Archive for the ‘Elukestev’ Category

Õpime

Laupäev, november 19th, 2022

Omapärane töönädal on olnud. Mrt läks juba eelmisel pühapäeval pealinna, et osaleda kuuepäevasel koolitusel, vahepeal ühe öö oli kodus, sest käis kolledžis oma ainet andmas. Tal on puhkus tegelt. Ma olin keset nädalat kaks päeva Tartus, sest sättisin oma rahvale kaitseväe akadeemiasse terve päeva pikkuse koolituse. Kui Tartust tagasi jõudsin, tundsin eriti teravalt, kuivõrd mõnus on ikkagi kodus olla. Mitte et kroonu hotell oleks vilets olnud, aga oma voodi on siiski üle kõige. Mu meelest me kontinentaalvoodi on lausa luksuslik, tihti õhtuti seda mõtlen.

Tartus sain näha ka, kuidas üks tuntud ettevõte feilib ja kuidas eesliini töötajad ei oska või ei taha olukorda lahendada. Meil oli asutuse kambale tellitud õhtusöök ja kaks tundi bowlingut Eedeni O´Learysse. Kohale minnes selgus, et meid ei oota keegi, bowlingu rajad olid hoopiski kõik kinni. Boss õnneks ei jätnud jonni, kuigi meid taheti kohe minema kupatada, nõudis juhataja telefoninumbri välja ja helistas siia ja sinna. Meile oli ju isegi menüü valitud ja olime neile saatnud garantiikirja, kõik nii nagu peab. Viimaks siis tuli välja, et meid oodati Tallinna O´Learys. Ehk et inimene, kes meie tellimusega tegeles, oli arvutis midagi valesti sisestanud ja Tartusse tellimus ei jõudnud. Viimaks peale umbes tunniajast hilinemist saime seal siiski süüa ja õhtu lõpuks vabanes ka paar rada bowlingut kuigi ainult üheks tunniks, sest siis oli juba sulgemisaeg käes.

Mu kolleeg, kellega hotellis tuba jagama pidin, ei jäänud ootama, kas meile keegi suvatseb süüa anda, vaid jooksis kogu tolle jama peale viimase bussi peale, mis ta koju Türile viis. Ta juba enne kahtles, kas ehk läheb hilise rongiga, sest tahab kodus oma voodis ärgata ja ma väga hästi mõistsin teda. Ma sain siis hotellis kena kahetoalise numbri ainult endale. Ja polnud mingi veider olla ainus naine suures sõjameeste kambas, sest omad inimesed kõik. Isegi imestan, et üle poole aasta olen juba seal uues kohas töötanud ja rahvas on üsnagi tuttavaks saanud.

Kolmapäeva õhtuks jõudsin koju, neljapäeval ja reedel olid mul kolledži tööpäevad ja ühe grupiga ka arvestus. Kui siis reede õhtupoolikul töölt koju sain, tundsin eriti suurt kergendust. Olen ikka väga koduinimene ja kõik ringi uhamised väsitavad hullupööra. Kuna nädala sees ära olin, ei saanud õhtuti loenguteks valmistuda ja kuigi juba eelmisel nädalavahetusel põhiasjad tehtud sain, pidin ikkagi veel loengupäevade hommikutel mitu tundi ettevalmistusi tegema. Reedel ärkas Mrt kell viis, et varakult linna koolitusele jõuda ja ma ka siis ajasin ennast välja, sest kui korra olen ärganud, ega siis enam õiget und ei tule. Olengi rohkem hommikuinimene. Varased tunnid kulusid tõesti marjaks ära, jõudsin põhjalikult valmistuda ja reedene andmeanalüüsi loeng läks kui ludin.

Ma ikka mõtlen, et ülikoolis õpetamine on üks veider hobi. Kui kõik oma töötunnid kokku lööks, siis ega nende eest palka üle ühe euro tunni kohta ei kogune.

Rahast rääkides… Kui Haapsalu maja ostuks laenu võtsime, siis pangatibi usutles, kas oleme ikka võimelised tasuma ka 500-euroseid laenumakseid, kui euribor peaks tõusma. Sellega olime arvestanud, aga siiani püsis me makse siiski viis ja pool aastat 325,27 peal. Eile võtsin lahti uue tagasimaksegraafiku ja sain teada, et alates detsembrist on igakuine laenumakse 40 eurot suurem. No pole hullu, aga märkimisväärne on see, et kui enne oli intress umbes 70 eurot, siis nüüd on see 139 eurot, justkui alles eile oleksime laenu võtnud. Siin on see koht, kus tuleb mõelda nii, et mul kama kaks, mida euribor teeb, meil on tööd ja raha, on soojad kodud ja rahulik elu – peaasi, et sõda ei jõuaks Eestisse. Aga muidugi ärgitavad sellised hinnahüpped veelgi hoolikamalt raha koguma, et oleks võimalik pangalaen mitu aastat enne tähtaja lõppu ära klattida. Mul selle jaoks on plaan valmis tehtud juba ammu, sest pinsile minnes ei taha ma omale mingeid kohustusi kaasa võtta.

Viskasin eile kogu tolle teadmise peale nalja, et mu värskelt põhitöökohas saadud palgatõus katab ju ootamatu euribori pulli üleni ära, pole probleemi. Ja üleüldse, söömisega võiks ka üksjagu tagasi tõmmata, ei ole vaja vanast peast nii palju toitu endasse sisestada. Toidupoes teeme veelgi kaalutletumaid valikuid. Elektriarve oli eelmise kuu eest ka poole väiksem kui börsihinnaga võinuks tulla, sest universaalteenus, eks. Kokku uskumatud 55 eurot ainult. Hoiame õhksoojuspumba nagu soovitatud vaid 19 kraadi peal ja ime küll, aga toad on täiesti soojad. Ahju oleme kütnud kord või paar nädalas, rohkem polegi vaja. Meil muidu on külmal ajal pump olnud timmitud 23 või 24 kraadi peale, aga pole vaja nii palju sooja ju. Duširuumis pole me peale remonti enam põrandakütetki sisse pannud, sest niigi on soe. Oli jah mõnus küll vetsus käia, kui jalgade all soe põrand, aga milleks selline mugavus?

Igatahes me tuleme toime praegu ja hädaldamiseks ei ole vähimatki põhjust. Oleme ka suurendanud annetusi, just Slava Ukrainile, sest number üks teema on ikkagi aidata Ukrainal need idikad maalt välja peksta. Mõtelge, kui iga eurooplane annetaks regulaarselt natukegi Ukrainale, oleks see mega hulk raha Euroopa päästmiseks! Oma töö tõttu näen eriti selgelt kuivõrd intensiivselt Eesti valmistub ennast kaitsma ja kui oluline on just praegu aidata Ukrainal võita. Sest pole mingi saladus, et järgmised, keda need hullud vallutama tuleks on Balti riigid, Soome ja Rootsi. Mida kaugemal vene piirist eurooplane elab, seda turvalisemalt ta ennast tunneb ja seda vähem tajub ohtu, aga see on vaid illusioon. Kõik läheb tuksi, kui me kohe praegu ei tegutse.

Olen olemas, jaa

Laupäev, november 5th, 2022

See asi siin kisub juba täitsa imelikuks ehk et ma olen täiesti alla käinud – vaevu suudan kirjutada ühe blogipostituse kuus. Pole eriti vajadust midagi ütelda. Samas mulle endale hirmsasti meeldib, kui on päevik, kus midagigi iga eluperioodi kohta kirjas, sest tahaks ju mäletada aga ega siis pea ju kinni ei pea midagi. Võibolla on mu kirjutamatuses süüdi ikkagi see, et tööd on palju ja tööde tõttu ka suhtlemist palju.

Ei viitsi siia isegi ühtegi pilti otsida praegu.

On laupäeva õhtu, tulime just Raplast kossu vaatamast. Eriti midagi vaadata polnud, sest Cramo käest said me poisid pähe. Aga minemata ka nagu ei raatsinud jätta, sest seal teises linnas on me sotsiaalne elu, mida aeg-ajalt ikka tahaks elada. Täna ei läinud me peale mängu isegi pubisse, sest neid kamraate, kellega seal tavaliselt käime, ei paistnud kohal olevat.

Töönädal lõppes mul laupäeva pealelõunal, kell 13:15 lõpetasin viimase loengu. Päris karm on sedasi rapsida, kui kolm päeva olen oma põhitööl ja nende kolme päeva õhtutel ka parandan ja tagasisidestan tudengite töid. Ja siis järgmised kolm päeva jutti annan loenguid kokku neljale grupile pluss viies on mul veel veebis hallata. Neljapäeval oli mul pikk päev ka veel, terve päev seisin klassi ees (ja vahepeal seal jooksin ringi). Kui päev on vaimselt sedavõrd intensiivne, on aju õhtuks nii üles krutitud, et väsitavale päevale järgneb unetu öö. Reedel olin andmeanalüüsi loengus nagu zombi, üritasin prillidega varjata oma väsinud silmi, aga ega see eriti hästi ei õnnestunud. Midagi tuksi ma ei keeranud, aga hullult pingutasin, et püsida adekvaatne ja mitte hakata mingit jama suust välja ajama. Peale loengut tegelesin veel tänase loengu ettevalmistusega ja hindasin kodutöid.

Mõtlesin täna, et kui ma annan neljale grupile paari kuu jooksul neli kodutööd, siis on mul selles väikeses ajaaknas vaja hinnata ja tagasisidestada umbes 300 tööd. Osa sellest jääb küll novembrisse, aga ikkagi jube palju. Aga ma ei saa õpetada sedasi, et jooksvalt midagi sooritada ei lase, sest siis tudengid ei õpi enne arvestust mitte midagi. Kodutööd annavad poole lõplikust hindest ja see sunnib neid ennast jooksvalt joonel hoidma. Õnneks on meil kokkulepe, et kui töö saab maksimumpunktid, panen need lihtsalt me hindamisfaili kirja ega hakka tudengile midagi meilile kirjutama. Maksimumi suudavad teha kahjuks vaid üksikud. Enamusele kirjutan põhjaliku tagasiside, kus loen üles kõik, mida inimene veel õppima peaks.

Mul ei ole kunagi varem olnud viis kursust korraga õpetada. Kuna nad on neljal erineval erialal, ei saa ma kahjuks teha oma loenguid copy-paste. Suht kiiksuga vist, aga kuna ma tahan, et rahvas õpiks, siis teen neile kõigile harjutused erialapõhiselt. Eelmisel aastal juba nägin, et see töötab. Muidu on inimesel raske aru saada, miks ta peab neid asju õppima üldse.

See tööjutt polnud hädaldus, vaid lihtsalt jäädvustasin enda hetkeolukorda. Ja ma rõhutan, et olen tuhat korda enne palju hõivatud kui et olen töötu või vähehõivatud ja rahatu.

On oht, et järgmisest õppeaastast saan veel ühe kursuse juurde. Mul juba praegu on dilemma, kumba töökoha peaksin valima, kui mõlemas peaks koormus suurenema. Õppejõu töö meeldib mulle väga, see annab nii palju endale tagasi ja sisaldab üksjagu töövõite ja pidevat õppimist, aga töökoormus ja palk ei ole omavahel justkui üldse ühenduses. Pealegi häirib mind see, et võlaõigusliku lepinguga rapsin oma semestrid küll ära teha, aga siis, kui koosseisulised õppejõud saavad puhkuseraha ja lähevad rahulikult paariks kuuks puhkusele, ei saa ma mitte sentigi. On lihtsalt selline korraldus külalislektoritega, sest ülikoolil pole raha. Teises töökohas on mu palk normaalne ka poole kohaga töötades ja muidugi on ka kõik sotsiaalsed garantiid. Ehk et kui ühel hetkel pean valima, siis valin selle tööandja juurde jäämise, kes maksab normaalset palka ja kus olen töölepinguga kaitstud. Tõenäoliselt.

Mu mõlemad tööd on ägedad tegelt. Peamiselt sellepärast, et kogu aeg peab juurde õppima. Kaitseliidus hoiab motti üleval muidugi käimasolev sõda, ma sellepärast sinna üldse läksingi. Noh, et saaks olla rohkem kasulik riigikaitses kui vaid igakuised väikesed rahaannetused. Meil on nüüd mehega mõlemal püsimaksed tehtud ka Slava Ukrainile.

Ma loodan, et sa saad aru, armas lugeja, et Eesti valmistub sõjaks. Ja et oled endale kogunud piisava kriisivaru. Kas oled? Ole-valmis-äpp aitab kurssi viia, mida ja kui palju igal perel kodus olema peaks juhuks kui tuleb olla vähemalt nädal isolatsioonis. Meil on natuke rohkem ja kuna me üle paari korra päevas nagunii ei söö, siis oma varudega peaksime läbi saama ka kauem.

Mu kriisivarudest on puudu ainult punane vein. Jaa, ärge naerge midagi! Päriselt ka rõhutatakse seda, et kui meeldib teinekord veini juua, siis varu seda raskeks ajaks mitu pudelit. Sest kui jube s*tt on olla, see väikegi lõõgastus on inimesel.

Kas ma rääkisin, et hakkasin Naiskodukaitse toetajaliikmeks? Toetajaks sellepärast, et metsa roomama minna ma oma liigestega ei saa ja isegi vormisaabast ei saa kanda oma haiguse pärast. Aga toetada saan erinevat moodi. Õnneks on mul toetajana lubatud ka koolitusi kaasa teha. Mul veebis on ohutushoiu koolitus juba tehtud, kaks õhtut istusin ka kontaktloengutes ja esmaspäeval lähen sama mooduli praktikumi. Enesekaitse ja tuletõrje värk, igale kodanikule vajalik teadmine tegelikult. Kas pole mitte tore, et saab õppida uusi asju ja ei peagi nende kursuste eest raha maksma?

Kui veel koolitustest rääkida, siis meil on Mrt-ga mõlemal varsti ka ühed toekamad koolitused tulemas, ma lähen Tartusse ja mees Tallinna. Jaanuaris peaksime minema Tartusse informaatika õpetamise konverentsile, aga sellest pidime kahjatsusega ära ütlema, sest ülikoolis on samal ajal eksamisessioon.

Täna jälle, nagu ka mitmel varasemal korral, tuli mulle kossusaalis tribüünil istudes meelde, kuidas mõni aasta tagasi, kui veel üliõpilane olin, istusin seal samas saalis ja püüdsin kujutleda, mis tunne on nautida kossumängu ühel laupäeva õhtul, kui diplom on taskus ja pole vaja enam ainsatki kodutööd teha. Tookord oli mul isegi mängule konspekt kaasa võetud ja igal vabal hetkel õppisin. Mõtlesin, et mis tunne siis on, kui ees ei oota eksamid, kui oled lihtsalt üks tavaline tööinimene tavaliste igapäevaste kohustustega ja ilma õppimise surveta. Nüüd juba jupp aega on meil nii. Kui seal saalis see pilt mulle silme ette tuleb, mismoodi vabadusest unistasin, siis kisub täitsa näo naerule kohe. No ja nüüd me oleme ise need, kes survestavad, höhö.

Mees suhtles ükspäev me endise õpilasega, kes nüüd õpib magistriõppes sama, mida meie õppisime. Saime kuulda, kui kohutav koormus on ja mis meeletu hunnik kodutöid teha. Milline kergendus, et meil on see möödas! Vahel ise ka imestame, et kogu selle õpikadalipu nii sujuvalt läbisime, isegi edukalt, võiks ütelda. Ja kui hea, et viitsisime selle kõik ikka ette võtta! Mida ma täna muidu teeksin? Kus ma töötaksin? Kas mind üldse enam mu vanuses kuhugi tööle võetaks, kui mul ei oleks õpetaja ja haridustehnoloogi haridust?

Kaitstud: Pingelangus

Neljapäev, veebruar 17th, 2022

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Vahepeatus

Teisipäev, veebruar 1st, 2022

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Aega mul on

Kolmapäev, november 17th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kõik on uus

Neljapäev, oktoober 14th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: ÜR & MR 2021

Reede, juuni 18th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sissekanne

Neljapäev, juuni 10th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Magistritööd esitatud

Esmaspäev, mai 17th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Vaktsineeritud

Pühapäev, mai 16th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: