Hullult mõnus ikka, kui peale rämedalt rasket töönädalat saabub äkki üks täiesti vaba päev. Eile oli mul küll ka siiski õhtupoolik vaba, sest loeng kestis ainult pool päeva. Mrt oli keset päeva laskevõistlustel ja õhtul sõitsime väikese poja sünnipäevale. Me oleme vist tõesti vanaks saanud, kui laps on juba 26. Olin töönädalast nii väsinud, et juba kella üheksa paiku hakkasin tuututama, et sõidaks äkki koju. Oli muidugi ka variant jääda laste juurde, sest meil seal oma voodi alles ja puha, aga tahtsin oma ainsal puhkepäeval ärgata kodus, et päev oleks võimalikult pikk. Kella kümne paiku veeresime kodu poole ja südaööl sain magama.
Kell oli juba kaheksa läbi, kui täna hommikul ärkasime. Me muidu oleme harjunud tõusma kella kuue paiku, aga eilne õhtu venis vähe pikemaks ja väsimus oli suur. Mrt tegi oma jooksu ja ma kõndisin metsaringi, mille järel hakkasin kohe õues roose retsima. Olen roosiheki lõikamist aina edasi lükanud, paar aastat tagasi juba võinuks suurema lõikuse teha. Täna siis tõmbasin tänava poolt maha kõik oksad, mis olid ennast läbi aia ajanud ja pealt võtsin nii palju maha, et oleks enam-vähem aia kõrgune. Kuivanud oksi jäi vist nats veel sisse siiski, ei saanud päris hästi aru, mis elus või mis kutu, sest hekil eriti pungi pole veel. Oksi sai nii palju, et kõik ei mahtunudki kärusse, mees peab vahepeal ühe treti tegema jäätmejaama. Oksahunnik jäi ka õuele ja väiksemad roosid on kõik veel lõikamata. Mrt käis vahepeal pildistamas, kui seal rassisin.
Ma ei tea, mis päikesevalguse jutt tal piltidele tuli, mingi aura vist 😀
Tänava poolt jäi aiatagune päris tühi ja kole võrkaed paistab jälle koledasti välja. Eks ta hakkab kohe jälle kasvama, vähemalt ei ole vanad oksad vastu maad ega turrita sõiduteeni. Rohelise plastist peenrapiirde tõmbasin hoovi poolt ära, aga aia äärest seda kätte ei saa, sest on osaliselt juurte all kinni. Mul oli see mulla sisse peidetud, aga millalgi ikkagi kerkis maast välja, mis on nõme. Kuna roosiheki sees nagunii jälle naat kasvab, ei ole sellel umbrohupiirdel enam tegelikult ka mingit mõtet. Ei teagi, kuidas ülejäänud jubeduse sealt kätte saaks, võibolla peaks tänava poolt kangutama.
Ostsin omale ükspäev Magaziinist järjekordsed vuhvlid prillid. Arvutiga töötamiseks idekad ja eriti tiirus kasutamiseks, sest on lihtsalt ühed kerged plastmassist käkid. Raamatu lugemiseks on mul ikka ühed pärisprillid ka, mis täpselt mu silmade järgi tehtud. Aga uued vuhvlid käkid on mu meelest täitsa ilusad:
Vaata, ma olen niivõrd vana juba 😀
Õues on ilus. Istusime terrassil ja lasime päikesel ennast küpsetada. Grill käib, liha on varsti valmis, seened ootavad oma järge. Mul ei ole vähimatki kavatsust täna mingit palgatööd teha.
Täiesti kreisi, kui väga ma olen oodanud tänast õhtut. Ei mitte sellepärast, et on naistepäev ja saab lilli ja kommi, vaid sellepärast, et viimaks sain oma kõige pikema ja raskema loenguga maha võõras koolis. On ebanormaalne, kui väga ma tänase tööpäeva pärast pabistasin! Absoluutselt ebanormaalne! Olen andmeanalüüsi õpetanud juba neli aastat, kõik kordub tegelikult, võin vabalt ka üsna ette valmistamata puusalt tulistada, aga magistrantidele pole ma varem andmeanalüüsi andnud, pealegi on koolimaja igatepidi võõras ja uued on ka paar teemat. Aga ma jäin ellu! No tõesti, justkui oleks olnud võimalus, et ma sealt elusalt ei naase…
On suur asi, kui magistrantide kamp sind loengust välja ei vilista ja peale rämedalt väsitavat pikka päeva tuleb mõni hoopiski küsima, kas võib mu abi paluda, kui magistritöö analüüsiga hätta jääb. Juba mitmes tudeng küsis, kas mul on mingi kindel tunnitasu, kui väljaspool praegust kursust neid abistan, aga ei, ei võta ma selle eest midagi. Olen kõigile öelnud, et väljaspool töölepingut individuaalne abistamine on mu jaoks ka õppimine ja hoiab hallid ajurakud töös. Ehk et ma hea meelega hoian ennast sedasi vormis.
Magistri tasemel õpetan ka mõnda sellist teemat, mida bakas pole andnud ja iga kord kui pean miskit uut tegema, ma tunnen ennast jubedalt ebakindlalt. No ja siis peale seda minu arust ebakindlat etteastet juhtus see, et üks tudeng kiitis mu professionaalsust ja teine mu suurepärast ainetundmist. Arumaisaa, mis ebakindluse koll see mul alati on, mis nii väga hirmutab enne uusi õpetamisi, kui ometigi ma valmistun uuteks teemadeks erilise põhjalikkusega ja loengutes pole kordagi hätta jäänud?
Mulle väga meeldib see koolimaja, seal on hullult vinge tehnika, kõik väga kena ja moodne ja mugav. Vinge keskkond on tegelikult üks põhjus, miks selle SKA töö vastu võtsin. Aga mu tunniplaan on ränk, sest vaba laupäeva oli raske leida ja näiteks tänase peale kuhjati mulle sellepärast tööpäev 9-st 18:15-ni. Õhtuks ei olnud mitte ainult mina kutu, vaid ka tudengid ja kui siis märkasin, et millalgi peale kella nelja meil kõigil juba ajud kärssavad, lõpetasime päeva lihtsalt ära. See oli tudengite tungiv soov tegelikult, et me varem lõpetaks. Et ikkagi nii ilus laupäev ja naistepäev ja. Aga me tõesti peale umbes 7-tunnist õppimist ei olnud keegi enam eriti adekvaatsed. Kuna meil oli praktikum ja osad harjutused jäid sellepärast läbi tegemata, lubasin toota ühe koguse õppevideoid, mille järgi nad ise toimetada saavad. Mul on juba mõned videod neile jagatud ja muidugi igasugused juhendid ja näidised, ma üldse väga hea meelega vorbin kõiksugu õppematerjale teha, see on mu lemmiktegevus.
Niisiis. Hommikul linna sõites unistasin sellest, et oleks juba õhtu 😀 Ja nüüd ongi see õhtu 😀
Täpselt siis, kui ennast telku ette veiniklaasiga rulli keerasin, saabus teise kooli tudengilt palve, et ma ta lõputöö küsitluse üle vaataksin. Ta on üks mu andmeanalüüsi tudengitest, kes on sunnitud mu aine sel aastal uuesti võtma ja muidugi on tal andmete kogumisega kiire. Eks ma siis panin veiniklaasi vähekeseks kõrvale ja andsin talle tagasiside ka kohe ära, sest polnud seda kuhugi lükata. Olen otsustanud, et homme ma ei tööta. See oleks siis üle ma isegi ei tea mitme nädala, kui mul üks päev oleks päris vaba. Aga ega ma ei tea, kas suudan sellest kinni pidada.
Ma olen töösõltlane. Sest mulle meeldib mu töö. Või õigemini mu tööd.
Lõppev nädal on olnud ka muidu intensiivne. Reedel oli mu põhitöökoha koolil sünnipäev ja õhtusest peost tahtsin muidugi kohe ka loo kodulehele panna. Nii juhtuski, et samal ajal, kui mina oma kabinetis pilte üles laadisin, sõid teised torti ja tegid ka ühispildi. Üks kolleeg lubas mind kutsuma tulla, kui pildi aeg käes, aga muidugi suures peosaginas unustas ära ja nii ma siis vehkisin üksinda töötada samal ajal kui kõik teised lõbutsesid ja ühisele pildile kogunesid. No mis parata, eks. Mul oli artikkel tegelikult juba enne pidu valmis kirjutatud, ainult natuke täiendasin ja lisasin pildid. Ma juba mitmes aasta teen kooli sünnipäevast artikli enne pidu valmis, et ei peaks öösel sellega mässama hakkama. Tahaks ju uudised värskelt avaldada, aga peojärgsel laupäeval olin pikalt mujal tööl ega oleks saanud lugu hommikul avaldada.
Kuna reedel olin hilisõhtuni mõisas ja järgmisel hommikul pidin vara linna sõitma, jäin ööseks muidugi metsakasse. Mrt oli laste juures elanud juba terve nädal, sest tal on põhitöölt puhkus ja käis sel nädalal gümnaasiumis ühte valikainet andmas. Nii me oleme sel nädalal toimetanud nagu mingid koit ja hämarik. Ma olen, muide, hea meelega hämarik 😀 Siuke hall ja 😀 Vahel kollane.
No vot ja nüüd viimaks on see laupäeva õhtu, kui sain oma tramburailt koju. Mees oli ostnud lilli ja mustikaid. Laual on ka mingid kommid, millest ühte isegi maitsesin. Hautis küpses õues grillil, me koduhoov lõhnas kevade ja suvise vabaduse järele. Varsti, varsti! Ega suvepuhkuseni palju ei olegi enam jäänud, kuigi vahepeal tuleb veel natuke talve üle elada. Aed on täis lumililli ja päikeseloojangud meenutavad lapsepõlve kevadõhtuid oma oranži valgusega. On üks müstiline kollakas ja punakas valgus, mida näeb tavaliselt aprilliõhtutel, ma kutsusin seda lapsepõlves maailmalõpu valguseks. Tänases kontekstis eriti tabav.
Oot üks pilt ka. Selle veinipudeli leidsin hommikul oma auto esiistmelt (huvitav, kas Aurise varuvõti on ikka metsaka šeifis või kuidas Kmr autosse sai?). Lilled on mehelt ja šoksi kinkis mulle tänases loengus üks noormees.
