No comment
juuli 8th, 2025Teistmoodi iseoma
juuli 5th, 2025Mrt on Hollandist tagasi, nüüd me siis igal võimalikul hetkel ehitame. Hull on see, et peaaegu iga päev sajab vihma, mistõttu pole aimu ka, millal siin üldse katusele ronima saab hakata. Nagunii peame enne veranda vundamendi ära kõvendama ja kogu seda värki ka kuidagimoodi tõstma, et verandat vähegi sirgemaks saada. Mehel on plaan olemas, kuidas seda teha, aga kõik see värk tundub hullemast hullem.
Tänane hommik nägi välja selline, et mees tegeles vundamendiga seestpoolt ja mina väljastpoolt. Mrt puhastas neid kive, mis peaksid moodustama justnagu vundamendi, aga on lihtsalt lahtised kivid. Pärast mätsis sinna kivide vahele segu. See oli niisuke esialgne tugevdamine, sest vundamendile tuleb ümber valada korralik betoonikiht. Homme ta plaanib tuua materjali, millest saalungid ehitada ja siis läheb lahti. Oma vana segumasina tõime eile Mrt venna juurest Haapsallu – katkisena talle selle andsime, tervena laenasime tagasi.
Minu iseoma oli vundamendi lahtikaevamine. Rammisin seal paar tundi, aga jätsin pooleli, sest räme vihmasadu algas – pmst valget vett tuli alla kosena. Ja kahjuks tühjenes see kosk mu vastkaevatud kraavi. Muidugi ma teadsin, et see juhtub, aga oleksin võinud vähemalt osa vett kuidagi kaugemale juhtida. Vihmaveerenni enam veranda küljes ei ole, aga katuselt tulevad alla kaks suuremat koske ja võinuks ju nende alla miskit suunavat sättida, et vesi majast kaugemale voolaks. Mrt arvates see pole probleem, sest ega me niipea väliste töödeni ei jõuagi.
Igatahes ma kaevasin vundamenti lahti kuni ilm lubas. Veranda trepi kõrvalt kaevasin välja hullu suure vana pojengi juurika ja istutasin selle kaugemale aianurka. Ma arvan, et see roosa pojeng on siin trepi kõrval olnud sellest ajast, kui olime lapsed. Lõikasin maha ka pikad puitunud kuslapuuväädid, mis ulatusid juba katuseni, ka need kuslapuud on siin kasvanud me lapsepõlvest saati. Oleme neid korra ka varem täiesti maha lõiganud, vist aastal 2017, sest muidu ei saanud sealt väätide vahelt kätte vanu redeleid. Kuslapuid ma välja ei juuri, need peaksid järgmisel aastal hakkama uusi võsusid ajama. Ainus taim, mis majanurgas kaevamisele veel ette jääb, on Flammentanz, aga see just praegu õitseb ja ma ei saa ju kohe ta kallale minna. Õnneks on veel natuke aega mõelda, mida sellega teeks. Teiselpool treppi on veel igihali, mille pean ümber istutama ja siis vana suur sparglipõõsas, millest ühe nurga saan ehk ikkagi kaevates alles jätta. Vihm tuli peale, kõik töö jäi pooleli.
See on isegi hea, et vihm mu tuppa ajas, sest ausalt öeldes olin savikamakate kraavist väljakangutamisest juba suht nõrkenud. Veranda trepi kõrval on kergem muld, vbla sügavamal tuleb ka savi vastu, aga siinpool otsas hakkab kergelt ka liiva sisse viskama ja kaevamine ei meenuta enam nii väga tellisetehase toorme hakkimist.
Haapsalus on praegu maitsete promenaadi üritused, tegime õhtul seal isegi tiiru ja sõime kahe peale ühe kebabi. Sellel toidul ei olnud kahjuks nagu üldse maitset, aga ports oli suur ja saime sellest kõhud täis. Rahvast oli promenaadil vähe ja vähe oli ka toidu pakkujaid, eriti võrreldes möödunudaastase üritusega. Läksime sinna tegelikult ainult frititud räimi otsima, aga see me tuttav talumees ei olegi tänavu oma kalakestega Haapsallu tulnud, kes neid krõbekalu teeb.
Eile, kui segumasina järel käisime, sõitsime korra ka hambaarsti ukse tagant läbi, et vaadata, millal ta puhkuselt tuleb. Mul tuli eile ühe esihamba tagant miski tugevdusserv ära ja vaja oleks hammas korda teha. Alles ma käisin seal hambaarsti juures, kõik vaadati üle ja oli korras ja nüüd siis sihuke jama. Mitte enne kui millalgi oma sünnipäeva paiku saan arstile helistada ja aja kinni panna ja siis läheb veel kindlasti mitu kuud enne, kui ükskord oma hamba seal letti lüüa saan. Kuhugi võõra hambaarsti juurde ma igatahes minema ei hakka, vähemalt seni, kuni välja ei paista, et hambal miskit puudu on. Oleks mul esihamba juures tühimik, siis muidugi tormaksin pealinna ükskõik mis raha eest, aga praegu loodan, et kannatab oodata. Ma põhimõtteliselt ei ole nõus minema ühegi teise hambaarsti juurde. Olen sama hambaarsti juures käinud juba miski 35 aastat vist.
Mis siis veel? Kui mees konverentsil oli, käisin Saaremaa pojengifestivalil, mis on üks vinge koht. Tegin seal hulganisti pilte, aga ei hakka siia laduma. Olin suvilas neli päeva, niitsin muru, käisin rattaga sõitmas ja korjasin kukeseeni. Seal ma tegelikult päriselt puhkasin, igal õhtul kütsin omale korraliku leili ja päeval praadisin ennast päikese käes. Tarisin kaasa mitu raamatut, sest ei tea ju mille tuju parajasti tulla võib, aga lugesin ainult ühte. Mõnus oli olla seal rahus ja vaikuses.
Mind vihmailmad muidu puhkuse ajal üldse ei häiriks, kui poleks vaja väljas ehitada. Masendav, kui peab töid edasi lükkama, kui iga vaba päev on ometigi nii arvel. Kui oleks kakski järjestikust kuiva päeva, saaksin aia üle võõbata, aga kussa, no pole. Õnneks on verandal katus peal ja seal sees on veel palju töid teha enne, kui ükskord katuse kallale läheme.
Üks suurem uudis on see, et esmaspäeval algab meie tänava remont. Juba on keelumärgid ja aiad kohale toodud. Kodust välja pääseme siis ajutiselt ainult Kopli tänava kaudu, aga ma ei tea, kas peame päris alt linnast läbi sõitma või pääseme ikkagi ka haigla juurest peatänavale. Praeguse märkide paigutuse järgi tundub, et töid alustatakse siit meie ristmikust lossi poole, sest Koidula tänav paistab esialgu lahti jäetavat. Hulluks müdistamiseks läheb, aga see tähendab ka, et ajutiselt ei käi meie majast mööda mingit liiklust. Oleme seda remonti pikisilmi oodanud, sest korras tänav peaks tähendama seda, et lõpeb pori lennutamine meie akendesse ja seinale. Kui tänav korras, saame ükskord hakata ka maja fassaadi kordategemist plaanima.
Et mitte ainult porist ja vihmast rääkida, siis lõpetuseks mõni värvilisem pilt. Vihm on tegelikult hea, sest paneb kõik kasvama.
Hakkab pihta
juuni 27th, 2025Mul algas puhkus, mida markeerivad katusepleki hunnikud õuel. Uus katus saabus täna ja seda on nii palju, et me ainus vaba muruplats sai üleni plekki täis. Vahtisin seda lasu ja mõtlesin, et kas tõesti meie ostsime kõik selle kokku.
Osad kastid tassisin tuppa, kus hetkel elamiseks on niigi ruumi vähe. Kuna verandal on põranda asemel sügav auk ja seinu pole ka nagu ollagi, ei saa me oma suveelu sinna laiendada ja peame piirduma paari väikese toaga. Sel suvel ei pääse ka pööningule, sest trepp sinna viis verandalt, mistõttu ei ole me ülemise korruse vannitoas vettki lahti keeranud. Ausalt üteldes on kitsikus väga tüütu ja see kestab ilmselt suurema osa suvest.
Veranda lammutamine langes mugavalt jaanieelsele ajale, mistõttu õnnestus meil FB tasuta asjade grupi kaudu enamus lammutuspuidust jaanilõkkesse sokutada. Osa värvimata puidust saagis ja lõhkus Mrt siiski ka meile endale kütteks, aga kuna oma kuuri kõik ei mahtunud, siis kütab me verandaga oma ahju ka üks kohalik taaskasutuspood. On suur asi, kui ei pea kõiki jääke raha eest jäätmejaama tarima.
Vahepeal on olnud ka muid olulisi sündmusi. Kmr lõpetas tehnikaülikooli, sai kätte oma magistritunnistuse cum laude. Esimest korda elus õnnestus mul näha sellist ülikoolidiplomit, mille hinnetelehel on ainult viied, ei ühtki madalamat hinnet. Cum laude diplomeid on meile perre tulnud kolmest erinevast ülikoolist muidu kokku lausa neli, see pole miski haruldus, aga no sihukest viiemeest ei leidu teist.
Mul on ammu mõttes olnud teha lapse kasvamisest raamat, algselt plaanisin seda ta pulmapäevaks (no küll seegi tuleb, ega ta tulemata jää), et võtan puhkuse ajal ette ja hakkan meisterdama. Aga siis äkki tuli pähe, et koolide lõpetamise kingituseks sobiks ta lapsepõlv raamatusse panna veelgi paremini. Nii ma siis rapsisin siin kopeerida ja kujundada umbes kaks nädalat ja valmis ta sain. Kuna läks veidi kiirustamiseks, siis ei jõudnud kõike lõpuni läbi lugeda ja paaris kohas on ikkagi vead sees. Juhtus see, et kuna blogist lugusid kopeerides olid kuupäevad inglise keeles, siis makrotega sain need Wordis kõik kenasti küll korraga eestikeelseks muuta, aga see kurinahk leidis ka suvalistes kohtades lausetest selliseid asju, et kukkus “parandama”. St et too korraga kuupäevade muutmine solkis ära mõned laused selliseks, et osa teksti haihtus. Üritasime Mrt-ga neid katkisi kohti leida ja parandasime, aga mingi paar-kolm apsakat jäid ikkagi sisse. No mis parata, selle suure klotsi kohta pole hullu midagi. Kokku tuli 312-leheküljeline raamat ja hiljem avastasin, et oleks ju võinud veel hilisemast ajast ka pilte sisse panna… Noh. Saaks ju millalgi teha teise parandatud ja täiendatud trüki.
Nüüd on igatahes selline tunne, et väike poeg on ellu astunud, kuigi ta elab juba mitu aastat omaette ja ta õpingutesse ei ole me panustanud viimastel aastatel vähimalgi määral. Aga võime siiski õhata, et küll ta on meil ikka hästi välja tulnud!
Mrt on viimastel nädalatel tegelenud peamiselt oma postriga, sisseastumise propõusaliga ja septembrikuisesse suvekooli kandideerimisega. Ülehomme lendab ta oma juhendajatega Hollandisse konverentsile, kuhu suutis oma postri sokutada esimesel katsel. Mainekale rahvusvahelisele konverentsile jala ukse vahele lükkamine on märkimisväärne fakt, sest mõnel samast ülikoolist ei ole see õnnestunud ka korduvalt üritades. Kolmapäeval sai ta oma postri trükist kätte.
Jääb ainult loota, et ta selle suure toru, millesse postri keerab, suudab ka ühes tükis Hollandisse lennutada.
Hea nali on muidugi veel sellega, et ülikooli sisseastumise vestlus langeb ajale, kui mees on välismaal. Õnneks reisib temaga koos ka üks vastuvõtukomisjoni liige, kes on sunnitud komisjonitööd tegema veebis, nii siis Mrt ka teeb oma vestluse distantsilt ära. See konverents on tegelt nagunii ka osa ta doktorantuuri tegemistest, propõusalissegi sisse kantud, mistap oluline on tal seal olla, et mitte öelda tugev pluss.
Jube ringirapsimine käib siin. Mina tiksutan tasapisi aeda hoolitseda ega kiirusta kuhugi. Puhkus, mis mul just algas, on tegelikult selline, et pean iga nädal ka natuke töötama, sest asendajat mul pole. Aga need ei ole kella peale tegemised, mistõttu loodan, et suudan ennast siiski üksjagu välja lülitada.
Kuna vihma muudkui sajab, on aed sel suvel kenasti kastetud ja kõik kasvab mühinal. Olen iga päev toonud peenrast ka peotäie maasikaid, needki on tänavu enneolematult pirakad. Aga kõige paremini lõhnab meil siin naat ja meelitab mesilasi ja liblikaid ligi. Ma pole maja seinaäärtega sel aastal üldse tegelenud, sest nagunii läheb siin remontimiseks ja tallamiseks ja pole teada, mis neist äärtest üldse järele jääb.
Muud mul polegi öelda. Vihma jälle sajab. Jääb ainult loota, et juuli tuleb kuivem, sest muidu ma küll ei tea, kuidas katuse vahetatud saame. Olen ka aia värvimist muudkui edasi lükanud, sest vihmaga ei saa ju seda teha. Kui eelmisel suvel uue aia ehitasime, tõmbasin lippidele ainult ühe värvikihi peale, sellepärast pean tänavu kindlasti neid veel korra võõpama. Puhata ma nagunii ei oska.
Tolmutame
juuni 15th, 2025On juba hiline õhtu, nädalavahetus hakkab lõppema ja nüüd mulle siis äkki meenus, et pean ikkagi ju dokumenteerima ka seda, kui kaugel meil hurtsiku remontimine on. Mrt uhas laupäeval mitu korda jäätmejaama vahet, et ära anda veranda lammutamisest tekkinud sodi, peamiselt põrandaplaadid, aga ka igasugu rämpsu. Ma samal ajal rohisin aias, jõudsingi peaaegu kõik nurgad üle käia.
Aga enne, kui hakkan hurtsiku juures toimetamise pilte näitama, tahaks jagada hoopis reedeseid pidulikke hetki – kolledžis oli lõpuaktus. Pidulik, südamlik. Mrt kursus kinkis mehele tänuks maguskirsipuu, mille laupäeva varahommikul oma aeda istutasime.
Lõpuaktused on alati südamlikud ja nostalgilised. Tänavuste lõpetajate hulgas oli vähe neid, kellele ma pole miskit ainet andnud. Vaatad siis neid seal laval õnnelikena ja kaunitena ja mõtled, et täitsa nagu oma lapsi saadaks ellu. Mingid lapsed nad muidugi siin pole, enamus õppureid on pigem keskealised. No ja siis need “lapsed” tulevad tänama ja ilusaid sõnu ütlema ja ma vägisi hoidsin jälle pisaraid tagasi.
Laupäeva varahommikul istutasime kirsipuu oma Haapsalu kodu aeda.
Niisiis, veranda lammutamine, millest tuleb üks pildijoru.
Seest on veranda nüüd puha lammutatud, pööningule sealt ka praegu ei pääse. Mrt uurib homme, kas saab ehk lammutuspuidu siinsesse turvamajja kütteks anda. Me eelmised suuremad lammutusjäägid andsime kõik ühele kohalikule ärimehele, kes lasi töötutel need turvamaja kütteks saagida.
Ma koristasin aias, rohisin igast otsast, aga pilte õieti ei teinudki.
Kuna täna on ikkagi pühapäev, võtsime rahulikumalt. Mees küpsetas grillil toitu, ma hängisin niisama. Kasulikku tegin ainult nii palju, et pügasin tänavanurgal sireli selliseks, et ristmikul autojuhtidele nähtavus oleks ok. Terve kärutäie oksi vedasin sealt ära. Pilti ei teinud.
Õhtul käisime Kullamaa surnuaial Mrt isa ja vanavanemate platsi korda tegemas. Plats oli seekord nii hukas, et õieti ei saanud arugi, kust ta algas või lõppes. Kuna kalmistule oli toodud ka liivahunnikud, kasutasime juhust ja laotasime platsile kolm käsutäit liiva. Aga rohida oli seal seekord roppu kanti.
Enne oli selline:
Ja nüüd on selline:
Olen Haapsalu platsid ka korras hoidnud, alles käisin seal, aga pildistanud pole. Rapla kalmistule pole jõudnud, aga tean, et Mari seal alati kõik korras hoiab, sellepärast ei muretse. Ega see muidugi õige pole, et sealt ainult vahel läbi jooksen.
Paar nädalat veel tööl käia, siis algab mul puhkus. Mrt niipea puhkusele ei pääse, sest kuu lõpus on tal vaja minna Hollandisse konverentsile seoses oma doktorantuuri teemaga ja siis kohe varsti peale seda istub ta kahes vastuvõtukomisjonis, üks suures ülikoolis ja teine kolledžis. Ülejärgmisel nädalal on lapse magistriõppe aktus, mille tõttu ma jätan oma töökohal ühele olulisele üritusele minemata. Perekond ikka kõigepealt ja siis alles tulevad muud kohustused. Õnneks mu töö juures ollakse mõistvad.
Peaaegu
juuni 3rd, 2025Kas ma juba kirjutasin sellest, kuivõrd mulle meeldib, et aeg lendab hooga suve poole? Kahjuks tähendab see, et kui siis suvi käes, kihutavad päevad ikka omasoodu edasi, ei saa aega puhkuse ajaks seisma panna. Aga noh, elame üle. Juulikuuks on meil suured ehitusplaanid, aga ehk pudeneb sinna vahele ka mõni sirutuspaus. Tuleb hoida silme ees seda, kuidas ühel päeval on veranda soojaks ehitatud ja igatepidi uus ja kasutuses rohkem nagu elutoana. Hommikukohv maitseb seal avaruses ja valguses raudselt paremini kui hämaras toanurgas.
Mul hakkab kõrgkoolides töö valmis saama. Akadeemias juba tõmbasin otsad kokku, kolledžis on veel kaks tudengit ripakil, nendega peaks järgmisel nädalal asjad korda saama. Tegelikult on mul seal neid ripakil rohkem, on mõned sariõppurid, kes ainesse registreerivad aastast aastasse, aga välja ei ilmu ja miskit ei tee. Vahepeal üks isegi kirjutas mulle, aga nii vigases eesti keeles, et ma õieti arugi ei saanud, mida ta soovib. Fakt on, et ülikehva keeleoskusega ei saagi ta mu ainet positiivselt sooritada, sest isegi kui uurimuse aitab AI valmis teha, siis kirjaliku eksami küsimustest arusaamine ei ole hea eesti keele oskuseta võimalik. Mu eksami küsimused nõuavad head funktsionaalse lugemise oskust (aine ise ka selline) ja isegi need, kellel eesti keel on emakeel, suudavad teinekord küsimusest valesti aru saada.
Ausalt öeldes on suur kergendus, et saan hinded välja panna ja midagi suuri kohustusi enam kaelas ei ole. Hullult raske talv oli. Peaksin olema peast soe, kui veel millalgi endale sama koormuse kaela võtan.
Piilusime eile Kmr-i magistritöö kaitsmist. Võiks isegi öelda, et imetlesime. Siuke tark mees on temast saanud, et maivõi kohe. Mrt oli ta tööd varem lugenud, aga mina polnud ja kaitsmist vaadates ma ka enamusest jutust muhvigi aru ei saanud. Ta kaitsmise lõpus oli komisjonil millegipärast väga lõbus. Üks lapse õppejõude ütles, et Kmr on nagu ülikooli reklaamnägu, et selline edulugu, kus autoremondilukksepast sai viie aastaga IT-tippspetsialist. Ma ei tea, kuidas lugupeetud GP seda üldse mäletab, aga tõsi ta on, et enne ülikooli astumist võttis laps aastaks aja maha ja töötas kodu lähedal põlluveerel autosid remontides. Kmr sai sellest aastast niisuguse õppetunni, et ei soovi iialgi enam lihttööle minna ja mitte töö enda pärast, vaid selle seltskonna pärast, kes niisugustes kohtades ametis on. Ülikooli astudes ei osanud ta kirjutada ainsatki rida koodi, nüüd teeb juba suures ettevõttes arendajana karjääri. Ma ei tea, kas tohin üteldagi, aga ta keskmine hinne oli magistriõppes viis ja oleksin väga imestunud, kui magistritöö eest sama ei tule. Mitte et sel oleks edaspidises elus mingit tähtsust, aga mu meelest on Kmr ühe tummise kiitusekirja küll välja teeninud.
Lapse magistritöö pealkiri on nii pikk, et Mrt meelest võinuks juba selle eest kraadi kätte anda:
Eile käisime Mrt-ga Dietrichis lapse tähtsat saavutust tähistamas.
Niisiis, suvi. Mees alustas veranda lammutamist. Kui tal siseseinad ja osaliselt lagi olid maha võetud, hakkas ta peas idanema mõte, et vbla ei olegi vaja tervet putkat maha tõmmata. Me oleme sel teemal hullult palju arutlenud, sest ma ikka nagu tahaks, et karkass jääks püsti ja olemasolevast verandast alles nii palju kui kannatab säilitada. Mees on olnud seda meelt, et veame kõik minema ja ehitame nullist uue. See viimane oleks mõneti lihtsam, aga samas – kui vaadata veranda ülemist osa selle vägevate palkidega, siis see osa tundub kõva ja paistab mõttetu hakata kogu materjali uuesti ostma, et tutikas majaosa ehitada. Nüüd siis vaikselt loodan, et Mrt mõtleb ikkagi välja lahenduse, kuidas kõike mitte lammutada ja vanale verandale vundament alla ehitada. Keeruliseks läheb teepoolse osaga, kus akende vahele peab miskid uued postid leiutama ja ega ma ei tea, mismoodi üldse selline tagurpidi ehitamine peaks välja nägema, et enne on maja ja siis tehakse selle alla vundament. Tagant-tänava filmimees just tegi oma kõrvalhoonega sama – ehitas vanale majale alla uue vundamendi. See on võimalik küll.
Olin pühapäeval muusikakooli lõpuaktusel, sest meie Mia lõpetas seal klaveri eriala. Laps mängis nii imeliselt, et võttis naistel silmist vee välja. Ta lõpetas muusikakooli kiitusega. Tegime pilti ka, aga näitan ainult seda, mis lugu ta mängis.
Ostsime Miale kena kaardikese, no nii kena, et pean seda ka näitama. Sinna sisse käis raha, sest lapsuke tahab osta kitarri.
Samal ajal, kui mina kauneid kunste nautisin, tolmutas mees verandal.
Ja nagu traditsiooniks saanud, siis ükskõik, kus me “kopa maasse lööme”, igalt poolt leiame militaarset kraami.
See maja on leidude mõttes siiski natuke erand, sest oleme pööningult saepuru seest leidnud ka ühe rohkem kui sada aastat vana käsitsi kirjutatud noodiraamatu. Küllap oli see sinna tiblade eest peitu pandud.
Uuematest uudistest veel see, et me siin mõtleme, kas õpetaks ühe varese välja midagi kasulikku tegema või siiski mitte. Laulma ta ilmselgelt ei hakka, aga mingeid arvutusülesandeid võiks talle ikkagi anda või midagi. Varesepoeg on nii julge, et eile, kui mees väravast välja läks, istus sell seal peal ja lasi ennast koos väravaga sõidutada, ei lennanudki hirmunult minema.
Muidu üldiselt vanad varesed on jubedad tüütused, sest passivad siin naabrinaise kassitoitu ja kui me terrassil miskit söömist korraldame, ei või ühtegi asja järelevalveta jätta. Nad on ükskord isegi laste kinkekotid puruks peksnud, et järele vaadata ega seal sees miskit söödavat ei ole.
Söödavast rääkides, kuigi see pealtnäha toit ei tundu, siis esitlen torti, mille me õpilane Mrt-le lõputööde kaitsmise päeval kinkis ja kinnitan, see oli täiesti söödav (isegi maitsev). Neiu, kes tordi tegi, on überandekas – lisaks sellele, et IT-eriala edukalt lõpetab, teeb ta kauneid küpsetisi ja töötab ka baleriinina, muuhulgas tantsib etenduses Rahamaa.
Tordi kollim pool pidavat olema õpilane ja kollane pool Mrt.
Muidu üldiselt õitsevad ja lõhnavad praegu me aias korraga nii piibelehed kui kuslapuud ja mairoosil on ka üksikud õied lahti. Varahommikustel kõnniringidel liigun lõhna peale – juba kaugelt on tunda, et kellegi aias on kuslapuupahvakas, teisal sirelid, siis piibelehed… ja kõige ümber meri, mis tänavu ilmselt jaheduse tõttu lõhnab hommikuti eriti värskelt. Siin on ilus olla.