Archive for the ‘Elukestev’ Category

Pingelangus

Neljapäev, veebruar 17th, 2022

Imelik, et enne ei saa nagu rahu ega semester lõpetatud, kui on kätte saadud tudengite tagasiside. Kuna üliõpilasi õpetan esimest aastat ja täiskasvanutele loengute pidamise kogemust on mul üldse vähe, siis muidugi ma pabistasin, et mis sealt tulla võib. Reaalselt kujutasin ette, kuidas tuleb üks ärianalüütik ja kirjutab, et see õppejõud ei tea küll andmeanalüüsist ööd ega mütsi. Noh, muidugi ma tean päris palju, aga kindlasti mitte nii palju, kui üks mu tudengitest on oma doktoriõpingutel omandanud. No mõtle ikka, mis tasemel õppureid meil siin bakas on!!! Teisalt teebki siinne kirju seltskond õpetamise huvitavaks ja ülikoolis peab nagunii arvestama alati sellega, et igas auditooriumis on raudselt üks kuni kolm õppurit, kes jagavad mitmeid teemasid õppejõust paremini. See on see asi, millega tuleb harjuda ja peab õppima neid endale toeks võtma.

Tudengite tagasiside ilmus õppeinfosüsteemi eile. Muidugi ei skoori ma nii hästi nagu Mrt, kellele anti paljudes punktides maksimaalsed 5 punni, aga sain minagi mõned sellised (e-toe pakkumise, tudengitesse lugupidava suhtumise ja enda aine väärtustamise eest). Aga kui lugesin tudengite kommentaare ainetele ja õppejõule, siis reaalselt läksid silmad uduseks. Olin küll ka kursuse käigus natuke tagasisidet saanud ja teadsin, et mul läheb hästi, siiski ehmatasid osad ülivõrdes arvamised mu täiega ära. Näiteks “Õpetaja suure Õ-ga :), väga hästi koostatud õppematerjalid.” Või “ÜR peaks olema eeskujuks kõikidele … lektoritele! Olemas olid väga põhjalikud konspektid ja materjalid, et oleks võimalik ka iseseisvalt õppida…” “Super, kuidas õppejõud toetas videotega ja seletustega õppimist!” “Õppejõud oli ülihea!!! Alati olemas ja andis ainet väga hästi edasi – alguses tundus keeruline, aga peale esimest loengut pinge kohe kadus, kuna kõik tehti nii lihtsalt selgeks 🙂” “Rohkemat ei oska tahta, senini vaieldamatult asjalikuim õppejõud!!!” Ja veel mitu sarnast arvamusavaldust, kusjuures need siin on ainult andmeanalüüsi gruppidelt, kolmandalt kursuselt! Arvutiaine omad tulistasid omakorda. Muidugi ma olin šokeeritud ja mõtlesin, et imelik, miks ma ise sellest aru ei saa, et nii hea olen? Mul on mingi haigelt kõva enesekriitilisus, mis ei lase mitte kunagi endaga rahul olla. Mis teema mul küll sellega on, kust see suur nõudlikkus tuleb? Elu oleks palju lihtsam, kui oskaks kõike vabalt võtta ja nautida. Vabalt võtmine ja enda vigadega leppimine on mu elu suurim õppetund, ma arvan.

Täna alustasin järjekordse andmeanalüüsi grupiga. Kuna seal grupis on igast progejad ja arendajad, teostasin korraliku ette pabistamise. Mida mul siin üldse pabistada on? Olen sama ainet juba õpetanud mitmekümnele tudengile, kõik materjalid olemas, ainult täiendada vaja, no pole põhjust pablada! Aga ikka ma pabistan ette nagu mingi loll. Õnneks on minuga nii, et kui juba klassi jõuan, on kõik pinge kadunud. Tänane grupp osutus kusjuures väga ägedaks, mul polegi enne nii aktiivseid kaasamõtlejaid ja rääkijaid olnud. Sihuke positiivne laks oli et. Ja tegelt mulle täiega meeldib mu töö. Just et ei ole mingit rutiini, kõik on alati uus. Õpetamise peamine võlu ongi see, et kogu aeg pean ise õppima ja muidugi kõik need uued inimesed, kellega suhtlen. Alustasin täna loengut seisukohaga, et õpetamist ei ole olemas, on ainult koos õppimine. Ahh, noh, nii lahe oli kõik!

P.S. Mehele olid tudengid kirjutanud tagasisidesse muuhulgas, et “…, aga ilmselt parim õppejõud kelle (kool) on enda juurde saanud viimase 3 aasta jooksul.” Ja “Super õppejõud, eeskujuks ja inspiratsiooniks igas mõttes.” Jne 💛

Noh, nüüd on piisavalt kekutatud. Aeg lennutada veinipudelilt kork. 👩‍🏫👨‍🏫

Vahepeatus

Teisipäev, veebruar 1st, 2022

Nädalavahetusel tõmbasin sügissemestri otsad kokku, hindasin järeleksami ja kinnitasin hinnetelehe. On uskumatu, et leidus tudengeid, kes mu ainet sooritada ei suutnud. Ainult kaks neist, kes läbisid ainet uuesti, sai positiivse hinde, teised ei ilmunud eksamilegi. Omast arust olin kursuse teinud sellise, et kes vähegi kaasas püsib, see ka eksamil läbi saab, aga üllatusi tuli ikkagi. Kes õppis, see ütles hiljem, et eksam oli lihtne – kas pole mitte loogiline?

Lubasin, et nimetan enda kangelaseks, kui selle semestriga ühele poole saan ja eks ma või ju nüüd seda tõesti teha. Esimest korda mingit kursust läbi viia on ikka tõeliselt raske ja pole mingit vahet, kas teed seda põhikoolis või ülikoolis. Kaldun arvama, et tudengitega on isegi lihtsam. Nüüd kevadsemestril teisele ringile minnes teen palju parandusi ja muutusi, peamiselt muudan hindamismudelit rangemaks ja täiustan exceli õpetust, et tehniline pool veelgi rohkem puust ette teha.

Tegelikult on muidugi hämmastav, kuidas faktidega, mida korrutan loengust loengusse, eksamil ikkagi eksitakse. Kaldun arvama, et need, kes loengutesse kohale ei tule ja ainult distantsil on, logivad ennast loengusse, aga ise ekraani ees ei viibi. Vbla söövad köögis suppi või roogivad õues lund samal ajal. Loengus kohal käimine ei ole tudengitele kohustuslik, küll aga on neil kohustus õppida.

Sel nädalal alustan juba uute gruppidega ja ainult ühe ainega. Tunne on igatahes tugevam kui sügisel.

Mis me siis veel siin teinud oleme? Viimase paari nädalaga oleme teinud trippe Tartusse, Tallinna ja Raplasse, kõik ööbimisega ja puha. Tartus olime konverentsil, ägedas Delta õppehoones, kus on kadestamisväärsed tingimused. Konverents oli huvitav, söök hea, seltskond tore, aga nagu ikka neil üritustel olime tunnistajaks ka sellele, kuidas teadlased omavahel vaieldes vaat et riidu lähevad. Tüüpiline, sest see on üks hullult kange isepäine seltskond.

Pealinna jäime ööseks sellepärast, et mehel oli seal pühapäeval juuksuriaeg ja esmaspäeval pidi minema afereesi, polnud pointi vahepeal koleda talveteega koju sõita. Kolasime õhtul vanalinnas, tšillisime Hellas Hundis ja lõpuks tegime “seikluseid” laskudes Toompea nõlvalt alla mööda kiilakat hooldamata rada, aeg-ajalt külili või põlvili kukkudes. Alustasime laskumist kõrvaliselt platvormilt, sellepärast. Suurelt vaateplatvormilt laskuvad trepid olid puhtad, aga nendeni me jõudsime alles kuskil allpool.

Möödunud nädalavahetusel läksime kodulinna kossu vaatama ja jäime lumevangi. Vaevu saime pubist autoga minema ja viisime veel kossusõbra ka koju niivõrd-kuivõrd, sest tema küla tänavatesse keerata ei saanud ja pidime ta maanteelt pimedusse saatma. Lumi oli konkreetselt põlvini ja nähtavus nullilähedane. Tahtsime veel pärast poest läbi tulla, aga ei julgenud Selveri parklasse keerata, sest juba sealsamas maantee servas oli üks auto kinni. Olime hommikul ilmateadet vaadates arvestanud, et nii võib minna ja sõitsimegi siis rahulikult jaamakasse ööbima. Haapsallu sõitsime järgmisel päeval kui teed olid juba lahti lükatud, ometigi suutsime korraks Koluvere kandis külglibisemisse minna. Õnneks ei tulnud sel hetkel ühtegi muud masinat vastu.

Tore on vanas heas kodulinnas sotsiaalset elu nautimas käia. Oleme ju ennast teise linna isoleerinud, siin ainus suhtlemine on koolimajas. Mehel on muidugi toredam, tema käib majas neljal-viiel päeval ja tööga seotult suhtleb palju. Ma muudkui istun kodus ja hakkan nüüd tööga seoses inimeste hulgas käima ainult paar-kolm korda kuus.

Otsustasin, et lähikuudel ma enam kuhugi täiskohaga tööle ei kandideeri. Kõik mu viimaste kuude kandideerimised on lõppenud sedasi, et isegi vestlusele ei kutsuta. Saan muidugi aru, et osad konkursid on feigid ja neid tehakse ainult sellepärast, et reeglid nii ette näevad ja töötaja on neil juba enne tuttavate seast leitud. Aga ikkagi kui kandideerib ainult kuus inimest ja ma sobin nii hariduse kui kogemuse poolest idekalt, siis on veider, kui vestluselegi kutsumata jäetakse. Lõppkokkuvõttes on see muidugi hea, sest mehel on suvi vaba ja oleks totter, kui mina samal ajal peaksin aina tööl olema. Võtsingi siis nüüd ennast mehe firmasse palgale väikese koormusega ja vaatan, mida siin teha annab. Kui mul ikka päris igav hakkab, saan lisaks põhitööle erinevaid koolitusi korraldada. Noh, siis kui viitsin 😀

Pilte kah:

Tartus spordimuuseumis kodulinna fännidega
Delta majas konverentsil (kõrghariduse moodulis oligi vähe rahvast, aga see pilt on tehtud pausi ajal)
See sinine asi esiplaanil on mikrofon, mida tudengid saavad auditooriumis üksteisele pilduda
Pealinnas
Demonstratiivne räuskamine Toompeal 😀
Hellas Hundis
“Ma ainult maitsen”
Error 404 ehk meie tuba

Eile avastasin, et meid on ülikooli kodukale pandud oma eriala reklaamima:

Aega mul on

Kolmapäev, november 17th, 2021

Mõtlesin, et peaks ikka ühe väikese elumärgi siia jätma. Kummalisel kombel just nüüd, kui aega on mul laialt käes, ei kirjuta ma blogis peaaegu üldse. Veel kuu aega tagasi oli mul oma kursustega palju sebimist, aga nüüd on ainult hindamised, esitlused ja eksamid korraldada ega ole vaja toota suurtes kogustes õppematerjale. Mulle muidu kõiksugu materjalide ja harjutuste meisterdamine palju meeldib, aga eks need vajavad pühendumist ja aega kulub ka rohkesti.

Õppejõuna alustada on olnud jube raske. Tunnen, et saan hakkama väga hästi, isegi kiita olen saanud, aga samas on mul endal olnud megalt palju vaja juurde õppida või lihtsalt meelde tuletada mingeid asju, et ennast mitte loengus lolliks teha. Paar feili siiski olen korraldanud, aga need on olnud peamiselt korralduslikku laadi ja tulenenud mu hajameelsusest. Pole ka imestada, et orienteerumisvõime lappama läheb, kui inimene oma aju niivõrd mõõdukalt kasutab.

Mehel läheb hästi, isegi väga hästi. Juba ta lammutab ja ehitab siin oma õppekava ja mõtleb igast asju välja. See kuraatori positsioon kohe nagu sobib talle. Õppejõuna triivis ta juba ennegi mõnuga, aga nüüd siis naudib täielikku pühendumist ainult ühele valdkonnale.

Meie elu on väga teistsugune. Ei mingit rabelemist ega rööprähklemist. Ma pean ennast loengusse vedama ühel-kahel päeval nädalas ja mehel on ametlikult 4-päevane töönädal. Teisipäev on meil nüüd uus esmaspäev. Mehel on tegemisi siiski üsna palju ja ega ta ei puhka alati kolm päeva nädalas oma palgatööst, vaid ikka valmistab midagi ette või õpetab või on koosolekul. Õhtuti (nagu näiteks praegu) on teinekord tudengitega konsultatsioon, mida ta korraldab muidugi kodust.

Mul on ausalt öeldes üsna raske harjuda nii vähese töökoormusega kui mul hetkel on ja mis seal salata, ka vähese sissetulekuga. Pean endale muudkui sisendama, et elu ei pea olema mingi rapsimine, iga päev ei pea üldse töötama ja kõige olulisem on mõnusasti aega veeta. Laisklemist pean veel õppima, no ei ole ma harjunud nii väheste kohustustega. Olen isegi kandideerinud mingitele poole koormusega töökohtadele, aga pole tööle saanud. Tahaks ikka tõesti rohkem töötada, sest ühel hetkel hakkab inimesel lihtsalt igav. Mul on küll ka mingit projektipõhist tööd tulemas, aga kõik on sihukesed väikesed sutsakad, ei midagi kestvat.

Lastest on rõõmu. Väike poeg on jätkuvalt õpingute kõrvalt ülikoolis ametis meditsiinilabori tarkvarainsenerina, teenib raha ja laob oma karjäärile vundamenti. Ma kestvalt imestan, kuidas ta pea küll võtab seda kõike, mida tehnikaülikoolis õppima peab. Ja mitte lihtsalt, et võtab, vaid mehike on ennast juba mitu korda ka ülikooli auraamatusse möllinud.

Ruthi juures saime vahepeal laed pandud, nüüd on põrandate panek ees. Olen seal massiliselt ka õunu korjanud, viimati ronisin isegi kõrgele puu otsa, et kõige ilusamaid punaseid ubinaid alla raputada. Õuntega on nii, et neid ma söön ise ka täitsa arutult, sest lihtsalt armastan neid nii väga ja mingit tehnilist põhjust mul pole ka õuntest eemale hoidmiseks (veresuhkur on väga ilus ja aina ilusam, imede ime).

Nüüd on viimatisest endokrinoloogi juures käimisest juba üle kuu möödas ja mu biopsia tulemust ei ole ikka digilukku pandud. Arst ei ole viimase visiidi eest ka haigekassale arvet teinud ja lisaks mäletan ma, et ta lubas mulle tulemuste asjus helistada, mistap kahtlustan, et kas ta äkki ise haigeks ei jäänud. Vastused pidid tulema juba paari nädala eest. Mulle kirjutati järgmine visiidiaeg ühe paberi tahaküljele, mis oli paraku biopsia saatekiri ja see võeti mul proovi andes ära. Mäletan ähmaselt, et vist novembri viimasel nädalal peaksin uuesti arsti juurde minema, aga digiregistratuurist ma visiidiaega ei näe. Selle pärast ma väga ei pabista ka, sest kui mul seal mingi aeg on tõesti pandud, siis saadab haigla nagunii enne telefonile sõnumi. Nüüd siis lihtsalt passin siin (rahulikult), sest nagu mees ütles, oleks ju loogiline, et kui biopsia tulemus on halb, siis keegi vastuse teatamisega ei viivitaks.

Ma ausalt ei mäleta, et mu elu oleks üldse kunagi varem olnud nii aeglane ja rahulik nagu nüüd. Peaksin oma olukorda nautima, aga täiuslikust õnnest on puudu sügavam sotsiaalne nüanss, st et tahaksin ikka nagu inimkonnale oluliselt kasulikum olla. Sellepärast kammin hommikukohvi kõrvale töökuulutusi, aga ega siin lääneosariigis ju mingeid erialaseid töökohti ei teki. Ülikoolist on mind küll keelitatud muid töid mitte otsima, sest võib ju tekkida vajadus mulle veel mõni õppeaine anda. Kindlalt on mul järgmisel semestril ainult kaks gruppi ja kaks erinevat ainet. St et tööl käin ma jätkuvalt ainult hobikorras. Tuleb rahul olla.

Kõik on uus

Neljapäev, oktoober 14th, 2021

Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.

Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.

Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.

Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.

Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.

Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.

Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.

Kaitstud: ÜR & MR 2021

Reede, juuni 18th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sissekanne

Neljapäev, juuni 10th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Magistritööd esitatud

Esmaspäev, mai 17th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Vaktsineeritud

Pühapäev, mai 16th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Elu teine kutse

Neljapäev, aprill 22nd, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sättisime sisse

Pühapäev, aprill 18th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: