Viimased nädalad on olnud sedavõrd intensiivsed, et vahepeal tuleb täiega tunne, et tahaks olla pensionil. Et ei taha üldse enam tööl käia, ei taha vastutada, ei taha suhelda. Soovin, et keegi ei märkaks mind, ei tülitaks, ei küsiks midagi ega arvaks midagi.
Ma tean küll, kus mu probleem on – liiga palju töökohti on. Päriselt mõtlen aina tihemini, et peaks õpetamise tööst loobuma. Kui mehele seda räägin, läheb tal suu tagurpidi pähe ja ma ei saa aru miks. No mis siin ikka nii kurba on, kui ma enam ei õpetaks? Raha saaks vähem, seda jah. No ja ülikoolil on kogu aeg õppejõude puudu ja kui ma ka loobun, peavad nad kahele ainele uue andja leidma, kokku seitsmele kursusele. See tegelikult ei peaks minu mure üldse olema. Minul oleks siis lihtsalt kõik nädalavahetused vabad. Praegu on nii, et üle nädala olen laupäeviti kolledžis tööl ja kord kuus ka reede õhtupoolikul. Õudselt väga tahaks tavalist töönädalarütmi ilma nädalavahetustel töötamiseta.
Kui ma siis mõtlen, et punnitan veel selle õppeaasta lõpuni ja järgmisest sügisest on mul ainult üks töökoht, tuleb kohe hinge kahtlus, et aga mis siis kui… Kui põhitöökohal üle viskab ja tahaks ukse selja taga kinni lüüa? Kuhu ma lähen siis? Elu on õpetanud, et kogu aeg tuleb hoida mitmed rauad tules, sest iial ei tea, kus mingid arengud muutuvad ebasoodsaks. Eriti, kui oled kolinud sellisesse karuper*e nagu Haapsalu, mis on kena koht küll, aga logistiliselt absoluutne ääremaa null vaba töökohaga kõrgharidusega inimestele.
Hästi hirmutav on see, et mitmed tuttavad, nii 50+ vanuses, on äkki tööta jäänud. Eriti hull on neil, kes on teinud 20-30 aastat sama tööd samas ettevõttes ja nüüd äkki koondatakse. Ma nende nahas küll olla ei tahaks ja mõtlen, et ega sellises olukorras ei olegi muud teha kui minna uut ametit õppima. Ise me Mrt-ga läksime ka ju magistriõppesse selle teadmisega, et haridusteaduse magistrikraad meile ka vanas eas töökohad kindlustab. No ja kindlustabki, meil mõlemal on praegu tööga tegelt väga hästi.
Põhitööl on mul muidu kõik täielikult jonksus. Olen absoluutselt et õnnega koos, et mul on see töö ja kogu südamest loodan, et see töö mul kuhugi ei kao enne, kui ükskord pinsile jään. No ja pinsil olles muidugi tahaks rahulikult edasi töötada, sest mida ma muidu ikka kodus passin 😀
Mulle hästi sobib selline omaette töö ja nokitsemine, mõõduka suhtlemisega, nagu haridustehnoloogil on. Esineda ei meeldi mulle üldse, aga seda õppejõu töö paraku eeldab. Ma ei karda esineda, aga ma ei jaksa ka liiga palju suhelda. Just selle suhtlemise ja suhtlusega kaasnevate emotsioonide pärast tahaks õpetamisest loobuda.
Et miks ma ei loobu siis? Äkki hakkan kahetsema, vist sellepärast… Otsustusvõimetu, noh. Teinekord on see töö ka ju päris tore…
Põhitöökohal oli mul täna suur eduelamus. Mul õnnestus lahendada üks selline kõiki puudutav probleem, millest spetsialist, kellelt tegelikult lahendust oodati, jagu ei saanud. Kuna asi oli lahendamata juba paar nädalat, hakkasin uurima (Mrt ka haarasin kaasa vahepeal) ja sattusin hasarti ega suutnud enne kaevamist lõpetada kuni lahenduse leidsin. See on mul tegelikult üks totakas iseloomuomadus, mis sugugi alati kasuks ei tule. Et ma ei jäta järele. Ma lihtsalt ei saa enne lõpetada, kui olen probleemi lahendanud, võtku see nii palju aega kui tahes. Ma selle tänase lahenduse leidmise peale kulutasin kokkuvõttes vist lausa kaks tööpäeva, sest keskkond oli võõras. Et algul saada aru, kuidas asjad töötavad, kuidas omavahel seotud on jne. Kuni viimaks taipasin seoseid ja leidsin õiged nupud, kust kaudu probleem lahendada. Jube hea tunne.
Noh, ja nüüd jõudsingi sinna välja, et teinekord on ikka täitsa hea tööl käia. Hea on tunda, et oled vajalik. Mitte asendamatu, aga lihtsalt vajalik. Seotud, kompetentne ja autonoomne, hahaa.
P.S. Mrt sai Läänemaa aasta koolitaja tiitli. Vot see on haruldane küll, et ühele sisserännanule niisugune tiitel omistatakse. Hästi paneb 😀
