Eile jõudis remont sinnamaani, et veranda katuse üks pool võeti maha ja siis see juhtus – enne, kui Mrt ja Kmr jõudsid kogu katuse koormakatetega katta, algas sajandi suurim padukas. Pmst ujus terve pööning nii, et isegi all töötoas mu kohvinurga aknaaugus sorises vesi. Kmr-i daam oli toas ja märkas, pani käppelt aknalauale miski kopsiku ja poti. Ma lehvisin verandale ämbrite ja pesuvanniga, lükkasin need kõige suuremate jugade alla ja hakkasin põrandalt vett kuivatama. Mees itsitas, et noh, nüüd saimegi “seikluseid.”
Siin pildil on eriti elegantne plekilend:
Üks hommikune pilt ka. Siis, kui veel päike paistis ja kõik oli kena, tõi mees puiduplatsilt katuseroovitist.
Sain eile oma peenrast suure suvikõrvitsa ja küpsetasin selle ahjus ära.
Tunnen ennast üsna kasutuna, kuigi tegeleme siin Kmr-i daamiga ehitajate toitlustamisega ja vahepeal täidan lühiajalisi lisaülesandeid, mida mulle katuselt hüütakse. Kuna eile sai mu suur poeg 40, siis lõime siin naistega klaase kokku.
Muidu üldiselt see katusetöö osa tundub nii raske, et mul lähevad varsti sellest närvid läbi.