Aega mul on, aga lihtsalt ei suvatse blogida enam eriti sageli. Tööpäevad on mul ainult neljapäeval või reedel ja siiski enamasti poole päeva kaupa. St need on loengupäevad, kui pean ennast välja vedama, teistel päevadel istun kodus ja valmistun oma väikesteks töösutsakateks. Õppida ja meenutada on mul megalt, aga see tegelt teebki töö huvitavaks. Esialgu tundub, et oli õige otsus midagi peale ülikoolitöö mitte tegema hakata, saab rahulikult järje peale. Tulevikus, kui koormus sama väikseks jääb, peaksin ilmselt siiski mingi vähemalt poole kohaga töö juurde otsima, millega teine pool nädalast täita.
Mrt-l on kõik väga hästi. Reedeti töölt tulles ohkab kerge irooniaga, et jälle üks raske töönädal läbi. Kõik on küll uus selles mõttes, et mingit juhtimistööd ei ole ta varem teinud, aga samas on ta päevad enneolematult rahulikud. Neil päevil küll, kui ta oma loenguid annab, on sebimist rohkem, aga muidu on ta sattunud täiesti teistsugusesse elurütmi. Vajab harjumist, et telefon ei helise katkematult ja teda ei rebita mitmes suunas üheaegselt. Pole vaja kuhugi tormata, ei mingit tulekustutust ega tüütuid probleeme. Mrt töö on loominguline, palju on planeerimist ja läbirääkimisi, mis vahelduvad koosolekutel istumistega ja tihti ka töölõunatega koos kolleegide või külalistega. Siuke värk. Tasus ikka ülikooli minna ja see kraadike ära teha. Kuna mehel on leping natuke vähemate tundide peale kui täiskoormus, siis on tal esmaspäevad vabad. Ainult mingite erakorraliste ürituste tõttu on ta vahel ka esmaspäeval tööl, aga siis võtab vabaks näiteks teisipäeva. Eile käisimegi teises kodulinnas igasugu asju ajamas ja lastel külas.
Olen aastaid mõelnud, et mees ei kasuta oma potentsiaali ära, st et ta võiks teha midagi hoopis põnevamat kui arvutite parandamine ja mingite mammide nõustamine. Nüüd siis viimaks toimus kannapööre ja esialgu tundub, et otsus oli õigemast õigem.
Me oleme ka nüüd need, kes suve lõppedes ei pea “suvilast” ära sõitma, vaid võime mere- ja metsaelu nautida aastaringselt. Ja lisaks vanalinna oma tummise “laristuga”, eks ole.
Väike poeg töötab tehnikaülikoolis juba suve algusest saati. Nüüd, kus tal ka loengud jälle algasid, said nad koos paari kamraadiga seal isegi oma kabineti. Eks näis, mis sellest projektist välja kasvab, igatahes on tal väike lisakopikas õpingute ajaks olemas. Lapsevanemad rõõmustavad. Kmr-il pea lõikab reaalaineid aukartust ärataval tasemel.
Mis me ehitustesse puutub, siis kuna algas töö ja vahepeal ka ilmad olid hullult märjad, on kuuril tuulekastid tegemata ja vihmaveerennid ka panemata. Mrt lubas, et sügisel saab see putka siiski lõpetatud. Paistab, et parklat me sel aastal ei tee. Parkimisega on siin muidugi jama, sest vesiste ilmadega läheb õu pehmeks ja peame autosid hoidma tänaval. Samas suurem tänav asendab siin vähemalt jaanuari lõpuni linna peatänavat ja seal ei tohi isegi peatuda, parkimisest rääkimata. Vbla peaksime ikkagi üritama seda asja siin orgunnida. Firmal, kellelt igasugu pinnaseveo teenust tellime, on jube palju töid järjekorras kogu aeg, sellepärast on raske asju ette planeerida. Eks näis, mis sellega saab, oleme ju mitu aastat saanud murumättal sõita, ehk kannatab veel natuke.
Natuke sügist:
Hakkasime nüüd ärkama päikesetõusul, et jõuaks oma jooksud ja kõnnid enne tööpäeva ära teha. Täna oli varahommik eriliselt ilus, kui vihm lõppes ja tõusev päike maalis kõik ilma kollaseks. Siin linnas on imeliselt palju loodust, mida igapäevaselt nautida.
