Archive for the ‘Elukestev’ Category

Sättisime sisse

Pühapäev, aprill 18th, 2021

Õppimise vahele toimus koristuspaus – üks neljandik verandast on nüüd kasutatav. Ülejäänud osa on jätkuvalt hoiuruum ja töökoda.

Eile panin šašlõki marineerima ja täna toimus esimene grill. Tavaline lõunasöök millalgi kell pool neli. Meil ongi selline imelik söömiskäitumine, et päeva esimene söök on pigem pealelõunal või õhtul. Sinnamaani käis räme magistritööde kirjutamine, ma jõudsin oma kaheksa kilti ka ära kõndida ja mees teha pika jooksu.

Istusin verandal, uks lahti, et soojus ja päike pääseks talvist hõngu välja uhama ja el cato jalutas verandale nagu õige mees (või naine). Naabrinaise kass, nii häbelik, et keegi teda puutuda pole saanud ilmaski. Kui me elamises huviring tehtud, maandus kass veranda trepile pikutama. Puutuda ta ennast ei lase, aga enam ei jookse ka ära, kui temast väga lähedalt mööda kõndida. Omapärane tüüp. Paistab, et ta on meid kodustanud.

Eile mõõdistas keskmise korteri omanik koos üürilisega maatükki, mille peale peaks varsti saabuma tünnisaun. Vales mõõdus tellitud aknad on naabrimees saanud ära anda ja eile tõi kohale uued, mis sobivad. Neil pritsib praegu tänavalt autode rataste alt porivett tuppa.

Meile ilmusid dušinurka sipelgad. Pole ka imestada, sest see osa majast on alles puha pooleli ehitamisega ja suure tuulega puhub pesuruumist korralikult läbi. Kõige hõredam koht. Tegime õhtul pika rattaringi ja tõime selverist sipelgamürki.

Meil tuleb väga oluline nädal – üks eksam ja üks kaitsmine. Me ei pabista, aga täiega tahaks, et see jama kõik juba läbi saaks. Topakas aeg, kui kogu magistriõpe on läbitud, kõik teadmised pähe topitud, ainult mingid formaalsused veel jäänud, millega kraad ära vormistada.

Aiatööd

Reede, aprill 16th, 2021

Täna mulle meenus, kuidas ükspäev unistasin, et siis, kui ööbikud juba laulavad, siis kindlasti ongi viimaks mu magistritöö valmis. Istusin oma töö taga ka täna mitu tundi, mees veits kadekurva pilguga tunnistamas, et mul käib juba peenhäälestus. Endalegi ootamatult avastasin, et mu magistritöö on sama hästi kui tehtud. Pmst võiksin sellega välja minna ja mingi positiivse hinde kindlasti saaks. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, sukeldusin nädalaks verandaga maja üksindusse ja muudkui tegin iga päev. Tegelikult rohkem kui nädal järjest, pigem üheksa päeva. Viimased kaks päeva olen aina muutnud seda, kuidas andmeid esitada, täna vahetasin loodetavasti viimast korda oma töös kõik diagrammid välja. Nüüd on täitsa mõnus vaatepilt.

Mehel nii ludinal läinud ei ole, vahel ta öösiti ärkab ja mõtte peale, et magistritöö tähtaeg läheneb, tõmbab tal selja hetkega higiseks. Arvasin, et ainult minusugused menopausis mutid suudavad sellist kuumahoogu välja manada, aga vaat mehed oskavad ka. Kuna mul endal on töö palju valmis, siis lubasin mehele konsultandiks hakata. Ta enda juhendaja pole üldse süvenenud veel, mida mees teeb, aga mees ütleb, et kuna ta siiani nagu eriti midagi teinud ei olegi, siis on vara põdeda juhendamata jäetuse pärast. Homme on mehel oma tudengitega viimane loeng, see tähendab jälle ühte kustutatud päeva magistritöö koha pealt.

Peab tunnistama, et mu identiteedikriis sai ootamatult lõpu sellega, et mulle pakuti kolledžis mõned kursused ja ma olin nõus õpetama minema. Ainult sel tingimusel muidugi, et magistrikraad kaitstud, aga küll saab. St see oli minu tingimus. Inimesel peab elus olema mingi siht ja väljakutsed, muidu vajub teine päris ära. Nüüd mul on õnneks ka suveks tegemist eneseharimisega ja loengute ettevalmistusega. Saaksin järgmisel õppeaastal kolm kursust, kellest üks on hullud it-inimesed ja see seltskond mind igatahes hirmutab küll. Loodan, et nad pole varem andmeanalüüsiga kokku puutunud. Aga ma pidin nõustuma, sest peab ju kuhugi jala ukse vahele lükkama. Nüüd on mul hea töötukassa konsultandile ka ütelda, et töö on olemas, siis ei pea lampi ei tea kuhu kandideerima hakkama. Üks õpetamise töö on mul ka juuniks kokku lepitud, aga siis tuleb ju suvevaheaeg ja õpse ei saa suveks tööle sundida, sest koolid on kinni. Tore.

Ma ei tea veel täpselt ainekava, see vbla on erinev sellest, mida meile õpetati. Kuna õppejõud, kelle asemele lähen, ei ole ka see, kes minul oli, siis loodan, et aine on muudetud praktilisemaks ja ei kubise enam sedavõrd teooriast nagu mõne aasta eest. Igatahes küsis siinne direktor nõu pealinnast meie osakonnast, st sealt, kus õpin ja valdkonda koordineeriv õppejõud andis mulle rohelise tule. Noh, kui kukkuda, siis pigem juba kõrgelt…

Täna ma pikale kõnniringile ei jõudnudki. Kui meil arvutis töötamisest ajud krussi läksid, käisime ehituspoodides tomatiturvast ja segukaste ostmas, siis vaaritasin süüa, siis käisime kalmistul koristamas ja vioolasid istutamas, siis retsisime aias roose ja õunapuud ja mees ladus ka puuriida ümber, et oleks korralikum vaatepilt.

Viisin eelmisel suvel surnuaeda ühe pinnakatteroosi, mis elas talve üle nii katmata kui muldamata. Istutasin ta külje alla mõned võõrasemad seniks, kuni roos ilusaks läheb. Teisel platsil on väike vaas, sinna panin ka mõned lillekesed.

Mrt tegi surnuaeda pingi (ja teise samasuguse Raplasse) juba mõne aasta eest ja see oli läinud hirmus mustaks. Juba aasta või rohkem me iga kord sinna sattudes tunnistame, et pink ikka must ja me jälle ei võtnud midagi pesemiseks kaasa. Täna siis mees valmistus teadlikult, võttis kaasa vett ja nuustikuid ja küüris pingi puhtaks (mees ütles, et kollane nuustik käib kahe uu-ga ja see teine, väikene, ühega 😀 ). Värv on pingil ülihästi peal püsinud, näeb pestult jälle nagu uus välja.

Nendes ümmargustes vaasides on piibelehed, mida täna ohtralt kastsime. Eelmisel kevadel ei olnud neil ainsatki õit, ainult lehed. Pole varem näinudki sellist asja.

Mis puutub platside riisumisse, siis me pole erilised triibutegijad. Millegipärast on tavaks saanud, et liivale tehakse rehaga muster peale, aga mul see üldse eriti välja ei tule ja ei tundu ka vajalik. Üritasime lihtsalt liiva platsidel ühtlasemaks riisuda, sest muudkui ühele poole triibutades on teisest servast hakanud liiva väheks jääma. No midagi me seal korraldasime, aga kuna on ropult tuuline, siis homseks on platsid kindlasti jälle männiokkaid ja oksi täis. Süda jäi rahule vähemalt, et oleme hoolitsenud.

Ükspäev, sest ka siis oli jube tuul, lendas me tühi veetünn uppi.

Siit pildilt on hästi näha, milline roosivõpsik enne köögiaknast paistis (pildil üleval paremal nurgas). Selle võpsiku ma võtsin täna nii palju maha, et ainult kolm tädikese roosi jäid alles, need kõige ilusamad. Keskel oli miski metsik roos, mille oksad kasvasid 4-5 meetri pikkuseks ja selle mees juuris täna välja. Mingi hetk peame ka õunapuu maha võtma, sest selle aiaosaga on meil teised plaanid, aga täna Mrt saagis maha ainult kõige hullema kuivanud osa koos katkise linnumajaga.

Viimaks istus mees kasvuhoone ette ja tegi jänese nägu. Me mõlemad väsisime paaritunnisest toimetamisest täiega ära.

Kuna ilusaid potte enam kuskilt juurde ei leidnud, paneme osad tomatid segukastidesse. Taimed on mul akende peal nii suureks läinud, et ilmselt järgmisel nädalal istutan oma jao kasvuhoonesse ära.

Kaks esimest tomatit elasid kasvuhoones esimese öökülma katmata üle. Hommikul olid autoaknad jääs, aga tomatid kenasti püsti. Kui päike soojendama hakkas, avastasin, et tomatitaimed on mullale siruli visanud. Arvasin, et ongi kutud, et vbla varahommikul olid lihtsalt jääs, aga ei, kella kahe paiku päeval olid taimed jälle püsti ja kasvavad edasi. Üks kurgitaim on ka juba kasvuhoones, see ei teinud külma peale teist nägugi.

Kui mul õpingud läbi saavad, hakkab siia blogisse ainult loodust tulema 😀

Eksperiment ja edenemine

Kolmapäev, aprill 14th, 2021

Mul tomatid hakkavad akende peal juba suureks saama.

Mõtlesin, et teen väheke eksperimenti ja panen paar tomatit-kurki kasvuhoonesse. Kui on liiga vara ja nad hukka saavad, võtan aga toast uued ja. Oleme siin nuputanud, et kuhu sisse taimed istutada, kui ei taha terrassipõrandat niiskuse ja mullaga rikkuda. Mõtlesime, et ehk mingid segukastid sobivad, aga täna leidsin Bauhofist hea hinnaga ilusad potid. Oli vaja just selliseid, millel pole auke põhjas ja sellised need on. Katsun taimi mitte liialt ujutada, et potis liigniiskust ei tekiks ja kui toitaineid peaks väheks jääma, saab neid ju lisada.

Ostsin Bauhofist kõik sarnased potid ära, aga neid oleks juurde vaja. Müüja kinnitas, et kui tegin puhta vuugi, siis kindlasti tuuakse kohe topelt asemele. No loodame.

Kasvuhoones on hetkel veel ruumi kohvitada, käisin seal oma halle ajurakke puhkamas ja lugemas.

Pealelõunal tegin suure kõnniringi, seekord ainult seitse kilti, sest oli juba hommikust peale käidud kah. Muidu nüüdsel ajal kipuvad mu igapäevased ringid olema 10-kilomeetrised. Iga päev ma kahte tundi kõndimisele kulutada ei raatsi, aga kui ilm ilus ja palju mõttetööd tehtud, võtan ette.

Kui metsast koju jõudsin, saatsin juhendajale viimaks oma magistritöö lugeda. Olen juhendajaga suhelnud ainult kahel korral siis, kui alles küsimustikku koostasin. Kuna ta mul on hästi nõudlik ja hull ideede generaator ja üldse oma ala tipp, siis otsustasin, et kirjutan töö nii palju valmis kui vähegi suudan, teen valmis andmeanalüüsi ja järeldused ja värgid ka kõik ja alles siis näitan ette. Olin valmis selleks, et õppejõud hakkab kommentaare tulistama, et mida kõike muutma peaks, aga tuli ainult paar ettepanekut. Et sagedustabelite asemel teeksin ikkagi diagrammid ja et lõppu võiks ehk isegi ühe testi välja töötada. Selle viimase mõtte jätan esialgu laagerdama, tahaks selle välja pakkuda hoopis edaspidiseks uuringuks. Aga muidu sain kiita, et muljetavaldav edenemine ja et töö on peaaegu valmis ju 😀 Lisaks ütles juhendaja, et mu uuringu tulemused on huvitavad ja inspireerivad. Olin täiega hämmingus, et ta sedasi vaimustus, sest ise olen siin omast arust lihtsalt “tuima pannud.”

Kuna mu juhendaja on üks olulisemaid persoone ka me kaitsmiskomisjonis, siis tema tänane toetav kiri võttis mul kõvasti pingeid maha. Mul on see kiiks, et ei taha mingit jama asja teha, tahaks ikka nagu, et oleks huvitav ja kasulik mu uurimus ja nüüd hakkas viimaks tunduma, et magistritööst võib isegi miskit tulla.

Mrt on oma töö kirjutamisega suht hädas, ta on peamiselt õppevara teinud või midagi sellist. Lubasin, et aitan tal nädalavahetusel mõtelda.

Mul on olnud üksinduses magistritööd kirjutades võrdlemisi kurvad päevad. Jätkuvalt tajun identiteedikriisi ja peale ülikooli lõpetamise pole olnud ainsatki sihti. Töötu värk, teate küll. Kui tulevik on tume, siis ei suuda nagu ka nautida seda, et vabadust on. Kogu aeg kripeldab, et kes ma selline olen nüüd või mis minust saab üldse. Täna hakkas ukse vahelt paistma valguskiir, sest tehti ettepanek tudengeid õpetama hakata. Pisut olin kõhklev ja kindlalt lubanud veel midagi ei ole, aga tundub, et sain uue eesmärgi – suve jooksul ennast kõvasti täiendada ja arendada. Kui kraabin kursusi kokku siit ja sealt, siis mingi kopika ju ikka teenin ja hoian ennast vormis vähemalt.

Õhtuks oli tunne, et võin elu nautida. Küpsetasin mandlijahust šokolaadiküpsiseid (2 muna, 200 g mandlijahu, pulbrilist erütritooli, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 100 g võid, 90 g tumedat küpsetusšokolaadi ja mandlilaastud, 180 kraadiga 15 mintsa ahjus). Hästi njämmad pehmed küpsised või peaks ütlema, et koogid?

P.S. Tõmbasin täna tagantkätt parema käe pöidla autoukse vahele. Läks kohe siniseks, aga õnneks ainult pooleldi. Nüüd see valutab mul ja segab kirjutamist.

Olulist

Laupäev, aprill 10th, 2021

Täna oli meil magistriõpingute viimane loeng, nüüd muud esinemist ei tulegi kui eksam ja kaitsmised ja ongi läbi. Loodetavasti. Magistritöö kirjutamine läheb visalt, sest veidi igav on. Jätkuvalt sisendan endale, et suva, mis hinde saan, peaasi, et saaks tehtud.

Mrt hakkas eile kasvuhoonet kokku panema ja täna lõpetas. Aknapealsed on mul kõik taimi täis, aga enamus neist ei mahu muidugi kasvuhoonesse, vaid lähevad kuhugi põõsa alla. Ma ei tea jälle kus mu aru oli, et neid nii palju külvasin. Vahel ma üldse ei mõtle.

Eile jäi kasvuhoone kokkupanek kõik veel väga pooleli, sest jube külm oli. Või tegelt see oli vist juba üleeile ja eile ei teinudki mitte midagi õues, sest oli tormine ja vihmane.

Kasvuhoone küljed on üsna õhukesest ja väga läbipaistvast plastist, aga katus on läbipaistmatu.

Mrt kruvis kasvuhoone terrassi külge kinni, et lendu ei läheks. Muidu päris hea kõva alumiiniumkarkassiga asi. Peame otsima mingeid segukaste või ämbreid, kuhu tomatid ja kurgid istutada, sest ega sinna kena puitpõranda peale midagi mulda vedama ei hakka. Häda pärast ehk topib mingi kümmekond tomatitaime kasvuhoonesse, väga väike maja on. Aga ma olen väga rahul, et sellise leidsin. Bauhausist, maksis 299 eurot. Väikest kasvuhoonet on väga raske leida, kõik müüvad mingeid lahmaasid nagu rohkem industriaalseks tootmiseks.

Eks ma panen osad taimed jälle õue peenrasse. Sel aastal olen neid väga vara külvanud ja taimed kasvavad toas imeilusti. Ma pole mingi hoidiste tegija, et mul neid nii palju vaja oleks, aga mulle hirmsasti meeldib tomatite eest hoolitseda, kasvusid ära näpistada ja neid niisama nuusutada.

Muld on veel jääkülm, aga ometigi toppisin juba vioolasid pottidesse ja peenrasse. Vaja ju ikka aeda natuke elu tuua kohe esimesel võimalusel.

Lilled võiksid suunata uudishimulikud pilgud koledalt majaseinalt minema…

Eilne kõige olulisem sündmus on muidugi see, et meil lõppes üks kodulaen otsa. Tegin sellest suurepärasest hetkest isegi pildi. Mehe arvelt ei lähe nüüd maha mitte ainsatki kohustust, ei liisinguid ega laene. Haapsalu maja laen läheb minu kontolt ja see on hetkel me ainus finantskohustus. Väike ta ei ole, aga kahe peale majandada täitsa talutav, isegi kui naine on töötu.

Veider ikka, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui lepitasin ennast sellega, et meil on korraga kaks liisingut ja kaks laenu, tänaseks ongi neist ainult üks laen veel järel. See oli neli aastat tagasi, kui Haapsalu maja ostsime. Kusjuures olime arvestanud, et kohustuste koorma tõttu võibki neli aastat minna sedasi, et ehitada ja remontida ei jaksa. Me jaksasime! Ometigi! Ma armastan pessimistlikke plaane, st selliseid musti stsenaariume, kus rehkendan välja kõige tumedama tuleviku ise teades, et seda kõige tumedamat tegelikult ei tule, vaid oleme suutelised kitsikust ennetama. Täna on me seisud päris optimistlikud isegi olukorras, kus mina olen otsustanud jääda töötuks.

Töötukassa konsultandilt on mulle tulnud mingi neli kirja mõne päeva jooksul, mis kõik tuletavad meelde, et esmaspäeval ta mulle helistab ja peame rääkima. Ma ei tea, kas see on tavaline rutiin, et pea iga päev on neil vaja mulle meelde tuletada, et vaata, et sa kuhugi ei kao. Et mäletad, sa oled töötu, püsi nüüd kodus ja püsi kuuldel… No ok, kuhu mul ikka minna oleks?

Mul võtab ilmselt väga pika aja harjumine uue olukorraga. Kogu aeg on tunne, et esmaspäeval tuleb ju minna tööle… Mul pole vaja minna mitte kuhugi. Mees, jah, sõidab siit tööle mõneks päevaks, aga mina lihtsalt redutan siin ja kirjutan oma magistritööd. Natuke nagu masendav on ka see olukord, tohutult harjumatu. Kõik mu senised kontaktid, mu sotsiaalne elu, mu perekond, mu lapsed ja lapselapsed, kõik on jäänud teise linna. Passin üksinda Haapsalus. Loodetavasti hakkab meil vähemalt suvel külalisi käima, lapsed tulevad siia ja saan ikka ka inimestega suhelda. Muidu nagu väga kurb olukord. Mul on hetkel tummine identiteedikriis, ma justkui ei ole peale töökohaga lõpetamist enam mitte keegi. Selline täiesti kasutu eluka tunne on. Kuna olukord on mu jaoks harjumatu, siis ei suuda veel ka nautida seda, et mitte kuhugi ei ole vaja minna. Kui oled ikka mingi… maitea… nii umbes veerand sajandit järjest olnud väga hõivatud nii tööde kui õpingutega ja siis äkki on alles ainult õpingute saba, siis tõesti ei oska olla mitte kuidagi.

Meil on hea meel, et me äri letid on taaskasutatud ja suur poeg on neist teinud oma tüdrukutele lauad. Sellised ajalooga nagu. Mia laud:

Ja Elina laud:

Mardil olid mingid IKEA-st ostetud lauaosad, millele oli vaja plaat peale ehitada ja meie letipaneelid sobisid sinna ideaalselt.

Ega mul ei ole häda midagi. Tuba on soe, kõht on täis, rahapuudust ei ole ja ma küpsetan selliseid mandli- ja kookosjahust saiu, õhulisi, maitsvaid:

Et siis hakkabki tõeks saama mehe unistus back to the fifties

P.S. Kõigist töökohtadest, kuhu olen kandideerinud, olen saanud äraütlemised. Loodetavasti lepib töötukassa konsultant sellega, kui ütlen, et ei kavatse rohkem kuhugi kandideerida, kus terve suvi ilma puhkuseta töötama peaks. Vbla sügiseks vaatan omale midagi.

Töötuelu

Kolmapäev, aprill 7th, 2021

Võtsin magistritöö kirjutamisest pausikese ja panen kohvi kõrvale kirja mõned viimaste päevade faktid.

Olengi nüüd ametlikult töötu. Järgmisel esmaspäeval helistab mulle konsultant, et küsida, kuidas läheb, sest töötukassasse nägu näitama ei või koroona tõttu minna. Ausalt öeldes kirjutasin juba töötu e-päevikusse, et jäetagu mind rahule. Hahaa, tegelt veidi leebemalt. Aga tõesti kirjutasingi sinna, et ma ei kavatse enne mitte kuhugi kandideerima hakata kui magistrikraad kaitstud. Kuna olen täiskohaga üliõpilane, siis pole mul kohustust kohe tööle minna. Ma ei saakski minna, sest eksamid ja kaitsmised ja mis kõik. Magistritööga tegelen iga päev umbes neli-viis tundi, rohkem ei jaksa, aga see on ainult kirjutamise ja uurimuste lugemise aeg – ülejäänud päevast kulub suur tükk sellele mõtlemise peale.

Töötuna arvele võtmine oli igavene jama. No halb kasutajakogemus, ütleme nii. Näiteks ei võimalda töötukassa keskkond oma CV-d üles laadida PDF-na, vaid kõik read tuleb eraldi käsitsi täita, muuhulgas pole võimalik kirjutada erinevatel töökohtadel töötamist ainult aastate täpsusega, vaid tuleb lisada ka kuu, millal alustasid või lõpetasid. Võtsin vana tööraamatu koopiad ette ja nende järgi täitsin. Sama jama on koolidega ja täienduskoolitustega. Võite ette kujutada, et ainuüksi oma CV-d ma täitsin seal paar tundi. Lisaks sellele, et palusin ennast töötuna arvele võtta, tuli eraldi täita veel töötuskindlustuse raha saamiseks avaldus. Kui selle ära olin teinud, tekkis segadus, sest keskkond hakkas nõudma, et kuna olen üliõpilane, siis esita tõend, et oled viimased 180 päeva töötanud. Samal ajal on neil menetluses mu tööandja avaldus, kus kirjas, et 20 viimast aastat mul oli see töökoht, kust mind koondati… Näen seda avaldust ka ise enda kontol. Lisaks on neil ligipääs maksuameti töötamise registrile, kus samuti kirjas need 20 aastat, no milleks veel nõuda mingeid tõendeid??? Kõik see jama võttis mul esmaspäeval ära terve aja alates hommikukohvist kuni kella poole kolmeni päeval.

Kui kõik avaldused ära olin esitanud, aga keskkonnas ikka mingid manitsused üles jäid, kirjutasin viimaks töötukassa tšatti, et nõu küsida, mida veel tegema pean. Pmst tekkis mul küsimus, kas pean ennast üldse praegu töötuna arvele võtma, kui täiskohaga tudeng olen. Konsultant D, kellega seal suhtlesin, üritas mulle selgeks teha, et ma ei pea ennast töötuna arvele võtma. Kusjuures mulle jäi mulje, et ta nagu üritas mind veenda, et pole vaja arvele võtta ja et töötuskindlustuse raha saamise avalduse kirjutamine on veel eriti vabatahtlik. Kas neid on koolitatud töötukassa raha kokku hoidma???

Vestluse lõpuks oli mulle selge, et olin teinud õigesti, et kohe ennast töötuna arvele võtsin, sest töötuskindlustuse raha hakkan saama siis juba 1. juunist (kahe eelneva kuu eest sain neilt koondamistasu). Kui oleksin oodanud arvele võtmisega ülikooli lõpuni ja alles siis avalduse teinud, hakkaksin saama raha alles kaheksa päeva peale avalduse esitamist. Praegu sättisin ennast olukorda, kus kõik mu kuud alates koondamisest on sissetulekuga kaetud, vastasel juhul võinuks tekkida peaaegu kuuajane auk.

Huvitav, kuidas need töötuks jäänud inimesed hakkama saavad, kes ei ole arvuti kasutamises nii vilunud kui ma? Või kes ei tunne oma õigusi nii hästi?

Tänases maakonnalehes on pikem lugu me äri likvideerimisest, tasuta saab seal lugeda küll ainult sissejuhatust. Üks nurk sellest:

Vahel ei jõua kohe ära imestada, et isegi ma olen olnud noor ja ilus 😀

Koondatud ja töötu

Laupäev, aprill 3rd, 2021

Olen üleeilsest koondatud oma ärist, kus suutsin palgal olla 20 aastat. Ametlikult töötuks ma ennast veel ei vormista, võibolla enne juuni keskpaika ei olegi vaja seda teha, sest õpin ikka veel ülikoolis ja sellega on aktiivsusnõue täidetud. See viimane on mul vajalik, et töövõimetoetust ära ei võetaks. See toetus ja kaks stipendiumit, erialastipp ja tulemusstipp, on hetkel mu ainsad sissetulekud. Lootus on veel töötukassast kahe kuu jagu koondamisraha saada, avaldus on igatahes tehtud.

Arvutiäri on enam-vähem tühjaks kolitud, mees on seda jupi kaupa peaaegu kuu aega teinud. Homme viime veel viimased asjad ära, küürime ruumid puhtaks ja anname üle. Mees on väga rõõmus, et koormast lahti sai, sest temal on seal olnud viimastel aastatel ainult töörõõm ja olematu kasum. Ma sain ainsana palka, aga sellega ei tahtnud siiski enam väga rahul olla. Plaanisime venitada avaliku äri pidamist vähemalt magistriõpingute lõpuni, aga olukord koroonarindel võttis karmi pöörde ja sundis varem lõpetama. Inimesed ümberringi on tohutus hämmingus, mõni peab siiani me otsust aprillinaljaks. Ma täiesti mõistan klientide paanikat, sest 20 aastat oleme alati olemas olnud ja aidanud ja nüüd äkki teeme ootamatult vehkat. Me otsuse teatavakstulek tekitas paanikamüügi – inimesed, kes olid arvutiostu või tehnika parandamist edasi lükanud, ärkasid nagu talveunest ja andsid meile siin viimases lõpus nii palju tööd, et käive tegi mitmekordse hüppe. Jaanuar ja veebruar olid meil suures miinuses, märts tekitas ebaloogilise kasumi. Selle viimase ma muidugi enda koondamisega tühistasin juba 1. aprillil.

Viimane klient, kes meie äris käis, oli üks vanamees, kes tahtis abi saada telefoniga. Me ei parandanud ei telefone ega tahvelarvuteid, sest ei oska, mees ka ei taha ja mina oma haigete sõrmedega ei saa nii peenikest tööd teha. Aga inimene lahkus väga pahasena, sest ei jäänudki uskuma, et arvutiparanduses ei osata telefone parandada. Mul on täiega kopp ees sellest seletamisest, sest inimesed absull ei mõista, et telefonid ja arvutid pole mitte ainult riistvaraliselt erinevad asjad, vaid neil on ka erinev tarkvara ja tööd, mida igapäevaselt oleme arvutitega teinud ei saa mitte kuidagi teha telefonidega. Sellest seletamisest ma nüüd igatahes pääsen ja see on kergendus.

Järgmisel nädalal ilmub maakonnalehes me lõpetamisest ka pikem lugu, mille juurde valisime avaldamiseks mõned ajaloolised pildid.

Iga kord, kui hakkan mõtlema, kui õudne see kõik on, et mismoodi me veame kliente alt ja lihtsalt kõnnime minema, tuletan endale meelde, et numbrid ei valeta. Missioonitundega kahjuks arveid ei maksa.

Meil ei ole siin linnakeses olnud ühtegi arvestatavat konkurenti alates 2018. aasta oktoobrist, kui kaks nooremat tegelast oma äriga lõpetasid. Aastate jooksul oleme näinud mitmeid uusi üritajaid, kes on siin vastu pidanud kas paar aastat või veidi enam, aga viimaks koondus ikkagi kõik töö meie kätte. Nüüd ongi see olukord, et olles ammu oma konkurendid välja suretanud, jätame lahkudes maha täieliku vaakumi. Mitmed kaugemad tegijad on küll juba maad kuulanud, et kas tasub me asemele tulla. Noh. Tasub, kui tehakse enamat kui meie, tuleks parandada ka telefone ja tahvleid ja teha vbla midagi veel, siis võiks üks remondikoht isegi mõne aasta veel toimida.

Kirjutasin täna me maakonnarahva FB gruppi lõpetamise uudise alla pikema selgituse selle kohta, miks me jätkata ei saa. Et inimesed mõistaksid, miks ma ei saa selle tööga edasi tegeleda, julgesin isegi oma haigetest sõrmedest rääkida. Ega enamus ju ei teagi, et suurema osa ajast me äris üksinda töötasin ja Mrt askeldab juba aastaid mujal. Kahte palka lihtsalt ei pigistanud välja ja mehel on muidugi rööprähklemisest ka ammugi kopp ees.

Olen kandideerinud mõnele töökohale, esmaspäeval käisin ka töövestlusel ühes vallamajas. Tulin sealt ära päris tugeva tundega, sest mulle jäi mulje, et olen arvestatav kandidaat. Sain oma visioonist rääkida ja andsin oma oskustest ja plaanidest üsna hea ülevaate, ma leian. Lubati kindlasti neljapäevaks tulemustest teatada, see oli üleeile, aga ei mingit kirja ega telefonikõnet. Väga veider. Mulle tegelikult see vallamaja üldse ei meeldi, mul on mingi teema koledate ehitistega, need tekitavad minus masendust. Aga inimesed olid seal väga toredad. Sõnapidajad ilmselt siiski mitte. Töökoht ise on selline nagu rohkem strateegi amet ja koordineerija, täiesti uus ametikoht, kus saaksin ise välja mõelda, mida tegema peaks. Haridus on mul selleks ka värskelt olemas, kindlasti saaksin hakkama. Aga tundub, et mulle unustati teatada, et mind ei valitud.

Mees lohutas, et kindlasti oli neil vallaametnikel objektiivne põhjus, miks neljapäeval konkursi tulemusi ei avaldatud, aga mu meelest nii ikkagi ei tehta. Kui oled lubanud, aga ei suuda otsustada, siis saada vähemalt kiri, et lükkasime otsustamise edasi vms. Peale mind pidi sinna samal päeval vestlusele minema veel ainult üks inimene, ilmselt sobilikke kandidaate seal mingites suurtes ühikutes nüüd küll ei olnud. Kui esmaspäeval ka mingit infi ei tule, siis küsin ise, mis värk on.

Enda töötuks jätmine on ajastatud väga hästi. Pean paari nädalaga enam-vähem valmis kirjutama magistritöö ja sellega olengi juba nii eile kui täna tegelenud nii, et kere kange. Suutsin uurimuse andmed kokku võtta täna õhtuks, nüüd saan hakata analüüsima ja kirjutama. Andmeanalüüs on mul üks lemmikuid, numbrid on mu sõbrad.

Vähem kui kolm nädalat on nii õpetaja kutseeksamini kui magistritöö proovikaitsmiseni. Sellepärast ma lülitan ennast nüüd vägagi välja, ärge mulle, palun, lähinädalatel helistage!

Verandaga maja elust nii palju, et naabrimees on viimased paar päeva jälle tümmi lasknud (reedel lausa poole üheni öösel), mistap eile mees käis teda manitsemas ja viimaks kitus ka korteriomanikule ära. Me muidu tihti kuuleme, kui ta väheke vaiksemalt muusikat kuulab, siis elutuppa kostab mingi tümps-tümps, aga kui omal telekas valjemaks panna, siis on okei. Eile läks täiega käest ära, sest ta oli jälle purjus ja keegi oli tal ka külas. Siis keeratakse bass peale, rämedat rokki kuulab seal ja ise üritavad üle muusika karjuda. Kui ta näiteks telekat vaatab, pole meile kosta mitte midagi, aga musaga ta paneb alailma üle võlli. Kahjuks on teine naaber kõva kuulmisega, teda ilmselt see häirib ainult siis, kui majas on vibra sees. Igatahes me kavatseme ka edaspidi korteriomanikule kituda, kui üürnik elada ei lase.

Täna tegime mehega kahe peale ühe tomati oma click & grow kasvulavalt.

Kõige paremini kasvavad selles basiilik, rosmariin ja tüümian. Salat tegelikult ka, aga seda saab vähe. Oleme taimeaia häälestanud nii, et ta ärkab hommikul kell seitse ja kustub kell 23. Kui hommikuti varem uni ära läheb, siis on hea selle järgi kella vaadata, kas taimeaias juba lambid põlevad või mitte, pole vaja hakata telefoni otsima. Kui elutoast kumab valgust, siis järelikult on hommik ärkamiseks paras. Meil pole üldiselt vahet, kas on töö- või puhkepäev (või töötusepäev), ikka ärkame kell seitse.

Tellisin mingi aeg tagasi Bauhausist väikese kasvuhoone, mille kavatseme paigutada terrassile. Terrass on meil teatavasti naabri akna all ja kohe teisel pool planku tavatseb üüriline sõpradega suvel jõmistada. Me, niisiis, oma terrassil suveelu nautida ei taha, “istutame” sinna parem kasvuhoone, et õuel oleks rohkem privaatsust. Külvasin juba märtsi keskel tomateid ja kurke. Nagu alati, läksin hoogu ja puistasin “kogemata” mulda kaks pakki seemneid. Nüüd on mul üle 40 tomatitaime…

Kolmanda akna peal on kurgid, ei viitsi pildistada.

Unustasin vist jäädvustada asjaolu, et kudusin väiksele pojale sünnipäevaks kaks paari sokke.

Ja mehele ka veel ühe paari.

Olin väga imestunud, et sõrmed lubavad jälle kududa, aga tõsiasi on see, et pöidlaliigesed läksid siiski hellaks ja sellepärast on mu enda valged sokid ikka veel pooleli, üks ja veerand on valmis, edasi kuidagi ei saa. Aega ka tegelikult enam ei ole kudumiseks, sest õppida on vaja.

Ükspäev pärast rasket tööpäeva ja keset äri likvideerimist ajasid lapsed meid vanni. Mrt täditütar oli hästi ajastanud mulle ühe vahuveini üleandmise selle eest, et kord ta arvutit parandasin ja võtsingi seda siis kohe vanniserval konsumeerida.

Vann oli nii kuum, et mees ei pidanud eriti kaua vastu. Aga muidu ikka nagu väga tšill on selline kodune spaa, kus saab veejugadega masseerida selga ja tallaaluseid. Meil pole kunagi varem majas vanni olnud, aga nüüd on olemas saunaga vannituba, igati ilus ja nauditav.

Täna hommikul otsustasin, et pean hakkama oma kõnniringe pikendama ja viskasingi siis viluga 10 kilomeetrit. See võttis mul ligi kaks tundi, sammuskoor üle 14 tuhande. Viimased kolm kilti olid veidi kahtlased, sest haige päkk hakkas tunda andma, aga ma olin vapper ja pidasin lõpuni vastu ilma, et oleks tossu jalast võtnud varvaste jahutamiseks. Järgmine kord, kui nii pika teekonna ette võtan, panen jalga lahtised sandaalid, olgugi sooja ainult paar kraadi. Kui hoian varbad külmad, siis seda lolli valu ei tule.

Üks ülesvõte mu teekonnalt, rootslaste muuseumi trepp:

Elukest

Reede, märts 19th, 2021

Väike poeg sai täna 22. Juba kolmas sünnipäev järjest läheb nii, et tähistada ei saa – üle-eelmisel aastal oli ta haige, viimased kaks sünnipäeva hoiame koroona tõttu kõigi teiste laste peredega distantsi. Istusime siis neljakesi ainult oma kodustega köögis, sõime sushit ja Triinu tehtud toorjuustukooki. See viimane oli hullult hea. Meile palju meeldis, et ta oli koogi sisse nii vähe suhkrut pannud, et see oli peaaegu mage, aga no nii maitsev! Ruthi käis korra lastega ukse taga kingitust üle andmas, lehvitasin neile köögiaknast… Päriselt on see kõik väga kurb. Nii kurb, et süda kisub kokku.

Koogipildi paremal nurgas paistab automudel, mis on rännanud, ma ei tea kas just 20 aastat, aga igatahes kaua, meie äriga kaasa. Kmr kasvas meil ju enne kooli minekut töö juures, auto jäi sinna temast maha ja on lõbustanud klientide lapsi.

Mõtlen, et kui oleme oma äri kinni pannud ja ma enam õieti mitte kellegagi kokku ei puutu, siis võin küll ehk lapselapsi näppida. Tüdrukud jäid ka nii kurvaks, kui kuulsid, et nende maja alumiselt korruselt ära kolime. Aga lohutasin neid, et vanamal saab ju ülikool läbi ja eriti kuna jään töötuks, siis suvel saavad plikad meie juures vast pikemalt suvitada.

Mrt on tasapisi ohvissit tühjendanud, koormate viisi sodi prügimäele viinud ja elektroonikat ja metalli, ta on isegi juba riiuleid ja laudu juppideks võtnud. Kliendid on sügavalt šokeeritud sellest, et lõpetame, sest oleme justkui alati siin olemas olnud ja kahjuks ei ole meil neile ka enda asemele ühtegi teenusepakkujat soovitada. Siin lihtsalt pole enam järel ainsatki usaldusväärset tegijat, kõik konkurendid lõpetasid juba 2018 oktoobris. Üks mees nimetas meie äri kohaliku rahva FB grupis Rapla Nokiaks… Nuuks! Mu mees on tõepoolest kaubamärk. Aga parata ei ole midagi, sest numbrid ei valeta, niigi oleme sulgemist mitu aastat edasi lükanud. Kui kasumit ei saa ja ainsale töötajale saab maksta palka, mis ammu ajale jalgu jäänud, siis tuleb putka kinni panna ja suunduda parematele jahimaadele. Koroona veelgi kiirendas lõpetamist ja mina olen 1. aprillist koondatud.

Muidugi on meil klientidest kahju, sest jätame nad hädasse, aga pelgalt missioonitundega arveid ei maksa ja kõhtu ei täida.

Positiivsetest uudistest nii palju, et hakkame mehega mõlemad lisaks erialastipendiumile saama ka tulemusstipendiumit. Keskmine hinne on meil mõlemal 4,73 ja sellega paigutume stipisaajate nimekirjas umbes keskele. Õpetajakoolituse stipist jäime kahjuks ilma, eelmine semester me seda saime, aga sel semestril makstakse toda asja ainult neljale üliõpilasele. Terve ülikooli peale, kõigi õpetajaks õppivate tudengite peale ainult neli õpetajastipi saajat! Mu meelest on see sihuke mõnitamine, et nad võiksid selle stipendiumi üldse ära lõpetada.

Üldiselt on magistriõpe olnud meile tulus majandusprojekt, sest suurema osa ajast oleme olnud distantsõppel, kulusid seetõttu justkui polegi, tulud ületavad neid igatahes kordades. Oleme saanud säästa rasketeks päevadeks, mis algavad õige varsti.

Väike poeg on usinasti me maja edasi ehitanud, pesuruum on valmis ja tasapisi kolivad sisse sellised kasulikud vahendid nagu boiler ja mullivann.

Vann ei ole päris paigas, esipaneel on lahti ja ta pole ka veel seina külge silikoonitud, aga Kmr hakkas seda täna puhastama, mullitas torusid puhtaks.

Kuna tegemist on teise ringi vanniga, mis mõnda aega seisnud, siis lendab ta seest igast tükke välja. Aga sellel on valgused ja hea survega veejoad, mille omadusi lapsed tahavad juba täna õhtul testida.

Igatahes on see tore, et Rapla maja ennast ise valmis ehitab 😀

Kmr oli vanni külma veega likku jätnud, kui Sofi sinna ootamatult sisse lendas. Õnneks pääses kass ehmatusega, siples ennast veest täitsa ise välja, aga mul oli küll sellest paras vapustus. Kassid oskavad vist kõik ujuda, onju? Aga noh, ikkagi oli päris hirmutav see vahejuhtum. Ta on suht titt ka alles.

Sofil on muidu praegu põnevad ajad, sest kolimisega seoses tekib koju pidevalt mingeid papikaste, mida ta menetleda saab. Pildil üritab ta väikese prao kaudu sisse-välja käia, väike valearvestus.

Sain täna praktika juhendajalt kätte viimased tähtsad paberid ja esitasin ära, sellega on mul sooritatud kogu õpetajakoolituse praktika ja ühtlasi ei ole mul enam mitte kunagi vaja sellesse koolimajja minna. Olen küll kooli kodukal valikaine õpetajana kirjas, aga oma kursust ma sinna majja enam ilmselt iialgi tegema ei lähe. Vähemalt selle direktori ajal mitte.

Õpilaste tagasiside meie arvutikursusele oli ülimalt kiitev, täitsa imestama võttis kohe. Eks me nägime kõvasti vaeva ka sellega, et tunde huvitavaks teha ja et kümnendikel üldse oleks mingit motti neid asju õppida, mida õpetasime. Kõik need kursused, mida gümnaasiumis olen kahe aasta jooksul teinud, on olnud edukad. Võin endale igatahes tunnustavalt õlale patsutada ja mehele ka. Mees on mul, muide, vastikult tark. Ma päris tihti tundsin ennast alaväärsena mehe kõrval, kui ta mingeid reaalainelisi fakte pildus. Õnneks oli õpilaste tagasiside positiivne meile mõlemale, eraldi mainiti me naljaviskamise oskust 😀

Kui saaks nüüd kuidagi oma magistritöö ka valmis kirjutada, tunneksin ennast kangelasena. Tegelt natuke juba tunnengi, sest olen suutnud oma uurimusse kaasata tervelt 25% kõigist gümnaasiumidest. 50% oleks muidugi parem… aga praeguses eriolukorras, kus koolirahvas on tööga ülekoormatud, tuleb olla rahul sellegi piskuga.

Hakkas pihta

Reede, märts 12th, 2021

Kuna kõik poed kästi kuuks ajaks kinni panna ja restoranidesse ei tohi keegi siseneda, toimub ümberringi palju muutusi. Meie õnneks saame oma viimased paar kuud veel töötada, kuna oleme remondikoht ja ilmselt saame mõne kliendi juurde ka selle arvelt, et teised arvutikaupade müüjad me linnas ei tohi uksi avada. Ehk aitab see meil ladu igasugu vidinatest tühjaks müüa. Riiulitesse juurde ei telli ma enam midagi ja kõik võõrad, kes tahavad midagi tellida, suunan e-poodi, sest poena ei tohi me tegelikult tegutseda.

Äri avatuna hoidmine sel hullul ajal tähendab muidugi suuremat riski haigestuda. Aga vähemalt ei ole meil enam kokkupuuteid õpilaste hordidega.

Paar päeva tagasi teatasid Pargi resto omanikud, et nemad on avatud veel viimast päeva, et nüüd ongi kõik. Nad tegid FB-s ilusa pika avalduse ja igatahes tõmbas sellest kuulda saamine mul silmist pisara välja. Resto omanik on me endine trennikaaslane ja me alati väga nautisime seal käimist, teenindus oli muidugi ka ekstra personaalne. Aga arusaadav, et pelgalt lõunasöökide pakkumisest ei ela ükski resto ja neil on piirangutega tegutsemine kestnud ju pikemat aega. Ühel hetkel enam äri ei kanna välja ja lõputult ei saa kulusid kasvatada. Väga kahju.

Eile, kui läbi väikese kodulinna Haapsallu sõitma hakkasin, tabas mind teine klomp kurgus. Nägin ühe poe ees kahel pool treppi müügilette, mille taga naised külmetasid. See oli nii kohutavalt hale! Puhus jäine tuul ja aeg-ajalt tuiskas. Ühtegi ostjat polnud näha. Need olid ilmselt naised, kes muidu müüksid oma kraami HooviOtil, mis igal neljapäeval me linna keskväljakul toimus ja kuhu alati tohutu hulk ostjaid kokku vooris. Nüüd ei müü nad enam midagi.

On väga tõenäoline, et kui kuu või kahe pärast riik lahti läheb ja lubatakse jälle ka poed avada, ei ole siin järel enamust neist poodidest. Väikestel tegijatel ei ole sellist puhvrit, millest mitu kuud kulusid maksta, kui tulu ei tule ja kui mõnel oligi, siis koroona-aasta on need säästud ammu ära neelanud.

Mul endal on väga imelik klientidele ütelda, et millalgi aprillis sulgeme. Kõik küsivad, et aga mis siis saab, kust me saame abi, aga me ei oska vastata. Olen vastanud, et eks tuleb siis hakata pealinnas käima. Aga võibolla tuleb keegi uus tegija, kohalik kutsekaski vorbib ju igal aastal pundi it-mehi. Olen ammu juba juurelnud, et kuhu need õppinud inimesed kõik kaovad. Eks ta üks riskibisnis on nii väikesesse linna oma arvutiparandus avada, aga kui on üks tegija väikesel pinnal, mille üür pole liialt kallis, siis vast mõneks aastaks sarnast remonditööd võiks veel jätkuda. Väga vähenõudlik peab olema (umbes nagu mina, höhö) sest mingit riigi keskmisele lähedast palka siit välja ei pigista. Mu leppimine olukorraga ja võimalus töö kõrvalt õppida (sest pooled päevad on tööl vaikus) on me äri sulgemist mitu aastat edasi venitanud.

Rääkides õppimisest, siis täna teatati magistritööde esitamise tähtaeg ja see on 18. mail. Kaitsmine on juuni alguses. Aprillis on õpetaja kutseeksam, aga selleks on meil kodutöö tehtud, vaja ennast ainult õigeks ajaks ekraani ette vedada ja üritada niisugune kaitsekõne pidada, et eksamikomisjonil liigselt küsimusi ei tekiks. Igasuguste eksamite ja kaitsmistega on meil asi nii, et täielikult puudub närv. Mul läheb kuues aasta ülikoolis ja mehel viies, see aeg on õpetanud “tuima panema” nagu noored väljenduvad. Kui ma midagi siin vanas eas õppinud olen, siis üks on kindlasti see, et eksamid on üldiselt kökimöki ja nende pärast ei pea pabistama. Sest mida seal saab rasket olla kui oled õppinud? Aga üldiselt on meil juba ammu kõigest poogen.

Järgmisel nädalal selgub, kas me viimasel semestril mingeid stipendiume ka saame. Hädasti oleks vaja, et töötuks jäämise perioodiks rohkem manti koguda. Mehel on kõik planeeritud ja sääste rohkem, ses mõttes pole hullu, aga elu on õpetanud, et naisel peab olema ka isiklik varu. Võiks ju olla vähemalt pooleks aastaks. Ma arvan, et selline iseseisva hakkamasaamise kiiks, mis ei ole isegi abielus olles mul ära läinud ja mille olen tütrele ka edasi pärandanud, tuleneb ajaloolisest mälust. Umbes pool mu elu on ju olnud ka selline, et ei ole saanud kellelegi loota peale iseenda. Iial ei tea ju ka millal mehed “sõtta võetakse” või mis iganes nähtus nad meilt võtab.

Eelmise lõigu viimasest lausest lähtudes – mulle tohutult meeldib viimane intekas Alla Levandiga. Ta ütleb seal välja täpselt minu mõtted naise vananemise kohta. Ja mõtelda, et tema on ju nii kaunis naine, nii äge armas olevus ja ometigi juurdleb 50+ naise eksistentsi üle täpselt samuti nagu minusugune suvaline mamsel!

Ma päriselt ei teadnud, et vananemine võib raske olla. Just üleminekuiga kõigi muutustega ja mis sellele järgneb. Nii raske on leppida ja kohaneda kui kõik enda sees ja väljas tuleb ümber hinnata.

Aju kärssab

Laupäev, märts 6th, 2021

Hakkasin praegu blogi kirjutama ainult sellepärast, et ei jaksa midagi muud teha. Väga ei saa süveneda ka enam mõttetegevustesse, sest mees annab kõrvaltoas oma tudengitele progemise ainet ja seletab kogu aeg. Ma pean samal ajal olema vakka.

Oleme eile ja täna istunud pool päeva loengutes, tasapisi edenevad nii magistritöö kui praktika asjad. Sel nädalal andsime viimased tunnid, rohkem meil selles koolis ilmselt õpetajatööd ette ei tule. Mul on enamus aruandeid ka praktika tarvis valmis kirjutatud, järgmisel nädalal tahaks juhendajaga ka sellele asjale joone alla tõmmata. Tegin just juhtkonna jaoks meie kursustest kokkuvõtet õpilastelt korjatud tagasiside järgi ja vaatan, et oli ikka kena küll. Hästi paljud õpilased olid kirjutanud vaba vastuse rea peale ilusaid tänusid, kiideti toredaid õpetajaid ja kasulikke teadmisi ja ohati, et küll on ikka hea, et sai see kursus valitud. Üks õpilane kiitis ka õpetajate naljaviskamise oskust. Igatahes… kui oma viimase tunni neljapäeval lõpetasin, tabas mind kurbus, sest õpilased olid vahvad ja meil oli tore.

Ausalt öeldes arvasin, et mulle üldse ei meeldigi õpetaja olla ega klassi ees seletada, aga nüüd äkki taipasin, et täitsa tore töö. Olen kõvasti vaeva näinud igasugu töölehtede ja õppemeetoditega ja selle tulemusena nägin tundides õpilaste motivatsiooni tekkimist ja tulemuste paranemist ja see on täiega lahe tunne, mis õpetajal niisuguses olukorras tekib. Justkui oleks mu tööst ka midagi kasu. Oma suurimaks töövõiduks loen jätkuvalt seda, et olen ilmselt koolis ainuke õpetaja, kelle distantstundides õpilased olid avatud kaameraga. Tegin selle nimel kontakttunnis eeltööd õpilastega sõbralikult mölisedes ja rääkides sellest, kui paha mul õpetajana on seinale rääkida. Kui nad siis enamus kaamerapildiga tundi tulid, muidugi kiitsin neid julguse eest ja ütlesin ka, et nad koolis selles suhtes erandid on. Väga lahe!

Kaamerapildiga tunnis osalemine on koolis nõutud tegelikult, see on distantsõppe reeglites kirjas, aga keegi ei järgi seda.

Me olime täna mehega praktika loengus ainsad, kes oma nägu näitasid, isegi õppejõud ei olnud avatud kaameraga. Maitea, kas inimestel on näod hommikuti loppis või mis värk sellega on? Ülikoolis ju ikka inimesed peaksid oskama vähemalt Google´i Meet´is oma tausta muuta, kui tuba näidata ei taha. A selle peale ütles mees, et tema telefon ei tunne teda hommikuti peale ärkamist ära. See tema näotuvastus.

Olen ühe suure elumuutuse avalikustamist aina edasi lükanud, aga enam pole pointi. Me, nimelt, paneme aprilli lõpus oma putka kinni. St me likvideerime oma arvutiäri, mees koondab mu ära ja ma jään töötuks. Oleme sulgemist kaalunud juba mitu aastat, aga põhiliselt koolis käimise tõttu edasi lükanud. Kui kasumit ei tule, siis pole mõtet bisnissit teha. See äri on andnud mulle väikese palga ja mehele enam ammu mitte midagi, seda ei saa enam isegi äriks nimetada. Kui oleksime aimanud, kui hulluks läheb olukord koroonaga, siis oleksime juba eelmise aasta lõpus äri kinni pannud. Nüüd oleme olukorras, kus jaanuar ja veebruar on tootnud koledat kahjumit ja paranemist ei paista, nii jätkata pole enam võimalik. Aprillis saab meil täis 20 tegevusaastat, see on parajalt nii pikk aeg, et meil mõlemal on sellest tööst ka täiega kopp ees.

Muidugi me kolime siis viimaks alaliselt Haapsallu. Mees on juba ka oma it-juhi töökoha üles ütelnud, ta jääb sinna kuni õppeaasta lõpuni. Elu hakkab siis meil välja nägema nii, et mina olen koduperenaine ja mees töötab täiskohaga ülikoolis. Ehk et tagasi viiekümnendatesse, kus mees teenib raha ja naine keedab ja küpsetab ja ootab meest koju. Noh. Tegelt. Ega ma ei tea, mis minust täpsemalt saab, sest muidugi ma kandideerin siia ja sinna, aga ega minu vanuses ei ole erilist lootust kuhugi täiskohaga tööle saada. Mul on muidugi mu kursused, mida saan edasi anda, aga need on ajutised väikese palgaga ettevõtmised ja nende peale ei saa ma loota.

Teises kodus käib juba pikemat aega alumise korruse pesuruumi ehitus, juba on ka plaadid seinas ja põrandal ja väga ilus on, aga mul pole sealt tehtud ainsatki pilti. Ehitust korraldab seal väike poeg ja põhitegija on tema tütarlapse isa. Täitsa veider on näha, et üks võõras mees meie majas ehitab ja raha selle eest ei küsigi. Lapsed ehitavad endale kodu.

Mitu inimest on küsinud, et millal me siis maja müüki paneme, aga muidugi ei müü me midagi. Kmr ei kavatse sealt mitte kuhugi kolida ja hakkab ükskord ju ka oma peret looma, mistõttu maja jääb talle. Esialgu on lapsed alles üliõpilased ega mõtlegi veel paljuneda, aga küll ükskord saab. Tütarlaps on juba ammu sisse kolinud ja neil on isegi kass. Mulle on muidugi üksjagu harjumatu näha, et keegi teine naine mu majas toimetab ja korraldab, aga üritan ennast sellest distantseerida, püüan harjuda ja mitte põdeda. Inimesele ei ole ju palju vaja ja kindlasti ei ole mulle vaja kolme kodu.

Haapsalu on elukeskkonnana võrreldamatult parem. Lisaks on meie pool maja siin ja väike aed parajasti selliste mõõtmetega, millest ka vanemast peast peaks jõud üle käima. (H)ämblikke siin muidugi on… Aga. Inimene harjub. Siin on soe, palkmajas on õhk nii väga hea. Ja ma kavatsen selle aia siin roose täis toppida, sest nende jaoks on siin ka kasvukeskkond väga soodne. Unistan juba soojast kevadest ja aias toimetamisest nii, et mitte kuhugi ei ole kiire.

Töö juures on praegu ses mõttes paras läbu, et mees hakkas juba lammutama ja ruume tühjendama, osad riiulid on lahti võetud ja arvutijuppe on utiliseeritud, koorem prügimäele veetud ja läheb veel. Varsti hakkavad ilmselt kliendid ka küsima, et mis toimub, kui letid hõrenevad. Mõned, kellele oleme rääkinud, et lõpetame, on küsinud, et kust siis edaspidi arvutitega abi saab, aga me ei oska sellele vastata. Arvestatavad konkurendid lõpetasid siin tegevuse juba 2018 oktoobris ja peale seda on meile tundunud, et kogu remonditöö tuli meie kätte. See tekitas ajutiselt olukorra, kus saime suvel järjest kuu aega puhata, esimest korda alles peale 18-aastast tegutsemist. Olen osanud vastata ainult nii, et ilmselt tuleb hakata pealinnas käima, aga samas ega loodus tühja kohta ei salli ja küllap tuleb uusi üritajaid. Arvutite parandamise ja hooldamise tööd võiks siin jätkuda ühele inimesele veel natukeseks ajaks juhul, kui ta kulud ei ole liiga suured ja kui lepib mõõduka sissetulekuga. Sest ei saa ju küsida ühe arvuti parandamise eest sada eurot, sest siis võiks juba minna uut masinat ostma, samas sellise tasuga saaks teenusepakkuja ehk mõne aasta veel elada. No igatahes on selles valdkonnas nüüd proportsioon liialt paigast ära – arvutid on odavamad, inimesed jõukamad ja ostavad pigem uue pilli kui maksavad remondi eest. Kõik see olukord on tegelikult kätte jõudnud palju hiljem, kui mees aastaid tagasi ennustas, aga sai ilmselt tänu koroonale ootamatult kiire hoo sisse.

Kas meil on kahju lõpetada? Ei ole. Eriti mehel ei ole, sest ta on pidevast rööprähklemisest väsinud. 20 aastat on pikk aeg muudkui ühe ja sama asja tegemiseks, nüüd me olemegi juba täiesti tüdinenud sellest.

EDIT: Laps saatis pesuruumi valmimisest pildi. Esmaspäeval tuleb maaler teist nurka tegema. Pildil paistab leiliruumi uks, selle “toa” tegi Mrt juba ammu valmis ja saun on olnud kasutuses.

Siia nurka tuleb mullivann, mis on meil ka juba mõnda aega olemas (vahetuskaubana saime)

Tagasi rajal

Pühapäev, veebruar 21st, 2021

Toibume vaktsiinilaksust. Ausalt öeldes päriselt hirmutav on see, missugune reaktsioon ootab veel siis, kui oleme teise süsti saanud. Seniste kogemuste põhjal tuleb see hullem kui esimene. Võime uue süsti saada aprilli teises pooles. Peame jälgima, et vaktsineerimine ei toimuks vahetult enne magistritööde proovikaitsmisi, sest ei tea ju, kuivõrd see sutsakas meid rajalt maha võtab. Vähemalt mingi nädal varem peaks see toimuma, et jätta mitu päeva paranemisaega.

Mina ei teinud eile mitte midagi. Nii jube raske oli olla, et isegi kõndida ei jaksanud, ainult õhtul mehega väikese tiiru jalutasime. Terve päev ainult lugesin ja kudusin sokki (jaa, mu sõrmed jälle kannatavad seda teha). Mees oli sunnitud kõrge palavikuga ikkagi oma loengud tudengitele ära andma, sest kuhu sa ikka oma töö tegemise lükkad. Mu meelest sai ta väga hästi hakkama. Ma alati naudin seda, kuidas mees oma ainet annab, tarka juttu voolab ohjeldamatult rahuliku sugereeriva häälega.

On imeline tunne, kui saan terve öö rahulikult magada. Kuna eelmine öö oli olnud mingi palavikus vähkremisega õudukas, olin ilmselt ka ekstra väsinud ja tõesti magasin ärkamata kogu öö. Hommikul asemelt tõustes täheldasin, kui hea kerge on astuda. Eile hommikul seevastu oli mu kere nii raske, et vaevu jaksasin voodist tõusta ja terve päev olin täiesti jõuetu. See meie vaktsineerimise kõrvalnähtude üleelamine oli nagu päriselt koviidisimulatsioon.

Pean ära märkima ka eileõhtuse õudse elamuse – mu pea kohal teepoolse toa diivaninurgas oli suur must ämblik. Võin kindlalt väita, et mingit sellist elukat ei olnud minu silmad varem näinud – must jämeda kerega ja pikkade jalgadega, ta kogu läbimõõt võis olla mingi neli või viis sentimeetrit. Mulle täitsa tundus, et tegemist on mingi eksootilise lõunamaise isendiga. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ta meile tuppa sattus, kui meil on toad remonditud ja kuskil ei tundu olevat mingeid selliseid pragusid, et ta kasvõi pööningult võiks alla laskuda. Kohutav! See isend nägi nii jube välja, et mees, kes alati hellalt kõik ämblikud majast välja kannab, võttis tolmuimeja ja hävitas selle jubeda looma.

Ma täitsa kahtlustaks, et see kole elukas tuli meile koos uue diivaniga Ameerikast, aga tundub veits kahtlane, sest kus ta siis vahepealsed paar kuud oli? Ehk oleks ta siis ikkagi juba varem ennast meile ilmutanud. Aga kui see ämblik ikkagi on kodumaine, jääb ainult imestada siinse liigirikkuse üle.

Algas koolivaheaeg ja peale seda on mul gümnaasiumis anda ainult üks tund. Kuna viimaseks tunniks mingit uut teemat pole planeeritud ja tahan teha ainult tagasisideküsitluse, siis on mul juba praegu suur pingelangus. Hea hulga aega on ära võtnud tundide ettevalmistus ja töölehtede tegemine, kuigi mees on olnud abiks. Ausalt öeldes igast nädalavahetusest üks päev on selle töö peale kulunud. Nüüd jääb veel õpilaste arvestustööd kontrollida ja tagasisidestada ja arvestused välja panna. Muidugi ka hulk praktikapabereid täita, igasugu aruandeid kirjutada ja esitada, aga see on kõik köki-möki. Mul on isegi õpetaja kutseeksamiks juba töö sama hästi kui valmis kirjutatud. Siis jääbki ainult see eksam sooritada ja magistritöö teha ja kaitsta. Mis hinne sealt tuleb või kuhu keskmine langeb, ei huvita üldse, sest stipendiumid enam sellest ei olene. Tahaks kõik koolivärgi lihtsalt kaelast ära saada.