Hortensiad Strawberry BlossomHeasti lõhnav ebajasmiinEbaküdooniaSeal pikemas peenras on üks uus mustsõstar ka. Apollo.Erinevat sorti vaarikadEile käisin hüatsinte püsti aitamas, vihm oli nende rasked õied vastu maad surunud.Oli imelik püha, sest lapsed ei saanud kõik korraga Haapsallu tulla ja lükkasime pühitsemise edasi. Tõin tuppa lõhnama ägedad nartsissid, mille vihm oli maha murdnud. Pasha-laadset magustoitu sõime ikka ka.
Nädalalõpu veetsime suvilas. Kõndisime suuri ringe ja ma tegin isegi ühe rattasõidu mehega kaasa, kui ta jooksmas käis. Rannaliival käisin rattaga käna, sest ei suutnud otsustada, kummalt poolt ratast maha tulla. Kukkudes sain kintsule tummise sinika, sest püksisäärel taskus olnud telefon jäi kuidagi õnnetult minu ja rannaliiva vahele. Olin kindel, et puruks see nüüd on, aga oh ei, mu sõjatelefon on uskumatult kõva ja suvalise maandumise peale ei purune. Isiklik telefon oli teise jala peal taskus, õnneks.
Päevitasime, saunatasime, istutasime ja lugesime raamatuid.
Laupäeva hommik, kell viis tegin silmad lahti ja kohe meenus, et unustasin eelmisel õhtul ühele tudengile hinde välja panna. Mul oli kolledžis õhtupoolne sett teise kursusega, kus üks kolmanda kursuse tudeng tegi ära oma eksami, kuhu ta möödunud aastal ei pääsenud. Meil on muidu eksamid maikuus, aga kuna lõpetajatel peavad selleks ajaks juba hinded väljas olema, võtsin mehe erandkorras ette. No ja siis töölt koju laekudes tabasid mind põhitöökoha kohustused, pidin täiendama päeval peaministri visiidist tehtud postitust. Piltide menetlemine võttis aega ja nii mul läkski täiega meelest välja, et üks eksamitöö on kotis, mis ootab hindamist.
Kell viis ma siiski ei tõusnud. Surusin ennast uuesti magama ja alles kella seitsme ajal kohvi juues hindasin töö ja panin ka hinde välja. Õudne, kuidas mu pea ei pea vahepeal nagu mitte midagi kinni! Pean vist rõõmus olema, et ei unustanud loengusse minna ja eksamit ette valmistada.
Täna on ilm veel külm ja sellepärast oleme tubased. Hommikul tegi mees küll ära oma jooksutrenni ja mina oma metsaringi kõndimise, hiljem käisin ka korra poodides, aga ega rohkem õieti ei olegi uksest välja saanud. Nüüd õhtul “tegin taimi” ka. Taimede tegemine on mõnus väljend Kmr-i lapsepõlvest, me temaga ikka tegime kevadel üleval dušinurgas taimi. Osad kõrvitsalised ja kurgid on ennast akna peal jube suureks ajanud, istutasin mõned eraldi pottidesse ringi. Natuke lilleseemneid külvasin ka. Rohkem midagi ei viitsinud.
Korraldasime mehega oma koristamised ringi. Meil on nädalavahetuse koristamised pikalt olnud sellised, et mina käin dušinurga pastaga üle, pesen tubade põrandad ja pühin tolmu, mees klopib vaibad, majandab tolmuimejaga ja puhastab vetsupotti. Aga kuna mul üks sõrm on juba pikemat aega deformeerumas ja selle tõttu vastikult valus, saan seinu nühkides alailma jubedasti haiget – no lähen kuhugi pihta või jääb see sõrm veits valesse asendisse küürides ja sellest on mul vahel nii valus, et pisarad silmas. Nüüd on siis nii, et vahetasime dušinurga küürimise ja tolmuimejaga toimetamise ära. Kui hommikul kõnnilt tagasi jõudsin, oli mees oma koristamisega juba lõpetamas.
Mrt oli suutnud isegi viimased katlakivi riismed põrandaplaatide vahelt kätte saada. Olen olnud hoolas seinte puhastamisega, aga põranda olen vist mõnel nädalal vahele jätnud või ainult osaliselt teinud ja muidugi kogunes selle tõttu plaatide vuukidesse kohati ka katlakivi. Tavaline küürimispasta seda enam välja ei võtnud, sellepärast tellisin ükspäev Espakist kange söövitava vahendi. Terfox on selle vahendi nimi ja ma tegelt olin sellega juba kaks korda põrandavuuke puhastanud, aga täna võttis mees mu töö seal kallal lõpetada ja tegi viimsegi vuugi täiesti puhtaks. Nüüd on põrand nagu uus.
Ma ei kujuta ette, kui kaua see sõrm mul kavatseb valus olla. Varbaliiges tegi mulle valu 15 aastat ja alles nüüd mulle tundub, et see on oma deformatsiooni valmis kasvatanud, sest enam varvas ei valuta suvalisel hetkel. Ma ikka aastaid ei saanud pikemaid otsi kõndida ega talunud sooja jalanõud, nüüd juba jupp aega ei ole mul nende varvastega probleemi olnud. Ühe varba liiges on nüüd koleda muhuga ja tundub, et esialgu hullemaks ei lähe. Kui sõrm kavatseb ka nii kaua moonduda, siis saab mu elu lähiaastatel olema raske. Mul esimesed sõrmeliigesed deformeerusid ka mitu aastat ja olid aeg-ajalt väga valusad, aga need polnud kordagi paistes ega rahuolekus arusaadavalt põletikulised. Nüüd mu vasaku käe sõrmusesõrm on järgmisest liigesest moondumas, ta on paistes ega lähe enam päris sirgeks ja valu on ta sees ka permanentselt.
Mu liigesehaigus ongi selline, et valud on ainult deformeerumise järgus, aga kui koledad muhud valmis kasvavad, läheb valu ära. Üritan nüüdsel ajal aias rohides vasakut kätt mitte kasutada, aga alati see ei õnnestu ja vahel läheb meelest, siis saan teinekord haiget nii, et silmist vesi väljas.
Muud juttu ka. Ma vist ei hakka siia panema pilti sellest hiigelsuurest mustast tarantlist, mille mees paar päeva tagasi elutoast õue kandis. Et ta selle tegelase üldse kätte sai, on ime (kasutas klaasist kaussi ja paberilehte, palja käega ei puutunud, sest need hammustavad). Hakkasin hiljem mõtlema, et kui see oli jälle euroopa majaämblik, siis vist väheke teistsugune liik, sest ta jalakesed ei olnud nii harali ja sirged, aga ta oli kohutavalt-kohutavalt-õudselt suur. Loom, mitte putukas. Olin selle leiu tõttu nii väga endast väljas, et teatasin valjuhäälselt, et pean Raplasse tagasi kolima. Tegelt ma arvan, et sellest ei oleks kasu, küllap varsti on need elukad levinud üle terve maa. Aga Haapsalu on tõesti ämblikulinn, sellega tuleb leppida.
Olen prantsuse keelt õppinud alates eelmise aasta oktoobrist ja muidugi ma teen seda Duolingo äpi abil, sest lihtsalt nii mugav. Hull, mis grammatika! Kõige arusaamatum on eitus, aga ega ma mitmete tegusõnade käänamist ikka ka veel ei tönka. Sellest ei olegi lugu, sest mu jaoks on igapäevased keeleõppeminutid põhiliselt stressimaandus. Mõnda sõna on mu meelest ilmvõimatu õigesti hääldada, mu põhjamaine suuehitus ei vääna prantsust kohati nagu üldse välja. Siiski niivõrd tore lõõgastus. Ma viimasel ajal pole enam pikemaid seansse teinud, aga kasvõi viis minutit iga päev on päris mõnna. Mitte ühtegi päeva keeleõpet ei ole ma vahele jätnud umbes poole aasta jooksul. Selgeks olen saanud vast 400 sõna ringis, mis teeb seda, et prantsuskeelses seebis püüab kõrv mitmeid repliike kinni ja kinnisvaraportaalides kolades saan enam-vähem kõigest aru, mis seal kirjas. Aga ega ma midagi ei oska, räägitud muhvigi ei saa ja sellest polegi midagi. Nagu öeldud, Duolingo on stressimaandus ja mõnus vaheldus igas päevas.
Üks mu kolleeg õpib Duolingoga erinevaid keeli juba kaheksa aastat. Hispaania keel on tal vist juba üsna selge, Hispaanias reisides klaarib omad asjad ses keeles igatahes kenasti ära. Nii et on võimalik oskama hakata küll, kui oled järjekindel.
Homseks lubatakse sooja ilma. Daibohh, kui ei tule, mul on kavatsus istutada mõned põõsad, mis verandal juba terve nädal oma aega ootavad. Vaarikad istutasin nädala sees pmst lumehoogude vahel, aga ma ehitasin neile pärast katteloorist maja ümber. Ma tahaks, et oma aiast saaks kõiksugu marju, kuigi ega siin tiheda liiklusega tänava ääres kasvanud kraam ilmselt kuigi puhas ei ole.
On olnud eriti imeline nädalavahetus, mis algas tegelikult juba reedel kell 15. Ma ei mäletagi enam, millal mul kaks päeva järjest nädalavahetusel vaba on olnud. Veebruaris vist ka korra oli. Reede oli mul kusjuures nii tihe tööpäev, et alates millalgi poole kaheksast hommikul kuni peaaegu kolmeni välja istusin arvutis ja unustasin isegi vahelduseks seista. Mul on muidu seisulaud nii kontoris kui kodus ja suurema osa päevast seisangi püsti, aga reede oli sedavõrd intensiivne, et unustasin ennast istuma. Parandasin mitukümmend lehekülge õppekava ja võimekirjeldust, kõik niisugune sõjaline värk, et muudkui imestan, kuidas sellest kõigest üldse miskit jagan. Mu põhitöö on ikka e-õppe arendamine, aga kõik õppe- ja kursusekavad käivad enne kinnitamisele saatmist mu käest läbi. Sest noh, hariduse tippspetsialist ikkagi, eks ole (see seisukord on meil mehega isegi EHIS-s kirjas). Kella kolmeks sain kõik tehtud ja lõin arvutil kaane kinni.
Niisiis, vaba nädalavahetus. Kuna ilm oli ilus, siis suure osa päevast toimetasin aias. Mrt-l oli õhtupoole loeng, aga hommik oli vaba ja jõudis roosioksad jäätmejaama viia ja jõudsime ka ehituspoes käia. Üks koorem oksi läks minema, teine kärutäis tuleb neid kindlasti veel.
Aias õitsevad lumililled ja krookused. Panin eelmisel sügisel mega hunniku sibulaid mulda, lisaks krookustele ka nartsisse ja tulpe, et oleks ikka seda ilu värki. Kõik krookused ei ole veel avanenudki, aga kollased õitsevad juba jupp aega.
Ehituspoest tõime nats mulda ja kui mees oli tööle läinud, tegin väikese külvi. Kõrvitsalised on niisama eksperiment, nii vara ei peaks neid vist külvama.
Kasvuhoones oli mõnus teha seda mullatööd. Seemneid mulda pannes avastasin, et kurgiseemneid polegi õieti eelmisest aastast järel ja ühele seemnepakile olen peale kirjutanud “Osta Saladin.” See on üks hea pikk kurk. Noh, kuna mul hommikul Bauhofis käies see meeles polnud, sõitsin uuesti poodi ja tõin oma Saladinid ka sealt ära. Kuna poe õuealal oli hullult ahvatlev violade meri, haarasin kaks kümnest portsu neid ka. Ma muidu mingi potilillesõber ei ole, aga tuli selline tuju, et trepil võiks varakult õisi olla.
Mul neid potte on tegelt maikuus kasvuhoonesse vaja, ilmselt istutan siis violad peenraserva ümber ja vbla mõne viin hoopiski surnuaeda. Aga nii kaua las nad olla, saan nuusutamas käia.
Koristasin aias üksjagu, lõikasin veel roose ja sättisin ronirooside oksi aia kohale roomama. Maasikakaste ka puhastasin, vanu lillevarsi lõikasin ja. Kui eriti enam kõndida ei jaksanud, lebotasin terrassil ja lasin osalise varjutusega päikesel ennast küpsetada. Õues rassimine väsitas päris ära, kusjuures olin hommikul teinud ka suure metsaringi. Õhtuks kogunes samme üle 18 tuhande.
Viisin toast akende pealt pelargoonid verandale, sest akendest hakkavad saama istutusalad. Koristasin toad, küürisin dušinurka, pesin mitu masinatäit pesu ja kardinaid lausa kaks korda, sest õrnpesutsükkel, mille esialgu valinud olin, jättis kardinad raskelt märjaks. Masinasse mahtus kenasti neli suurt kardinatükki ja kui need pestud said ja viimaks ka tsentrifuugitud, panin otse masinast akende ette tagasi. Natuke kripeldama jäi, et aknaid ei pesnud, aga ma lihtsalt ei jaksanud rohkem. Ma tegelikult pesin aknaid väljapoolt alles hiljuti, paar-kolm nädalat tagasi, aga need on muidugi jälle poripritsmeid täis. Õhtupäikeses, kui valged kardinad pesumasinas olid, paistis aknaklaaside mustus eriti räigelt välja. Aga noh, mis parata, kui naine ei jaksa kõiki töid ühe laupäevaga ära teha.
Kõige keerulisem oli kardinaid akende ette tagasi panna, sest mul oli küll väike redel abiks, aga sellega nii kõrgele ei ulatunud, et ennast ülespoole venitama ei peaks. Kahtlustan, et käsivarred mul just kardinate riputamisest valusaks said. Õhtul voodisse minnes tundsin, et absull kõik “lihad” on valusad, nii jalgade, käte, selja kui sõrmede. No ja muidugi juhtus see, et üle väga pika aja ei suutnud ma õhtul uinuda – kere oli nii ära vaevatud, et lihtsalt ei rahunenud maha. Nii juhtub kontorirottidega, kui harva saab päriselt füüsilist tööd teha. Ega ma mingit mõõdukust muidugi ei tunne ka, ikka kõik asjad tuleb ühe päevaga kohe ära teha.
Kuna laupäev kujunes suureks rassimispäevaks, võtsime täna vabalt. Õnneks sadas hommikust saati vihma, ma isegi välja kõndima ei läinud. Mrt käis siiski jooksmas ja koju jõudes viskas tossud prügikasti. Kuna mehel jooksutossud ära lagunesid, aga jooksmas tahab ta käia enam-vähem iga päev, sõitsime T1 Sportlandi outleti mehele uusi jooksukaid ostma. Leidiski omale head pehme vetruva kannaga käimad, a ma nats kahtlen, kas sellise pehmusega jalanõud aastatki vastu peavad. Mul oli vaja uut töölkäima pintsakut, tahtsin üht kindlat sinist ja oma üllatuseks sellise ka leidsin. See on võibolla tavaliseks tööpäevaks isegi liiga ilus ja selle kinnituseks, et liiga ilus on, ostsin ta juurde sama värvi sinised südamekujulised kõrvarõngad ka. Maitea, mul kõrvakaid on vist mingi sada paari juba.
Lidlist käisime toitu varumas, me sealt ostame vabapidamisel kanade mune ja juustu, liha, heeringat – kõiksugu sellist, mis me kodulinna poodides on hulka kallim. Ülemiste keskuses käisime pärast põhiliselt ainult söömas ja päev oligi sama hästi kui õhtus.
Olen nüüd paar filmi ära vaadanud ja tunne on selline, et sai ikka puhatud küll. Käsivarred annavad eilsest füüsilisest pingutusest ikka veel tunda. Suurepärane lihtrahva nädalavahetus. Kui ilmad veel soojemaks lähevad, siis siit hakkabki ainult selliseid postitusi tulema 😀
Hullult mõnus ikka, kui peale rämedalt rasket töönädalat saabub äkki üks täiesti vaba päev. Eile oli mul küll ka siiski õhtupoolik vaba, sest loeng kestis ainult pool päeva. Mrt oli keset päeva laskevõistlustel ja õhtul sõitsime väikese poja sünnipäevale. Me oleme vist tõesti vanaks saanud, kui laps on juba 26. Olin töönädalast nii väsinud, et juba kella üheksa paiku hakkasin tuututama, et sõidaks äkki koju. Oli muidugi ka variant jääda laste juurde, sest meil seal oma voodi alles ja puha, aga tahtsin oma ainsal puhkepäeval ärgata kodus, et päev oleks võimalikult pikk. Kella kümne paiku veeresime kodu poole ja südaööl sain magama.
Kell oli juba kaheksa läbi, kui täna hommikul ärkasime. Me muidu oleme harjunud tõusma kella kuue paiku, aga eilne õhtu venis vähe pikemaks ja väsimus oli suur. Mrt tegi oma jooksu ja ma kõndisin metsaringi, mille järel hakkasin kohe õues roose retsima. Olen roosiheki lõikamist aina edasi lükanud, paar aastat tagasi juba võinuks suurema lõikuse teha. Täna siis tõmbasin tänava poolt maha kõik oksad, mis olid ennast läbi aia ajanud ja pealt võtsin nii palju maha, et oleks enam-vähem aia kõrgune. Kuivanud oksi jäi vist nats veel sisse siiski, ei saanud päris hästi aru, mis elus või mis kutu, sest hekil eriti pungi pole veel. Oksi sai nii palju, et kõik ei mahtunudki kärusse, mees peab vahepeal ühe treti tegema jäätmejaama. Oksahunnik jäi ka õuele ja väiksemad roosid on kõik veel lõikamata. Mrt käis vahepeal pildistamas, kui seal rassisin.
Ma ei tea, mis päikesevalguse jutt tal piltidele tuli, mingi aura vist 😀
Tänava poolt jäi aiatagune päris tühi ja kole võrkaed paistab jälle koledasti välja. Eks ta hakkab kohe jälle kasvama, vähemalt ei ole vanad oksad vastu maad ega turrita sõiduteeni. Rohelise plastist peenrapiirde tõmbasin hoovi poolt ära, aga aia äärest seda kätte ei saa, sest on osaliselt juurte all kinni. Mul oli see mulla sisse peidetud, aga millalgi ikkagi kerkis maast välja, mis on nõme. Kuna roosiheki sees nagunii jälle naat kasvab, ei ole sellel umbrohupiirdel enam tegelikult ka mingit mõtet. Ei teagi, kuidas ülejäänud jubeduse sealt kätte saaks, võibolla peaks tänava poolt kangutama.
Ostsin omale ükspäev Magaziinist järjekordsed vuhvlid prillid. Arvutiga töötamiseks idekad ja eriti tiirus kasutamiseks, sest on lihtsalt ühed kerged plastmassist käkid. Raamatu lugemiseks on mul ikka ühed pärisprillid ka, mis täpselt mu silmade järgi tehtud. Aga uued vuhvlid käkid on mu meelest täitsa ilusad:
Vaata, ma olen niivõrd vana juba 😀
Õues on ilus. Istusime terrassil ja lasime päikesel ennast küpsetada. Grill käib, liha on varsti valmis, seened ootavad oma järge. Mul ei ole vähimatki kavatsust täna mingit palgatööd teha.
Täiesti kreisi, kui väga ma olen oodanud tänast õhtut. Ei mitte sellepärast, et on naistepäev ja saab lilli ja kommi, vaid sellepärast, et viimaks sain oma kõige pikema ja raskema loenguga maha võõras koolis. On ebanormaalne, kui väga ma tänase tööpäeva pärast pabistasin! Absoluutselt ebanormaalne! Olen andmeanalüüsi õpetanud juba neli aastat, kõik kordub tegelikult, võin vabalt ka üsna ette valmistamata puusalt tulistada, aga magistrantidele pole ma varem andmeanalüüsi andnud, pealegi on koolimaja igatepidi võõras ja uued on ka paar teemat. Aga ma jäin ellu! No tõesti, justkui oleks olnud võimalus, et ma sealt elusalt ei naase…
On suur asi, kui magistrantide kamp sind loengust välja ei vilista ja peale rämedalt väsitavat pikka päeva tuleb mõni hoopiski küsima, kas võib mu abi paluda, kui magistritöö analüüsiga hätta jääb. Juba mitmes tudeng küsis, kas mul on mingi kindel tunnitasu, kui väljaspool praegust kursust neid abistan, aga ei, ei võta ma selle eest midagi. Olen kõigile öelnud, et väljaspool töölepingut individuaalne abistamine on mu jaoks ka õppimine ja hoiab hallid ajurakud töös. Ehk et ma hea meelega hoian ennast sedasi vormis.
Magistri tasemel õpetan ka mõnda sellist teemat, mida bakas pole andnud ja iga kord kui pean miskit uut tegema, ma tunnen ennast jubedalt ebakindlalt. No ja siis peale seda minu arust ebakindlat etteastet juhtus see, et üks tudeng kiitis mu professionaalsust ja teine mu suurepärast ainetundmist. Arumaisaa, mis ebakindluse koll see mul alati on, mis nii väga hirmutab enne uusi õpetamisi, kui ometigi ma valmistun uuteks teemadeks erilise põhjalikkusega ja loengutes pole kordagi hätta jäänud?
Mulle väga meeldib see koolimaja, seal on hullult vinge tehnika, kõik väga kena ja moodne ja mugav. Vinge keskkond on tegelikult üks põhjus, miks selle SKA töö vastu võtsin. Aga mu tunniplaan on ränk, sest vaba laupäeva oli raske leida ja näiteks tänase peale kuhjati mulle sellepärast tööpäev 9-st 18:15-ni. Õhtuks ei olnud mitte ainult mina kutu, vaid ka tudengid ja kui siis märkasin, et millalgi peale kella nelja meil kõigil juba ajud kärssavad, lõpetasime päeva lihtsalt ära. See oli tudengite tungiv soov tegelikult, et me varem lõpetaks. Et ikkagi nii ilus laupäev ja naistepäev ja. Aga me tõesti peale umbes 7-tunnist õppimist ei olnud keegi enam eriti adekvaatsed. Kuna meil oli praktikum ja osad harjutused jäid sellepärast läbi tegemata, lubasin toota ühe koguse õppevideoid, mille järgi nad ise toimetada saavad. Mul on juba mõned videod neile jagatud ja muidugi igasugused juhendid ja näidised, ma üldse väga hea meelega vorbin kõiksugu õppematerjale teha, see on mu lemmiktegevus.
Niisiis. Hommikul linna sõites unistasin sellest, et oleks juba õhtu 😀 Ja nüüd ongi see õhtu 😀
Täpselt siis, kui ennast telku ette veiniklaasiga rulli keerasin, saabus teise kooli tudengilt palve, et ma ta lõputöö küsitluse üle vaataksin. Ta on üks mu andmeanalüüsi tudengitest, kes on sunnitud mu aine sel aastal uuesti võtma ja muidugi on tal andmete kogumisega kiire. Eks ma siis panin veiniklaasi vähekeseks kõrvale ja andsin talle tagasiside ka kohe ära, sest polnud seda kuhugi lükata. Olen otsustanud, et homme ma ei tööta. See oleks siis üle ma isegi ei tea mitme nädala, kui mul üks päev oleks päris vaba. Aga ega ma ei tea, kas suudan sellest kinni pidada.
Ma olen töösõltlane. Sest mulle meeldib mu töö. Või õigemini mu tööd.
Lõppev nädal on olnud ka muidu intensiivne. Reedel oli mu põhitöökoha koolil sünnipäev ja õhtusest peost tahtsin muidugi kohe ka loo kodulehele panna. Nii juhtuski, et samal ajal, kui mina oma kabinetis pilte üles laadisin, sõid teised torti ja tegid ka ühispildi. Üks kolleeg lubas mind kutsuma tulla, kui pildi aeg käes, aga muidugi suures peosaginas unustas ära ja nii ma siis vehkisin üksinda töötada samal ajal kui kõik teised lõbutsesid ja ühisele pildile kogunesid. No mis parata, eks. Mul oli artikkel tegelikult juba enne pidu valmis kirjutatud, ainult natuke täiendasin ja lisasin pildid. Ma juba mitmes aasta teen kooli sünnipäevast artikli enne pidu valmis, et ei peaks öösel sellega mässama hakkama. Tahaks ju uudised värskelt avaldada, aga peojärgsel laupäeval olin pikalt mujal tööl ega oleks saanud lugu hommikul avaldada.
Kuna reedel olin hilisõhtuni mõisas ja järgmisel hommikul pidin vara linna sõitma, jäin ööseks muidugi metsakasse. Mrt oli laste juures elanud juba terve nädal, sest tal on põhitöölt puhkus ja käis sel nädalal gümnaasiumis ühte valikainet andmas. Nii me oleme sel nädalal toimetanud nagu mingid koit ja hämarik. Ma olen, muide, hea meelega hämarik 😀 Siuke hall ja 😀 Vahel kollane.
No vot ja nüüd viimaks on see laupäeva õhtu, kui sain oma tramburailt koju. Mees oli ostnud lilli ja mustikaid. Laual on ka mingid kommid, millest ühte isegi maitsesin. Hautis küpses õues grillil, me koduhoov lõhnas kevade ja suvise vabaduse järele. Varsti, varsti! Ega suvepuhkuseni palju ei olegi enam jäänud, kuigi vahepeal tuleb veel natuke talve üle elada. Aed on täis lumililli ja päikeseloojangud meenutavad lapsepõlve kevadõhtuid oma oranži valgusega. On üks müstiline kollakas ja punakas valgus, mida näeb tavaliselt aprilliõhtutel, ma kutsusin seda lapsepõlves maailmalõpu valguseks. Tänases kontekstis eriti tabav.
Oot üks pilt ka. Selle veinipudeli leidsin hommikul oma auto esiistmelt (huvitav, kas Aurise varuvõti on ikka metsaka šeifis või kuidas Kmr autosse sai?). Lilled on mehelt ja šoksi kinkis mulle tänases loengus üks noormees.
