju. Aga nüüd juhtus see, et meestega võisteldes tulin kahe võistluse kokkuvõttes kolmandaks. Esimese koha sai me laskeinstruktor, teiseks tuli üks tsiviil, kes kümneid aastaid juba KL-is on pikaajalise laskmiskogemusega ja siis mina, mingi 61-aastane tädike, sain kolmanda koha jättes selja taha kõik ülejäänud tegevväelased.
Okei, nad sõtta püstoliga ei lähe, nende relv on automaat või midagi. Öeldakse, et püstolit on vaja ainult automaadini jõudmiseks (seda võis muide näha ka hiljuti Inspira peal jooksnud soomlaste sarjast Konflikt). Vist oli ka liiga palju tahta, et kolleegid mu kolmanda koha üle rõõmustaksid, hahaa. Sorry, poisid, no tõesti! (See viimane ei olnud tegelt siiras praegu 😀 )
Mul oli oma kolmanda koha ja lasketesti tulemuse üle nii hea meel, et itsitasin omaette mõnda aega ja siis juhtus see, et järgmisel ööl ei saanud ma magada. Ilmselt lõi võistlus adreka üles ja lisaks veel tulemuse üle rõõmustamine, uni mul üldse tulla ei tahtnud. Magasin sel ööl vbla umbes kolm tundi, sest kell kuus pidin juba ärkama, et kaheksaks ohvississe jõuda. Imestan iga kord, kui peale magamata ööd suudan olla töövõimeline. Seekord kustusin küll õhtuks nii ära, et kui kella poole kaheksa ajal ühe kaasõppejõuga veebis koosolekut pidasime, jooksis mul korra juhe nii kokku, et kõik mõtted olid peast pühitud. Läksingi siis õhtul vara magama ja magasin sügavalt peaaegu veerand kaheksani. Kahte unetut ööd mul enamasti järjest ei ole ja neid üksikuid juhtub ka viimasel ajal väga harva.
Oleksin võinud ju ka täna öösel rahutult väherda, sest ees oli esimene loeng Sisekaitseakadeemias. Üllatavalt ei olnud mul sellega seoses üldse mingit pabinat. Mõnel üksikul hetkel küll mõtlesin, et kas ma olen soe peast, et selle grupi omale õpetada võtsin. No tõepoolest, miks inimene ei saa rahulikult püsida oma põhitööl, kõikidel nädalavahetustel puhata ja õhtuti krimkasid vaadata või raamatut lugeda? No miks? Ikka on vaja oma ellu väljakutseid kühveldada, nädalavahetustel ja õhtutel töötada… Iga kord, kui mul eesootava loenguga seoses mõni ärev mõte hakkas pähe tungima, mõtlesin, et mis siis juhtuda saab? Ma ju valdan oma teemat, olen andmeanalüüsi õpetanud nelja aasta jooksul juba vist 12 erinevale grupile ja olen ju hakkama saanud. Akadeemias on erinev küll see, et esimesed loengud on mul veebis ja sellises keskkonnas, kus ma varem ise üldse toimetanud pole. BigBlueButton on see koht, aga järgmisel korral kohtun nendega ilmselt Teamsis (tudengite soovil). Juhtuda saaks kõigepealt see, et mul tuleb ajast puudu või siis ei funka veebikeskkond vajalikul tasemel. See esimene mul täna peaaegu juhtuski, sest loenguks oli aega antud ainult 1,5 tundi. No läks suht kappamiseks tõesti. Muu kõik sujus ja tudengid suutsid isegi suhelda vaatamata sellele, et neil oli juba pikk loengupäev selja taga ja mu loeng algas alles kell kolmveerand viis.
Imelik on anda loengut rahvale, kellega ei ole jõudnud tuttavaks saada. Kolledžis mul alati kulub esimeses loengus suur tükk aega sellele, et lasen kõigil tudengitel endast natuke rääkida, aga SKA-s oli loenguaeg nii lühike, et polnud võimalustki. Mul on akadeemia õpilaste seas siiski kolm inimest, kes pole päris võõrad. Üks on lausa mu endine õpilane kolledžist, üks mees on mu endisest kodulinnast ja siis on veel üks tuntud teleajakirjanik, keda ma küll isiklikult ei tunne, aga tean teda ta töö kaudu. Tundub huvitav seltskond need Sisejulgeoleku Instituudi magistrandid, ootan juba, millal nendega päriselt ühes ruumis kohtun.
Käisin õhtul tiirust läbi, sest mees oli just õhupüssiga võistlemise lõpetanud (Muda karikal) ja sain ta sealt autoga koju vedada. Ta püssi kast on nii suur, et käe otsas seda naljalt koju ei vea. Mees hoiab oma tavaari kogu aeg tiirus, nii relva, saapaid kui jakki, aga toob vahepeal püssi koju, et asendit harjutada. Kui ma juba tiirus olin, siis muidugi oli mul vaja ka meie instruktorile kekutada oma kolmanda kohaga. No täiesti haige kui hea meel mul selle üle on. Mrt oli juba jõudnud seal teistele ka rääkida mu saavutusest. Ja ma tunnen nüüd, et olen ennast täielikult rehabiliteerinud. See tähendab, et olen tõestanud, et saan hakkama ja loodetavasti on mu eelmise aasta suur feilimine nüüd kõigil mälust kustutatud. Me kohalik instruktor ütles selle peale, et näed siis, et harjutamine kannab vilja. Ükskord pidid ju ka tulemused tulema hakkama.
Loodan, et mehed ikka võtavad mind järgmisel aastal ka laskepäevale kaasa 🙂
Ja lõpetuseks mu roheline mehike. Kõik lasud ei ole alfas, aga ega päike ka igapäev paista 😀
Huvitav ikka, kuidas mälestused peas moonduvad, nii et üks ja sama juhtum on erinevalt meeles. Mina mäletan nii: Edel oli sauna otsaseinas lauavirn ja me istusime kolmekesi reas selle otsas. Ja Ede ütles: “Küll see elu on ikka ilus!” ja siis sadas sealt alla.
Ede naaberkrundil käimist ma üldse ei mäleta, aga mäletan, et käisime Kuusemetsa maja ehitusel turnimas. See naabri maja ehitati minu arvates tükk aega hiljem. Toppisime meie juures taskud ploome täis ja siis sõime neid seal kusagil Kuusemetsa maja laetalade peal kõikudes ja sülitasime ploomikive maha.
Mälu petab alati. Aga see väike erinevus mu jutu pointi ei muuda.