Jälle juhtus see, et ma ei jõudnud blogida ja nüüd on kogunenud terve hunnik augustikuu tegemisi, mille kuhjan kõik järjest ühte postitusse. Ma pole isegi kindel, kas pildid ajaliselt õiges järjekorras tulevad, aga vähemalt on väike elujupp jäädvustatud. Puhkuse lõpp läks selliseks, et üks töö ajas teist taga, vahepeal korraldasime maratoni nagu igal aastal, korjasin kukeseeni ja pohli mitu raksu ja siis jälle ehitus ja ehitus. Nüüd oleme juba mõnda aega tööl tagasi ja muidugi on tunne, et võibolla oleksime ikka pidanud natuke puhkama ka. Aga kussa saad. Hea mõelda ikkagi, et mitu kaua edasi lükatud tööd saime tehtud. Aia ehitamine on küll veel pooleli, aga mul on kõik 190 lippi värvitud ja mehel viimased lipid veel vaja väravate külge panna.
Suvila pakiline töö oli majakeste värvimine, millest kahe majaotsa jaoks oli õige aeg kahjuks juba mööda lastud. Olin vahepeal üksinda saarel ja sain isegi hakkama sauna katuseharja alla ronimisega ja seal värvimisega. Teine värvikiht läks peale, aga ilus ei ole, mu meelest läheb hommikupoolne sein aina hullemaks. Käest lastud laudis imab värvi sisse nagu janune küülik.
See on Kessu, suure poja pere kass oma esimesel visiidil suvilasse, kus talle paistis väga meeldivat 😀
Olime jälle mõned päevad suvilas, et ära teha hädapärased remonditööd. Mrt võttis lahti suvila magamiskorruse seina, mille metsnugis oli ära lõhkunud. Tundub, et see tüüp on vähemalt ajutiselt välja kolinud, aga meie terrassilae peale oli ta rajanud omale peldiku ja magamas käis ilmselt seina soojustuse sees. Mees võttis seinast ära vana augulise villa ja asendas uuega, lisaks pani välisseina puitkiudplaadi lootusega, et sellest ehk loomad ei viitsi ennast läbi närida. Selle serva verandalae ääres, kust metsnugis sisse puges, ehitas mees kinni.
Laepealne õudus:
Käikudega:
Nüüd jäi nii:
Väljastpoolt on lae serv liistuga kinni pandud:
Kui nüüd need loomade retsimised pidama saime, oleks ehk aeg ka hakata teise korruse siseviimistlust tegema, hahaa. Mitmendat aastat see suvekoht meil õieti on juba? Kahekümnendat! Majad on muidugi paar aastat nooremad, aga ikkagi lihtsalt uskumatu, et inimestel pole varem tekkinud suuremat vajadust oma putkasid lõpuni ehitada. Tuleneb see muidugi asjaolust, et alati on kuskil tähtsamaid töid, mis kõik aja ära võtavad.
Saime valmis ka maja otsaseina värvimisega, lisaks võõpasin üle sauna aknaraami ja tugipostid. Värvi ostsime varuga, sest enne talve tuleks üle tõmmata ka sauna hommikupoolne otsasein ja vbla mõni koht veel.
Majaseina värvisime nii, et mina tegin alumise poole ja mees ülemise. Ma lihtsalt ei ulatunud redeli pealt seinani, sellepärast. Kuna me käekirjad on erinevad, siis jäi minu värvitud osa veits tumedam. Mu meelest tõmbas laudis värvi sisse eriliselt januselt. Kuna survepesuga muutus sein ruuduliseks, siis võttis see värvi ka külge erinevalt ja on ka peale kahte värvikihti ikkagi üsna ruuduline. Oleks ta roheline, mitte oranž, võiks seda võtta kui camo.
Tunnen ennast suht kangelasena, sest ega paksul vanamutil pole mingi kerge mööda ajutisi kronsteine üles ronida. Kui keegi ütleb, et on mu vanuses sama kergejalgne nagu noorena, siis ta valetab. Eks ole see erinev, millal kellegi füüsis järele andma hakkab, aga mul igatahes juhtus see 60+, et ei ole enam nii lihtne oma keret liigutada. Mrt on 50 ja tal on tegelt kere kangusega suuremad probleemid kui mul.
Mees võõpas üle ka rähnikahjustusega tuulekastid ja nüüd peab üsna teraselt vaatama, et üldse seal sees mingeid auke märgata.
Maja jäi punasem kui enne, kuigi värv on sama ja see mulle ei meeldi. Plaan B on alati see, et võime ju ühel hetkel ka suvila ja sauna palisandriga pruuniks tõmmata nagu on paadikuur ja et poleks liiga sünge, siis akende ja uste ümber võib ju liistud mingid värvilised teha. Praegu igatahes jääb nii ja vana laudis ehk kestab veel mõnda aega.
Saunal oli vaja värskendada ainult ühte akent, tugipostid võõpasin ka üle. Üks otsasein ja terrass jäid järgmiseks korraks.
Õunapuud on nii paksult õunu täis, et üks juba murdus pooleks. Olen mitu korda proovinud neid tühjemaks raputada, aga ei tule sealt veel õieti midagi alla, õunad pole piisavalt küpsed veel. Tegin ühe sigrimigri pildi, millest õieti midagi pole aru saada. Pildil vasakpoolne haru on murdunud ja ripakil. Kahjuks ei ole kitsed ka enam õuel käinud, kes puid tühjemaks sööks.
Ega me suvilas ainult töid ei teinud, ikka rannas ka käisime ja metsas seenel. Meri oli nii tormine, et mul polnud mingit tahtmist sinna sisse minna, mees ikkagi tegi oma ptu ära. Tugev laine loobib alati randa mererohtu, vesi oligi nii vetikaid täis, et mustas.
Oli imeilus päikeseloojang, mets ja meri lõhnasid mõnusasti, seal kuidagi väga palju õhku on alati ja kerge hingata.
Teisel päeval tegime prügimäetreti, sest vana koledat ehitusvilla kogunes mitu kotti. Meil olid varasemast ehitusest järele jäänud villapakid paadikuuri lae all, aga muidugi olid loomad ka seal nii palju retsinud, et kõik see vill oli raisus ja tuli ära visata.
Ehituspoes käisime kaks korda, sõitsime 80 kilti ekstra lihtsalt sellepärast, et mees avastas poest koju jõudes, et olime peaaegu 55 euroga tünksi saanud. Müüja oli me arvele pannud kolm potti värvi lisaks sellele, mida tegelikult ostsime. Õnneks ta kohe tunnistas oma viga ja maksis liiast võetud raha sulas tagasi. Ühe poti toonimise eest ta oli samas jätnud raha võtmata ja kuna see on neil teenus, siis vabanduste saatel ta selle teenuse meile kinkis. Selle ühe toonimisega saime oma sõidukulu ka enam-vähem tasa. Jube ajaraisk oli see edasi-tagasi sõitmine ja et teisest sõidust ei kujuneks lihtsalt raha järel käimine, võtsime korraks aja maha ja käisime pubis lõunal. Nii palju siis sipsti hommikul linnas ära käimisest… Vahepeal oli õde meil käinud rootsi tüdrukutega ja need meil jäidki sellepärast nägemata, et oli vaja linna vahet uhada.
Tõime saarelt ära järjekordse laari kuivi küttepuid. Mees ladus need peale ja mina ladusin kodus kuuri.
Mul muidu puude ladumine on ühe käe sõrmedele jubedasti valus, aga mees pidi kohe linna laskevõistlustele sõitma ja vihmapilved lähenesid ähvardavalt, sellepärast vedasin käru kohe koju jõudes tühjaks.
Õhtuks sai sellist sööki:
Värske kukeseen on eriliselt maitsev. Mul poleks tegelt vaja mööda Saaremaa metsi seeni taga ajada, sest võin neid korjata Paralepa metsast kasvõi igal hommikul, kui oma kõnniringi teen. Aga seekord jäi meil kena hommikune aeg saarel metsas jalutamiseks, mille toredasti ära kasutasime.
On reede, Haapsalus algas Augustibluus ja linnas on jälle hull mäsu liiklust ja rahvast. Mees ehitab pööningul, ma valmistun aiatöödeks – vaja on likvideerida üks roosipõõsas, mis jääb uue värava ehitamisele ette. Me aiajupid saabuvad esmaspäeval, see tähendab, et järgmise nädala põhitegevus on uue aia ehitamine. Aga enne on vaja vana aed ja värav maha võtta. Noh, teeme.
Olen juba mõnda aega hoogu võtnud, et suvila vana kaev üle värvida ja korda teha ka maja hommikupoolne sein. See on tol putkal ainus sein, mille värv on kõvasti kahjustada saanud vihmas ja päikeses. Kuna värv oli seinalt osaliselt maha kulunud, siis haakis sinna igasugune mustus ja enne, kui seinale uus värv peale panna, tuli see kindlasti puhtaks pesta. Kuna meil nüüd veevärk on, osutus võimalikuks sein survepesuriga üle käia. Mrt laenas survepesurit me poistelt ja uhas üleeile seina veega üle. Lihtsalt uhamisest siiski ei piisanud, sopavesi küll alla voolas aga värvijäänused ja suurem mustus tuli seinalt maha siiski ainult siis, kui voolikuots oli peaaegu vastu seina.
Pärast pesu jäi maja ruuduline, sest värv tuli maha ebaühtlaselt. Ostsime küll oranži värvi ka ära, aga sel korral seina üle võõbata ei jõudnud. Jõudsin ilusaks värvida me vana kaevu ja maja alumise aknaraami koos liistudega selle ümber. Seinalt värvi maha võttes said peaaegu värvituks ka aknaraamid ja nende värv tuli taastada. Ma peaaegu ei usu, et seal tudiseva redeli peal kõõlusin, aga seda ma igatahes tegin. Eks ma kardan ju kõrgust ja ega mu vananev kere ei ole ju ka enam nii heas füüsilises vormis, et suudaksin ei tea kuhu ronida, hommikul ennast madratsiltki püsti ajada on raske.
Aken enne värvimist:
Ja pärast värvimist:
Kaev enne:
Ja pärast:
Õhtul kõndisime veel suure ringi, mida Liiva küla ringiks kutsume, kuigi selle nimega küla seal enam ei ole. Meri oli viimasel ajal olnud külm, sellepärast ei hakanud ujumisriideid selga panema ega rätikuid kaasa võtma. Läks siiski nii, et mees tegi oma traditsioonilise PTU ja minagi ei suutnud mere kutsele vastu panna ja käisin kleidis ujumas. Võinuksin muidugi ka ennast paljaks koorida, aga mõtlesin, et äkki mõni laps või keegi satub samal ajal randa ja ma olen üldiselt seda meelt, et eriti väikeseid tüdrukuid ei maksa šokeerida tolle kauge vormitu perspektiiviga. Niisiis, ujusin kleidis ja see oli päris mõnna. Kuna koju oli meil sealt veel paar kilti kõndida, siis võtsin pärast siiski märjalt laperdava kleidi seljast ja tõmbasin kuivad retuusid jalga ja pluusi peale. Selle aasta esimene ujumine on mulgi nüüd igatahes tehtud.
Oli imeline vaikne soe õhtu ja mul oli hirmsasti vaja saada üks pilt, kus rannakarjamaa ka otsapidi peal. Sai seegi tehtud.
Ilm on lämbe, küllap tuleb nüüd mõni suplus ka Haapsalus, kus vesi peaks hulka soojem olema kui meil seal saare põhjarannikul, kuhu lained sügavalt merepõhjast aina külma vett peale viskavad.
No tere siis kah 🙂 Ausalt öeldes mõtlesin, et see postitus siin tuleb lihtsalt kaks lauset, kus ma teatan, et see blogi on nüüd lõpetatud. Sest üldse pole enam suurt kirjutamise huvi ja sagedusega üks postitus kuus pole nagu mõtet asja pidada. Aga siis me arutasime siin, et mida me maja juures mis ajal tegime ja ma sain vaadata blogist järele, et see oli siis ja see siis ja toimus mõningane selginemine – mul on ikkagi natuke kroonikat vaja.
Niisiis. Natuke kroonikat.
Ma vahepeal toimunud laskevõistlustest ei hakka kirjutama, sest olen mitte lihtsalt algaja, vaid krooniline feilija ja õnneks on õhkrelvade hooaeg selleks korraks läbi. Mõtlema hakkasin küll selle üle, et kui minuvanune inimene peaks igast füüsilist tegema sellepärast, et säilitada mingisugust vormi ja liikuvust, siis kas ongi tegelt nii, et mingit uut vormi üles ehitada pole enam võimalik? A säilitada mul laskmise koha pealt ei ole mitte midagi. Ehk et mingit arenemist ei ole vast mõtet oodatagi. Trennis muidugi käin edasi, sest seal on mul omad eesmärgid, mis võistlemisega ei ole üldse seotud.
Oma tööst ma parem ei räägi. Pikisilmi ootan õppeaasta lõppu ja puhkusejuppide algust. Viimased paar nädalavahetust on õnneks olnud mul juba sellised, kus ma saan kaks päeva järjest tööst vaba olla.
Oleme kaks nädalavahetust järjest suvilas käinud, et seal natuke elu korraldada. Kööktuba on saanud uue mööbli ja viimati tõime sealt ka küttepuid, sest olin mööbli vedamise pärast bronninud auto külge ka käru. Viimasel hetkel selgus, et käru ei olegi vaja, sest leidsime väiksema diivani, mille mees suutis pirukasse suruda. Ilm kiskus vihmaseks, aga ma siiski ei hakanud käru tühistama, sest mingi aeg on nagunii vaja puid juurde tuua. Meil kulub küttepuid vaid mõni ruum, vbla 3-4 ruumi aastas, mitte rohkem ja neid on meil kuuris veel piisavalt, aga paar voori enne järgmist talve peame neid saarelt ikka juurde tooma. Nüüd siis on üks koorem puid õue peal koormakatte all, sest need said sõidu ajal pealt märjaks ja ei taha enne kuuri laduda, kui oleme lasknud neil päikeselise ilmaga uuesti kuivaks saada.
Laon siia mõned pildid suht suvalises järjekorras, osad on veel märtsi lõpust.
Viimasel laskevõistlusel oli fotosein, kus saime poseerida. Sellest võistlusest oli nii palju kasu, et Mrt võitis loosiga Stocki reisi. Bronnisin juba ära ka, sest kinkepileti kohti on alati piiratud arv. Imelik mõelda, et ma pole juba mitu aastat Rootsis käinud. Suurest igatsusest rootsi keele järele tellisin ükspäev meile SVT1 kanali. Vahel ikka imestan, et kuidas on võimalik, et ikka veel kõigest aru saan, mida nad telkus räägivad, kui ometi ma pole keelt praktiseerinud juba aastaid.
A siis veel üks märtsi pilt, mille tegin töö juures, et demoda kodustele oma uut kampsunit:
Järgmine pilt on toiduportsu demo HSB-st. Kahjuks nüüd spordika toitlustaja muutub ja ei usu, et enam sealt 5,50 eest praadi saab. Oleme spordika toidutoast viimasel ajal ostnud söögi koju kaasa, sest portsud on nii suured, et siis saab sellest pool lõunaks ja pool õhtusöögiks ja pole vaja enam kodus ise midagi leiutada.
Vahepeal, kui ilmad olid väga soojad, ma uhasin maja aknad väljastpoolt puhtaks. On lihtsalt hull, mis soppa autod akendele pritsivad, me vahepeal peaaegu et ei näegi siit välja.
Aga vahepeal natuke aega oli nii (kuni järgmiste vihmailmadeni):
Munapüha ajal pidasime tagantjärele väikese poja sünnipäeva, ta sai 25. Sünnat pidasime Haapsalus ja siit viisid lapsed koju ühe viiruse. Mrt oli just enne seda jäänud nohusse ja mul hakkas nohu samal õhtul, kui pidu pidasime. Teised nii kergelt ei pääsenud, ikka palavikud ja värgid ka tulid. Näitan ühte pilti sellest ajast, kui toit ei olnud veel lauale kantud. Lihtsalt et avastasin oma kangavarudest toreda rohelise trikotaaži, roosade läikivate südametega, mis sobis heasti laualinaks:
Üks märtsi lõpu jalutuskäik Paralepa metsas:
Suvila mööbeldus:
Eelmine nädal viisime sinna valge köögikapi, söögilaua ja toolid, kõik IKEA-st. Sel nädalal läksime IKEA-sse diivanvoodi järele, ladu näitas, et neid on 3 tk sees, saime poemehelt arve, maksime ära ja jäime siis laost kättesaamist ootama. Kulus palju aega, jõudsime vahepeal söömas ka käia, et siis saada teada, et diivan on nii kõrgel koorma otsas, et laopoisid ei saa seda kätte. Lahendus oli see, et teevad tagasimakse ja me läheme järgmine päev, kui neil kaubakoorem lahti pakitud on, uuesti sama asja ostma. No ei läinud. Täiesti tobe oli omakorda oodata veel ka tagastuse järjekorras, et vormistada ostu tühistamine. Olime teinud käruga tühisõidu ja raisanud palju aega, mu raha jäi nende kätte mitmeks päevaks kinni, see ajas päris vihaseks. Kas siis see kutt, kes meile poes arve väljastas, ei võinud laoga suhelda ja küsida, kas kaup on ka kättesaadav?
Hiljem sain muidugi aru, miks see kõik juhtus. Me ei läinud IKEA-sse tagasi, läksime hoopis Haapsalu RUG-i ja ostsime sealt palju mõnusamast materjalist, ilusama ja odavama diivanvoodi.
Vana diivani lammutas mees juppideks, puidu põletas ära ja kõik muu materjali toppis kahte suurde prügikotti. Need kotid tõime mandrile, sest siin meil on prügikast pidevalt tühjenduspäeval tühi, saame paar korda seda täita vähemalt. Diivanipadjad jätsime alles, sest neid saab lisapatjadena kasutada.
Seadsin omale sisse lugemisnurga. Ainult kohvitassi jaoks peab midagi riiulilaadset leiutama, sest sellel diivanil on ümarad käsitoed, kuhu miskit ei toeta.
Nüüd on siis selline lihtne tuba. Mõtlesin täna hommikul toas ringi vaadates, et miks paganase pärast me lasime sellise projekti teha, kus allkorrusel ainult üks tuba on? Et miks me kohe ei teinud seda putkat vähe suuremat? A no see meie arhitekt ei olnud ka eriti terav kriit kahjuks ja me ise olime võibolla väheke vaesed.
Sel nädalal jõudsin ka surnuaias ära käia ja platsid korda teha. Viisin vanainimeste vaasi kunstlille, see pole üldse minu stiil niimoodi teha, aga noh, maitea, see vaas on seal liiga väike ja istutatud lilled kippusid seal sees närtsima. Iga nädal ju kalmistul kastmas ei käi. Naima hauale viisin ikkagi võõrasemad. Isegi pingi küürisin puhtaks.
Selle platsi vanadesse vaasidesse tulevad varsti piibelehed. Panin sinna veits mulda juurde.
Mul oli Naima kivi ette pandud ilus kollane klaasist küünlatops, mis oli taaskasutatav, aga see on sealt kahjuks pänna pandud. Ilmselt see, kes järjekordsed plasttopsis küünlad sinna viis, viskas mu ilusa küünlatopsi ära. Kahju, sest lootsin sellega prügi tekitamist vähendada, sest sinna saanuks ükskõik mis väikseid küünlaid sisse panna. Kas ma peaksin uue ostma ja varustama sildiga, et palun, ära viska seda ära, ma süütan siin sees oma küünlaid?
Ma ei tea, millal me jõuame ükskord sinnamaani, et toome platsidele uue liiva ja puhastame kivid samblast… Vanainimeste kivile peaks laskma ka lahkumise aastad graveerida, aga noh, ei ole nagu olnud kiiret selle asjaga.
Linnud laulavad. Ilm ei lõhna veel, aga mets on juba rohekas ja tulbid-nartsissid kasvavad jõudsalt. Keegi kurinahk on me kodu jalgtee äärest krookused nahka pistnud, ainult mõni õis on lahti isegi selles reas, mille alles sügisel istutasin. Vist liigne vesi on see süüdlane. Aga muidu on kõik ikka hästi.
Tegime eile kiire tripi suvilasse lihtsalt sellepärast, et internet oli seal katkenud ja ruuter oli vaja uuesti tööle saada. Üle interneti vaatame, mis õuel toimub ja saame lülitada sisse-välja veetorustike küttekaableid, elektriradikat või kasvõi toas tuld põlema panna. Ühe kaamera kaudu saame õuele tulnutega ka rääkida või neid soolasambaks ehmatada, näiteks. Igatahes on ebamugav, kui ei saa jälgida, mis majapidamises toimub, sellepärast on internetiühendus seal oluline.
Teine asi, mida lähemalt näha tahtsime, oli me puurkaev, sest juba millalgi detsembris märkasime, et kaevu juures on lumi sulanud ja lumeta laik läks aina suuremaks. See pidi tähendama, et põhjavesi on nii palju tõusnud, et kaev ajab üle. Arvasime, et vesi niriseb, aga leidsime eest vaat et purskkaevu.
Vett tuleb maa seest kantide viisi ja korraliku survega. Õnneks on puurkaev sellise koha peal, kus uputus meid ei häiri ja liivane maa imab vee nii kiiresti ära, et isegi jäävälja pole tekkinud. Meenutab see asi nüüd sadamas olevat vana puurkaevu, millel on kraan otsas ja vesi muudkui tuleb ilma, et seal peaks mingit pumpa või elektrit olema üldse. Meil on puurauk pealt kattega kinni pandud ja selle alt vesi pahiseb. Jääb ainult tänada mehe nutikust, et ta sealt kaane alt ei hakanud elektrikaableid ühendama nii nagu ette nähtud, vaid paigaldas kaabli otse torusse ilma jätkukohtadeta.
Aga meil on tõeline nõiakaev:
Vett ajas kaev vähem välja ainult sel ajal, kui mees sauna tünni täis pumpas, muidu pahises sealt kaane alt ikka mõnuga.
Ka me vana salvkaev on vaat et triiki täis, pole iialgi seal varem nii palju vett näha olnud. Arvata võib, et suveks me puurkaev rahuneb. Igatahes vastab tõele kaevupuurijate väide, et tegemist on väga hea veesoonega.
Tänu sellele, et vesi on pidevas liikumises, polnud mu meelest veel enam ka sellist munakat lõhna, mis alguses. Aga rauda on vees rohkelt, seda on näha muruplatsilt, kuhu kaevuvesi lahkelt laiali voolab.
Kui me juba suvilas olime, siis muidugi kütsime sauna ja viskasime korralikult leili. Ööseks jääda ei saanud, sest radikas ei jõudnud selle väikese ajaga maja piisavalt soojaks kütta. Muidu me talvel käime seal nii, et paneme kodus olles radika varakult sisse, siis on kohale jõudes tuba soe. Kuna internet oli maas, siis seda luksust meil seekord polnud.
Kuna me polnud suvilas paar kuud käinud, siis muidugi arvas üks musta sabaga loom, et ega nad enam ei tule ja üritas ise sisse kolida. Üks selline on varemgi lae soojustust rappimas käinud ja ma ikka imestan, et mismoodi nad sinna vahele mahuvad minema või kust kohast. Nüüd on katusealune soojustus veel ühest kohast ära lammutatud, aga õnneks ei ole ta kilest läbi tuppa tulnud. Meile juba aastaid tagasi sai selgeks, et kui ehitad oma maja metsa, siis olgu see kivist, mitte niisugusest kenast pehmest materjalist, millest metsloomad ennast läbi närida saavad. Hea, et teise korruse siseviimistlus tegemata on, muidu ei teakski, mis seal katuse all toimub.
