Archive for the ‘pesakond’ Category

Imetlus

Pühapäev, juuni 19th, 2022

Reedel sai väike poeg tehnikaülikoolist äriinfotehnoloogia bakalaureuse cum laude kätte ja me võime lugeda ta nüüd ametlikult suureks kasvatatuks. Olles kõrvalt ta õppetükke piilunud pean tunnistama, et mu jaoks olid ta füüsikad, mated ja proged nagu hiina keel. Isegi isa ei taipa seda kõike, mille Kmr endale ülikoolis sisestas.

Ma vahel mõtlen, et kuidas ta meil küll nii tark tuli? Võib ehk oletada, et kui õpingud algavad enne kooli lasteaia asemel isa töö juures tähti maalides ja pikkadel suvilasse sõitudel igavuse peletamiseks peast arvutades ja kõige elusa üle arutledes, ehk siis… Või kui väike inimene tahab raha teenida ja küpsetada kooki, et siis leiab lahenduse ja viib pudelid poodi aiakäruga, milles tagasi tulles on vahukoor, kirsikompott või moos ja muu säärane materjal… Ja kui oled juba nelja-viieselt nii julge, et käid üksinda isa poe kõrval kondiitriäris saiakesi ostmas ja ilusa noore müüjannaga mesijuttu ajamas… Või kui oled juba päris tillukesena ehitanud maju, löönud naelu suvila terrassilaudadesse, klopsinud kuueselt ise kokku suvekodu esimese “peldiku” ja ehitanud emaga sauna põrandat sel ajal, kui isa pani katust… Et kui ikka oled selline ettevõtlik mehike juba titest saati, ei siis suurest peast ole enam miski võimatu.

Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

Siit mingit 1. aprilli pläma ei tule, sest ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi igast lollid naljad meedias. Et teeme keset linna jõesadama ja kolime octa centrumi ära ja bla-bla. Ei ole naljakas. Aga kuupäev on tähtis selle poolest, et täna sai täpselt aasta mööda ajast, kui Raplas oma putka kinni panime.

Eile käisin pealinnas meie pikaajalise partneri juures ja kohtusin seal hulgimüügi pealikuga, kes juhtumisi oli Tartust kohale tulnud. Vestluses täheldasin, et absoluutselt õigel ajal oma bisnissi lõpetasime, et mitte öelda täiesti viimasel võimalikul hetkel. 20 aastat on pikk aeg, selle jooksul jõuab täiega ära tüdineda ühest valdkonnast. Jõuab kasvada ja jõuab põhja minna. Seda viimast me ennetasime. Pealegi, millal siis veel õppida uusi ameteid ja teha karjääripöördeid? Igati tagumine aeg oli. Nüüd siis oleme nautinud ülimalt rahulikku elu juba terve aasta. Ja ei saa öelda, et keegi meist seal teises linnas nii väga puudust tunneks, kuigi aeg-ajalt mehele ikka helistatakse ja leidub isegi vahel mõni, kes pole kuulnud, et meid seal enam ei leidu. Mehel on lepingulised kliendid alles, kellega nüüd OÜ alt toimetab ja nende pärast olen ma palgale võetud ja mõne korra kuus ilmume isegi kohale.

Mul peaks aprillikuu eriti vaikseks kujunema, sest loengupäevi tuleb ainult kaks. Kuu teises pooles on palju eksamitööde lugemist ja hindamist siiski, ega igav ei hakka. Ja kuu lõpus alustame prantsuse keele õppimisega, kui ikka grupp kokku saadakse 🙂

Tänane päev läheb perekonnas ajalukku sellega, et Kmr-il on esimene tööpäev arendajana ühes väga suures ja tuntud ettevõttes. Ülikool on tal lõpetamisel ja bakatöö peaaegu valmis. Mitte et ta enne poleks töötanud, oma firmaga toimetab juba mõnda aega, aga päriselt palgatööl käis ta viimati oma vaheaastal enne ülikooli (kui teised sõitsid Austraaliasse, siis väike poeg maandus teisele poole põldu autoremonditöökotta saama väärtuslikke kogemusi päriselust). Ta sai vahepeal juba 23. Suur vend kommenteeris, et Kmr käib natuke palgatööl ära ja siis saab aru, et pole ikka see ja teeb omale kaks “virmat” juurde 😀

Ausalt öeldes on ennekuulmatu, et lapsed on kõik juba nii suured. Mida vanemaks saan, seda kiiremini justkui päevad läevad isegi nüüd, kui mu aeg on aeglane. Ükspäev keegi küsis, et mida ma teen päevad läbi ja ma kohe mõtlemata vastasin, et õpin. Küsija ehmus ära, et misasja, jälle läksid kooli või, aga ei, ma lihtsalt ise kogu aeg loen ja õpin, sest teisiti ei saaks ma õpetada. Mul pole vaja tudengitele seletada mingeid regressioonimudeleid ega teab mis peeneid mõisteid ja valemeid, sest see statistika värk, mida nad teadma peavad, on kitsam ja vähem, aga ise tahaks andmeanalüüsist oluliselt rohkem jagada kui ainult mu õpetatav osa. Olen niigi juba toonud sisse teemasid, mida mulle samas aines ei õpetatud ja erinevatele erialadele annan asja ka veel erineva spetsiifikaga. Mu suurim väljakutse on olnud aine võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks teha, sest isegi praegusel minimaalsel kujul on andmeanalüüs paljudele raske. Kummaline on täna isegi meenutada, kuidas kursaõega pidime hakkama oma toorandmeid analüüsideks kokku panema ja vahtisime nagu vasikad aiaauku ega osanud mitte midagi. Päriselt, me üldse ei osanud Excelis midagi teha, kuigi olime käinud kõigis loengutes. Tookord läksimegi lihtsalt laiali ja ma olin suures masenduses, sest polnud varem kogenud ülikoolis sellist asja, et no ei saa aru, ei oska. Pmst võtsin tookord kellegi teise mitte oma õppejõu juhendid ette ja hakkasin otsast minema. Täna ei mahu mulle pähe, kuidas mingite diagrammide ja tabelite tegemine võib üldse kellelegi raske olla. Aga just enda kogemuse pärast ma teen oma tudengitele sellised juhendid, et ikka täitsa puust ja punaseks.

Sõja teemat ma üldiselt ei taha puudutada, sest mõistus tõrgub toimuvat uskumast. Tunnen kogu aeg, et olen saanud ukrainlasi aidata liiga vähe. Ega me muud polegi teinud, kui paarsada eurot saatnud ja ükspäev jalutasime hotelli, kus ukrainlasi majutatakse ja annetasin sinna peaaegu uued Ecco kingad ja Timberlandi saapad. Kingad olin ostnud kogemata natuke liiga väikesed ja saapad nagu natuke liiga suured. Need seisid mul juba mõnda aega ja ammugi tahtsin ära annetada, nüüd avanes sobiv võimalus. Üldiselt mul tõmbab süda valust kokku pea iga kord, kui kuskil põgenikke näen. Ükspäev olin Pepcos üks väheseid eestlasi, enamus ostjaid olid ukrainlased. Nooruke müüja ei saanud aru, mida üks naine vene keeles küsis ja kohalik mees hakkas appi. Kuulasin neid ja mõtlesin, et isegi mulle on nüüd hakanud vene keel jälle meelde tulema, oleksin vast ka osanud teda aidata. Loen nüüd isegi kirillitsas tekste, mis twitteris ette hüppavad. Kusjuures mulle on üllatuseks, et ukraina ja vene keel niivõrd erinevad on, ma noorusest mäletasin täitsa teisiti (vbla olin ajupestud). Igatahes on põgenikke hullult kurb vaadata ja samas mõtlen, et nad on eestlastega kuidagi väga sarnased. See tähendab tegelikult, et me kõik oleme eurooplased.

Venemaa ronigu koopasse tagasi ja imegu seal oma naftat kuni välja sureb. See mass on täiesti alaarenenud.

Toodan siis

Kolmapäev, jaanuar 12th, 2022

Värk on selline, et kui juba laps hakkab ütlema, et tooda midagi blogisse ka, siis tuleb teha. Ma ei tea, kuhu kõik aeg kaob, kui ometigi ei pea ma ikka veel ennast igal argipäeval tööle vedama. Ärkan kell seitse või hiljemalt pool kaheksa, esimene tund kulub alati kohvitamisele ja uudiste lugemisele. Siis vean ennast välja kõndima, millele kulub koos pesus käimisega kuni kaks tundi. Kõnd jääb ära ainult siis, kui teed on kiilakad. Täna käisin kõnni asemel metsas suusatamas. Siis ma kas hakkan lõunaks süüa tegema või mökutan niisama (koon, loen, mukin jne) kuni mehel saabub lõunaaeg ja läheme kultrasse sööma (tore buffet, kus saab kühveldada köögivilja ja liha). Peale lõunasööki teen kodus ühe kohvi ja jällegi loen või õpin erialavärki. Täna hakkan kevadsemestri kursusi planeerima. Sellisele töötamisele ma küll liialt aega ei kuluta, sest kohe on õhtu ja siis vahin mingeid seepe 😀

Kas pole tore elukorraldus?

Veits pime hommikuhämaruses pilt suusarajalt. Need suusad on üle 20 aasta vanad, Mardile kooliajal ostsime.

Peab siiski ütlema, et see tore elukorraldus on mu ära tüüdanud, mistõttu olen jälle hakanud CV-sid saatma vasakule ja paremale. Mul on kevadsemestril ainult kaks kursust õpetada ja osad loengud laupäevade peal, mistõttu keskmiselt paar poolikut tööpäeva kuus mul kulub ainult sellele hobi tüüpi tegevusele ja võiksin isegi täisajaga mujal töötada. Ausalt, mul on kodus lihtsalt igav ja tahan inimeste sekka pääseda väheke sagedamini. Olen hakanud igatsema kollektiivi kuulumist ja tähendusega tööd. Õppejõu amet on vägagi hurmav, aga tõesti nii vähese koormusega ei ole see mingi töö. Palka tahaks ka nagu saada. Ma pole küll pidanud veel oma säästude kallale minema, aga kui sedasi jätkame, siis hurtsiku uuendamine jääb väga pikaks ajaks venima.

Eile käisid meie uisud terituses, neid on ehk ka lootust tänavu rohkem pruukida. Viigi peal oleme käinud ainult ühe korra ja enne seda Ruthi tänavas suurepärasel eraliuväljal. Viigil on see jama, et pool rada on ok, aga kui tahaks tervet ringi sõita, siis vahepeal tulevad ette hullud konarused, mida minusugune kipub läbima kõhuli. Noh, ma pole veel tänavu kukkunud kordagi, aga küll see tuleb.

Sel esimesel uisutamisel oli mul kõvasti veini sees, olime lapselapse sünnipäeval.
Pühapäeval paterdasime viigil.

Mees tegi ükspäev drooniga pilte, siin on mõned vaated koduaiast:

Krahviaia uisuplats ka paistab, see on meie tänava otsas.
Tagalaht ja Konnaküla
Eeslahe vaade üle linna.

Eile olime Lucast hoidmas kuni Ruthi käis Sassuga ujumistrennis. Hoidmine nägi välja nii, et mehike magas 2,5 tundi ja ainult paarkümmend minutit me saime temaga suhelda. Laste juures käimine mõjub mulle alati teraapiliselt, alati pärast seda on mul hea sügav ööuni. Muidu üldiselt ikka kipub paar ööd nädalas olema nii, et magamine ei taha mitte kuidagi peale tulla ja siis veedan paar-kolm tundi keset ööd lugemisega.

Peale ärkamist

Eile hommikul sai Mrt lastega perearsti ukse taga kokku ja kui mehikesed sisse kutsuti, siis arst küsis, kas vanaisa tahab ka kaasa tulla 😀 Ta ei taht.

Mis sellesse vanaisasse puutub, siis eile sattusime fotoäri ukse taga Olekaga kokku ja ta küsis Mrt-lt, et oled see ikka sina või 😀 St et hetkeks ilmselt kahtles, kas on mees või poeg, sest no tõesti – kui mees habeme maha ajab ja rõõmsad prillid ette paneb, näeb ta jätkuvalt välja nagu 25. Neid on Kmr-iga viimasel ajal palju segi aetud, no lihtsalt naljakas. Üks klient küsis bensukas lapse käest, et noh, sa polegi Haapsalus või. Mille peale laps ütles, et ajad mind vist isaga segamini. Kui nad kõrvuti seisavad ja lapsel on habe, siis on nende vanused tõepoolest määratlematud.

Eluke on meil siin uues linnas mõnusalt aeglane. Siiani imestame, et ka nii võib. Et mees ei peagi jooksma ühest töökohast teise, ta telefon ei helise katkematult, keegi ei rebi teda kuhugi poole. Mehe uus töö on mõnusalt loominguline ja vaba, palju on tudengitega suhtlemist ja üksjagu ka koosolekuid, aga midagi igavat ei ole veel ette tulnud. Aineid on tal ka parajas koguses anda. Klaveri õppimine jätkub endise hooga, homme on selle aasta esimene tund. Ta on siin vahepeal palju harjutanud ja usun, et õpetaja üllatub. Vaat et sihukest karukäppa on ka võimalik klaverit mängima õpetada.

Lõpetuseks näitan imelisi roose, mille Ruthile lapse sünnipäevaks viisime. Need olid selveris allahinnatud mingi 3,99 peale ja nägid välja sellised, et kohe hakkavad lõppema, no ilmselgelt halvasti koheldud lilled. Aga ma polnud varem nii suurt kimpu üldse näinud ja värv oli imeline, mistõttu ostsin ikkagi, et äkki annab neid üles kloppida ja vaata vaid:

Ämm sünnipäeval neid ka veel töötles ja kestsid küll.

Majanduselu on selline, et kuna elekter teeb siin vahepeal hinnaüllatusi, siis loobusime teise kodu lepingust ja Kmr võttis selle üle. Meie enda elektriarve ei olnud märkimisväärne, kuigi kaks korda suurem siiski kui novembris ja sissetulekud on sellised, et mingile arveabile meil õigust pole. Aga lapsel on suur maja pidada ja tema arve ehmatas küll ära. Imekombel laekus täna talle juba selle eest ka kompensatsioon.

Inimesed ei saa üldse aru, millest kõrge elektrihind tuleb ja süüdistavad praegust valitsust. Igasuguseid populistlikke kirjatükke jagatakse, lihtsalt piinlik. Samas on ju võimalik näha, et Eesti pole mingi erand, terve Euroopa on praegu hädas. Pealegi ei ole ma üldse nõus sellega, et kõigile peaks kõrge elektrihinna kompenseerima. Okei, et ma ehmusin ka ära kui detsembri arvet nägin, aga selle 224 eurot me suudame ju ometi ise maksta. Jälgin nüüd kogu aeg börsihindu (vt siit), et mis kell pesumasin käima panna või kas on sobiv päev millegi ahjus küpsetamiseks, duširuumi põrandasoojust keerasin ka maha. Tõime omale kuumaõhufritüüri, millega suurema osa sööke teeme, saab kiiresti ja tervislikult. Nii et jah, meie siin tuleme esialgu toime, veel ei ole põhjust hädaldada. Aga tööd ja palka tahaksin küll rohkem.

P.S. Ülihea, et kevadel oma äri ära lõpetasime. Detsembri elektriarvet seal ruumides ei oleks me suutnud maksta ja see oleks nagunii me putkale lõpu teinud.

Lapsesuu

Esmaspäev, detsember 20th, 2021

Sassu: “Ei noh, kui jumal meie ilusat *** kodu näeb, siis ta kohe hüppab taevast alla ja kolib meile sisse.”

See lause on midagi nii armsat, et pidin talletama. Veidi alla poole aasta on möödas sellest päevast, kui nad maja ostsid. Kaks kuud lammutamist ja ligi neli kuud ehitamist ja kohe-kohe saavadki oma päriskoju kolida.

Täna, kui I lapse kappi korterist välja tassis, küsis naabritädi, et mis toimub ja kui kuulis, et nad ära kolivad, siis hakkas nutma. 13 aastat on pikk aeg ühe kodu üürimiseks. Aga päris enda kodu on ikka kõige-kõige.

Töö ja vile(tsus)

Esmaspäev, oktoober 11th, 2021

Käin tööl ainult neljapäeviti ja reedeti ja ometigi olen kogu aeg justkui väga hõivatud. Loengute ettevalmistus täidab kõik argipäevad. Siis ongi mõnus vahepeal ehitada ja tunda, kuidas pea on tühi ja mõtted puuduvad. Oleme nüüd jälle tihedamalt käinud lapsel maja peal abiks, värvisime laelaudu ja Mrt tegi laupäeval ka juba mitu lage valmis.

Siin ma istun nädala sees lapse maja peal ja pean kohvipausi.
Selle kuhja värvisin laupäeval üksinda kaks kihti, kokku 300 meetrit lauda.

Eelmisel laupäeval värvisin terve päev üksinda, kaheksa ja pool tundi jutti, ainult kiire kohvipaus ja lõunasöök lasid veits puhata. Paneb mõtlema, et olen ikka täitsa sitke mutt veel. Kuna rulliga värvin, siis haiged sõrmeliigesed mind ei seganud üldse. Mees pani samal ajal teise korruse tubadele lagesid ja õhtuks olime küll mõlemad üksjagu kerest kanged. Aga see on jälle see asi, et füüsilist tehes ei tohi unustada venitusi. Järgmisel päeval tundsin, et isegi jalalihased olid veits valusad siit ja sealt, aga ei midagi märkimisväärset. Minust jäi sinna veel 10 pakki laudu värvimata, aga aeg on nii piiratud, aina vaja kas tööl olla või siis on mehel koolitus, ei pääse nii tihti Haapsalust minema.

Aga laed jäävad väga ilusad, ikka kohe nagu väga-väga ilusad, selle tööga me oleme rahul.

Siin jäi nats pooleli, sest värvitud laud sai otsa.
Tulime laupäeval peale ehitust pubist läbi, üllatavalt head söögid olid seal. Ma tegin ühe õlle ka ikka 🙂

Muidu üldiselt näevad me päevad suht sarnased välja. Vähemalt hommikud on meil pikalt nautimiseks, sest mees läheb tööle alles kella üheksaks, aga ärkame ikka kuue-seitsme paiku. Siis me jookseme ja kõnnime ja võimleme. Esmaspäevad on tal pealegi vabad, hetkel küll istub siin ühel koolitusel zoomis. Lõunal käime enamasti väljas söömas, viimasel ajal kaupsi peal kohvikus, mis jääb meil nii kodust kui kolledžist umbes sama kaugele. Haapsaluga on see tore asi, et siin on hulgi selliseid kohti, kuhu sööma minna ka aastaringselt. Me seetõttu oleme nimetanud tolle taristu sobivamalt laristuks.

Päikesetõusud tagalahe ääres on selge ilmaga imeilusad.

Need mustad linnud siin merepildil on laugud, kes teevad vahel väga ägedat tiksutavat häält. Kusjuures eriti pula on, kui nad ühe kaupa aeg-ajalt vee alla sukelduvad, siis kostab selline veevulin nagu jõgi voolaks. Pildil on roostiku ees üks valge lind, see on hõbehaigur, kes ka juba mitu päeva tagalahel aega veedab. Haigrud on muidu enamasti eeslahel ja suures viigis.

Nädalavahetustel naudin suurt metsaringi, siis enamasti kõnnin 10 kilti.

Täna käisin endokrinoloogi juures kordusvisiidil. Küsisin arsti käest üle, et kumb mul siis ikkagi on, kas kilpnäärme üle- või alatalitlus ja sain kinnituse, et alatalitlus. Olen ikka imestanud siin, et miks mul ülekaal on, sest ületalitlusega peaks inimene kõhnuma. Nüüd siis võin arvata, et kaalu on raske sellepärast alla saada, sest üks kilpnäärme hormoon on pekkis. Kaal mul tegelikult langeb praegu, imedeime, aga selle põhjuseks ma olen arvanud vähenenud stressi. Vähem stressi tähendab madalamat kortisooli ja madalam kortisool tähendab madalamat insuliini. Mu veresuhkur ei ole ka juba aastaid nii madal olnud nagu praegu ehk et proovid on läinud palju paremaks. Ei mingit eeldiabeeti enam. Diagnoos on sõlmeline struuma, ehk et mul on mõlemal kilpnäärme sagaral kasvaja moodi moodustised, juba mitu aastat tegelt. Ravi pole siiani vaja olnud. Täna siis saadeti mind esimest korda ka biopsiasse, mis oli täitsa hirmutav. Aga polnud üldse hull, kui nõel kaela torgati ja sealt rakke võeti. Kaks korda. Tore on, et leidus kohe vaba aeg proovi andmiseks ja ma ei pidanud mitu nädalat enne biopsiat pabistama. Vot selline vanamuti tervisejutt. Aga mis parata, kui inimene saab juba paari aasta pärast kuus kümpi ja enamuse oma elust on veetnud ebatervislikult. Kilpnäärmehaigustel on pealegi pärilik eelsoodumus ka.

Mulle täiega meeldib see endokrinoloog, kelle juures käima hakkasin ja tema kabineti õde ka. Hästi sõbralikud ja vabad, hea on nendega rääkida. Täna me küll suurema osa ajast kirusime vaktsiinivastaseid, sest tuli jutuks, et koridoris üks naine tegi hullu vaktsineerimise vastast promo. Arst ütles, et tal pealinnas üks patsient oli öelnud, et sellepärast ei vaktsineeri koroona vastu, et vaktsiin pidi inimese muutma ahviks. Arst oli siis küsinud, et kas ta ikka on nõus sellega, et ahv teda ravib, mille peale patsient vabandas. Sellised lood.

Ühe huvitava avastuse vahepeal tegin seoses sellega, et käisin veeniverd andmas. Õelt sain teada, et mida rohkem veene torgitakse seda raskem on verd kätte saada, et veenid justkui lähevad peitu. Küsisin tütrelt üle ja ta ütles, et on nii, et kui on palju veenides surgitud, siis veenid armistuvad. Ja siis mul äkki saabus selgus, miks mul terve elu on olnud veenivere võtmine üks suur piin – ilmselt on mu sooned esimestel elukuudel, kui haiglas olin, ära rikutud. Mulle on alati olnud mõistatus, et miks nii raske on veeniverd kätte saada, mind on nooruses isegi laborist minema saadetud, sest verevõtjal hakkas endal paha ja palus teine päev tagasi tulla. Perearstikeskuses on üks õde, kes verd kätte ei saanud, saatnud mind teisele korrusele teise õe juurde, kellel on suurem kogemus. Seal mu oma laps oli ainus, kes esimese laksuga vere kätte sai, aga ta ei tööta enam seal. No ja nüüd siin Läänemaa haiglas juhtus see, et venelannast õde lõi nõela sisse ja siis kirus ja vandus, et no ma ju tundsin, et siin on soon ja no ei tule verd ja siis teeb seda kõige rõvedamat asja, mida teha saab – liigutab naha all nõela ja otsib soont ja see on nii kuramuse valus ja kestab terve igaviku, et ma mõtlesin, et kas tõesti nii tohib patsiendile teha? Päris kaua keerutas selle nõelaga ja viimaks ikka hakkas veri jooksma, aga selline verevõtt on üks jube trauma alati.

Ja nüüd siis loodame kõige paremat.

Kaitstud: Lilled ja kotike õunu

Kolmapäev, august 25th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Võsavõitlus

Laupäev, august 7th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Puukuuri alged

Kolmapäev, august 4th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Uus uks ja väike tähistus

Neljapäev, juuli 29th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Juhuslikud talgud

Pühapäev, juuli 4th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: