Detsember lippab

detsember 8th, 2024

Hull, kui kiiresti aeg lippab. Eriti detsember. Põhitööl on mul üsna rahulik aeg, aga ülikoolis tõmbab semester ennast parajasti kokku ja uue ettevalmistamise võib vabalt ka jaanuari lükata. Andmeanalüüsi loengud algavad mul veebruaris ja seal midagi palju eeltööd ei ole, sest teen sama asja juba neljandat aastat. Iga kursuse eel muidugi muudan materjale ja teen ka ülesandeid juurde, aga ei midagi liiga palju. Kevadsemestril on mul siin kodulinnas kolm kursust õpetada ja ainult laupäeviti, sest täisajaga põhitöö kõrvalt pole teisiti mõeldav. Kummaline, et mind väga ei morjendagi enam see, et osad laupäevad on kinni ja nädalavahetused jäävad lühikeseks. Keset talve pole nagunii midagi targemat teha kui töötada.

Üleeile õhtul oli mul kahe grupiga arvestus ja eile veel kahega. Üldiselt olen tulemustega väga rahul, need isegi üllatasid mind positiivselt, kuigi kaks tudengit arvestusel põrusid ja peavad tulema uuesti sooritama. Mu arvutiaines põruvad ainult need, kes pole käinud loengutes ja ignodes mu õppematerjale tulevad nö puusalt tulistama, sest nende meelest on kõik nii lihtne. Läbikukkujad on igal aastal olnud IT-eriala inimesed, see ütleb nii mõndagi. Samas sai suurepärase tulemusega läbi naine, kes pisarsilmil tunnistas, et ei ole mitte kunagi arvutit kasutanud ja alles nüüd ülikoolis on sunnitud seda tegema. Ta ei ole vana ja ma üldse ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, et arvuti mõnele kätte ei satu enne kui ülikoolis. Mu aine oli talle nii raske, et jäime temaga ühel õhtul nö peale tunde ja võtsime koos läbi kõige elementaarsemaid asju, mida üldse võib endale kontoriprogrammides ette kujutada. Kartsin, et tema on üks arvestusel läbikukkujaid, aga kuna ta sooritus oli imeline, siis võib vaid kujutleda, kui ränka tööd ta pidi selleks tegema, et teemad selgeks saada. Ta oli pisarateni tänulik, sest ilma nende oskusteta, mida õpetan, ei saa ta hakkama ka teistes ainetes. Tema kõrval tunduvad arvestusel läbikukkujad… oehh, ma ei leia isegi õiget sõna, nagu häbematud isegi.

Tervisejuhi eriala tudengid, kellele mu aine tavalisse tunniplaani ei mahtunud, pidid leppima pooleteisttunniste loengutega laupäeva hommikutel kell pool üheksa ja nad käisid ülikorralikult kohal, pmst täies koosseisus iga kord ja said teemad ka väga hästi selgeks. Eile peale arvestust sain neilt natuke kingitusi:

Sügissemester oli vahepeal nii pingeline, et mul kadus õpetamise isu täiesti ära, koormus kasvas üle pea ja sain sellega kinnitust asjaolule, et samamoodi siin kolledžis jätkata ei või. Teised välislektorid käivad korraga andmas ühte ainet ühele grupile, aga mul on sügisel neli gruppi ja kevadel kolm. Kuna järgmisest õppeaastast ei ole enam mu andmeanalüüsi aine siin eraldi neljapunktine, vaid tehti kuuepunktiseks, pandi kvalitatiivsega kokku, samas minu osa koormus ei vähene kuidagi, siis olin otsustanud, et ei enam. Unistasin sellest, et mul ongi siis ainult mu põhitöö ja nädalavahetustel tšillin niisama. Olin ka nõus sellega, et mu sügisese arvutiaine neljast kursusest kaks tõstetakse kevadsemestrile, mis oleks kompromiss, et ma mingil juhul päriselt ära ei läheks. Ja siis… Noh, ei julge seda õieti väljagi ütelda. Siis tuli mulle pakkumine Sisekaitseakadeemiast ja ma ütlesin ilma pikema mõtlemiseta jah.

Olen ses mõttes ikka tõeline trebla, et ise plaanin muudkui koormust vähendada ja siis võtan veel ühe õpetamise töö juurde. Aga SKA pakkumine oli nii ahvatlev, et ei raatsinud ära öelda. Esiteks nad maksavad peaaegu 2,5 korda rohkem loengutunni eest kui siin kolledžis saan ja teiseks on neil nii äge koolimaja ja nii head tingimused, et ma lihtsalt pean seal korra ära käima. See on täielik uju või upu juhtum, sest õpetan küll kvantitatiivset analüüsi nagu siiani, põhitööriistaks on Excel, aga samas neil on ainekavas teemasid, mida ma õpetanud ei ole. Rääkimata sellest, et magistri tasemel ei ole ma ka varem õpetajatööd teinud. Õnneks on mul seal õpetada ainult üks grupp ja praktikumid toimuvad pealegi nii, et pool kursusest on korraga minu loengus ja pool kvalitatiivses osas ja siis vahetame rahvast. Neil ei ole ka nii pikki loengupäevi kui mul siin oma majas on. Teooria enamasti kahe akadeemilise tunni kaupa, mis tundub mu senise töö kõrval imelühike aeg ja need loengud hakkavad olema veebis. Negatiivse poole pealt peaks nimetama jubedat sõitu sinna, sest SKA asub kuskil Lasnamäe taga ja sellest osast ma tahaks kinnisilmi mööda liikuda. Laagna tee ja Lasnaka majad on jälestusväärsed. Sõit Haapsalust sinna võtab 1,5 tundi, aga need sõidud tulevad mul alles kevadel. Peaksin hakkama sinna kulgema ringiga läbi linna.

Praegu mulle tundub, et niisugust hullu tempu oli mul hädasti vaja, et raputada ennast rutiinist välja ja hakata jälle juurde õppima. Mul on andmeanalüüsi õpetamise vastu huvi tagasi tulnud ja suur vajadus ennast täiendada, mis lisab ikka ju elule särtsu. Väheoluline ei ole ka see, et suudan vaatamata sellele, et tulevik tundub ärev, väga hästi magada. See on midagi uut ja arvan, et pean tänama oma endokrinoloogi, kelle määratud ravim toimib. Mu TSH näit on juba korras, võõrutan ennast tasapisi ravimist, võtan seda nüüd ainult veerand tabletti ülepäeviti. Loodetavasti saan mõne kuu pärast rohust täiesti lahti.

Sellised lood siin. Ainult igavad tööjutud ja vanainimese tervis.

Nädala algul tõin tuppa viimased roosiõied, sest lund hakkas tuiskama ja tahtsin õieilu natuke venitada.

Ja siis millalgi kaunistasin tuba väga algeliselt.

Kuusk meile tuppa ei mahu, sellepärast jooksevad kaunistused mööda seinaääri.

Ruthilt saime ükspäev hiiglasliku kõrvitsa, mida ma liigutadagi ei jaksanud. See oli meil köögi põrandal ootel ja hakkas juba allosast tuksi minema. Eile hakkasime seda menetlema – mees rappis sektoriteks ja kooris, ma tükeldasin kõrvitsasalati jaoks kaks potitäit kuubikuid ja ühe osa küpsetasin ahjus, püreestasin ja panin sügavkülma. Kõrvitsatükid panin ööseks äädikavette, et need keetes pudruks ei läheks, maitseained tulevad täna juurde.

Teen enne ühe pikema kõnniringi ja siis hakkan salatit keetma. Kaks nädalat töötamist veel ja siis on lebomat sorti aeg, sest jõulud ja aastavahetus võtavad veidikeseks rajalt maha.

Oot, üks asi veel. Kui pelgad vanas eas töötuks jääda, siis õpi õpetajaks ja tööpakkumisi tuleb uksest ja aknast. Mitte et ma seda varem juba korduvalt imestanud ja kuulutanud ei oleks 😀

Posted in Elukestev, Lihtsad lugud, Yrt | No Comments »

Üks novembripostitus ikka ka

november 17th, 2024

Viimasel ajal on nii, et kui tuleb pähe blogi kirjutada, mõtlen, kas on ikka vaja veel rohkem digiprügi tekitada. Mu meelest on nüüdsel ajal kõike liiga palju. Aga mulle endale meeldib vahel siin digiprügis sorida, eriti kui palju aastaid on mööda läinud ja ma tahan vaadata tagasi. Inimese mälu on petlik, st kui aastate pärast üldse midagi mäletan, siis vähemalt osaliselt mäletan valesti. Sellepärast on ikka hea, et leidub päevikuid, kuhu juhtumused on reaalajas kirja pandud.

Elu on meil siin selline, et ega liigset tormamist ei ole, aga samas ei leidu ka nagu üldse mingeid vabu päevi, milles puuduks kohustused või ette planeeritud sündmused. Olen vähemasti suutnud nii palju enesekindlust leida, et ütlen treenerile järjepanu ära võistlemise pakkumised ja lõpetasin ka üldse igasuguste sportrelvade harjutamise. Olen endale selgeks teinud, et ühte kätt ma relva hoidmisega koormama ei hakka, sest tean, et kui lasen õhu- või sportpüstolit, on varsti jälle mul pöidlaliiges valus. Mulle sobib ja meeldib, kui saan relva hoida kahe käega, nii ma siis naudin trennides ainult nn jämeda laskmist.

Kuna mu oma väike Glock on liialt valusa tagasilöögiga ja pikemal distantsil on sellega raske täpne olla, siis otsin omale treenimiseks uut püstolit ja viimati õnnestus mul trennis järjest proovida nii üht CZ-i, Berettat kui Brauningut. Viimane ei tule kõne alla ja instruktori soovitatud Beretta ei tundunud jällegi nagu käes õige. Aga üks naine oli trennis oma CZ-ga (vist oli P-07) ja see tundus kohe väga mugav. Mu tilluke Glock on nii julm, et isegi instruktor, kes on pika kogemusega laskeinstruktor, meesterahvas, ütles, et tema sellega lasta ei saaks, tal oli isegi käsivars valus peale kolme pauku. Proovitud CZ-i tagasilöök oli leebe ja sellega olin täpsem juba esimesel proovimisel. Lasin ainsana viimases trennis püstolit ainult 25 meetri pealt ja võõra relvaga esimest korda lastes üheksat tabada on minusuguse algaja kohta ikka väga hästi.

Igatahes, mul on vaja säästa oma käsi, aga lasketrennidest ei kavatse ma loobuda. Raske on küll treenerile ja potentsiaalsetele võistkonnakaaslastele seletada, miks ma enam sportrelvi ei lase, ka püsse mitte, sest trennis ma ju käin ja mida imet ma ronin sinna kui käed nii tuksis on, eks ole. Aga ma tahan säilitada oma tagasihoidlikku laskeoskust siiski nii palju, et relvaluba hoida ja vahel ehk ka töökaaslastega võistelda. Ja üleüldse mulle meeldib lasta sõjapüstoleid, mis parata. Püssirohu lõhn on rahustav.

Tervisest võiks kirjutada pikema loo, aga jäägu see teiseks korraks.

Ma vist ei olegi dokumenteerinud seda, et meil tehti ikkagi vastu talve väravatagune korda – sõiduteele pandi äärekivi, et vihmavesi, mis Koidula mäelt ja Metsa tänavalt tuleb, meie aeda koguneda ei saaks. Peame nüüd küll hoovi sõitma väikese jõnksuga üle kiviserva, aga see on köki-möki võrreldes varasema uputusega. Oleme linnavalitsusele väga tänulikud.

Sel nädalavahetusel olime Toila SPA-s, sest käisime Jõhvi kontserdimajas KL sünnipäevapeol ja see oli lähim saadaval ööbimiskoht. Mingi 15 mintsa sõitu peokohta, aga kodust sinna üle kolme tunni. Hotell oli viimse kohani täis bronnitud ja me saime oma peokutse nii hilja, et peale sviidi ei olnud seal enam midagi võtta. Selline sviit, kus voodi oli nii kõrge, et roni või redeliga kohale. Ja muidugi ei tulnud mul ainsalgi hetkel pähe, et kui on spa-hotell, siis võiks ehk ka trikoo ja plätud kaasa võtta, eks ole. Nii me ei käinudki ei saunades ega ujumas ja ega meil selleks poleks ka väga aega jäänud. Me oleme seal hotellis tegelikult varem ka olnud ja kõiki neid hüvesid nautinud, kord informaatikaõpetajate suvisel konverentsil.

See oli isegi tore, et sviidi saime, sest tuba oli mõnus ja 9-ndalt korruselt avanes tormisele merele lummav vaade. Praegu läheb küll nii vara pimedaks, et pildistada jõudsin ainult täiskuuvalguses merevaadet.

Ma ei mõelnudki välja, kas kaugelt mere tagant paistvad tuled on laevad või Soome.

Toas oli palju peegleid, aga valgus iga nurga alt nii vale või nurk pime, et mehe püüdlused meid pildile saada koos mu punaste sukkade ja lakk-kingadega ei õnnestunud mitte üldse. Võtsime ennast siiski üles, et veelgi vanemast peast hea vaadata.

Meil õnnestus selle suure kolaka hotelli ees saada parkimiskoht, mis on pmst trepile kõige lähemal, suht ukse ees ja kohe seal parkiva turismibussi juures. Sellepärast olin väga üllatunud, kui hommikul auto juurde kõndides lebas esiukse kõrval maas mu jaki küljest sinna pudenenud helkur. Öösel peolt tulles oli helkurit jaki varruka küljes hoidnud haaknõel lahti tulnud ja sinna ma ta kaotasin. Imekombel olime esimesed, kes seda hommikul märkasid.

Väga jama on see, et mehe juuksur läks ära Austraaliasse ja sama head asemele leida pole õnnestunud. Viimatise pealinnas tehtud soengu pildistasime iga nurga alt üles ja mees läks siis ükspäev Haapsalus juuksurisse nende piltidega. Aga vot ei osanud see naine sellist soengut lõigata. Eest ja külgedelt on suht ok, aga kuklale ta sirget juuksepiiri teha ei suutnud. Aru ma ei saa, kuidas see on nii, et oled aastaid, võibolla isegi kümneid aastaid juuksur, aga ei suuda lõigata üht lihtsat meeste soengut nii nagu tellitakse. Annad fotod ette ja ikka ei oska. Aga noh, 15 euro eest ei peagi võibolla muud saama. Kusjuures ükskord varem on mees käinud korra siin linnas juuksuris ilma mingit pilti näitamata ja siis tegi keegi noor tibi nii jabura lõikuse, et isegi mina oskan paremini. Mis soeng see üldse on, kui juuksed kõik üle pea ühepikkuselt ära nuditakse?

Raske on ikka nende esimese maailma probleemidega.

Ühel õhtul, kui terves Eestis oli päikeseloojang punane, pidin ka ikka ühe veetilgaga vaate tegema:

Eelmine torm (või üle-eelmine) viis väikese viigi peal silla paigast ära ja see on tänaseni täitsa vales kohas.

Paralepas lennutas see sama torm uue alles sel suvel ehitatud jalakäijate silla risti meresse, kus ta tänini tarbetult konutab.

Istun praegu teepoolses toas sooja ahju ääres. Vihm ja rahe peksavad vaheldumisi vastu aknaid, see teeb toas olemise veel ekstra mõnusaks. Millegipärast meenus, et kui meil lapsepõlves suurt elutoa ahju köeti, siis väga sageli, kui ahi juba kuum, tuulutas isa tube nii, et tegi välisukse lahti. Ta lasi toa sedasi päris külmaks, aga juba kuumaks köetud ahi taastas sooja kiiresti. Ükskord, kui juba ise seal lastega elasime, tegin samamoodi ja Ruthi sai hiljem hullu ehmatuse osaliseks, kui hakkas ülevalt trepist alla tulema ja nägi all trepipöördel kahte rohelist silma helendamas – üks võõras kass oli meile tuulutamise ajal tuppa lipsanud. Nüüd ei ole selle koha peal enam välisustki või õieti väljaspool nagu on vana butafooria, aga esikust vaadates ei ole – see koht on soojustatud ja igatepidi kinni ehitatud.

Meil on siin kassid ainult õues ja oleme nende jaoks uue soojustatud kassimaja nö sisse söötnud. Hoiame nüüd kasside toidukaussi ainult selles majakeses, sinna varesed sisse ei saa. Kassimaja ukseaugu peab küll suuremaks tegema, nad on juba ka üritanud seda suuremaks kraapida, lennutades penoplastitükke igale poole. Kassidel pidavat olema mingi teema väikestesse kohtadesse kinni jäämisega, sellepärast oleks hea, kui ukseava pole ainult üks väike ümmargune ring, vaid vbla kaks-kolm sellist. Peaks välja mõtlema, kuidas kuuri kaamera panna, et saaks piiluda, kes seal täpsemalt söömas käivad. Viimasel ajal on üks ilus musta-valgekirju kodukass ka ennast jälle hakanud siia sättima. No ja siis ma muidugi tahaks näha, kas mõni neist kassidest majakest ka pesana kasutab, sest see oli kassimaja ehitamise mõte. Toidab neid tegelikult peamiselt ikkagi naabrinaine.

Posted in Haapsalu, Mrt, Piupiu, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

Järjekordne heietus

oktoober 27th, 2024

Mul oli eile kolledžis nii pikk tööpäev, et algas kell pool üheksa ja lõppes pool kuus. Lõpetasin küll 15 minutit varem, aga ikkagi kohutavalt väsitav. Kolm kursust järjest, terve päev klassi ees seismist. Ma muidu siin linnas autot ei kasuta, aga kui pean terve päev jalul olema ja lõunatunniga jõudma ka kodus söömas käia vahepeal, siis ikkagi veeretan ennast autoga kohale. Hoiab aega kokku ja säästab mu viletsaid jalakesi. Lõunaks mul hakkas juba üks põlv valutama. Õnneks seekord hääl ei kadunud ja kurk ei hakanud kraapima, on sedagi varem pikal päeval juhtunud.

Õppekorraldaja ohkas imestades, et kuidas ta küll mulle jälle sellise tunniplaani tegi. Eks ta sellepärast tegi, et argipäeviti olen oma põhitööl ja kolledžis saan käia ainult laupäeviti. Siis visataksegi kõik grupid mulle korraga ühele päevale. Õnneks on mul olnud loengutega pikem vahe ja sain vahepeal vaimselt taastuda.

Eelmine sess mõni nädal tagasi oli nii ruineeriv, et pmst juba otsustasin ära, et viimane aasta ja siis on õpetamisega finito. Olen muidu igasuguste tudengitega hakkama saanud ja kõik tõredad ja vastalise hoiakuga rahva suutnud enda poole võita nii, et lahkume sõpradena, aga eelmisel sessil juhtus ühes grupis nii palju ebameeldivaid olukordi, et mul tekkis suur vastumeelsus sinna majja üldse minna. Sain hiljem teada, et sel ebameeldiva hoiakuga grupil oli olnud hommikupoole selline loeng, kus mitmed neist ennast halvasti tundsid ja lausa keeldusid õppejõu antud ülesandeid täitmast. See seletas nii mõndagi, aga ma oma loengus seda veel ei teadnud. Ehk et tookord oli nii, et üks kutt arvas, et on mõistlik läbi terve loengu õppejõudu õpetada ja üks proua vingus ja esitas mulle süüdistusi. Nad tegutsesid nii intensiivselt, et peale 1,5 tundi loengut oli mul pmst vaip jalge alt tõmmatud ja ma ise nii ebakindlaks muutunud, et oleks tahtnud klassist jalga lasta, kuigi pool loengut oli veel ees.

Ma muidu tavaliselt ei lase endale pähe istuda, aga selles loengus äkki ei suutnud enam olukordi adekvaatselt lahendada. Hiljem kodus kraapisin kapist välja õppejõudude juhendmaterjali konfliktide lahendamisest ja otsisin sealt vastuseid. Leidsin ka. Alles mitu päeva hiljem jõudis mulle kohale, et see proua, kes terve loeng hädaldas ja mu suhtes vaenulik oli, tundis ennast ebakindlalt ja seetõttu ründas. Ta on üks juhtivtöötaja, kes üle hulga aja koolipingis ja asjad, mida talle õpetan, on ilmselgelt rasked ja tempo liialt kiire. See olukord peab talle olema harjumatu ja ilmselgelt ka hirmutav.

Olin eilseks kõik konfliktikohad läbi mõelnud ja valmis reageerima, kui sama jama peaks jälle algama. Ja algaski. Rahulolematu proua hakkas kohe loengu alguses protesteerima, et ekraan on liiga hall ja tema midagi ei näe. Kusjuures temast tagapool istus mitu inimest, kellel ei olnud mingit probleemi ekraani nägemisega. Ja enne nende gruppi oli mul olnud klassis nii suur grupp, et ka viimastes pingiridades istuti ja absull kõik nägid, mida ma ekraanil näitan. Ma ei saa ju öelda, et kuule, osta omale prillid või midagi, aga ilmselgelt oli nähtavuse probleem ainult tollel proual. Lahendasin eile olukorra nii, et tõmbasin esimese pingirea ette ühe väikese vaba laua ja ütlesin, et võta tool ja tule istu siia. Ta tuligi, istuski terve loeng kõige ees ja kogu ving lõppes.

Kolledžis on tõesti kehvakesed projektorid, sest ülikoolil pole raha paremate ostmiseks. Olen timminud pildi nii selgeks kui vähegi annab (tegelt üks pikk mees timmis, kes projektorini ulatus), teen klassi eestpoolt hämaramaks – kustutan esimesed lambid ja lasen akna ette ruloo. Sedasi kannatab töötada küll. Isegi oma hiirekursori tegin suuremaks, et oleks paremini näha, mida näitan.

Üldiselt on rahvas, keda õpetan, tänulik selle eest, et annan neile head õppematerjalid ja suudan rasked asjad selgeks õpetada. Aga siis vahepeal pean vaat et pea peal seisma, et tekitada õppimiseks soodne õhkkond ja ise ka enam-vähem tervena loengust koju pääseda. Kui tookord õppekorraldajale kurtsin, et jube raske grupp ja nii, siis ta tõi mulle näiteks mitu staažikat õppejõudu, kes seda tööd põhitööna teevad. Et isegi kui oled 30 aastat õpetanud, satud ikka aeg-ajalt olukorda, kus tudeng tuleb sind õpetama ja ütleb, et nii ei ole nagu räägid ja üritab selgeks teha, et õppejõud ei tea mitte midagi. Ma ei tea, miks see küll on nii, et igal aastal peab kuskil grupis olema mõni ninatark, kes ei hoia ennast tagasi ega jää ka viisakaks, vaid lahmib nii, et rikub kõigi tuju. Ma ise olen tänulik selle eest, kui saan oma tudengitelt midagi uut õppida, kui meil on koostöine õhkkond ja pole hoiakut, et tahetakse õppejõule nö ära panna. Siiani olen igas grupis pahatahtlikud tüübid ikka enda poole võitnud nii, et loengute lõppedes nad tulevad tänama. Teinekord on see väga raske ja siis mõtlengi, et no milleks see kõik, no miks mulle on kogu seda jama vaja.

Eile hakkas õppekorraldaja uurima, et kas ma tõesti olen otsustanud, et töötan seal viimast aastat. Ta pakkus välja igasuguseid kompromisse, et ma ainult jääks ega läheks ära. Kui lõpetan, on neil vaja leida kaks uut õppejõudu, sest sellist, kes mõlemat mu ainet valdaks, on suht võimatu leida. Ta väitis, et peamajast pole ka kedagi inimest võtta, kes mind asendaks. Mu peamine probleem on see, et ei taha üle viie päeva nädalas töötada, sest kui nädalasse jääb ainult üks vaba päev (mis on nt täna), siis ma lihtsalt ei puhka välja. Kui pean ka laupäeviti tööl olema, jääb tunne, nagu nädalavahetust ei oleks olnudki. Mul ei ole kavatsust oma põhitööl koormust vähendada ega sealt ära tulla, sest mulle meeldib mu töö tõesti väga. See tähendab, et argipäeviti ma kolledžis töötada ei saa ja jäävadki ainult üle nädala laupäevad selleks. Üks inimene ei peaks vast ikka nii palju töötama?

Võibolla üritan ühe oma õppeaine lükata tervenisti e-kursuseks, siis ei peaks ennast vähemasti laupäeviti tööle vedama, ja teisest ainest loobuks täiesti. Aga muidu üldiselt tahaks kestvalt tänitada, et kus te kõik olite kolm aastat tagasi, kui siia linna kolisin, olin töötu ja teilt tööd küsisin? Ma poleks KL-i üldse kandideerinudki, kui nad tookord oleksid mu eksistentsi tõsiselt võtnud.

Posted in Elukestev, Yrt | No Comments »

Lihtsalt heietan

oktoober 11th, 2024

Viimased nädalad on olnud sedavõrd intensiivsed, et vahepeal tuleb täiega tunne, et tahaks olla pensionil. Et ei taha üldse enam tööl käia, ei taha vastutada, ei taha suhelda. Soovin, et keegi ei märkaks mind, ei tülitaks, ei küsiks midagi ega arvaks midagi.

Ma tean küll, kus mu probleem on – liiga palju töökohti on. Päriselt mõtlen aina tihemini, et peaks õpetamise tööst loobuma. Kui mehele seda räägin, läheb tal suu tagurpidi pähe ja ma ei saa aru miks. No mis siin ikka nii kurba on, kui ma enam ei õpetaks? Raha saaks vähem, seda jah. No ja ülikoolil on kogu aeg õppejõude puudu ja kui ma ka loobun, peavad nad kahele ainele uue andja leidma, kokku seitsmele kursusele. See tegelikult ei peaks minu mure üldse olema. Minul oleks siis lihtsalt kõik nädalavahetused vabad. Praegu on nii, et üle nädala olen laupäeviti kolledžis tööl ja kord kuus ka reede õhtupoolikul. Õudselt väga tahaks tavalist töönädalarütmi ilma nädalavahetustel töötamiseta.

Kui ma siis mõtlen, et punnitan veel selle õppeaasta lõpuni ja järgmisest sügisest on mul ainult üks töökoht, tuleb kohe hinge kahtlus, et aga mis siis kui… Kui põhitöökohal üle viskab ja tahaks ukse selja taga kinni lüüa? Kuhu ma lähen siis? Elu on õpetanud, et kogu aeg tuleb hoida mitmed rauad tules, sest iial ei tea, kus mingid arengud muutuvad ebasoodsaks. Eriti, kui oled kolinud sellisesse karuper*e nagu Haapsalu, mis on kena koht küll, aga logistiliselt absoluutne ääremaa null vaba töökohaga kõrgharidusega inimestele.

Hästi hirmutav on see, et mitmed tuttavad, nii 50+ vanuses, on äkki tööta jäänud. Eriti hull on neil, kes on teinud 20-30 aastat sama tööd samas ettevõttes ja nüüd äkki koondatakse. Ma nende nahas küll olla ei tahaks ja mõtlen, et ega sellises olukorras ei olegi muud teha kui minna uut ametit õppima. Ise me Mrt-ga läksime ka ju magistriõppesse selle teadmisega, et haridusteaduse magistrikraad meile ka vanas eas töökohad kindlustab. No ja kindlustabki, meil mõlemal on praegu tööga tegelt väga hästi.

Põhitööl on mul muidu kõik täielikult jonksus. Olen absoluutselt et õnnega koos, et mul on see töö ja kogu südamest loodan, et see töö mul kuhugi ei kao enne, kui ükskord pinsile jään. No ja pinsil olles muidugi tahaks rahulikult edasi töötada, sest mida ma muidu ikka kodus passin 😀

Mulle hästi sobib selline omaette töö ja nokitsemine, mõõduka suhtlemisega, nagu haridustehnoloogil on. Esineda ei meeldi mulle üldse, aga seda õppejõu töö paraku eeldab. Ma ei karda esineda, aga ma ei jaksa ka liiga palju suhelda. Just selle suhtlemise ja suhtlusega kaasnevate emotsioonide pärast tahaks õpetamisest loobuda.

Et miks ma ei loobu siis? Äkki hakkan kahetsema, vist sellepärast… Otsustusvõimetu, noh. Teinekord on see töö ka ju päris tore…

Põhitöökohal oli mul täna suur eduelamus. Mul õnnestus lahendada üks selline kõiki puudutav probleem, millest spetsialist, kellelt tegelikult lahendust oodati, jagu ei saanud. Kuna asi oli lahendamata juba paar nädalat, hakkasin uurima (Mrt ka haarasin kaasa vahepeal) ja sattusin hasarti ega suutnud enne kaevamist lõpetada kuni lahenduse leidsin. See on mul tegelikult üks totakas iseloomuomadus, mis sugugi alati kasuks ei tule. Et ma ei jäta järele. Ma lihtsalt ei saa enne lõpetada, kui olen probleemi lahendanud, võtku see nii palju aega kui tahes. Ma selle tänase lahenduse leidmise peale kulutasin kokkuvõttes vist lausa kaks tööpäeva, sest keskkond oli võõras. Et algul saada aru, kuidas asjad töötavad, kuidas omavahel seotud on jne. Kuni viimaks taipasin seoseid ja leidsin õiged nupud, kust kaudu probleem lahendada. Jube hea tunne.

Noh, ja nüüd jõudsingi sinna välja, et teinekord on ikka täitsa hea tööl käia. Hea on tunda, et oled vajalik. Mitte asendamatu, aga lihtsalt vajalik. Seotud, kompetentne ja autonoomne, hahaa.

P.S. Mrt sai Läänemaa aasta koolitaja tiitli. Vot see on haruldane küll, et ühele sisserännanule niisugune tiitel omistatakse. Hästi paneb 😀

Posted in Elukestev, Mrt, Yrt | 2 Comments »

Juhtumus

oktoober 1st, 2024

Eile juhtus trennis selline intsident, et kui ise poleks näinud, ei usuks, et selline asi üldse võimalik on. Kahju, et kaamera, mis tiirus on, üheksandale rajale ei näe, muidu oleks võinud siit saada ühe ägeda video.

Ma harjutan viimasel ajal ainult enda püstoliga, sest ei saa peale kuuri värvimismaratoni enam eriti hästi ühe käega relva hoida. Mul niigi on liigesed haiged, aga suure maalritööga tegin oma pöidlaliigese päris tuksi. Sportpüstolit ma nagunii hästi lasta ei oska, kõvema rauaga saan hakkama ja sellega siis seal lõbutsen. Mrt harjutas eile õhupüssi või õieti küll üritas harjutada, sest sai ainult kolm lasku teha ja püss läks tuksi. See tuksi minek oli ka veider ja ilmnes nii, et püss hakkas lambist ise päästma. Instruktorid nikerdasid püssi kallal kaua, aga jagu ei saanudki.

No vot ja siis ma olin omal ühe karbi moona ära lasknud ja ütlesin mehele, et ta võib nüüd minu rajale laskma tulla. Mees sättis siis oma asjad sinna puki peale ja sai teha täpselt ühe lasu, kui juhtus veider intsident. St ta kogu eilne trenn oligi siis 3+1 lasku. Ma olin mehe selja taga, nii umbes paari meetri kaugusel ja kui ta oli selle ühe lasu ära teinud, lendas äkki kõik ta karbitäis moona üle tulejoone põrandale laiali. Mees ise oli alles laskeasendis, tegi järelsihtimist. Küsisin, et mis asja sa nüüd siis tegid. Mees tegi oma relva ohutuks ja ütles, et mitte midagi ei teinud. Olen ühe korra võistlustel näinud, kui mees kogemata õhkrelva moonakarbi põrandale laiali kukutas ja korraks mul oli sarnane tunne nagu tookord, et nagu kahju mehest või nii. Aga ei, seekord ta ise ei teinudki selleks mitte midagi muud kui ühe ainsa lasu märklehte, nii nagu peab, nagu tavaliselt.

Mitte keegi ei saanud aru, mis juhtunud oli. Mehe moonakarp oli põrandal, kõik padrunid laiali ja puki peal selles kohas, kus ta moonakarp olnud oli, oli laua sees auk või täpsemalt lohk, sest lendu läinud kuul oli sealt tagasi põrganud. Märkasime kohe ka seda, et plastist rest, mille sees padrunid poekarbis on, oli ühest nurgast tükkideks lennanud. Üks padrunikest oli pmst ribadeks, mees leidis sealt samast ka ilusa sileda kuuli.

Tuli pandi seisma ja korjasime padrunid kokku. Osad padrunid olid külje pealt lömmis. Mees ladus need uuesti resti ja pani tagasi sama koha peale, kust need lendu olid läinud. Pildil paistab nii kuul, ribadeks kest kui ka auk lauas.

Nuputasime mitme instruktori ja mõne vana laskuriga, kes trennis olid, et mis nähtus see siis nüüd oli siin. Selge on see, et padrunid niisama lambist ei plahvata, vaid miski pidi selle padruni käivitama ehk siis tabama teravalt täpselt seda kohta, mida lasku tehes tabab püstoli lööknõel. Üsna ruttu saime aru, et ilmselt pidi see olema Mrt enda lasust lendu läinud padrunikest, mis moonakarpi tabas ja sinna pihta võis ta lennata nii, et põrkas tagasi laskja pea kohal olevast metallist siinist. Meil on tiirus iga raja kohal tugevad metallkonstruktsioonid, mida mööda saab märklehti õigesse kaugusesse sõidutada. Padrunikestad lendavad meil seal pidevalt, vahel maanduvad ka krae vahele või pähe, näiteks, no sajab neid igale poole, aga laskjate vahel on võrgud ja pihta võib saada pmst ainult oma kestaga.

Olime meestega peale intsidenti nagu mingid kriminalistid, hull detektiivitöö läks käima. Ma arvan, et meil võttis aega umbes pool tundi, et kogu müsteerium ära lahendada. Sellel nn plahvatanud padrunil oli väga selge teise kesta ääre jälg, aga mida meil polnud – mitte kuidagi ei suutnud leida seda kesta, mis kogu loo vallandas. Olime põrandalt kokku kogunud kõik 9-millised kestad ja need üle lugenud. Kuna enne meest olin sama kaliibriga relva lasknud ainult ma, siis teadsime, kui palju kesti peab põrandal olema. Mrt hakkas viimaks otsima pealtnäha justkui mõttetult kaugelt, kuhu kestad mitte kunagi ei lenda ja imede ime, viimaks leidiski pahareti üles hoopis esimeselt rajalt, täiesti teisest seinast.

Ja siin nad on, eilsed päevakangelased:

Pildil parempoolne on see, mis mehel rauas oli ja lasu järel siini pealt nii täpselt tagasi põrkas, et tabas oma äärega puki peal restis olnud padruni sütikut. Vasakpoolsel kestal on sütiku koha peal sügav jälg. Selle peale läks pihta saanud padrunist kuul lendu ja löök, kui nii öelda võib, oli nii tugev, et viskas moonakarbi põrandale laiali. See oli nii haruldane juhuste kokkulangemine, et me kogenud instruktor ütles selle peale, et võimalus on üks miljonist. No mõelge, kui palju lasketrenne tehakse, kui palju võisteldakse, moonakarp on alati laskja ees laual, laetud salved ka tihtipeale seal kõrval. Kas peaks hakkama ohutuseeskirju ümber kirjutama?

See oli nüüd esimene kord, kui tajusin, et lasketrennis võib olla ohtlik. Ega ju muidu ei mõtle selle peale, sest ohutuseeskirjad on ranged, kõik teavad neid ja peavad ka reeglitest kinni. Aga sellist jaburust, mis mehel juhtus, ei oska vist keegi ette näha. Viskasin nalja, et nüüd siis tean, et minu meest ei võta ussi- ega püssirohi. Teised soovitasid mehel osta lotopileteid, sest noh, kui juba on selline õnnelik päev.

Mees ostiski koju jõudes igasugu erinevaid lotopileteid, võitnud veel ei ole. Aga vahet pole. Vanasti, kui eluke juuksekarva otsast tagasi saadi, tehti kirikule annetus, moodsal ajal ostetakse lotopileteid 😀

Posted in Mrt, Piupiu, Yrt | No Comments »

Nüüd on valmis

september 22nd, 2024

Mees ehitas nädala sees aianurga kinni ja nüüd võimegi viimaks selle projekti ka lõpetatuks lugeda. Elcato armastab aianurgas kivil uneleda, vahel ta passib seal hiiri.

Aed on valmis tõesti, aga ühe väravapostiga tuleb ilmselt kevadel ette võtta remont. Kuna postide valamise ajal oli meil suur liigvee probleem, siis väikese ja suure värava vahel olev post kipub suure värava raskuse all veidi kaldu minema. Niisama vaadates ei saa midagi aru, aga teravam silm märkab, et mingid millimeetrid on üks värav teisest madalam. Seda posti muu aed ka kinni ei hoia. Ilmselt tuleb post kindlamalt betooni valada. Aga praegu igatahes kõik töötab.

Olen olnud palgatööga nii hõivatud, et peenrakastides lokkavad nõges ja naat. Otsustasin, et võtan selle aiaääre kordategemise uuesti ette kevadel, sel sügisel enam lihtsalt ei jaksa. Ainult mõni kuu veel kannatada ja ongi kevad käes 😀

Posted in Verandaga maja | No Comments »

Peaaegu valmis

september 9th, 2024

Kuna Mrt on jubedasti hõivatud lisaks palgatööle õppuste ja võistlustega, on meil igasugused kodused tööd olnud vahepeal pausil. Möödunud laupäeval olin jälle üksi kodus ja vehkisin aiatöid teha. Hakkasin algul uue plangu äärest mulda ära kaevama, et lippide alla paekiviplaate libistada, aga sain tehtud ainult ühe postivahe. Seal on kive, mis mu jaoks veits liiga rasked, mistap jätsin selle töö pooleli. Olin eelmine päev Juhani puukoolist lillesibulaid toonud ja suurema kaevamise asemel laiendasin hoopis terrassi ääres peenart, et sinna mahuks ka nats nartsisse ja krookust. Pühapäeva hommikul tõin veel Bauhofist krookusesibulaid juurde, sest värava voolukaabli kinni aetud kraav tundus lillesibulate istutamiseks ahvatlev.

Lihtsalt hull, kui hästi see asi lõhnab:

Ühe suure kaevamise, niisiis, laupäeval ikkagi tegin – labidasügavuse kraavi väravaautomaatika kaabli peitmiseks.

Ühtekokku sebisin seekord mulda 65 krookusesibulat ja kolm erinevat sorti nartsisse. Uued tulbisibulad alles ootavad oma järge, nende istutamiseks on ilm veel liiga soe. Jääb ainult loota, et liigvesi jälle mu lillesibulaid ära ei hävita.

Samal ajal oli linnas Vintage Weekend ja suured rahvamassid igal pool. Varahommikusel kõnnil leidsin raha, mis ilmselt oli kellegi žigulli või zapaka kojamehe vahelt lendu läinud.

Tahtsin ka vanatehnika näitust vaadata ja tegin seetõttu pealelõunal ühe treti surnuaeda riisuma promenaadi ja näituseplatsi kaudu. Kuna ma olen iga päev vintage ehk fossiil, siis sulandusin täitsa hästi massi.

Pühapäeval võttis mees ette väravate lõpetamise ja ma võõpasin üle me kolm aastat tagasi ehitatud kuuri. Kuuri tuulekastideni ma ei ulatunud, nendega peab veel midagi välja mõtlema, aga kõik muud seinad ja postid said värskenduse. Kõva 8-tunnine tööpäev praktiliselt ilma pausideta ja ainult üks vesivill peopesas 😀

Mees ja tema värav (mehel toss väljas vist):

Tagasein on laiguline, sest alles kuivas, kui pildistasin:

Aiast jäi ainult üks nurk veel tegemata, ma sealt pääsesin otse naabri aeda kuuri värvima:

Vahepeal käis meil külaline, üks Mrt firma klient, kellel mees oli lubanud miskit asja seadistada. Kuna teadsin, et ta tuleb, siis kommenteerisin hommikul, et õnneks on meil kohvimasin katki ja mul pole põhjust oma töid katkestada 😀 Värvisingi siis südamerahus edasi, olin parajasti kuuri taga ja läbi seina suhtlesin. Mrt näitas ikkagi külalisele ka maja ja ma korraks käisin isegi toast läbi, et janu kustutada ja võtsin vastu komplimendi ilusa kodu aadressil. Ah, noh, ma ei tea, meil on ikka veel siin kõik nii pooleli, et jube kohe. Kohati ikka väga jube, eriti katus ja fassaad. Küll ükskord saab.

Posted in Mrt, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

Järg läks käest

august 27th, 2024

Jälle juhtus see, et ma ei jõudnud blogida ja nüüd on kogunenud terve hunnik augustikuu tegemisi, mille kuhjan kõik järjest ühte postitusse. Ma pole isegi kindel, kas pildid ajaliselt õiges järjekorras tulevad, aga vähemalt on väike elujupp jäädvustatud. Puhkuse lõpp läks selliseks, et üks töö ajas teist taga, vahepeal korraldasime maratoni nagu igal aastal, korjasin kukeseeni ja pohli mitu raksu ja siis jälle ehitus ja ehitus. Nüüd oleme juba mõnda aega tööl tagasi ja muidugi on tunne, et võibolla oleksime ikka pidanud natuke puhkama ka. Aga kussa saad. Hea mõelda ikkagi, et mitu kaua edasi lükatud tööd saime tehtud. Aia ehitamine on küll veel pooleli, aga mul on kõik 190 lippi värvitud ja mehel viimased lipid veel vaja väravate külge panna.

Suvila pakiline töö oli majakeste värvimine, millest kahe majaotsa jaoks oli õige aeg kahjuks juba mööda lastud. Olin vahepeal üksinda saarel ja sain isegi hakkama sauna katuseharja alla ronimisega ja seal värvimisega. Teine värvikiht läks peale, aga ilus ei ole, mu meelest läheb hommikupoolne sein aina hullemaks. Käest lastud laudis imab värvi sisse nagu janune küülik.

See on Kessu, suure poja pere kass oma esimesel visiidil suvilasse, kus talle paistis väga meeldivat 😀

Posted in Merekülaelu, Mrt, Näpikud, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

Aia ehitamise vaevad

august 11th, 2024

Möödunud esmaspäeval saabusid aiapostid ja väravad. Kohe, kui ilm vähegi lubas (aga eriti ei lubanud), hakkasime uut aeda ehitama. Aiapostidele auke kaevates selgus, et need täituvad hetkega veega. Kui augud ka tühjaks pumbata, on vesi pmst kohe tagasi, augu põhjast on näha, kuidas see sisse jookseb nagu kuskilt veesoonest salvkaevu. Nädala esimesel poolel olid suured vihmad ja mitte ainult see polnud põhjuseks, vaid asjaolu, et meie tänavale on värskelt ehitatud sadevete äravoolusüsteemid ja Aia tänav ka kenasti asfalteeritud. Süsteemid on tehtud sellised, et üles Metsa tänava ristmikule, kuhu tuleb ka ülevaltpoolt Koidula mäe otsast vihmavesi alla nagu noor jõgi, ei ole ehitatud ainsatki kaevu, kuhu vett suunata. Vesi tuleb nüüd pahinal üle Metsa tänava ja diagonaalis üle Aia tänava otsa sirgelt meie aeda, sest lisaks on Aia tänavale asfalt pandud kaldega meie poole. Ehk et taheti parimat, ehitati seda värki, et elanike aiad saaksid kuivemaks, aga meie jaoks on tulemus vastupidine.

Filmisin noort jõge siis, kui suurem vihm oli lõppenud:

Vaatasin, kuidas mees aiapostidele aukude tegemise käes vaevleb ja otsustasin linnavalitsusse kirjutada. Kiri oli sisuliselt abipalve ja selle tulemusena visiteeris linnavalitsuse asjapulk meid juba järgmisel hommikul. Sel päeval käis meil lausa neli delegatsiooni ja järgmisel päeval veel mõni. Taristuspetsialisti esimesed sõnad olid midagi sellist, et “krt, nad teevad sellist s*tta…” See käis siis ehitajate kohta ja selge on see, et kõik parandus, mis me tänaval nüüd ette võetakse, peab minema garantii alla. Lisaks valele teekaldele ja olulise äravoolukoha puudumisele avastas ametnik, et me aianurka roosiheki äärde ehitatud kaevu teleskoop oli surutud sedasi maasse, et selle toru kattis täielikult kinni Metsa tänava vihmaveetorustiku ja vesi, mis meie aknaaluse kaevu kaudu pidi ära voolama, ei saanud kuhugi minna. Kõige selle lolluse tulemusena uputab Metsa tänaval nii, et suure vihmaga on siin päriselt nagu suur jõgi.

Ühelt maikuiselt pildilt saab me kaunist jõge vaadelda:

Esimese asjana tehti seda, et see nn teleskoop kisti maast üles, saeti sellel suur jupp vahelt ära ja pandi siis tagasi nii, et sadeveetorustikud said uuesti ühenduse. Lisaks käis üks ehitusfirma mees koos linna taristuspetsialistiga me maja juures mõtlemas, kuidas ülevaltpoolt tänavatelt meile voolav jõgi kraavi suunata. Selleks nad ilmselt ehitavad teepeenrale väikese äärise, mille aia poolt ära täidavad. Väike kõrgendus jääb ka meie sissesõidu kohale, aga see on paratamatu, sest muidu jookseks vesi väravast sisse. Me oleme kõigega nõus, peaasi, et autoga üle saab ja meil enam ei uputaks.

Hullu uputuse kiuste (ja mitte ainult), said aiapostid siiski betooni valatud. Mees lendas ehituspoodi ja leiutas käsipumba, millega postiaugust vett välja pumbata.

See pidi olema minu töö, aga ma kahjuks ei jaksanud selle riistapuuga eriti midagi teha või õieti olin nii ebaefektiivne, et vesi jooksis sama kiirusega tagasi kui selle välja sain. Tegin siis nii, et võtsin vana võimlemismati põlvede alla ja käpuli olles ja vahepeal peaaegu kõhuli kühveldasin postiaukudest väikese mõõdutopsikuga ämbrite viisi vett välja. Seda pidi tegema vahetult enne, kui auku läks kuivbetoon ja valmisbetoon, sest uus vesi jooksis kogu aeg peale. Nii ma siis vehkisin seal käpuli, väiksematest aukudest võtsin nii välja kaks-kolm ämbritäit vett. Mehel polnud aega mu peenikest tegevust pildistada ega ammugi mitte filmida, sellepärast on mul sest ponnistusest ainult tööriistapilt.

Suhtekalt öökima ajav oli see töö, sest vesi haises nagu kaevaks ma kuskil sigala taga lägaaugus. Kuna puhas vihmavesi ei haise, siis kahtlustan, et linna kanalisatsioon lekib.

Liigvesi polnud sel päeval ainus probleem. Mees oli neti kaudu bronninud ainsa segumasina, mis sel päeval siin linnas saada oli ja see kuramus töötas aint mingi kümme minutit. Mrt viis masina Ramirenti tagasi ja läks igaks juhuks ka Cramosse vaatama, et äkki sealt on ikka ka midagi saada. Õnneks oligi, kuigi internetis näitas, et vaba segumasinat pole. Kõige selle jama peale kulutasime mõttetult palju aega.

Kata kingitud jõhvikamahlast tehtud morss oli heaks kosutuseks. Ma sain õlani postiaukudesse kaevudes ühtlasi ka mudaravi, kuigi vahepeal tekkis kahtlus, et siit võib saada hoopis coli bakteri.

Mees tellis aiale puidu ära ja seda peame ootama umbes poolteist nädalat. Mul on puhkus läbi, mehel järgmine nädal veel mõni vaba päev on, aga pigem siiski oleme mõlemad juba töölainel. Et kogu loost ei jääks aint s*tamaitset, siis vaadatagu me aia viinamarju, mis esimest aastat kannavad:

Olen aina imestanud, et siin aias kõik taimed nii hoogsalt kasvavad. Kas võib selle põhjus olla igapäevane väetis linnakanalisatsioonist?

Posted in Mrt, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

Arenguid

august 4th, 2024

Mrt oli laupäeval jälle lapsel abiks kööki ehitamas. Mind üllatas, et nad lakke panid kaks kihti kipsi kusjuures mees ütles, et meil ülemise korruse duširuum on ju ka samamoodi tehtud. Mõni mees pidavat oma maja nii ehitama, et topelt kipsikiht on nii lagedes kui seintes. Kmr-il sai köögi seintele puitkiudplaat ja kips sinna peale, pole rohkem vaja. Lae peale läks ka vill, mis töötab helitõkkena ja peaks tegema ka seda, et köögis rääkides ruum ei kõmiseks.

Köök tundub avar ja valge, aga tegelt on hullult pisike ja kui veel mööbel ka sisse tuua siis veel eriti pisike. Vanasti oli ju seal maja otsaseinas ka sahver, mille Mrt ühe esimese asjana maha lammutas, kui sisse kolis ja vett majja pani. Arusaamatu, kuhu seal veel mahtusid suured linad ja värgid kuivama, kui ema need talveõhtul õuest tuppa tõi. Pooleldi jäätunud linade vahel oli lapsena tore luurata, õuest toodud puhta pesu lõhn on siiani üks mu lemmiklõhnu.

Ilmad on olnud vihmased kuni tänaseni, Mrt on vahepeal ka Haapsalu kodu pööningut edasi ehitanud. Neli sarikat on veel puudu.

Ma olen vihmade vahepeal aiaäärt puhastanud, püsikuid ja roose osaliselt maha lõiganud ja rohinud. Kõige hullem on olnud igal pool vohav kassitapp, mille enam-vähem siiski suutsin võrkaia seest välja rebida. Tegin seda kolmel päeval, kõige korraga tegemist ei kannatanuks mu sõrmed välja. Vana aed läheb metalli kokkuostu ja läbinisti rohelisena nad vast ei tahaks seda seal vastu võtta. Tänavune suvi on jube imelik, kasvavad sellised taimed, mis varem pole nii väga kasvanud ja ei kasva ega õitse eriti need, mis tavaliselt siin aias ruulivad. Liiliasikud (siuksed punased mardikad, mitte sarvedega sikud) sõid ära mu liiliad ja mingid väikesed rohelised ussid maiustavad osade roosidega nii, et okstest on ainult rootsud järel.

Alustasin aia puhastamist suure värava kõrvalt, kust ühe suure roosipõõsa pidin tervenisti maha lõikama. Osaliselt kärpisin ka Hansat ja Flammentanzi, et need uuele väravale liiga selga ei tuleks. Muidu siin olid roosipõõsad kuni väravapostini välja.

Suurest sügisastrist jätsin ikkagi pool järele, ehk annab selle kõrvale siiski ehitada. Floksid jäid sel päeval veel püsti, tõin ainult õied tuppa, aga täna tegime ka nendega üks-null.

Need floksijuurikad on mul Rapla kodust toodud, heasti kasvavad siin.

Mrt on täna pool päeva maratoni numbreid trükkinud ja kiletanud, aga jõudis ka vana aia maha võtta. Algul tundus, et läheb ludinal, sest tänavapoolsed postid olid lihtsalt maasse kaevatud, polnud betooni sees ega midagi. Jamaks läks tagumise aiaga, sest seal olid postide alla keevitatud rauast ristid, mis siis ilmselt pidid poste paremini paigal hoidma. Need olid ka jube sügaval ja lisaks oli sinna raskuseks suuri kive peale pandud. Mees tõmbas päris hullusti selja ära, ei ole ikka mingi lihtne selline füüsiline töö vanainimestel.

Tagaaia postiaugud jooksid kohe vett täis, kui mees sealt mulla ja kivid välja võttis.

Meil on siin nüüd suur lagedus ja avarus. Võtsin veel tagaaia äärest ka ühe kibuvitsa maha ja igasuguseid muid isendeid, et need ehitamisele ette ei jääks. Isegi õunad, mida jupp aega olen aja äärde kuhjanud, vedasin kompostikasti ja lisaks kärutasin aianurgast minema enamuse kive, mis olid sinna müüriks laotud.

Aeda pole, aga kohe läks nagu vaatepilt palju ilusamaks. Vana kõver võrkaed kõverate postide ja viltuse väravaga oli kole mis kole. Homme tulevad aiapostid ja väravad, siis mees hakkab leiutama, mismoodi need paika saaks.

Toss on täiega väljas. Oli imeline päikeseline päev suurte vihmade vahele, sain jälle heasti päevitust (mitte et mul seda näkku vaja oleks, küpsetas mind jälle vanemaks). Kui päeval tööd tehes veel unistasin, et õhtul läheme ujuma ja ratastega sõitma, siis tutkit me lähme, no ei jaksa ennast üldse enam uksest välja vedada. Hommikul enne tööd jõudsime vähemalt oma suure kõnniringi ära teha. Väga pikk päev on olnud.

Posted in Kmr, Mrt, Provintsis, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

« Older Entries