Archive for the ‘Elukestev’ Category

Järjekordne heietus

Pühapäev, oktoober 27th, 2024

Mul oli eile kolledžis nii pikk tööpäev, et algas kell pool üheksa ja lõppes pool kuus. Lõpetasin küll 15 minutit varem, aga ikkagi kohutavalt väsitav. Kolm kursust järjest, terve päev klassi ees seismist. Ma muidu siin linnas autot ei kasuta, aga kui pean terve päev jalul olema ja lõunatunniga jõudma ka kodus söömas käia vahepeal, siis ikkagi veeretan ennast autoga kohale. Hoiab aega kokku ja säästab mu viletsaid jalakesi. Lõunaks mul hakkas juba üks põlv valutama. Õnneks seekord hääl ei kadunud ja kurk ei hakanud kraapima, on sedagi varem pikal päeval juhtunud.

Õppekorraldaja ohkas imestades, et kuidas ta küll mulle jälle sellise tunniplaani tegi. Eks ta sellepärast tegi, et argipäeviti olen oma põhitööl ja kolledžis saan käia ainult laupäeviti. Siis visataksegi kõik grupid mulle korraga ühele päevale. Õnneks on mul olnud loengutega pikem vahe ja sain vahepeal vaimselt taastuda.

Eelmine sess mõni nädal tagasi oli nii ruineeriv, et pmst juba otsustasin ära, et viimane aasta ja siis on õpetamisega finito. Olen muidu igasuguste tudengitega hakkama saanud ja kõik tõredad ja vastalise hoiakuga rahva suutnud enda poole võita nii, et lahkume sõpradena, aga eelmisel sessil juhtus ühes grupis nii palju ebameeldivaid olukordi, et mul tekkis suur vastumeelsus sinna majja üldse minna. Sain hiljem teada, et sel ebameeldiva hoiakuga grupil oli olnud hommikupoole selline loeng, kus mitmed neist ennast halvasti tundsid ja lausa keeldusid õppejõu antud ülesandeid täitmast. See seletas nii mõndagi, aga ma oma loengus seda veel ei teadnud. Ehk et tookord oli nii, et üks kutt arvas, et on mõistlik läbi terve loengu õppejõudu õpetada ja üks proua vingus ja esitas mulle süüdistusi. Nad tegutsesid nii intensiivselt, et peale 1,5 tundi loengut oli mul pmst vaip jalge alt tõmmatud ja ma ise nii ebakindlaks muutunud, et oleks tahtnud klassist jalga lasta, kuigi pool loengut oli veel ees.

Ma muidu tavaliselt ei lase endale pähe istuda, aga selles loengus äkki ei suutnud enam olukordi adekvaatselt lahendada. Hiljem kodus kraapisin kapist välja õppejõudude juhendmaterjali konfliktide lahendamisest ja otsisin sealt vastuseid. Leidsin ka. Alles mitu päeva hiljem jõudis mulle kohale, et see proua, kes terve loeng hädaldas ja mu suhtes vaenulik oli, tundis ennast ebakindlalt ja seetõttu ründas. Ta on üks juhtivtöötaja, kes üle hulga aja koolipingis ja asjad, mida talle õpetan, on ilmselgelt rasked ja tempo liialt kiire. See olukord peab talle olema harjumatu ja ilmselgelt ka hirmutav.

Olin eilseks kõik konfliktikohad läbi mõelnud ja valmis reageerima, kui sama jama peaks jälle algama. Ja algaski. Rahulolematu proua hakkas kohe loengu alguses protesteerima, et ekraan on liiga hall ja tema midagi ei näe. Kusjuures temast tagapool istus mitu inimest, kellel ei olnud mingit probleemi ekraani nägemisega. Ja enne nende gruppi oli mul olnud klassis nii suur grupp, et ka viimastes pingiridades istuti ja absull kõik nägid, mida ma ekraanil näitan. Ma ei saa ju öelda, et kuule, osta omale prillid või midagi, aga ilmselgelt oli nähtavuse probleem ainult tollel proual. Lahendasin eile olukorra nii, et tõmbasin esimese pingirea ette ühe väikese vaba laua ja ütlesin, et võta tool ja tule istu siia. Ta tuligi, istuski terve loeng kõige ees ja kogu ving lõppes.

Kolledžis on tõesti kehvakesed projektorid, sest ülikoolil pole raha paremate ostmiseks. Olen timminud pildi nii selgeks kui vähegi annab (tegelt üks pikk mees timmis, kes projektorini ulatus), teen klassi eestpoolt hämaramaks – kustutan esimesed lambid ja lasen akna ette ruloo. Sedasi kannatab töötada küll. Isegi oma hiirekursori tegin suuremaks, et oleks paremini näha, mida näitan.

Üldiselt on rahvas, keda õpetan, tänulik selle eest, et annan neile head õppematerjalid ja suudan rasked asjad selgeks õpetada. Aga siis vahepeal pean vaat et pea peal seisma, et tekitada õppimiseks soodne õhkkond ja ise ka enam-vähem tervena loengust koju pääseda. Kui tookord õppekorraldajale kurtsin, et jube raske grupp ja nii, siis ta tõi mulle näiteks mitu staažikat õppejõudu, kes seda tööd põhitööna teevad. Et isegi kui oled 30 aastat õpetanud, satud ikka aeg-ajalt olukorda, kus tudeng tuleb sind õpetama ja ütleb, et nii ei ole nagu räägid ja üritab selgeks teha, et õppejõud ei tea mitte midagi. Ma ei tea, miks see küll on nii, et igal aastal peab kuskil grupis olema mõni ninatark, kes ei hoia ennast tagasi ega jää ka viisakaks, vaid lahmib nii, et rikub kõigi tuju. Ma ise olen tänulik selle eest, kui saan oma tudengitelt midagi uut õppida, kui meil on koostöine õhkkond ja pole hoiakut, et tahetakse õppejõule nö ära panna. Siiani olen igas grupis pahatahtlikud tüübid ikka enda poole võitnud nii, et loengute lõppedes nad tulevad tänama. Teinekord on see väga raske ja siis mõtlengi, et no milleks see kõik, no miks mulle on kogu seda jama vaja.

Eile hakkas õppekorraldaja uurima, et kas ma tõesti olen otsustanud, et töötan seal viimast aastat. Ta pakkus välja igasuguseid kompromisse, et ma ainult jääks ega läheks ära. Kui lõpetan, on neil vaja leida kaks uut õppejõudu, sest sellist, kes mõlemat mu ainet valdaks, on suht võimatu leida. Ta väitis, et peamajast pole ka kedagi inimest võtta, kes mind asendaks. Mu peamine probleem on see, et ei taha üle viie päeva nädalas töötada, sest kui nädalasse jääb ainult üks vaba päev (mis on nt täna), siis ma lihtsalt ei puhka välja. Kui pean ka laupäeviti tööl olema, jääb tunne, nagu nädalavahetust ei oleks olnudki. Mul ei ole kavatsust oma põhitööl koormust vähendada ega sealt ära tulla, sest mulle meeldib mu töö tõesti väga. See tähendab, et argipäeviti ma kolledžis töötada ei saa ja jäävadki ainult üle nädala laupäevad selleks. Üks inimene ei peaks vast ikka nii palju töötama?

Võibolla üritan ühe oma õppeaine lükata tervenisti e-kursuseks, siis ei peaks ennast vähemasti laupäeviti tööle vedama, ja teisest ainest loobuks täiesti. Aga muidu üldiselt tahaks kestvalt tänitada, et kus te kõik olite kolm aastat tagasi, kui siia linna kolisin, olin töötu ja teilt tööd küsisin? Ma poleks KL-i üldse kandideerinudki, kui nad tookord oleksid mu eksistentsi tõsiselt võtnud.

Lihtsalt heietan

Reede, oktoober 11th, 2024

Viimased nädalad on olnud sedavõrd intensiivsed, et vahepeal tuleb täiega tunne, et tahaks olla pensionil. Et ei taha üldse enam tööl käia, ei taha vastutada, ei taha suhelda. Soovin, et keegi ei märkaks mind, ei tülitaks, ei küsiks midagi ega arvaks midagi.

Ma tean küll, kus mu probleem on – liiga palju töökohti on. Päriselt mõtlen aina tihemini, et peaks õpetamise tööst loobuma. Kui mehele seda räägin, läheb tal suu tagurpidi pähe ja ma ei saa aru miks. No mis siin ikka nii kurba on, kui ma enam ei õpetaks? Raha saaks vähem, seda jah. No ja ülikoolil on kogu aeg õppejõude puudu ja kui ma ka loobun, peavad nad kahele ainele uue andja leidma, kokku seitsmele kursusele. See tegelikult ei peaks minu mure üldse olema. Minul oleks siis lihtsalt kõik nädalavahetused vabad. Praegu on nii, et üle nädala olen laupäeviti kolledžis tööl ja kord kuus ka reede õhtupoolikul. Õudselt väga tahaks tavalist töönädalarütmi ilma nädalavahetustel töötamiseta.

Kui ma siis mõtlen, et punnitan veel selle õppeaasta lõpuni ja järgmisest sügisest on mul ainult üks töökoht, tuleb kohe hinge kahtlus, et aga mis siis kui… Kui põhitöökohal üle viskab ja tahaks ukse selja taga kinni lüüa? Kuhu ma lähen siis? Elu on õpetanud, et kogu aeg tuleb hoida mitmed rauad tules, sest iial ei tea, kus mingid arengud muutuvad ebasoodsaks. Eriti, kui oled kolinud sellisesse karuper*e nagu Haapsalu, mis on kena koht küll, aga logistiliselt absoluutne ääremaa null vaba töökohaga kõrgharidusega inimestele.

Hästi hirmutav on see, et mitmed tuttavad, nii 50+ vanuses, on äkki tööta jäänud. Eriti hull on neil, kes on teinud 20-30 aastat sama tööd samas ettevõttes ja nüüd äkki koondatakse. Ma nende nahas küll olla ei tahaks ja mõtlen, et ega sellises olukorras ei olegi muud teha kui minna uut ametit õppima. Ise me Mrt-ga läksime ka ju magistriõppesse selle teadmisega, et haridusteaduse magistrikraad meile ka vanas eas töökohad kindlustab. No ja kindlustabki, meil mõlemal on praegu tööga tegelt väga hästi.

Põhitööl on mul muidu kõik täielikult jonksus. Olen absoluutselt et õnnega koos, et mul on see töö ja kogu südamest loodan, et see töö mul kuhugi ei kao enne, kui ükskord pinsile jään. No ja pinsil olles muidugi tahaks rahulikult edasi töötada, sest mida ma muidu ikka kodus passin 😀

Mulle hästi sobib selline omaette töö ja nokitsemine, mõõduka suhtlemisega, nagu haridustehnoloogil on. Esineda ei meeldi mulle üldse, aga seda õppejõu töö paraku eeldab. Ma ei karda esineda, aga ma ei jaksa ka liiga palju suhelda. Just selle suhtlemise ja suhtlusega kaasnevate emotsioonide pärast tahaks õpetamisest loobuda.

Et miks ma ei loobu siis? Äkki hakkan kahetsema, vist sellepärast… Otsustusvõimetu, noh. Teinekord on see töö ka ju päris tore…

Põhitöökohal oli mul täna suur eduelamus. Mul õnnestus lahendada üks selline kõiki puudutav probleem, millest spetsialist, kellelt tegelikult lahendust oodati, jagu ei saanud. Kuna asi oli lahendamata juba paar nädalat, hakkasin uurima (Mrt ka haarasin kaasa vahepeal) ja sattusin hasarti ega suutnud enne kaevamist lõpetada kuni lahenduse leidsin. See on mul tegelikult üks totakas iseloomuomadus, mis sugugi alati kasuks ei tule. Et ma ei jäta järele. Ma lihtsalt ei saa enne lõpetada, kui olen probleemi lahendanud, võtku see nii palju aega kui tahes. Ma selle tänase lahenduse leidmise peale kulutasin kokkuvõttes vist lausa kaks tööpäeva, sest keskkond oli võõras. Et algul saada aru, kuidas asjad töötavad, kuidas omavahel seotud on jne. Kuni viimaks taipasin seoseid ja leidsin õiged nupud, kust kaudu probleem lahendada. Jube hea tunne.

Noh, ja nüüd jõudsingi sinna välja, et teinekord on ikka täitsa hea tööl käia. Hea on tunda, et oled vajalik. Mitte asendamatu, aga lihtsalt vajalik. Seotud, kompetentne ja autonoomne, hahaa.

P.S. Mrt sai Läänemaa aasta koolitaja tiitli. Vot see on haruldane küll, et ühele sisserännanule niisugune tiitel omistatakse. Hästi paneb 😀

Kuidas ma eksamil läbi kukkusin ja muud toredat

Reede, juuli 5th, 2024

On olnud ülimalt intensiivne eluperiood, aga täna on mul igatahes viimane tööpäev enne puhkust. Ma ei oskagi enam ette kujutada, mismoodi see on, kui mitu nädalat jutti mingeid töökohustusi (peaaegu) polegi. Saab siis näha.

Kuna ma harva kirjutan, siis on kogunenud mõni eriti oluline teema, mida tahan talletada. Kõigepealt see, et mulle pakuti ülikoolis täisajaga töökohta, ühe õppekava juhtimist, ja ma ütlesin ilma pikemalt mõtlemata ära. Ise ka ei usu, et see otsus nii kergelt tuli, sest veel kolm aastat tagasi unistasin, et mul oleks siin täisajaga töö, kuhu hommikuti lihtsalt kohale jalutada, kuhu jõudmiseks ei pea talvehommikutel autoaknaid sulatama, kus saaksin teostada oma suurepäraseid ideid, eks ole. Ma ei saanud seda kohta võtta, sest mul on juba suurepärane töökoht, kus väljakutsed ei lõpe, kus igapäevaselt õpin midagi uut ja üleüldse on mul hetkel nii kõrge motiga töö, millist mul pole kunagi varem olnud. Uue töökoha vastu rääkis ka see, et kaotaksin palgas, sest sel kohal ei saaks ma enam loengute eest lisanutsu, vaid see kuuluks mu põhitöö hulka ja sealne töötasu ei ole nii suur nagu täna oma põhitöökoha ja loengute eest kokku saan. Ehk et jah, natuke valus see on, et niisugused suurepärased pakkumised ei tule ajal, mil neid ootan, vaid kolm aastat liiga hilja.

Eraldi teema on veel see, et ma ei taha enam oma mehega samas asutuses töötada, kui seal on naisjuht ja enamus kollektiivi naised. Mu mees on ka viiekümpiselt jätkuvalt atraktiivne, onju, ja naised ikka töökohtadel viskavad talle silma või kuidas flirtimist nüüdsel ajal nimetataksegi. On olnud igasuguseid intsidente, mille üle me kodus küll tavaliselt peenikest naeru harrastame, aga mitte alati ei ole olnud naljakas. Mõne aasta tagune ühes koolis töötamine lõppes sellega, et langesin rämeda töökiusu ohvriks ja kuigi usun, et ülikoolis on väheke teistmoodi kolleegid, siis parem on mitte tekitada olukordi. Täna on tolle aja peale tagasi mõelda täitsa õudne, pidin isegi haridusministeeriumist abi paluma (ja abi ma sain!). Tagantjärele tarkusena võime tõdeda, et kogemus seegi, igast halvast asjast võib sündida midagi head ja ilma selle hullu läbielamiseta me ilmselt ei oleks üldse täna siin, kus me oleme.

Nüüd töötan kollektiivis, kus enamus on mehed ja kuigi ka mehed vahel klatši harrastavad, on tööõhkkond oluliselt asjalikum, konkreetsem ja vähemate emotsioonidega kui mis iganes üldhariduskoolis. Mulle sobib ja meeldib meeste seltskonnas töötamine. Vanus on mul siuke, et naisena olen nähtamatu, aga teadmised ja oskused on mul sellised, et kolleegina olen vägagi märgatud.

Ma ei tea, kes üldse jaksab seda postitust lõpuni lugeda, mille sissejuhatus lõpeb umbes selle koha peal, hahaa.

Räägin nüüd ikka sellest ka, kuidas eksamil läbi kukkusin. Seda teemat peaks tegelt alustama kuskilt kaugelt, eelmise aasta sügisest, kui hakkasime Mrt-ga regulaarselt lasketrennis käima. Mu tiirus käimistel oli kohe algusest peale konkreetne eesmärk – tahtsin relvaluba ja oma isiklikku tulirelva. Võtsin eesmärgiks relvaeksam teha kevadel ja enne puhkust kogu värgiga ühele poole saada. Etteruttavalt ütlen, et nii ka läks – viimasel kevadpäeval sooritasin eksami positiivselt ja eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist ostsin ka isikliku püstoli. Aga enne seda oli üks pettumuste kadalipp ja vahepeal isegi selline tunne, et seda eksamit ma ära teha ei suuda ja küsisin juba endalt, kas tõesti sa, naine, oled elus esimest korda võimeline mingi nii suurelt ja pühendumisega alustatud asja pooleli jätma ja võibolla sellest ka päriselt loobuma.

Politsei relvaeksamid toimuvad harva ja kuna menetlusperiood on ainult kaks kuud, siis on täiega raske leida eksamiks sobivat aega ja kohta. Juhtus nii, et kohalik politseinik soovitas mul minna kõigepealt Paidesse, sest Haapsalus toimus eksam alles siis, kui mu taotluse aeg hakkas lõppema ja kui siin oleksin läbi kukkunud, pidanuks kogu protsessi otsast alustama koos kõigi riigilõivudega. Nii ma siis käisingi juuni algul Paides “proovieksamil”. Sest ma kukkusin seal teoorias läbi. Minust sai sel päeval statistika, mis ütleb, et vähemalt pooled kukuvad relvaeksamil läbi ja mina olen ka nüüd need pooled. Räme egolaks oli, isegi kui tead, et idiootsemalt koostatud eksamiküsimusi pole maa peal olemas mitte kusagil mujal. Sul on võimalik märkida valikvastuste ette mitukümmend linnukest ja piisab, kui neist kolm valesti märgid või märkimata jätad. Kuna teadsin, et sel eksamil on haneks tõmbamisega küsimused, siis olin ekstra tähelepanelik, aga sellest ei piisanud. Stiilinäide eksamiküsimusest, millel ühe vajaliku linnukese tegemata jätsin, on küsimus, et kus on keelatud relva kanda. Üks valikvastus oli lihtsalt “avalikul koosolekul” või oli see “avalikul üritusel” või midagi ja ma jätsin selle ette linnukese märkimata, kuna seaduses on lause: “koosolekul, meeleavaldusel, piketil, pidustusel ja teistel avalikel üritustel, välja arvatud nimetatud avalikel üritustel teenistus- või tööülesannet täitval isikul.” Ei saa ju väita, et relva ei tohi avalikul koosolekul kanda, kui teenistusülesannete täitmisel tohib ja eksamil manasin endale silme ette pildi, kus olen ju ometigi näinud politseinikke avalikel üritustel relvi kandmas. Rääkimata sellest, et juba sel päeval oli mul relvaseadus pmst peas. Olin kindel, et see on üks neist vastustest, millega mind tahetakse haneks tõmmata ja mõtlesin, et sellepärast, et see eritingimus seaduse lauses on, ma kindlasti ei või seda vastust õigeks märkida. Üle mõtlesin. Ja kukkusingi läbi.

Oma suures pettumuses mõtlesin, et karma tõesti on bitch. Mu tudengite hulgas on palju politseinikke ja üks neist kukkus mul kevadsemestril andmeanalüüsi aines läbi. Kuna ta järeleksamile ei ilmunud, siis jäigi hindeks F. Ma selle inimese olematut õpitahet olin mitmeid kordi sarjanud ja üldse sel semestril olen kodus mehele korduvalt tänitanud, et issant, kui lollid võivad ikka tudengid olla… No ja nüüd olin ise see loll. See oli nüüd lihtsalt vahepalaks, mitte et peaks igast karmavärki uskuma.

Noh, ja siis oli mul veel umbes kaks nädalat aega relvaseadust risti ja põiki läbi lugeda ja teisel katsel Haapsalus sain teooria tehtud. Lasketest oli ka samal päeval, seda ma ei peljanud üldse, sest harjutanud olen erinevaid relvi kümneid tunde ja pealegi toimus see eksam me kodutiirus, mille lõhngi juba on rahustav. Laskmise juures küsitakse ka mõningaid teooriaküsimusi ja lastakse seletada, mida ma teen, kui relva kätte võtan. Natuke ootamatu oli, et politseinik lasi mul seal ette lugeda relva olulisi osi, aga kui neid siis ette vuristama hakkasin, ta peale kolmandat ütles, et aitab küll. A need on mul päriselt peas ja tegelt alles peale esimesel eksamil läbikukkumist ma taipasin, mis point on sellel, et tehakse vahet olulistel osadel ja lihtsalt osadel.

Muide, ka Haapsalu eksamil kukkusid pooled läbi. Üks mees, kes läbi kukkus, oli eksamil juba neljandat korda ja ikkagi tehtud ei saanud. See oli üks Rapla mees, keda vanast ajast tunnen ja ma tean, et ta täiesti intelligentne isik on. See eksam on lihtsalt nii haige, et haigemat pole olemas. Kui ülikoolis samas stiilis eksamiküsimusi teeksin nagu relvaeksamil, kaheldaks mu ametioskustes. Mul, muide, on kunagi aastaid tagasi ülikoolis olnud üks sarnane kirjalik eksam, mille õppejõud oli algajana ja ilmselt ka pisut kiusliku inimesena teinud nii kiiksuga küsimused, et tudengid esitasid peale eksamit ta peale kollektiivselt kaebuse. Enam ta ülikoolis ei tööta.

Eile siis oli see suurepärane päev, kui tõin pealinna poest ära oma isikliku nunnu, Glock 43x on ta mark. Kuna kodutiiru rahvas puhkab ja me nagunii juba pealinnas olime, läksime kohe Männiku tiiru uut relva proovima. Niivõrd tore trenn oli, peale minu ja mu mehe polnud 25 m tiirus mitte kedagi teist. Püstol on pisike, aga ta tagasilöök on ikka jube kõva, sest 9-milline moon siiski. Olin sarnast relva varem paar korda proovida saanud ja otsustasin juba ammu, et see mu väikesele käele on kõige parajam. Ainus asi, mis mind selle relva juures üllatas ja natuke häirib, on raske päästik, millest peale 50 paugu tegemist mu nimetissõrm täitsa valusaks läks. Hakkan vähemalt esialgu sellega lastes kasutama kinnast. Kahjuks ei ole tollele mudelile veel pehmemat päästikut leiutatud. Mrt vahetas oma Glockil päästiku ära ja seda on nüüd täiega mõnus lasta, äratõmbamise hirm jäi kohe kordades väiksemaks. Aga küll ma harjun. Kindlasti hakkab päästik väheke paremini liikuma ka siis, kui olen teda rohkem pruukinud.

Mrt filmis mu kõige esimesed lasud uue relvaga üles. Olin nii elevil, et unustasin järelsihtimise hoopiski ära 🙂

Kohe, kohe…

Nüüd siis teate, mis on ühele kuuekümpisele prouale paras hobi. Loodan, et kui ükskord pinsile jään, on mul ikkagi ka mingine seltsielu ja see pole mitte padjaklubis, vaid tiirus. 😀

Kui otsustad aktusele mitte minna…

Laupäev, juuni 15th, 2024

Eile oli kolledži lõpuaktus. Olin pikalt kaalunud, kas jätta ehk seekord minemata, sest mind tabavad viimasel kahel nädalal ootamatud köhahood ja kartsin, et pean sellepärast ehk saalist välja tormama. Mul kraabib kurgus juba teist nädalat järjest, see on ühe kilpnäärmeravimi kõrvalnäht. Olen üritanud seda rohtu võtma hakata kaks korda ja mõlemal korral saan palaviku ja kurguvalu (esinemissagedus üks sajast). Kui jätan tabletid ära, on tervis paari päevaga korras ja nii kui paar päeva jälle rohtu võtan, olen tuksis. Sestap loobusin neist tablettidest ja jään arsti kõnet ootama, mis tuleb juulis. Eilseks siiski päris ok mul veel olla polnud, aga sättisime ennast saalis istuma mitte päris keskele, et vajadusel saaksin sealt kiirelt jalga lasta.

Ühtegi köhahoogu ega kurgukraapimist siiski ei tulnud, aga tuli rohkelt vesistamist. Seekordsetest lõpetajatest enamusele (kolmele kursusele) olin andnud kahte ainet, nii arvutiainet kui andmeanalüüsi ja kõik see kamp oli mulle väga tuttav ja armas. Aktuse lõpus pidas iga kursuse esindaja väikese kõne ja oma suureks ehmatuseks kuulsin lavalt enda nime öeldavat lausa mitmel korral. Üks noormees meenutas, kuidas ma eksami ajal nende kahekuuse tite hoida võtsin, et neil naisega oleks võimalik rahulikult eksamile keskenduda (nad õppisid koos samal kursusel). Tol eksamil ma jalutasin klassis ringi, tilluke Frank süles. Teine tudeng kiitis mu imelisi õppematerjale, mis olevat lausa nii head, et nende pereliikmed ka on mu juhendite järgi ennast targaks teinud. Need avaldused suure saalitäie rahva ees olid nii ootamatud, et mul tõmbas hetkega silmad märjaks.

Kui aktus läbi sai, toimus õnnitlusring. Üks põhjus, miks ma kaalusin aktusele mitte minemist oli tegelt see ka, et varasematel kordadel on mul seal olnud õudselt ebamugav, kui populaarset õppejõudu, kellega koos peale aktust õues lobisen, tullakse järjest lilledega õnnitlema või siis olen seisnud oma mehe kõrval, keda kõik tänama tulevad, aga mulle keegi miskit pole öelnud ega lilli toonud. Sest noh, ma olen külalislektor ja mitte nii oluline isik. Nõme on olnud seal seista, see ainuke roos näpus, mille direktor aktusel kinkis. Mis sel aastal juhtus, ma ei teagi, vbla on mu staatus muutunud, sest tänavustele lõpetanutele olen andnud kahte ainet ja tunnen neid paremini. Igatahes olin minestuse äärel, kui äkki hakkasid tudengid järjest lilledega tulema ja tänama mind mu loengute eest. Mitu neist ütlesid lausa, et nad poleks suutnud ilma minu õpetuseta oma diplomitöid valmis kirjutada. Kellelegi olin öelnud midagi nii olulist, mis aitas tal cum laudega lõpetada, kedagi olin motiveerinud mitte loobuma, kui lõputöö teema tundus ülejõukäiv jne. Lihtsalt uskumatu, mida mu vanad kõrvad seekord kuulda said! Viimaks oli mu süle niivõrd lilli täis, et võisin oma vesised silmad selle kuhja taha peita. Mul on raske leida sobilikke sõnu kõigi nende armsate hetkede kirjeldamiseks.

Vot niisugune õpside pärispalgapäev. Tänavune aasta on olnud kuidagi eriliselt raske ja pikisilmi olen oodanud õppeaasta lõppu. Sel kevadel olen pidanud oma andmeanalüüsi aines välja panema ka esimese F-i, mida tudeng ei suutnud parandama tulla ka järeleksamile. Olen pidanud klaarima akadeemilise pettuse juhtumit ja välja panema palju viletsaid hindeid. Üks kursus on olnud nii nõrk, et neid õpetades olen tõsiselt kaalunud, kas tahan üldse järgmisel aastal siin jätkata. Õnneks on paar kursust jällegi sellised, kelle loengutes käin justkui puhkamas, nende õpetamine on olnud suurepäraseks vahelduseks mu põhitööle. No ja siis tuleb selline lõpuaktus, eks, hull pisarakiskuja, kus saad aru, et oled teinud head tööd, et sa oskad seda tööd ja kui nii hästi ühte asja oskad, milleks siis loobuda…

Meil ei ole kodus nii palju vaase, kuhu kõik lilled saanuks ära mahutada. Pidime kasutusele võtma ka pesuvanni.

Seisin peale aktust fuajees Mrt kõrval, kui üks RIF-i tudeng talle ulatas kiletatud teksti, mille kolm kursust ühiselt olid kokku kirjutanud, kui mehe 2023 Aasta õppejõu kandidaadiks esitasid. Mu mees ei saanud sel hetkel sõnagi suust, sest teda tabas suur pisaratega meeleliigutus ja ma siis kobisesin, ise itsitades, et Mrt tänab. Selline dokument:

13. mai 2024

Esmaspäev, mai 13th, 2024

Teadsin, et niipea, kui saabub kevad ja ilmad lähevad ilusaks, hakkab aeg justkui erilise kapakuga lippama. See on umbes nii, et korraks saad suvekleidi selga panna ja juba ongi sügis. Noh, suvekleidis saab ehk juba sel nädalal lipata, mis on tore.

Vahepeal on olnud igasuguseid sündmusi, näiteks see, et mu mees sai 50-aastaseks. Sünnipäev oli tal kolmapäeval ja sellest alates neli õhtut järjest käis ka tähistamine. Õige päeva õhtul olime Haapsalu sõpradega Wiigi kohvikus, neljapäeval tulid viimase kursuse tudengid meile grillima (oli jaa külm ilm tegelt), reedel käisid meest õnnitlemas ta ema ja vend koos naisega, laupäeval toimus siis suurem pidu. Ainsad üllatuskülalised, kes laupäeval mehe laiajoonelise FB kutse peale saabusid, oli üks Mrt tädipoeg koos naisega. Üllatus sellepärast, et me pole nendega suhelnud vist juba 20 aastat. Samas jäid tulemata mitmed lähisugulased, millest oli kahju. Isegi Elinat ei olnud, sest ta oli Soomes võistlustel.

Seda söögivärki, mis kõik sünnipäeva tõttu majja kogunes, saame lahendada ilmselt terve nädal ja jooke peaks jätkuma vähemalt jaanipäevani.

Sünnipäevad on toredad ja külalistest ikka hea meel, aga kui viimaks saabus pühapäev, siis nautisime sajaga rahu ja vaikust. No toss oli ka täiega väljas selleks ajaks. Päris harjumatu on selline mitmepäevane triangel. Ma üldiselt väsin väga ära, kui kõik aeg on organiseeritud ja aina peab midagi tegema. See tekitab hirmsasti stressi. Armastan selliseid nädalavahetusi, kus saan niisama tiksuda ja teha, mida tahan.

Mul selleks pühapäevaks olid plaanitud aiatööd ja neid ka tegin. Aias toimetamine läheb üldiselt ka puhkusena kirja, kuigi peale viietunnist rapsimist olin nii väsinud, et kere tudises. Ei ole siin enam mingi noore inimesega tegemist. Ja ma ei saagi aru, kas see, et jaksu on nii palju vähem, tuleneb mu vanusest või paksust kerest. Täna on mul igatahes aiatöödest kõik “lihad” haiged. Alustasin päeva tunnise jalutuskäiguga ja siis kohe sirgelt aeda. Plaan oli ainult tomatid ja kurgid kasvuhoonesse panna, aga viimaks istutasin õue ka kõik levkoitaimed, külvasin rukkililli ja lillherneid, puhastasin maasikakastid ja rohisin siit-sealt. Katsin kattelooriga kinni enamuse värskeid külve ja istutusi, sest kassid… Eks ole. Täna siis avastasin el cato mu juba tärganud taimedega peenrakasti kohal katteloori peal pikutamas. Ta rippus seal nagu võrkkiiges, sest olin ehitanud kattelooridele vana riidest kapi metalltorudest kõrged karkassid (oli üks Jyski kräpp, see kapp). Ma isegi ei kujuta ette, kuidas kass suutis ennast sinna sättida.

Kõiki kõpitsetud aianurki ma üles ei pildistanud, aga pean siia ikka midagi kroonikaks jätma. Kõige imelisemad on praegu mu tulbid, mida ühed möödakäijad pojengideks nimetasid. Need on topeltõiega Sun lovers tegelt, imeline sort. Käin neid alailma vahtimas.

Mu meelest ei ole neil tulpidel ükski õis teisega sarnane ja sellepärast ma pean muidugi käima neid ühe kaupa üles pildistamas 😀

Pildil on mu vaenekesed taimed peale kasvuhoonesse istutamist. Tänaseks on nad ennast kenasti sirgu ajanud, ainult üks tomatitaim ei ela vist seda kolimist üle. Panin kurke rohkem kui tomateid, neli erinevat sorti, sest need meeldivad mulle rohkem ega tekita ka kasvuhoonesse liialt suurt padrikut. Mõned tomatitaimed istutasin õue, need on katteloori all ja pilti pole. St on küll üks pilt sellest kastist, kus me tegelt vahepeal kasvatame kasse:

Kaks kolledži naist, direktor ja õppenõustaja, käisid laupäeval veel ekstra mu meest õnnitlemas, kuigi töö juures oli juba pidu peetud ja kink ka üle antud. Selle visiidi tulemusena istutus me aeda üks ilus hortensia.

Ootan pikisilmi semestri lõppu. Paar eksamit on veel jäänud ja hunnik kirjalikke eksamitöid tagasisidestada ja hinnata. See viimane täitsa masendab mind, sest tänavu on kuidagi eriti palju kehvasti tehtud töid. Täiega sihuke tunne tuli vahepeal, et krt ma teen teile kõik ette puust ja punaseks, on hunnik juhendeid mille järgi õppida, terve posu õppevideoid olen teinud, aga teie ikka ei vaevu neid asju endasse sisestama. Ega õppematerjalid ennast ise tudengite pähe ei lae, nad ikka peavad selleks vaeva ka nägema, et midagi meelde jääks. No vot ja neid töid lugedes ma kirusin jälle, et mille pagana pärast ma pean ennast nendega vaevama! Tean küll, miks ma pean, eks aina rohkem ikka nagu raha pärast seal töötan. Aga lubasin nüüd, et ühe aasta veel õpetan, siis vaatan, kas viitsin edasi või siiski mitte. Oleks ju päris tore ainult ühte töökohta pidada ja nädalavahetused puhkamiseks jätta. Eks vaatab seda asja.

P.S. Katsetan seekord suurte piltidega, mitte keskmise mõõduga nagu tavaliselt. Vanasti suur mõõt venitas pildid välja, seekord vist mitte?

Kaitstud: Õpetamisest

Reede, detsember 8th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kappame

Neljapäev, oktoober 5th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Ja algaski jälle

Pühapäev, september 3rd, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mis aastaaeg see meil õieti on?

Neljapäev, juuni 1st, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Töö ja puhkus

Reede, mai 26th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: