Archive for the ‘pesakond’ Category

Töö ja vile(tsus)

Esmaspäev, oktoober 11th, 2021

Käin tööl ainult neljapäeviti ja reedeti ja ometigi olen kogu aeg justkui väga hõivatud. Loengute ettevalmistus täidab kõik argipäevad. Siis ongi mõnus vahepeal ehitada ja tunda, kuidas pea on tühi ja mõtted puuduvad. Oleme nüüd jälle tihedamalt käinud lapsel maja peal abiks, värvisime laelaudu ja Mrt tegi laupäeval ka juba mitu lage valmis.

Siin ma istun nädala sees lapse maja peal ja pean kohvipausi.
Selle kuhja värvisin laupäeval üksinda kaks kihti, kokku 300 meetrit lauda.

Eelmisel laupäeval värvisin terve päev üksinda, kaheksa ja pool tundi jutti, ainult kiire kohvipaus ja lõunasöök lasid veits puhata. Paneb mõtlema, et olen ikka täitsa sitke mutt veel. Kuna rulliga värvin, siis haiged sõrmeliigesed mind ei seganud üldse. Mees pani samal ajal teise korruse tubadele lagesid ja õhtuks olime küll mõlemad üksjagu kerest kanged. Aga see on jälle see asi, et füüsilist tehes ei tohi unustada venitusi. Järgmisel päeval tundsin, et isegi jalalihased olid veits valusad siit ja sealt, aga ei midagi märkimisväärset. Minust jäi sinna veel 10 pakki laudu värvimata, aga aeg on nii piiratud, aina vaja kas tööl olla või siis on mehel koolitus, ei pääse nii tihti Haapsalust minema.

Aga laed jäävad väga ilusad, ikka kohe nagu väga-väga ilusad, selle tööga me oleme rahul.

Siin jäi nats pooleli, sest värvitud laud sai otsa.
Tulime laupäeval peale ehitust pubist läbi, üllatavalt head söögid olid seal. Ma tegin ühe õlle ka ikka 🙂

Muidu üldiselt näevad me päevad suht sarnased välja. Vähemalt hommikud on meil pikalt nautimiseks, sest mees läheb tööle alles kella üheksaks, aga ärkame ikka kuue-seitsme paiku. Siis me jookseme ja kõnnime ja võimleme. Esmaspäevad on tal pealegi vabad, hetkel küll istub siin ühel koolitusel zoomis. Lõunal käime enamasti väljas söömas, viimasel ajal kaupsi peal kohvikus, mis jääb meil nii kodust kui kolledžist umbes sama kaugele. Haapsaluga on see tore asi, et siin on hulgi selliseid kohti, kuhu sööma minna ka aastaringselt. Me seetõttu oleme nimetanud tolle taristu sobivamalt laristuks.

Päikesetõusud tagalahe ääres on selge ilmaga imeilusad.

Need mustad linnud siin merepildil on laugud, kes teevad vahel väga ägedat tiksutavat häält. Kusjuures eriti pula on, kui nad ühe kaupa aeg-ajalt vee alla sukelduvad, siis kostab selline veevulin nagu jõgi voolaks. Pildil on roostiku ees üks valge lind, see on hõbehaigur, kes ka juba mitu päeva tagalahel aega veedab. Haigrud on muidu enamasti eeslahel ja suures viigis.

Nädalavahetustel naudin suurt metsaringi, siis enamasti kõnnin 10 kilti.

Täna käisin endokrinoloogi juures kordusvisiidil. Küsisin arsti käest üle, et kumb mul siis ikkagi on, kas kilpnäärme üle- või alatalitlus ja sain kinnituse, et alatalitlus. Olen ikka imestanud siin, et miks mul ülekaal on, sest ületalitlusega peaks inimene kõhnuma. Nüüd siis võin arvata, et kaalu on raske sellepärast alla saada, sest üks kilpnäärme hormoon on pekkis. Kaal mul tegelikult langeb praegu, imedeime, aga selle põhjuseks ma olen arvanud vähenenud stressi. Vähem stressi tähendab madalamat kortisooli ja madalam kortisool tähendab madalamat insuliini. Mu veresuhkur ei ole ka juba aastaid nii madal olnud nagu praegu ehk et proovid on läinud palju paremaks. Ei mingit eeldiabeeti enam. Diagnoos on sõlmeline struuma, ehk et mul on mõlemal kilpnäärme sagaral kasvaja moodi moodustised, juba mitu aastat tegelt. Ravi pole siiani vaja olnud. Täna siis saadeti mind esimest korda ka biopsiasse, mis oli täitsa hirmutav. Aga polnud üldse hull, kui nõel kaela torgati ja sealt rakke võeti. Kaks korda. Tore on, et leidus kohe vaba aeg proovi andmiseks ja ma ei pidanud mitu nädalat enne biopsiat pabistama. Vot selline vanamuti tervisejutt. Aga mis parata, kui inimene saab juba paari aasta pärast kuus kümpi ja enamuse oma elust on veetnud ebatervislikult. Kilpnäärmehaigustel on pealegi pärilik eelsoodumus ka.

Mulle täiega meeldib see endokrinoloog, kelle juures käima hakkasin ja tema kabineti õde ka. Hästi sõbralikud ja vabad, hea on nendega rääkida. Täna me küll suurema osa ajast kirusime vaktsiinivastaseid, sest tuli jutuks, et koridoris üks naine tegi hullu vaktsineerimise vastast promo. Arst ütles, et tal pealinnas üks patsient oli öelnud, et sellepärast ei vaktsineeri koroona vastu, et vaktsiin pidi inimese muutma ahviks. Arst oli siis küsinud, et kas ta ikka on nõus sellega, et ahv teda ravib, mille peale patsient vabandas. Sellised lood.

Ühe huvitava avastuse vahepeal tegin seoses sellega, et käisin veeniverd andmas. Õelt sain teada, et mida rohkem veene torgitakse seda raskem on verd kätte saada, et veenid justkui lähevad peitu. Küsisin tütrelt üle ja ta ütles, et on nii, et kui on palju veenides surgitud, siis veenid armistuvad. Ja siis mul äkki saabus selgus, miks mul terve elu on olnud veenivere võtmine üks suur piin – ilmselt on mu sooned esimestel elukuudel, kui haiglas olin, ära rikutud. Mulle on alati olnud mõistatus, et miks nii raske on veeniverd kätte saada, mind on nooruses isegi laborist minema saadetud, sest verevõtjal hakkas endal paha ja palus teine päev tagasi tulla. Perearstikeskuses on üks õde, kes verd kätte ei saanud, saatnud mind teisele korrusele teise õe juurde, kellel on suurem kogemus. Seal mu oma laps oli ainus, kes esimese laksuga vere kätte sai, aga ta ei tööta enam seal. No ja nüüd siin Läänemaa haiglas juhtus see, et venelannast õde lõi nõela sisse ja siis kirus ja vandus, et no ma ju tundsin, et siin on soon ja no ei tule verd ja siis teeb seda kõige rõvedamat asja, mida teha saab – liigutab naha all nõela ja otsib soont ja see on nii kuramuse valus ja kestab terve igaviku, et ma mõtlesin, et kas tõesti nii tohib patsiendile teha? Päris kaua keerutas selle nõelaga ja viimaks ikka hakkas veri jooksma, aga selline verevõtt on üks jube trauma alati.

Ja nüüd siis loodame kõige paremat.

Lilled ja kotike õunu

Kolmapäev, august 25th, 2021

Olime eile teises kodus, saime aega veeta laste peredega. Väljaarvatud suure poja pere, kellele viisime õunakoti ukse taha ja kes suhtlesid meiega teise korruse akna kaudu. Nagu mingi haigemaja. Nemad on koroonas. Suur poeg oli tõbine tegelikult juba eelmisel nädalal, aga nagu ikka, arvas esialgu, et on lihtsalt külmetunud. Kui üks lastest ka haigeks jäi ja siis ka naine, tegid nad testi ja said oma positiivsed tulemused kätte. Ta teab ka täpselt kust haiguse korjas – oli käinud külas kellelgi, kelle naine oli koroonas, aga need inimesed ei suvatsenud talle seda ütelda. Ta poleks ju sinna läinud, kui oleks teadnud, alles tagantjärele kuulis.

Kui nad nüüd kergelt läbi põevad, siis on kõik hästi, sest vaktsineeritud nad ei ole ja läbipõdemine annab mingiks ajaks rohkem vabadust. Kooli alguseks peaksid nad kenasti kõik terved olema. Ses mõttes põdemiseks hea aeg, et ilus suvi on just selja taga, immuunsust on suve jooksul kõvasti tugevdatud ja panevad hästi vastu. Suur poeg ongi juba praktiliselt terve. Kuna see haigus nii salapäraselt tuli, on poeg muidugi murelik, et kui paljusid on jõudnud ise nakatada. Väike poeg veetis temaga eelmisel nädalal lähestikku aega ja helistas sellepärast eile terviseametisse, et küsida, kas peab ka ennast isolatsiooni jätma. Ei pea. Nakkust ta ilmselt ei saanud, ta on ka vaktsineeritud. Väike poeg töötab tehnikaülikoolis ja tal peaks täna olema kohtumine projektijuhiga, kes on vana mees, sellepärast ta muretses.

Aga muidu üldiselt ma olen oma laste üle väga uhke. Vaatasin eile, kuidas väike poeg ehitas uue majaosa esiku lage ja mõtlesin, et ega “käbi ei kuku.” Ta tütarlapse isa, kes on ehitaja, käis ka vahepeal uurimas, mis toimub ja nõu andmas ja sellistel hetkedel on mul eriti hea meel, sest siis mees näeb, et ei ole oma tütart mingile mömmile lubanud.

Vanaemadusega on mul sihuke värk, et iga kord kui olen saanud lastega olla, eile ka Ruthi mehikestega, siis mul tuleb öösel väga hea uni. 🙂

Võsavõitlus

Laupäev, august 7th, 2021

Tegime täna jälle ühe tööpäeva lapse maja peal. Mrt lammutas keldrist keskküttekatla välja ja võttis keldriruumide vaheseinu maha. Mees kustus viimaks sedavõrd ära, et päris puhtaks ei jõudnudki keldrit visata, natuke jäi peremehele veel teha. Aga siis peaks küll lammutamistega valma olema. Augusti keskel tulevad aknad ja umbes samal ajal hakatakse siseseinu krohvima. Ja nii ta läheb. Ideaaljuhul saavad ehk umbes kahe kuu pärast kolida.

Mul täna majas midagi teha ei olnud, sellepärast võtsin ette kasvuhoone tühjendamise. Sinna oli kasvanud tihe võsa, peamiselt vaarikad ja nõgesed, sekka noored puud. Kui ikka 15 aastat lillegi ei liigutata, võtab loodus täiega üle. Võpsik oli nii tihe, et kasvuhoonesse siseneda ei saanud. Hakkasin ühest otsast rappima ja nelja tunniga oli plats puhas, oksad ka koristatud ja põletatud. Natuke jõudsin juurikaid ka välja kaevata, aga jämedamad kännud jäid sisse, neile on vaja mehe rammu.

Pilk kasvuhoonesse enne koristust
Midagi juba toimub, pääseb uksest sisse isegi
Ainsad leiud, mis veel kasutada kõlbavad. Üks kastekann, paar ämbrit ja hulk rauast tööriistu, mille puidust käepidemed olid küljest pudenenud, viskasin minema.
Selle keskkütte veemahuti jupi sain lõkkeasemeks, väga tšill. Taustal Muki, ühe kaugema naabri koer.
Kui leiad rabarberilehe pealt töökindad, siis võid aimata, et väike abiline on minema hiilinud. Läks naabripoistega palli mängima.
Finito. Hullult suur kasvukas, seda ei jõua küll keegi täis istutada.

Sassu on lahe mees, ta on neljane. Läks naabri aeda võõraste lastega mängima sedasi, et kõndis kõigi poiste juurde ühe kaupa ja küsis: “Mis sinu nimi on, mina olen Alexander?” Jalkat mängides pandi Sassu väravavahiks, sest teised poisid olid sõna otseses mõttes poole vanemad. Suured poisid tahtsid minna jõele kivide peale hüppama, aga kuna ma Sassut sinna ei lubanud, siis jätsid nemad ka minemata. Ütlesin poistele, et Sassu on väike ja ema ei luba tal jõe äärde minna. Läks tükk aega mööda kuni Sassu mu juurde tuli ja ütles: “Aga ema ei ole ju siin…” Selline neljase loogika. Jõgi on tegelikult ikka veel täiega madal, vesi on vaevalt poolde säärde. Aga me ei taha oma poisse sinna käima harjutada, “seikluseid tegema.”

Puukuuri alged

Kolmapäev, august 4th, 2021

Mrt hakkas lammutatud kuuride asemele uut ehitama. Postid on valatud, aga nüüd selgus, et mehelt, kellelt oleme alati igasugu puitu ostnud, seekord midagi saada ei ole – materjal on otsas ja järjekord poolteist kuud. Peab uurima teisi variante, ehk saab siinsete ehituspoodide kaudu ka midagi.

Algus
Tugipostid valatakse torude sisse sellepärast, et need hakkavad maapinna külmudes mängima
Valatud ja kuivavad

Oleme vahepeal käinud Ruthi maja peal abiks – mees aitas lammutada, ma olin köögitoimkonnas, niitsin muru ja korjasin marju. Lammutada jäi seal veel õige natuke, ühe talgupäeva vast peab veel tegema. Siis ongi majakarp puhas ja saab ehitama hakata. Viimati sealt tulles olime mõlemad nii väsinud, et sama hästi kui kukkusime koju jõudes autost välja. Ei ole enam seda õiget pauerit vanainimestel.

Elutuba ja köök, kus sain suppi keeta. Nõud sain puhtaks keldrikorrusel duširuumis
Hullult head mustsõstrad on seal, korjasin lastele ühe ämbritäie
Ruthi tegi mustsõstrad mahlaks
Ükspäev võtsin Haapsalus sibulad üles

Kasvuhoone meil punetab tomatitest, iga päev toon sealt ühe sületäie. Kurke tuleb aeglasemalt, aga siiski on need ka meil iga päev laual. Igatahes oli ülimalt õige mõte terrassile kasvuhoone paigutada.

Juurisin vana mustsõstra välja, see oli pmst kuivanud.

Aias ma eriti midagi uut loonud ei ole, sest ehitamine on pooleli. Suvel ostetud roosid on kõik väga hästi ennast sisse seadnud, ajavad uusi võsusid ja juba hakkasid Astrid Lindgrenid ka teist ringi õitsema.

Leidsime kultrasse sööma jalutades Koidula tänavalt vigastatud siili ja tõime ta oma aeda, sest tihedas liikluses oleks ta varsti lapikuks sõidetud. Ei saanud algul aru, mis tal viga on, aga kui lõunalt tagasi jõudsime, nägime teda üle me õue liipamas – üks tagumine jalg on siilil viga saanud. Nüüd ta puges meie veranda trepinurka pojengi alla põdema, seal ei jää vähemalt nälga.

Käisin hommikupoolikul mustikal, aga tulin tagasi päris väikese saagiga. Marju on palju, aga kuiva ja kuumaga on need jäänud kribalaks, ei viitsi neid oma vaenekeste sõrmedega nokkida. Vähemalt ei saa öelda, et pole üritanud.

Muidu üldiselt me siin puhkame. Valmistume maratoniks, seekord on mul lauas rohkem tööd, sest tuleb ka vaktsineerimistõendeid kontrollida. Augustis minul muid kohustusi polegi, kui mitte arvestada seda, et millalgi pean jõudma oma kursused ette valmistada. Kuna mu koormus hakkab olema vast ainult paar päeva nädalas, siis loodan sellele, et teistel nädalapäevadel on aega loenguid kokku klopsida. Pihlakad igatahes hakkavad juba punaseks minema, aga sel aastal nende nägemine mulle mingit stressi ei tekita. Ma ei pea suve lõppedes kuhugi lahkuma ega pea ka kuhugi kaugele sõitma. Vahelduseks on hea lihtsalt olla.

Uus uks ja väike tähistus

Neljapäev, juuli 29th, 2021

Pidime mu sünnipäeva lastega tähistama 24. juulil, aga väikesed mehikesed olid tõbised ja lükkasime pidutsemise määramatusse edasi. Hea nali oli muidugi see, et Mariannele unustasime öelda, et pidu ei ole ja kui siis oma seene-hakklihavormi ja kohupiimakoogi õhtusöögiks valmis saime, laekusid meile kaks külalist, kes neid konsumeerida aitasid. Millal ülejäänud rahvaga pidu tuleb, ei teagi. Kusjuures Mardi pere saabus nädalaselt puhkusetuurilt Haapsallu ja kuna nad väga hilja tulid, jäid ka ööseks.

Meie juurde ööseks jäämisega on see lugu, et oma lapsi ikka alati majutame. Teepoolne tuba on meil nüüd kontorituba, aga sealse diivani saab lahti tõmmata ja paar inimest mahuvad ära. Ainus jama on selles, et iga kord, kui keegi meile ööseks jääb, olen mina unetu ja vahin keset ööd lakke kolm-neli tundi. Ma lihtsalt ei saa ennast vabalt tunda, kui rahvad on majas, sest magame paljalt ja soojal ajal tahaks ka tekki mitte peale võtta. Peame oma magamistoa ukse lahti hoidma, sest jahutav pump on elutoas ja ma ärkan iga krõpsu peale üles, mis majast kostab. Mees on samasugune ergu unega, see on meil mingi vananemise nähtus vist. Olen nüüd puhkuse ajal saanud oma unerütmi täitsa hästi korda ja magan kogu öö, aga ainult siis, kui oleme mehega kahekesi majas. Sellised veidrad vanainimesed.

Laupäeva õhtu oli ilus, soe ja vaikne, jalutasime lastega linna peal. Enne tegi mees õuel mõned perepildid.

Sumilane pildistas
Vanainimesed puhkehetkel

Pühapäeval veetsid noored lapsevanemad hulga aega tennist mängides ja ma käisin tüdrukutega lossihoovi mänguväljakul. Krahviaia tennisekeskus asub me enda tänava otsas, see on nüüd kenaks ehitatud ja igati mõnusate tingimustega.

Natuke aega tüdrukutega passisime, mis need lapsevanemad seal teevad

Kuna sünnipäev jäi ära, siis toimus ehitus ja remont. Tellisime viimaks säästuukse asemele väheke toekama. Uks, mille rahapuuduses neli aastat tagasi Hansapostist tellisin, hakkas juba ka kõveraks muutuma ja lengi vahelt paistis valgus läbi. Peamine probleem sellega oli, et link ei liikunud vabalt ja avama pidi ust sellise trikiga, et võõrad näiteks seda ust üldse lahti ei saanudki. Nüüd käib uks täitsa vabalt, lausa lust on sisse-välja käia sellest.

Mrt naudib täiega oma vana auto supervõimeid, isegi välisuks mahtus sisse
Vaeneke Hansaposti säästukas
Uus uks on vineertahvlitega, mulle palju meeldib
Siin veel ukse ümbert tegemata, Mrt ääristas ta ajutiselt puiduga

Ukse ümbrus sai ajutiselt ääristatud sellepärast, et nagunii tuleb seda liigutada siis, kui maja väljast vooderdatud saab.

Teen siin nüüd pausi, suvilatripp väärib eraldi postitust.

Juhuslikud talgud

Pühapäev, juuli 4th, 2021

Ei teagi kohe, kust otsast alustada. Võibolla külmkapist, mille ostsime omale uue, et saaks vana kapi anda Ruthile seniks kuni ta oma köögi valmis saab ja sinna midagi kobedamat leiab. See on tõesti väga vana külmkapp, juba oma neli korda kolinud. Värk on selles, et Ruthi ostis omale maja. Ma siin avalikus ruumis ei taha täpset asukohta ütelda, aga tegelt on nii, et laps läks nagu juurte juurde tagasi. See maja asub külas, kus on elanud Ruthi kõik vanavanemad, seal on mu isakodu, mu ema ja isa on seal pidanud poodi ja sealt on pärit ka Ruthi enda isa. Ruthi vanaema oli mõisakoolis õpetaja ja samas koolis käis enne sõda ka minu isa, terve mu isa poolne suguvõsa on seal kandis laiali.

Maja asub jõe ääres ja on viimased 15 aastat seisnud tühjalt. Krunt on megasuur. Naabrid on kahel pool, me Mrt-ga tunneme neid kõiki. Neid majapidamisi kutsutakse seal taludeks. Jõesäng on sügav ja lai, aga hetkel on jões vett vast mingi 20 sentimeetrit. Kevadel suurema vee ajal pidavat jões vesi olema maksimaalselt vööni, mistõttu me lõpetasime selle lombi pärast pabistamise. Jõekallas on nagunii ka kõrkjatesse kasvanud ja mudane, sealt on suht raske vette pääseda üldse. Aga oli siiski pikem kaalumine sel teemal, kas väikeste mehikestega, kellest üks armastab “seikluseid” teha, on mõistlik sellisesse kohta kolida. Suvel see jõgi ohtlik ei ole, sest vesi on ütlemata madal ja eks lastele tuleb teha selgitustööd.

Niisiis, toppisime hommikul külmkapi autosse ja vurasime kohale. Lucas sai täna pooleaastaseks ja sel puhul me sinna tegelikult peamiselt läksimegi, et tähistada. Tööriistad võtsime kaasa ja mässasime õues õhtuni. Krunt oli juba ilusaks niidetud, ainult jõe äärest korrastati täna, Kmr ka aitas niita. Mehed tegelesid peamiselt puude langetamisega, sest maja oli aastatega jubedasti metsa kasvanud.

Ruthi loal näitan mõnda pilti. Maja tagumisest küljest terrassi nurga juurest võtsid mehed maha hullult suure õunapuu, lisaks ronis seal mingi taim mööda seina üles ega lasknud ennast sellestki segada, et tuulekast vastu tuli. Ruthi rebis selle alla.

Majatagune sai viimaks päris puhtaks. Mulle meeldib suur paekivimüüriga terrass, see näeb mu meelest vahemereline välja.

See pilt on tehtud keset õue, seal kaugel all, kus suured puud vastu tulevad, on jõesäng.
Vaade üle jõe lapse krundile. Kõige parempoolne on naabri maja, sellest vasakul on Ruthi pere kõrvalhoone.
Tulin üle silla ja pildistasin sealt alt õuelt ka. Kasvuhoone on katki, aga otsast otsani küpseid vaarikaid täis. Pildil olevad suured kuused pakkusid täna head varju, aga need siiski lähiajal võetakse maha, sest poolitavad tobedalt hoovi ära.
Siin lõpeb hoov ja algab jõgi.

Maja eest ei pildistanud, sest päike oli vastu. Majas on viis tuba – elutuba ja köök on esimesel ja neli tuba teisel korrusel. Palju on igasugu abiruume ja lisaks on keldris saun ja garaaž. Et seal elada saaks, tuleb parandada katus, ehitada uus küttesüsteem ja remontida kõige pakilisemad ruumid nagu näiteks vannituba. Enne ei saa midagi tegema hakata, kui vana viimistlus on välja visatud. Seal majas on elatud nii vähe, et seinas on vaid üks kiht tapeeti. Vist ehitati see millalgi 1989. aastal. Maja müüdi sellepärast, et eelmised omanikud läksid lahku. Kui nad oleks omavahel rahulikult kokkuleppele saanud, ei oleks maja seisnud tühjalt 15 aastat ega oleks tänaseks nii jubedalt ära kopitanud. Aga selle kopituse saab välja visata. Väga ilus vaikne koht lammaste määgimise ja linnulauluga. Ema süda rõõmustab.

Kaitstud: Plats puhas

Pühapäev, aprill 4th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Lapsel kraad kaitstud

Neljapäev, jaanuar 14th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Eluline

Esmaspäev, jaanuar 4th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: