Libista slaiderit (vaata täisekraanil) 😀
Archive for the ‘Verandaga maja’ Category
Veranda. Varsti. Võibolla
Teisipäev, juuni 16th, 2026Aiandust ja värki
Pühapäev, juuni 7th, 2026Seekord on mu nädal poissmehe elu eriti kiiresti läinud. Mrt on Põhja-Makedoonias, saadab muudkui meile koledaid pilte sealt, kõik tundub max nõukaaegne. Alles eile, kui neid veeti pmst Albaania piiri äärde, hakkas ilusaid pilte tulema. Nt selliseid:
Muidu üldiselt tal paistab seal kena puhkus olevat, kuigi on töölähetus. Ma näen, et ta on rõõmus 😀
Mehe silmaring on lähetuste ja doktorantuuri reisidega nii laiaks läinud, et ega ta varsti vist ei mahugi enam sellega koduuksest sisse. Aga ta võib siis verandauksest käia, see on kahe poolega 😀
Mul oli intensiivne töönädal peale väikest puhkusejuppi ja ausalt öeldes tuli tunne, et üldse ei taha enam tööle minna. Aga siis, kui juba kohal olen ja töösse sukeldun, läheb tunne heaks ja üsna ruttu tekib vastupidine tundmus – mul on nii huvitav töö ja kenad töökaaslased, et ega ma vist ennast niipea pensionile ei sätigi.
Kontoris käimise juures on nüüd tore see, et Alu söökla hakkas taas lõunateks lahti olema ja nad teevad me kooli inimestele ka soodukat. Sööklat rendib mees, kes pidas aastaid Nõmme kõrtsi ja nüüd, kui ta kõrtsi lepingu üles ütles, hakkab ainult Alus tegutsema. Plaanivad nädalalõppudel ka õhtuti lahti olla ja. Nad muidu toitlustavad meie kursusi igal nädalalõpul ja kui meil nädala sees ka kursused või seminarid majas on, siis neid ka. Head kodused toidud on, paras nostalgialaks. Portsud on neil mu jaoks küll nats liiga suured, aga seekord ei saanud pidurit tõmmata, sest toit toodi köögist. Nõmmes ma meestega koos söömas ei käinudki enam sellepärast, et seal võis ennast lõhki süüa. Portsud tulid köögist ja ei taibanud öelda, et pange mulle vähe.
Nostalgia seisneb palju ka selles, et kui mu lapsed väikesed olid ja me Alus elasime, käisin nendega seal lõunat söömas. Ja siis ka, kui Mrt-ga ajalehes töötasime, sõitsime vahel Alusse sööma (kahtlustan, et see juhtus peale palgapäeva peamiselt, sest siis me olime vaesed).
Et ma ka natuke reisida saaksin, sõitsin keset töönädalat üheks ööks suvilasse. Mul oli peamiselt soov osta Kuressaarest üks roos, mida mitte kuskil mujal ei müüda ja mida juba mitu aastat otsinud olen. Pealegi oli mul vaja sisse hingata meie õue sireleid, mis nädal tagasi alles nupus olid. Muidugi ma siis neljapäeva õhtul jooksin väheke ka muruniitjaga õue peal ja tegin endale ülimõnusa sauna. Muru polnud eriti kasvanudki, peamiselt oli kuivanud, aga tõmbasin ikkagi veits ühtlasemaks. Ma täiega kaifin seda, kuidas meil mets lõhnab ja kui vaikne seal on. Musträstad laulavad ja kägu kukub. Reede hommikul vahtisin tõtt metsnugisega.
Reedel tegin suvilast oma jupikese tööpäeva ära ja kimasin Kellamäe aiandisse roosi järele. Tegelikult ostsin neilt ära kaks viimast Aichat. Üks hakkas täna hommikuks juba õitsema.
Seda, mis sort see on, sain teada tehisintellektilt. Pildistasin juba mitu aastat tagasi Kuressaare kesklinnas ühe notari akna all hullumalt ilusat roosipõõsast, et selle järgi istikuid otsida, aga mitte kuskilt ei leidnud. Nüüd taipasin viimaks pildi TI-le sööta ja see andis mulle kätte sordi nime ja suunas sirgelt Kellamäe aiandisse, et sealt saab. Istutasin roosid keset muruplatsi selle mõttega, et kui need suureks põõsaks kasvavad, siis vast annavad terrassile ka väheke privaatsust. Aga ega mul polegi siin eriti enam mingit kohta, kuhu roose istutada, sest siia väikesesse aeda ei mahu eriti midagi.
Eile sadas terve päev vihma, aga õhtul tuli päike välja ja läksin rattatiirule. Ma heasti kaifin siin linnas ja ümberkaudsetes metsades rattaga sõitmist, sest lihtsalt nii ilus ja lõhnav on kõik. Vahel rattatiirult tulles tunnen, et nägu kisub krampi, sest mul on siin ringi tuuritades permanentselt suu kõrvuni. Praegu on meil siin küll veinipäevad ja sellepärast olid igal pargipingil ja promenaadi põõsaste all veiniklaasidega seltskonnad. Siiski mingeid purjalik tegelasi näha polnud, kõik oli vähemalt sel varasemal õhtul viisakas. Päike küttis, aga tuul oli nii külm, et pidin sooja jopega olema. Kerged tepitud joped on jahedamal suveõhtul idekad.
Eile oli üldse üks mõnus laupäev, mille max kaifimiseks puudus siit ainult mu mees. Tegin vihma tõttu ainult tubaseid toimetusi, koristasin ja meisterdasin kurgisalatit. Meil tuleb kurke nii toast akna pealt kui kasvuhoonest nii palju, et mul on värskest kurgist päris kopp ees juba. Tegin siis ühte salatit, mis peaks külmkapis säilima mõned kuud (ei ta säili, ära sööme).
Tänavune parim aiandusavastus on, et kurke saab idekalt kasvatada toas akna peal.
Ma üldiselt püüan pühapäeviti aias mitte töötada, aga kuna eile oli vihm, siis jäi isegi niitmine tänaseks. Akumuruniitja õnneks erilist lärmi ei tee. Vehkisin hommikul kolm tundi rohida ja tõmbasin muru madalaks. Meil praegu on aias vähe õisi, ainult sirel, mairoos, natuke teisi roose, rododendron ja üks pojengiõis. Ja maasikaõied muidugi, neid on palju ja vilju on ka juba küljes üksjagu. Aiale hakkab viimaks värvi andma ka aktiniidia, nüüd ometi ta lehed värvuvad ka roosaks. Kusjuures tänavu peaksime saama sellest palju väikesi kiivisid, sest õitseb ta seekord ohtralt. Eelmisel aastal oli aktiniidial ainult üks vili ja sellegi pistis keegi linnuke pintslisse.
Lõikasin hommikul maha ka tulpide ja nartsisside varred, need on äraõitsenult liiga koledad. Viimasel pildil on (vasakult alates) piparmünt, mustsõstar, hortensiad, floks, ebajasmiin ja üks väike roosike. Kõik alles roheline, aga paistab, et eelmisel aastal istutatud põõsad hakkavad tänavu kõik kenasti õitsema. Olen seda aiaäärt ja peenart tänavu rohinud vist juba viis korda, sest naadirünnak on pehmelt öeldes hullumeelne.
Nii me siin elame. Mul on ülikoolides kursused lõpetatud, hinded välja pandud ja peaks justkui nagu juba suvi olema. Täiega kaifin nädalavahetuste vabadust. Nii ilus aeg on, et tahaks seda kuidagi aeglasemalt kulgema panna. Aeg on aeglane ainult laiseldes vist, seda võiks vahelduseks proovida.
Aprillist maisse
Teisipäev, mai 12th, 2026Üritan viimaste nädalate tegemisi kirja panna, aga tõsi on see, et pooled asjad on juba meelest läinud. Mrt oli jälle ära tervelt üks nädal, ma olin kaks ööd taksojuht, et mees lennule viia ja pärast lennujaamast koju. Öine ülevalolek on väga kurnav, aga ma ei võinud lasta tal autot nädalaks lennujaama jätta, sest siis ma poleks mitte kuidagi siit linnast tööle saanud. Mu oma auto on olnud remonditöökojas üle kahe kuu, eile tuli teade, et sai valmis ja tuldagu järele. Remondi tõttu ei saanud ma õigel ajal autoga ülevaatusel käia ja nüüd ei saa ma sellepärast oma autoga sirgelt koju sõita. St peame klapitama aegu, et kes toob auto töökojast ära ja millal Mrt mu lapse juurde auto järele viib ja millal sellega ülevaatusele saan. Loodetavasti homme.
Aga Mrt viljeleb hoogsalt konverentsiturismi, seekord käis Kairos ja pidi seal ka esinema. Kuna Mrt on jätkuvalt tark ja ilus, läks kõik suurepäraselt.
Kui nii kaugele sai juba mindud, siis lasi Mrt koos oma juhendajaga ühe konverentsipäeva lihtsalt üle ja käis Giza püramiide vaatamas. Vähe sellest, ta käis ka püramiidi sees.
Need, kes mehe selja taga näppu viskavad, on mingised Austraalia kutid.
Need asjandused on tal ka nüüd siis nähtud (lähevad samasse kategooriasse nagu Eiffeli torn, et lihtsalt peab ise nägema). Mees rõõmus.
Mina olen kogu aeg kodus ja töötan liiga palju. Eelmine nädal oli eriti kreisi, sest reedel oli Mrt sünnipäev, laupäeval mees koolitas mu töökohas instruktoreid ja pühapäeval hindasin ja tagasisidestasin magistritudengite eksamitöid. Kui tihe töönädal on selja taga ja nädalalõpp kujuneb niivõrd töiseks, on esmaspäeva saabumine suur kergendus.
Sünnipäev oli seekord õnneks vähese rahvaga, kuigi kahju oli, et suur poeg oli Abu Dhabis ja Sassu Lätis võistlustel. Meil on iga aastaga aina raskem peret kokku saada. Aga kuna järgmisel hommikul vara pidime koolitama sõitma, oli ikkagi hea, et polnud pikka pidu ega suuremat suhtlemist. Ühed kohalikud sõbrad ilmusid küll umbes kella poole üheksa ajal aia taha ja tõid mehele kingituse, aga ise läksid hoopiski välja sööma ega tulnud tuppa. Ma üldse ei häbene öelda, et olin rõõmus, et mehe sünnipäev piirdus ainult me väikese perega, sest oli reede õhtu, mis meie jaoks keset töönädalat ja järgmisel hommikul pidi Mrt olema igati vormis täiskasvanuid koolitamas.
Instruktorite ja KLK töötajate koolitamine läks mu meelest igati hästi, sest nagu öeldud, mu mees on tark ja ilus 😀
Laupäev venis pikaks, mõisast koju jõudes olime mõlemad suht kutud. Pühapäeval jätsin isegi kõnniringi ära, haarasin juba varahommikul labida ja läksin maasikaid ümber istutama. Kaste oli alles maas ja päike polnud veel peenrakastideni jõudnud, sellepärast oli veidi ebamugavalt märg, aga tahtsin aiatöö varakult ära teha, et jääks aega tudengite töid hinnata (see võttiski mul terve pika päeva, alles peale kella 18 lõpetasin). Likvideerisin paar vana peenrakasti ja istutasin nendest maasikataimed ümber peenrakanga aukudesse. Neis kastides oli võimatu naadiga võidelda ja üldse liiga vähe taimi mahtus neisse. Paar kasti on küll veel alles, aga suur osa taimi on nüüd eraldi peenras, kus neil ehk paremad kasvutingimused.
Eelmine suvi oli megalt vihmane ja talv pikalt külm, mis tegi seda, et me väravad hakkasid veel hullemini mängima kui esimesel aastal. Isegi me vana metallvärava postid kerkisid veidi paigast ja ma vaatan linna peal käies, et mitmed majaomanikud on sama asjaga hädas. Igatahes tuleb väravatele alla valada ühine betoonist vundament, et kui tahavad kerkida, siis püsivad vähemalt koos sirged. Mrt võttis väravad eest ja lõhkus postid betoonist välja. Eile oli jälle tormituul ja tundsin kergendust, et tuul väravaid ei lõhu ja need ei saa eest kukkuda, sest on juba “ära kukkunud.”
Tahaks väravad enne korda saada kui maja juures uuesti suuremad ehitustööd lahti lähevad. Jama on muidugi see, et Mrt on varsti jälle nädal aega lennus ja osadel nädalavahetustel on tal veel loengud (töö, mitte õppimine). Muidu õpingutes on mees igati edukas, suudab vist lausa 90 EAP esimese aastaga kokku saada (atesteerimist pole veel olnud, aga küll saab). Mehe juhendaja ka juba arvab, et Mrt võiks kraadi kätte saada kolme aastaga, kuigi nominaal on neli ja plaan oli üldsegi tehtud viiele aastale. Oleneb muidugi, kuidas õnnestub edaspidine artiklite avaldamine, aga kohustuslikud doktorantuuri õppeained on mees juba ära teinud kõik ühe jutiga. Ehk et päriselt ta ei peagi enam järgmistel aastatel loengutes käima. Mrt võttis kohustuslikele ainetele lisaks sel aastal ka ühe vabaaine, sest tundus huvitav ja vajalik. Ega ta ei oska ju ainsatki asja mõõdukalt teha.
Hakkasin ükspäev ploomijuurikat välja kaevama, aga muidugi ei käinud mu jaks sellest üle. Mrt viis töö lõpuni ja tasandas maapinna, nüüd pole enam ohtu autoga kuhugi pihta või kuskilt üle tagurdada.
Mul on sel nädalal veel SKA tudengitega eksam teha ja kolledžis üks pikk loengupäev kahele kursusele, siis võin hakata ennast juba suvesse sättima. Keegi võiks talvel mulle meelde tuletada, et otsustasin akadeemias enam rohkem mitte loenguid anda. Eriti pärast seda, kui mu auto Lasnamäel sodiks sõideti, ei taha ma sinna kanti üldse minna, aga muidu peamiselt need talvised varased pealinna sõidud siit ääremaalt on jubedalt kurnavad. Lisaks on hullult kurnav kõik see suhtlemine, mis õpetajatööga kaasas käib. Kolledži üksikud loengud võibolla teen isegi ära ka tulevikus, pole veel otsustanud, kuidas edasi. Eks näis, kuidas sel laupäeval läheb, üks grupp on seal päriselt raske ja võib juhtuda, et loeng kujuneb selliseks, et võtab igasuguse õpetamise isu ära.
Täna kuulsin esimest korda Haapsalus ööbikuid laksutamas, mis tähendab, et võin hakata taimi toast välja kolima. Mul pooled kurgi- ja tomatitaimed ongi tegelikult juba kasvuhoones, osad jätsin igaks juhuks tuppa. Muidu üldiselt on meil siin ilus. Lilled õitsevad ja isegi austerservikuid on.
