Archive for the ‘Merekülaelu’ Category

Puhkust

Teisipäev, juuni 14th, 2022

Kui elad Haapsalus, siis on hädavajalik suvistel nädalavahetustel kuhugi metsa põgeneda. Ma ses mõttes ei ole väga linnainimene, päris raske on taluda autode rallimist ja purjakil turistide kakerdamist koduakende all. Suviste nädalavahetuste melu on pea ainus häiriv asi Haapsalus elamise juures, kui sagedased jalgrataste vargused ja muud sarnased huligaansused välja arvata. Rämedalt palju on pätte. Kui oma kinnisvara siin soetasime, ei teadnud me neist asjust ööd ega mütsi. Ja ega me ei kahetse oma kolimise otsust, positiivset on siin siiski hulgi. Aga hea on ka see, et oma suvilat me ära ei müünud ja nüüd, kui tuleb tungiv vajadus sauna ja metsarahu järele, sõidame sinna. Sakslased on küll ka juba kohal ja sinepiturism hakkab tuure üles võtma, aga nii kaua kuni turistid me õue peale ei valgu, pole probleemi. Peame lihtsalt private property sildi väravapuu külge tagasi panema. Naabritega me ei suhtle, ainult lehvitame. Teretamas me neid enam ei käi, sest nagu me ema tarvitses öelda – ühepikkune tee. Ma üldse ei viitsi seal suhelda ja eriti ei taha ma suhelda praeguses ajahetkes ühegi sakslasega.

Niisiis, Saaremaa. Sirelid õitsevad, isegi piibelehed veel õitsevad, käod kukuvad igas ilmakaares ja juba saime maitsta ka esimesi metsmaasikaid.

Liivakastist tegin peenra, saab rukolat ja tilli.
Metsmaasikad!
Peale sauna

Hea feil

Reede, aprill 15th, 2022

Rõõm tehtud tööst:

Ja päev hiljem…

Leia üks erinevus 😀

Mrt arvas, et pehme maapind vajus lihtsalt raskete puude alt ära. Aga mu meelest ikka ulme, et mu hoolega sätitud haavariit sedasi täiega uppi lendas. Mu meelest seisis see vägagi kindlalt paigas. Arenguruumi mul ilmselgelt on 😀 Ema ütles alati, et Suurel Reedel rohi ka ei kasva, aga näed, puuriidad langevad!

Seiklust

Laupäev, märts 26th, 2022

Ma nüüd räägin, kuidas me “seikluseid” tegime (tean küll, et õige on “seiklusi”, aga Sassu järgi me ütleme perekonnas “seikluseid”). Sõitsime neljapäeva õhtul peale tööd saarele, et reedel metsas puid teha. Igaks juhuks läksime juba neljapäeval, sest laupäevaks lubas tormi ja nii tuligi.

Õhtul pimedas manitsesin rannamaanteel meest, et sõitku aeglasemalt, sest loomad seal pidevalt teele jooksevad. Varsti jooksiski väike mäger üle tee. See oli sissejuhatuseks. Mees oli juba kiiruse maha võtnud, aga võibolla siiski ainult 70 km/h-ni, kui äkki ilmus paremalt kraavist ilus suur metskits. Natuke mees pidurdada jõudis, aga kõva mats käis siiski ära. Noh. Jäime siis seisma ja mees ütles, et ta ei taha näha, mis seal on… Lülitas telefonil lambi sisse ja läks vaatama – kõndis pika maa ära, vaatas teele ja kraavidesse, aga kitse ei kuskil. Kuna autol ka mingit mõlki polnud, ainult kaks kabjajälje moodi kujutist autokerel tolmu sees, siis arvasime, et ju ta kuidagi laugelt mööda auto külge lendas ja ehk midagi hullu temaga ei juhtunud. Hakkasime siis uuesti sõitma ja kohe käis kolks – küljepeeglil kukkus klaas ära. Õnneks jäi see juhtmete külge rippuma ja mees sai klaasi oma kohale tagasi panna.

Nikerdab peeglit tagasi, tõesti väga pime oli.

Kõva kolakas, mida kitsega kokku põrgates kuulsime, võiski olla ta kapjade klobin vastu autokeret. Olen ennegi näinud, kuidas kits otse auto kõrval õhku hüppab, et kokkupõrget vältida. Olen kord üksi sõites kõrvalistuja poolsest aknast peaaegu et kitsega tõtt vahtinud, aga üles ta hüppas ja avarii jäi ära. Seekord me ei teagi mis juhtus, igatahes peeglit ta jõudis rihtida ja jäljed auto küljele jätta. Järgmisel päeval avastasin veel tutsaka karvu tagumise ukselingi vahelt, ikka päris tugevalt muljus kerega vastu autot ilmselt. Aga minema ta jooksis, ehk pääses ehmatusega. Selline huvitav lauge lend oli ja see kits oli tõesti väga suur, jääb loota, et ka tugev.

Ja et sellest veel vähe oli, siis täna, kui korraks Kuressaarde põikasime, juhtus autoga veel üks intsident. Mees läks ostetud raamatut autosse ära viima, kui talle helistas politsei. Esimese hooga ta ei saanud muhvigi aru, lasi peast kähku läbi igast versioonid, miks politseil temaga asja peaks olema, no nii mõne sekundi jooksul. Et helistab politsei ja küsib, et kas ta on ikka veel Auriga parklas… Tegelikult oli juhtunud see, et ajal, kui meie olime poes, oli üks auto me kõrvalt hakanud ära minema – laps oli ukse lahti teinud, aga raju tuul rebis selle tal käest ja uks lendas meie auto tagatulesse, tuleklaas katki muidugi. Selle auto omanik siis sõitis minema ja ise helistas politseisse, et selline lugu juhtus. Politsei omakorda helistas mehele ja palus oodata, et süüdlane tuleb kohe parklasse tagasi. Ei saanudki aru, et mida imet ta siis üldse minema läks vahepeal, aga võibolla käis lapsi koju viimas või midagi. Ootasime siis seal ja tagasi ta tuli. Ma vahepeal helistasin Kmr-ile, et uuri välja, kui palju see tagatuli maksab, et siis teame raha küsida. Mõtlesime kohe, et ei viitsi hakata kindlustusega jamama, kõigile on lihtsam asi kohe ära klaarida. Kmr leidis kiiruga mingi suvalise numbri, me panime sinna igaks juhuks veel paarkümmend otsa ja kui Mrt tollele mehele hinna ütles, lisas see veel kümpa, sest nii hirmus süüdi tundis ennast. Ehk et selle tekstülesande tulemusena saime talt 80 eurot, millest võibolla pool ehk on tegelik tagatule hind.

Auk sees

Teine auto oli Škoda Kodiak, sellel kindlasti on ka kasko, mille abiga saab ehk endal ka ukse parandada. Päris korralik mõlk oli selle teise auto ukse servas. Kui too mees Mrt ees vabandas, siis vestlus pööras selliseks, et Mrt teda nagu lohutas natuke, et pole hullu, ma sellepärast ostsingi omale sellise vana panni. Hahaa, no midagi nii. Ja tõsi ta on – olime mehe Opeliga, see on meil sihuke töö tegemise ja retsimise auto, millega saab kolida ja puid vedada ja mida iganes teha nii, et pole üldse kahju, kui veits mõlkida saab. Odav parandada ka.

Päev varem nägime, kuidas seal samas Auriga parklas politsei klaaris ühte avariid – kellegi auto külg oli korralikult ära äestatud. See parkla on üks kahtlane koht, ärge sinna minge 😀

Aga muidu üldiselt oli meil väga asjalik sõit seekord ja kõik “missioonid said komplitseeritud.” Plaanisime tagasi tulla pühapäeval, aga Kuressaarest tagasi sõites tuli mulle telefonile sõnum, et elekter läks ära. Olingi imestanud, et hommikust saati oli jube torm ja meil ikka oli vool majas. Noh, kui suvilasse tagasi jõudsime, polnud tõesti mingit voolu. Kogemusele tuginedes teadsime, et ega seal elektrikatkestused kunagi ühe päevaga ei piirdu, mistap pakkisime oma kola kokku ja sõitsime minema. Magada oleksime saanud ka saunas, kus saab ahju kütta (majas on elektriküte), aga ilma valguseta on suvilas ikka täitsa mõttetu passida. Praamipiletid ostsin alles sõidu peal autos, sest oli oht, et kuskil ehk veel puud on ees ja võime takerduda. Õnneks oli maanteel ainult oksasodi, suuremad puud olid juba eest koristatud. Kui Haapsallu jõudma hakkasime, tuli telefonile järgmine sõnum elektrifirmast ja see teatas, et voolu saame tagasi ehk homme õhtuks…

Aga muidu üldiselt oli suvilas väga mõnna. Saime kõvasti metsas rassida ja mees jõudis täna hommikul ka kõik pakud halgudeks lõhkuda ja katuse alla visata või riita panna. Eile tegime hea kuuma sauna ja pärast vahtisime tähistaevast. Kõõlusime terrassil, mekkisime õlut ja kukkusime õige varsti magama. Oli see vast hea uni!

Ja tähed paistavad
Neljapäeva õhtul saabudes oli toas +5. Meil kütte kauglülitamine praegu ei tööta.
Ja reede hommikul… Mrt armastab kohvitassiga õues jalutada
Sarapuu õitseb
Metsas oli jube risu
Tuul jõuab rohkem murda kui meie koristada
Kuivanud männi langetamine. Tungraud abiks
See kuivanud mänd oli maja juures. Ime, et polnud veel tormiga alla tulnud.
Näsiniin

Peale sauna
Kõik lõhutud

Kui oled ühe korra kuulnud, millise matsuga suur mänd vastu maad lendab, siis tekitab tormis kõikuva metsa nägemine teatavat ärevust. Mets ja meri möllasid mis hirmus. Sadamas pakkus palju toredaid hetki vaatepilt, kuidas meri iga natukese aja tagant üle kai lendab, praamgi tuli sisse imelikult külg ees. Kell on nüüd juba üksteist läbi ja imede-ime, saabus sõnum, et suvilas on elekter tagasi. Tšekkisin järele, tõesti valvekaamera juba töötab. Ei läinudki seekord kahte päeva (viimane voolukatkestuse rekord oli isegi neli päeva).

Päris hea laarungi puid jõuab paari päevaga teha. Me talvepuud mõtleme seekord Haapsallu ka oma metsast tuua, isegi kallinenud praamipiletiga tuleb see odavam, kui puid ostma hakata. Remmelgad on suht rämpsud, need jätame sauna kütmiseks, aga ilusamad halud toome linna. Metsas puude tegu on vägagi teraapiline.

Eile ja täna

Esmaspäev, veebruar 28th, 2022

Napikas

Laupäev, veebruar 26th, 2022

Saabusime suvilasse küttepuid tegema. Mees jõudis maha võtta ja juppideks teha kaks kuivanud mändi ja ühe jämeda ilusa männipuu. See kasvav mänd varjutas majale langevat päikest ja tuli ka sellepärast ära võtta, et ta kõrval on suur kuivanud puu, mida ei saanud muidu langetada. Aga tolle kuivanud puu langetamine jäi täna ära, sest mehel läks toore kasvava männiga maadlemisele kogu aeg ja ihuramm. See mänd oli sitke nagu Ukraina sõdur. Kusjuures viimaks, kui mees ta kännu pealt suutis maha kangutada, ei kukkunud ta ikka külili, vaid seisis vapralt kännu kõrval püsti nagu etteheide (missa retsid kasvavaid puid, kas metsas tuulemurdu vähe on?). Mees otsustas siis, et toob koormaköie ja tõmbab männi mõne teise puu abil pikali, aga sel ajal, kui ta köit toomas oli, käis äkki vali ragin ja mänd maandus täpselt paadikuuri ja lõkke vahele. Ma seal põletasin oksi, aga mees oli mu aegsasti minema kupatanud, sest arvas, et sinna see puu ühe korra maandub. Olin täitsa kindel, et puu maandub kuuri katusele, aga imesid ikka sünnib, tõepoolest, no nii täpselt kukkus mööda et. Kusjuures passisin pikalt õue peal telefoni kaameraga, et saaks selle langemise videosse, aga täpselt enne puu kukkumist sai telefonil aku tühjaks, niivõrd kaua ootasin seda hetke.

Mul on hull kinnismõte, et kõik suured puud, mille tõttu me majakese peale ei pääse õhtupäike, tuleb maha võtta. Esimeses järjekorras peaksid minema siiski lehtpuud, aga need on ka megalt vanad ja jämedad. Eks homme vaatab siis edasi, mida veel retsida saaks. Aga see täna saetud mänd on nii ilus jäme puu, et sellest peaks laskma saekaatris lauda teha, ei raatsi teda kütteks küll raisata.

Panen tänased pildid siia suht suvalises järjekorras.

Hommikusöök praamil
Orissaares toimus rahakulutuse peatus. Selle langetuslabida lõhkus mees juba ära või õieti sai sellest jagu too visa mänd, mis surra ei tahtnud.
Teritab saeketti
Ülinapikas maandumine otse paadikuuri ette. Selle täpsuslangetamise peale kuulutas mees ennast professionaaliks 😀
No tõesti kohe… Kuidas ikka teinekord joppab?

Kui see õudne langetamine tehtud sai, küpsetasime lõkkes liha ja kartuleid. Lõkkekartulite söömine oli nagu mingi ajaränne lapsepõlve, et oled näost ja sõrmedest tuhaga koos ja põsed rõõsad nagu jooks iga päev lüpsisooja piima (öäkk!).

Tuhk ja teemant 😀
Mul on jalas mehe kloksid, sest nende villaste susside otsa, mille “Tunneli vana lammas” tegi, ei mahu mu enda omad

Ma arvan, see oli ikka mingi jumalik ettehooldus, et keegi ei tahtnud me suvekohta osta, kui selle müüki panime. Ei ole paremat vaimse tervise taastamise ja säilitamise kohta kui see siin. Rassid päev otsa metsas ja õuel, kütad sauna, viskad leili, küürid oma vananeva ja igalt poolt valutava kere puhtaks, pärast võtad külma õlle ja… Noh. Elad oma elu ülimas õnnes ja tänutundes, sest vabadus, demokraatia ja kõik need teised olulised tingimused. Igaühel ei ole seda.

P.S. Annetage Punasele Ristile Ukraina jaoks! Nii vähe on seda, mida teha saame, aga iga väikegi annetus loeb ja vähendab me enda abitusetunnet.

Meri oli lahke

Laupäev, veebruar 12th, 2022
Endu laht
Selliseid lätikeelsete kirjadega avamata purke oli meri kelleltki terve laarungi ära võtnud
Me ei tea, kas see on merevaik või miski teine asi
Merikilk
Seekord võis isegi paari kokku saada 😀
Jupp tutika gaasimaski küljest
Igast frukte oli ka kellegi pardalt lendu läinud
Meie värava juurest algas selline kiilakas

Hommikune kõnnitiir võttis meil kaks tundi, väga mõnus. Metsaalune on puhas, kergelt kahutanud ja kuiv, toreda vetruva samblaga. Meie juures pole merel jääd ollagi, ainult külmunud liivaplaate murdis vesi rannalt lahti. Ja meri on väga kõrge, rannajoon on nihkunud palju maa poole. Varjulisematel külateedel on kiilasjää, seal sai ainult mööda kraavipervi käia, aga päikese käes olnud rajad on kõik puhtad.

Hullult hea oli üle hulga aja looduses käia, igatepidi puhastav. Mitte et meil Haapsalus merd ja metsa ei oleks, aga seal saare ääre peal on need justkui klaarimad.

Üks kuusk

Reede, veebruar 11th, 2022

Torm oli maha murdnud ühe kuuse suht õue alt, mistõttu toimuski meil täna mõõdukas metsatöö. Kukkudes oli suur puu pooleks murdnud ühe noore kuuse ja päris maha murdnud noore kase (või oli neid kaks?). Igatahes sai mees kätte oma töö- ja lõkkerõõmud, kuigi ausalt öeldes võttis palgijuppide ja oksahunnikute vedamine ta korralikult puhkima. No ei ole enam need noorusajad, ei ole… Mina aitasin õige vähe, mõned oksakuhilad siiski tassisin õuele, aga muidu üldiselt mul midagi jõukohast teha polnud.

Ta poosetab
Tüve allosa oli justkui veits mäda
Lõke, kuu ja liivaranna kloks
Selline pakuvirn tuli ühest puust

Lund on õue peal ainult laiguti ja metsa all pole üldse. On ikka veider see Eestimaa elu. Alles olime Raplas, kus hanged olid sellised, et Viljandi maanteel sõites ei olnud võimalik näha, kes kergteel kõnnib – ma pole vist eluski seal nii palju lund näinud, kõrged müürid ääristasid maanteed. Haapsalus on lund küll ka, aga mitte nii palju, peamiselt on nii tänavatel kui õue peal jää. Olen viimased paar päeva sellepärast jätnud oma kõnnid ka tegemata, et no ei seisa lihtsalt püsti selle kiilaka peal, koduuksest väravanigi lähen ettevaatlikult tippides. Saaremaal on jääd ainult laiguti, osa maanteest on täiesti puhas ja siis vahele viskab libedaid lõike. Kuressaare oli täiesti lumeta, kuivad kevadised tänavad igal pool, väga mõnus.

Kui juba linnas käimisest juttu tuli, siis panen paar pilti ka meie patupäevast. Süüa meile meeldib. Päevapraad pubis ja kohvihetked vanalinna kohvikus.

Päike paistis silma
Kohupiimakorp ei olnud üldse hea, tuima kuiva saiaga
Kodus me sööme selliseid asju, kala ja aedvilja

Pildil on mehe õhtusöök. Leib on me laual siiski haruldus, vahel harva seda endale lubame. Mulle ka Rukkipala täiega maitseb, aga kahjuks teevad igast teraviljadest leivad ja saiad mulle teinekord kõrvetisi. Kodus küpsetame enamasti mingeid alternatiive mandlijahust ja pofiberist. Isegi toortatraleiba ei ole enam teinud, sest noh, eks me oleme veits paksud siiski, ei või vanast peast enam süsivesikutega priisata.

Välk ja pauk

Neljapäev, veebruar 10th, 2022

Meil oli täna mõõdukas vargapaanika. Tööpäev hakkas lõppema, kui postitasin me pere ühisesse lobakohta suvila kaamerapildi, et näidata, kuidas saarel on puha kevad, lund niivõrd vähe. Ja siis hetke pärast vaatasin pilti lähemalt – mida värki, paadikuuri uksed on ristseliti lahti!!! (Ristseliti on mingi vanarahva ütelus, tundus sobivat.) Paadikuuri ukseesine on katuse all varjus ja sellepärast enamasti pildil üks tume koht, aga märkasin uste värvimata sisemisi servi valendamas ja ehmusin täiega ära. Natukese aja pärast näitas Kmr, et 30. jaanuaril olin sarnase kaamerapildi pannud me sõnumivahetusse ja juba tookord olid uksed pärani lahti. Kuidas me keegi ei märganud???

Tegin kiire kõne mehele, kes kihutas kohe töölt koju, ostsin netist praamipiletid kolmveerand seitsmesele reisile, krabasin pliidilt just valmis saanud õhtusöögi kaasa, mõned nipet-näpet asjad veel autosse ja kimasime minema. Meil oli nagunii plaanis laupäeval see sõit ette võtta, saime väikese kiirendi.

Lapsed olid kõik jubedalt sapsis, igatahes rohkem kui me ise. Üritasime loogiliselt mõelda, et mis võis olla juhtunud. Esimene mõte oli muidugi, et vargad. Aga viimaks paistis see kõige ebaloogilisem, sest olen suvila kaamerat vaadanud iga päev vähemalt korra ja pole õue peal märganud mingeid muid jälgi kui metsloomade omad. Pealegi on kuuri varikatuse all lauavirn, millest on suht tülikas rasket paadikäru üle tuua. Ja mingeid käru rataste jälgi ei olnud ka õue peal näha. Ja kui olidki vargad, miks nad siis terrassi eest rauast grillvanni minema ei viinud, see paistab otse kaamerasse? Ja muidugi kaamerad – kes oleks nii loll, et otse kaamera vaateväljas hakkaks midagi varastama? Ja milline varas jätab enda järelt sedasi uksed valla? Kõige loogilisem tundus, et 17. jaanuari torm kuuri uksed lahti lõgistas. Ja ometi oli seegi mõte justkui veits absurdne.

Kõige väärtuslikum asi või õieti ainus väärtuslik ongi paat. Mitte et see maksaks palju, aga on ainus asi, millest meil oleks päriselt kahju. Kui siis vaagisime, et äkki ongi paat minema viidud, leidsime, et ega see meile mingeid lisakulutusi ei too, sest uut paati nagunii ostma ei hakka. Paat on registrisse kantud ja märgistatud, ma ei tea tegelt isegi, kui lihtne oleks vargal seda uuena arvele võtta. Aga kui olid lätlased, mustlased, rumeenlased… Oehh. Võibolla käis mõni kohalik ja viis nakkevõrgud ära? Või labida ja reha ja aiakäru? Või veepumba ja voolikud. Need viimased on ainsad, mille peaksime uued ostma, neid läheb meil tõepoolest siin iga kord vaja, aga see kulutus oleks väike.

Igatahes arvasime, et ükskõik mis meil kuurist minema viidud on, need on kõik materiaalsed asjad, mille kaotusest ei muutu me elus mitte midagi. Olime täitsa rahulikud, üldse mitte närvis, kuigi kuskil kukla taga tiksus ikka varaste või vähemalt huligaanide versioon. Me ei hoia suvilas midagi väärtuslikku ja tundus jabur, et kui 16 aastat pole siin võõrad luusinud (sitad teed ja üldse üks maailma p****auk), miks siis nüüd, sel eriti heitlike ilmade ja koroonapiirangute ajal peaks keegi viitsima siia ääremaale tulla?

Suvila õuele jõudes lasi mees kohe autotuled otse kuuri ustest sisse – kõik kola paistis olevat oma koha peal. Reika, mis ust seestpoolt kinni hoidma pidi, oli uksega kaasa lohisenud. Et siis ikkagi tuul.

Mees ehitas nüüd uksele kindlama kinnituse, et loodusjõud sellest enam jagu ei saaks. Inimeste vastu ei aita nagunii miski. Kui, siis ainult kaamerate salvestused ehk distsiplineerivad, aga lukk peab teadupärast ainult looma.

Nüüd saun köeb, toas hakkab ka temperatuur juba õue omast erinema. Kui ilm lubab ja homme liiga palju palgatööd pole teha vaja, siis ehk oleme kasulikud ja rapsime ka väheke metsas.

Seisin keset õue, pea kuklas, vahtisin taevast, kus miljon tähte särasid ja mõtlesin, et ma olen nii-nii tänulik.💖

Kaitstud: Katuste puhastamise tripp

Neljapäev, juuli 29th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Praegu midagi ei toimu

Laupäev, august 29th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: