Archive for the ‘pesakond’ Category

Plats puhas

Pühapäev, aprill 4th, 2021

Lõuna paiku startisime Haapsalust töö juurde otsi kokku tõmbama. Kell hakkas 12 saama ja naabrimees parajasti tuigerdas koju nii, et vahepeal otsis majaseinast tuge. Ta viimased kolm päeva ei ole vist kaineks saanud, sest olla ennelõunal maani täis, no see nõuab teatavat vilumust siiski.

Mees vedas me ohvissist viimased autotäied asju minema ja sõidab nüüd teisipäevani ringi nii, et masin on prügi täis, sest jäätmejaam on kinni nii täna kui homme. Ma pesin kõik pinnad nii palju üle kui jaksasin, aga ülemäära ei küürinud, sest lapsed peaksid nagunii seal enne korraliku remondi tegema kui uue üürilise otsivad.

Teravam silm märkab ehk aknalaual šampusepudeleid ja kommikarpe. Ostsimegi laste peredele šampused, mitte vahuveinid, sest kuidagi nagu tahtsime rõhutada seda, et oleme tänulikud hea hinnaga resideerumise võimaluse eest. Ühe šampa ja kommikarbi viisime veel Marisele ka, sest tema meid üürile kutsus ja siiani rehkendas elektriarveid.

Siin pildil ma ootan, et saaks võtmed üle anda. Ja mees istub enne teeleminekut:

Diivani seljatoe peal on pilt, mille kohalik fotograaf meile kunagi avamise puhul kinkis. Me oleks selle napikalt seinale unustanud. Mees märkas alles siis, kui ohvissist viimast pilti tegema hakkas, et foto on ikka veel seinal. Võtsime selle kaasa siiski, sest kuigi see on umbes 100 aasta tagune foto sellest samast ärimajast, pani Tammik sinna peale me järelkäruga auto ja minu kolimishoos ja aknale paigutas Mrt näo. Ehk et see pilt on vägagi võltsitud.

Siin pildil me lahkume päriselt, koos oma tolmuimejaga. Mehel on avaliku äri lõpetamisest nii suur kergendus, et särab nagu õieke.

Meil pole olnud eriti aega pühi pidada, aga pasha ma ikkagi tegin valmis ja käisin ka lastele maiust jagamas. Seekord tuli pasha eriti maitsev, kuidagi rammus ja rikkalik. Väga meenutas seda, mida Naima verandaga majas tegi. Ma tegin siin nüüd samasuguse, aga vedasime selle Raplasse, et koos lastega konsumeerida.

Apelsin oli mingi imelik, ei andnud ilusaid viile kätte, vaid kippus lagunema. Maitse sellest muidugi ei muutunud. Arvan, et pasha oli seekord eriti maitsev sellepärast, et vahukoort oli selle peal ekstra suur kuhi. Lapsepõlvest on meeles üks ülestõusmispühade tähistamine me Haapsalu majas, kui elutoa laual oli mu meelest hiigelsuur pasha, mis maitses jumalik. Võimalik, et mu mälu on selle tegeliku suuruse kolmega korrutanud, aga niisugune vägev elamus on mul meeles. Nõukaajal polnud ju apelsine saada, aga küllap me ema need Naima jaoks kaubalaost välja ajas.

Mart oli ka natuke empsile ja Mrt-le üllatust teinud, kõik teavad mu mehe kiindumust käsilastesse (ja ma olen mummuline, aga see resti seest ei paista):

Tegin täna sihukest pätti, et läksin lastele kinke viima, mask ees, aga kui siis palavas toas hingata ei saanud sellega, ma rebisin Ruthi loal maski ära. Olen olnud mitu päeva inimestest eraldatud ja pealegi olen vaktsineeritud, käed seebitasin üle ja kuidagi ei tundunud, et võiksin viirust kanda. Mu vaimne tervis vajas hädasti Lucase näppimist. Ta sai täna 3-kuuseks ja on raske nagu pomm, vist mingi 7-kilone juba. Mulle tundus, et ta nagu natuke isegi võõrastab.

Ruth jäädvustas hetke, kui Lucas on esimest korda elus oma vanama süles. Sain teda viimaks nuusutada, täie kopsuga.

Teine poiss on meil selline:

Ega muud mul öelda ei olegi. Tööle ma enam minema ei pea, aga lapselastega ka aega veeta ei saa, sest vaja on see kuramuse magistritöö valmis kirjutada. Sisendan endale muudkui, et ma ei pea tegema mitte midagi – ei pea tegema kutseeksamit, ei pea kirjutama head uurimust, mitte midagi ei pea. Aga ma teen, sest kord sai alustatud. Igasuguste sabade lõpetamiseks sõitsin üksinda verandaga majja tagasi, natuke isegi südames pigistas ja pisarad tahtsid tulla. Sisendan endale, et olen üks kõva mutt. Lapselastele ütlesin, et kui vanamal ülikool läbi saab, siis tuldagu Haapsalusse suvitama. Vanamate kohta nagu veits veider tingimus…

Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

Täna tuli teade, et riik läheb lukku. Ja et kõik kaubandus tuleb sulgeda ja avatud tohib olla ainult see, mis esmavajalik. Meil on otsus tehtud, et aprilli lõpus olen koondatud ja äri läheb kinni, aga täna tekkis paanika – kuidas see kaks kuud veel siis üle elada, kui raha teenida ei saa??? Nagunii on me bisnissil juba näpud põhjas.

Igatahes peale mõningast tõmblemist otsustasime, et meie teenus on esmavajalik ja me ei pane oma äri kuuks ajaks kinni. Kui kõik peavad töötama kodus, siis käib see arvutite abiga ja keegi peab ju need asjad kõik töös hoidma ja ära parandama.

Aga tegelt mulle üldse ei meeldi sedasi riskida. Sest inimesed on hooletud ega kanna maski, kui tulevad väikesesse ärisse. Suurte poodide ustel on turvamehed, kes ei lase maskita inimesi sisse, aga meil käis täna jälle mitu sellist, kellel maski polnud. Eelmisel nädalal käis Mrt vend ka meil poes ilma maskita, eile sai ta koroona diagnoosi. Krt, nii närvi ajab!!! Me ei mäleta, kui kaua ta meie juures oli või mis päeval see oli üldse. Ta arvas, et tal on tavaline iga-aastane kurguvalu, aga tegelt on koroonapositiivne.

Me ärimaja teisel korrusel on ka üks pere haige, meie lapsed õnneks on veel terved.

Kaalusime isegi seda, et hoiaks ukse lukus ja paneks sildi, et koputage ja sisse ei laseks mitte kedagi. Et andku oma arvutid üle ukse ja pärast maksku sulas, sest ma ei lase neid tuppa kaarditerminali juurde. Pean jälle panema uksele sildi, et ilma maskita ei tohi tulla.

Ega meil ei käigi praegu eriti palju kliente. Eelmine nädal oli väike elavnemine, aga muidu on ikka päris vaikne. Vanainimesed, me püsikliendid, on enamus kadunud. Ilmselt ei julge nad kodust välja tulla.

Tahaks ütelda, et ära mine kodust välja, kui pole hädapärast vaja. Ära tule me poodi niisama lobisema! Helista, kui on midagi öelda või küsida!

Igatsen lapselaste järele. Väike Lucas sai kahekuuseks, ma olen teda kaks korda kaugelt näinud. Vahel on täitsa nutt kurgus, et nüüd siis ongi nii. Ma ei saa teda sülle võtta, ei ole teda mitte kunagi nuusutada saanud (mis minu arvates on täitsa elutähtis). Aga midagi ei ole parata, see aeg tuleb üle elada. Meil on internet ja saame saata pilte. Mrt viis täna me perekonna naistele Raffaellosid sedasi, et endal oli mask ees, käed desinfitseeris ära ja viskas siis kommikarbi poole koridori pealt või üle ukse… Igaks juhuks. See elu on ikka praegu nii metsas et…

Lapsel kraad kaitstud

Neljapäev, jaanuar 14th, 2021

Ruthi kaitses täna hommikul magistrikraadi:

P.S. Paistab nii, et tuleb veel üks cum laude perekonda 😀

Eluline

Esmaspäev, jaanuar 4th, 2021

Täna öösel kell 01:01 saabus meile Lucas. Sassu ristis ta küll juba ammu Vingervonniks, mistap kahtlustan, et uus ilus lühike nimi ei lähe suguvõsas enam hästi peale.

Ruthi saab nüüd nädalakese titele pühenduda enne kui oma magistrieksamit tegema hakkab. Just veidi enne sünnitust jõudis töö ära esitada.

Mul on selle semestri tööd tehtud, mehel üks õppedisaini asi veel esitamata. Üldiselt on meil väga hästi läinud. Ainult magistritööst on väga vähe valmis ja pole olnud aega sellele mõeldagi.

Aastavahetus möödus rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üüriline teiselt poolt seina ei saanud mitme päeva jooksul kaineks ja lasi meile vahepeal hullu vaibakloppimise tümmi. Uusaasta hommikul, kui me alles magasime, oli ta mehele kirjutanud, et kle, kas sõita viitsid. Kui ärkasime ja mees viimaks vastas, et küsida, mis värk on, naaber ei vastanud, aga tunnike hiljem nägin aknast, et vennike toodi koju politseibussiga. Vbla sellest tingituna, kui siis mees naabrile päev hiljem kirjutas, et keera väheke bassi vähemaks, sai ta vastuseks: kutsu politsei! Mitte et meil oleks midagi tegemist olnud sellega, et politsei naabrile taksot tegi.

Suvel ühe korra ma omanikule kaebasin üürilise peale, et see muusikat liialt kõvasti laseb ja tookord naaber isegi vabandas me ees. Seekord ma kirjutama ei hakka, aga vestluse kujul on olukord jäädvustatud juhuks, kui korteriomanik tahab äkki mingil hetkel kiirkorras üürilisest vabaneda. Kahjuks ta vist ei taha.

Üldiselt ma arvan, et kui inimene joob ennast täis ja kuulab muusikat nii valjult, et enda mõtteidki ei kuule, siis ta kardab iseennast või püüab millegi eest põgeneda (üksinduse, iseenda, oma mõttetu elu eest…). Masendav inimene.

Me käisime laupäeval antiigipoest kappi ostmas, sest FB andis teada, et seal suur soodukas on. Kuna mees on vigastatud, pidime tellima ka transpordi ja täna hommikul toodi me servant kohale. Olen sarnaseid kappe vahtinud juba pikemat aega. See konkreetne isend õnneks ootas poes kannatlikult mitu kuud kuni viimaks sai hind meile parajaks ja ostsime ta ära. Maksime 400 eurot, koos transaga. Sobib täpselt kokku teiste mööblitükkidega.

Uus kapp täidab kenasti ühe elutoa seina alumise osa ära ja ülespoole ja kapi ümber peame leiutama raamaturiiulid. Seintäis raamatuid hakkab loodetavasti töötama ka kui helitõke. Muidu üldiselt meil midagi läbi seina ei kosta, ei mingi jutukõmin ega telekas, isegi naabrimehe laste möllamist pole kuulda olnud. Ainult kui jorss tümmi kuulab, siis läheb käest ära. Kuna kolme aasta jooksul, mis siin olnud olime suurema remondi ajaks, polnud midagi läbi seina kostnud, ei pidanud me vajalikuks ekstra helitõkke ehitamist. See oli viga.

Sel nädalal me oma äri lahti ei tee, sest naine vajab puhkust. Osalt ka sellepärast kükitame kodus, et oodata on viiruse plahvatuslikku levikut ja inimesed on õudselt hoolimatud ega kanna maski. Mees peab küll vahepeal koosolekutel käima ja ma pean arvutitunde ette valmistama, ühte oma juhendatud õpilast aitama ja ainekavasid kokku klopsima, aga ei midagi väga tempokat.

Täna õhtul käisime kinos, vaatasime venelaste tehtud filmi Hõbedased uisud. Täitsa tore oli, kuigi naiivne stoori. Mees oli kinno minnes päris skeptiline, sest oli karta romantilist draamat, aga tegemist on pigem põnevikuga. Ma muidu venekeelseid filme ei suuda üldse vaadata, neid vahepeal Jupiteri peale ilmus hulgi. Aga selle filmi puhul ma ei pannud keelt tähelegi. Arutasime pärast, et see polnud mingi armastusfilm, see film oli haridusest. St et armastus oli niisama taustaks, et oleks mingi lugu, mille kaudu hariduse sõnumit edastada. 😀

Sai söödud ja…

Kolmapäev, detsember 30th, 2020

Jõululaupäeva lõunasöök, lastega nagu ikka. Meid on juba 11. Kaheteistkümnes oli ka muidugi kohal, aga ema kõhus. Me veel ei tea, kas ta sünnib sel või järgmisel aastal.

Hästi elame. Ma aina imestan, kui hästi ikkagi.

Esimest korda 26 kooseluaasta jooksul ei läinud me mehega isegi jõululaupäeval kirikusse. Sest aeg on selline.

Jõulud tulevad siiski

Kolmapäev, detsember 23rd, 2020

Jõululõuna perega jäi siiski jõusse. Täna hakkasime sättima. Enne viisime metsakalmistule küünlad, mis põlevad paar päeva ja pärast vaaritamist käisime veel Kullamaa surnuaial ka. On kena soe ilm, Haapsalus viis kraadi sooja ja päeval paistis natuke aega isegi päike, justkui hakkaks kevad saabuma.

Kõigepealt tegin pannil köögivilju ja keetsin pohlamoosi. Pohlad korjasin suvel Saaremaalt (ise ka imestan, kuidas sinna sattusin).

Kuna plaanis oli suurem taignategu, sõitis mees vahepeal poodi ja tõi sealt köögikombaini. Oleme sellest vidinast siin majas pidevalt puudust tundnud.

ja siis läks lahti napoleonikoogi tegemine. Ülalpool pildil vahustan mune keedukreemi jaoks. Ma pole eluski varem ise napoleonikooki teinud, aga mehele on selle küpsetamine üks ilus lapsepõlve asi ja nii me ta ette võtsime.

Unustasin vahepeal taignale kahvliga auke teha ja siis juhtus ahjus suuremat sorti plahvatus.

Aga näed, valmis ta igatahes sai ja läks verandale külma kätte homset ootama (igatepidi kausi alla peidetud, raske kurgipurk kaitseks peal, sest veranda on remontimata ja seal võib olla hiiri).

Minu lapsepõlve asi on Naima piparkoogid, mida ma ise küll ei söö, ainult nuusutan ja imetlen.

Alles täna hommikul istusin me Haapsalu kodu teepoolses toas ja imestasin, kas ma tõesti olen siin? Mulle aeg-ajalt ikka tuleb selline imestus peale. Aga verandaga majas on väga mõnus kodune olla, eriti nüüd, kui toad on ka remonditud ja põrandad sirged ja puhtad.

Väikseid olmemuresid meil on, eelmisest nädalast saati oli näiteks kanalisatsioon umbes. Ise me seekord midagi teha ei saanud, sest ummistus oli tänaval linna trassis. Viimasel ajal on seda juhtunud mitmel korral, aga kuidagi nagu ise on lahti läinud või siis on mõnest teisest majast väljakutse tehtud. Mulle tundub, et see juhtub alati suuremate vihmade ajal. Kui tänavalt on kanalisatsioon umbes, siis me oma kaev naabri õuel on täis nii, et torude otsadki ei paista. Toast läheb mant siiski aegamisi minema tänu sellele, et kaev on veits madalamal kui me korter (ühendatud anumad). Täna helistas naabrinaine veefirmasse ja poole tunni pärast oli masin kohal. Päris kaua mässasid tänaval kuni viimaks torustik jälle läbi käima hakkas. Arvet me selle eest ei saa, sest probleem on teenusepakkuja trassis, mitte meie õuel.

Kuusk on meil muidugi ka, Saaremaalt oma metsast, taaskasutatav:

Kaitstud: Harjutusi iseseisvaks eluks

Kolmapäev, aprill 15th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Päikest päevadesse

Kolmapäev, märts 25th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Ja algas jälle…

Reede, jaanuar 31st, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Veider

Laupäev, jaanuar 25th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: