Kõik on ajalik ja kõik muutub. Täna on natuke kurb olla, sest metsaka maja eest võeti maha vana Valge klaar, mille küljes oli isa poogitud Tellissaar. Õunapuu oli liiga suur ja kasvas majale külge, selle osaline mahavõtmine ka poleks aidanud, sest siis on kole ja pealegi just see poogitud haru oli maja vastas. Siin ta läheb:
Ja siin teda enam ei olegi:
Selle õunapuu mahavõtmine on varemgi mitu korda jutuks tulnud, aga kuni ta taga oli terrass, siis suvel ta heasti pakkus seal varju. Nüüd kõik muutub ja elu läheb edasi.
Me Haapsalus võtsime samal põhjusel Valge klaari maha juba mitu aastat tagasi – oli liialt maja lähedal ja muidugi vana ja katkine ka.
Täna hakkavad ehitajad lapse majale terassi alust tegema. Lasin Google Geminil pildi teha, kuidas õige varsti see maja välja nägema hakkab. Üsna tõetruu tuli. Lapse auto on pildil toreduse pärast:
Mul omal miskit suurt edenemist näidata ei ole, aga metsaka majale hakati panema fassaadi ja täna pandi ette ka osad uued aknad, seda pean küll jäädvustama. Lubasin, et näitan ainult välispilte, aga kuna uus suur aken/uks elutoa õhtupoolses seinas on märkimisväärne muutus, pean ikkagi seda pilti ka demoma.
Laudis on tumehall, kuigi osadel piltidel paistab pruunikas.
Siin oli meil terrass, lapsel on nüüd sama koha peal esik:
Elutoa õhtupoolses otsaseinas, kus kunagi oli tilluke magamistuba, on nüüd selline uhke aken või õieti uks, kust tulevikus saab hakata terrassile käima. Aknast selles seinas olen unistanud kümneid aastaid, et saaks õhtupäikest tuppa lasta:
Teised aknad on ühe suure klaasiga ja käivad tervenisti lahti, mitte pole kahes osas. Igatahes muutub me kodumaja tundmatuseni. Ja viimaks ometi saab maja ka päris soojaks, ma loodan, sest seinad ja vundament ja laepealne ja kõik on korralikult soojustatud.
Ah, ma rohkem praegu pilte ei näitagi.
Kimasin täna peale tööd üksinda suvilasse, sest paar päeva tagasi oli siin hetkeks elekter ära ja see lülitas meil ruuteri välja. Kui internet ei tööta, ei näe me valvekaamerate pilti ega saa distantsilt lülitada õhksoojuspumpa, kõiksugu valgustitest rääkimata. Vilets tunne tuleb, kui ei näe, mis õuel toimub. Tavaliselt me külmal ajal lülitame enne sõitma hakkamist kütte sisse, et kohale jõudes oleks tuba soe. Täna ma seda teha ei saanud, aga polnud ka probleemi, sest õues oli 15 kraadi sooja ja kui olin vooluvärgile restardi teinud ja pumba sisse lülitanud, sai tuba mõne minutiga soojaks. Üldiselt on meil mõte ka talvel majas plusskraadid sees hoida, et ei juhtuks jälle seda, et boiler lõhki külmub või midagi muud jama. Selle nädala elektrikatkestus oli väga haruldane, meil üldiselt ei käi siin enam viimastel aastatel elekter ära. Olid ajad, kui vool võis ära olla ligi kaks nädalat, aga meil on külas nüüd maakaablid ja võrk on ka kaugemalt turvalisemaks ehitatud, vool käib ära üliharva vaid eriti suure tormiga.
Mrt ei saanud minuga saarele tulla, sest tal on loengud. Täna oli tal veebis loeng peaaegu poolele kolledžile, ta annab tehisintellekti ainet, mis on hästi populaarne. No ja eriti tore on asjaolu, et ta aines käib ka ta suurim lapsepõlvesõber, kes õpib kolledžis teisel kursusel käsitöö ja disaini erialal. Me ise moosisime ta siia õppima ja muidugi on ta oma erialavalikuga megalt rahul, see sobib talle.
Kolledžist rääkides… sain jälle õppekorraldajalt kirja, ta kõigest hingest loodab, et hakkan kevadsemestril andmeanalüüsi õpetama. Jube raske on ära öelda, aga üldse ei taha mingit lisakoormust võtta omale. Mul on praegu üle mitme aasta olukord, kus ma ei õpeta mitte kuskil ja teen ainult oma põhitööd ja ma tõesti väga kaifin seda olukorda, kus nädalavahetused on eranditult vabad. Praegu tundub tagasimõeldes täielik ulme, kuidas ma suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt suure koormusega õppejõu tööd teha, vabu nädalavahetusi ju pmst polnudki. Aga teate, mis? Selline vehkimine toimub kõik tervise hinnaga. Ma pole juba ammu nii hästi maganud nagu tänavu sügisel. Muresid on vähe, pabistada pole üldse midagi.
Põhitööl on küll ka igasuguseid pingeid ja alles eile lahendasin mingit suuremat draamat, aga ma olen enamasti ikkagi enesekindel ja tean, mida teen, ma ei kahtle oma võimetes ega muretse liiga otseste väljaütlemiste pärast. Jah, ma olen päris karm mutt, jube sirge ütlemisega ja halastamatult otsekohene. Selline vastik inimene. Ma vist teisiti seal laiguliste seltskonnas ei saakski hakkama. Imestan vahel, kuidas olen suutnud ennast meeste seltskonnas kehtestada. Läksin tööle 4,5 aastat tagasi ega teadnud sest valdkonnast ööd ega mütsi. A ma olen õppimisvõimeline. Aeg-ajalt imestan selle üle, mida kõike mulle usaldatakse ja et üldse usaldatakse. Aga päris kaua aega on võtnud enese tõestamine. Mulle meeldib mu töö ja enamasti teen seda rõõmuga, kui ainult ei süveneks see tunne, et olen alamakstud…
Meil kerkib aeg-ajalt tööl üles teema, et rahvas peaks sagedamini kontoris käima, aga jama on selles, et see käimine maksab palju ja pealegi pole ma kontoris mitte kunagi nii efektiivne kui üksi koduses vaikuses töötades. Ma olen hull tööloom tegelikult. Paar korda nädalas olen ikkagi pidanud ka kohal käima, aga õnneks on mul võimalik võtta Tesla, millega tööpäev maksab ainult max 7 eurot. Kui käiksin kogu aeg enda Aurisega, maksaksin tööpäeva eest ligi 27 eurot. Ma jupp aega ei suutnud tanklassegi minna, auto seisis lihtsalt õue peal. Nüüd ükspäev ikkagi panin veits bensiini sisse, sest vahel on Mrt-l vaja elektrikaga kuhugi kaugemale minna ja pean enda autot kasutama. Täna tulin suvilasse ka Aurisega, sest tuli tunne, et kui nüüd ühte pikemat sõitu ei tee, mu auto lihtsalt kopitab õue peal ära. Pidurid juba kohisesid. Olen kaalunud, kas saaksime ehk üldse ainult ühe autoga hakkama, aga ei see veel mängi välja. Nii kaua kui mehel on õpingud Tallinnas ja minul töökoht saja kiltsa kaugusel kohas, kuhu ühiskondliku transpordiga ei pääse või saab aint metsiku ajakuluga (no nii umbes 5 h päevas sõidule), peame ikkagi kahte autot pidama.
Tegelt meil pole häda midagi. Tööd on, raha on, tervis ka enam-vähem korras. Lastel läheb hästi ja. Sõda ka veel pole. No mida kurta?
Lõpetuseks üks pildike astripeenrast, mis mul alles septembri teises pooles hakkas õitsema. Imeliselt soe sügis on, isegi linnud veel õieti ei rända. Mul õitsevad aias veel hortensiad, saialilled, roosid ja levkoid, sügisastrid muidugi ka. Ja juba pikemat aega söön iga päev peotäie kollaseid vaarikaid, nüüd hakkas punaseid ka veel tulema. Hea aeg.
Mrt sai laupäeval metsaka korstna valmis. See näeb välja hiigelkõrge ja tegelikult ongi palju pikem kui enne, sest uus katus tehakse ka kõrgem. Piltidelt on praegu imelik vaadata, et mis vibalik, aga kui katus valmis, see vast enam nii veider ei tundu. Mees on oma kätetöö üle igati uhke nagu ka piltidelt näha. Korsten on tõesti nii ilus, et ehitaja tegi mehele juba kaks tööpakkumist 😀 A las ta lõpetab enne ikka oma doktorantuuri ära, kui ehitajaks hakkab 😀
Pildilt on näha, kuhu tuleb uus elutoa aken. Lapsed ongi juba ka oma elutoa tühjaks lammutanud. Seina tagant tuli välja Mrt südantlõhestav konstanteering, et “villa ei jätkunud ja raha ka pold”:
Ja siis seal me uues kodus…
Mrt pani viimaks tagasi väravad, mis on eest ära olnud terve suvi. Kuna väravad olid mitu kuud terrassil ja pealmisele neist sadas räästast peale vesi, on ühe värava allosast värv üsna maha kulunud. St ma peaks veel enne külmade tulekut väravad uuesti üle värvima.
Täitsa tore, et aed enam lahti pole.
Oli üks kena pühapäev. Me toimetasime peaaegu terve päeva aias, mistap jäid meil nägemata nii presidendivisiit kui pitsid ja Valge Daam. Mees mässas mitu tundi väravatega, ma lõikasin väiksemaks viinamarjataimed ja korjasin viinamarjad ära. Niitsin muru ja koristasin tühjaks kasvuhoone. Ainult ühe kurgitaime jätsin kasvama, sest sellel olid viljad otsas ja tundus, et miskit veel tuleb. Tomatid vohavad meil õues ja seal on ka veel palju vilju. Kasvuhoone mullaga täitsin aias igasugu kraave ja auke.
Õhtul hämaras kõndisin nats aias ja tegin kasvuhoonest ühe väikse klõpsu. Natuke oli veel liiga valge ja pildile tulukesed hästi ei jäänud, aga muidu üldiselt näeb me kasvukas romantiline välja, kui pimeduse saabudes seal lambikesed süttivad.
Laupäeval tegin kiire visiidi suvilasse, korjasin pohli ja kukekaid, niitsin nats muru ja isegi saunas jõudsin käia. Pohli on roppu kanti palju, meenusid need õndsad ajad, kui oma suvilakrundilt ämbritäie marju korjasin. Ega mul polegi neid nii palju vaja, tavaliselt teen pohlamoosi ainult jõuluks ja aastavahetuseks, sest mu mehele see maitseb.
Ja muidugi jälle, kuna külmikusse saabusid uued pohlad, sain mullustest marjadest moosi keeta. Sügavkülmas oli järel veel üks ports punast sõstart ja üks kott pohli ja neist koos Valge Klaariga tegin natuke moosi.
Ja lõpetuseks kena reklaampilt nagu Mrt seda nimetas. Küpsetasin kukeseenepiruka, Nami-Nami retsepti järgi, aga nagu ikka, ma veits modifitseerisin retsepti ja tuli kukeseene-singipirukas. Hullumalt hea.
Mrt on lapse juures korstent ehitamas. Ma vaatan, et see tuleb tal päris hästi välja. Tänaseks on ladumine sealmaal, et üheksa kihti jääb kive veel panna, igatahes on korstnapits juba üle katuseharja. Üks tööpäev veel teha, siis saab valmis, aga millal, seda ma ei tea.
Eile õhtul oli niisuke õnnelik mees:
Ja tänane seis:
Mees peab oma lõuna ära ja siis käib veel katusel korstent pesemas ja siis selleks korraks ongi kõik.
Mul on täna pööningul pea päev otsa krõbistanud üks vanamees – Connecto paigaldab valguskaablit. Tookord, kui nad siia tulla lubasid, ei tuldud ja nüüd ilmuti kohale ette teatamata. Meid tegelikult ei peaks täna üldse kodus olema, on lihtsalt juhus, et ma ei pidanud kontorisse minema. Ja hea, et jaole sain – meil oli mingite nooremate meestega räägitud, kuidas kaabel majja tuleb, et samast kohast, kust elektrikaablid ja siis läbi meie pööningu naabritele. Aga mingi tüüp, kes siin enne käinud polnud, tahtis hakata kaablit tänava poolt mööda maja seina panema. Lisaks oli meestele üllatus, et siin majas on kolm korterit – nad omast arust tulid kaablit vedama ainult naabrinaisele, kes elab maja teises otsas. Ma ei tea kui raske oleks vaadata miskeid joonised või plaane või kasvõi suhelda inimestega enne, kui töö käima läheb.
Me pööningul on nüüd jaotuskarp, kust veetakse internet kõigisse kolme korterisse.
Samal ajal, kui Connecto auto me õuel oli, hakati värava ette asfalti panema. Need mehed pidid tegelikult tulema eile. Üleeile nad koorisid vana asfaldi ära ja siis ma avastasin siit oma koduväravast teise kodulinna mehed, hahaa, tuttavad puha. Noh, nad siis laenasid meie kildu värava taga olevast killuhunnikust ja lubasid tagasi anda, aga täna panid asfalti mingid teised vennad ja me killuhunnik jäi sama poolikuks nagu eile õhtul. Asfaldijupp oli ära võetud sellepärast, et mingi kaablikõri oli maa sees katki ja vajas parandamist.
Kogu aeg üks triangel käib, katsu siis siin rahulikult töötada või midagi. Tagatipuks selgus õhtuks, et naabrile ei saagi meie pööningult otse kaablit vedada, sest nende pööningul on paks villakiht – ma üldse ei mäletanud, et mõni aasta tagasi sinna puistevilla pandi ja ega ma ei teadnud ka, et selle sees või peal käia ei saa. Eks siis veab läbi meie pööningu ja uksetagusest seinast alla, vähemalt ei jää tänavale näha me kaabeldus.
Muuhulgas avastasin praegu, et homme on vaba päev, sest riigipüha 😀
Mrt hakkas eile lapse juures korstent laduma, paar ringi on tehtud. Pildilt pole eriti aru saada, aga korstnakivid on pruunid. Halb uudis on, et kuna ehitajad panevad katusele uued sarikad ja katus tuleb kõrgem kui enne, peab ka korstnapitsi hulka kõrgema laduma. Mrt peab siis väikeste sutsude kaupa seal ehitamas käima. Ideaalis peaks korstnapitsi enne valmis tegema kui katuse vahetamiseks läheb, sest uue katuse peal ei ole mõistlik tallata ja siis peab sinna ka uue platvormi ehitama, mille peal toimetada, aga see ei ole rentaabel.
Verandaga maja katus sai täna päriselt valmis – mees pani paika viimased väikesed plaadid ja paigaldas uue katuseredeli. Redel on naabri katusel, mis näeb hirmus kole välja ja nüüd kui see seal paigas on, võiks vast leida natuke aega ja proovida vana kiviprofiil puhtaks pesta.
Mrt installeeris jupikese vihmaveetoru maja külge, et saaksin omale väheke kastmisvett. See jääb nii paariks kuuks, sest külmal ajal peab tünn tühi olema.
Oleme ka platvormi materjali kätte saanud, aga seda mees veel paika pannud pole. Katuseplatvorm tuleb korstnast tänava poole, aga seni, kuni mees mõtleb, kuidas see kinnitada, pikutab restike verandal.
Täna pidid meile tulema valguskaabli paigaldajad, aga pole neist veel midagi näha ega kuulda. Mrt hakkas nüüd hoopiski mulda (loe: savi) ja kive kärusse loopima, et kõik värava vundamendikraavist üle jäänud mudru viia KL laskeväljale kaitsevalli täiteks.
Lõpetuseks üks aiasaaduste pilt. Tomateid korjame nüüd ainult õues kasvavast “tomativõsast.”
Metsaka korstna lammutamine. Mrt lammutas ja Kmr võttis all kivid vastu. Mees avastas lammutades, et korstnapitsil oli veel ka kolmas pikipragu, nii et päris hull oli selle seis. Ega nad enam ammu majas tuld ei teinudki, ainult õhksoojuspumbad kütavad. Korstna lõhkumine oli sellegipoolest raske, sest isa on sihukese hullu kõva asja ehitanud üle 65 aasta tagasi, et metsik. Tehtud see töö siiski sai ühe päevaga.
Mrt peab uue korstnapitsi enne valmis tegema kui ehitajad katust vahetama hakkavad.
A mis ma siis tegin terve päev? Sõin ära peaaegu kõik marjad, mille koduaiast leidsin 😀 Vanad taluaia tikrid, mägitikrid, vaarikad… Nostalgia. Õunad hakkavad ka valmima ja neid on nii palju, et kasvavad kobarates nagu viinamarjad. No näiteks need pirnõunad sauna tagant:
Värava ehitamine on seal maal, et sai kraavi kinni lükata ja saame jälle autodega sisse-välja sõita. Väravaid postide külge siiski veel panna ei või, peab laskma betoonil vbla veel kümmekond päeva taheneda. Mulda või õieti savi jääb nii palju üle, et see tuleb ka veel ära vedada.
Mrt lammutas veranda otsaseinast viimased vanad lauad ja viis need jäätmejaama. Viiluots on nüüd tuuletõkke all, vaja veel kogu krempel seestpoolt soojustada.
Teises kodus läks nii, et korstnapitsi lammutada ei saanudki – see on küll kahelt poolt puhta lõhki, aga isa on teinud nii kõva korstna, et seda niisama koksides laiali ei lükka.
Mees tegi muuhulgas avastuse, et ei ole enam selles eas, kus võiks julgelt katuseid mööda käia. Sellepärast käis ta pealinnas julgestustrakse ostmas ja otsustas, et tõhusaks lammutamiseks peab ehitama katusele platvormi. Lihtsalt et see katus on nii kõrge, et pole mingi turvaline seal jõulisemaid liigutusi teha.
Ehitusjärg oli lapse majal muidu neljapäeval selline:
Seekord oli eriti raske peale puhkust ennast tööle vedada, aga kui juba arvutis istun, siis kukun hooga vehkima ja meenub, et mulle ju tegelikult meeldib mu töö, isegi väga. See jama siiski on, et teha on räigelt palju, silmad on õhtuks täiega väsinud ekraanide vahtimisest. No ja kuna ma pikad päevad arvutis istun, ei ole minust ehituste juures miskit abi. Eile õhtul sellegi poolest viskasin veits betooni, et Mrt ei peaks värava ehitusel üksinda nii palju vaevlema. Selleks ajaks oli tal muidugi kõige suurem nikerdamine tehtud ja väravapostid paigas.
Värava vundament on nüüd selline, et ta sees on armatuur ja vundament jookseb pikalt värava alt läbi. Kõik kama on pmst ühe betooni küljes ja tehtud on lisaks kraavid aia poole, kuhu ka betoonist vundament jookseb, et oleks takistatud sissepoole vajumine. Vundament on nii sügaval, et peaaegu külmumise piiril. See lahendus ehk aitab ära hoida väravate üles-alla liikumise maapinna muutuste mõjul. Või kui liiguvad, siis kogu krempel korraga vähemasti.
Järgmisel pildil on kõrgtehnoloogiline nivelliir nagu Mrt seda nimetas. See on nn ühendatud anumate süsteem, millega mees reguleeris väravapostide kõrgust.
Betoon peab paar päeva kuivama, siis saab kraavi kinni ajada ja väravad külge panna. Seni on mu auto aias lõksus, aga nagunii sõidame peamiselt Teslaga, sest soodne.
Mrt sõitis nüüd lapse juurde korstnapitsi lammutama. Ehitusfirma on juba kohal ja tegutseb, aga korsten jäeti nende tööst välja, sest noh, miks maksta mitu tonni töö eest, mille jõuaks ise ka ära teha. Mrt-l on korstna ladumisega kogemust piisavalt, teeb ise selle töö ära. Natuke kehv on ainult see, et tuleb tempot hoida, sest korstnapits peaks enne valmis saama kui ehitajad katust vahetama hakkavad. Panen siia paar pilti ka sealsest ehitusjärjest. Kui vaatad, et aknad jäävad auku, siis mkm, ei jää – need lähevad kõik viimaks vahetamisele ja pannakse joonele. Ehitab Pooleli OÜ ehk me endine ületeenaaber.
