Jälle juhtus see, et ma ei jõudnud blogida ja nüüd on kogunenud terve hunnik augustikuu tegemisi, mille kuhjan kõik järjest ühte postitusse. Ma pole isegi kindel, kas pildid ajaliselt õiges järjekorras tulevad, aga vähemalt on väike elujupp jäädvustatud. Puhkuse lõpp läks selliseks, et üks töö ajas teist taga, vahepeal korraldasime maratoni nagu igal aastal, korjasin kukeseeni ja pohli mitu raksu ja siis jälle ehitus ja ehitus. Nüüd oleme juba mõnda aega tööl tagasi ja muidugi on tunne, et võibolla oleksime ikka pidanud natuke puhkama ka. Aga kussa saad. Hea mõelda ikkagi, et mitu kaua edasi lükatud tööd saime tehtud. Aia ehitamine on küll veel pooleli, aga mul on kõik 190 lippi värvitud ja mehel viimased lipid veel vaja väravate külge panna.
Suvila pakiline töö oli majakeste värvimine, millest kahe majaotsa jaoks oli õige aeg kahjuks juba mööda lastud. Olin vahepeal üksinda saarel ja sain isegi hakkama sauna katuseharja alla ronimisega ja seal värvimisega. Teine värvikiht läks peale, aga ilus ei ole, mu meelest läheb hommikupoolne sein aina hullemaks. Käest lastud laudis imab värvi sisse nagu janune küülik.
See on Kessu, suure poja pere kass oma esimesel visiidil suvilasse, kus talle paistis väga meeldivat 😀
Kes mind tunneb, see teab, et olen vaatamata lobedale suhtlemisele ikkagi suht introvert ja armastan peamiselt omaette olla. No vot ja mind sellepärast hullult masendavad inimesed, kes lambikal hetkel otsustavad külla tulla. Pean ennast tohutult pingutama, et head nägu teha ja sõbralik olla ja mul tuleb see ka üsna hästi välja. Eile hoidsin ennast suuremast porisemisest tagasi ainult sellepärast, et mitte mehe tuju rikkuda, kui ta sugulased väikeste lastega teada andsid, et on Haapsalus ja tulevad külla. Mees on mul hulka külalislahkem ja teinekord isegi rõõmustab ootamatute külaliste üle. Hakkasime parajasti ennast ehituspoodi sättima ja õnneks suutis mees teha kiire otsuse ja öelda, et ärge kohe tulge, me peame enne poes ära käima. Oli pühapäev ja ehituspoed olid veel ainult tunnikese lahti, vastasel juhul me poleks poodi enam jõudnudki.
Külalised hetkel, kui sul on parajasti igasugused asjad pooleli, on rämedalt tüütud. Ma ise ei julge eluilmaski midagi sellist teha, et ootamatult kellelegi külla lähen. Enamus inimesi ilmselt ei mõtle nii ja on väga rõõmsad, kui mingid sugulased läbi astuvad. Aga noh, eile oli selline seis, et mees pidi nende pärast ehitamise katkestama ja mul oli parajasti elutoast lauaplaat terassile katuse alla sätitud ja pidin seda lihvima hakkama, kui külalised saabusid. Tõstsime siis lauaplaadi terrassilaualt uuesti ära ja katsime sinna kohvilaua. Arvasin, et kuna sedasi ootamatult on inimesed ise ennast meile külla kutsunud, siis astuvad vaid korraks läbi, aga nad tulid tordiga ja jäid mitmeks tunniks.
Inimesed, kes meile torti toovad, ei tunne meid ilmselgelt üldse.
Lisaks juhtus veel see, et samal ajal, kui meil juba olid ühed külalised, saabusid järgmised aia taha. Oleks olnud ok, kui need eelmised, kellega juba pikalt jutustanud olime, oleksid uute külaliste saabumise peale lahkunud, aga neile see pähe ei tulnud. Ma siis ainult viipasin nendele teistele ja istusin terrassil edasi, mees läks värava peale juttu ajama. Tegelikult mul oli täitsa kahju, et need teised meile sisse ei tulnudki, sest neid ma tunnen paremini ja oleksin küll tahtnud veits vestelda.
Kõige nõmedam, mis üldse olla saab võõrustamise asjus on see, kui sul on ühel ajal külas inimesed, kes on üksteisele võõrad. Seda olukorda õnneks ei tekkinud, aga selline seis on viimastel aastatel hakanud tekkima mu sünnipäevadel, mille tõttu ma tänavu jätsin üldse tähistamise ära ja lasin kodust jalga. Ma üldse ei viitsi mingeid formaalseid vestlusi pidada ja suvalist pisijuttu ajada, tahaks ikka inimestelt kuulda kuidas neil päriselt läheb ja nii.
Ärge nüüd arvake, et mul täielikult külalislahkus puudub, mu oma pere ja paar parimat eluaegset sõpra on alati külla oodatud. Tegelikult on mulle Haapsalus elades meeldinud täitsa hästi ka igasugused niisama tuttavad, kes korraks läbi hüppavad. Alles ükspäev püüdsin linna pealt kinni klassiõe ja vedasin ta enda juurde teed jooma, sest polnud ammu näinud. Aga nagu igas suvituspiirkonnas juhtub siin see, et suvel läheb täiega käest ära. Neid inimesi, kes tahaksid näha, kuidas siin elame, on lihtsalt liiga palju.
Eile oli pilvine päev ja kui külalised viimaks lahkusid, oli väljas suht hämar. Meil pole kuuri terrassil muud valgust kui väikesed romantilised lambikesed, mis õieti mingit valgust ei näita. Jõudsingi siis lauaplaadi üle lihvida ja ainult ühe lakikihi peale tõmmata. Plaan oli mul tegelikult see, et saan ka teise kihi lakki peale panna ja täna veel paar kihti. Teine kiht läks peale täna hommikul ja mõne tunni pärast siis võõpan veel. Ma mingit peenikest lauaplaadi parandust teha ei oska, lihvimise ja lakkimise võtsin ette sellepärast, et laudlinad kareda plaadi külge kinni ei hakkaks.
Oleme selle vana laua ostnud olematu raha eest ühe tuttava käest. Me kohalik antiigiladu müüb selliseid paremas konditsioonis laudu laiemas valikus, mistap saame selle igal hetkel välja vahetada, kui mu remonditöö pekki läheb.
Täna sajab vihma ja lõppu sel ei paista. Olen oma puhkusega jõudnud teise poolde, kaks nädalat on veel jäänud. Tänavune puhkus tuleb tervenisti selline, et ainult ehitame, remondime, nokitseme kõigis oma kodudes ega reisi mitte kuhugi. Üldse ei tahagi kuskile minna. Tahaks, et aeg kulgeks aeglaselt. Tahaks niisama olla. Kodused nokitsemised ongi niisama olemised. Vahepeal võtan raamatu ja loen ja seepe võin ka telkust vaatama hakata kasvõi kohe hommikul, kui ainult tahan. Tahan, joon kisselli, tahan, kuulan transistorit…
EDIT: Sain lauaplaadi lakitud. Panin viienda kihi lakki liiga julgelt, jätsin osad valged triibud hajutamata ja alles toas märkasin, et vastu valgust on peened lakijooned näha. Mrt arvas, et peaks korra üle lihvima, aga mu meelest kärab selleks korraks küll. Peamine, et pind ei ole enam pinnuline ja laualinad plaadi külge raginal kinni ei jää.
