Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.
Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.
Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.
Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.
Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.
Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.
Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.
