Imelik, et enne ei saa nagu rahu ega semester lõpetatud, kui on kätte saadud tudengite tagasiside. Kuna üliõpilasi õpetan esimest aastat ja täiskasvanutele loengute pidamise kogemust on mul üldse vähe, siis muidugi ma pabistasin, et mis sealt tulla võib. Reaalselt kujutasin ette, kuidas tuleb üks ärianalüütik ja kirjutab, et see õppejõud ei tea küll andmeanalüüsist ööd ega mütsi. Noh, muidugi ma tean päris palju, aga kindlasti mitte nii palju, kui üks mu tudengitest on oma doktoriõpingutel omandanud. No mõtle ikka, mis tasemel õppureid meil siin bakas on!!! Teisalt teebki siinne kirju seltskond õpetamise huvitavaks ja ülikoolis peab nagunii arvestama alati sellega, et igas auditooriumis on raudselt üks kuni kolm õppurit, kes jagavad mitmeid teemasid õppejõust paremini. See on see asi, millega tuleb harjuda ja peab õppima neid endale toeks võtma.
Tudengite tagasiside ilmus õppeinfosüsteemi eile. Muidugi ei skoori ma nii hästi nagu Mrt, kellele anti paljudes punktides maksimaalsed 5 punni, aga sain minagi mõned sellised (e-toe pakkumise, tudengitesse lugupidava suhtumise ja enda aine väärtustamise eest). Aga kui lugesin tudengite kommentaare ainetele ja õppejõule, siis reaalselt läksid silmad uduseks. Olin küll ka kursuse käigus natuke tagasisidet saanud ja teadsin, et mul läheb hästi, siiski ehmatasid osad ülivõrdes arvamised mu täiega ära. Näiteks “Õpetaja suure Õ-ga :), väga hästi koostatud õppematerjalid.” Või “ÜR peaks olema eeskujuks kõikidele … lektoritele! Olemas olid väga põhjalikud konspektid ja materjalid, et oleks võimalik ka iseseisvalt õppida…” “Super, kuidas õppejõud toetas videotega ja seletustega õppimist!” “Õppejõud oli ülihea!!! Alati olemas ja andis ainet väga hästi edasi – alguses tundus keeruline, aga peale esimest loengut pinge kohe kadus, kuna kõik tehti nii lihtsalt selgeks 🙂” “Rohkemat ei oska tahta, senini vaieldamatult asjalikuim õppejõud!!!” Ja veel mitu sarnast arvamusavaldust, kusjuures need siin on ainult andmeanalüüsi gruppidelt, kolmandalt kursuselt! Arvutiaine omad tulistasid omakorda. Muidugi ma olin šokeeritud ja mõtlesin, et imelik, miks ma ise sellest aru ei saa, et nii hea olen? Mul on mingi haigelt kõva enesekriitilisus, mis ei lase mitte kunagi endaga rahul olla. Mis teema mul küll sellega on, kust see suur nõudlikkus tuleb? Elu oleks palju lihtsam, kui oskaks kõike vabalt võtta ja nautida. Vabalt võtmine ja enda vigadega leppimine on mu elu suurim õppetund, ma arvan.
Täna alustasin järjekordse andmeanalüüsi grupiga. Kuna seal grupis on igast progejad ja arendajad, teostasin korraliku ette pabistamise. Mida mul siin üldse pabistada on? Olen sama ainet juba õpetanud mitmekümnele tudengile, kõik materjalid olemas, ainult täiendada vaja, no pole põhjust pablada! Aga ikka ma pabistan ette nagu mingi loll. Õnneks on minuga nii, et kui juba klassi jõuan, on kõik pinge kadunud. Tänane grupp osutus kusjuures väga ägedaks, mul polegi enne nii aktiivseid kaasamõtlejaid ja rääkijaid olnud. Sihuke positiivne laks oli et. Ja tegelt mulle täiega meeldib mu töö. Just et ei ole mingit rutiini, kõik on alati uus. Õpetamise peamine võlu ongi see, et kogu aeg pean ise õppima ja muidugi kõik need uued inimesed, kellega suhtlen. Alustasin täna loengut seisukohaga, et õpetamist ei ole olemas, on ainult koos õppimine. Ahh, noh, nii lahe oli kõik!
P.S. Mehele olid tudengid kirjutanud tagasisidesse muuhulgas, et “…, aga ilmselt parim õppejõud kelle (kool) on enda juurde saanud viimase 3 aasta jooksul.” Ja “Super õppejõud, eeskujuks ja inspiratsiooniks igas mõttes.” Jne 💛
Noh, nüüd on piisavalt kekutatud. Aeg lennutada veinipudelilt kork. 👩🏫👨🏫
