Archive for the ‘Elukestev’ Category

Aega mul on

Kolmapäev, november 17th, 2021

Mõtlesin, et peaks ikka ühe väikese elumärgi siia jätma. Kummalisel kombel just nüüd, kui aega on mul laialt käes, ei kirjuta ma blogis peaaegu üldse. Veel kuu aega tagasi oli mul oma kursustega palju sebimist, aga nüüd on ainult hindamised, esitlused ja eksamid korraldada ega ole vaja toota suurtes kogustes õppematerjale. Mulle muidu kõiksugu materjalide ja harjutuste meisterdamine palju meeldib, aga eks need vajavad pühendumist ja aega kulub ka rohkesti.

Õppejõuna alustada on olnud jube raske. Tunnen, et saan hakkama väga hästi, isegi kiita olen saanud, aga samas on mul endal olnud megalt palju vaja juurde õppida või lihtsalt meelde tuletada mingeid asju, et ennast mitte loengus lolliks teha. Paar feili siiski olen korraldanud, aga need on olnud peamiselt korralduslikku laadi ja tulenenud mu hajameelsusest. Pole ka imestada, et orienteerumisvõime lappama läheb, kui inimene oma aju niivõrd mõõdukalt kasutab.

Mehel läheb hästi, isegi väga hästi. Juba ta lammutab ja ehitab siin oma õppekava ja mõtleb igast asju välja. See kuraatori positsioon kohe nagu sobib talle. Õppejõuna triivis ta juba ennegi mõnuga, aga nüüd siis naudib täielikku pühendumist ainult ühele valdkonnale.

Meie elu on väga teistsugune. Ei mingit rabelemist ega rööprähklemist. Ma pean ennast loengusse vedama ühel-kahel päeval nädalas ja mehel on ametlikult 4-päevane töönädal. Teisipäev on meil nüüd uus esmaspäev. Mehel on tegemisi siiski üsna palju ja ega ta ei puhka alati kolm päeva nädalas oma palgatööst, vaid ikka valmistab midagi ette või õpetab või on koosolekul. Õhtuti (nagu näiteks praegu) on teinekord tudengitega konsultatsioon, mida ta korraldab muidugi kodust.

Mul on ausalt öeldes üsna raske harjuda nii vähese töökoormusega kui mul hetkel on ja mis seal salata, ka vähese sissetulekuga. Pean endale muudkui sisendama, et elu ei pea olema mingi rapsimine, iga päev ei pea üldse töötama ja kõige olulisem on mõnusasti aega veeta. Laisklemist pean veel õppima, no ei ole ma harjunud nii väheste kohustustega. Olen isegi kandideerinud mingitele poole koormusega töökohtadele, aga pole tööle saanud. Tahaks ikka tõesti rohkem töötada, sest ühel hetkel hakkab inimesel lihtsalt igav. Mul on küll ka mingit projektipõhist tööd tulemas, aga kõik on sihukesed väikesed sutsakad, ei midagi kestvat.

Lastest on rõõmu. Väike poeg on jätkuvalt õpingute kõrvalt ülikoolis ametis meditsiinilabori tarkvarainsenerina, teenib raha ja laob oma karjäärile vundamenti. Ma kestvalt imestan, kuidas ta pea küll võtab seda kõike, mida tehnikaülikoolis õppima peab. Ja mitte lihtsalt, et võtab, vaid mehike on ennast juba mitu korda ka ülikooli auraamatusse möllinud.

Ruthi juures saime vahepeal laed pandud, nüüd on põrandate panek ees. Olen seal massiliselt ka õunu korjanud, viimati ronisin isegi kõrgele puu otsa, et kõige ilusamaid punaseid ubinaid alla raputada. Õuntega on nii, et neid ma söön ise ka täitsa arutult, sest lihtsalt armastan neid nii väga ja mingit tehnilist põhjust mul pole ka õuntest eemale hoidmiseks (veresuhkur on väga ilus ja aina ilusam, imede ime).

Nüüd on viimatisest endokrinoloogi juures käimisest juba üle kuu möödas ja mu biopsia tulemust ei ole ikka digilukku pandud. Arst ei ole viimase visiidi eest ka haigekassale arvet teinud ja lisaks mäletan ma, et ta lubas mulle tulemuste asjus helistada, mistap kahtlustan, et kas ta äkki ise haigeks ei jäänud. Vastused pidid tulema juba paari nädala eest. Mulle kirjutati järgmine visiidiaeg ühe paberi tahaküljele, mis oli paraku biopsia saatekiri ja see võeti mul proovi andes ära. Mäletan ähmaselt, et vist novembri viimasel nädalal peaksin uuesti arsti juurde minema, aga digiregistratuurist ma visiidiaega ei näe. Selle pärast ma väga ei pabista ka, sest kui mul seal mingi aeg on tõesti pandud, siis saadab haigla nagunii enne telefonile sõnumi. Nüüd siis lihtsalt passin siin (rahulikult), sest nagu mees ütles, oleks ju loogiline, et kui biopsia tulemus on halb, siis keegi vastuse teatamisega ei viivitaks.

Ma ausalt ei mäleta, et mu elu oleks üldse kunagi varem olnud nii aeglane ja rahulik nagu nüüd. Peaksin oma olukorda nautima, aga täiuslikust õnnest on puudu sügavam sotsiaalne nüanss, st et tahaksin ikka nagu inimkonnale oluliselt kasulikum olla. Sellepärast kammin hommikukohvi kõrvale töökuulutusi, aga ega siin lääneosariigis ju mingeid erialaseid töökohti ei teki. Ülikoolist on mind küll keelitatud muid töid mitte otsima, sest võib ju tekkida vajadus mulle veel mõni õppeaine anda. Kindlalt on mul järgmisel semestril ainult kaks gruppi ja kaks erinevat ainet. St et tööl käin ma jätkuvalt ainult hobikorras. Tuleb rahul olla.

Kõik on uus

Neljapäev, oktoober 14th, 2021

Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.

Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.

Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.

Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.

Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.

Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.

Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.

Kaitstud: ÜR & MR 2021

Reede, juuni 18th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sissekanne

Neljapäev, juuni 10th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Magistritööd esitatud

Esmaspäev, mai 17th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Vaktsineeritud

Pühapäev, mai 16th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Elu teine kutse

Neljapäev, aprill 22nd, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sättisime sisse

Pühapäev, aprill 18th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Aiatööd

Reede, aprill 16th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Eksperiment ja edenemine

Kolmapäev, aprill 14th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: