Archive for the ‘Vanad lugud’ Category

Tähekesed meie elus

Reede, veebruar 12th, 2021

Et mu elu ei tunduks ainult draama, näitan lugu, mille täna ajaloo klassist leidsime. Minu arvates on see armas, ajab naerma ka. Mõtelge, kui palju õpilastega arutlemise teemat võib ühest sellisest leiust saada! Milline peedistatud lapsemeel ja kuidas ikkagi inimesed ajas muutuvad, sest olud muutuvad! Eks me kõik oleme käinud suvalise vanatädi õuele mõne suvepäeva igavuse peletamiseks “sõpruse tamme” istutamas, sest see tundus õilis. 😀

Kirjutis ühest 1985. aasta Tähekesest.

Kestame

Reede, detsember 18th, 2020

Saime täna viimaks kätte oma tarkvaratehnika ja -disaini hinded, mõlemale tuli A ja keskmine hinne kerkis 4,7 peale. Aine sai meil tehtud juba peaaegu kaks kuud tagasi, aga tööd olid GC-s kõik hindamata ja semestri lõpp läheneb. Täna tuli peale hinnete väljapanekut ka õppejõult kiri, kus ta vabandas, et ootama pidime ja põhjendas viivitust olukorraga oma kodumaal Valgevenes. Ega me täna siin oma mugavas Eestis ei suudagi üldse ette kujutada, mis elu see on, kui inimõigusi rikutakse ja su lähedased saavad sellest puudutatud. Meil endal on ju vaatamata koomikutest koosnevale valitsusele ikkagi elu nagu lill siin riigis.

Võiks ehk mõelda, et nõukaajast tulnuna tean hästi, mida inimõiguste rikkumine tähendab. Aga üks asi on teada rahva ja perekonna ajalugu, hoopis teine asi on koledat tegelikkust ise oma nahal tunda. Väidan jätkuvalt, et minul oli õnnelik lapsepõlv ja noorusaeg vaatamata sellele, et piirid olid kinni. Meie maailm oli väiksem, aga see oli lapsele kasvamiseks piisav. Mulle tekitab suurt hämmingut, kui mu eakaaslased mingeid häireid enda elus põhjendavad NL-is kasvamisega, sest mulle isiklikult andis see pigem laiema silmaringi ja avarama vaate maailma asjadele, kui et võttis midagi ära või rikkus mu sees. Ma sukeldusin raamatutesse, kõik vaimu- ja kultuurielu oli ülimalt rikas, teater ka oli palju olulisem, kui ta mu jaoks on täna. Kellel nõukaajal oli turvaline perekond, nn tavaline perekond, keda KGB ei kimbutanud, seda võis ehk kurvastada teadmine, et elama peab suletud riigis. Aga süüa ju oli, soe kodu oli, suur vaesus saabus näiteks minu ellu alles millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ja sedagi aega koos karmide üheksakümnendatega saan täna meenutada kui rikastavat kogemust.

Kummaline, mis tundeid tekitab üks õppejõu kiri. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, millises olukorras reaalselt elavad täna inimesed Valgevenes.

Aga muidu üldiselt semestri lõpp läheneb. Meil on tegemata ainult ühe eksami asjad, üks väga-väga suur õppedisaini töö. Õnneks on pühad tulemas ja sellega saame mitu tööst vaba päeva, jõuame ehk õppida nii, et küll saab.

Tahaks veel ütelda, et inimesed, kandke maski! Ma nii jubedalt olen viimasel kahel nädalal klientide peale pahandanud, et inimesed ei saa aru, et ka väikesesse ärisse tulles tuleb kanda maski. Silt uksel ei tähenda justkui mitte midagi. Üks mees oli isegi nii ülbe, et hakkas nõudma, et kui meie käsime oma äris kanda maski, siis peame selle talle ka andma. Mrt vihastas tolle avalduse peale sedavõrd, et rehmas käega, keeras kliendile selja ja tegeles oma asjadega edasi nagu meest ei olekski ruumis. Ma vastasin kliendi küsimisele, kas üht teatud toonerit on, et ei ole ega saa ka meie kaudu tellida. Muidugi oleks saanud, aga selliseid hoolimatuid tüüpe me lihtsalt ei teeninda. Kaalusime isegi hakata konkreetselt ütlema inimestele, et neid, kes maskita tulevad, me ei teeninda. Või siis paneks ukse lukku ja laseks sisse ainult need, kellel mask ees. No me nii äärmuslikuks ei lähe ilmselt. Õnneks on meil nüüd terve pika leti ees kaitseklaas ja ma saan turvaliselt sinna taha varjuda.

E-riigi kiituseks

Reede, november 6th, 2020

Üleeile klõpsisin internetipangas, täitsin paar lahtrit ja saatsin küsimuse, et millistel tingimustel saaksin nädala jooksul oma auto liisingult välja osta. Eile tuli ilus selge kiri, et teeme seda ja seda ja maksab nii palju. Lisaks informeeriti, mismoodi auto oma nimele saan ja kuidas kindlustada. Lihtsad selged juhised. Hetk hiljem tuli arve, mille kohe ka tasusin. Ainult jooksva kuu intress lisandus jääkmaksumusele, mul oli kasutusrent võetud. Täna helistas pangast üks neiu, kelle tugeva vene aktsendiga eestikeelne jutt oli täiesti arusaadav. Ütles, et andku ma internetipangas sõnumiga teada, kui olen maanteeametis auto oma nimele vormistanud, siis nad saavad liikluskindlustuse teha ja ühtlasi küsis, millist kasko paketti ma soovin. Seda, et ta jutt oli arusaadav, mainin kui arengut teeninduses, sest ükskord varem panganeiuga rääkides oli mul ta “eestikeelseid” lauseid üliraske lahti muukida. Noh, ja nüüd hetk tagasi tuli meili peale sõnum, et auto omanikuvahetus on algatatud. Läksin maanteeameti e-keskkonda, seal klõpsisin, kus vaja, maksin 48 joorot (otselingiga samast keskkonnast) ja oligi tehtud. Mnt lehel on ka kõik lihtne ja loogiline, ei mingit putru ega mitmeti mõistmist.

Eriti lihtne ja kiire toimetamine. Olen auto väljaostu toimingutele kulutanud kokku vähem kui 10 minutit. Elagu e-riik!

P.S. Nostalgia mõttes meenutan, kuidas aastaid tagasi pidi auto oma nimele vormistamiseks paberipatakaga ringi jooksma ja kindlasti autoregistris (või mis ta nimi on, mingi teenindusbüroo) järjekorras passima. Lisaks võis arvele võtja mehike vinguda ühe ja teise asja kallal kasvõi ainult sellepärast, et oled naine ja tahad autot omada.

Mineviku ripsakad

Pühapäev, september 6th, 2020

Lõppev nädal on olnud üsna kummaline. Juhtunud on ka asju, millest ma rääkida ei taha. Mingid mineviku varjud kummitavad muudkui. Aga mõned neist on täitsa head.

Meil oli kolm päeva järjest sess, aga kuna loengud algasid alles pealelõunal, jäi hommikuti aega igasugu toimetusi teha. Tavaliselt niidan muru reedeti, aga sel reedel oli kõik ilm vett täis ja üldse ei olnud mõtet aeda minna. Laupäev üllatas päikesega, mistap peale kiiret tubade koristamist läksime mehega kumbki oma spordiringile ja peale seda niitsin muru.

Muru niitmine käis seekord nii, et kahel korral pidin töö katki jätma selleks, et naabritega jutustada. Kõigepeal tuli naabrinaine ühe tänava äärest. Ta alustas mu aia kiitmisega, et küll on ikka ilus ja jõudis viimaks jutuga sinna, et oma aia piibelehed on ta saanud meie aiast Naima käest. Rääkisime siis Naima aiast, mis ilutses siin möödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel. Juttu jätkus kauemaks ja ma aina imestasin, kuidas nad kõik siin naabruskonnas tädi Naimat nii hästi mäletavad.

Sain natuke aega niita, kui mees vilistas, et teda üle muruniitja hääle märkaksin ja kutsus mu värava peale, kus naaber teise tänava äärest tahtis mind tervitada. Tädi Evi, kes on midagi 90 aastat vana, oli juba jõudnud Mrt-le rääkida, et meie aed on siin kõikidele eeskujuks, et nii ilus ja… Täitsa nali ikka nagu on selle aiaga, sest ega ma seal suurt muud ei tee ju kui niidan muru. Mõned roosid on küll läinud teisele ringile ja verandaesine on ka ikka veel lilledest üsna kirju. Aga ma peaaegu ei rohigi siin üldse ja igatepidi vabavormiline on me aed.

Tunnistan siiski, et suvel, kui suured Flammentanzi puhmad õitsesid nii, et lehed punase õiemassi alt peaaegu ei paistnudki, vahtisin ise ka seda ilu vahel suu ammuli. Mitmel korral juhtusin kuulma, kuidas tänaval kõndijad kommenteerisid me aeda ja ükskord üks naine hüüdis jalgrattal mööda kimades oma mehele: “Vaata, kui ilus!” See on nii äge kuulda ja mul alati on rõõm selle üle, et olen teistele oma aia õitega rõõmu teinud. Roosid on mu kiiks ja armastus. Pean ennast istutamisega tagasi hoidma, sest maja välistööd on kõik alles ees. Kui ei peaks siin hullu lammutust ja ehitust tegema hakkama, ei oleks meil maja seina ääres täna vist enam ainsatki roosibvaba kohta.

Mulle meeldib, et naabrid ja ka mõned kaugemal elavad inimesed, kes meie majast pidevalt mööda käivad, jäävad teinekord jutustama või hüüavad niisama midagi toredat üle aia. Selline vahva vanalinna elu.

Ülikoolis on praegu lebo selles mõttes, et kõik ained on kitsamalt erialased ja igati huvitavad. Ainepunkte on ka sel aastal oluliselt vähem, sest enamuse tegime juba esimesel aastal ära. Esimene magistriaasta oli koormuse poolest ikka täiesti pöörane, sest nii kui ühe ülesande ära esitasid, tekkis kolm tükki asemele nagu mingil mitme peaga lohel.

Tahtsin viimaseks magistriaastaks töökoormust vähendada ja kõigis koolides ajutiselt ameti maha panna, aga gümnaasiumis see kahjuks ei õnnestunud. Ühe trimestri pean oma ainet ikkagi andma ja esimene tund ongi juba tuleval reedel. Mees alustab lisaks põhitööle gümnaasiumis tundide andmist juba teisipäeval, paralleelselt kahe rühmaga kaks korda nädalas. Tal jookseb aine läbi kahe trimestri. Kolledžis hakkab ta tänavu andma kahte ainet, aga need loengud algavad alles oktoobris. Nii palju siis õpingute ajaks töökoormuse vähendamisest…

Täna, kui loengust koju jõudsime, käisin surnuaial küünalt süütamas. Isal on 100. sünniaastapäev. Ta haual oli üks pooleldi põlenud küünal, mille sain ka uuesti süüdata. Tädi Neti haual oli keegi ilmselt alles hetk tagasi süüdanud pealt lahtise valge küünla. Vihm oli alles mõni aeg tagasi lakanud, ilmselt peale seda see küünal toodi, muidu oleks see olnud kustunud.

Mu lapsed on kõik sündinud siis, kui isa enam polnud ja nad ei mäleta eriti lugusid, mida neile temast rääkisin, kui nad väikesed olid. Aga kui ma vaatan oma meest, siis oma loomu poolest on ta mu isaga väga sarnane. Kõik see tema teadmistejanu, raamatute neelamine ja ehitamise kirg on sama pöörane. Ilmselt alateadlikult ootan oma mehelt samasugust turvalisust nagu pakkus isa. Nende suurim erinevus on suhtumine oma tervisesse – mu isa oli ahelsuitsetaja, aga mees on tubli tervisesportlane, kes pole isegi lapsepõlves pinutagusega liialdanud.

Stressi maandatakse meil nüüdsel ajal nii:

Kaitstud: Uus lagi

Reede, juuli 17th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Elu on

Laupäev, september 28th, 2019

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kolisime kööki

Neljapäev, mai 2nd, 2019

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mälestused

Reede, aprill 26th, 2019

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kangastused

Reede, märts 8th, 2019

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Jõululaupäev

Esmaspäev, detsember 24th, 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: