Esmaspäeval tähistasime perega mu sünnipäeva. Ütlen ikka, et ma üldse ei viitsi, et igast kingitusi tuuakse, st oleks parem, kui ei toodaks mitte midagi, aga seekord sain nii palju vahvaid kinke, et pean oma sõnu sööma. Varstolmuimeja (Mrt-ga koos ostsime), siidisall, Crocsid, hiigelsuur õuelillepott ja mis kõik veel. Tegime väikese õuepeo ja läksime juba kell pool kümme laiali. Aga oli lõbus ja naerda saime suures koguses.
Istume siin kuuri terrassil kuumas õhtupäikeses, üks 62 ja teine 51:
Tüdrukud mängisid õhtul tänaval palli ja lennutasid selle kogemata tädi Evi aeda. Evil on aed seestpoolt lukus, sinna ei saa niisama sisse jalutada, et pall ära tuua. Koputasin siis aknale ja Evi tuli tegi meile värava lahti. Ta oleks nagu oodanud, et külla läheme, kutsus aeda ja kasvuhoonet vaatama. Tüdrukud lippasid varsti koos palliga minema, aga meie Ilonaga jäime sinna lobisema. Evi küsis, kui vanaks ma sain ja kui ütlesin, et 62, siis ta kallistas mind ja ohkas et nii noor alles. Pean teda uskuma, ta ise on 97. Ütlesin Evile, et ta mulle suureks eeskujuks on, ma tahaks ka nii pika elu elada selge mõistusega ja krapsakalt. Tema vanuseni on mul 35 aastat minna. Jah, ma olen väga noor veel.
Ja eile siis andis mees jälle ehitusele pihta. Mardi pere jäi Haapsallu, ööbisid oma karavanis, me naistega saime siis kenasti suvitada ja niisama ringi luusida ja mehed kahekesi ehitasid. Mrt oli suures vaimustuses sellest, et kui töötades ilmuvad mingid riistad justkui iseenesest kätte ja enne kui jõuad mõelda, et peaks miski mõõdu võtma, keegi teine selle sulle juba ütleb. Kuna Mart oli abiks, siis jõudis Mrt ära teha poole suurema hulga tööd kui algselt arvanud oli. Verandale sai peale tuuletõke ja õhtul sai valatud ka viimane külg vundamenti.
Seinas on erinevad tuuletõkked, see kollane on vanem versioon. Kui Mrt tuuletõket ostmas käis, ei olnud siit peale selle kollase jäänuste midagi võtta, aga ta ei tahtnud ehituses pausi teha ja ostis viimase kollase jäägi ära. Musta kattega tuuletõke tundub tugevam ja linnud seda vast ka üldse nokkida ei taha. Meil pole plaanis sel suvel verandale laudist peale panna, sest katus võtab kindlasti ka suure aja ja vaevalt, et jõuame. Ei tahakski fassaadi enne ilusaks teha kui tänav on korda tehtud, selle ehitus peaks lõppema aasta lõpuks.
Õhtu tõi palju elevust, sest tahtsime veranda vundamendi sisse panna tulevastele põlvedele pudeli sõnumiga sellest kaugest ajast, mis on tänapäev. Mingeid ajalehti meil pole, aga õnneks leidub me majas alati ajakirju Kaitse Kodu. Mart valis sealt välja mõned märgilised leheküljed, lisaks läksid pudelisse mõned eurosendid ja Mia kirjutas suure hoolega valmis tähtsa sõnumi sellest, kes me oleme, mis kuupäev ja kellaaeg on, kui palju on väljas sooja jne. Viimaks joonistas Mart paberile ka meie maja vaate kuuri terrassi poolt. Kiri sai märkmikulehele, millel sobivalt igasugu logod ja kirjad peal.
Igatahes sai meie sõnum väga isamaaline.
Pudel tuli välja veranda põranda alt, nüüd on see müüritud veranda välisnurka betooni sisse. Mart tegi selle koha peale ka hashtagi. Pole teada, kas selle “posti” keegi kunagi üldse välja võtab sealt, aga veider on kujutleda, et see võib ju siiski juhtuda nii umbes 200 aasta pärast.
Lapsed sõitsid õhtul sadamasse, et sealt täna Vormsile edasi minna. Praamile on neil plaan minna ratastega, sest mis sest autost kaasa vedada.
Eile oli tegelikult üks ülimalt mõnus puhkusepäev. Kooserdasime tüdrukutega mööda vanalinna poode, ka selliseid kaltsukaid, kus ma polnud varem käinud. Ühest taaskasutuspoest õnnestus mul skoorida meie kodule postkast, mille sarnast olin ammu otsinud. See maksis taaskasutuse kohta absoluutselt liiga palju, 59 eurot, aga kui võrrelda uute kastidega poes, mida alla 100 raha ei saagi ja mis on kas koledad või ebapraktilised, siis tegin ikkagi päris hea diili.
Eile õnnestus sooritada ka esimene tänavune ujumine, käisime tüdrukutega väikeses viigis.
Miuksu pelgas algul külma, aga viimaks oli temagi vees. See koht viigi taga, kus suplemas käime, on selline, et ainult paar meetrit on madalat osa ja siis lähebki kohe sügavaks. Aga meie tüdrukud oskavad enam-vähem titest saati hästi ujuda, sest käisid selles lasteaias, kus on bassein ja ujumistunnid. Nendega on hea julge vee ääres käia, ma ise ei ujugi nii hästi.
Täna tuleb isale appi väike poeg oma daamiga. Veranda on selles järgus, et järgmine töö on põranda valamine, täna nad teevad selleks ettevalmistusi – vaja betooni alla vedida kõik õuel vedelevad kivid ja kuuris kivistunud segukotid. Mrt läks just üle tee metallitöökotta, sest avastas, et kärul on miski keevis lahti. Me polegi nendega varem suhelnud, kuigi metallitöökoda otse oma akna all on ju igati kasulik naaber.
Puhkus kestab 😀