Mul algas puhkus, mida markeerivad katusepleki hunnikud õuel. Uus katus saabus täna ja seda on nii palju, et me ainus vaba muruplats sai üleni plekki täis. Vahtisin seda lasu ja mõtlesin, et kas tõesti meie ostsime kõik selle kokku.
Osad kastid tassisin tuppa, kus hetkel elamiseks on niigi ruumi vähe. Kuna verandal on põranda asemel sügav auk ja seinu pole ka nagu ollagi, ei saa me oma suveelu sinna laiendada ja peame piirduma paari väikese toaga. Sel suvel ei pääse ka pööningule, sest trepp sinna viis verandalt, mistõttu ei ole me ülemise korruse vannitoas vettki lahti keeranud. Ausalt üteldes on kitsikus väga tüütu ja see kestab ilmselt suurema osa suvest.
Veranda lammutamine langes mugavalt jaanieelsele ajale, mistõttu õnnestus meil FB tasuta asjade grupi kaudu enamus lammutuspuidust jaanilõkkesse sokutada. Osa värvimata puidust saagis ja lõhkus Mrt siiski ka meile endale kütteks, aga kuna oma kuuri kõik ei mahtunud, siis kütab me verandaga oma ahju ka üks kohalik taaskasutuspood. On suur asi, kui ei pea kõiki jääke raha eest jäätmejaama tarima.
Vahepeal on olnud ka muid olulisi sündmusi. Kmr lõpetas tehnikaülikooli, sai kätte oma magistritunnistuse cum laude. Esimest korda elus õnnestus mul näha sellist ülikoolidiplomit, mille hinnetelehel on ainult viied, ei ühtki madalamat hinnet. Cum laude diplomeid on meile perre tulnud kolmest erinevast ülikoolist muidu kokku lausa neli, see pole miski haruldus, aga no sihukest viiemeest ei leidu teist.
Mul on ammu mõttes olnud teha lapse kasvamisest raamat, algselt plaanisin seda ta pulmapäevaks (no küll seegi tuleb, ega ta tulemata jää), et võtan puhkuse ajal ette ja hakkan meisterdama. Aga siis äkki tuli pähe, et koolide lõpetamise kingituseks sobiks ta lapsepõlv raamatusse panna veelgi paremini. Nii ma siis rapsisin siin kopeerida ja kujundada umbes kaks nädalat ja valmis ta sain. Kuna läks veidi kiirustamiseks, siis ei jõudnud kõike lõpuni läbi lugeda ja paaris kohas on ikkagi vead sees. Juhtus see, et kuna blogist lugusid kopeerides olid kuupäevad inglise keeles, siis makrotega sain need Wordis kõik kenasti küll korraga eestikeelseks muuta, aga see kurinahk leidis ka suvalistes kohtades lausetest selliseid asju, et kukkus “parandama”. St et too korraga kuupäevade muutmine solkis ära mõned laused selliseks, et osa teksti haihtus. Üritasime Mrt-ga neid katkisi kohti leida ja parandasime, aga mingi paar-kolm apsakat jäid ikkagi sisse. No mis parata, selle suure klotsi kohta pole hullu midagi. Kokku tuli 312-leheküljeline raamat ja hiljem avastasin, et oleks ju võinud veel hilisemast ajast ka pilte sisse panna… Noh. Saaks ju millalgi teha teise parandatud ja täiendatud trüki.
Nüüd on igatahes selline tunne, et väike poeg on ellu astunud, kuigi ta elab juba mitu aastat omaette ja ta õpingutesse ei ole me panustanud viimastel aastatel vähimalgi määral. Aga võime siiski õhata, et küll ta on meil ikka hästi välja tulnud!
Mrt on viimastel nädalatel tegelenud peamiselt oma postriga, sisseastumise propõusaliga ja septembrikuisesse suvekooli kandideerimisega. Ülehomme lendab ta oma juhendajatega Hollandisse konverentsile, kuhu suutis oma postri sokutada esimesel katsel. Mainekale rahvusvahelisele konverentsile jala ukse vahele lükkamine on märkimisväärne fakt, sest mõnel samast ülikoolist ei ole see õnnestunud ka korduvalt üritades. Kolmapäeval sai ta oma postri trükist kätte.
Jääb ainult loota, et ta selle suure toru, millesse postri keerab, suudab ka ühes tükis Hollandisse lennutada.
Hea nali on muidugi veel sellega, et ülikooli sisseastumise vestlus langeb ajale, kui mees on välismaal. Õnneks reisib temaga koos ka üks vastuvõtukomisjoni liige, kes on sunnitud komisjonitööd tegema veebis, nii siis Mrt ka teeb oma vestluse distantsilt ära. See konverents on tegelt nagunii ka osa ta doktorantuuri tegemistest, propõusalissegi sisse kantud, mistap oluline on tal seal olla, et mitte öelda tugev pluss.
Jube ringirapsimine käib siin. Mina tiksutan tasapisi aeda hoolitseda ega kiirusta kuhugi. Puhkus, mis mul just algas, on tegelikult selline, et pean iga nädal ka natuke töötama, sest asendajat mul pole. Aga need ei ole kella peale tegemised, mistõttu loodan, et suudan ennast siiski üksjagu välja lülitada.
Kuna vihma muudkui sajab, on aed sel suvel kenasti kastetud ja kõik kasvab mühinal. Olen iga päev toonud peenrast ka peotäie maasikaid, needki on tänavu enneolematult pirakad. Aga kõige paremini lõhnab meil siin naat ja meelitab mesilasi ja liblikaid ligi. Ma pole maja seinaäärtega sel aastal üldse tegelenud, sest nagunii läheb siin remontimiseks ja tallamiseks ja pole teada, mis neist äärtest üldse järele jääb.
Muud mul polegi öelda. Vihma jälle sajab. Jääb ainult loota, et juuli tuleb kuivem, sest muidu ma küll ei tea, kuidas katuse vahetatud saame. Olen ka aia värvimist muudkui edasi lükanud, sest vihmaga ei saa ju seda teha. Kui eelmisel suvel uue aia ehitasime, tõmbasin lippidele ainult ühe värvikihi peale, sellepärast pean tänavu kindlasti neid veel korra võõpama. Puhata ma nagunii ei oska.
