Archive for the ‘Provintsis’ Category

Plats puhas

Pühapäev, aprill 4th, 2021

Lõuna paiku startisime Haapsalust töö juurde otsi kokku tõmbama. Kell hakkas 12 saama ja naabrimees parajasti tuigerdas koju nii, et vahepeal otsis majaseinast tuge. Ta viimased kolm päeva ei ole vist kaineks saanud, sest olla ennelõunal maani täis, no see nõuab teatavat vilumust siiski.

Mees vedas me ohvissist viimased autotäied asju minema ja sõidab nüüd teisipäevani ringi nii, et masin on prügi täis, sest jäätmejaam on kinni nii täna kui homme. Ma pesin kõik pinnad nii palju üle kui jaksasin, aga ülemäära ei küürinud, sest lapsed peaksid nagunii seal enne korraliku remondi tegema kui uue üürilise otsivad.

Teravam silm märkab ehk aknalaual šampusepudeleid ja kommikarpe. Ostsimegi laste peredele šampused, mitte vahuveinid, sest kuidagi nagu tahtsime rõhutada seda, et oleme tänulikud hea hinnaga resideerumise võimaluse eest. Ühe šampa ja kommikarbi viisime veel Marisele ka, sest tema meid üürile kutsus ja siiani rehkendas elektriarveid.

Siin pildil ma ootan, et saaks võtmed üle anda. Ja mees istub enne teeleminekut:

Diivani seljatoe peal on pilt, mille kohalik fotograaf meile kunagi avamise puhul kinkis. Me oleks selle napikalt seinale unustanud. Mees märkas alles siis, kui ohvissist viimast pilti tegema hakkas, et foto on ikka veel seinal. Võtsime selle kaasa siiski, sest kuigi see on umbes 100 aasta tagune foto sellest samast ärimajast, pani Tammik sinna peale me järelkäruga auto ja minu kolimishoos ja aknale paigutas Mrt näo. Ehk et see pilt on vägagi võltsitud.

Siin pildil me lahkume päriselt, koos oma tolmuimejaga. Mehel on avaliku äri lõpetamisest nii suur kergendus, et särab nagu õieke.

Meil pole olnud eriti aega pühi pidada, aga pasha ma ikkagi tegin valmis ja käisin ka lastele maiust jagamas. Seekord tuli pasha eriti maitsev, kuidagi rammus ja rikkalik. Väga meenutas seda, mida Naima verandaga majas tegi. Ma tegin siin nüüd samasuguse, aga vedasime selle Raplasse, et koos lastega konsumeerida.

Apelsin oli mingi imelik, ei andnud ilusaid viile kätte, vaid kippus lagunema. Maitse sellest muidugi ei muutunud. Arvan, et pasha oli seekord eriti maitsev sellepärast, et vahukoort oli selle peal ekstra suur kuhi. Lapsepõlvest on meeles üks ülestõusmispühade tähistamine me Haapsalu majas, kui elutoa laual oli mu meelest hiigelsuur pasha, mis maitses jumalik. Võimalik, et mu mälu on selle tegeliku suuruse kolmega korrutanud, aga niisugune vägev elamus on mul meeles. Nõukaajal polnud ju apelsine saada, aga küllap me ema need Naima jaoks kaubalaost välja ajas.

Mart oli ka natuke empsile ja Mrt-le üllatust teinud, kõik teavad mu mehe kiindumust käsilastesse (ja ma olen mummuline, aga see resti seest ei paista):

Tegin täna sihukest pätti, et läksin lastele kinke viima, mask ees, aga kui siis palavas toas hingata ei saanud sellega, ma rebisin Ruthi loal maski ära. Olen olnud mitu päeva inimestest eraldatud ja pealegi olen vaktsineeritud, käed seebitasin üle ja kuidagi ei tundunud, et võiksin viirust kanda. Mu vaimne tervis vajas hädasti Lucase näppimist. Ta sai täna 3-kuuseks ja on raske nagu pomm, vist mingi 7-kilone juba. Mulle tundus, et ta nagu natuke isegi võõrastab.

Ruth jäädvustas hetke, kui Lucas on esimest korda elus oma vanama süles. Sain teda viimaks nuusutada, täie kopsuga.

Teine poiss on meil selline:

Ega muud mul öelda ei olegi. Tööle ma enam minema ei pea, aga lapselastega ka aega veeta ei saa, sest vaja on see kuramuse magistritöö valmis kirjutada. Sisendan endale muudkui, et ma ei pea tegema mitte midagi – ei pea tegema kutseeksamit, ei pea kirjutama head uurimust, mitte midagi ei pea. Aga ma teen, sest kord sai alustatud. Igasuguste sabade lõpetamiseks sõitsin üksinda verandaga majja tagasi, natuke isegi südames pigistas ja pisarad tahtsid tulla. Sisendan endale, et olen üks kõva mutt. Lapselastele ütlesin, et kui vanamal ülikool läbi saab, siis tuldagu Haapsalusse suvitama. Vanamate kohta nagu veits veider tingimus…

Koondatud ja töötu

Laupäev, aprill 3rd, 2021

Olen üleeilsest koondatud oma ärist, kus suutsin palgal olla 20 aastat. Ametlikult töötuks ma ennast veel ei vormista, võibolla enne juuni keskpaika ei olegi vaja seda teha, sest õpin ikka veel ülikoolis ja sellega on aktiivsusnõue täidetud. See viimane on mul vajalik, et töövõimetoetust ära ei võetaks. See toetus ja kaks stipendiumit, erialastipp ja tulemusstipp, on hetkel mu ainsad sissetulekud. Lootus on veel töötukassast kahe kuu jagu koondamisraha saada, avaldus on igatahes tehtud.

Arvutiäri on enam-vähem tühjaks kolitud, mees on seda jupi kaupa peaaegu kuu aega teinud. Homme viime veel viimased asjad ära, küürime ruumid puhtaks ja anname üle. Mees on väga rõõmus, et koormast lahti sai, sest temal on seal olnud viimastel aastatel ainult töörõõm ja olematu kasum. Ma sain ainsana palka, aga sellega ei tahtnud siiski enam väga rahul olla. Plaanisime venitada avaliku äri pidamist vähemalt magistriõpingute lõpuni, aga olukord koroonarindel võttis karmi pöörde ja sundis varem lõpetama. Inimesed ümberringi on tohutus hämmingus, mõni peab siiani me otsust aprillinaljaks. Ma täiesti mõistan klientide paanikat, sest 20 aastat oleme alati olemas olnud ja aidanud ja nüüd äkki teeme ootamatult vehkat. Me otsuse teatavakstulek tekitas paanikamüügi – inimesed, kes olid arvutiostu või tehnika parandamist edasi lükanud, ärkasid nagu talveunest ja andsid meile siin viimases lõpus nii palju tööd, et käive tegi mitmekordse hüppe. Jaanuar ja veebruar olid meil suures miinuses, märts tekitas ebaloogilise kasumi. Selle viimase ma muidugi enda koondamisega tühistasin juba 1. aprillil.

Viimane klient, kes meie äris käis, oli üks vanamees, kes tahtis abi saada telefoniga. Me ei parandanud ei telefone ega tahvelarvuteid, sest ei oska, mees ka ei taha ja mina oma haigete sõrmedega ei saa nii peenikest tööd teha. Aga inimene lahkus väga pahasena, sest ei jäänudki uskuma, et arvutiparanduses ei osata telefone parandada. Mul on täiega kopp ees sellest seletamisest, sest inimesed absull ei mõista, et telefonid ja arvutid pole mitte ainult riistvaraliselt erinevad asjad, vaid neil on ka erinev tarkvara ja tööd, mida igapäevaselt oleme arvutitega teinud ei saa mitte kuidagi teha telefonidega. Sellest seletamisest ma nüüd igatahes pääsen ja see on kergendus.

Järgmisel nädalal ilmub maakonnalehes me lõpetamisest ka pikem lugu, mille juurde valisime avaldamiseks mõned ajaloolised pildid.

Iga kord, kui hakkan mõtlema, kui õudne see kõik on, et mismoodi me veame kliente alt ja lihtsalt kõnnime minema, tuletan endale meelde, et numbrid ei valeta. Missioonitundega kahjuks arveid ei maksa.

Meil ei ole siin linnakeses olnud ühtegi arvestatavat konkurenti alates 2018. aasta oktoobrist, kui kaks nooremat tegelast oma äriga lõpetasid. Aastate jooksul oleme näinud mitmeid uusi üritajaid, kes on siin vastu pidanud kas paar aastat või veidi enam, aga viimaks koondus ikkagi kõik töö meie kätte. Nüüd ongi see olukord, et olles ammu oma konkurendid välja suretanud, jätame lahkudes maha täieliku vaakumi. Mitmed kaugemad tegijad on küll juba maad kuulanud, et kas tasub me asemele tulla. Noh. Tasub, kui tehakse enamat kui meie, tuleks parandada ka telefone ja tahvleid ja teha vbla midagi veel, siis võiks üks remondikoht isegi mõne aasta veel toimida.

Kirjutasin täna me maakonnarahva FB gruppi lõpetamise uudise alla pikema selgituse selle kohta, miks me jätkata ei saa. Et inimesed mõistaksid, miks ma ei saa selle tööga edasi tegeleda, julgesin isegi oma haigetest sõrmedest rääkida. Ega enamus ju ei teagi, et suurema osa ajast me äris üksinda töötasin ja Mrt askeldab juba aastaid mujal. Kahte palka lihtsalt ei pigistanud välja ja mehel on muidugi rööprähklemisest ka ammugi kopp ees.

Olen kandideerinud mõnele töökohale, esmaspäeval käisin ka töövestlusel ühes vallamajas. Tulin sealt ära päris tugeva tundega, sest mulle jäi mulje, et olen arvestatav kandidaat. Sain oma visioonist rääkida ja andsin oma oskustest ja plaanidest üsna hea ülevaate, ma leian. Lubati kindlasti neljapäevaks tulemustest teatada, see oli üleeile, aga ei mingit kirja ega telefonikõnet. Väga veider. Mulle tegelikult see vallamaja üldse ei meeldi, mul on mingi teema koledate ehitistega, need tekitavad minus masendust. Aga inimesed olid seal väga toredad. Sõnapidajad ilmselt siiski mitte. Töökoht ise on selline nagu rohkem strateegi amet ja koordineerija, täiesti uus ametikoht, kus saaksin ise välja mõelda, mida tegema peaks. Haridus on mul selleks ka värskelt olemas, kindlasti saaksin hakkama. Aga tundub, et mulle unustati teatada, et mind ei valitud.

Mees lohutas, et kindlasti oli neil vallaametnikel objektiivne põhjus, miks neljapäeval konkursi tulemusi ei avaldatud, aga mu meelest nii ikkagi ei tehta. Kui oled lubanud, aga ei suuda otsustada, siis saada vähemalt kiri, et lükkasime otsustamise edasi vms. Peale mind pidi sinna samal päeval vestlusele minema veel ainult üks inimene, ilmselt sobilikke kandidaate seal mingites suurtes ühikutes nüüd küll ei olnud. Kui esmaspäeval ka mingit infi ei tule, siis küsin ise, mis värk on.

Enda töötuks jätmine on ajastatud väga hästi. Pean paari nädalaga enam-vähem valmis kirjutama magistritöö ja sellega olengi juba nii eile kui täna tegelenud nii, et kere kange. Suutsin uurimuse andmed kokku võtta täna õhtuks, nüüd saan hakata analüüsima ja kirjutama. Andmeanalüüs on mul üks lemmikuid, numbrid on mu sõbrad.

Vähem kui kolm nädalat on nii õpetaja kutseeksamini kui magistritöö proovikaitsmiseni. Sellepärast ma lülitan ennast nüüd vägagi välja, ärge mulle, palun, lähinädalatel helistage!

Verandaga maja elust nii palju, et naabrimees on viimased paar päeva jälle tümmi lasknud (reedel lausa poole üheni öösel), mistap eile mees käis teda manitsemas ja viimaks kitus ka korteriomanikule ära. Me muidu tihti kuuleme, kui ta väheke vaiksemalt muusikat kuulab, siis elutuppa kostab mingi tümps-tümps, aga kui omal telekas valjemaks panna, siis on okei. Eile läks täiega käest ära, sest ta oli jälle purjus ja keegi oli tal ka külas. Siis keeratakse bass peale, rämedat rokki kuulab seal ja ise üritavad üle muusika karjuda. Kui ta näiteks telekat vaatab, pole meile kosta mitte midagi, aga musaga ta paneb alailma üle võlli. Kahjuks on teine naaber kõva kuulmisega, teda ilmselt see häirib ainult siis, kui majas on vibra sees. Igatahes me kavatseme ka edaspidi korteriomanikule kituda, kui üürnik elada ei lase.

Täna tegime mehega kahe peale ühe tomati oma click & grow kasvulavalt.

Kõige paremini kasvavad selles basiilik, rosmariin ja tüümian. Salat tegelikult ka, aga seda saab vähe. Oleme taimeaia häälestanud nii, et ta ärkab hommikul kell seitse ja kustub kell 23. Kui hommikuti varem uni ära läheb, siis on hea selle järgi kella vaadata, kas taimeaias juba lambid põlevad või mitte, pole vaja hakata telefoni otsima. Kui elutoast kumab valgust, siis järelikult on hommik ärkamiseks paras. Meil pole üldiselt vahet, kas on töö- või puhkepäev (või töötusepäev), ikka ärkame kell seitse.

Tellisin mingi aeg tagasi Bauhausist väikese kasvuhoone, mille kavatseme paigutada terrassile. Terrass on meil teatavasti naabri akna all ja kohe teisel pool planku tavatseb üüriline sõpradega suvel jõmistada. Me, niisiis, oma terrassil suveelu nautida ei taha, “istutame” sinna parem kasvuhoone, et õuel oleks rohkem privaatsust. Külvasin juba märtsi keskel tomateid ja kurke. Nagu alati, läksin hoogu ja puistasin “kogemata” mulda kaks pakki seemneid. Nüüd on mul üle 40 tomatitaime…

Kolmanda akna peal on kurgid, ei viitsi pildistada.

Unustasin vist jäädvustada asjaolu, et kudusin väiksele pojale sünnipäevaks kaks paari sokke.

Ja mehele ka veel ühe paari.

Olin väga imestunud, et sõrmed lubavad jälle kududa, aga tõsiasi on see, et pöidlaliigesed läksid siiski hellaks ja sellepärast on mu enda valged sokid ikka veel pooleli, üks ja veerand on valmis, edasi kuidagi ei saa. Aega ka tegelikult enam ei ole kudumiseks, sest õppida on vaja.

Ükspäev pärast rasket tööpäeva ja keset äri likvideerimist ajasid lapsed meid vanni. Mrt täditütar oli hästi ajastanud mulle ühe vahuveini üleandmise selle eest, et kord ta arvutit parandasin ja võtsingi seda siis kohe vanniserval konsumeerida.

Vann oli nii kuum, et mees ei pidanud eriti kaua vastu. Aga muidu ikka nagu väga tšill on selline kodune spaa, kus saab veejugadega masseerida selga ja tallaaluseid. Meil pole kunagi varem majas vanni olnud, aga nüüd on olemas saunaga vannituba, igati ilus ja nauditav.

Täna hommikul otsustasin, et pean hakkama oma kõnniringe pikendama ja viskasingi siis viluga 10 kilomeetrit. See võttis mul ligi kaks tundi, sammuskoor üle 14 tuhande. Viimased kolm kilti olid veidi kahtlased, sest haige päkk hakkas tunda andma, aga ma olin vapper ja pidasin lõpuni vastu ilma, et oleks tossu jalast võtnud varvaste jahutamiseks. Järgmine kord, kui nii pika teekonna ette võtan, panen jalga lahtised sandaalid, olgugi sooja ainult paar kraadi. Kui hoian varbad külmad, siis seda lolli valu ei tule.

Üks ülesvõte mu teekonnalt, rootslaste muuseumi trepp:

Hakkas pihta

Reede, märts 12th, 2021

Kuna kõik poed kästi kuuks ajaks kinni panna ja restoranidesse ei tohi keegi siseneda, toimub ümberringi palju muutusi. Meie õnneks saame oma viimased paar kuud veel töötada, kuna oleme remondikoht ja ilmselt saame mõne kliendi juurde ka selle arvelt, et teised arvutikaupade müüjad me linnas ei tohi uksi avada. Ehk aitab see meil ladu igasugu vidinatest tühjaks müüa. Riiulitesse juurde ei telli ma enam midagi ja kõik võõrad, kes tahavad midagi tellida, suunan e-poodi, sest poena ei tohi me tegelikult tegutseda.

Äri avatuna hoidmine sel hullul ajal tähendab muidugi suuremat riski haigestuda. Aga vähemalt ei ole meil enam kokkupuuteid õpilaste hordidega.

Paar päeva tagasi teatasid Pargi resto omanikud, et nemad on avatud veel viimast päeva, et nüüd ongi kõik. Nad tegid FB-s ilusa pika avalduse ja igatahes tõmbas sellest kuulda saamine mul silmist pisara välja. Resto omanik on me endine trennikaaslane ja me alati väga nautisime seal käimist, teenindus oli muidugi ka ekstra personaalne. Aga arusaadav, et pelgalt lõunasöökide pakkumisest ei ela ükski resto ja neil on piirangutega tegutsemine kestnud ju pikemat aega. Ühel hetkel enam äri ei kanna välja ja lõputult ei saa kulusid kasvatada. Väga kahju.

Eile, kui läbi väikese kodulinna Haapsallu sõitma hakkasin, tabas mind teine klomp kurgus. Nägin ühe poe ees kahel pool treppi müügilette, mille taga naised külmetasid. See oli nii kohutavalt hale! Puhus jäine tuul ja aeg-ajalt tuiskas. Ühtegi ostjat polnud näha. Need olid ilmselt naised, kes muidu müüksid oma kraami HooviOtil, mis igal neljapäeval me linna keskväljakul toimus ja kuhu alati tohutu hulk ostjaid kokku vooris. Nüüd ei müü nad enam midagi.

On väga tõenäoline, et kui kuu või kahe pärast riik lahti läheb ja lubatakse jälle ka poed avada, ei ole siin järel enamust neist poodidest. Väikestel tegijatel ei ole sellist puhvrit, millest mitu kuud kulusid maksta, kui tulu ei tule ja kui mõnel oligi, siis koroona-aasta on need säästud ammu ära neelanud.

Mul endal on väga imelik klientidele ütelda, et millalgi aprillis sulgeme. Kõik küsivad, et aga mis siis saab, kust me saame abi, aga me ei oska vastata. Olen vastanud, et eks tuleb siis hakata pealinnas käima. Aga võibolla tuleb keegi uus tegija, kohalik kutsekaski vorbib ju igal aastal pundi it-mehi. Olen ammu juba juurelnud, et kuhu need õppinud inimesed kõik kaovad. Eks ta üks riskibisnis on nii väikesesse linna oma arvutiparandus avada, aga kui on üks tegija väikesel pinnal, mille üür pole liialt kallis, siis vast mõneks aastaks sarnast remonditööd võiks veel jätkuda. Väga vähenõudlik peab olema (umbes nagu mina, höhö) sest mingit riigi keskmisele lähedast palka siit välja ei pigista. Mu leppimine olukorraga ja võimalus töö kõrvalt õppida (sest pooled päevad on tööl vaikus) on me äri sulgemist mitu aastat edasi venitanud.

Rääkides õppimisest, siis täna teatati magistritööde esitamise tähtaeg ja see on 18. mail. Kaitsmine on juuni alguses. Aprillis on õpetaja kutseeksam, aga selleks on meil kodutöö tehtud, vaja ennast ainult õigeks ajaks ekraani ette vedada ja üritada niisugune kaitsekõne pidada, et eksamikomisjonil liigselt küsimusi ei tekiks. Igasuguste eksamite ja kaitsmistega on meil asi nii, et täielikult puudub närv. Mul läheb kuues aasta ülikoolis ja mehel viies, see aeg on õpetanud “tuima panema” nagu noored väljenduvad. Kui ma midagi siin vanas eas õppinud olen, siis üks on kindlasti see, et eksamid on üldiselt kökimöki ja nende pärast ei pea pabistama. Sest mida seal saab rasket olla kui oled õppinud? Aga üldiselt on meil juba ammu kõigest poogen.

Järgmisel nädalal selgub, kas me viimasel semestril mingeid stipendiume ka saame. Hädasti oleks vaja, et töötuks jäämise perioodiks rohkem manti koguda. Mehel on kõik planeeritud ja sääste rohkem, ses mõttes pole hullu, aga elu on õpetanud, et naisel peab olema ka isiklik varu. Võiks ju olla vähemalt pooleks aastaks. Ma arvan, et selline iseseisva hakkamasaamise kiiks, mis ei ole isegi abielus olles mul ära läinud ja mille olen tütrele ka edasi pärandanud, tuleneb ajaloolisest mälust. Umbes pool mu elu on ju olnud ka selline, et ei ole saanud kellelegi loota peale iseenda. Iial ei tea ju ka millal mehed “sõtta võetakse” või mis iganes nähtus nad meilt võtab.

Eelmise lõigu viimasest lausest lähtudes – mulle tohutult meeldib viimane intekas Alla Levandiga. Ta ütleb seal välja täpselt minu mõtted naise vananemise kohta. Ja mõtelda, et tema on ju nii kaunis naine, nii äge armas olevus ja ometigi juurdleb 50+ naise eksistentsi üle täpselt samuti nagu minusugune suvaline mamsel!

Ma päriselt ei teadnud, et vananemine võib raske olla. Just üleminekuiga kõigi muutustega ja mis sellele järgneb. Nii raske on leppida ja kohaneda kui kõik enda sees ja väljas tuleb ümber hinnata.

Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

Täna tuli teade, et riik läheb lukku. Ja et kõik kaubandus tuleb sulgeda ja avatud tohib olla ainult see, mis esmavajalik. Meil on otsus tehtud, et aprilli lõpus olen koondatud ja äri läheb kinni, aga täna tekkis paanika – kuidas see kaks kuud veel siis üle elada, kui raha teenida ei saa??? Nagunii on me bisnissil juba näpud põhjas.

Igatahes peale mõningast tõmblemist otsustasime, et meie teenus on esmavajalik ja me ei pane oma äri kuuks ajaks kinni. Kui kõik peavad töötama kodus, siis käib see arvutite abiga ja keegi peab ju need asjad kõik töös hoidma ja ära parandama.

Aga tegelt mulle üldse ei meeldi sedasi riskida. Sest inimesed on hooletud ega kanna maski, kui tulevad väikesesse ärisse. Suurte poodide ustel on turvamehed, kes ei lase maskita inimesi sisse, aga meil käis täna jälle mitu sellist, kellel maski polnud. Eelmisel nädalal käis Mrt vend ka meil poes ilma maskita, eile sai ta koroona diagnoosi. Krt, nii närvi ajab!!! Me ei mäleta, kui kaua ta meie juures oli või mis päeval see oli üldse. Ta arvas, et tal on tavaline iga-aastane kurguvalu, aga tegelt on koroonapositiivne.

Me ärimaja teisel korrusel on ka üks pere haige, meie lapsed õnneks on veel terved.

Kaalusime isegi seda, et hoiaks ukse lukus ja paneks sildi, et koputage ja sisse ei laseks mitte kedagi. Et andku oma arvutid üle ukse ja pärast maksku sulas, sest ma ei lase neid tuppa kaarditerminali juurde. Pean jälle panema uksele sildi, et ilma maskita ei tohi tulla.

Ega meil ei käigi praegu eriti palju kliente. Eelmine nädal oli väike elavnemine, aga muidu on ikka päris vaikne. Vanainimesed, me püsikliendid, on enamus kadunud. Ilmselt ei julge nad kodust välja tulla.

Tahaks ütelda, et ära mine kodust välja, kui pole hädapärast vaja. Ära tule me poodi niisama lobisema! Helista, kui on midagi öelda või küsida!

Igatsen lapselaste järele. Väike Lucas sai kahekuuseks, ma olen teda kaks korda kaugelt näinud. Vahel on täitsa nutt kurgus, et nüüd siis ongi nii. Ma ei saa teda sülle võtta, ei ole teda mitte kunagi nuusutada saanud (mis minu arvates on täitsa elutähtis). Aga midagi ei ole parata, see aeg tuleb üle elada. Meil on internet ja saame saata pilte. Mrt viis täna me perekonna naistele Raffaellosid sedasi, et endal oli mask ees, käed desinfitseeris ära ja viskas siis kommikarbi poole koridori pealt või üle ukse… Igaks juhuks. See elu on ikka praegu nii metsas et…

Aju kärssab

Laupäev, märts 6th, 2021

Hakkasin praegu blogi kirjutama ainult sellepärast, et ei jaksa midagi muud teha. Väga ei saa süveneda ka enam mõttetegevustesse, sest mees annab kõrvaltoas oma tudengitele progemise ainet ja seletab kogu aeg. Ma pean samal ajal olema vakka.

Oleme eile ja täna istunud pool päeva loengutes, tasapisi edenevad nii magistritöö kui praktika asjad. Sel nädalal andsime viimased tunnid, rohkem meil selles koolis ilmselt õpetajatööd ette ei tule. Mul on enamus aruandeid ka praktika tarvis valmis kirjutatud, järgmisel nädalal tahaks juhendajaga ka sellele asjale joone alla tõmmata. Tegin just juhtkonna jaoks meie kursustest kokkuvõtet õpilastelt korjatud tagasiside järgi ja vaatan, et oli ikka kena küll. Hästi paljud õpilased olid kirjutanud vaba vastuse rea peale ilusaid tänusid, kiideti toredaid õpetajaid ja kasulikke teadmisi ja ohati, et küll on ikka hea, et sai see kursus valitud. Üks õpilane kiitis ka õpetajate naljaviskamise oskust. Igatahes… kui oma viimase tunni neljapäeval lõpetasin, tabas mind kurbus, sest õpilased olid vahvad ja meil oli tore.

Ausalt öeldes arvasin, et mulle üldse ei meeldigi õpetaja olla ega klassi ees seletada, aga nüüd äkki taipasin, et täitsa tore töö. Olen kõvasti vaeva näinud igasugu töölehtede ja õppemeetoditega ja selle tulemusena nägin tundides õpilaste motivatsiooni tekkimist ja tulemuste paranemist ja see on täiega lahe tunne, mis õpetajal niisuguses olukorras tekib. Justkui oleks mu tööst ka midagi kasu. Oma suurimaks töövõiduks loen jätkuvalt seda, et olen ilmselt koolis ainuke õpetaja, kelle distantstundides õpilased olid avatud kaameraga. Tegin selle nimel kontakttunnis eeltööd õpilastega sõbralikult mölisedes ja rääkides sellest, kui paha mul õpetajana on seinale rääkida. Kui nad siis enamus kaamerapildiga tundi tulid, muidugi kiitsin neid julguse eest ja ütlesin ka, et nad koolis selles suhtes erandid on. Väga lahe!

Kaamerapildiga tunnis osalemine on koolis nõutud tegelikult, see on distantsõppe reeglites kirjas, aga keegi ei järgi seda.

Me olime täna mehega praktika loengus ainsad, kes oma nägu näitasid, isegi õppejõud ei olnud avatud kaameraga. Maitea, kas inimestel on näod hommikuti loppis või mis värk sellega on? Ülikoolis ju ikka inimesed peaksid oskama vähemalt Google´i Meet´is oma tausta muuta, kui tuba näidata ei taha. A selle peale ütles mees, et tema telefon ei tunne teda hommikuti peale ärkamist ära. See tema näotuvastus.

Olen ühe suure elumuutuse avalikustamist aina edasi lükanud, aga enam pole pointi. Me, nimelt, paneme aprilli lõpus oma putka kinni. St me likvideerime oma arvutiäri, mees koondab mu ära ja ma jään töötuks. Oleme sulgemist kaalunud juba mitu aastat, aga põhiliselt koolis käimise tõttu edasi lükanud. Kui kasumit ei tule, siis pole mõtet bisnissit teha. See äri on andnud mulle väikese palga ja mehele enam ammu mitte midagi, seda ei saa enam isegi äriks nimetada. Kui oleksime aimanud, kui hulluks läheb olukord koroonaga, siis oleksime juba eelmise aasta lõpus äri kinni pannud. Nüüd oleme olukorras, kus jaanuar ja veebruar on tootnud koledat kahjumit ja paranemist ei paista, nii jätkata pole enam võimalik. Aprillis saab meil täis 20 tegevusaastat, see on parajalt nii pikk aeg, et meil mõlemal on sellest tööst ka täiega kopp ees.

Muidugi me kolime siis viimaks alaliselt Haapsallu. Mees on juba ka oma it-juhi töökoha üles ütelnud, ta jääb sinna kuni õppeaasta lõpuni. Elu hakkab siis meil välja nägema nii, et mina olen koduperenaine ja mees töötab täiskohaga ülikoolis. Ehk et tagasi viiekümnendatesse, kus mees teenib raha ja naine keedab ja küpsetab ja ootab meest koju. Noh. Tegelt. Ega ma ei tea, mis minust täpsemalt saab, sest muidugi ma kandideerin siia ja sinna, aga ega minu vanuses ei ole erilist lootust kuhugi täiskohaga tööle saada. Mul on muidugi mu kursused, mida saan edasi anda, aga need on ajutised väikese palgaga ettevõtmised ja nende peale ei saa ma loota.

Teises kodus käib juba pikemat aega alumise korruse pesuruumi ehitus, juba on ka plaadid seinas ja põrandal ja väga ilus on, aga mul pole sealt tehtud ainsatki pilti. Ehitust korraldab seal väike poeg ja põhitegija on tema tütarlapse isa. Täitsa veider on näha, et üks võõras mees meie majas ehitab ja raha selle eest ei küsigi. Lapsed ehitavad endale kodu.

Mitu inimest on küsinud, et millal me siis maja müüki paneme, aga muidugi ei müü me midagi. Kmr ei kavatse sealt mitte kuhugi kolida ja hakkab ükskord ju ka oma peret looma, mistõttu maja jääb talle. Esialgu on lapsed alles üliõpilased ega mõtlegi veel paljuneda, aga küll ükskord saab. Tütarlaps on juba ammu sisse kolinud ja neil on isegi kass. Mulle on muidugi üksjagu harjumatu näha, et keegi teine naine mu majas toimetab ja korraldab, aga üritan ennast sellest distantseerida, püüan harjuda ja mitte põdeda. Inimesele ei ole ju palju vaja ja kindlasti ei ole mulle vaja kolme kodu.

Haapsalu on elukeskkonnana võrreldamatult parem. Lisaks on meie pool maja siin ja väike aed parajasti selliste mõõtmetega, millest ka vanemast peast peaks jõud üle käima. (H)ämblikke siin muidugi on… Aga. Inimene harjub. Siin on soe, palkmajas on õhk nii väga hea. Ja ma kavatsen selle aia siin roose täis toppida, sest nende jaoks on siin ka kasvukeskkond väga soodne. Unistan juba soojast kevadest ja aias toimetamisest nii, et mitte kuhugi ei ole kiire.

Töö juures on praegu ses mõttes paras läbu, et mees hakkas juba lammutama ja ruume tühjendama, osad riiulid on lahti võetud ja arvutijuppe on utiliseeritud, koorem prügimäele veetud ja läheb veel. Varsti hakkavad ilmselt kliendid ka küsima, et mis toimub, kui letid hõrenevad. Mõned, kellele oleme rääkinud, et lõpetame, on küsinud, et kust siis edaspidi arvutitega abi saab, aga me ei oska sellele vastata. Arvestatavad konkurendid lõpetasid siin tegevuse juba 2018 oktoobris ja peale seda on meile tundunud, et kogu remonditöö tuli meie kätte. See tekitas ajutiselt olukorra, kus saime suvel järjest kuu aega puhata, esimest korda alles peale 18-aastast tegutsemist. Olen osanud vastata ainult nii, et ilmselt tuleb hakata pealinnas käima, aga samas ega loodus tühja kohta ei salli ja küllap tuleb uusi üritajaid. Arvutite parandamise ja hooldamise tööd võiks siin jätkuda ühele inimesele veel natukeseks ajaks juhul, kui ta kulud ei ole liiga suured ja kui lepib mõõduka sissetulekuga. Sest ei saa ju küsida ühe arvuti parandamise eest sada eurot, sest siis võiks juba minna uut masinat ostma, samas sellise tasuga saaks teenusepakkuja ehk mõne aasta veel elada. No igatahes on selles valdkonnas nüüd proportsioon liialt paigast ära – arvutid on odavamad, inimesed jõukamad ja ostavad pigem uue pilli kui maksavad remondi eest. Kõik see olukord on tegelikult kätte jõudnud palju hiljem, kui mees aastaid tagasi ennustas, aga sai ilmselt tänu koroonale ootamatult kiire hoo sisse.

Kas meil on kahju lõpetada? Ei ole. Eriti mehel ei ole, sest ta on pidevast rööprähklemisest väsinud. 20 aastat on pikk aeg muudkui ühe ja sama asja tegemiseks, nüüd me olemegi juba täiesti tüdinenud sellest.

EDIT: Laps saatis pesuruumi valmimisest pildi. Esmaspäeval tuleb maaler teist nurka tegema. Pildil paistab leiliruumi uks, selle “toa” tegi Mrt juba ammu valmis ja saun on olnud kasutuses.

Siia nurka tuleb mullivann, mis on meil ka juba mõnda aega olemas (vahetuskaubana saime)

Tuleb lähemale

Esmaspäev, detsember 21st, 2020

Jätkuvalt on palju neid, kes me ärisse ilma maskita tulevad. Täitsa jõuetuks võtab. Üks klient küsis, kas ei tohigi siis ilma maskita tulla ja ma vastasin, et ei tohi jah. Ära ta ei läinud, jäi ukse alla küsimusi küsima, sai info kätte ja lahkus. Paaril korral olen näinud, et klient läheb ukse tagant minema, kui on lugenud silti, mis keelab ilma maskita siseneda.

Täna käis meil üks tatine vanamees. “Ühekordne” mask oli tal nii must, et vbla eelmisest kevadest saati kasutab seda. Minuga rääkides ta pidevalt näppis maski ja udis nina maski tagant välja. Õnneks ei toonud ta meile midagi remontimiseks, ainult konsultatsiooni tahtis ja ma sain kaitseklaaside taga ennast hoida.

Kodulinnas on palju koroonat, juba on tuttavaid haigeks jäänud ja üks meie klient suri. Ta polnud üldse vana, väga vitaalne pensionipõlve pidav proua oli. Elas ta koos oma pojaga, nad mõlemad olid haiged. Nüüd on see vanapoisist poeg üksi. Alles ükspäev mõtisklesin selle üle, kui kurb on elu, kui jääd emaga elama ja oma peret ei loogi. Eks ta on pikalt väga mugav, ema hoolitseb ja teeb süüa… Aga siis tuleb koroona või mõni muu kuri haigus ja oledki üksi jäetud.

Oleme otsustanud, et seekord Mrt perega jõule pidama ei lähe. Oma lastega ikkagi tahaks jõululõuna teha. Eks näis, kas on üldse seegi võimalik.

EDIT järgmisel päeval: Jälgisin eile vallavolikogu istungit ja lõpus rääkis vallavanem. Kuulasin siis töö kõrvalt ainult pealiskaudselt ja arvasin, et sain valesti aru, et vallamajas koroona sees on. Täna lugesin kodukalt, et ongi töötajad haigeks jäänud ja kuulsin ikka õigesti, et vallavanem ka koroonas. Väidetavalt neil kerged sümptomid ja töötavad kodust. Üks meie linna kooliõpetaja on ka nakatunud, aga see juhtus vist siis, kui õpilased olid juba koju saadetud. Tänaseks meil siin juba paarsada haiget.

Ja, krt, ikka tulevad inimesed meile ärisse ilma maskideta nagu pooletoobised!!! Ühele mehele ütlesin, et kui järgmine nädal oma kauba järele tuled, siis pane mask ette. Kuna ta vaatas mind imeliku näoga, siis lisasin, et meie siin oleme riskirühmas. Las tunneb piinlikkust natuke. Kui tunneb. Mitte et me täna oleks riskirühm…

Üks vanamees, kellel oli küll mask ees, koogutas mu leti ette pandud kaitseklaasi nurga tagant üle monitori mu laua kohale. Kusjuures mul on sinna tool ette pandud, et lähedale tulla ei saaks, aga selle ta lükkas kõrvale. Kui tegin märkuse, et need klaasid on siin põhjusega, siis jäi mind sellise näoga vaatama nagu ei saaks aru, mida ütlen. Ma varsti vihkan iga teist klienti.

Apua

Teisipäev, detsember 8th, 2020

Tuleb mulle hommikul klient poodi, mingi noor mees, ilus selline. Maski ees ei ole ja ise seletab: “Vabandust, ma olen maski vastane!” Noh. Teeb siis Mrt lõunaajal ta süleka jahutuse korda, see tegi hullu traktoripõrinat enne (ma seda ei taht seestpoolt puutuda, sest olen tolmuallergik). Jube lammutamine oli, vastik mudel, mis tuleb algosakesteks võtta. Testisin üle tunni, kõik vaikne ja ilus, probleem lahendatud. Ja siis tuleb vennike (ilma maskita) arvutile järele ja makstes kommenteerib: “Väike õlitamine 40 eurot???” No mida sa selgitad sellisele, kes isegi maski kandmise vajadusest pole aru saanud?

Perekonnas arutasime pärast, et mida sellistega teha. Mrt ütles, et hinnakirja tuleb täiendada – ilma maskita tulijale on teenusele topelt hind ja suur poeg lisas, et pangu me pluss 45 eurot maskita sisenemise eest. Et pole oluline, kas tõi midagi remonti või mis ta siit üldse tahtis, kui maski pole, siis maksab. Et see oleks siis nagu taksosse istumise tasu.

Kui hoolega pilti vaadata, siis on näha, et meil on leti ette klaas riputatud. Tänaseks on allserva pandud must teibiriba, et paremini näha oleks ja kliendid ei üritaks klaasist läbi tulla. Teine klaas tuleb veel, siis on välistatud see, et kunded mul leti peal lösutavad. Mul on see juba pikaajaline probleem, et kui kliendi arvuti on leti peal ja sellega midagi toimetan, siis inimesed vajuvad mulle peaaegu peale üle leti, et paremini näha. Mitte üks ei teadvusta, et peaks 2-meetrist vahet hoidma või et üldse on teenindajal mingi isiklik ruum. Lisaks käivad väga paljud siin ilma maskita, kuigi meil on uksel silt, et ainult maskiga võib siseneda. Millegipärast peetakse avalikuks ruumiks ainult suurt kaubanduskeskust, kui ometigi on ju öeldud, et isegi väike iluteeninduse koht on avalik ruum.

Olen siin mõlgutanud mõtet, et kui koroonaga väga jamaks läheb, ma panen selle putka kinni. Või siis nelja päeva asemel töötan ainult paar nagu möödunud kevadel.

Ülikoolis on meil käes semestri lõpusirge. Või lõpukõver pigem. Loodan sel nädalal oma praktikatundidega valmis saada. Nädala lõpus on kaks arvestust, siis veel praktika arvestus enne jõule ja üks eksam jääb jaanuari. Hullult ruineeriv on rööprähklemine, mingit vaba hetke üldse ei ole, ainult töö ja töö ja praktika ja õppimine ja jookse muudkui ühest kohast teise. Aga mis sa, vanainimene, ikka muidu teed, eks? Koormus on meil sel aastal siiski väga väike võrreldes esimese magistriaastaga. Mrt jälgib, kuidas ta töökaaslased, kes tänavu sama teed alustasid, oma õppetükkide käes vaevlevad. Meil see kõikse hullem koormus on ikka möödas, ma arvan, kuigi magistritöö veel puha pooleli. Mulle tegelt meeldib uurimusi kirjutada, andmeid analüüsida ja muud taolist, aint “anna mulle andmeid vanemuine!” nagu ütleb Grete. Andmetega tuleb ilmselt jama.

Ega mul muud kurtmist ei olegi, kui et kaasinimestel võib raske olla ette kujutada, mida mu tänane koormus tähendab. Ma ei ole eriti võimeline suhtlema väljaspool perekonda, tööd ja kooli. Tahaks püsida ainult enda tegemiste lainel, muidu lihtviisiliselt põlen läbi.

Ma siin üldiselt olen jube ego, harjutan seda asja. Õppimine ongi üks kõige egoistlikumaid tegevusi üldse. Okei, et kasu rahvamajandusele ja ühiskonnale ja muu taoline, aga peamiselt me püüdleme siin ikkagi egoistlike eesmärkide poole. Lisaks püüan harjutada ennast ükskõiksemaks, et suudaks kõike kergemalt võtta, aga see on täiega raske ülesanne. Ei oska ega hakkagi vist oskama. Aga harjutan järjekindlalt või kui järg kaob, siis üritan seda endale vähemalt meelde tuletada. Sest elu on ajalik ja lühike.

Täna üks naine küsis mu käest, kui ta arvutit korda tegin ja talle igast asju õpetasin, et kuidas te küll nii tark olete. Vastasin, et teen ju neid asju iga päev. See on väga harv, kui mulle ka midagi head öeldakse. Enamasti küsitakse, kas siin siis mingit spetsialisti ei olegi. Enamus mehi ei usalda mind üldse ja selleks, et nad ikka edaspidi ka oma arvutid siia remonti tooksid, ma üritan jätkuvalt varjata, et olen neid parandanud. Sest mu mees on kaubamärk, mis müüb. Ma olen pelgalt oma mehe vari. Ja mul on sellest täiega kopp ees, et mind ei usaldata, kuigi töötan siin juba 20 aastat. Noh, paneme aga edasi.

Nüüd selline elu

Neljapäev, november 5th, 2020

Mõtlesin, et pean ikka jäädvustama fakti, et ostsin täna liisingult oma auto välja, 11 kuud enne lepingu lõppu. Varasema väljaostuga hoian veidi intresside pealt kokku, aga muidu üldiselt ei soovinud ma näha, et igakuised kulud on nii suured. Nüüd mul jääb ainsaks finantskohustuseks Haapsalu majaostu laen. Kuna olen tubli kooner ja rahakoguja, siis on mul juba laenu varasemaks tagasimaksmiseks ka plaan sündinud. Aga…

…Igasugused arveteõienduse plaanid eeldavad, et käid tööl ja saad palka. Eks ma püüa oma sissetulekuid ikka kuidagimoodi säilitada. Juba sebisin endale järgmiseks aastaks ka lisatöid ja tänu mõningasele sebimisele sain ootamatult ühelt ägedalt koolilt väikese tööpakkumise. Nüüd ma muudkui käin ja mõtlen, kuidas oma kursust teha ja mismoodi ma seda mitmekeelseks lõimin. Täitsa põnev on.

Töökohtadega on muidu tuuga selles mõttes, et kui oma kraadi kätte saan, ma viskuks hea meelega rinnuli haridusmaastikule. Praegu ma niisama natuke hõljun seal, teenin väikest lisaraha, aga millalgi peaks ikka haaret laiendama.

Aga nende finantsivärkidega on see imelik lugu, et iga kord, kui omale mõne kohustuse olen võtnud, ikka natuke aega vaevlen selle mõtte käes, et kulud jälle suuremad, ise tean, et kui mõne aasta mööda lasen, kahanevad finantskohustused justkui väiksemaks ja väiksemaks. Iga laenu ja liisinguga on nii olnud. Sellepärast ma üldse ei mõista neid inimesi, kes riskivad vana panni autoga teele jääda samas, kui ise teenivad täitsa normaalset vabariigi keskmist või kõrgemat palka. Et miks inimesed ei osta ometi omale mugavusi, kui neil on see võimalik. Mina ikka pigem ostan.

Viimase eluasemelaenuga on küll nii, et tegin eriti pessimistliku plaani. Ma alati mõtlen välja kõige mustemad stsenaariumid, kust enam halvemini vaevalt läheb, aga paremini saab alati. Seekord oli nii, et võtsime pähe, et esimesed neli aastat, kuna meil on mitu laenu ja liisingut, me verandaga majas suuremaid remonte teha ei saa. Noh, saime siiski nii, et vähe pold ja seda juba kolme aastaga. Lisaks, kõigepealt ostis mees oma auto enne tähtaega välja ja nüüd siis mina eriti palju enne lepingu lõppu tegin sama. Ehk et mu mustadest stsenaariumidest ei käivitunud ükski, sest käime jätkuvalt tööl ja koolis ja sissetulekud on ainult kasvanud.

Mis mu töösse puutub, siis… Kuna on kuu algus ja täna oli toetustepäev, siis olen terve päeva mässanud mingite eriti räpaste arvutitega. Ühe süleka ekraanil oli konkreetselt selline rögalärakas, et praegugi kui sellele mõtlen, mind ajab öökima. Teise läpaka klahvid olid nii mustad, et valgeid tähti polnud kohati näha ja iga kord kui ventika käima tõmbas, täitus tuba laudahaisuga. Kolmas arvuti viskas tagant sihukese tolmupilve välja, et pidin eemale hüppama, et mitte halliks saada. Olen jagelenud mingite vanameestega, kes väidavad, et nemad teevad kõik õigesti, samas kui ise kirjutavad hoti aadresse mitte @hot.ee, vaid @h.ee.

Vahel käib mul selliseid kliente, et kui nad me äris on, mul hakkab aju iseenesest genereerima põgenemisplaane või siis mõtlen välja tegevused juhuks, kui klient peaks keset ohvissit kokku varisema. Elu, inimesed, päriselu! Ja teinekord on mul kohutavalt raske jääda viisakaks, aga tegelt ainult ühel korral aastate jooksul olen olnud kliendiga tõredalt ebaviisakas. Sest ma üldse ei kannata, kui keegi tahab mind ära kasutada enda mugavuse pärast ja mulle sokutada mingeid tegevusi, millega ise hakkama saaks, kui ainult viitsiks. No siis ma nats põrutasin. Mrt siiani meenutab seda, kuidas ma kliendiga halvasti ringi käisin. A no vahel on süütenöör täiega lühike ja seda juhtub, kui päeva jooksul on seda järjekindlalt lühemaks põletatud.

Logisin täna mehe id-kaardiga maksuametisse ja vaatasin miskit hinnangute kohta. Seal oli öeldud (punaselt!), et kuna mees maksab oma töötajale sama valdkonna keskmisest madalamat palka, siis järelikult saab töötaja ülejäänu ümbrikus. Mingi selline mõte ja nagu ähvardus oli seal ja siis ma mõtlesin, et kuradi ametnikud, tulge korra väikelinna ja vaadake, kuidas siin äri käib. Kuidas saab üks riigiamet ilma olukorda analüüsimata lihtsalt lajatada sedasi eelarvamustega? Seda nad muidugi ei tea, mismoodi meie valdkonnas aasta aastalt tööd aina vähemaks jääb ja kui mitu konkurenti me kõrvalt seetõttu kadunud on. Kõik ongi kadunud juba, me oleme pmst ainsana alles siin ja tänu sellele meil üldse ongi veel mingit tööd. Mrt ennustas remondiärile kadu juba kümme või rohkem aastat tagasi. Mida imet me muidu magistriõppesse läksime? Kõik muutub ju. Osalt muutub tehnika ise remontimatuks või siis on igas peres keegi, kes matsu jagab, ja teisalt on rahval juba nii palju pappi, et kui vana pill läheb katki, nad ostavad uue. Päris jõukaks on need inimesed siin saanud ja selle üle peaksime kõik rõõmustama. Üks jõukuse märk on see, et vanu kasutatud töökorras arvuteid ja monitore ei taha enam keegi ja need viiakse sirgelt jäätmejaama. Me ükskord üritasime annetada, saadeti pikalt, sest abivajajad soovivat ainult uut tehnikat. Vot tak.

Praegu midagi ei toimu

Laupäev, august 29th, 2020

Tööpäevad olid eriliselt pingelised, esmaspäev algas sellega, et seisis mul leti ees üks vanamees ja lihtsalt sõimas ja vingus. Mrt oli mingi aasta tagasi tal kodus arvutit parandamas käinud ja öelnud, et kui see ei aita, tulgu meile kohale ja installime kogu värgi üle. Kusjuures kui vanamees nädalavahetusel Mrt-le helistas (puhkpäeval!), siis rääkis ta hoopis teisest arvutist, mille oli alles ostnud. No igatahes ei saanud ma midagi aru, mis toimub ja viimaks sadas mees ohvississe ja oli hullult närvis tolle vanamehe peale, käed puusas õiendas temaga. Me seda onu siidkinnastes ei kohelnud tõesti, sest ta oli ülbe ja tahtis kõike tasuta saada. Viimaks sai ka, sest soovisime temast vabaneda. Kusjuures ma kulutasin ta arvuti peale esmaspäeval viis tundi, samal ajal, kui vanamees kõrval istus ja valdavalt hädaldas. Mõtlesin, et nüüd ma siin siis harjutan otsekohesust ja meelekindlust ega luba endale halvasti ütelda, selline treening on ehk ka vahel vajalik. Mul jäi sellel hommikul isegi töö juures kohv joomata, rääkimata lõunasöögist, sest vanamees lahkus alles kell pool neli.

Edasi läks ainult paremaks, kolmapäeval kinkis üks tänulik klient mulle pudeli vahuveini, mille samal õhtul peaaegu üksinda keresse keerasin. Enamus meie kliente ongi sellised tänulikud ja armsad ja kardavad väga, et äkki me paneme poe kinni ja mis neist siis saab. Muidugi on meil sellest tööst ammu kopp ees, aga tõsiasi on see, et oleme oma linnakeses pmst ainsana järele jäänud seda teenust pakkuma, konkurendid on jalga lasknud, sest tööd lihtsalt ei jätku. Hakkabki tõeks saama see, mida mees juba kümme aastat tagasi ennustas, arvutite paranduse teenust enam eriti ei vajata. Kõik muutub. Sellepärast me ülikoolis käimegi, kraad aitab ehk tööturul püsida.

Neljapäeva õhtul sõitsin kohe peale tööd Haapsallu ära. Vedasin peegli tuppa (selle tualeti, mis eelmises postituses). Reedel koristasin põhjalikult, kuigi siin midagi eriti koristada polegi. Niitsin muru, sättisin oma lillekesi, korrastasin roose. Ja koristasin saaki.

Tomateid ja suvikõrvitsaid muudkui tuleb. Need viimased on tänavu mingi naljaka kujuga.

Tädikese roosid kuuri ees on teisel ringil. Tõin ühe imeliselt lõhnava õie tuppa

Täna tegime kiire sutsaka suvilasse. Oli vaja sinna mingit träni viia ja tuua voodiriided pessu. Muru polnud nädalaga eriti kasvanud, aga mees jooksis ikka niidukiga korra üle õue samal ajal kui mina mööda metsi trööpasin.

Mart oli tüdrukutega nädal tagasi me laevukest parandanud, tõmbas masti püsti ja pani piraadilipu vööri. See laev on muidu täiesti tarbetu juust, aga lastele mängimiseks hea 😀

Mu seenekorje algas sirmikutega
Käisingi kahe molliga metsa all, seenekorvi korjasin viimaks enam-vähem täis. Pärast ei tulnud meelde pilti teha.

Pohli on palju, aga need on tänavu kuidagi pisikesed. Jätsin kukekate ja pohlade menetlemise homseks, sest lihtsalt ei jaksanud kõike ühe päevaga. Saunas ka käidud ja ennast igatepidi ära väsitatud. Kusjuures metsast koju jõudes olin nii väsinud, et jalad tudisesid. Veider, sest olen muidu tubli kõndija, aga tudin võis tuleneda ka sellest, et ma polnud eriti midagi söönud. Esimese tänase korraliku söömaaja tegime alles laevas tagasiteel, kell oli siis juba viis läbi. Meil sellised poole päevani või teinekord ka õhtuni paastud on muidu tavalised. Vahelduv paastumine on vanuigi vajalik, sest minusugune võib nüüdsel ajal süüa umbes poole vähem kui suurema osa elust harjunud olen. Ainevahetus on sedavõrd aeglasem, et tuleb ennast tublisti piirata, et mitte rasvumise tõttu haiguste küüsi langeda. Vananemine on mulle väga raske.

Ja lõpetuseks üks nunnu pilt.

Juba 3-kuune

Meie Sofi on jube memmekas. Kui Kmr on kodust ära, siis tüüp magab tema pluusi peal. Muidu talle meeldib õhtul minu või Mrt süles nurruda, aga ükspäev ta lasi meie juures kogu aeg lipet, et Kmr-i pluusi peal uneleda. Ühel tööpäeva õhtul, kui süüa tegin, ma ei saanud aru, mida see miisu seal välisukse juures näub kogu aeg, ta muidu on vaikne titt ega nuta üldse. Aga Kmr oli koju tulnud ja rääkis õues telefoniga, Sofi kuulis ja kohe hakkas igatsema. Loodetavasti elab ta tervena vähemalt veerand sajandit 😀

Kaitstud: Alati läheb nats käest ära

Reede, juuli 3rd, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: