Eilne päev algas mul pika kõnniga Paralepa metsas. Ma pole sel suvel õieti seal metsas käinudki, sest pole olnud aega nii pikkadeks kõndideks ja kui iga päev on miski füüsiline töö nagunii, siis pole ka tahtnud ennast kohe hommikul ära väsitada. Kuna mulle polnud seekord suuremat tööd ette näha, kõndisin kohe hommikul üle üheksa kilomeetri. Muidugi oli mul taskus kilekott, sest ega siis seeneajal ei saa metsas niisama uidata. Saingi niisuguse hunniku kukeseeni, et paras suur pannitäis tuli kokku ja tekitas mõtte, et oleks aeg üle hulga aja üks pirukas teha.
Kui metsast tagasi jõudsin oli Kmr juba kohal oma järjekordset normipäeva tegemas. See oli tal nüüd juba viies päev siin ehitamas käia ja ega tal rohkem aega pole ka, sest puhkus saab läbi. Mrt-l on puhkust veel kaks nädalat, aga nt järgmisel nädalal on ta muude asjadega nii hõivatud, et ehk paar päeva ainult ehitamiseks jääbki. No ja ega ei tea ju, kas nendel paaril päeval ilm on üldse ok katusetöödeks.
Hästi on see, et poolel majal ongi nüüd uus katus peal, ainult tänava poolt on üks leht plekki panemata ja veranda katusel pole harjaplekki. Majaosal on ajutine harjaplekk, muidu sajaks meile vihm sisse.
Õuel on meil suvi otsa olnud ehitusläbu, mistap pargin oma autot tänaval. Õnneks on väikese tänava otsas suur auk ja tee kinni, mu parkimine siin kedagi ei sega, sest keegi siit mööda sõita ei saagi.
Ennelõunal mina lihtsalt nautisin elu.
Õhtupäikesega on hoovist maja pildistada keeruline, sest taevas on liiga valge ja maja jäi mingi tont, aga aru ikka saab, milline ta nüüd on. Peab tunnistama, et päris kena on. Hakkan isegi juba punase-kollase kombinatsiooniga ära harjuma, muidu mulle üldiselt punased katused pole üldse meeldinud. Lammutades on näha olnud maja värvi sellest ajast, kui olime lapsed ja see oli niisuke hallikas roheline, hästi hele ja täitsa ilus. Kui naabrid ei oleks juba aastaid tagasi maja nii värviliseks teinud, võinuks valida tagasihoidlikumad ja pastelsemad värvid, aga nii ta nüüd on. Plekiprofiil on meil naabrist erinev, neil on praegu neli erinevat materjali isegi, aga suuremad osad nii, et tänava pool trapetsprofiil ja hoovi pool kiviprofiil. Kiviprofiiliga osa on eriti kole mu meelest. Valisime lameda pleki sellepärast, et ajalooliselt see siin majal niisugune käib, meil suurem osa oli enne ka selline, väljaarvatud punane värv muidugi (mingi aeg vähemalt veranda katus oli siiski punaseks värvitud). Taoline lame plekk on meil kirjas ka igal pool vanades dokumentides ja kuna me seda profiili ei muutnud, polnud vaja ka ehitusluba taotleda.
Minu osa eilses tööpäevas oli tühine. Vahepeal tegin küll tiiru aias ja korjasin katusepakendeid kokku, aga suurema osa ajast olin köögitoimkonnas. Tegin lõunaks kukeseene-singipiruka, millist polnud juba ammu konsumeerinud. Olen viimastel aastatel teinud sarnaseid pirukaid mandlijahust, aga ükspäev varusin külmikusse igaks juhuks tavalise pärmilehttaigna ja sellega siis eile küpsetasingi. See lehttaigen on õudne kräpp, aga maitseb hästi. Kui ma oleks viitsinud ta koostist poes lugeda, oleks see ilmselt ostmata jäänud. Palmiõli, toiduvärv ja muu sihuke kraam, mis inimese tervisele hea ei ole. Ja milleks üldse panna taignasse toiduvärvi?
Töömeestele serveerin lõuna alati verandale, sest mustade tööriietega tuppa sööma tulemine oleks väheke problemaatiline.
Kui märkad laual õllepurki, siis tea, et see on alkovaba õlu. Meil seda taarat siin ikka ehituse ajal koguneb.
Ja mis ma siis veel tegin? Küpsetasin saiakesi, osa kaneeli ja rosinaga ja osa ainult kaneeliga. Mingeid pärmitaignast saiakesi pole ma küpsetanud juba tont teab mis ajast, aga vot eile kohe oli selline tuju, et peab tegema. Kuna avastasin, et alates kilpnäärmeravimi võtmise lõpetamisest veidi üle kuu aja tagasi olen neli kilo kaalu kaotanud, kusjuures vahepeal ka maiustades ja üldse mitte piiri pidades, tundus jummala ok ka endale mõned saiad sisse keerata.
Eks nad ühed käkerdised tulid, aga mõnusad õhulised ja hõrgud. Võtsin ühe veganite retsepti, kus tainas pidi tehtama oliiviõli ja veega, ainult vahele kaneeli-suhkrusegu alla panin sulavõid. Kasutasin esimest korda IKEA-st ostetud rullimisalust ja pean selle kohta ütlema ainult kiidusõnu, väga kasulik leiutis.
Iga kord, kui siin linnas mõni suurem üritus toimub, voorib me katkisel tänaval palju rahvast. Hetkel on Valge daami päevad ja eile said mehed õhtupoolikul katusel töötades kontserti kuulata. Oleme märganud, et eestlased on päris head suhtlejad, ei lähe sugugi kõik inimesed töömeestest pea maas nohisedes mööda – soovitakse jõudu ja jäädakse isegi lobisema. Üks Tallinna paarike näiteks jäi siia juttu ajama ja arutles, et neil ka vaja oma majaga sama asi teha. Mõni küsib mehelt, kas ta endale ehitab või teistele. Me väikese tänava teises otsas elav mees jäi ükspäev lausa pikemalt lobisema, me teda üldse nagu polnud enne näinudki siin kandis. Ta rääkis, et siis, kui puud väiksemad olid ja polnud nii palju loodust vahel, sai ta oma maja aknast vaadata läbi meie veranda, kas metallitöökoja akendes on tuli. Ta too päev ka tuli metallitöökojast, kui siia jutustama jäi. Vahel kõnnib siit mööda ka tuttavaid Rapla inimesi. Igatahes on mehel katusel töötades täieline ülevaade sellest, mis siin linnas toimub.
Täna on meil siin puhkepäev. Ilm on küll ilus, aga mehe jõuvarud vajavad taastamist ja kui vähegi võimalik, üritame naabritele pühapäeviti ehituslärmist rahu anda. Mrt on omale kuu ajaga sihukese muskli kasvatanud, nagu oleks ei tea kui kaua jõusaalis rassinud. Ta muidu ju ainult jookseb ja muud suuremat füüsilist ei tee, eks oligi vaja ülakeha väheke järele aidata. Ma ükspäev siin kommenteerisin, et nüüd siis tean, miks tal vaja oli jooksutrennidega nii intensiivselt omale võhma teha – see kõik on olnud suure ehitustöö ettevalmistus.
