Omapärane töönädal on olnud. Mrt läks juba eelmisel pühapäeval pealinna, et osaleda kuuepäevasel koolitusel, vahepeal ühe öö oli kodus, sest käis kolledžis oma ainet andmas. Tal on puhkus tegelt. Ma olin keset nädalat kaks päeva Tartus, sest sättisin oma rahvale kaitseväe akadeemiasse terve päeva pikkuse koolituse. Kui Tartust tagasi jõudsin, tundsin eriti teravalt, kuivõrd mõnus on ikkagi kodus olla. Mitte et kroonu hotell oleks vilets olnud, aga oma voodi on siiski üle kõige. Mu meelest me kontinentaalvoodi on lausa luksuslik, tihti õhtuti seda mõtlen.
Tartus sain näha ka, kuidas üks tuntud ettevõte feilib ja kuidas eesliini töötajad ei oska või ei taha olukorda lahendada. Meil oli asutuse kambale tellitud õhtusöök ja kaks tundi bowlingut Eedeni O´Learysse. Kohale minnes selgus, et meid ei oota keegi, bowlingu rajad olid hoopiski kõik kinni. Boss õnneks ei jätnud jonni, kuigi meid taheti kohe minema kupatada, nõudis juhataja telefoninumbri välja ja helistas siia ja sinna. Meile oli ju isegi menüü valitud ja olime neile saatnud garantiikirja, kõik nii nagu peab. Viimaks siis tuli välja, et meid oodati Tallinna O´Learys. Ehk et inimene, kes meie tellimusega tegeles, oli arvutis midagi valesti sisestanud ja Tartusse tellimus ei jõudnud. Viimaks peale umbes tunniajast hilinemist saime seal siiski süüa ja õhtu lõpuks vabanes ka paar rada bowlingut kuigi ainult üheks tunniks, sest siis oli juba sulgemisaeg käes.
Mu kolleeg, kellega hotellis tuba jagama pidin, ei jäänud ootama, kas meile keegi suvatseb süüa anda, vaid jooksis kogu tolle jama peale viimase bussi peale, mis ta koju Türile viis. Ta juba enne kahtles, kas ehk läheb hilise rongiga, sest tahab kodus oma voodis ärgata ja ma väga hästi mõistsin teda. Ma sain siis hotellis kena kahetoalise numbri ainult endale. Ja polnud mingi veider olla ainus naine suures sõjameeste kambas, sest omad inimesed kõik. Isegi imestan, et üle poole aasta olen juba seal uues kohas töötanud ja rahvas on üsnagi tuttavaks saanud.
Kolmapäeva õhtuks jõudsin koju, neljapäeval ja reedel olid mul kolledži tööpäevad ja ühe grupiga ka arvestus. Kui siis reede õhtupoolikul töölt koju sain, tundsin eriti suurt kergendust. Olen ikka väga koduinimene ja kõik ringi uhamised väsitavad hullupööra. Kuna nädala sees ära olin, ei saanud õhtuti loenguteks valmistuda ja kuigi juba eelmisel nädalavahetusel põhiasjad tehtud sain, pidin ikkagi veel loengupäevade hommikutel mitu tundi ettevalmistusi tegema. Reedel ärkas Mrt kell viis, et varakult linna koolitusele jõuda ja ma ka siis ajasin ennast välja, sest kui korra olen ärganud, ega siis enam õiget und ei tule. Olengi rohkem hommikuinimene. Varased tunnid kulusid tõesti marjaks ära, jõudsin põhjalikult valmistuda ja reedene andmeanalüüsi loeng läks kui ludin.
Ma ikka mõtlen, et ülikoolis õpetamine on üks veider hobi. Kui kõik oma töötunnid kokku lööks, siis ega nende eest palka üle ühe euro tunni kohta ei kogune.
Rahast rääkides… Kui Haapsalu maja ostuks laenu võtsime, siis pangatibi usutles, kas oleme ikka võimelised tasuma ka 500-euroseid laenumakseid, kui euribor peaks tõusma. Sellega olime arvestanud, aga siiani püsis me makse siiski viis ja pool aastat 325,27 peal. Eile võtsin lahti uue tagasimaksegraafiku ja sain teada, et alates detsembrist on igakuine laenumakse 40 eurot suurem. No pole hullu, aga märkimisväärne on see, et kui enne oli intress umbes 70 eurot, siis nüüd on see 139 eurot, justkui alles eile oleksime laenu võtnud. Siin on see koht, kus tuleb mõelda nii, et mul kama kaks, mida euribor teeb, meil on tööd ja raha, on soojad kodud ja rahulik elu – peaasi, et sõda ei jõuaks Eestisse. Aga muidugi ärgitavad sellised hinnahüpped veelgi hoolikamalt raha koguma, et oleks võimalik pangalaen mitu aastat enne tähtaja lõppu ära klattida. Mul selle jaoks on plaan valmis tehtud juba ammu, sest pinsile minnes ei taha ma omale mingeid kohustusi kaasa võtta.
Viskasin eile kogu tolle teadmise peale nalja, et mu värskelt põhitöökohas saadud palgatõus katab ju ootamatu euribori pulli üleni ära, pole probleemi. Ja üleüldse, söömisega võiks ka üksjagu tagasi tõmmata, ei ole vaja vanast peast nii palju toitu endasse sisestada. Toidupoes teeme veelgi kaalutletumaid valikuid. Elektriarve oli eelmise kuu eest ka poole väiksem kui börsihinnaga võinuks tulla, sest universaalteenus, eks. Kokku uskumatud 55 eurot ainult. Hoiame õhksoojuspumba nagu soovitatud vaid 19 kraadi peal ja ime küll, aga toad on täiesti soojad. Ahju oleme kütnud kord või paar nädalas, rohkem polegi vaja. Meil muidu on külmal ajal pump olnud timmitud 23 või 24 kraadi peale, aga pole vaja nii palju sooja ju. Duširuumis pole me peale remonti enam põrandakütetki sisse pannud, sest niigi on soe. Oli jah mõnus küll vetsus käia, kui jalgade all soe põrand, aga milleks selline mugavus?
Igatahes me tuleme toime praegu ja hädaldamiseks ei ole vähimatki põhjust. Oleme ka suurendanud annetusi, just Slava Ukrainile, sest number üks teema on ikkagi aidata Ukrainal need idikad maalt välja peksta. Mõtelge, kui iga eurooplane annetaks regulaarselt natukegi Ukrainale, oleks see mega hulk raha Euroopa päästmiseks! Oma töö tõttu näen eriti selgelt kuivõrd intensiivselt Eesti valmistub ennast kaitsma ja kui oluline on just praegu aidata Ukrainal võita. Sest pole mingi saladus, et järgmised, keda need hullud vallutama tuleks on Balti riigid, Soome ja Rootsi. Mida kaugemal vene piirist eurooplane elab, seda turvalisemalt ta ennast tunneb ja seda vähem tajub ohtu, aga see on vaid illusioon. Kõik läheb tuksi, kui me kohe praegu ei tegutse.