Meil on siin viimastel päevadel olnud kassidraama ja paistab, et see niipea ei lõpe. Üleeile tuli mees lõunale ja teatas, et meie aias on kassipoeg. Vot selline:

Kassiema oli oma pojukese siia tassinud ja ise läinud oma kassiasju ajama. Õnneks tuli kassimamma tagasi ja nägin elutoa aknast, kuidas ta oma pojukest imetab.

Siin nad nukrutsevad kahekesi:

Õhtupoole olid nad meil juba kuuri katuse all, seal teatavasti on ka terrass ja aiamööbel. Kuuris on lauavirn, selle peal soe fliis, mida naabrinaise kass vahel oma voodina kasutab. Sinna fliisi peale nad siis seadsid ennast sisse.
Vihma sadas nagu oavarrest, vastik kõle ilm oli. Terrass kõik ujus ja tänu sellele kassipoeg ilmselt ei läinud ka katuse alt uitama, kui ta mammi kuskil ära käis. Jälgisin köögiaknast, kuidas pojuke mööda aiamööblit manööverdab ja igalt poolt muudkui alla kukub. Suur mure oli südames, sest elame tiheda liiklusega tänava ääres, lisaks sõidavad meie vaiksest tänavast suured krusad, sest meil ehitatakse siin vihmavee äravoolu.
Ööseks sättis kassiema ennast koos pojukesega kuuri ööbima ja mu süda pidi lihtsalt lõhkema neid seal fliisi peal magamas nähes. Õnnetud kodutud, hirmus troostitus olukorras, igast kirpe täis ja. Kassimammi nägi ka jubedasti kurnatud välja. Pole vähimatki aimu, kas tal kodu kuskil on, igatahes kui ta poja juurest ära käis, siis iga kord lippas üle tiheda liiklusega tänava, vbla tal seal on keegi, kes toidab.
Olime dilemma ees, et kas panna kassile sööki või mitte, et kui ei pane, siis äkki lähevad koju tagasi. Aga kui ei pane ja neil polegi kodu, siis läheb mammi sööki otsima ja jätab pojukese üksinda. Ma ise läksin vara tööle, aga mees siis ikkagi enne tööle minekut pani kuuri kassikrõbuskeid.
Tegin suht spontaanselt Haapsalu FB gruppi postituse, et uurida, kas ehk neil kassidel kuskil päriselt ka kodu on. Miskit sellist infi ma ei saanud ja oletan, et pole neil mingit oma kohta. Küll aga reageeris postitusele Cats Helpi vabatahtlik, kes lubas tulla järgmisel päeval ja kassid hoiukodusse viia.
Eile siis jälgisin kaamerast, kuidas kassipüüdjad me aias toimetavad. Kassipoja said nad kohe kätte, aga mammi ennast kätte ei andnud. Terve tund nad siin üritasid igasuguste meelitustega, aga ei midagi. Viimaks jätsid nad oma söögikausi terrassile ja andsid nõu, et võiksime üritada kassimamma kasvuhoonesse meelitada ja ta sinna kinni panna, sealt teda saaks siis kergemini kätte.
Kasvuhoonesse tegin pehmest fliisist pesa, mees tõstis sinna ka joogikausi ja nüüd me siis muudkui paneme sinna toitu. Juba õhtul, kui jalutamast naasime, oli kass seal pikutamas, aga nii kui meid nägi, tegi lipet. Mrt pani siis kasvuka ukse sedasi praokile, et kass parajasti läbi mahuks, kahe kiviga fikseeris, et siis on tal väiksem ala, kust plehku panna ja ehk jõuame mingi hetk ukse kinni lükata.
Kass ööbiski kasvuhoones ja hommikuks oli kolinud terassile. Käib vahepeal kuskil ära, aga tuleb ikka kogu aeg tagasi. Eile pealelõunal ta nuttis jube haledalt elutoa akna all oma poega taga, aga selle peale mu süda siiski nii palju ei plahvata kui sellest, kui kassipoeg üksinda ilma hooleks oli. Nüüd on kassipoeg turvalises kodus, parasiitide tõrje tehtud, juba sööb hea isuga ja olgu tal ilus elu. Hulkuvad kassimammad pidavat, muide, oma pojad umbes kahekuulistena maha jätma, mistap pole mul siin haletseda midagi. Kassinaine ütles, et vabalt võib ka olla, et teised pojad ta jättis kusagile suva kohta ja selle ühega siis rändas ringi. Ega mitut poega ju korraga ei tassi. Meil on Haapsalus muidugi ka palju rebaseid, kes kasse ründavad, eriti vanalinnas.
Täna käis Cats Helpi naine uuesti siin, peamiselt küll sellepärast, et nagunii oli Haapsalus ja pidi me naabrinaise käest saama õunu. Eile naabrinaine teda õuntega kostitas, kui nad siin mässasid ja talle hirmsasti maitses me naabriaia saak. Plaan B on meil praegu, et Cats Help saaks tuua me õuele kassipüüdmispuuri, aga selle laenutamine on 100 eurot (mis on küll vist ainult tagatis). Igatahes otsustasime, et las ta olla praegu, kuna Cats Helpi vabatahtlik ei saa sel nädalal nagunii siia rohkem tulla. Me siis söödame kassile selle koha sisse kasvuhoones, las harjub ja tunneb ennast turvalisemalt. Siis ühel hetkel ehk saame ta ka kinni püüda.
Pääseb sisse küll ja isegi julgeb minna (hall tekk ka paistab nats):

Kuigi praegu, kui seda kirjutan, on kass jälle kuuri katuse all pikutamas. Päeval on kasvukas ilmselt liiga soe, täna on juhtumisi täielik suveilm.
P.S. Naabrinaine sai omale vabapidamisega kassi täpselt samamoodi, et tuli üks kassimammi siia koos tillukese pojaga. Ta tellis tookord püüdmispuuri ja lasi kassimammi steriliseerida. Seda kassi me kutsume nüüd el catoks, aga tema poeg, kes kasvas ka suureks, jäi siin samas meie tiheda liiklusega tänavas auto alla ja suri.
Veel üks P.S. Õudne kiusatus oli meil see kassipoeg omale võtta. Õnneks sai mõistus emotsioonidest võitu, sest linnas saab kassi pidada turvaliselt ainult toas, aga siit toast me tahame ju pidevalt kuskil ära käia. Liiatigi oleme me “vanavanemateks” oma laste kassidele ja veel üks loom majas võib tekitada probleeme.