Archive for the ‘Murega lugud’ Category

Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

Siit mingit 1. aprilli pläma ei tule, sest ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi igast lollid naljad meedias. Et teeme keset linna jõesadama ja kolime octa centrumi ära ja bla-bla. Ei ole naljakas. Aga kuupäev on tähtis selle poolest, et täna sai täpselt aasta mööda ajast, kui Raplas oma putka kinni panime.

Eile käisin pealinnas meie pikaajalise partneri juures ja kohtusin seal hulgimüügi pealikuga, kes juhtumisi oli Tartust kohale tulnud. Vestluses täheldasin, et absoluutselt õigel ajal oma bisnissi lõpetasime, et mitte öelda täiesti viimasel võimalikul hetkel. 20 aastat on pikk aeg, selle jooksul jõuab täiega ära tüdineda ühest valdkonnast. Jõuab kasvada ja jõuab põhja minna. Seda viimast me ennetasime. Pealegi, millal siis veel õppida uusi ameteid ja teha karjääripöördeid? Igati tagumine aeg oli. Nüüd siis oleme nautinud ülimalt rahulikku elu juba terve aasta. Ja ei saa öelda, et keegi meist seal teises linnas nii väga puudust tunneks, kuigi aeg-ajalt mehele ikka helistatakse ja leidub isegi vahel mõni, kes pole kuulnud, et meid seal enam ei leidu. Mehel on lepingulised kliendid alles, kellega nüüd OÜ alt toimetab ja nende pärast olen ma palgale võetud ja mõne korra kuus ilmume isegi kohale.

Mul peaks aprillikuu eriti vaikseks kujunema, sest loengupäevi tuleb ainult kaks. Kuu teises pooles on palju eksamitööde lugemist ja hindamist siiski, ega igav ei hakka. Ja kuu lõpus alustame prantsuse keele õppimisega, kui ikka grupp kokku saadakse 🙂

Tänane päev läheb perekonnas ajalukku sellega, et Kmr-il on esimene tööpäev arendajana ühes väga suures ja tuntud ettevõttes. Ülikool on tal lõpetamisel ja bakatöö peaaegu valmis. Mitte et ta enne poleks töötanud, oma firmaga toimetab juba mõnda aega, aga päriselt palgatööl käis ta viimati oma vaheaastal enne ülikooli (kui teised sõitsid Austraaliasse, siis väike poeg maandus teisele poole põldu autoremonditöökotta saama väärtuslikke kogemusi päriselust). Ta sai vahepeal juba 23. Suur vend kommenteeris, et Kmr käib natuke palgatööl ära ja siis saab aru, et pole ikka see ja teeb omale kaks “virmat” juurde 😀

Ausalt öeldes on ennekuulmatu, et lapsed on kõik juba nii suured. Mida vanemaks saan, seda kiiremini justkui päevad läevad isegi nüüd, kui mu aeg on aeglane. Ükspäev keegi küsis, et mida ma teen päevad läbi ja ma kohe mõtlemata vastasin, et õpin. Küsija ehmus ära, et misasja, jälle läksid kooli või, aga ei, ma lihtsalt ise kogu aeg loen ja õpin, sest teisiti ei saaks ma õpetada. Mul pole vaja tudengitele seletada mingeid regressioonimudeleid ega teab mis peeneid mõisteid ja valemeid, sest see statistika värk, mida nad teadma peavad, on kitsam ja vähem, aga ise tahaks andmeanalüüsist oluliselt rohkem jagada kui ainult mu õpetatav osa. Olen niigi juba toonud sisse teemasid, mida mulle samas aines ei õpetatud ja erinevatele erialadele annan asja ka veel erineva spetsiifikaga. Mu suurim väljakutse on olnud aine võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks teha, sest isegi praegusel minimaalsel kujul on andmeanalüüs paljudele raske. Kummaline on täna isegi meenutada, kuidas kursaõega pidime hakkama oma toorandmeid analüüsideks kokku panema ja vahtisime nagu vasikad aiaauku ega osanud mitte midagi. Päriselt, me üldse ei osanud Excelis midagi teha, kuigi olime käinud kõigis loengutes. Tookord läksimegi lihtsalt laiali ja ma olin suures masenduses, sest polnud varem kogenud ülikoolis sellist asja, et no ei saa aru, ei oska. Pmst võtsin tookord kellegi teise mitte oma õppejõu juhendid ette ja hakkasin otsast minema. Täna ei mahu mulle pähe, kuidas mingite diagrammide ja tabelite tegemine võib üldse kellelegi raske olla. Aga just enda kogemuse pärast ma teen oma tudengitele sellised juhendid, et ikka täitsa puust ja punaseks.

Sõja teemat ma üldiselt ei taha puudutada, sest mõistus tõrgub toimuvat uskumast. Tunnen kogu aeg, et olen saanud ukrainlasi aidata liiga vähe. Ega me muud polegi teinud, kui paarsada eurot saatnud ja ükspäev jalutasime hotelli, kus ukrainlasi majutatakse ja annetasin sinna peaaegu uued Ecco kingad ja Timberlandi saapad. Kingad olin ostnud kogemata natuke liiga väikesed ja saapad nagu natuke liiga suured. Need seisid mul juba mõnda aega ja ammugi tahtsin ära annetada, nüüd avanes sobiv võimalus. Üldiselt mul tõmbab süda valust kokku pea iga kord, kui kuskil põgenikke näen. Ükspäev olin Pepcos üks väheseid eestlasi, enamus ostjaid olid ukrainlased. Nooruke müüja ei saanud aru, mida üks naine vene keeles küsis ja kohalik mees hakkas appi. Kuulasin neid ja mõtlesin, et isegi mulle on nüüd hakanud vene keel jälle meelde tulema, oleksin vast ka osanud teda aidata. Loen nüüd isegi kirillitsas tekste, mis twitteris ette hüppavad. Kusjuures mulle on üllatuseks, et ukraina ja vene keel niivõrd erinevad on, ma noorusest mäletasin täitsa teisiti (vbla olin ajupestud). Igatahes on põgenikke hullult kurb vaadata ja samas mõtlen, et nad on eestlastega kuidagi väga sarnased. See tähendab tegelikult, et me kõik oleme eurooplased.

Venemaa ronigu koopasse tagasi ja imegu seal oma naftat kuni välja sureb. See mass on täiesti alaarenenud.

Pausil

Laupäev, märts 12th, 2022

Mu elu on justkui pausil praegu. Üldse keskenduda ei suuda alates päevast, kui putler sõda alustas. Okei, ma teen oma loengud ära, kõige hädapärasemad tööd ainult, aga kõik võtab kordades rohkem aega, sest aina ripun uudiste otsas. Kui esimesel sõjanädalal vaatasin igal hommikul mehele otsa küsiva pilguga oodates, et ta ütleb, et sõda on läbi (ta ärkab varem tavaliselt), siis nüüd enam mitte. See õudus kestab ilmselt mitu kuud – kuni viimane vene sõjard on maha notitud või kodumaa poole jooksu pistnud. Mu päevad algavad nüüd sedasi, et hommikukohvi kõrvale loen Taro sõjaraportit, sest ega kuskilt eestikeelsest meediast miskit täit pilti ei saa. Ukraina kaitsejõudude meediat jälgin ka, aga seal on peamiselt võitlusvaimu ülal hoidvad postitused.

Alailma meenub mulle, kuidas ema ikka ütles “valed, ainult valed!” või “valetavad, ainult valetavad!” See käis siis teadagi kelle kohta. Eks ma üldiselt elan omas maailmas ehk illusioonis, et kodulinna venelased on demokraatiasse aklimatiseerunud, aga tõsiasi on paraku see, et ka Haapsalus lähevad pered lõhki. Klaveriõpetaja (kelle mõlemad vanemad on venelased) rääkis, et tal on üks venelannast töökaaslane, kes ei suuda mitte kuidagi oma vanematele selgeks teha, et putler on kurjategija – inimesed siinsamas me kõrval on elanud Venemaa propagandaruumis ja tõsimeeli usuvad seda idiooti, lootes “denatsifitseerimist” ja võitu. Aga ta ei võida. Kui hind selle teadasaamise eest ei oleks nii ränk, siis võiks isegi rõõmustada, et maailm viimaks ometi näeb putleri tõelist nägu.

Mul seisis üks hirmus kallis šampus kapis, mille kevadel kinkimiseks ostsin, aga too kinkimine jäi ära. Mees pani šampa juba külma, et saaksin seda Ukraina võidu tähistuseks konsumeerida.

Kaitstud: Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Nad on päriselt olemas

Teisipäev, jaanuar 12th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Karantiinis

Kolmapäev, mai 27th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Suvehooaja avamine

Teisipäev, mai 5th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Tüng

Teisipäev, aprill 28th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mõttetuid päevi

Reede, märts 27th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kestab

Teisipäev, märts 24th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kriisiaja märkmeid

Reede, märts 13th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: