Nüüd siis olen sedavõrd alla käinud, et isegi sagedusega üks postitus kuus ei saa blogi kirjutatud. See, muide, annab igapäevatöös täiega tunda, sest alla käib ka mu kirjutamisoskus. Aastatel, kui pole olnud vajadust koolitükke teha, olen blogide abil oma sõnaseadmist vormis hoidnud. Nüüd tajun põhitöökohal, kus muuhulgas sotsiaalmeediat haldama pean, et isegi pisikese artikli kirjutamine on pingutus. Paha lugu.
Kirjutage, inimesed, kirjutage!
Maailm on täis katastroofe ja mõni neist annab mugavale Lääne inimesele võimaluse vabaneda üleliigsest kraamist. Üleeile õhtul, kui ühe Türgis elava tütarlapse üleskutse peale kappe tühjendama asusin, tundsin, et oleme nüüdseks Eestis nagu rootslased üheksakümnendatel. Ühest küljest tahad kogu südamest aidata, aga teisest küljest on oma asjade äraandmine ka endale kasulik, sest saab liigsest kraamist lahti. Olin muidugi äärmiselt kriitiline selle suhtes, mida ära anname, ses mõttes, et riided oleksid terved ja puhtad. Ostsime Mrt-ga mõlemad sel talvel endale uued soojad mantlid ja talvesaapad. Vanemad mantlid-joped-saapad olid meil hoiukastidesse seisma pandud nii igaks juhuks, et äkki läheb veel vaja ja kui ei lähe, siis saab ehk Ukrainasse saata või suvel hoovimüüki teha. Nüüd avanes hea võimalus vabaneda mitmest soojast mantlist ja jopest, mida harva kasutasime. Andsime ära ka kampsuneid, salle ja kindaid, ühe ilusa sooja vesti ja saapad. Mu valge talvemantel oli vaid poolteist talve kasutuses olnud, aga kuna see vihma ei pea, siis soetasin endale tänavu praktilisema Luhta mantli ja tolle valge kauniduse annetasin ära. Mrt viis eile varahommikul majast välja kaks suurt kotitäit riideid ja need peaksid lähipäevil jõudma Türki maavärinas kõigest ilma jäänud inimesteni. See õudne looduskatastroof juhtus ju öösel, kui inimesed magasid ja kellel õnnestus rusude vahelt välja saada, neil polnud õieti midagi seljas.
Eestis on praegu kõik hästi. Veebruar on meil üllatuslikult mitte kodus koti peal aelemise kuu, vaid tihedalt igasuguseid üritusi täis pikitud. Eile istusime oma Haapsalu sõpradega Dietrichis, toimusid nende uue auto liigud. Enne kena söömaaega sõitsime muidugi uhke autoga ka ringi, Mrt oli roolis. Ma tagaistmel muudkui imestasin, mis vingeid mugavusi ikka tänapäeval autodele sisse ehitatakse. Dietrichis oli väga tore, toidud oma tuntud headuses ja maitsvad joogid, hubane õhkkond ja hea seltskond.
Veebruaris on meil plaanis veel teatrikülastus, sõbrapäeva tähistamine, vabariigi aastapäeva puhul naiskodukaitsega tortide ja kiluvõileibade valmistamine 300-le linnakodanikule Umani toetuseks (Mrt tuleb ka appi!), mu põhitöökohas toimub väike vabariigitähistus ja samal õhtul üritan jõuda veel töömaja kõrval asuvasse kooli digiklaveri sisseõnnistamisele. Sel koolil oli annetuste kogumine digiklaveri ostuks ja ma ka andsin oma väikese panuse, sest kõik mu lapsed on seal majas käinud kas koolis või lasteaias ja tundsin, et olen puudutatud. Olen seal majas nõukaajal fotograafina ka palju pidusid pildistamas käinud, sestap võtsin kutse kohe rõõmuga vastu.
Mu pika kirjutamispausi üks põhjus on kindlasti suur töökoormus põhitöökohal. Olen küll 0,75 kohaga ja peaks justkui töötama lühemaid päevi, aga teha on nii palju, et lasen ilma pausideta alailma üle aja. Pole hetkel ka mingit võimalust oma ületunde kuskilt tagasi võtta, aga õnneks saan mõelda nii, et kõik mu ületunnid on vabatahtlik panus riigikaitsesse. Sest on lihtsalt selline töökoht. Mul on seal huvitav, jätkuvalt õpin iga päev midagi juurde ja mul läheb hästi. No ja kõige kena taustaks imestan ikka veel, et kuidas minusugusel õnnestus üldse see töökoht saada – minu vanuses ja riigikaitsesüsteemis täieliku võhikuna.
Eile algasid mul kolledžis kevadsemestri loengud ja peab ütlema, et algus oli ülitore, kuigi pika tööpäeva õhtuks olin oma häälepaelad päris ära kurnanud. Sel semestril on mul ülikoolis mõnusalt väike koormus, ainult kaks kursust õpetada. Üks neist kursustest oli mul eelmisel aastal ka arvutiaines, mistõttu ma tean nende baasoskusi ja pole ka vaja hakata üksteisega kohanema. Selle loengu lõpus, kui kõik juba tõusid ja oma asju laudadelt kokku korjasid, ütles üks näitsik, kursuse kõige teravam kriit, täiesti ootamatult, et tahab mind tänada kogu kursuse nimel eelmisel õppeaastal antud teadmiste eest. Et neid oskusi, mille nad mu aines said, on olnud võimalik kasutada nii koolitöid tehes kui oma töökohal, et olen neile andnud superhead teadmised jne. Teised tudengid täiendasid ja tõid võrdlusi teistest ülikoolidest, kus arvutioskusele tähelepanu ei pöörata ja mistõttu sealsed tudengid on püsti hädas koolitööde tegemisega, sest tehnilisi teadmisi jääb niivõrd vajaka. Olin sellest ootamatust avaldusest niivõrd šokeeritud, et hetkega võttis silma märjaks. Õnneks taipasin tänada, aga millegipärast krabasin prillide järele, et kui need ette panen, siis ehk ei näe rahvas mu vesiseid silmi. No nagu mingi loll. Miks mulle tundub, et sellise emotsiooni näitamine on justkui nõrkuse tundemärk?
Muidu üldiselt olen nädalavahetustel tihti üksi, sest mehel on pidevalt miskid kursused või õppused. Enam ta ei ütle mulle, kui üksindust kurdan, et koo või heegelda, hahaa. See on üks unustamatu soovitus ajast, kui Mrt tihti sukeldumas käis ja mul polnud muhvigi toredat tegevust. No niivõrd loll soovitus inimesele, kellel mitte töödest puudust ei olnud, vaid kes tundis ennast sotsiaalsest elust eemale jäetuna. Nüüd hetkeks oli mul samasugune kõrvale jäetu tunne, mistõttu olen sõitnud üksinda teise linna kossu vaatama ja käinud tihti ka pealinnas niisama tuuritamas. Viimasel ajal kisub peamiselt Kalamaja kanti, Balti jaama turg on üks mu lemmikkoht ja sealt on mugav jalutada Fotografiskasse näitusi vaatama. Tajun natuke nagu tõesti, et on olemas inimese elukaar, sest nooruses enne pere loomist käisin sageli üksinda pealinnas kunstinäitustel ja kohvikus ja nüüd olen jõudnud elukaare teisel poolel sarnasesse punkti. Vahe on ainult selles, et tollal ma olin tõesti üksi, aga nüüd on mul suur perekond, kellega FB chati kaudu muljeid jagada.
Igaks juhuks ütlen veel ka seda, et vananemine on nõme.