Mrt sai laupäeval metsaka korstna valmis. See näeb välja hiigelkõrge ja tegelikult ongi palju pikem kui enne, sest uus katus tehakse ka kõrgem. Piltidelt on praegu imelik vaadata, et mis vibalik, aga kui katus valmis, see vast enam nii veider ei tundu. Mees on oma kätetöö üle igati uhke nagu ka piltidelt näha. Korsten on tõesti nii ilus, et ehitaja tegi mehele juba kaks tööpakkumist 😀 A las ta lõpetab enne ikka oma doktorantuuri ära, kui ehitajaks hakkab 😀
Pildilt on näha, kuhu tuleb uus elutoa aken. Lapsed ongi juba ka oma elutoa tühjaks lammutanud. Seina tagant tuli välja Mrt südantlõhestav konstanteering, et “villa ei jätkunud ja raha ka pold”:
Ja siis seal me uues kodus…
Mrt pani viimaks tagasi väravad, mis on eest ära olnud terve suvi. Kuna väravad olid mitu kuud terrassil ja pealmisele neist sadas räästast peale vesi, on ühe värava allosast värv üsna maha kulunud. St ma peaks veel enne külmade tulekut väravad uuesti üle värvima.
Täitsa tore, et aed enam lahti pole.
Oli üks kena pühapäev. Me toimetasime peaaegu terve päeva aias, mistap jäid meil nägemata nii presidendivisiit kui pitsid ja Valge Daam. Mees mässas mitu tundi väravatega, ma lõikasin väiksemaks viinamarjataimed ja korjasin viinamarjad ära. Niitsin muru ja koristasin tühjaks kasvuhoone. Ainult ühe kurgitaime jätsin kasvama, sest sellel olid viljad otsas ja tundus, et miskit veel tuleb. Tomatid vohavad meil õues ja seal on ka veel palju vilju. Kasvuhoone mullaga täitsin aias igasugu kraave ja auke.
Õhtul hämaras kõndisin nats aias ja tegin kasvuhoonest ühe väikse klõpsu. Natuke oli veel liiga valge ja pildile tulukesed hästi ei jäänud, aga muidu üldiselt näeb me kasvukas romantiline välja, kui pimeduse saabudes seal lambikesed süttivad.
Laupäeval tegin kiire visiidi suvilasse, korjasin pohli ja kukekaid, niitsin nats muru ja isegi saunas jõudsin käia. Pohli on roppu kanti palju, meenusid need õndsad ajad, kui oma suvilakrundilt ämbritäie marju korjasin. Ega mul polegi neid nii palju vaja, tavaliselt teen pohlamoosi ainult jõuluks ja aastavahetuseks, sest mu mehele see maitseb.
Ja muidugi jälle, kuna külmikusse saabusid uued pohlad, sain mullustest marjadest moosi keeta. Sügavkülmas oli järel veel üks ports punast sõstart ja üks kott pohli ja neist koos Valge Klaariga tegin natuke moosi.
Ja lõpetuseks kena reklaampilt nagu Mrt seda nimetas. Küpsetasin kukeseenepiruka, Nami-Nami retsepti järgi, aga nagu ikka, ma veits modifitseerisin retsepti ja tuli kukeseene-singipirukas. Hullumalt hea.
Mrt on lapse juures korstent ehitamas. Ma vaatan, et see tuleb tal päris hästi välja. Tänaseks on ladumine sealmaal, et üheksa kihti jääb kive veel panna, igatahes on korstnapits juba üle katuseharja. Üks tööpäev veel teha, siis saab valmis, aga millal, seda ma ei tea.
Eile õhtul oli niisuke õnnelik mees:
Ja tänane seis:
Mees peab oma lõuna ära ja siis käib veel katusel korstent pesemas ja siis selleks korraks ongi kõik.
Mul on täna pööningul pea päev otsa krõbistanud üks vanamees – Connecto paigaldab valguskaablit. Tookord, kui nad siia tulla lubasid, ei tuldud ja nüüd ilmuti kohale ette teatamata. Meid tegelikult ei peaks täna üldse kodus olema, on lihtsalt juhus, et ma ei pidanud kontorisse minema. Ja hea, et jaole sain – meil oli mingite nooremate meestega räägitud, kuidas kaabel majja tuleb, et samast kohast, kust elektrikaablid ja siis läbi meie pööningu naabritele. Aga mingi tüüp, kes siin enne käinud polnud, tahtis hakata kaablit tänava poolt mööda maja seina panema. Lisaks oli meestele üllatus, et siin majas on kolm korterit – nad omast arust tulid kaablit vedama ainult naabrinaisele, kes elab maja teises otsas. Ma ei tea kui raske oleks vaadata miskeid joonised või plaane või kasvõi suhelda inimestega enne, kui töö käima läheb.
Me pööningul on nüüd jaotuskarp, kust veetakse internet kõigisse kolme korterisse.
Samal ajal, kui Connecto auto me õuel oli, hakati värava ette asfalti panema. Need mehed pidid tegelikult tulema eile. Üleeile nad koorisid vana asfaldi ära ja siis ma avastasin siit oma koduväravast teise kodulinna mehed, hahaa, tuttavad puha. Noh, nad siis laenasid meie kildu värava taga olevast killuhunnikust ja lubasid tagasi anda, aga täna panid asfalti mingid teised vennad ja me killuhunnik jäi sama poolikuks nagu eile õhtul. Asfaldijupp oli ära võetud sellepärast, et mingi kaablikõri oli maa sees katki ja vajas parandamist.
Kogu aeg üks triangel käib, katsu siis siin rahulikult töötada või midagi. Tagatipuks selgus õhtuks, et naabrile ei saagi meie pööningult otse kaablit vedada, sest nende pööningul on paks villakiht – ma üldse ei mäletanud, et mõni aasta tagasi sinna puistevilla pandi ja ega ma ei teadnud ka, et selle sees või peal käia ei saa. Eks siis veab läbi meie pööningu ja uksetagusest seinast alla, vähemalt ei jää tänavale näha me kaabeldus.
Muuhulgas avastasin praegu, et homme on vaba päev, sest riigipüha 😀
Olen peale puhkust kaks nädalat tööl käinud, lisaks on olnud nädalavahetustel mingid aktsioonid, mistap tervelt kaks nädalat ei olnud meil aega tube koristada. Täna viimaks saabus see päev, kui natuke võtsime ette. Läksin kohe hommikul metsa pikale kõnniringile, no nii pikale, et koju jõudes olid mehel juba tolmud võetud ja dušinurk-vets küüritud. Kusjuures ta oli enne ka metsas jooksmas käinud, me kohtusime seal. Mulle jäi ainult põrandate pesemine ja köögi kraanikausid läikima lüüa.
Mu kõnniring võttis umbes 2,5 – 3 tundi, ring ise on üle 9 kilomeetri, aga noh, ikka põigetega siia ja sinna. Ühe puugi tõin ka koju. Mul oli vaja seeni korjata. Pmst oleks võinud koju tuua hunnikutes männiriisikaid ja pilvikuid, aga ei mina kupatada viitsi. Korjasin ainult kukeseeni. Ainult. Väga palju.
Mul on ju alati “igaks juhuks” üks kilekott taskus. Aru maisaa, miks kohe korvi või ämbriga metsa ei lähe – vist mõtlen, et erimilt mark on tühja anumaga tagasi tulla. Sest tegelt ma lähen ju sinna ainult spordiringile. Aga ma ei tule kunagi metsast saagita, see võiks mulle juba ükskord meelde jääda. Täna üks koerajalutaja soovis mulle isegi jõudu, kui seenekott näpus talle vastu jalutasin. Ma siis mõtlesin, et mis jõudu, no täitsa naljakas, mitte keegi ei ole mulle veel metsas jalutades jõudu soovinud. Hiljem sain aru, et läks vaja küll – sain nii palju seeni, et päriselt oligi kott raske ja jõudu vaja selle koju tarimiseks. Nüüd on seened juba menetletud, osadest tegin kastet ja teised kuumutasin lihtsalt tuleviku tarbeks, et neist ükspäev pirukas teha.
Pean nüüd nats ajas tagasi minema ehk siis naasma me prototüüpide juurde. Olime reedel pealinnas, et saaksin töötervishoiuarsti juures ära käia (seekord läks hästi, ei stigmatiseeritud). Mrt käis samal ajal muidugi ehituspoes ja ostis sealt omale soojema tööjope. Maksis ta K-Rauas iseteeninduses ja alles kodus avastas, et krt, jopel turvaelement küljes. Mida imet nad neid riietele külge topivad, kui need väravas isegi häiret ei anna?
Muidugi ei hakanud ta jopega pealinna tagasi minema ega viitsinud ka kuskilt kohalikust poest abi küsima minna. Väike guugeldus ja nipitrikk ja saigi ise tolle elemendi jope küljest lahti. Nüüd ta juba urgitseb turvaelemendi kallal, et vaadata sinna sisse ja aru saada, kuidas see värk üldse töötab. Sest huvitav, noh.
Jõudsime koju tagasi juba kella kolme paiku. Mrt kimas kohe puiduplatsile trepikatuse poste ostma ja ehitas trepi kohale katuse prototüübi. Katusekonstruktsioon on ajutine sellepärast, et tuleb nagunii lahti võtta siis, kui maja soojustama hakkame. Sellepärast ei hakanud ühte äärmist plekki ka sättima, et nagunii kõik muutub. Aga katus on aus, hea lai ja enam ei sirise kuskilt vihma kaela, kui uksest käime.
Vana trepikatus oli vihmaveerennist kõrgemal, nüüd jookseb renn selle pealt. Umbes täpselt samasugune tuleb katus siis, kui see enam prototüüp ei ole.
Eile olime jälle maratoni korraldamas. Tegime töö ära ja tulime koju, ei jäänud pidusse ega midagi. Kell viis juba vurasime sealt minema. After party algab alati üsna hilja ja lõpeb puha öösel, me esiteks ei jaksa ööseni üleval olla ja teiseks oli mehel vaja täna arvutis palju tööd teha, üks ettekanne valmis saada jne. Me oleme ikka juba nagu vanainimesed, tahame varakult koju koti peale ära. Üldse ei jaksa enam öösel üleval olla, pärast ühte sellist alati põeme mitu päeva. Ja eriti veel, kui paari nädala peale on üks ainuke selline päev, kus mitte kuhugi minema ei pea ega midagi tegema ei pea, siis tõesti tahaks seda ainsat päeva lihtsalt mitte maha uneleda mingis zombi-olekus.
Mul see postitus on ajaliselt absoluutselt sassis. Aga suva see. Meenus, et nädala sees käisime ju ka kohalikule lennuväljale mulda (loe: savi) ja kive viimas. On lihtsalt super, et leidub selline koht, kus igasugune pinnasetäide on oodatud. Vana lennuväli on KL territoorium, seal ehitatakse uusi kaitsevalle. Kõike mulda ja kive mees ühe õhtuga ära viia ei jõudnud, aga kolm otsa siiski tegi ja ma sõitsin esialgu lihtsalt nagu niisama huvi pärast kaasa. Aga siis… Ootasin seal, kuni mees koorma maha viskab ja pugisin põldmarju. Ja siis avastasin, et seal on põldmarju nii umbes hektarite viisi. Suured magusad marjad. Ma pole eluski midagi sellist näinud – põldmarjaväädid igal pool, küpsed marjad roheluses sinetamas, ükskõik, kuhu poole vaatad. Mul kohe hakkas nagu kripeldama, teate küll 😀 Sest olen parandamatu korilane. Kui mees koju uue koorma järele läks, sõitsin kaasa, võtsin korvi ja lasin järgmise ringi ajal ennast lennuväljale unustada.
Sügavkülma üks sahtel on nüüd ääreni marju täis – maasikad seal juba olid, lisasin mitu pakki põldmarju. Põldmarjadega olen teinud ühte mandlijahu ja seemnetega kooki, aga peaks vast tarretist või komme ka proovima teha. Imeline, igatahes.
Ma arvan, et korilus ja aias toidu kasvatamine (ja kalapüük), see pole mingi lapsepõlves sisse harjutatud vajadus, vaid see istub palju sügavamal geenides. Mingi ürgne kutse, teate küll. Ma lihtsalt ei saa jätta toitu koju toomata, kui see udu-umbes metsa all vedeleb. Korilus sobib hästi kokku mu loomuliku liikumisvajadusega, on selline hea kombo. Väsitan ennast metsas ära, sätin saadused külmikusse ja olen rahul. Kui siis õhtul teleka ette räntsan krimkat vaatama, on tunne, nagu oleksin päeva jooksul isegi midagi kasulikku teinud. Aga tegelikult lihtsalt tšillisin suht sihitult ringi puhkuse mõudis 😀
Mrt hakkas eile lapse juures korstent laduma, paar ringi on tehtud. Pildilt pole eriti aru saada, aga korstnakivid on pruunid. Halb uudis on, et kuna ehitajad panevad katusele uued sarikad ja katus tuleb kõrgem kui enne, peab ka korstnapitsi hulka kõrgema laduma. Mrt peab siis väikeste sutsude kaupa seal ehitamas käima. Ideaalis peaks korstnapitsi enne valmis tegema kui katuse vahetamiseks läheb, sest uue katuse peal ei ole mõistlik tallata ja siis peab sinna ka uue platvormi ehitama, mille peal toimetada, aga see ei ole rentaabel.
Verandaga maja katus sai täna päriselt valmis – mees pani paika viimased väikesed plaadid ja paigaldas uue katuseredeli. Redel on naabri katusel, mis näeb hirmus kole välja ja nüüd kui see seal paigas on, võiks vast leida natuke aega ja proovida vana kiviprofiil puhtaks pesta.
Mrt installeeris jupikese vihmaveetoru maja külge, et saaksin omale väheke kastmisvett. See jääb nii paariks kuuks, sest külmal ajal peab tünn tühi olema.
Oleme ka platvormi materjali kätte saanud, aga seda mees veel paika pannud pole. Katuseplatvorm tuleb korstnast tänava poole, aga seni, kuni mees mõtleb, kuidas see kinnitada, pikutab restike verandal.
Täna pidid meile tulema valguskaabli paigaldajad, aga pole neist veel midagi näha ega kuulda. Mrt hakkas nüüd hoopiski mulda (loe: savi) ja kive kärusse loopima, et kõik värava vundamendikraavist üle jäänud mudru viia KL laskeväljale kaitsevalli täiteks.
Lõpetuseks üks aiasaaduste pilt. Tomateid korjame nüüd ainult õues kasvavast “tomativõsast.”
Pühapäeval olime Ruthi juures, ma korjasin lapsele mustsõstraid ja Mrt võttis maha suure kuivanud puu, mis ähvardas jõe ääres ümber kukkuda. See puu oli nii jäme, et lugesin kokku aastarõngaid 50 kanti. Pilt on tehtud nii kaugelt, et suurust ei taju, aga see oli sama kõrge nagu teised puud seal reas.
Laste juurest sõitsime tagasi, auto käru peal üle 100 kilo kaaluv villapakk, mille mees laupäeval Espakist ostis. Mrt-l oli raskusi selle mitmest villapakist koosneva ploki käru peale udimisel, küll aga polnud raske tol päeval puhuval tuulel seda kärust minema lennutada. Oli puhas juhus ja õnn, et meil samal hetkel teine auto kohe sabas ei olnud.
Kusjuures, Mrt oli korra tahavaatepeeglist märganud, et villapakk justkui hüppas kärus, aga sellest järeldusi ei teinud. Väga õpetlik õnnelikult lõppenud lugu, enam mees koormat rihmadega kinnitamata ei jäta. Ta kujutas ette, et kui on nii raske pakk, mille jõuga kärusse suruma peab, et ei see siis kuhugi liigu, aga näed, võttis tuule alla nagu linnuke.
Eile algas mul tavapärane töönädal, mehel jätkub puhkus (loe: ehitamine). Suur osa päevast sadas vihma, aga kui katus pea kohal, siis sisetöid on ju lust teha. Mrt lammutas veranda otsaseinast ära koledad rohelised lauad ja ehitas trepi prototüübi.
Täitsa kõnnitav prototüüp. Päris trepil tulevad astmed sügavamad ja vbla ka madalama sammuga ja muidugi peab sellele ehitama käsipuud. Trepp on üsna kitsas, aga see ei häiri, peab lihtsalt peale passima, et ennast paksuks ei söö. Üleval peab palkidele vahe sisse lõikama, et saaks ka platvormile normaalse kõrgusega trepi teha ja mahuks pööningule minema ilma, et peaks vahepeal käpuli viskama.
Mrt läks nüüd kolledžisse tutvumisvestlusele uue direktoriga. Ega tal palju enam puhkust järel polegi, viimasel augustinädalal peab igatahes tööle minema. No ja siis läheb jälle mingi kräu lahti. Doktorantide suvekool võtab septembrikuust terve nädala ära ja nii ta läheb, lennates. Ehituse poolest on õnneks “missioonid komplitseeritud,” nagu me siin tavatseme ütelda. Üks katusenurk veel panna, kui plekid kätte saab, aga see on umbes tunnine töö. Vihmaveerennid on ka enamus panemata. Ja väravad ette monteerida, nendega ka nats ootame. Ehk et tegelt oleme jõudnud maja juures ära teha need asjad, mis suveks plaanis olid ja sisetöid saab edasi nikerdada ka külmemal aastaajal. Küll saab.
Metsaka korstna lammutamine. Mrt lammutas ja Kmr võttis all kivid vastu. Mees avastas lammutades, et korstnapitsil oli veel ka kolmas pikipragu, nii et päris hull oli selle seis. Ega nad enam ammu majas tuld ei teinudki, ainult õhksoojuspumbad kütavad. Korstna lõhkumine oli sellegipoolest raske, sest isa on sihukese hullu kõva asja ehitanud üle 65 aasta tagasi, et metsik. Tehtud see töö siiski sai ühe päevaga.
Mrt peab uue korstnapitsi enne valmis tegema kui ehitajad katust vahetama hakkavad.
A mis ma siis tegin terve päev? Sõin ära peaaegu kõik marjad, mille koduaiast leidsin 😀 Vanad taluaia tikrid, mägitikrid, vaarikad… Nostalgia. Õunad hakkavad ka valmima ja neid on nii palju, et kasvavad kobarates nagu viinamarjad. No näiteks need pirnõunad sauna tagant:
Värava ehitamine on seal maal, et sai kraavi kinni lükata ja saame jälle autodega sisse-välja sõita. Väravaid postide külge siiski veel panna ei või, peab laskma betoonil vbla veel kümmekond päeva taheneda. Mulda või õieti savi jääb nii palju üle, et see tuleb ka veel ära vedada.
Mrt lammutas veranda otsaseinast viimased vanad lauad ja viis need jäätmejaama. Viiluots on nüüd tuuletõkke all, vaja veel kogu krempel seestpoolt soojustada.
Teises kodus läks nii, et korstnapitsi lammutada ei saanudki – see on küll kahelt poolt puhta lõhki, aga isa on teinud nii kõva korstna, et seda niisama koksides laiali ei lükka.
Mees tegi muuhulgas avastuse, et ei ole enam selles eas, kus võiks julgelt katuseid mööda käia. Sellepärast käis ta pealinnas julgestustrakse ostmas ja otsustas, et tõhusaks lammutamiseks peab ehitama katusele platvormi. Lihtsalt et see katus on nii kõrge, et pole mingi turvaline seal jõulisemaid liigutusi teha.
Ehitusjärg oli lapse majal muidu neljapäeval selline:
Seekord oli eriti raske peale puhkust ennast tööle vedada, aga kui juba arvutis istun, siis kukun hooga vehkima ja meenub, et mulle ju tegelikult meeldib mu töö, isegi väga. See jama siiski on, et teha on räigelt palju, silmad on õhtuks täiega väsinud ekraanide vahtimisest. No ja kuna ma pikad päevad arvutis istun, ei ole minust ehituste juures miskit abi. Eile õhtul sellegi poolest viskasin veits betooni, et Mrt ei peaks värava ehitusel üksinda nii palju vaevlema. Selleks ajaks oli tal muidugi kõige suurem nikerdamine tehtud ja väravapostid paigas.
Värava vundament on nüüd selline, et ta sees on armatuur ja vundament jookseb pikalt värava alt läbi. Kõik kama on pmst ühe betooni küljes ja tehtud on lisaks kraavid aia poole, kuhu ka betoonist vundament jookseb, et oleks takistatud sissepoole vajumine. Vundament on nii sügaval, et peaaegu külmumise piiril. See lahendus ehk aitab ära hoida väravate üles-alla liikumise maapinna muutuste mõjul. Või kui liiguvad, siis kogu krempel korraga vähemasti.
Järgmisel pildil on kõrgtehnoloogiline nivelliir nagu Mrt seda nimetas. See on nn ühendatud anumate süsteem, millega mees reguleeris väravapostide kõrgust.
Betoon peab paar päeva kuivama, siis saab kraavi kinni ajada ja väravad külge panna. Seni on mu auto aias lõksus, aga nagunii sõidame peamiselt Teslaga, sest soodne.
Mrt sõitis nüüd lapse juurde korstnapitsi lammutama. Ehitusfirma on juba kohal ja tegutseb, aga korsten jäeti nende tööst välja, sest noh, miks maksta mitu tonni töö eest, mille jõuaks ise ka ära teha. Mrt-l on korstna ladumisega kogemust piisavalt, teeb ise selle töö ära. Natuke kehv on ainult see, et tuleb tempot hoida, sest korstnapits peaks enne valmis saama kui ehitajad katust vahetama hakkavad. Panen siia paar pilti ka sealsest ehitusjärjest. Kui vaatad, et aknad jäävad auku, siis mkm, ei jää – need lähevad kõik viimaks vahetamisele ja pannakse joonele. Ehitab Pooleli OÜ ehk me endine ületeenaaber.
