Archive for the ‘Murega lugud’ Category

Hullumeelne maailm

Laupäev, veebruar 11th, 2023

Nüüd siis olen sedavõrd alla käinud, et isegi sagedusega üks postitus kuus ei saa blogi kirjutatud. See, muide, annab igapäevatöös täiega tunda, sest alla käib ka mu kirjutamisoskus. Aastatel, kui pole olnud vajadust koolitükke teha, olen blogide abil oma sõnaseadmist vormis hoidnud. Nüüd tajun põhitöökohal, kus muuhulgas sotsiaalmeediat haldama pean, et isegi pisikese artikli kirjutamine on pingutus. Paha lugu.

Kirjutage, inimesed, kirjutage!

Maailm on täis katastroofe ja mõni neist annab mugavale Lääne inimesele võimaluse vabaneda üleliigsest kraamist. Üleeile õhtul, kui ühe Türgis elava tütarlapse üleskutse peale kappe tühjendama asusin, tundsin, et oleme nüüdseks Eestis nagu rootslased üheksakümnendatel. Ühest küljest tahad kogu südamest aidata, aga teisest küljest on oma asjade äraandmine ka endale kasulik, sest saab liigsest kraamist lahti. Olin muidugi äärmiselt kriitiline selle suhtes, mida ära anname, ses mõttes, et riided oleksid terved ja puhtad. Ostsime Mrt-ga mõlemad sel talvel endale uued soojad mantlid ja talvesaapad. Vanemad mantlid-joped-saapad olid meil hoiukastidesse seisma pandud nii igaks juhuks, et äkki läheb veel vaja ja kui ei lähe, siis saab ehk Ukrainasse saata või suvel hoovimüüki teha. Nüüd avanes hea võimalus vabaneda mitmest soojast mantlist ja jopest, mida harva kasutasime. Andsime ära ka kampsuneid, salle ja kindaid, ühe ilusa sooja vesti ja saapad. Mu valge talvemantel oli vaid poolteist talve kasutuses olnud, aga kuna see vihma ei pea, siis soetasin endale tänavu praktilisema Luhta mantli ja tolle valge kauniduse annetasin ära. Mrt viis eile varahommikul majast välja kaks suurt kotitäit riideid ja need peaksid lähipäevil jõudma Türki maavärinas kõigest ilma jäänud inimesteni. See õudne looduskatastroof juhtus ju öösel, kui inimesed magasid ja kellel õnnestus rusude vahelt välja saada, neil polnud õieti midagi seljas.

Eestis on praegu kõik hästi. Veebruar on meil üllatuslikult mitte kodus koti peal aelemise kuu, vaid tihedalt igasuguseid üritusi täis pikitud. Eile istusime oma Haapsalu sõpradega Dietrichis, toimusid nende uue auto liigud. Enne kena söömaaega sõitsime muidugi uhke autoga ka ringi, Mrt oli roolis. Ma tagaistmel muudkui imestasin, mis vingeid mugavusi ikka tänapäeval autodele sisse ehitatakse. Dietrichis oli väga tore, toidud oma tuntud headuses ja maitsvad joogid, hubane õhkkond ja hea seltskond.

Veebruaris on meil plaanis veel teatrikülastus, sõbrapäeva tähistamine, vabariigi aastapäeva puhul naiskodukaitsega tortide ja kiluvõileibade valmistamine 300-le linnakodanikule Umani toetuseks (Mrt tuleb ka appi!), mu põhitöökohas toimub väike vabariigitähistus ja samal õhtul üritan jõuda veel töömaja kõrval asuvasse kooli digiklaveri sisseõnnistamisele. Sel koolil oli annetuste kogumine digiklaveri ostuks ja ma ka andsin oma väikese panuse, sest kõik mu lapsed on seal majas käinud kas koolis või lasteaias ja tundsin, et olen puudutatud. Olen seal majas nõukaajal fotograafina ka palju pidusid pildistamas käinud, sestap võtsin kutse kohe rõõmuga vastu.

Mu pika kirjutamispausi üks põhjus on kindlasti suur töökoormus põhitöökohal. Olen küll 0,75 kohaga ja peaks justkui töötama lühemaid päevi, aga teha on nii palju, et lasen ilma pausideta alailma üle aja. Pole hetkel ka mingit võimalust oma ületunde kuskilt tagasi võtta, aga õnneks saan mõelda nii, et kõik mu ületunnid on vabatahtlik panus riigikaitsesse. Sest on lihtsalt selline töökoht. Mul on seal huvitav, jätkuvalt õpin iga päev midagi juurde ja mul läheb hästi. No ja kõige kena taustaks imestan ikka veel, et kuidas minusugusel õnnestus üldse see töökoht saada – minu vanuses ja riigikaitsesüsteemis täieliku võhikuna.

Eile algasid mul kolledžis kevadsemestri loengud ja peab ütlema, et algus oli ülitore, kuigi pika tööpäeva õhtuks olin oma häälepaelad päris ära kurnanud. Sel semestril on mul ülikoolis mõnusalt väike koormus, ainult kaks kursust õpetada. Üks neist kursustest oli mul eelmisel aastal ka arvutiaines, mistõttu ma tean nende baasoskusi ja pole ka vaja hakata üksteisega kohanema. Selle loengu lõpus, kui kõik juba tõusid ja oma asju laudadelt kokku korjasid, ütles üks näitsik, kursuse kõige teravam kriit, täiesti ootamatult, et tahab mind tänada kogu kursuse nimel eelmisel õppeaastal antud teadmiste eest. Et neid oskusi, mille nad mu aines said, on olnud võimalik kasutada nii koolitöid tehes kui oma töökohal, et olen neile andnud superhead teadmised jne. Teised tudengid täiendasid ja tõid võrdlusi teistest ülikoolidest, kus arvutioskusele tähelepanu ei pöörata ja mistõttu sealsed tudengid on püsti hädas koolitööde tegemisega, sest tehnilisi teadmisi jääb niivõrd vajaka. Olin sellest ootamatust avaldusest niivõrd šokeeritud, et hetkega võttis silma märjaks. Õnneks taipasin tänada, aga millegipärast krabasin prillide järele, et kui need ette panen, siis ehk ei näe rahvas mu vesiseid silmi. No nagu mingi loll. Miks mulle tundub, et sellise emotsiooni näitamine on justkui nõrkuse tundemärk?

Muidu üldiselt olen nädalavahetustel tihti üksi, sest mehel on pidevalt miskid kursused või õppused. Enam ta ei ütle mulle, kui üksindust kurdan, et koo või heegelda, hahaa. See on üks unustamatu soovitus ajast, kui Mrt tihti sukeldumas käis ja mul polnud muhvigi toredat tegevust. No niivõrd loll soovitus inimesele, kellel mitte töödest puudust ei olnud, vaid kes tundis ennast sotsiaalsest elust eemale jäetuna. Nüüd hetkeks oli mul samasugune kõrvale jäetu tunne, mistõttu olen sõitnud üksinda teise linna kossu vaatama ja käinud tihti ka pealinnas niisama tuuritamas. Viimasel ajal kisub peamiselt Kalamaja kanti, Balti jaama turg on üks mu lemmikkoht ja sealt on mugav jalutada Fotografiskasse näitusi vaatama. Tajun natuke nagu tõesti, et on olemas inimese elukaar, sest nooruses enne pere loomist käisin sageli üksinda pealinnas kunstinäitustel ja kohvikus ja nüüd olen jõudnud elukaare teisel poolel sarnasesse punkti. Vahe on ainult selles, et tollal ma olin tõesti üksi, aga nüüd on mul suur perekond, kellega FB chati kaudu muljeid jagada.

Igaks juhuks ütlen veel ka seda, et vananemine on nõme.

Olen olemas, jaa

Laupäev, november 5th, 2022

See asi siin kisub juba täitsa imelikuks ehk et ma olen täiesti alla käinud – vaevu suudan kirjutada ühe blogipostituse kuus. Pole eriti vajadust midagi ütelda. Samas mulle endale hirmsasti meeldib, kui on päevik, kus midagigi iga eluperioodi kohta kirjas, sest tahaks ju mäletada aga ega siis pea ju kinni ei pea midagi. Võibolla on mu kirjutamatuses süüdi ikkagi see, et tööd on palju ja tööde tõttu ka suhtlemist palju.

Ei viitsi siia isegi ühtegi pilti otsida praegu.

On laupäeva õhtu, tulime just Raplast kossu vaatamast. Eriti midagi vaadata polnud, sest Cramo käest said me poisid pähe. Aga minemata ka nagu ei raatsinud jätta, sest seal teises linnas on me sotsiaalne elu, mida aeg-ajalt ikka tahaks elada. Täna ei läinud me peale mängu isegi pubisse, sest neid kamraate, kellega seal tavaliselt käime, ei paistnud kohal olevat.

Töönädal lõppes mul laupäeva pealelõunal, kell 13:15 lõpetasin viimase loengu. Päris karm on sedasi rapsida, kui kolm päeva olen oma põhitööl ja nende kolme päeva õhtutel ka parandan ja tagasisidestan tudengite töid. Ja siis järgmised kolm päeva jutti annan loenguid kokku neljale grupile pluss viies on mul veel veebis hallata. Neljapäeval oli mul pikk päev ka veel, terve päev seisin klassi ees (ja vahepeal seal jooksin ringi). Kui päev on vaimselt sedavõrd intensiivne, on aju õhtuks nii üles krutitud, et väsitavale päevale järgneb unetu öö. Reedel olin andmeanalüüsi loengus nagu zombi, üritasin prillidega varjata oma väsinud silmi, aga ega see eriti hästi ei õnnestunud. Midagi tuksi ma ei keeranud, aga hullult pingutasin, et püsida adekvaatne ja mitte hakata mingit jama suust välja ajama. Peale loengut tegelesin veel tänase loengu ettevalmistusega ja hindasin kodutöid.

Mõtlesin täna, et kui ma annan neljale grupile paari kuu jooksul neli kodutööd, siis on mul selles väikeses ajaaknas vaja hinnata ja tagasisidestada umbes 300 tööd. Osa sellest jääb küll novembrisse, aga ikkagi jube palju. Aga ma ei saa õpetada sedasi, et jooksvalt midagi sooritada ei lase, sest siis tudengid ei õpi enne arvestust mitte midagi. Kodutööd annavad poole lõplikust hindest ja see sunnib neid ennast jooksvalt joonel hoidma. Õnneks on meil kokkulepe, et kui töö saab maksimumpunktid, panen need lihtsalt me hindamisfaili kirja ega hakka tudengile midagi meilile kirjutama. Maksimumi suudavad teha kahjuks vaid üksikud. Enamusele kirjutan põhjaliku tagasiside, kus loen üles kõik, mida inimene veel õppima peaks.

Mul ei ole kunagi varem olnud viis kursust korraga õpetada. Kuna nad on neljal erineval erialal, ei saa ma kahjuks teha oma loenguid copy-paste. Suht kiiksuga vist, aga kuna ma tahan, et rahvas õpiks, siis teen neile kõigile harjutused erialapõhiselt. Eelmisel aastal juba nägin, et see töötab. Muidu on inimesel raske aru saada, miks ta peab neid asju õppima üldse.

See tööjutt polnud hädaldus, vaid lihtsalt jäädvustasin enda hetkeolukorda. Ja ma rõhutan, et olen tuhat korda enne palju hõivatud kui et olen töötu või vähehõivatud ja rahatu.

On oht, et järgmisest õppeaastast saan veel ühe kursuse juurde. Mul juba praegu on dilemma, kumba töökoha peaksin valima, kui mõlemas peaks koormus suurenema. Õppejõu töö meeldib mulle väga, see annab nii palju endale tagasi ja sisaldab üksjagu töövõite ja pidevat õppimist, aga töökoormus ja palk ei ole omavahel justkui üldse ühenduses. Pealegi häirib mind see, et võlaõigusliku lepinguga rapsin oma semestrid küll ära teha, aga siis, kui koosseisulised õppejõud saavad puhkuseraha ja lähevad rahulikult paariks kuuks puhkusele, ei saa ma mitte sentigi. On lihtsalt selline korraldus külalislektoritega, sest ülikoolil pole raha. Teises töökohas on mu palk normaalne ka poole kohaga töötades ja muidugi on ka kõik sotsiaalsed garantiid. Ehk et kui ühel hetkel pean valima, siis valin selle tööandja juurde jäämise, kes maksab normaalset palka ja kus olen töölepinguga kaitstud. Tõenäoliselt.

Mu mõlemad tööd on ägedad tegelt. Peamiselt sellepärast, et kogu aeg peab juurde õppima. Kaitseliidus hoiab motti üleval muidugi käimasolev sõda, ma sellepärast sinna üldse läksingi. Noh, et saaks olla rohkem kasulik riigikaitses kui vaid igakuised väikesed rahaannetused. Meil on nüüd mehega mõlemal püsimaksed tehtud ka Slava Ukrainile.

Ma loodan, et sa saad aru, armas lugeja, et Eesti valmistub sõjaks. Ja et oled endale kogunud piisava kriisivaru. Kas oled? Ole-valmis-äpp aitab kurssi viia, mida ja kui palju igal perel kodus olema peaks juhuks kui tuleb olla vähemalt nädal isolatsioonis. Meil on natuke rohkem ja kuna me üle paari korra päevas nagunii ei söö, siis oma varudega peaksime läbi saama ka kauem.

Mu kriisivarudest on puudu ainult punane vein. Jaa, ärge naerge midagi! Päriselt ka rõhutatakse seda, et kui meeldib teinekord veini juua, siis varu seda raskeks ajaks mitu pudelit. Sest kui jube s*tt on olla, see väikegi lõõgastus on inimesel.

Kas ma rääkisin, et hakkasin Naiskodukaitse toetajaliikmeks? Toetajaks sellepärast, et metsa roomama minna ma oma liigestega ei saa ja isegi vormisaabast ei saa kanda oma haiguse pärast. Aga toetada saan erinevat moodi. Õnneks on mul toetajana lubatud ka koolitusi kaasa teha. Mul veebis on ohutushoiu koolitus juba tehtud, kaks õhtut istusin ka kontaktloengutes ja esmaspäeval lähen sama mooduli praktikumi. Enesekaitse ja tuletõrje värk, igale kodanikule vajalik teadmine tegelikult. Kas pole mitte tore, et saab õppida uusi asju ja ei peagi nende kursuste eest raha maksma?

Kui veel koolitustest rääkida, siis meil on Mrt-ga mõlemal varsti ka ühed toekamad koolitused tulemas, ma lähen Tartusse ja mees Tallinna. Jaanuaris peaksime minema Tartusse informaatika õpetamise konverentsile, aga sellest pidime kahjatsusega ära ütlema, sest ülikoolis on samal ajal eksamisessioon.

Täna jälle, nagu ka mitmel varasemal korral, tuli mulle kossusaalis tribüünil istudes meelde, kuidas mõni aasta tagasi, kui veel üliõpilane olin, istusin seal samas saalis ja püüdsin kujutleda, mis tunne on nautida kossumängu ühel laupäeva õhtul, kui diplom on taskus ja pole vaja enam ainsatki kodutööd teha. Tookord oli mul isegi mängule konspekt kaasa võetud ja igal vabal hetkel õppisin. Mõtlesin, et mis tunne siis on, kui ees ei oota eksamid, kui oled lihtsalt üks tavaline tööinimene tavaliste igapäevaste kohustustega ja ilma õppimise surveta. Nüüd juba jupp aega on meil nii. Kui seal saalis see pilt mulle silme ette tuleb, mismoodi vabadusest unistasin, siis kisub täitsa näo naerule kohe. No ja nüüd me oleme ise need, kes survestavad, höhö.

Mees suhtles ükspäev me endise õpilasega, kes nüüd õpib magistriõppes sama, mida meie õppisime. Saime kuulda, kui kohutav koormus on ja mis meeletu hunnik kodutöid teha. Milline kergendus, et meil on see möödas! Vahel ise ka imestame, et kogu selle õpikadalipu nii sujuvalt läbisime, isegi edukalt, võiks ütelda. Ja kui hea, et viitsisime selle kõik ikka ette võtta! Mida ma täna muidu teeksin? Kus ma töötaksin? Kas mind üldse enam mu vanuses kuhugi tööle võetaks, kui mul ei oleks õpetaja ja haridustehnoloogi haridust?

Kaitstud: Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Pausil

Laupäev, märts 12th, 2022

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Nad on päriselt olemas

Teisipäev, jaanuar 12th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Karantiinis

Kolmapäev, mai 27th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Suvehooaja avamine

Teisipäev, mai 5th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Tüng

Teisipäev, aprill 28th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mõttetuid päevi

Reede, märts 27th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: