Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Veel õisi

Reede, juuli 1st, 2022
Sibulivars peaaegu sama pikk kui ma 😀

Suvi

Reede, juuni 24th, 2022

Viimaks saabusidki väga soojad ilmad. Mehel algas puhkus. Minul sel suvel mingit puhkust ei ole, sest suvatsesin vastu suve minna uuele töökohale. Ma ei kahetse, sest elu on huvitav ja kuna töötan poole kohaga, siis üritan ennast tõesti ka pool töönädalat ametiasjust eemal hoida. Alati see ei õnnestu, aga enamasti siiski.

Mu töös on hakanud ette hüppama ka esimesed takistused ja mõni asi on päris raske. Ei tohi töö teemasid liiga tõsiselt võtta. Ja tõesti nagu ka varem öelnud olen, mu elu suurim väljakutse on õppida elama iizilt, võtma kõike kergelt ja muretult. Eks ma püüan.

Paar päeva tagasi oli meil laulatuse aastapäev – 20 aastat juba möödas sellest. Kooselu 27 aastat ja no mis ma oskan ütelda – enamus sellest ajast on siiski olnud ilus. Raskeid aegu on ka olnud, aga selline ju elu käibki. Nüüd on kõik lapsed suureks kasvatatud ja vastutus ainult iseenda eest.

Aastapäeva puhul käisime Talumehes söömas

Jaanilaupäeval olime koos oma laste peredega ja kõik oli väga tore, väljaarvatud see, et jõudsime koju kell kolm teise päeva hommikul. Autos võitlesin unega, aga ei võinud päris ära vajuda, sest mees roolis oli ka unine. Kaks vanainimest, ei ole enam need ajad, ei ole! Mu jaoks on täiesti arusaamatu kuidas mingid hilises keskeas inimesed suudavad teha öötööd, näiteks. Mina ei suudaks.

Ma jälle ei viitsi eriti kirjutada, näitan parem pilte.

Valmistusime jaaniks põhjalikult. Kärutäis alkovabu jooke.

Tänavune õitsemine aias on nagu veits sassis. Ei mäleta, et roosihekk oleks õitsenud enne pojenge. Ja üldse on pojengipõõsad kuidagi hõredad, väheste õitega. Tavaliselt õitseb roosiheki Hansa koos Flammentanzi ja ühe tundmatu roosa roosiga, mis tädikesest siia aeda jäi. Seekord plahvatas üksinda.

Kasvuhoones möllavad peamiselt kurgid.

Õhtul käisime ratastega sõitmas ja mees tegi ka esimese supluse. Ta väidab, et meri on soe, aga ma luban endale siiski mõneks ajaks ses suhtes veel skeptiline olla.

Veevirvendus kauguses on mu mees

Aias on meil juba rohkem õitsejaid, aga ma pole viitsinud neid pildistada. Kuna eelmine öö jäi lühikeseks, siis olen täna peamiselt päevitanud ja lugenud ehk et niisama tiksunud. Õhtul grillis mees ära viimased šašlõkid, mis jaanilaupäevast järele jäid ja seetõttu sõime õues. Väga mõnus tegelt.

Lõppeval nädalal käisin üle hulga aastate töötervishoiuarsti juures, kus mind kaaluti ja mõõdeti nagu mingit titte kolmandast beest. Nagu ma ise ei teaks, et olen paks. Imelikul kombel see kõik mind eriti ei häirinudki, sest keegi otseselt noomima ja kriitikat tegema ei hakanud. Nad ei saanud mulle isegi tervisesporti soovitada, sest juba kõnnin nagunii igapäevaselt kuus-seitse kilomeetrit, nädalavahetustel 10 – 12. Aiatööd ja rattasõit veel lisaks. Saigi paberitesse kirja, et tervisesport, st et kõnni edasi nagu kõnnid. Üllatav oli see, et mu silmanägemine on jätkuvalt väga hea, kaugele näen üle keskmise hästi (lugesin kõige alumist märgirida) ja lugemisprillid on samad, mis sobisid kolm aastat tagasi ehk et halvemaks nägemine läinud ei ole. Eriti hea uudis oli see, et üldkolesterool oli kukkunud kuue peale ja veresuhkur 4,9 peale. Ma arvan, et nii madalat kolesteroolinäitu ei ole mul olnud juba paarkümmend aastat. Eraldi HDL-i ja LDL-i nad muidugi ei mõõtnud, aga HDL on mul üldiselt olnud ikka kahe kandis ehk et täiesti ok. Vererõhk oli ka täiesti ok, see pole mul ka viimased paarkümmend aastat muutunud. Täitsa kobe mutt. Kuna mu proovid ja elutegevus tundusid arstile aktsepteeritavad, ei pea ma enne uuesti töötervishoiuarstile minema kui alles kahe aasta pärast. Kehvemate näitudega oleksin tagasi kutsutud juba järgmisel aastal. Vedas.

Üritagem siis suve nautida nii kaua kuniks on.

P.S. Jalutamas käies näen hotellide juures Ukraina numbritega autosid, osad neist igasugust kraami täis topitud, mille põgenikud on jõudnud sõja eest pagedes kaasa haarata. Mu süda tõmbub iga kord valust kokku, kui näen neid õnnetuid inimesi. Nende kodudes toimub kujuteldamatu õudus, mida me loodame, et ise iialgi kogema ei pea. Ära siis unusta Ukrainat toetada igal võimalikul juhul. Neid aidates aitame ka iseennast.

Õitsevad

Teisipäev, juuni 14th, 2022

Tänavune kevad on ikka eriti imelik. Kas ei peaks mitte olema nii, et enne õitsevad pojengid ja alles siis alustavad roosid? Igatahes on meie vanad valged pojengid alles täiesti nuppus, roosadel täna esimene õis avanes. Ainult ühekordne fäänsi sort aia ääres päikese käes õitseb üleni. Ja roosihekk juba ka alustas, sealt tuleb massiliselt õisi. Kusjuures selle Hansa-heki õied on tänavu suured nagu taldrikud. Hullutavalt lõhnab. Ma ei mäleta, et ta oleks õitsema hakanud mairoosiga samal ajal, aga just praegu need kaks loobivad me aias laiali selliseid lõhnapilvi, et lihtsalt minesta. Niitsin muru ja nautisin täiega.

Väike poeg ütles, et need on praemunad 😀

Täna möödub 81 aastat juuniküüditamisest. Naima pere küüditati 1949. aasta märtsis. Mul oli lühike kaugtööpäev, mistõttu jõudsin Bauhofis käia ja ostsin kalmudele roosbegooniad (ja jälle ma pidin guugeldama, kas õige on pegoonia võ begoonia, no täiega haige, et see sõna mulle meelde ei jää juba ükskord!!!). Jätsin sama värvi võõrasemad ka küll vaasidesse alles, ei raatsinud neid välja tõmmata. Vahepeal on olnud väga kuiv, ma unustasin kastmas käia ja lilled polnud seal enam üldse ilusad, aga täna ma uputasin neid ja ehk kosuvad. Tegin platsid korda ja küürisin isegi pingi puhtaks.

Ma ei tea, kes selle punase kunstlille on toonud. Toppisin ta täna sõnajalapõõsasse, et paremini sulanduks.

Ma loodan, et Mariann hoolitseb ikka Rapla platsi eest, sest sinna jõuan ma heal juhul mõnel korral aastas. Haapsalu metsakalmistul käin sageli, sest see on ju kodule lähedal ja aeg-ajalt rattaga sõiteski põikan sinna, et vaadata ega platsid väga hulluks pole läinud. Siis laenan kõrvalolevalt platsilt reha ja koristan veidi. Täna ma käisin päeval autoga seal, et istutada lilled ja koristada, aga kuna olin telefoni koju unustanud, siis sõitsin õhtul veel korra rattaga tagasi, et pildid teha. Siis ma istusin seal ja mõtlesin, kui tänulik ma olen neile inimestele kõige eest. See on päris kummaline tegelt, kuidas mingid inimesed, kellega sa puutud oma lapsepõlves palju vähem aega kokku kui oma vanematega, sind niivõrd palju mõjutada suudavad. Kõik need õied, mis mu käe all nüüd verandaga maja aeda kaunistavad, on ka justkui tänuavaldus tädi Naimale ja kõigile neile naistele, kes siin majas me lapsepõlve turvaliseks tegid.

Elu

Laupäev, juuni 11th, 2022

Võtan juba mitu päeva hoogu, et blogisse natuke elu jäädvustada, aga no laiskus on nii suur, et ei hakka vedama. Pikemate kirjutamispausidega on see jama, et sündmused lähevad meelest.

Kevad on seekord nii aeglane, et kui esimesed roosid teevad oma õied lahti, tulbid alles lõpetavad õitsemist.

Ega ma ei mäleta, mis ta nimi on. Üks uus me aias.
Peaksin minema kurgiväetist ostma, sest väikese poti muld ammendub kiiresti.
Peaks neil laskma tegelt suuremaks kasvada, aga vaja muudkui süüa ju. Paar kilo saaki oleme juba saanud.
Üks kaader sellest, kuidas uue muruniitjaga jalutan.

Ja nüüd tuleb reklaamipaus. Ostsime paar nädalat tagasi akude peal töötava muruniitja. Olin ausalt öeldes väga skeptiline, et milleks meile selline, kui bensukas on ju olemas ja töötab. Aga mees arvas, et meil on just niisugust elektrilist vaja. Esimene niitmine oligi veits pettumus, sest arvasime, et akude peal töötav niitja on sama vaikne nagu Makita trimmer. Mootor teeb tal siiski mõningast häält, aga bensiinimootori lärmist on see muidugi oluliselt vaiksem. Mulle uus masin ikkagi väga meeldib, sest ta on kerge ja kitsas ja kuna ta muru külje pealt välja ei loobi, siis ei ole ka vahet, mis pidi temaga liikuda. Muru kogumiskoti võttis mees kohe küljest, sest see saab liiga kiiresti täis ja on jube tüütu seda iga natukese tiiru järel tühjendada. Aga tõepoolest väikeses aias on üks akude peal töötav muruniitja väga mõnus abiline, mahub igale poole vahele ja alla ja kuna ta on kitsas, siis saab terves aias madalalt lõigata ja muru jääb ilus ühtlane. Eriti mõistlik on see, et Makita tööriistad töötavad kõik samade akudega, ainult lae ja vaheta.

Meil on aias üks tobe betoonrõngas, mille täitsin värske mullaga ja lilletaimedega. Peale panin kassikaitsevõrgu.

Naabri kass on nunnu ja ta peamiselt elabki meie aias, aga igasse uude pehmesse mullamoodustisse on tal vaja sittuda. Peenrakastide peale panin algul katteloori ja hiljem mingid tobedad pulgad, et tal poleks ruumi seal majandada ja taimi välja kraapida. Aeg-ajalt ta siiski üritab.

Peaksin kõik peenrakastid sarnaselt võrguga katma, aga võrk sai otsa selleks korraks.
Käisime kossuhooaja lõpupeol, kus oleks nagu olnud lõbus 😀
Mrt ostis mulle sünnipäevaks maailmamõnusa kleidi. Me kolledži KTD vilistlane avas Haapsalus Karja tänaval uue poe ja ühel õhtusel jalutuskäigul peatusime seal pikemalt. Võrreldes Marati dressikleitidega on Niela omad kvaliteetsest kangast, mis ei kortsu. Ja mis veel on kenam – need pole lihtsalt mingid kotid, vaid lõige järgib naiselikku figuuri.

Muidu üldiselt ei ole mul sel suvel mingit puhkust, aga kuna oma uuel põhitöökohal töötan poole ajaga, siis võin kujutleda, et vahepeal ongi puhkus. Mehel on veel õige vähe tööl käia enne, kui tal saabub esimest korda elus kahe kuu pikkune puhkus. Meil oleks eriti äge pikk vabaduseaeg, kui ma poleks endale uut töökohta sebinud. Aga ma ei kurda, sest uus töö on huvitav, ma tunnen ennast vajaliku mutrina ja mul on seda palka ka väga vaja. Söögi pealt on muidugi võimalik kokku hoida, aga näiteks üks suvilas käimine maksab meile nüüd 100 eurot (laevapiletid ja kütus), mis on haigelt kallis mu meelest. Aga suvila oma sauna ja metsaga on meile vaimse tervise hoidmiseks ääretult vajalik.

Kolledžist anti mulle ka kursusi juurde, mis tähendab seda, et sügisest olen mitme töökoha peale kokku juba täiskoormusega rakendatud. Tasus ikka õppida, ma ütlen. Ja tasus tõesti ka elukohta vahetada, see oli üks ülimalt õige otsus. Mul on olnud hea võimalus võrrelda, kuidas erinevad koolid oma õpetajaid kohtlevad ja no lihtsalt pole sõnu, kui hoolimatu on üks ja kui hooliv on teine. Gümnaasiumis olin valikainete õpetajana kõigist ühisüritustest kõrvale jäetud, isegi lõpuaktusele ei võinud minna rääkimata töötajate jõulupeost. Kolledžis töötan külalislektorina, st käsunduslepingutega perioodide kaupa ja ometigi olen kutsutud nii lõpuaktusele kui sellele järgnevale töötajate peole peenes restoranis. Nagu öö ja päev. Vaatan siit eemalt, kuidas too selja taha jäetud kool oma lolli juhtimise pärast alla käib ja mõtlen, et eks igal oinal oma mihklipäev. Seal töötamine oli töökiusu tõttu üks jubedamaid perioode mu elus, aga see kasvatas mind ka julgemaks ja tugevamaks. Olgem siis tänulikud sellegi eest 😀

Essad

Reede, mai 27th, 2022

Hakkab saama

Esmaspäev, mai 23rd, 2022

Nii juhtub, kui otsustad seemned hiljem mulda panna kui tavaliselt. Siis taimed otsustasid sellise hooga järele tõmmata, et olin sunnitud nad juba mai algul kasvuhoonesse katteloori alla viima. Kusjuures ilmad on ju olnud külmad ja ometigi tundub sedamoodi, et esimesed kurgid tulevad meil lauale juba maikuus.

P.S. Olime kolm päeva kodust ära ja tagasi jõudes tervitas meid veranda ees õitsev kuslapuu, mis lõhnab hullutavalt. Ma lihtsalt vahin seal ja hingan täie kopsuga seda lapsepõlve vabaduse lõhna, kõigi lootuste ja alguste aroomi, millest iialgi ei saa küllalt ja mis alati liiga ruttu ära õitseb.

Hooaeg lõppes kompotiga

Neljapäev, mai 5th, 2022

Pean alustama seda postitust meenutusega lapsepõlvest. Mul oli hull klaverikiiks, mis seisnes selles, et kus iganes ma klaverit nägin, oli kohe vaja seda klimberdada. See kiiks ei ole mul tegelt isegi üle läinud, suur nõrkus on mul igast erinevate klaverite vastu siiani. Igatahes, õudselt väga tahtsin minna muusikakooli või vähemalt Maseri juurde klaverit õppima, kus mu sõpski käis, aga vanematel ei olnud selliseks koolituseks raha. Kui olime 12-aastased, siis õnnestus emal oma töö juurest kaubalaost osta allahinnatud klaver, mis oli koormast maha kukkunud ja nats laiali lagunenud (kahtlustan, et see siiski “lagundati” sobivaks, et saaks ta ära osta). Selle peal siis õega klimberdasime nii, et kell oli klaveri peal ja võtsime aega, kui palju kumbki järjest võib klaverit hõivata. Sõpsi juures käisin klaveritundides, mul oli isegi päevik ja puha, nagu päris. Samal ajal käisin sõpsiga klaveritundides kaasas, kus Maser mitmel korral küsis, miks ma ometi ise seal õppima ei hakka. Ei mäleta, mida vastasin, kindlasti häbenesin ütelda, et vanemad ei saa selle eest maksta (mul tänagi veel on tunne, et vaesust peaks häbenema). Aga vot. Kuhu ma tahtsin jõuda oli see, et igal kevadel, kui sõpsil klaveritunnid lõppesid, korraldas Maser õpilastele aiapeo. Millegipärast on sealsetest söökidest just eredalt meelde jäänud, et pakuti kompotti vahukoorega. Ja need aiapeod olid ka ühed sellised üritused, millest oleksin tahtnud osa saada.

Niisiis – kompott vahukoorega:

Mehel oli täna viimane klaveritund. Vaatasin, et lausa 19 korda on R viitsinud meie juures käia ja seda karukäppa õpetada. Täna siis oli hooaja lõpukontsert (kahe palaga, höhö) ja selle puhul me serveerisime kompotti vahukoorega ja vahuveini.

Esimene naerupahvak saabus muidugi siis, kui mees klaveriõpetajale ust avama läks, endal sinine pintsak seljas. Igast koolide lõpetamised käivad ju pidulikud, kuidas muidu saakski.

Teine suurem naerupahvak saabus siis, kui klaveriõpetaja ulatas mehele tunnistuse ja ilusas potikeses sukulendi.

Õnnelik klaverikunstnik

Sukulenti ma ei pildistanud, aga see on väga armas ja sobitub meie klaveri peale ideaalselt.

Peale põgusat kahepalalist kontserti ja mehe edenemise analüüsimist istusime elutoas, maiustasime kompotiga ja jõime roosat vahuveini. Laterdasime ja naersime. No niivõrd tore ikka, et R viitsis sügisest kevadeni me juures käia ja mehele klaverimängu algtõdesid õpetada. Ma poleks ausalt öeldes uskunudki, et igasuguseid kohmakaid vendi on võimalik mängima panna, hahaa.

See asi on nüüd ka siis tehtud.

Mul endal on olnud ärev nädal, sest alustasin uues kohas töötamist. Ööl enne esimest tööpäeva magasin nii halvasti, et peaaegu ei maganudki. Aga pabistada ei olnud tegelikult vaja, sest uued kolleegid on väga toetavad ja töö tundub ka selline, mis võiks mu silma üle hulga aja jälle särama panna. Raske on, jaa, muidugi on. Aga loominguline ja põnev. Sihuke tunne oli esimesel tööpäeval nagu oleksin jälle ülikooli astunud, lihtsalt meeletus koguses õppimist. Aga mis kõige tähtsam – mu töö on tähenduslik ja kuna sõda on meile nii lähedal, siis on mu motiveeritus ka üle keskmise kõrge.

Oma tööst ma tegelikult üldse rääkida ei saa ega või. Ma pole mitte kunagi varem töötanud nii rangete turvareeglitega organisatsioonis ja igal sammul mõtlen, mida tohin surkida ja mida mitte. Ma nii väga loodan, et mulle hakkab seal meeldima ja samas tajun, et tööd on seal kõvasti rohkem, kui mu koormus 0,5 ette näeb. Ma pole mitte kunagi varem haridustehnoloogina töötanud, aga haridus peaks mul selleks nagu ülikoolist siiski olemas olema. Antagu ainult tarkust selle kõigega hakkama saada!

Oma uue töökoha tõttu ööbin nüüd öö või paar nädalas ka teises kodus, kus pean vahepeal võitlema sellise tiigriga:

Sofi on majas boss, aga mind tunnistab õnneks pereliikmena (võõraste peale susiseb mis hirmus)

Võrdluseks Mardi pere nuntsberg:

Kõige ägedama mustriga kass, keda eales näinud olen

Tore on teiste kasse ja lapsi nunnutamas käia, ise ei viitsi enam kellegi eest hoolitseda.

Mis siis veel? Peaks nagu kevad olema, aga õiget sooja ikka veel pole. Vähemalt toas akna peal redised valmivad:

Väga hea maitsega redised, on mahlased ja pole kibedad
Meil Haapsalus õitsevad sellised puud, kirsid äkki või?

Homme on mul kolledžis ühe grupiga loeng ja teisega eksam. Täna terve päev nendeks valmistusin ja ise mõtlesin, et nüüd siis ongi mul pmst kokku täiskoormus ja kestev vehkimine. Kas ma sellest mitte ei unistanud just äsja? Aga just siis, kui olin oma uue töökoha konkursi võitnud ja lubanud sinna tööle minna, sain kolledžist pakkumise koormuse suurendamiseks. Miks igast sellised asjad alati valel ajal tulevad? Kuna teine arvutiõpetaja loobus, sain endale kõik grupid, kellel seda ainet vaja on. Kui ülikooli pakkumine oleks tulnud kuu või paar varem, ei oleks ma enam kuhugi mujale kandideerinudki. Siiski on mul hea meel, et kandideerisin ja kindla töökoha sain, sest pinsini ainult võlaõiguslike lepingutega töötamine ei tundu turvaline, pole mingeid sotsiaalseid garantiisid. Igatahes on nüüdseks lõppenud mu hommikune rutiin, mis nägi ette kohvi kõrvale töökuulutuste lugemise.

Kõige parem on ikkagi see, et mul ei ole enam niisugust elust väljavisatu tunnet nagu juba terve aasta see mind kummitanud on. Mulle üldse ei sobi niisama vedelemine ja mehe kulul elamine. Need mõned kursused ülikoolis, millega olen sel õppeaastal raha teeninud, ei ole olnud mu vormis hoidmiseks piisavad. Päriselt tundsin, et hakkan vaimselt alla käima, mis sellest, et kohati on olnud vaja isegi üksjagu pingutada. Nüüd siis, kui kõik oma kolm väikest töökohta kokku rehkendan, saan ilmselt täiskoormuse kätte. Täna ma olen rahul sellega.

Töörahva töö

Pühapäev, mai 1st, 2022

Hull nädal

Laupäev, aprill 30th, 2022

Mõni nädal on selline, et elu on väga palju. Esmaspäeval ja teisipäeval olime Tartus, kus mees laseb oma tervist uurida. Esialgne diagnoos ja parim uudis on see, et Parkinsoni tal ei ole, aga uuringud jätkuvad. Üldiselt oli Tartus väga mõnus tšillida, ööbisime jälle Pallases ja nautisime elu.

Hospidalis
Mu lemmik Grimbergeni õlu 😀
Chaplinis. Peab ütlema, et Ristiisa söök meeldis mulle rohkem.
See “südam” on kartul
Igasugune patustamine peab nüüd lõppema, sest ma olen paks ja see ajab mind närvi 😀

Neljapäeval olid meil külas kolmanda kursuse tudengid. Neil oli kangesti vaja tulla meile grillima, kuigi ilm oli külm ja kõle, pealinna all sadas isegi lund. Haapsalus paistis küll päike, aga tuul oli külm. Vihm saabus õnneks alles siis, kui rahvas ennast juba koduteele asutas. Igatahes oli meil tore ja kas pole mitte äge juba ainuüksi see fakt, et tudengid tahavad omaalgatuslikult tulla õppejõudude juurde grilliõhtule?

Kevad venib nagu tatt, kogu aeg on külm ja suvi oleks nagu ei tea kus kaugel mägede taga. Aga taimed toas kasvavad mis mühin ja ega ma eriti vist enam ei kannata, pean oma tomatid-kurgid lähipäevil kasvuhoonesse ära paigutama.

Kurgid õitsevad ja viljad on küljes
Tomatid ka juba lähevad käesti ära

Aru ma ei saa, panin ju ometigi tänavu kõik seemned hiljem mulda, aga ikkagi on taimed varakult väga suured.

Eile olime Raplas kossu vaatamas ja pärast pubis söögil ja õllel. Mõnna.

Taustal seisab mingi bänd pmst pea peal, et rahvast tantsima meelitada, aga rahvas ei taht.

Jäime Raplasse ööseks, sest hommikul oli vaja sealt tuua hunnik ehitusmaterjali. Mees hakkas pööningut välja ehitama, tasapisi meisterdab sinna endale töötuba. Laupäev kujunes siis selliseks, et askeldasin Rapla kodu aias. Kaevasin endale mingeid juurikaid välja, mida Haapsalu aeda panna ja aitasin Kmr-i daamil aeda korrastada – tegin puhtaks maasikapeenra, urgitsesin välja murulaugu ja peterselli, koristasin lillevarsi. Oma vana kompostri ka likvideerisin ja selle, mis sinna kogunenud oli. Eriti ei olnud.

Kompostrisse korjan ainult rohimise jäänuseid

Pistsin muuhulgas sibulad mulda ja istutasin natuke maasikaid ja küüslauke ringi. Tõin endale teisest kodust floksijuurikaid ja igihali või mis selle nimi nüüd ongi, istutasin ja kastsin.

Üldsegi ei suutnud otsustada, kuhu komposter panna, aga viimaks ikkagi jäi see peenarde juurde.
Ükspäev enne avaldas el cato jällegi arvamust, et me kõike ainult temale ehitame.
Mul oli õhtuks toss nii väljas, et lihtsalt lebasin kuuri terrassil

Ütlesin täna lastele, et meie isa on üldiselt kõige segasem vend, keda ma eales tundnud olen. Isegi hullem kui Matvere. Igatahes leiutas ta täna viisi, kuidas üle 40 kilo kaaluvad ehitusplaadid pööningule saada. Ehitas mingise renni nende lohistamiseks ja… Hull, noh!

Kas ma muidu mainisin, et mees ehitab endale pööningule töötuba? See on tal selline niisama nokitsemine kuniks massiivsemaid ehitustöid saame tegema hakata. Muidu üldiselt on ainus tänavune kriitiline töö, mis tuleb ära teha, parkla ehitus. Meil ei kannata õue peal eriti autosid parkida, sest maa on savine ja vähimagi vihmaga jääme siia lihtsalt kinni.

Mul on viimane vaba nädal, järgmisest nädalast alates olen päriselt tööga hõivatud. Vist. Lepingut veel ei ole, aga igasugu tähtsad korralduslikud toimingud on juba tehtud. Et kas ma pabistan ka? Mhmh. Mõtle ikka, kui ma osutun nii turakaks, et ei saa hakkama ja põrun täiega?! Mees arvab, et see ei ole võimalik. Ise ma unistan sellest, et see töö mulle hullusti meeldima hakkaks.

Aiatöölauba

Esmaspäev, aprill 25th, 2022
Järjekordne vanarauakoorem
Linnavalitsus ei saanud eterniidi kogumise projektile raha, mistap mees viis need ise jäätmejaama
Murulauk ja sassilauk
Puhastasin ja tasandasin aia kõige koledama koha, kuhu peenramaa teha
Oksad põletasin grilli sees
Kolm kasti panime paika pühapäeval
Pühapäeval said paika ka austerservikupakud
Mrt pani kasvuhoonesse puidust toed, et oleks kindlam tomateid siduda

Täna on esmaspäev, külm ja vihmane. Mees on koolitusel, ma istun suures ülikoolis (allasutuse siseväljend) ja teen igasuguseid tähtsaid asju. Veidi aega tagasi olime vana osa kohvikus, kus ma alati tunnen endale suurt nostalgiat peale tulevat. Veider on olla siin majas õppejõuna, peale mitmeid ukse taha jäämisi ja hilisemaid pikki tudengiaastaid. Kõik muutub. Me muutume. Iial ei tea, mis järgmiseks tuleb (kui “kumminaalmaksud” kõrvale jätta).