Ühed lugud

Kassidraama

september 21st, 2023

Meil on siin viimastel päevadel olnud kassidraama ja paistab, et see niipea ei lõpe. Üleeile tuli mees lõunale ja teatas, et meie aias on kassipoeg. Vot selline:

Kassiema oli oma pojukese siia tassinud ja ise läinud oma kassiasju ajama. Õnneks tuli kassimamma tagasi ja nägin elutoa aknast, kuidas ta oma pojukest imetab.

Siin nad nukrutsevad kahekesi:

Õhtupoole olid nad meil juba kuuri katuse all, seal teatavasti on ka terrass ja aiamööbel. Kuuris on lauavirn, selle peal soe fliis, mida naabrinaise kass vahel oma voodina kasutab. Sinna fliisi peale nad siis seadsid ennast sisse.

Vihma sadas nagu oavarrest, vastik kõle ilm oli. Terrass kõik ujus ja tänu sellele kassipoeg ilmselt ei läinud ka katuse alt uitama, kui ta mammi kuskil ära käis. Jälgisin köögiaknast, kuidas pojuke mööda aiamööblit manööverdab ja igalt poolt muudkui alla kukub. Suur mure oli südames, sest elame tiheda liiklusega tänava ääres, lisaks sõidavad meie vaiksest tänavast suured krusad, sest meil ehitatakse siin vihmavee äravoolu.

Ööseks sättis kassiema ennast koos pojukesega kuuri ööbima ja mu süda pidi lihtsalt lõhkema neid seal fliisi peal magamas nähes. Õnnetud kodutud, hirmus troostitus olukorras, igast kirpe täis ja. Kassimammi nägi ka jubedasti kurnatud välja. Pole vähimatki aimu, kas tal kodu kuskil on, igatahes kui ta poja juurest ära käis, siis iga kord lippas üle tiheda liiklusega tänava, vbla tal seal on keegi, kes toidab.

Olime dilemma ees, et kas panna kassile sööki või mitte, et kui ei pane, siis äkki lähevad koju tagasi. Aga kui ei pane ja neil polegi kodu, siis läheb mammi sööki otsima ja jätab pojukese üksinda. Ma ise läksin vara tööle, aga mees siis ikkagi enne tööle minekut pani kuuri kassikrõbuskeid.

Tegin suht spontaanselt Haapsalu FB gruppi postituse, et uurida, kas ehk neil kassidel kuskil päriselt ka kodu on. Miskit sellist infi ma ei saanud ja oletan, et pole neil mingit oma kohta. Küll aga reageeris postitusele Cats Helpi vabatahtlik, kes lubas tulla järgmisel päeval ja kassid hoiukodusse viia.

Eile siis jälgisin kaamerast, kuidas kassipüüdjad me aias toimetavad. Kassipoja said nad kohe kätte, aga mammi ennast kätte ei andnud. Terve tund nad siin üritasid igasuguste meelitustega, aga ei midagi. Viimaks jätsid nad oma söögikausi terrassile ja andsid nõu, et võiksime üritada kassimamma kasvuhoonesse meelitada ja ta sinna kinni panna, sealt teda saaks siis kergemini kätte.

Kasvuhoonesse tegin pehmest fliisist pesa, mees tõstis sinna ka joogikausi ja nüüd me siis muudkui paneme sinna toitu. Juba õhtul, kui jalutamast naasime, oli kass seal pikutamas, aga nii kui meid nägi, tegi lipet. Mrt pani siis kasvuka ukse sedasi praokile, et kass parajasti läbi mahuks, kahe kiviga fikseeris, et siis on tal väiksem ala, kust plehku panna ja ehk jõuame mingi hetk ukse kinni lükata.

Kass ööbiski kasvuhoones ja hommikuks oli kolinud terassile. Käib vahepeal kuskil ära, aga tuleb ikka kogu aeg tagasi. Eile pealelõunal ta nuttis jube haledalt elutoa akna all oma poega taga, aga selle peale mu süda siiski nii palju ei plahvata kui sellest, kui kassipoeg üksinda ilma hooleks oli. Nüüd on kassipoeg turvalises kodus, parasiitide tõrje tehtud, juba sööb hea isuga ja olgu tal ilus elu. Hulkuvad kassimammad pidavat, muide, oma pojad umbes kahekuulistena maha jätma, mistap pole mul siin haletseda midagi. Kassinaine ütles, et vabalt võib ka olla, et teised pojad ta jättis kusagile suva kohta ja selle ühega siis rändas ringi. Ega mitut poega ju korraga ei tassi. Meil on Haapsalus muidugi ka palju rebaseid, kes kasse ründavad, eriti vanalinnas.

Täna käis Cats Helpi naine uuesti siin, peamiselt küll sellepärast, et nagunii oli Haapsalus ja pidi me naabrinaise käest saama õunu. Eile naabrinaine teda õuntega kostitas, kui nad siin mässasid ja talle hirmsasti maitses me naabriaia saak. Plaan B on meil praegu, et Cats Help saaks tuua me õuele kassipüüdmispuuri, aga selle laenutamine on 100 eurot (mis on küll vist ainult tagatis). Igatahes otsustasime, et las ta olla praegu, kuna Cats Helpi vabatahtlik ei saa sel nädalal nagunii siia rohkem tulla. Me siis söödame kassile selle koha sisse kasvuhoones, las harjub ja tunneb ennast turvalisemalt. Siis ühel hetkel ehk saame ta ka kinni püüda.

Pääseb sisse küll ja isegi julgeb minna (hall tekk ka paistab nats):

Kuigi praegu, kui seda kirjutan, on kass jälle kuuri katuse all pikutamas. Päeval on kasvukas ilmselt liiga soe, täna on juhtumisi täielik suveilm.

P.S. Naabrinaine sai omale vabapidamisega kassi täpselt samamoodi, et tuli üks kassimammi siia koos tillukese pojaga. Ta tellis tookord püüdmispuuri ja lasi kassimammi steriliseerida. Seda kassi me kutsume nüüd el catoks, aga tema poeg, kes kasvas ka suureks, jäi siin samas meie tiheda liiklusega tänavas auto alla ja suri.

Veel üks P.S. Õudne kiusatus oli meil see kassipoeg omale võtta. Õnneks sai mõistus emotsioonidest võitu, sest linnas saab kassi pidada turvaliselt ainult toas, aga siit toast me tahame ju pidevalt kuskil ära käia. Liiatigi oleme me “vanavanemateks” oma laste kassidele ja veel üks loom majas võib tekitada probleeme.

Posted in Haapsalu, Verandaga maja | 1 Comment »

Ja algaski jälle

september 3rd, 2023

Kool algas. Ma ei lähe küll 1. septembril, astrikimp peos, koolimajja, aga ikkagi mulle hirmsasti meeldib nii kooliaasta algus kui lõpp. Vahepealsetel aastatel, kui ise enam koolis ei käinud ja seal ka veel ei õpetanud, tundsin igal sügisel puudust sellest suurest elevusest ja pidulikkusest, mis esimese koolipäevaga kaasneb. Nüüd juba mitu aastat olen selle sees, enne tudengina ja siis õppejõuna. Ja see meeldib mulle ikka veel. Mingi sõltuvus vist.

Sel nädalal algasid mul kolledžis loengud, juba kahe grupiga on algus tehtud, aga kokku on mul neid jälle viis kursust. Ligi sada tudengit, kaks õppeainet. Esimesteks loenguteks valmistudes ohin alati, et kas ma olen lollakas? Miks ma pidin jälle endale selle koormuse võtma? Miks ma ei raatsi loobuda ja teha ainult oma põhitööd? Okei, lihtne vastus on, et tahaks raha saada. Aga tegelt on asi nii, et mulle hirmsasti meeldib suhelda erinevate erialade inimestega, erinevas vanuses, erinevatest Eestimaa nurkadest, põnevate töökohtadega jne. Sest raha, mida õppejõududele makstakse, on tegelt üsna hale. Ma tudengitele ütlen, et ülikoolis õpetamine on minu hobi. 😀

Mul olid loengud reedel ja laupäeval, kusjuures reedene esimene selle semestri loeng oli vastikult rabe. Mitte et ma poleks hakkama saanud, aga kursusel on mõned nõudlikud naised ja oma ajaarvestuses ma ka polnud eriti kindel. Aga laupäeval läks toredaks ja see oli niisugune loeng, mille järel ma väga mõistan, miks seda tööd teen. Tollest grupist suur osa on politseinikud, üks neist töötab ka ühes teises ülikoolis õppejõuna ja no lihtsalt hullult huvitavad inimesed, ma õpin oma üliõpilastelt aina väga palju, sellepärast kaifingi õpetamise tööd. Ma tavaliselt ütlen neile, et õpetamist ei ole olemas, on koos õppimine.

Niisiis. Ma andsin juba kevadel lubaduse, et ülikoolis jätkan ja mul algas nüüd kolmas aasta õppejõuna. Kas ma imestan? Jah! Esmaspäevast neljapäevani töötan Kaitseliidus, kus mul on kolmveerand kohta ja reedeti ja teinekord ka laupäeviti õpetan kolledžis. Ma võiksin oma põhitöökohal olla ka täiskohaga, sest tööd on ropult palju, aga ma ei taha seda endale vormistada, sest ei raatsi õppejõu tööst loobuda. See hoiab mind vormis, ma pean kogu aeg olema ärkvel, hoidma silmad ja kõrvad lahti, ei mingit unelemist ega rutiini sisse vajumist. Üks mu suurimaid hirme on hallide ajurakkude kidumine ja olen endale tekitanud illusiooni, et õpetamistöö mind sellest säästab.

Mulle meeldib, kui elu mu ümber keerleb. Olen üsna hõivatud inimene ja mu mees on veelgi hullemini hõivatud inimene, aga ma pole nõus sellega, kui keegi ütleb, et mis te rabate omale mammonat kokku. Me tööd on sellised, kus annad alati rohkem kui saad. Ma ei läinud isegi peale baaskoolituse läbimist NKK tegevliikmeks, ok, et tervise tõttu, aga ma tunnen, et oma igapäevatöös ma panustan nii jube palju riigikaitsesse, et seal veel vabatahtlikuna sebida ei ole üldse vaja. Ja ülikoolis töötamine on ka meil mõlemal ikka väga missiooniga värk. Sellised imelikud inimesed oleme. Mul väga häid väljavaateid tööalaselt enam pole ka mu vanuses, aga mees saaks kordades parema palgaga koha, kui ta vaid tahaks, aga mis parata, kui inimesele meeldib ülikoolis töötada. 😀 Meeldib näha, kuidas asjad paremuse poole liiguvad, kuidas tudengite tulemused paranevad, kuidas lõpetajaid on aina enam ja. Vot. Eks siis sellepärast rabamegi siin edasi.

Praegu meil on käsil pikk nädalavahetus. On idekas pikendada nädalavahetust sedasi, et jääd ka töönädala esimesteks päevadeks suvilasse. Kui nagunii teed kaugtööd ja jõllitad päevad läbi arvuti ekraani, ei ole mingit vahet, kust seda teed. Nii me siis ei hakanudki pühapäeva õhtul kalli autopiletiga saarelt minema sõitma, vaid viskasime aga mõnuga saunas leili ja eks siis edaspidi paista, millal minema viitsime minna.

Tänane päev on olnud puhkepäevana idekas. Peale pikka hommikukohvi kõndisime 7-kilomeetrise mereääreringi ja peale väikest lõunapausi veeresime seenemetsa kukekaid kokku kühveldama. Metsas on seeni hullumeelselt palju, ebanormaalselt suurtes hulkades. Lausa nii, et viimaks sa lihtsalt enam ei viitsi neid korjata, sest ilma seeni otsimata nende korvi kühveldamine on täiega igav. Igatahes on meil nüüd lademetes harilikku kukeseent ja kollakat kukeseent ja kuna suvilas on ainult gaasipliit, mille ballooni pole vahetatud jummelmispaljuaastaid, siis ma ei hakanud riskima nende kuumutamisega siin, vaid jätsin selle töö ajaks, kui ükskord tsivilisatsiooni jõuame.

Ahh, mis ma siin patran, panen parem pilte.

Siin ma kohe esimesse loengusse minemas:

Ja kooliaasta alguse õhtusöök Talumehe kõrtsis:

Eile õhtul naine muru niitmas…

Ja mees elu nautimas…

Vorstigrilli süsteem:

Pühapäev:

Kollakaid kukeseeni ja ka lehterkukeseeni me kutsume kummikommideks. Esimest korda elus nägin neid ja sain teada, et need üldse olemas on, umbes 18 aastat tagasi siinsamas merekülas, kui ameerikanaine need meile andis ja ütles, et need on ka ühed kukeseened. Ja tegelt neid päris harilikke kukeseeni ma korjasin esimest korda elus ka alles siin merekülas, kui olin juba mingi 45+ aastat vana. Sest meie kodukandis üldse polnud neid ja me lemmikseen oli ikka enne ainult kuuseriisikas. A mu ema küsis ikka, et kas “seeneid” saite ja ma siis ka nüüd ütlen muudkui mitte “seeni” vaid “seeneid”, sest arvan, et see mu emakeel on.

Lihtsalt õudselt ilus hommik oli. Ja päev. Kui on juba suve lõpp ja ilmad kisuvad sügiseseks, kuigi ametlikult on ikkagi suvi, pakub loodus imelisi kontraste. Värvid on puha rikkalikud ja mitte ühte lamedat pilti ei saa teha, sest looduses on kõik sada korda ruumilisem kui mingil muul ajal. Päike soojendas ja me võisime kujutleda, et suur suvi alles kestab. Suvi tähendab vabadust ja me siis petsime ennast selle illusiooniga.

Südamega kivi, mille ma leidsin ja uuesti maha viskasin, sest sa ei saa ju ometi tassida kaasa kõiki ägedaid kive, mille rannalt leiad. Olime juba umbes sada meetrit edasi kõndinud, kui saabus lapselapselt teade, et tema tahab seda kivi endale. Nii me siis läksimegi tagasi, otsima nõela heinakuhjast ja imekombel Mrt selle kivi ka uuesti leidis. Ma olin ta õnneks sedamoodi maha visanud, et süda jäi ülespoole. Ükspäev viin selle Ellikale. Kusjuures Ruthi jõudis juba enne öelda, et see oli kuritegelik, et me kivi tagasi maha viskasime, hahaa. Noh, kussa saad siis neid kõiki siit kaas tarida, onju 😀

Mees arvas, et keegi võiks sellegi endale kaela riputada:

Ja pärast metsas:

See pole mingi normaalne, et seeni on nii palju, et sa isegi ei viitsi neid viimaks enam korjata.

Ühel tüübil läks täiega toss välja ja ta täitsa magaski viimaks seal tugitoolis ühe peatäie:

Koju jõudes saatis mees lastele sellise pildi ja küsis, et saate aru vä, et see on meie pleiss siin:

Jaa, see on meie imeline pleiss, mida mitte keegi ei tahtnud osta, kui ühel hetkel me ta müüki panime. Ja nüüd me mõtleme, et asjad lähevad ikka nii nagu nad peavad minema. On ülim luksus, et meil on see koht. Vaikne, omaette metsakoht. Okei, me kuuleme oma õuele, kuidas sakslane teisel pool teed köhib (ja see on mingi jama vist, et Andreasel terve see suvi on olnud mingi imelik köha), aga ikkagi on meil siin selline koht, kuhu saame põgeneda liigse suhtlemise eest, hullu linnakära eest, mis meil kodus vahel uksest ja aknast sisse sõidab. Vahepeal sakslaste turistid ründavad aiataguseid metsi ja kostab mingit muukeelset kisa, aga enamuse ajast on siin vaikus ja rahu. Altnaabrite juures ka enam kedagi pidevalt ei ela. On ainult rebased, kärplased, kitsed ja mägrad. Sookured all metsas oma sügisese lauluga ja. Nahkhiired oma öistel lennutiirudel. Hästi palju loodust, palju päriselu. Mida sa hing siin veel üldse ihaldada oskad?

Posted in Elukestev, Merekülaelu, Mrt, Uncategorized, Yrt | No Comments »

Mida naine saarel teeb…

august 20th, 2023

Peamiselt käin ma saarel muidugi rahu ja vaikust otsimas. Nüüd, kui puhkus läbi ja tööalaselt ka palju sebimist, tahaks lihtsalt omaette olla. Selleks on suvilasse pagemine idekas. Nagu juba öeldud, on Mrt olnud viimasel ajal teises kodus lapsel abiks, ma siis toimetan omasoodu. Me täna otsustasime, et Raplas on kodu nr 1, Saaremaal nr 2 ja Haapsalus nr 3. Mrt on olnud, niisiis kodus nr 1 ja ma kodus nr 2 :D. Pidin juba neljapäeval saarele sõitma, aga nagu arvasingi, ei õnnestunud see mitte. Igasuguseid asju tuli vahele ja viimaks suutsin selle tee ette võtta alles laupäeva hommikul. Reedel käisin hoopiski IKEA-s igasugust staffi ostmas, sest mul oli salaplaan.

Tavaliselt on mu sõidud suvilasse suve lõpu poole seotud metsiku korilusega, aga seekord ma tahtsin hoopiski teha tuba ilusaks. Valge värvi potid olid mul juba varem ostetud, reedel soetasin kardinapuud ja kardinad. Need viimased kõige odavamad võimalikud, sest mis siin ikka priisata. Keerutasin IKEA-s ilusaid pakse kardinaid näpu vahel ja püüdsin kujutleda, kuidas oleks, aga kõik tundusid liiga rasked ja massiivsed, väikesesse suvemajja sobimatud. Viimaks leidsin olematu hinnaga kahese paki tülli (5 eurot pk, üle 2m laiad) ja õhukesed hallitriibulised külgkardinad, mille kahene pakk maksis 10 eurot. Ehk et ainult 5+10+10 raha ja mõlemal aknal on kardinad olemas. Ega need lurakad midagi ei varja, aga teevad toa hubasemaks ja kuidagi valgemaks. Rulood on akende ees nagunii, kardinad rohkem ilu pärast.

Kihutasin siis laupäeva lõunaks kohale ja hakkasin kohe mööbeldama. Kõigi nelja seina värvimiseks kulus mul umbes kuus tundi – söömata, joomata, puhkamata. See oli paras trenn, sest pidevalt oli vaja lae alla ronida ja mul kuuris olev väike redel ei tulnud üldse meelde. Algul ronisin laua peale, pärast lohistasin plastmasstooli edasi-tagasi. Võõpasin puitkiudplaadi üle veepõhise valge värviga, Vivacolori matt. See jäi kohati laiguline ja vaatepilt tundus isegi masendav, aga lohutuseks mõtlesin, et tapeedialuse peab nagunii ära kruntima ja võin seda võtta nii, et hiljem saab tapeedi peale panna. Kahtlane muidugi, kas paneme, sest talvel on maja suuremalt jaolt kütmata ja sellise ruumiga on mul juba kogemus ühika ajast, kus tapeet suure külma ajal seinast lihtsalt alla sadas. Mu põhiline lootus seinu plätserdades oli, et tuba saaks valgemaks ja selle ma igatahes saavutasin. Ja et ei oleks kogu aeg selline pooliku ehituse tunne.

Algul oli sein selline nagu alloleval pildil. See lamp maksis IKEA-s 15 eurot ja ta jäi mul osaliselt kokku panemata, sest mul polnud ainsatki ristotsaga kruvikat. Võtsin kaasa ainult kuuskandid, sest nendega pidin kardinapuid üles panema.

Pooleli:

Aga enne olid seinad sellised:

Nüüd on natuke teistsugused:

Meil valitseb siin suur mööbli puudus. Kasutame ajaloolisi suvetoole ja suvalt kokku klopsitud lauda, sest pole nagu üldse pähe tulnud, et suvilas võiks ka mingi normaalne mööbel olla. Kõige pakilisem on kapi ostmisega, sest köögiasjad on kõik praegu ühes suures kastis.

Kui naine paneb kardinapuid üles, siis on niisuke segadus:

Aga ärge te arvake, et ma mingi mömm olen 😀

Kardinad ei ole triigitud, mkm. Aga ega nad selliseks ei jää. On kaks asja, mida ma kardinate puhul üldse ei kannata – kui need pannakse triikimata akna ette ja kui nad on liiga pikad. Praegu on nad mõlemat. Üritasin miskite suvaliste kääridega kardinaid lühemaks lõigata, aga see oli suht võimatu missioon. Kangakäärid muidugi unustasin maha. Jätan kardinad praegu selliselt ette ikkagi, aga järgmine kord suvilasse tulles pean õmblusmasina kaasa võtma ja korralikud käärid, et saaks kardinad parajaks teha. Las nad nüüd natuke kohanevad siin kõigepealt 😀

Kummaline, kuidas tükike tekstiili muudab elamise kohe nagu soojemaks ja kodusemaks.

Ja see polnud veel kõik. Kannatan siin pidevalt selle käes, et pole piisavalt nagisid, kuhu riideid riputada. IKEA-st sain väikesed mustad konksud, mis oleksid võinud muidugi olla valged, aga polnud. Need on ka nüüd seinas.

Osad konksud panin võtmenagideks. Mulle meeldib, kui asjadel on oma koht ja valitseb kord ja distsipliin 😀

Ma jõudsin metsa ka. Üks haavapuravik oli tegelt hiilinud meile õuele, aga teda ma ei raatsinudki söögiks võtta. Sest ta on nunnu ja nüüd ma käin teda lihtsalt imetlemas.

Läksin kuuseriisikaid otsima, aga leidsin vaid kaks. Oma lemmikusse kuusekate metsa kõndides komistasin metsšampinjonide otsa, neid oli palju ja nad olid väga ilusad, aga kuna ma pole mitte kunagi valgeid seeni korjanud ja olin ainult 99% kindel, et need on šampinjonid, siis jätsin nad raske südamega metsa.

Need olid päris kindlasti šampinjonid, aga ma ei tahtnud siin üksi olles igaks juhuks eksperimenteerima hakata.

Ainult ühe suure sirmiku sain, kaks kuuseriisikat ja siis hakkas tulema…

Kukeseened on Saaremaal kindla peale minek, neid lihtsalt on igal ajal ja iga ilmaga. Ükspäev tekitasin töö juures suure naerupahvaka, kui kurtsin, et kuuseriisikaid üldse ei olnud, ma leidsin ainult kukeseeni. Sest tegelt kukeseen on kallis seen ja igaüks neid üldse ei leia, sest neid mandril ei ole päris igal pool. Ma ise korjasin oma elu esimesed kukekad alles siis, kui meil oli saarel suvila olnud juba mõni aasta ja ma olin miski 45+ vanuses. Me suvemaja lähedal on neid rohkesti. Olin väga üllatunud, kui ükskord kodukandist Virtsu raudteetammi äärest ka kukeseeni leidsin. Käisin seal alati ainult kuuseriisikaid korjamas ja siis ükskord koperdasin kukekate otsa. See ainuke väike koht seal ongi, mu perearst ka teab seda nurgakest, aga enamus sealseid seenelisi ei tea 😀

Olen tänavu hea saagi saanud ka Haapsalus Paralepa terviserajalt, nii kukeseeni kui puravikke. Need seal sõna otseses mõttes tulid raja peale välja ja ma ei pidanudki üldse metsa alla minema, et seeni saada.

Pohlad hakkavad ka valmima, aga ega minust eriti mingit marjakorjajat ei ole. Kunagi ammu olen siit samast suvekodu metsast korjanud pohli ämbrite täied, aga nüüd ma heal juhul nopin endale ühe karbikese jagu. Mu sõrmed on väga kobad ja väikesi objekte korjata on jube nöök. Häda pärast suutsin korvi põhja pohladega katta.

Pohlad ei ole enamus tegelt veel valmiski, mis on lohutav, sest ehk nad kasvavad siis natuke suuremaks ka.

Ongi enam-vähem kõik mu nädalavahetusest. Tol päeval, kui toas seinad üle värvisin, ma jõudsin veel õue pealt muru ka niita. Panin sauna küdema ja mõtlesin, et mis siin ikka niisama passida. Kokkuvõttes oli mul nii hull trennipäev, et juba öösel tundsin, et “lihad” on valusad. Kindlasti rapsisin liiga palju, sest õhtul ei tahtnud uni tulla ja kui siis viimaks tuli, ma ärkasin ikkagi öösel ka üles ja vahtisin lakke.

Tänane päev on olnud rahulikum, olen palju metsas kooserdanud ja saunas käinud, ehk suudan ka vähe paremini magada. Liigne füüsiline ei ole minu vanuses mingi hea, viib alati une minema ja paneb südame puperdama. Aga homme on tööpäev ja ma pean olema vormis.

Tööst rääkides, siis… uus õppeaasta läheneb hullu kiirusega ja ma pole veel mitte midagi ette valmistanud. Sügissemestril on mul jälle viis kursust õpetada. Mul algab juba kolmas aasta õppejõuna ja ikka veel imestan, et sellist tööd teen. Ma tegelt isegi ei tea, miks seda ikka veel teen. Võiksin ju pidada mõnusalt ainult oma haridustehnoloogi töökohta, aga ikka nagu kisub sinna ülikooli poole ja õpetamine annab alati endale ka nii palju. See hoiab mind vaimselt vormis või vähemalt mulle tundub nii 😀

Posted in Merekülaelu | No Comments »

Ajalooline

august 19th, 2023

Mrt on olnud sel nädalal peamiselt Rapla kodus ehitamas. Kõigepealt muidugi lammutamas. Seal oli kaks probleemi – keldrisse kogunes vesi ja köök on juba mingi veerand sajandit vist remontimata. Kmr tahtis köögi korda teha ja nad alustasid siis keldrist – kõigepealt tühjendamine ja siis tekitati keldri põrandasse auk, kuhu saab panna pumba, mis vee kogunedes selle automaatselt kanalisatsiooni toimetab. Geniaalne mõte mu meelest. Nii palju kui ma meie kodu keldrit mäletan, on seal alati kevadel olnud vesi ja “parematel” aegadel on vesi olnud nii kõrge, et peaaegu luugini välja. Mrt on kasutanud sukeldusülikonda, kui on olnud vaja keldris veenäitu vaadata või midagi torudega toimetada.

Keldrisse oli kogunenud mingi 60+ aasta sitt, pardon mai frentš.

Nüüd tuleb üks hulk hämaraid pilte sellest õudsast maa-alusest kohast.

Kole hämar koht. Tulgem siis nüüd maa peale.

Kööki remontisime seal viimati rohkem kui veerand sajandit tagasi. Tookord panime põrandale kuuselaua, aga midagi soojustust ei teinud, ainult natuke sisemist vuntsimist ja tapeet. Enamuses majas on vana saepuru minema tassitud ja asendatud villaga, ainult köök ja esik olid siiani tegemata. Mis tähendab, et tegelt need on ka külmad ja ega me ei teadnudki, mis seal köögi seina vahel üldse veel järel on (kohati miskit polnudki). Nüüd siis võtsid mehed seinad lahti, vedasid vana soojustuse minema ja panid uue. Köögiakna tõstsid nad kümmekond sentimeetrit kõrgemale, et köögimööbel ka sobilikult ära mahuks. Pildid satuvad siia vbla nats vales järjekorras, aga peaasi, et on jäädvustatud.

Lasin omale pildi saata, et kuidas see akna tõstmine väljastpoolt jäi kah. No veits imelik on praegu, aga pikemas plaanis on kavatsus silikaatvooder maha võtta, maja korralikult soojustada ja laudvooder peale panna. Ma loodan, et isa vaatab sealt kuskilt pilve pealt ega pahanda, et ta kätetöö ajaloo prügikasti saadetakse. Vähemalt on viimaks ometi seal majas toimetamas üks poeg, keda isa nii väga oma eluajal igatses, aga mitte kunagi ei saanud. Aga ükskord saad sa ikka, oma laste kaudu. Selle asjaga ta peaks nüüd küll rahul olema.

Ja nüüd see ajaloo koht. Endisest sahvri välisseinast leidsid mehed igasugust staffi. Ajaleht Sirp ja vasar, vihik, jalanõud… Oletame, et need pudenesid seina vahele teise korruse kamorkast.

Ajaloolised asjad pandi muidugi minu jaoks kõrvale 😀

Teise korruse kanalisatsioon läheb läbi köögi, nüüd on võimalik torud seina sisse ära peita.

Kuskil sealmaal nad tänaseks lõpetasid. Mrt läks kooli kokkutulekule. Mehel on natuke veel puhkust järel, saab veel lapsel abiks käia.

Ja lõpetuseks pilt kooli kokkutulekult, kus Mrt on oma vana armastusega. See on ta väike õde tegelt 😀

Nende armsate inimestega ongi sobilik postituse otsad kokku tõmmata 🙂

EDIT: Pühapäeva õhtuks on köögis olukord selline:

Teiselt korruselt keldrisse suunduv torustik on seina taha peidetud. Järgmine töö on seal ilmselt põranda ülesvõtmine ja siis on kaks seina veel teha. Ja viimistleda ja mööbel sisse osta.

Posted in Kmr, Mrt, pesakond, Vanad lugud | No Comments »

Ehmusin

august 18th, 2023

Mul oli ärev õhtupoolik. Sõitsin Tallinnast Haapsalu poole, kui kiirteel üks Yaris hakkas kõrvalreast mulle külge vajuma. Jõudsin märgata, et roolis on vanem proua. Pidurdasin ja lasin tal enda ette keerata. Jäingi ta taha peaaegu terveks teeks ja vaatepilt, mida mitukümmend kilti pakuti, oli jahmatav. Proua tuigerdas autoga kord üle keskjoone, kord vajus teepeenrale, otse ta nagu üldse sõita ei suutnud. Või ei osanud. Kiirus varieerus ka nii umbes 80-st 110ni 90 alas. Ma tast mööda ei julgenud minna, sest paneb veel tagant otsa või keerab möödasõidul ette.

Kui ma enam seda hullust vaadata ei suutnud, helistasin 112. Andsin ka auto numbri. Hetk peale teate edastamist juhtus see, et kuskilt tagantpoolt kimas mööda mootorratas ja selle järel kohe üks punane maastur. Motikas jäi proua ette sõitma, punane auto minu ette, proua selja taha. Nad olid mõlemad Yarisele väga (liiga!) lähedal, mille peale proua vist ehmus ja tegi järsu pöörde paremale, käis kraavipervel ära nii, et tolmupilv oli üleval ja kruusakive lendas, keeras siis järsult motika ja punase auto vahele tagasi. Kohe peale seda intsidenti jäi proua bussipeatusse seisma, läks teelt maha ilma suunda näitamata.

Ma sõitsin edasi, sest ei tahtnud tihedas autovoolus pidurdama hakata. Mõtlesin, et ju jääb sinna peatäit välja magama ja kuna politseil on koordinaadid olemas, ehk nad millalgi ta leiavad.

Jupp aega hiljem nägin, kuidas politseinikud Haapsalu Coopi parklas sama auto juures asjatavad ja siis minema sõidavad. Kohe peale seda sõitis ka proua minema. Mööda kõnniteed!!! Veeres piki ülekäigurada Tallinna maanteele!!!

Ju siis oli kaine. Mida teha, kui selline juht on liikluses, kes absull sõita ei oska? Tunnen ennast täitsa lollina nüüd, et politseid asjata tülitasin. Sest nad ei teinud mitte midagi ja lasid ta liiklusse tagasi. Kahju, et mul pole pardakaamerat, mis näitaks, kuidas Yaris oleks napilt bussiga kokku sõitnud ja kuidas ta peaaegu kraavis ära käis.

No vot, selline lugu. Jagasin seda FB-s ka, sest tundus vajalik jagada. Krt, ei julge enam maanteele minnagi, kui seal siuksed hullud on.

Mul on muud ka öelda, aga selleks peaks eraldi postituse tegema.

Posted in Murega lugud | No Comments »

Puhkuse ots

august 4th, 2023

Sain just muru niidetud, kui algas järjekordne padukas. Tegelikult on varahommikust saati olnud taevas selline, et kohe hakkab kallama ja imestan, et nii kaua kuiva pidas. Mrt läks hommikul vara autoga hooldusse, mul polnud muud mõistlikku teha kui hakkasin puid laduma. Kella üheksaks hommikul oli see töö mul juba tehtud. Eile suure vihmaga tõime suvilast haagisetäie küttepuid, need said juba niigi korralikult vett kaela ja ma ei tahtnud neil kauem õuel vettida lasta. Muidu tavaliselt laob meil siin puid mees, aga teda polnud. Lihtne oli laduda, sest autokäru oli terrassi kõrval ja aiakäru tõstsin terrassile, sellega siis sõidutasin puid riita.

Praegu on täpselt selline puhkuse ots nagu mulle meeldib. Tiksutan siin aeglaselt ja teen, mida tahan. Eelmisel nädalal oli meil majas paras tramburai, sest lapselapsed olid meie juures koos oma kassiga. Nende vanemad olid Ungaris. Nädala lõpus tuli Ruthi ka meile puhkama oma poistega ja möllu oli taevani. Tüdrukud on muidu suured ja asjalikud, ainus probleem oli see, et meie oleme harjunud vara magama minema ja ka vara tõusma, plikuskid venitasid järjekindlalt päevad üle südaöö. Vot see oli päris hull ausalt öeldes. Kui nad viimaks koju viisime ja oma elu tagasi saime, oli meil toss täiega väljas.

Huvitav kogemus oli pööningul magamine. Andsime oma magamistoa Ruthile ja poistele, tüdrukud magasid me töötoa lahtitõmmatavas diivanis ja kuna elutuppa ei mahu madratsipoegagi, komandeerisime ennast mehega pööningule. Pööningul on meil kõik mugavused, nii vets kui dušš ja suurele madratsile sai teha kena aseme. Õhk on seal igati värske, sest vana fassaadilaud puhub täiega läbi ja ainus probleem on, et tänavalt kostab kõik müra sisse nii hästi nagu magaks bussipeatuse pingil. Ma nägin isegi sellist unenägu, et magan kõnniteel ja pidulised kõnnivad minust lällates mööda. See viimane oli tõsi, sest oli nädalalõpp ja kuigi ma kõnniteel ei maganud, kostis hiliste piduliste hääli hommikuni. Ja autode müra ka veel. Muidu pööningule ronimisega olen juba harjunud, kuigi seegi on ebamugav mööda redelilaadset toodet, mille lõpus tuleb ennast üle kõrge palgi vedada. Aga ma sain seal käimist hulgi harjutada terve nädal, sest tüdrukutele meeldis pööningul vannis käia ja kuna nad sinna poole öö ajal pimedas üksi minna ei julgenud, pidin nendega kaasas käima.

Tegelt on meil pööningul ikka täitsa tore suvetuba, eriti kui sinna seinad ja uksed ja muu taoline elamispinda meenutav ehitada. Mees teeb sinna endale töötoa ükskord.

Lapsehoiunädalal käisime Iloni Imedemaal teatris ja kultras balletti vaatamas. See viimane oli väga äge elamus. Tüdrukud olid ka nii liigutatud muusikast ja tantsu ilust, et võttis neil lausa pisara silma. Igatahes tabasime tolle kultuuriprogrammiga kümnesse.

Käisime sel nädalal suvilas majja veevärki ehitamas. Ma siiani nagu päris hästi ei usu, et suvekodu kraanist tuleb sooja vett. Või et meil seal üldse puurkaev on sellise veega, mida tohib juua. Mehel oli metsik kaevamine ja rassimine, sest kaevust toani on küll ka pehme liivapinnas, aga ette jäid nii õunapuu kui vana suure kase juurikad. Ja ta kaevas ju sedasi kitsalt, peaaegu et labida laiuselt ja vähemalt ühe meetri sügavusele. Mis on jube suur töö tegelt ja meenutas mulle, et eelmine kord, kui mees miskit kraavi kaevas, ta kinnitas, et edaspidi teeb selliseid töid ainult masinaga. A no ei teinud. Oleks ka parajalt narr hakata sinna maailma p****auku mingit koppa organiseerima, kui labidas läheb ju liiva nagu või sisse ja pole teab mis suuri kraave vaja. Igatahes on see asi ka nüüd tehtud.

Füüsiline töö läheb meil üldiselt trennina kirja.

Mees oli esimese päeva õhtuks omadega päris läbi. Veeühendused, soojustamine, küttekaabli paigaldus ja kraavi kinni ajamine jäid järgmiseks päevaks.

Kuna mees oli riidast ilusad puud kärusse ladunud, sortisin katusealusest suuremad halud välja ja ehitasin uue riida.

Täitsa kobe riit tuli. Pärast niitsin muru ja aitasin mehel kraavi kinni ajada, räme trennipäev oli.

See sinine, mis torusse jookseb, on küttekaabel. Me seda ei ole veel suutnud välja mõelda, mida teha talvel, kui siin külas jälle pikemad elektrikatkestused on. Et kas peame siis genekaga kohale lendama või mis. Möödunud talve pikim elektrikatkestus oli kümmekond päeva.

On eriliselt mõnna süüa teha, kui kraanist tuleb sooja vett.

Korra jõudsime ikka metsa ka. Miskit muud ei leidnud, kui pannitäie kukeseeni. Kuuseriisikaid ei paista tänavu saarel üldse olevat või tulevad need millalgi hiljem. Kukekad olid ka enamus alles tillukesed. Peab siis seda kanti veel mõne aja pärast visiteerima.

Posted in Merekülaelu, Mrt, pesakond, Verandaga maja, Yrt | No Comments »

Vesi tuleb kraanist

juuli 25th, 2023

Ma nagu ikka veel ei usu päriselt, et suvekodus on võimalik kraanist lasta puhast vett, mis ei haise ja mida võib juua. On üksjagu veider, et sinna maailmap****auku on jõudnud linnamugavused. Esialgu jookseb vesi ainult sauna, kuhu Mrt pani ajutise kraani otse paja kohale. Elumajja tulevat kraavi ei jõudnud sel korral kaevata, sest pidime mandrile lastekarja tulema, aga algus on sellelgi tehtud. Poolteist päeva rassimist ja valutavate kehaosadega mees pluss vähem kui viis tonni rahalist kulutust on selle mugavuse hind. Esimene hinnapakkumine puurkaevupumbale ja selle vidinatele tundus meile liialt kõrge, sellepärast kasutas mees ära muid tutvusi ja sai sama kola soodsamalt kätte. Hea mitusada eurot on võimalik kokku hoida, kui tunned inimesi.

Veevoolik tuleb kaevust vähemalt ühe meetri sügavuselt, mis peaks jääma alla külmumispiiri. Majja tulemise koht on veel soojustamata ja küttekaabel tuleb ka panna, et oleks ikka kindel, et talvel torud lõhki ei külmu. Keerulisem osa on vähemalt tehtud.

Kaevu ei tohtinud saunale lähemale teha kui 10 meetrit, sellepärast pidi kraavi kaevama kaares ümber paadi vööri. Tagantjärele tarkus on, et lasime selle küna veidi tülikasse kohta paigutada, aga ega tollal ei olnud meil ju üldse mingit puurkaevu unistust.

Posted in Merekülaelu, Mrt, Yrt | No Comments »

Ma olen lootusetu

juuli 18th, 2023

Ma olen lootusetu mitmes mõttes. Esiteks blogin nii harva, et sama hästi võiksin selle koha siin kinni keerata. Teiseks olen lootusetult tuksis füüsiliselt – mu polüartroos on aina enam hakanud elu segama, deformatsioone tuleb juurde ja need tekivad valu saatel. Viimati verd andmas käies tegin järjekordse avastuse, et mida ma teha ei saa – seal kästakse käsi rusikasse pigistada, aga mu vasak käsi enam rusikasse ei lähe, kaks väiksemat sõrme jäävad mängust välja, sest ei paindu piisavalt.

Kirjutan neist tervise asjust siia osaliselt sellepärast, et iseendas selgust saada. Käisin Naiskodukaitse baasväljaõppelaagris kolme moodulit tegemas, mis mul veel tegemata olid. Olen NKK toetajaliige juba mõnda aega ja tegevliikmeks ei ole ma läinud sellepärast, et arvasin ennast sõdurioskuste mooduli jaoks liialt tuksis olevat. Aga mulle pakuti töö juures välja, et prooviksin laagris ka selle mooduli ikkagi ära teha, sest seal pole vaja saabastes olla, mida ma pikalt ei või. Kuna mul põhitöö tõttu on nagunii vaja süsteemi lähemalt tunda, haarasin võimalusest kinni ja läbisingi laagris nii välitoitlustuse kui esmaabi ja sõdurioskuste mooduli. Oli ülimalt õpetlik, sain megalt olulisi teadmisi ja palju lahedaid uusi tuttavaid, aga oli ka jubedalt valus kogemus.

Tervele inimesele, ükskõik mis vanuses, ei ole NKK baasväljaõpe mingi eriline katsumus. Kõige raskem võib olla hoopiski teooria läbimine e-keskkonnas. Süveneva polüartroosiga on õppe praktiline osa paraku kohati pisarateni valus. Siiski hea, et läksin, sest sain seal enda kohta teada palju asju. Olin kõige raskemaks pidanud sõdurioskuste värki, aga selgus, et seal oli ainult üks asi, mida ma teha ei saanud – relva lahti võtmine ja kokku panemine. Minu õnn, et seda individuaalselt ja hindamisega teha ei jõutud või õieti mängis ilm minu kasuks. Raske oli see ka, et pikalt pidi maas mattidel istuma, aga ma ei saa ju kätele toetuda ja mugavat asendit hoida oli üliraske. Maas istudes kippusid jalad surema ja tagatipuks suutsin oma alaselja valusaks saada ilmselt mingi kohmaka asendivahetusega. Ma ei teadnud, et olen nii kobaks muutunud (loe: paksuks!), et kiire maha ja püsti ja põlvili ja kõhuli jne asendite vahetamine on vaevarikas.

Ma polnud seal laagris ei kõige vanem ega ka mitte kõige paksem. Ilmselt ka kõige haigem mitte, aga tõenäoliselt kõige häirivamate füüsiliste iseärasustega siiski.

Sõdurimoodulis sain tuttavaks ühe vahva tüdrukuga, kellel on selline probleem, et ta mõlemad hüppeliigesed käivad suvalisel hetkel välja. Me siis vennastusime seal, kaks kööbakat. Mooduli lõpurännakul läksime ühte tiimi ja hoidsime kokku, aga lõpuks olin ikkagi mina see, kes asfaldile kõhuli lendas ja “sõjahaavad” sai. Rännak ei toimunud aja peale, aga pikakoivalised tüdrukud läksid hoogu ja pistsid jooksu, kui üritasime “vaenlase” eest varjuda. Pargis ebatasasel maastikul polnud mul jooksmisega muud probleemi kui et kippusin maha jääma, aga konarlikule asfaldile jõudes takerdus mu plätu kivikese taha ja siruli olingi. Plätu, jah, just nimelt, sest kinniste jalanõudega, kus sees jalg soojaks läheb, ei saa ma üldse olla või kui siis max tunnikese. Siin ilmneb mu kõige suurem probleem, millest kohe pikemalt räägin.

Ehk et. Tegelt oli ka sõdurioskuste moodul ülipõnev ja vajalik ja ma ei kahetse mitte hetkekski, et sinna läksin. Kõige raskem oli mulle hoopiski esmaabi mooduli elustamise osa. Välitoitlustuses sain vähemalt valida, et porgandit ja kartulit ei koori ega tükelda, sest ei saa seda valuta teha (valisin sibula ja küüslaugu), aga esmaabis tuli kõik elustamise võtted kõigil korduvalt läbi teha pluss kõige lõpus veel individuaalne eksamilaadne sooritus. Ja vot see oli piin! Harjutamise ajal sain instruktoritele vähemalt öelda, et mu kätel probleem on ja seetõttu tegin mõned setid vähem kui teised. Aga eksami ajaks oli kuskilt ilmunud uus instruktor, keda ma varem polnud kohanud ja see muudkui kamandas, et ei lõpeta veel ja ei lõpeta… Mul oli valida, kas katkestan elustamise ja ütlen, et teoorias oli ju ka kirjas, et iseenda ohutus on esimene asi ja et lõpetada tuleb siis kui enam üldse ei jaksa. Aga tegin ikkagi hambad ristis edasi, ta lasi mul kolm raundi teha, igas 30 rinnale surumist. Noh, jäin ellu siiski. Mida Anne´i kohta, keda elustasin, vist öelda ei saa.

Esmaabi olukordade läbimängimisel õnnestus mul üks endast palju suurem naine auto esiistmelt välja tõsta ja kuigi koperdasin vihmaveerenni ja seetõttu kukkusime nii, et mina all ja kannatanu peal, ma olen enda suutlikkuse üle väga uhke. Selle sama võtte harjutamisel mõni tund varem sain enda kohta teada seda, et mul on suured tissid. Seda ütles üks instruktor, kui juhendas tütarlast, kes minu peal kannatanu ühest kohast teise vedimist harjutas. Ma ei tea, kas see oli oluline fakt, mida öelda, sest tütarlapsel olid omalgi silmad peas. Hiljem kodus takseerisin ennast peeglist ja veendusin, et instruktori tähelepanek vastab tõele – ma polnud seda ise märganud ega sellele isegi mõelnud. Natuke stigmatiseeritud tunne oli, ma üldse ei kannata mis tahes märkusi oma välimuse kohta. Mu mehe arvates on muidugi tegemist pigem komplimendiga, hahaa.

Ja nüüd siis sellest asjast ka, et mu varbaliigesed ei luba mul kinnise jalanõuga pikemalt olla. See tähendab, et NKK vormi juurde kuuluvaid kinniseid musti kingi saaksin heal juhul kanda vaid talvel pakasega ja musti pika säärega saapaid saaksin üle paari tunni jalas hoida ainult siis, kui varbad samal ajal korralikult külmetavad (nii kui hakkab soe, saabub valu, ka siis kui istun ühe koha peal). Talvel kannan saapaid üliharva, enamasti kõnnin ka lumes riidest Skechersitega. Ruumis ei kanna ma kunagi kinnise ninaga kingi ja suvel ei saaks sellistega ammugi olla. St et kui ma nüüd päriselt astuksin NKK tegevliikmeks, siis on mõttetu mulle välja kirjutada vormi, ma ei saaks täita ühtegi kohustust, mis eeldab selle kandmist. Ja mida on minusugusest vigasest NKK-s kasu? Tegevliikmeks astudes peab valima eriala ja nüüd ma siis tean, et ainus, mida saaksin teha, on avalikud suhted. Aga just see eriala nõuab sagedast vormis olemist. Vormi kandmise nõuded on ranged, ma ei või selle juurde kanda suvalisi pastlaid.

Olen tegelikult tüdinenud selgitamast, mis mul viga on. Seal laagris ka ma tegelt oleksin tahtnud seda varjata, aga kui sa ei suuda avada isegi mitte moosipurke rääkimata supipaja tõstmisest, siis ikkagi pead aina seletama, miks. Lisaks sellele, et mu kätel on lihtsalt väga valus, kui neid koormama pean, süvendavad füüsilised traumad ka deformatsioone.

Küsisin NKK esinaiselt, kes meile laagris esinemas käis, et kas liikumispuudega inimesed saavad olla NKK tegevliikmed. Ta üritas öelda, et jah, aga tegelikult oli vastus ümmargune ja ma ju tean, et reaalselt ei saa ju, kui kohustuslikud väljaõppemoodulid eeldavad terveid käsi ja jalgu. Minult tegelikult oodatakse, et astuksin tegevliikmeks. Aga ma mõtlen, et kui siis astungi, pean jälle ja jälle seletama, miks ma ühes või teises aktsioonis osaleda ei saa. Ma ei taha sellest rääkida kogu aeg. Ainus, mida vabalt teha saan, on arvutis töötamine ja seda ma teen ju riigikaitses nagunii päevast päeva. Nii et jah, ma ei tea, mida teha. Ja see mu kõhklemine ei ole mingi vabanduste otsimine. See päriselt on probleem, mida ma tahaks, et mul poleks.

Üritan mitte põdeda selle tõttu, et ikka veel pole NKK tegevliikmeks läinud. Ma ju tean, kui oluline see praeguses olukorras on. Tunne on nagu oleksin luuser.

Posted in Kropp och hälsa, Yrt | 2 kommentaari »

Sul olgu viiskend kleiti

juuli 12th, 2023

Kleite on mul palju, aga mitte kõik ei mahu selga. Sellepärast pole neid kunagi piisavalt.

Eelmisel nädalal käis mees pealinnas juuksuri juures ja ma sõitsin niisama kaasa. Pärnu maanteel Abakhani ukse ees hüppasin foori punast tuld ära kasutades autost välja ja veetsin kangapoes nii kaua aega, et mees jõudis soengu korda saada ja ka jupp aega kohvikus istuda. No mis parata, kui naine polnud Abakhanis käinud mitu aastat. Täie mõnuga näppisin kõike. Mul hakkab sellises kohas fantaasia lippama, näpin ja kujutlen, mida sellest või tollest teha saaks.

Mul oli vaja ainult ühte kleidikangast, sest tahtsin õmmelda pika kuumailma kleidi, sarnase sellega, mille eelmise aasta juulis tegin. Läks nii nagu alati – ma sattusin pöördesse ja ostsin neli ilusat kangast, lisaks pitse ja niiti ja kummi ja… Mõtlesin nii, et ega ma kohe ei pea neid kangaid ära õmblema, las seisavad, ma imetlen neid ja küll siis ükskord tuleb idee. Hahaa, nagu tolle pruunilillelise kleidiga, mille siia linkisin – seda kangast ma vedisin mitu aastat suvilasse ja tagasi enne, kui viimaks taipasin ühelt lemmikkleidilt lõike maha joonistada ja riidetüki kleidiks õmmelda. Seekord ma nii kaua ei passinud, ühe kleidi tegin täna valmis.

Seadsin omale kuurialusesse sisse kena õmblustöökoja, mõni tund suristamist ja valmis ta ongi. Väga mõnus viskoosist riidetükk.

Mees arvas, et küljed võiksid kleidil pikemad olla, et nii on lahe ja ma siis tegingi sellise.

Kui kleit valmis sai, läksin sellega linna peale kekutama. Kuna promeneerisime ka Karja tänaval, panin ette, et lähme Maria poest läbi ja muidugi ma pidin sealt endale kõrvarõngad ostma. Nielast. Sealt ma ostan oma dressikleidid ja mehe üle-elu-suurused dressikad. See kõrvarõngapaar on mul miski neljakümnes või rohkem, aga oli vaja ju. Imeilus värv, kleidi sees on sama värvi roosad südamed.

Viimased paar päeva on olnud just nii aeglased nagu puhkusel olles olema peabki. Ma üldse ei salli, kui kõik päevad on ära organiseeritud. Üleeile ei suutnud peaaegu et kohaliku arvutiärimehe sünnalegi minna, sest olin mitu päeva kodust eemal olnud ja tahtsin rahus tiksuda. Me siiski läksime sinna ja oli tore, palju head sööki ja jooki ja toredad inimesed.

Vaata, ma saan sünnale minnes oma peenrakastidest komplekteerida sellise imeliselt lõhnava levkoikimbu: