Eelmisel nädalal vehkisin nii palju tööd teha, et tekkis flow ja aeg läks lennates. Meil olid neljapäevaks teatripiletid ja Mrt-l oli samal päeval kool, aga me elame niisugusel ääremaal, kus rongid ei liigu ja bussiajad polnud tolleks päevaks mõistlikud, kahe autoga jällegi tundus tobe nii kaugele teatrisse minna, mistap ei suutnud ma kuidagi me logistikat paika panna. Mul on ju vaja kogu aeg töötada ja kuskil ülikooli koridori nurgas töötamist ei saa ma endale lubada. Polnud ka tahtmist öösel teatrist koju sõitma hakata. Sai siis nii, et bronnisin hotelli kolmapäevast reedeni. Kolmapäeva õhtul laekusime hotelli ja reede varahommikul sõitsime kodulinna tagasi, sest tööpäev. Olime askeetlikus Hestia Seaportis, kust mees jalutas neljapäeva hommikul oma loengutesse ja ma veetsin viljaka tööpäeva hotellitoas. Väga viljaka tööpäeva. Kiire lõuna sain teha Kochi Aidas, mis on pmst hotelli kõrval.
Oleksin tahtnud Rotermannis ja vanalinnas kooserdada, aga aega selleks ei jäänud minutitki. Kolmapäeva õhtul jõudsime ainult Kochi Aita sööma, neljapäeval peale töö- ja koolipäeva jalutasime küll jah läbi Rotermanni kvartali teatrisse, aga kui sealt tulime, oli juba öö. Mul õnnestus sügisel Lehman Brothersile näpud taha saada. Ainsad saadavad piletid, mille sain ära krabada, olid kolmandal rõdul, aga kuna kohad olid esireas, siis oli kõik (enam-vähem) siiski näha ja kuulda. Tükk on tõesti hea, eriti selle teine vaatus, aga ma kritiseeriks siiski etenduse pikkust. Minu arvates näitab head taset see, kui suudetakse oma sõnum võimalikult lühidalt ära öelda ja poleks üldse vaja inimesi üle nelja tunni teatrisaalis kinni hoida. Ma oleks tahtnud lausa kääridega mingeid juppe etendusel vahelt ära lõigata, sest need olid liiga pikaks venitatud ega andnud tervikule mitte midagi juurde. Sain aru küll, et mingi stseen oli pikemaks venitatud, et rahvast kauem naerutada, aga no polnuks vaja. Mõtlesin näitlejate peale, et kuidas nemad küll jaksavad, no nii raske töö lihtsalt. Võigemast ja Kangur teevad selles tükis superrollid, Malmsten võiks oma diktsiooniga tööd teha, sest no mida paganat sa pudistad nii, et sõnadest aru ei saa! Mulle eriti imponeeris etenduse muusikaline taust, aga kahjuks just Malmsteni tekst läks osalt ka sellepärast kaotsi, et pillihelide vahelt lihtsalt ei kuulnud selgelt.
Kas mäletate, et vanasti olid filmid ja teatritükid max 1,5 tundi pikad? Teatritükk võis küll kesta ka kaks tundi, ühe vaheajaga, aga filmid naljalt üle 1,5 tunni ei läinud. Nüüd, kui tehnilised võimalused on niivõrd palju paranenud, on filmid hakanud venima kolme-nelja tunnini. Iga kord, kui miskit nii pikka teost vaatan, mõtlen, et okei, ma saan ju aru küll, et režissöör ei raatsinud midagi välja jätta, aga kuskil taustal on ju ka mingid toimetajad, kes võiksid veits kääridega raksutada. A nad ei raatsi ja lihtrahvas kannatab 😀
Variant on jätta osa kultuuri lihtviisiliselt tarbimata. Olemegi Mrt-ga sel aastal vist ainult kaks korda teatris käinud, peamiselt küll sellepärast, et igasugust värki ei ole huvi vaadata ja heale tükile pole võimalik pileteid saada. Kuna mõlemad etendused olid pikad, siis tarbisime ikkagi 7,5 tundi teatrit, mida polegi nii vähe, kui oled hõivatud inimene ja elad suurtest linnadest kaugel.
Kuna me pole mitte ainsad hõivatud isikud siin pesakonnas, siis toimub meie perekonna jõululõuna juba kuu keskel. No ei leia ühtegi muud ühist vaba päeva.
Mrt sõitis täna hommikul juba kell neli kodust minema, et jõuda varahommikusele lennukile, mis ta Leetu viis. Seal on tal doktorantide talvekool. Muidu üldiselt on mees oma õpingutega sellise hoogsa stardi teinud, et üks juhendaja imestas, et ei tea, mida mehel üldse doktorantuuris kõik need neli aastat teha on. Mrt on juba ka esimese pikema artikli ära esitanud. Vastust veel pole, st ei tea, kas artikkel vastu võetakse, aga kui võetakse, siis peab ta minema Kairosse konverentsile. A ja oma esimese konverentsi postri, mille originaali Hollandis rongi unustas, ta lasi nüüd uuesti trükkida, et saaks talvekooli kaasa võtta.
Doktoriõpingud tunduvad palju mõnusamad kui bakad ja magistrid. Mrt praegu võtab ainult kahte ainet, kokku 12 EAP, aga põhiaur läheb oma uuringuteemale ja artiklite kirjutamisele. Vahepeal on küll tähtajad kuklas tagumas ja kõik õhtud ja nädalavahetused veedab mees arvutis oma asja pusides, aga muidu üldiselt tundub ülimõnus tegeleda pühendunult teemaga, mille oled ise valinud, sest huvitab.
Minu ainus põhjalikum õppimine on olnud prantsuse keel. Kus mujal kui Duolingos, eks ole, aga ma tiksutasin kenasti sedasi terve aasta õppida, et ikka iga päev natuke. Aasta jooksul vist ainult üks või kaks päeva jäid kogemata vahele, aga see-eest nämmutasin ma seal äpis prantsust õppida peaaegu kuu aega kauem kui üks aasta. Kas ma oskan nüüd rääkida? Mkm. Aga übertore on nt prantsuskeelset filmi vaadates jutukatketest aru saada ja osata lugeda mõnd internetis juhuslikult ette hüpanud teksti. Nädalavahetustel võtan nüüd mõnikord kätte vana hea õpiku ja uurin grammatikat või loen lühijuttude raamatust lugusid. Midagi ikka.
Over and out.
