Esmaspäeval ütlesin üles oma töökoha andmeanalüüsi õppejõuna, ainult ühes ülikoolis esialgu. Ehk et järgmisel õppeaastal annan ainult arvutiainet ja palusin neli gruppi ära jagada kahe semestri peale. Lisaks palusin ka, et loengud pandaks reede õhtupoolikute ja laupäeviti ainult hommikupoolikute peale. Nii jääb mulle rohkem vabu nädalavahetusi või vähemalt saan poolteist päevagi nädalas puhata. Arvutiaine üritan endale ka lihtsamaks teha, et oleks vähem kodutöid kontrollida ja tudengitel rohkem iseõppimist. Palka küsin ka juurde.
Kirjutasin juhtkonnale, et nii sageli nädalavahetustel töötades mul sisuliselt puudub isiklik elu ja aeg puhkamiseks ja selline vehkimine hakkab ka juba tervise peale. Õppekorraldaja, kes on mitmeid kordi keelitanud mind jätkama, vastas, et arusaadav. Direktor on reisil, ta pole midagi vastanud, aga küllap on ta mu kirja ikkagi lugenud. Tean, et ta oli kindel oma veenmisvõimes ja lubas mu igal juhul ära rääkida. Ilmselt lootis, et kui maksavad mulle niisugust palka, mida ise küsin, siis jään nõusse, aga ei, mul pole tegelikult üldse vaja mingit ekstra pappi teenida lisaks palgatööle.
Akadeemia kursuse kohta ma pole veel otsustanud, kas võtan selle ka järgmisel aastal. Kange kiusatus on kõik andmeanalüüsi kursused üles öelda, kuigi sealseid tudengeid on hulka lihtsam õpetada, nad on seal nutikamad üldiselt. Aega kulub magistrantide õpetamisele vähem ja raha saan kordades rohkem. Arvan, et võin selle otsuse tegemise lükata talve peale.
Mul on mõlemas koolis veel natuke eksameid korraldada ja eksamitöid hinnata, enamuse hindeid saan maikuus välja panna. Nagu ikka, jäävad mõned tudengid järeleksamit tegema juunisse, kui mul polegi enam mingit töölepingut. Ausalt öeldes jubedalt viskavad üle sellised täiskasvanud õppijad, kes ei oska oma aega planeerida ja üritavad igat moodi nihverdada. Mul on oma ainetes reeglid paigas ja väga rangelt pean kinni eksamile lubamise tingimustest.
Tervisest kah. Käisin üleeile pealinnas töötervishoiuarsti juures. Need kohustuslikud käigud on pehmelt öeldes nõmedad, sest sinuga tegelevad inimesed, kes sind üldse ei tunne ega tea su tervisest muhvigi. On tobe, kui täiskasvanuid kaalutakse ja mõõdetakse nagu tittesid. Sain muidugi ettekirjutuse langetada kaalu ja vähendada soola tarbimist vererõhu alandamiseks, lisaks sain ettekirjutuse liikuda iga päev, et nädalas saaks kokku vähemalt 150 minutit. Nad ei tea, et ma ei lisagi toidule soola juba aastaid, vahel harva osadele toitudele lisan õige vähe. Ka ei tea nad, et alustan iga oma päeva vähemalt tunnise kiirkõnniga. Vahel teen kepikõndi ja vahel treenin sõudeergomeetril (oleneb, mis olukorras sõrmed on). Ma tegelikult rääkisin seal sellest, aga jäi mulje, et mind ei usutud. Vererõhku kästi mõõta hommikul ja õhtul ja kui on üle 139, siis minna perearsti juurde ja saada ravimid. Mõõtsin just, oli 130/80 ja sinna kanti ta mul enamasti kodus mõõtes ongi, õhtuti on 123/78 või midagi nii. Tahavad, et perearst määraks mulle kolesteroolialandajad – see on varemgi jutuks olnud, unustagu ära. Ja tagatipuks püüti mind veenda kasutama kaalu langetamiseks Ozempicut.
Millegipärast arvatakse, et kui oled paks, siis on sul metsik söögiisu ja sööd kogu aeg ja näksid kogu aeg. Mul ei ole isudega mingit probleemi ja ma ei näksi söögikordade vahel mitte kunagi. Üks diagnoosidest, mille endokrinoloog mulle millalgi pani, on suhkrute ainevahetuse häire ja teine diagnoos on RHK järgi “liigsetest kaloritest põhjustatud rasvumus”. Tahate teada, mis need liigsed kalorid on? Ma periooditi panen oma toidud Nutridatasse kirja, et vaadata, kas saan vitamiinid ja mineraalained kätte (enamasti ei saa) ja mu tavaline päevane kilokalorite hulk jääb 1000 ja 1600 kcal vahele. Nutridata kirjutab mulle ette üle 2000 kcal mu eluviisi juures, aga kui nii palju sööksin, oleksin vähemalt 100-kilone. Ehk et minu “liigsed kilokalorid” on kuskil 1500 kandis ja see on tegelikult piir, kust allapoole ei ole enam võimalik toidust kõiki vajalikke aineid kätte saada.
Mul tuleb toiduenergia hulk päeva kohta nii väike sellepärast, et mu põhitoit on köögivili. On olnud perioode (nt sünnipäevad, jõulud ja nii), kui patustan ühe ja teisega, aga enamuse aastast püsin sellisel toidul, et kartulit, leiba-saia asendab köögivili, sinna juurde miski kala, liha, muna. Söön iga päev ka ühe puuvilja, mida peaksin vältima, aga vot meeldib. Midagi suhkru ja jahuga asja ma igapäevaselt ei söö, komme pmst mitte kunagi, rääkimata suhkrujookidest või mahladest.
Mu kaal hakkas hullult käest minema umbes aasta tagasi, kui hakkasin võtma kilpnäärmeravimit. Umbes 8 kg on aastaga juurde tulnud. Ehk et kui enne ravimi võtmist lootsin 10 kg alla saada, siis tuli hoopis peaaegu teist nii palju juurde. Lootsin sellest rohust suveks vabaneda, aga TSH näit oli jälle korrast ära ja pean rohu võtmist jätkama. Kui ravim teeb seda, et kaal kasvab ja range toiduvalik aitab heal juhul ainult kõrget kaalu säilitada, mitte langetada, siis tuleb kergesti käegalöömise meeleolu. Ma nüüd katsetan paar kuud, kas siis, kui ühelgi erandlikul juhul ei söö saiakest ega kooki ja püsin 1000 kilokalori kandis oma päevamenüüdega, kas siis suudan kaalu natukegi allapoole saada. Läksin nüüd nii ekstreemseks, et hakkasin isegi toitu kaaluma.
Aastaid tagasi imestasin, kui üks menopausi jõudev kursaõde ütles, et sööb iga päev max 1000 kilokalorit, sest üle selle ei ole tal võimalik normaalkaalus püsida. Ja ta oli normaalkaalus. Arvasin, et see ei saa võimalik olla. Nüüd tean, et ainevahetus võibki olla nii aeglane, justkui olematu. Mu baasainevahetus peaks olema 1300 kcal, aga tuhkagi ta on, vbla on poole vähem.
A ja siis seal töötervishoiuarsti juures… arst hakkas midagi seletama mu istuva eluviisi kohta. Mul on seisulaud nii kodus kui kontoris ja enamuse päevast ma siiski seisan töölaua taga püsti. Hullult nõme on selline stigmatiseerimine, kusjuures ma olin miski tervisekaardi enne ära täitnud, kuhu kirjutasin, et seisulauda igapäevaselt kasutan. Loengutes, muide, ka siis, kui töötan terve pika päeva, ei istu ma üldse – pikki tunde olen klassi ees püsti ja kõnnin ringi. Ma arvan, et see arst ei uskunud ainsatki sõna, mida ma ütlesin või kirja olin pannud, sest kes usuks niisuguse paksu tünni juttu?
Ozempicu kohta olen uurinud, see teeb pmst sama asja, mida ketodieet ehk et mõjutab hormoone sedasi, et võtabki söögiisu ära. Igal juhul ma eelistaks enne ketot kui laseks ennast süstida. Ketole ei ole ma üle läinud sellepärast, et siis ei saaks mu põhitoit olla enam köögivili. Kuna mul pole isudega mingit jama, ei tundu lahendusena ei keto ega Ozempic, kuigi saan aru muidugi, et insuliinitaseme alandamisele need mõlemad aitaksid kaasa. Oma veresuhkru olen, muide, väheste süsivesikutega menüül aastate jooksul täiesti korda saanud. Mul on muidugi söömisega see kiiks ka, et olen ennast ülikoolis targaks õppinud ja usaldan ainult iseenda tehtud menüüsid ja just neid eluviisivalikuid, mida teen. Võibolla ei oleks pidanud nii palju õppima?
Mu meelest on jabur võtta ühte rohtu, mis kehakaalu kergitab ja vererõhku tõstab samal ajal teise rohuga, mis kaalu alandab. Rääkimata sellest, et nende koosmõju pole kunagi uuritud ja üleüldse ma olen väga ettevaatlik ravimitega, millel puuduvad pikaajalised uuringud.
Mu meelest ülemäärast kehakaalu süüdistatakse kõigis maailma hädades liiga kergekäeliselt. Mu kõrgenenud vererõhu põhjus võib see muidugi olla, aga samas võib ülemäärast vererõhku põhjustada ka mu kilpnäärmeravim. Mul olidki korrast ära ainult kaks näitu, kõik muud proovid olid puha korras. Sel nädalal tuli ka mammograafist vastus, ka see on korras. Mind vaevab aegajalt ainult ülepinge, mis raudselt on ületöötamisest. Praegugi on turi kange ja sellest mul tuleb vertigo. Sel nädalal on mul tasakaaluorgan jupsinud öösiti, kui külge keeran. Eile meenus mulle viimaks, et meil on ju seljamassaažiaparaat ja olen sellega nüüd mitu korda oma selga tümitanud. Selg osutus üllatavalt valusaks, aga see aparaat mõjub nii hästi, et juba ongi pea selgem.
Vananemine on jube raske. Aga sellest ma olen juba kirjutanud. See postitus ei ole hala, vaid hetkeolukorra kirjeldus. Ma ise võiksin täiesti vabalt leppida selle kehakaaluga, mis mul praegu on, sest jaksan ju kõike teha ja peeglist vaadates ma endale ka väga tont ei tundu. Aga õudselt kopp on ees igasugusest välisest survest.
Parandus: Kui olin pool aastat ravimit võtnud, läks kaal korraks isegi üle 90 kg ja vot selline ma igatahes ei jaksa olla. Pärast seda ehmatust avastasin, et kui olen toiduvalikutega hullult range, siis max 0,5 kg kuus mu kaal tõesti langeb. Sellise tempoga kuluks õige mitu aastat enne, kui ennast kuidagigi normaalseks saan.
