Hull, kui kiiresti aeg lippab. Eriti detsember. Põhitööl on mul üsna rahulik aeg, aga ülikoolis tõmbab semester ennast parajasti kokku ja uue ettevalmistamise võib vabalt ka jaanuari lükata. Andmeanalüüsi loengud algavad mul veebruaris ja seal midagi palju eeltööd ei ole, sest teen sama asja juba neljandat aastat. Iga kursuse eel muidugi muudan materjale ja teen ka ülesandeid juurde, aga ei midagi liiga palju. Kevadsemestril on mul siin kodulinnas kolm kursust õpetada ja ainult laupäeviti, sest täisajaga põhitöö kõrvalt pole teisiti mõeldav. Kummaline, et mind väga ei morjendagi enam see, et osad laupäevad on kinni ja nädalavahetused jäävad lühikeseks. Keset talve pole nagunii midagi targemat teha kui töötada.
Üleeile õhtul oli mul kahe grupiga arvestus ja eile veel kahega. Üldiselt olen tulemustega väga rahul, need isegi üllatasid mind positiivselt, kuigi kaks tudengit arvestusel põrusid ja peavad tulema uuesti sooritama. Mu arvutiaines põruvad ainult need, kes pole käinud loengutes ja ignodes mu õppematerjale tulevad nö puusalt tulistama, sest nende meelest on kõik nii lihtne. Läbikukkujad on igal aastal olnud IT-eriala inimesed, see ütleb nii mõndagi. Samas sai suurepärase tulemusega läbi naine, kes pisarsilmil tunnistas, et ei ole mitte kunagi arvutit kasutanud ja alles nüüd ülikoolis on sunnitud seda tegema. Ta ei ole vana ja ma üldse ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, et arvuti mõnele kätte ei satu enne kui ülikoolis. Mu aine oli talle nii raske, et jäime temaga ühel õhtul nö peale tunde ja võtsime koos läbi kõige elementaarsemaid asju, mida üldse võib endale kontoriprogrammides ette kujutada. Kartsin, et tema on üks arvestusel läbikukkujaid, aga kuna ta sooritus oli imeline, siis võib vaid kujutleda, kui ränka tööd ta pidi selleks tegema, et teemad selgeks saada. Ta oli pisarateni tänulik, sest ilma nende oskusteta, mida õpetan, ei saa ta hakkama ka teistes ainetes. Tema kõrval tunduvad arvestusel läbikukkujad… oehh, ma ei leia isegi õiget sõna, nagu häbematud isegi.
Tervisejuhi eriala tudengid, kellele mu aine tavalisse tunniplaani ei mahtunud, pidid leppima pooleteisttunniste loengutega laupäeva hommikutel kell pool üheksa ja nad käisid ülikorralikult kohal, pmst täies koosseisus iga kord ja said teemad ka väga hästi selgeks. Eile peale arvestust sain neilt natuke kingitusi:
Sügissemester oli vahepeal nii pingeline, et mul kadus õpetamise isu täiesti ära, koormus kasvas üle pea ja sain sellega kinnitust asjaolule, et samamoodi siin kolledžis jätkata ei või. Teised välislektorid käivad korraga andmas ühte ainet ühele grupile, aga mul on sügisel neli gruppi ja kevadel kolm. Kuna järgmisest õppeaastast ei ole enam mu andmeanalüüsi aine siin eraldi neljapunktine, vaid tehti kuuepunktiseks, pandi kvalitatiivsega kokku, samas minu osa koormus ei vähene kuidagi, siis olin otsustanud, et ei enam. Unistasin sellest, et mul ongi siis ainult mu põhitöö ja nädalavahetustel tšillin niisama. Olin ka nõus sellega, et mu sügisese arvutiaine neljast kursusest kaks tõstetakse kevadsemestrile, mis oleks kompromiss, et ma mingil juhul päriselt ära ei läheks. Ja siis… Noh, ei julge seda õieti väljagi ütelda. Siis tuli mulle pakkumine Sisekaitseakadeemiast ja ma ütlesin ilma pikema mõtlemiseta jah.
Olen ses mõttes ikka tõeline trebla, et ise plaanin muudkui koormust vähendada ja siis võtan veel ühe õpetamise töö juurde. Aga SKA pakkumine oli nii ahvatlev, et ei raatsinud ära öelda. Esiteks nad maksavad peaaegu 2,5 korda rohkem loengutunni eest kui siin kolledžis saan ja teiseks on neil nii äge koolimaja ja nii head tingimused, et ma lihtsalt pean seal korra ära käima. See on täielik uju või upu juhtum, sest õpetan küll kvantitatiivset analüüsi nagu siiani, põhitööriistaks on Excel, aga samas neil on ainekavas teemasid, mida ma õpetanud ei ole. Rääkimata sellest, et magistri tasemel ei ole ma ka varem õpetajatööd teinud. Õnneks on mul seal õpetada ainult üks grupp ja praktikumid toimuvad pealegi nii, et pool kursusest on korraga minu loengus ja pool kvalitatiivses osas ja siis vahetame rahvast. Neil ei ole ka nii pikki loengupäevi kui mul siin oma majas on. Teooria enamasti kahe akadeemilise tunni kaupa, mis tundub mu senise töö kõrval imelühike aeg ja need loengud hakkavad olema veebis. Negatiivse poole pealt peaks nimetama jubedat sõitu sinna, sest SKA asub kuskil Lasnamäe taga ja sellest osast ma tahaks kinnisilmi mööda liikuda. Laagna tee ja Lasnaka majad on jälestusväärsed. Sõit Haapsalust sinna võtab 1,5 tundi, aga need sõidud tulevad mul alles kevadel. Peaksin hakkama sinna kulgema ringiga läbi linna.
Praegu mulle tundub, et niisugust hullu tempu oli mul hädasti vaja, et raputada ennast rutiinist välja ja hakata jälle juurde õppima. Mul on andmeanalüüsi õpetamise vastu huvi tagasi tulnud ja suur vajadus ennast täiendada, mis lisab ikka ju elule särtsu. Väheoluline ei ole ka see, et suudan vaatamata sellele, et tulevik tundub ärev, väga hästi magada. See on midagi uut ja arvan, et pean tänama oma endokrinoloogi, kelle määratud ravim toimib. Mu TSH näit on juba korras, võõrutan ennast tasapisi ravimist, võtan seda nüüd ainult veerand tabletti ülepäeviti. Loodetavasti saan mõne kuu pärast rohust täiesti lahti.
Sellised lood siin. Ainult igavad tööjutud ja vanainimese tervis.
Nädala algul tõin tuppa viimased roosiõied, sest lund hakkas tuiskama ja tahtsin õieilu natuke venitada.
Ja siis millalgi kaunistasin tuba väga algeliselt.
Kuusk meile tuppa ei mahu, sellepärast jooksevad kaunistused mööda seinaääri.
Ruthilt saime ükspäev hiiglasliku kõrvitsa, mida ma liigutadagi ei jaksanud. See oli meil köögi põrandal ootel ja hakkas juba allosast tuksi minema. Eile hakkasime seda menetlema – mees rappis sektoriteks ja kooris, ma tükeldasin kõrvitsasalati jaoks kaks potitäit kuubikuid ja ühe osa küpsetasin ahjus, püreestasin ja panin sügavkülma. Kõrvitsatükid panin ööseks äädikavette, et need keetes pudruks ei läheks, maitseained tulevad täna juurde.
Teen enne ühe pikema kõnniringi ja siis hakkan salatit keetma. Kaks nädalat töötamist veel ja siis on lebomat sorti aeg, sest jõulud ja aastavahetus võtavad veidikeseks rajalt maha.
Oot, üks asi veel. Kui pelgad vanas eas töötuks jääda, siis õpi õpetajaks ja tööpakkumisi tuleb uksest ja aknast. Mitte et ma seda varem juba korduvalt imestanud ja kuulutanud ei oleks 😀