Archive for the ‘Verandaga maja’ Category

Pooleli

Pühapäev, september 26th, 2021

Ilm oli imeline, keskpäeval isegi +15 ja palju päikest. Mees nikerdas üle hulga aja kuuri ehituse kallal, nüüd on vist peamiselt osad tuulekastid veel teha. Tagaküljes on vihmaveerenn ka paigas.

Mees ja kured

Eile viisime kuurist õuetoast diivanid verandale talvekorterisse, ainult väikese laua ja toolid jätame talveks sinna. Mõtlesin verandal ka enne talve suurema koristuse teha, aga kuna ehituskola on ikka veel ees, ei hakka vist enne kevadet majandama. Kasvuhoone on korras, täna võtsin sealt tomatite potid pelargoonide ümbrispottideks. Lilled tõin tuppa akende peale, need on megalt suureks läinud ja võtavad palju ruumi.

On olnud imeilus nädalavahetus. Looduse vaated võtavad ahhetama, vinged värvid ja lindude rändehääled. Hea on tunda, et linnud lähevad, aga meie ei pea minema mitte kuhugi. Ei ole seda kurba suve lõppemise tunnet, mis tavaliselt, sest tänavu me suvekodust ära ei koli.

Kõndisin nii eile kui täna üle 10 kilomeetri mereääre ja metsaradu, täna tegin lisaks pika rattatiiru. Isegi päikese käes mõnuleda sain. Mu D-vitamiin on, muide, midagi üle 80 mmol/l. Ei mäletagi, et see mul kunagi nii kõrge oleks olnud. Aga ilus suvi oli ja vabadus. Mingi ülekere päevitamisega ma ei tegele, ainult jalgu olen teadlikult pruunistanud.

Oot. Tuli meelde üks asi. Päästsime suvel Koidula tänavalt auto alla jäämise eest ühe suure siili. Ta oli juba viga saanud, ühte tagumist jalga vedas järele. Tõime ta enda aeda veranda seina äärde lillepeenrasse, kus teadsime talle toitu jätkuvat. Vett panime ka kausiga, sest kuumad ja kuivad ilmad olid. Paar päeva ta seal tukkus ja siis kadus kuhugi. Kaugele ilmselt ei läinud, sest täna nägi mees samasugust isendit kuuri alla lipsavat. Kui see on sama siil, siis enam ta igatahes ei lonka.

Meil siin muidu kõik siilid kogunevad õhtuti Konnakülas ühe tädikese aeda, sest see söödab ja joodab neid. Tore ikka, et teistele ka siile jätkub. Muidu meil muid loomi ei ole kui naabrinaise kass. See elabki meie aias, ma panen talle vett ja tema püüab hiiri. Viimasel ajal on ta lemmik peesitamise koht auto järelkäru, seal ta siis istub ilusama ilmaga. Vahel tukub ka kuuris, me suvetoa eesosas põrandal, mööblisse ta ei roni. Halvema ilmaga poeb kuuri põranda alla ja pikutab seal kanga peal. Kahju, et ta nii pelglik on, et isegi ta enda perenaine teda paitada ei saa.

Homme on esmaspäev, mis tähendab, et puhkepäev. Peame uue elukorraldusega veel harjuma. Valmistasin tänagi natuke loenguid ette, aga põhitöö jääb ikka enamasti nädala teise poolde. Sel nädalal töötasin mitu päeva nii pikalt ja intensiivselt, et mingi peavalu aimdus hakkas tulema. Selline pressiv pingetunne. Mul pea ei valuta tegelt mitte kunagi. Esimest aastat mingeid ained teha on ikka meeletult töömahukas, aga õnneks on mul selleks vaim olnud valmis. A milleks mul vaim valmis ei olnud, on see, et üks mu tudeng on tipptasemel ärianalüütik, hahaa. Nali on selles, et mul ei ole talle mitte midagi õpetada. Õnneks oskasin esimeses loengus teda appi võtta teisi õpetama, sest mida muud ma teha saaks. Ilmselt ta rohkem ei tule mu loengusse oma kallist aega raiskama 😀

Valge klaver

Laupäev, september 25th, 2021
Mu eluunistus

Täna see viimaks juhtus, et läksin oma säästude kallale ja tõime linnast digitaalse klaveri koos pingi ja kõrvaklappidega. Ei mäletagi enam, kui kaua olen valget klaverit otsinud, vähemalt viimased neli aastat. Olen vaadanud restaureeritud pianiinosid, aga need on enamus liiga kallid ja viimane taskukohane osteti suvel mul suht nina alt ära. Ja hea ongi, sest uurisin täna lähemalt, millist hooldust üks pianiino vajab ja no sellega ei saa meie hakkama. Lihtsalt liigne luksus oleks niisugust majas pidada. Digitaalne on mitmes mõttes mõistlikum valik – annab rohkem võimalusi ja võtab vähem ruumi. Suur eelis on see, et saab kõrvaklapid külge panna ja ainult endale mängida nii, et toas on vaikus.

Noodid on mul kõik teises kodus ja peast mäletan lugusid poolikult, siiski oli tore üle hulga aja klimberdada. Mul on ettekujutus, et ühel päeval, kui veranda on remonditud ja soe, kolib klaver sinna. Sellepärast ka valge mitte pruun, mis oleks tuppa paremini sobinud. Aga ma ütlesin endale, et ma ei osta mööblitükki, vaid klaveri, sellepärast ei pea see toas oleva mööbliga kokku sobima. Valge on helge ja ilus.

Mu sõrmed on kõverad ja kobad, aga see on suva. Endale mängin ju.

P.S. Me lapsepõlve Lirika klaver on selline, mille kohta üks häälestaja ütles juba palju aastaid tagasi, et seda ei saa korda teha. Et pmst tuleks ära visata. Kui Kmr ükspäev kodus suurema remondi ette võtab, läheb klaver kõige kaduva teed, kui keegi seda omale ei taha. Kui kellelgi perekonnas on soov see endale saada, siis antagu teada.

Elumärk siiski

Kolmapäev, september 15th, 2021

Aega mul on, aga lihtsalt ei suvatse blogida enam eriti sageli. Tööpäevad on mul ainult neljapäeval või reedel ja siiski enamasti poole päeva kaupa. St need on loengupäevad, kui pean ennast välja vedama, teistel päevadel istun kodus ja valmistun oma väikesteks töösutsakateks. Õppida ja meenutada on mul megalt, aga see tegelt teebki töö huvitavaks. Esialgu tundub, et oli õige otsus midagi peale ülikoolitöö mitte tegema hakata, saab rahulikult järje peale. Tulevikus, kui koormus sama väikseks jääb, peaksin ilmselt siiski mingi vähemalt poole kohaga töö juurde otsima, millega teine pool nädalast täita.

Mrt-l on kõik väga hästi. Reedeti töölt tulles ohkab kerge irooniaga, et jälle üks raske töönädal läbi. Kõik on küll uus selles mõttes, et mingit juhtimistööd ei ole ta varem teinud, aga samas on ta päevad enneolematult rahulikud. Neil päevil küll, kui ta oma loenguid annab, on sebimist rohkem, aga muidu on ta sattunud täiesti teistsugusesse elurütmi. Vajab harjumist, et telefon ei helise katkematult ja teda ei rebita mitmes suunas üheaegselt. Pole vaja kuhugi tormata, ei mingit tulekustutust ega tüütuid probleeme. Mrt töö on loominguline, palju on planeerimist ja läbirääkimisi, mis vahelduvad koosolekutel istumistega ja tihti ka töölõunatega koos kolleegide või külalistega. Siuke värk. Tasus ikka ülikooli minna ja see kraadike ära teha. Kuna mehel on leping natuke vähemate tundide peale kui täiskoormus, siis on tal esmaspäevad vabad. Ainult mingite erakorraliste ürituste tõttu on ta vahel ka esmaspäeval tööl, aga siis võtab vabaks näiteks teisipäeva. Eile käisimegi teises kodulinnas igasugu asju ajamas ja lastel külas.

Olen aastaid mõelnud, et mees ei kasuta oma potentsiaali ära, st et ta võiks teha midagi hoopis põnevamat kui arvutite parandamine ja mingite mammide nõustamine. Nüüd siis viimaks toimus kannapööre ja esialgu tundub, et otsus oli õigemast õigem.

Me oleme ka nüüd need, kes suve lõppedes ei pea “suvilast” ära sõitma, vaid võime mere- ja metsaelu nautida aastaringselt. Ja lisaks vanalinna oma tummise “laristuga”, eks ole.

Väike poeg töötab tehnikaülikoolis juba suve algusest saati. Nüüd, kus tal ka loengud jälle algasid, said nad koos paari kamraadiga seal isegi oma kabineti. Eks näis, mis sellest projektist välja kasvab, igatahes on tal väike lisakopikas õpingute ajaks olemas. Lapsevanemad rõõmustavad. Kmr-il pea lõikab reaalaineid aukartust ärataval tasemel.

Mis me ehitustesse puutub, siis kuna algas töö ja vahepeal ka ilmad olid hullult märjad, on kuuril tuulekastid tegemata ja vihmaveerennid ka panemata. Mrt lubas, et sügisel saab see putka siiski lõpetatud. Paistab, et parklat me sel aastal ei tee. Parkimisega on siin muidugi jama, sest vesiste ilmadega läheb õu pehmeks ja peame autosid hoidma tänaval. Samas suurem tänav asendab siin vähemalt jaanuari lõpuni linna peatänavat ja seal ei tohi isegi peatuda, parkimisest rääkimata. Vbla peaksime ikkagi üritama seda asja siin orgunnida. Firmal, kellelt igasugu pinnaseveo teenust tellime, on jube palju töid järjekorras kogu aeg, sellepärast on raske asju ette planeerida. Eks näis, mis sellega saab, oleme ju mitu aastat saanud murumättal sõita, ehk kannatab veel natuke.

Natuke sügist:

Hakkasime nüüd ärkama päikesetõusul, et jõuaks oma jooksud ja kõnnid enne tööpäeva ära teha. Täna oli varahommik eriliselt ilus, kui vihm lõppes ja tõusev päike maalis kõik ilma kollaseks. Siin linnas on imeliselt palju loodust, mida igapäevaselt nautida.

Kuuril katus peal

Neljapäev, august 26th, 2021
Plekk pandud. Täitsa ilus.

Vabariigi koristus

Reede, august 20th, 2021

Kui keegi täna küsib, kas sellist Eestit me tahtsimegi, ma vastaks, mhmh, jaa!!! Päris aus see vastus poleks, sest tegelikult ei osanud ma tahta sellist Eestit nagu meil peale 30 aastat vabadust on. Ja seda ütleb inime, kes on juba viiendat kuud töötu! Täna, kui Ruth näitas pilte mõisapargi ja kodutee kuuseriisikatest, meenus mulle, kuidas Alu pargis lastega seeni korjasime, võiseeni ja kuuseriisikaid, ja olime õnnelikud, et ometigi midagi on meil kartuli kõrvale võtta. Sügisel, kui maa juba kahutas, korjasime maja tagant lepikust mingeid külmunud seeni, mida pidasin lepariisikateks, aga ega ma ei tea, mis need olid, kupatatult kõlbasid kastmeks küll ja maha me ei surnud. Kartulit, makaroni ja mingit pudrumaterjali meil enamasti söögiks oli, aga midagi liha või kala või sellist oli õige raske hankida. Mäletan, kuidas külla tulnud rootslastele ostsin Rakvere pihve, mis olid nii kallid, et endale me neid koju ei ostnud mitte kunagi. Neid lauale pannes oli mul tunne nagu oleksin ka natuke see inimene, kes võib endale osta sellist toitu, mida tahab. Me olime kohutavalt vaesed.

Ega ma ei mõtle siin pikalt heietada. Lipp lehvib maja peal juba varahommikust saati, aga ise oleme suurema osa päevast teinud tööd. Päev oli imeliselt päikeseline, vahelduseks suurtele paduvihmadele, mis katkematult meid uputanud on. Peale hommikust kõnni- ja jooksuringi võtsime ette puude kuuri vedamise ja majanurgast lauavirna likvideerimise. Vanad põrandalauad olid hoiustatud selleks, et neist kuurile põrand teha ja see on valmis, ülejäänud jupid saagis mees ahju panemiseks. Aga lauad on nii märjad, et pidime need kuuri alla suvalt loopima, ei saanud riita panna. Mees tegi veel seda, et värvis kuuri väljastpoolt üle. Õhtupoole tegime väikese jalutuse ja siis lihtsalt grillisime ja tšillisime kuni vihm meid tuppa ajas. Kuuril ei ole veel katust, see on ajutiselt koormakatte all, mis laseb mõnest kohast vett läbi. Katuseplekki ootame.

Lõpuks ometi sai selle majanurga tühjaks. Seal tänavu isegi moonid ei õitsenud, sest lauavirn oli ees.
Jalutuskäigul hüppasime läbi suveniiripoest, mul oli seda inglit haigesti vaja. Ilmselgelt oleme jõudnud omadega Maslow´ püramiidi tippu…

Kaks korda on mul täna silmad märjaks läinud. Esimest korda siis, kui lossihoovist kostis me õuele üks ilus vabaduse laul ja teist korda siis, kui NATO hävitajad üle lendasid. Ma vahel nagu päris hästi ei usu, et nüüd ongi nii, et üle poole oma elust olen elanud vabas Eestis.

Karp koos

Teisipäev, august 17th, 2021

Kuuri seinad on valmis, aga värvida ei saa, sest vihma aina kallab. See oli mehel väga nutikas idee, et panna ajutiselt katuseks koormakate, muidu poleks üldse ehitadagi saanud. Katusekatte hinnapakkumine ka tuli, üksjagu suurem kui mees arvas tulevat, aga peab võtma, mida antakse. Ehk saab sealt mingid vidinad veel välja visata, mida kuuri katusel olema ei pea. Vihmaveesüsteem siiski jääb, sest kalle on naabri poole ja ei taha neile vett kaela saata.

Saak eilselt kõnniringilt
Ühest puravikust saab kena prae

EDIT:

Suurem osa kuurist on elu nautimise koht.
Siia seina taha tulevad küttepuud. Aitab küll.

Nüüd on nii

Neljapäev, august 12th, 2021

Oleme täna enamuse päevast aias toimetanud – ma kärutasin õuel olevatesse aukudesse mulda ja silusin hoovi enam-vähem selliseks, et pole paha vaadata. Väga põhjalikult polnud vaja teha ja mingit murukülvi ei tule, sest millalgi pigem varem kui hiljem kooritakse kõik pinnas ära parkla ehitamiseks. Muru niitsin ka. Mees ehitas kuuri edasi nii kaugele, et katuseplekk ja seinalauad veel panna. Neid meil veel pole.

Maja katus on suht anekdoot. Me plaanime oma osale siledat punast plekki. Kõik ei jäänud pildile, aga naabril on tegelt veel trepikatus mingit seitsmendat sorti materjalist.
El cato seadis ennast kohe sisse.
Kasside lemmik ehitis ehk seda kassid ostaksid nagu Mrt täheldas.
Astrid Lindgrenid läksid teisele õitsemisringile.

Olen linnavalitsusele raporteerinud me õuel olevast asbestist, eterniitkatused andsin ka üles. Väga loodan, et lähima paari aasta jooksul suudame oma majaosale uue katuse panna. Tänavu oleks olnud aega teha, aga ei julgenud oma sääste laiaks lüüa suurte elumuutuste tõttu. Kui ükskord jälle mingi tööalane stabiilsus saabub, eks siis plaanime.

Arengud

Neljapäev, august 12th, 2021

Mees jõudis kuuri ehitamisega sinnamaani, et põrand on all. Seinte ja katuse materjali veel pole, aga pidimegi võtma natukeseks pausi, sest mees on omal külje sees miski lihase ära tõmmanud ja vajab aega paranemiseks.

Mrt praegu joosta ei saa, sellepärast teeme temaga enamasti hommikuti pikki kõnniringe, ligi 10 kilti linnas ja metsas. Kuna seeneaeg hakkab saabuma, siis naine teeb neil ringidel veits põikeid vasakule ja paremale…

Teisele teine, nagu ema tavatses ütelda.

Eile jõudsid viimaks me õuele masinad, mis viisid minema põrandate alt välja kaevatud pinnase ja lammutusjäänuste hunniku. Sinna olid lisandunud suured betoonikamakad, mille mees kuuri ehitades välja kaevas, arvatavasti kas vana kuuri või kasvuhoone vundament. Kuna vihma sadas, siis õue silumine jäi teiseks päevaks.

Eilse kõnniringi lõpus sattusime oma uue tööandja juurde väikesele nõupidamisele. Meid tabas täie laksuga teadmine, et juba paari nädala pärast tuleb tööle hakata. Tegelikult hakkasin tööle juba eile ses mõttes, et vihtusin enam-vähem valmis ühe kursuseprogrammi. Loengumaterjale ei ole ma veel midagi teinud, ainult erialast kirjandust olen suvel lugenud, mis tähendab, et nende asjadega läheb nüüd ka igatahes kiireks. Õnneks hakkab mul enamus nädalast vaba olema, jõuan esitlusi ja harjutusi teha, aga täpsed loenguplaanid peavad olema enne kooli algust valmis. Oma kooliajast mäletan, et on jube nõme, kui õppejõud pole teinud täpset kursuseprogrammi koos ajakava ja hindamismudeliga, ma selline olla ei tahaks.

Kuuri edenemine

Reede, august 6th, 2021
Vanad põrandad lähevad taaskasutusse
Ämblikud võtavad üle kõik, mida inimene ei liiguta

Puukuuri alged

Kolmapäev, august 4th, 2021

Mrt hakkas lammutatud kuuride asemele uut ehitama. Postid on valatud, aga nüüd selgus, et mehelt, kellelt oleme alati igasugu puitu ostnud, seekord midagi saada ei ole – materjal on otsas ja järjekord poolteist kuud. Peab uurima teisi variante, ehk saab siinsete ehituspoodide kaudu ka midagi.

Algus
Tugipostid valatakse torude sisse sellepärast, et need hakkavad maapinna külmudes mängima
Valatud ja kuivavad

Oleme vahepeal käinud Ruthi maja peal abiks – mees aitas lammutada, ma olin köögitoimkonnas, niitsin muru ja korjasin marju. Lammutada jäi seal veel õige natuke, ühe talgupäeva vast peab veel tegema. Siis ongi majakarp puhas ja saab ehitama hakata. Viimati sealt tulles olime mõlemad nii väsinud, et sama hästi kui kukkusime koju jõudes autost välja. Ei ole enam seda õiget pauerit vanainimestel.

Elutuba ja köök, kus sain suppi keeta. Nõud sain puhtaks keldrikorrusel duširuumis
Hullult head mustsõstrad on seal, korjasin lastele ühe ämbritäie
Ruthi tegi mustsõstrad mahlaks
Ükspäev võtsin Haapsalus sibulad üles

Kasvuhoone meil punetab tomatitest, iga päev toon sealt ühe sületäie. Kurke tuleb aeglasemalt, aga siiski on need ka meil iga päev laual. Igatahes oli ülimalt õige mõte terrassile kasvuhoone paigutada.

Juurisin vana mustsõstra välja, see oli pmst kuivanud.

Aias ma eriti midagi uut loonud ei ole, sest ehitamine on pooleli. Suvel ostetud roosid on kõik väga hästi ennast sisse seadnud, ajavad uusi võsusid ja juba hakkasid Astrid Lindgrenid ka teist ringi õitsema.

Leidsime kultrasse sööma jalutades Koidula tänavalt vigastatud siili ja tõime ta oma aeda, sest tihedas liikluses oleks ta varsti lapikuks sõidetud. Ei saanud algul aru, mis tal viga on, aga kui lõunalt tagasi jõudsime, nägime teda üle me õue liipamas – üks tagumine jalg on siilil viga saanud. Nüüd ta puges meie veranda trepinurka pojengi alla põdema, seal ei jää vähemalt nälga.

Käisin hommikupoolikul mustikal, aga tulin tagasi päris väikese saagiga. Marju on palju, aga kuiva ja kuumaga on need jäänud kribalaks, ei viitsi neid oma vaenekeste sõrmedega nokkida. Vähemalt ei saa öelda, et pole üritanud.

Muidu üldiselt me siin puhkame. Valmistume maratoniks, seekord on mul lauas rohkem tööd, sest tuleb ka vaktsineerimistõendeid kontrollida. Augustis minul muid kohustusi polegi, kui mitte arvestada seda, et millalgi pean jõudma oma kursused ette valmistada. Kuna mu koormus hakkab olema vast ainult paar päeva nädalas, siis loodan sellele, et teistel nädalapäevadel on aega loenguid kokku klopsida. Pihlakad igatahes hakkavad juba punaseks minema, aga sel aastal nende nägemine mulle mingit stressi ei tekita. Ma ei pea suve lõppedes kuhugi lahkuma ega pea ka kuhugi kaugele sõitma. Vahelduseks on hea lihtsalt olla.