Ühed lugud

Saime täna mehega mõlemad maha õpetaja kutseeksamiga, meil on nüüd õpetajakutse tase 7. See on eluaegne, erinevalt madalama taseme kutsetest. Nii rahul, et!

Muidugi oleks mul vaja õppida uuesti südamest rõõmustama ja õnnelik olema, selle värgiga on mul jätkuvalt ikaldus.

Kutseeksam oli sisuliselt punkt meie kasvatusteaduste ja pedagoogika teooria õppele ja praktikale. Selline mammutõppimine. Mitukümmend lehekülge eneseanalüüsi pidime esitama ja praktikajuhendaja hindamislehe, täna siis esitlesime oma tugevusi-nõrkusi-arenguruumi ja vastasime küsimustele. Kutseeksam oli kohustuslik positiivselt sooritada, see on meil ka magistrikraadi saamise tingimus.

See on mul elus teine kord mingi kutse saada, kunagi eelmises elus möödunud sajandil oli mul ka fotograafikutse. Hiljem olen endale igasuguseid ameteid õppinud, aga kutseeksameid pole teinud. Meid innustati tervisejuhtidena minema toitumisnõustaja kutseeksamile, aga see tundus nii mõttetu asi, et meie lennust ei läinud keegi, eelmisest ka ainult kaks. Saime ülikoolist kordades suuremad teadmised kui ühel toitumisnõustajal vaja oleks, pealegi selle kutse saamine maksab palju raha ja mulle tundus see nagu täiesti mõttetu vormistamine, liiatigi ainult mõneks aastaks. Ma üldse ei taha ennast toitumisnõustajaks nimetada, isegi kui inimesi vahel vabatahtlikuna abistan, sest mu meelest sellel nimetusel on halb maik juures. Tervisejuht ma võin enda kohta ütelda küll, see ma ju olen, aga toitumisnõustajaks võib saada suvalistel kursustel käimisega ja see tõmbab ameti maine väga alla.

Mrt ütles täna kutse kaitsmisel, et kui ta poleks koos oma naisega õppima tulnud, siis oleks juba esimesel aastal õpingud katki jätnud. Koos õppimine on olnud ideaalne võimalus teineteist kõrvupidi vee peal hoida. Meenutasime täna esimese kursuse kevadsemestrit, seal oli meil vaja teha 70 kirjalikku kodutööd suht lühikese ajaga ja täiega lootusetu tunne oli vahepeal, et mis toimub ja milleks see kõik. Esimene magistriaasta on ikka sihuke teadmiste kontsentraat, et. Aga täna ma kuulasin, kuidas õpingukaaslased hullu haridusteaduslikku juttu ajasid (mõne erandiga, siiski) ja mõtlesin, et täitsa kreisi, kui palju on magistriõpingud meile andnud! G.A., kes oli eksamikomisjonis, ja teised õppejõud tegelt ka, ütlesid, et neil on hea meel meiesuguseid koolide peale lahti lasta. No sõnastus oli teine, aga nad võivad olla kindlad, et me läheme hoopis paremate teadmistega kui aastaid tagasi õpetajana tööle mindi. Õppe sisu on lihtsalt nii väga palju muutnud ja on üliäge, et me oleme saanud seda kõike õppida.

Õpetaja töö, eriti põhikoolis, on muidugi jubedalt raske.

Põhikoolist ma tõepoolest pigem hoiaks eemale, ei ole mul sellist energiat praegu ega ole ka kunagi varem olnud, millega sealseid kabajantsikaid ohjeldada. Tean, et saan hakkama, olen seda endale tõestanud, aga ma tõesti ei viitsi iga päev pea peal seista. Mulle sobib õpetada alates gümnaasiumist. Esialgu on mul küll sügiseks ainus tööots kolledžis tudengite õpetamine. Noh. Maiteagi. See võiks mind palju hirmutada, et ülikool ikkagi, aga mingil seletamatul põhjusel tundub hoopis põnev.

Mrt ütleb, et ma olen “peda kook.” Ise ta on ka.

Meil oli juba varakult varutud materjal koogi küpsetamiseks, mistap niipea, kui eksam läbi sai ja tulemused teatavaks tehti, sukeldusin kööki ja hakkasin Manhattani toorjuustukooki tegema. Retsepti leidsin internetist, aga digestivid asendasin ühe muna, kookosjahu ja natukese psülliumiga ja suhkru asemel on erütritool. Täiega hea sai.

Sel ajal, kui mina köögis askeldasin, käis mees tõukerattaga trenni tegemas, aga kuna ta suri juba umbes väikese viigi kandis, siis laekus koju enne, kui mul kook valmis sai. Hull tuul on jälle ja eks mehe energia on läinud kõik õppimisse. Mina, muide, olen olnud siin viimasel ajal kogu aeg näljane ja pean põhjuseks eriti intensiivset aju tarvitamist. Mitte et ma katkematult sööks, söön tavalistel aegadel, aga kindlasti rohkem kui tavaliselt. Muidugi ma liigun ka nüüdsel ajal palju, eile näiteks tegin 10 kilti kepikõndi.

Korraldasime endale väikese tähistamise.

Unistame vabadusest, mida selle lolli koviidi tõttu ei ole ammu olnud. Mõtleme, et kui olukord riigis vähegi võimaldab, siis kutsume peale magistritööde kaitsmist kursakaaslased enda koju pidutsema. Meil on ära jäänud mitte ainult kõik ühised üritused, vaid ka koos ühes ruumis õppimine ja muu taoline. Eelmisel õppeaastal saime ülikoolis loengutes käia ühe semestri jagu ja natuke peale, sel õppeaastal pmst sügisel ainult ühes aines, kõik muu on toimunud distantsilt. Aga mulle heasti meeldib, kuidas me kursus on kokku sulanud ja kõik on väga toetavad. Ma alati imestan, kuidas see küll juhtub, et saad kuskil uues kohas täitsa uute inimestega tuttavaks ja väga lühikese ajaga ollakse sõbrad, justkui oleks me üksteist terve elu tundnud. Mulle väga meeldib me magistriõppe kursus, mis on palju ühtsem ja kokkuhoidvam kui meil kummalgi mehega eelmises õppes oli.

Olen kuus aastat järjest ülikoolis käinud. See tundub minu vanuses täiesti napakas.

Räägiks äkki ilmast ka? Mul oli järgmiseks teisipäevaks pandud rehvivahetus, aga kuna ilmateenistus lubab lumesadu, lükkasin selle reede peale edasi. Ei imestaks, kui pean jätma tolle sõidu hoopis maikuusse, aga eks paistab. Igatahes läheb ilm jamaks ja lisaks muudele korrektuuridele otsustasin, et pean päästma oma kurgid ja tomatid. No ei taha neid vaenekesi kasvuhoonesse jätta, kui temperatuur kõigub kuskil miinuskraadide ja +5 vahel. Tarisime siis kõik potid ja kastid kasvuhoonest tuppa ja redise-rukola kausi, kus ka taimed juba uhkelt kerkivad, viis mees verandale. Kasvuhoones on niiütelda nullseis jälle:

Süda on kohe rahulikum, kui tean, et mu taimekesed on kõik toas soojas.

Siit pildilt ei saa väga aru midagi, aga siin mu taimed nüüd laiutavad. Vist õnnestub isegi ööseks paksud kardinad ka ette tõmmata. Huvitav on olnud jälgida, kuidas need tomatitaimed, mis olid kasvuhoonesse viidud, justkui tardusid ega kasvanud üldse suuremaks, aga tuppa jäetud taimed viskavad hullult pikkust.

Elutuppa kardina taha panime teise toa aknalt enamuse toas hoitud taimedest, mis juba vast isegi liialt välja venivad. Teepoolse toa aknal on suurte pottide jaoks rohkem ruumi, sellepärast vedisime kasvuhoonest potid sinna.

Ehk et tegelesin tomatitaimede kasvu pidurdamisega, kui neid ajutiselt kasvuhoones hoidsin.

Homme istub mees kolledžis rakendusinformaatikute lõputööde proovikaitsmisel ja ma püüan valmis saada ühe retsensiooni. Laupäevaseks proovikaitsmiseks on meil endal ka kõik slaidid tegemata, aga küll saab.

Täna mulle meenus, kuidas ükspäev unistasin, et siis, kui ööbikud juba laulavad, siis kindlasti ongi viimaks mu magistritöö valmis. Istusin oma töö taga ka täna mitu tundi, mees veits kadekurva pilguga tunnistamas, et mul käib juba peenhäälestus. Endalegi ootamatult avastasin, et mu magistritöö on sama hästi kui tehtud. Pmst võiksin sellega välja minna ja mingi positiivse hinde kindlasti saaks. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, sukeldusin nädalaks verandaga maja üksindusse ja muudkui tegin iga päev. Tegelikult rohkem kui nädal järjest, pigem üheksa päeva. Viimased kaks päeva olen aina muutnud seda, kuidas andmeid esitada, täna vahetasin loodetavasti viimast korda oma töös kõik diagrammid välja. Nüüd on täitsa mõnus vaatepilt.

Mehel nii ludinal läinud ei ole, vahel ta öösiti ärkab ja mõtte peale, et magistritöö tähtaeg läheneb, tõmbab tal selja hetkega higiseks. Arvasin, et ainult minusugused menopausis mutid suudavad sellist kuumahoogu välja manada, aga vaat mehed oskavad ka. Kuna mul endal on töö palju valmis, siis lubasin mehele konsultandiks hakata. Ta enda juhendaja pole üldse süvenenud veel, mida mees teeb, aga mees ütleb, et kuna ta siiani nagu eriti midagi teinud ei olegi, siis on vara põdeda juhendamata jäetuse pärast. Homme on mehel oma tudengitega viimane loeng, see tähendab jälle ühte kustutatud päeva magistritöö koha pealt.

Peab tunnistama, et mu identiteedikriis sai ootamatult lõpu sellega, et mulle pakuti kolledžis mõned kursused ja ma olin nõus õpetama minema. Ainult sel tingimusel muidugi, et magistrikraad kaitstud, aga küll saab. St see oli minu tingimus. Inimesel peab elus olema mingi siht ja väljakutsed, muidu vajub teine päris ära. Nüüd mul on õnneks ka suveks tegemist eneseharimisega ja loengute ettevalmistusega. Saaksin järgmisel õppeaastal kolm kursust, kellest üks on hullud it-inimesed ja see seltskond mind igatahes hirmutab küll. Loodan, et nad pole varem andmeanalüüsiga kokku puutunud. Aga ma pidin nõustuma, sest peab ju kuhugi jala ukse vahele lükkama. Nüüd on mul hea töötukassa konsultandile ka ütelda, et töö on olemas, siis ei pea lampi ei tea kuhu kandideerima hakkama. Üks õpetamise töö on mul ka juuniks kokku lepitud, aga siis tuleb ju suvevaheaeg ja õpse ei saa suveks tööle sundida, sest koolid on kinni. Tore.

Ma ei tea veel täpselt ainekava, see vbla on erinev sellest, mida meile õpetati. Kuna õppejõud, kelle asemele lähen, ei ole ka see, kes minul oli, siis loodan, et aine on muudetud praktilisemaks ja ei kubise enam sedavõrd teooriast nagu mõne aasta eest. Igatahes küsis siinne direktor nõu pealinnast meie osakonnast, st sealt, kus õpin ja valdkonda koordineeriv õppejõud andis mulle rohelise tule. Noh, kui kukkuda, siis pigem juba kõrgelt…

Täna ma pikale kõnniringile ei jõudnudki. Kui meil arvutis töötamisest ajud krussi läksid, käisime ehituspoodides tomatiturvast ja segukaste ostmas, siis vaaritasin süüa, siis käisime kalmistul koristamas ja vioolasid istutamas, siis retsisime aias roose ja õunapuud ja mees ladus ka puuriida ümber, et oleks korralikum vaatepilt.

Viisin eelmisel suvel surnuaeda ühe pinnakatteroosi, mis elas talve üle nii katmata kui muldamata. Istutasin ta külje alla mõned võõrasemad seniks, kuni roos ilusaks läheb. Teisel platsil on väike vaas, sinna panin ka mõned lillekesed.

Mrt tegi surnuaeda pingi (ja teise samasuguse Raplasse) juba mõne aasta eest ja see oli läinud hirmus mustaks. Juba aasta või rohkem me iga kord sinna sattudes tunnistame, et pink ikka must ja me jälle ei võtnud midagi pesemiseks kaasa. Täna siis mees valmistus teadlikult, võttis kaasa vett ja nuustikuid ja küüris pingi puhtaks (mees ütles, et kollane nuustik käib kahe uu-ga ja see teine, väikene, ühega 😀 ). Värv on pingil ülihästi peal püsinud, näeb pestult jälle nagu uus välja.

Nendes ümmargustes vaasides on piibelehed, mida täna ohtralt kastsime. Eelmisel kevadel ei olnud neil ainsatki õit, ainult lehed. Pole varem näinudki sellist asja.

Mis puutub platside riisumisse, siis me pole erilised triibutegijad. Millegipärast on tavaks saanud, et liivale tehakse rehaga muster peale, aga mul see üldse eriti välja ei tule ja ei tundu ka vajalik. Üritasime lihtsalt liiva platsidel ühtlasemaks riisuda, sest muudkui ühele poole triibutades on teisest servast hakanud liiva väheks jääma. No midagi me seal korraldasime, aga kuna on ropult tuuline, siis homseks on platsid kindlasti jälle männiokkaid ja oksi täis. Süda jäi rahule vähemalt, et oleme hoolitsenud.

Ükspäev, sest ka siis oli jube tuul, lendas me tühi veetünn uppi.

Siit pildilt on hästi näha, milline roosivõpsik enne köögiaknast paistis (pildil üleval paremal nurgas). Selle võpsiku ma võtsin täna nii palju maha, et ainult kolm tädikese roosi jäid alles, need kõige ilusamad. Keskel oli miski metsik roos, mille oksad kasvasid 4-5 meetri pikkuseks ja selle mees juuris täna välja. Mingi hetk peame ka õunapuu maha võtma, sest selle aiaosaga on meil teised plaanid, aga täna Mrt saagis maha ainult kõige hullema kuivanud osa koos katkise linnumajaga.

Viimaks istus mees kasvuhoone ette ja tegi jänese nägu. Me mõlemad väsisime paaritunnisest toimetamisest täiega ära.

Kuna ilusaid potte enam kuskilt juurde ei leidnud, paneme osad tomatid segukastidesse. Taimed on mul akende peal nii suureks läinud, et ilmselt järgmisel nädalal istutan oma jao kasvuhoonesse ära.

Kaks esimest tomatit elasid kasvuhoones esimese öökülma katmata üle. Hommikul olid autoaknad jääs, aga tomatid kenasti püsti. Kui päike soojendama hakkas, avastasin, et tomatitaimed on mullale siruli visanud. Arvasin, et ongi kutud, et vbla varahommikul olid lihtsalt jääs, aga ei, kella kahe paiku päeval olid taimed jälle püsti ja kasvavad edasi. Üks kurgitaim on ka juba kasvuhoones, see ei teinud külma peale teist nägugi.

Kui mul õpingud läbi saavad, hakkab siia blogisse ainult loodust tulema 😀

Mul tomatid hakkavad akende peal juba suureks saama.

Mõtlesin, et teen väheke eksperimenti ja panen paar tomatit-kurki kasvuhoonesse. Kui on liiga vara ja nad hukka saavad, võtan aga toast uued ja. Oleme siin nuputanud, et kuhu sisse taimed istutada, kui ei taha terrassipõrandat niiskuse ja mullaga rikkuda. Mõtlesime, et ehk mingid segukastid sobivad, aga täna leidsin Bauhofist hea hinnaga ilusad potid. Oli vaja just selliseid, millel pole auke põhjas ja sellised need on. Katsun taimi mitte liialt ujutada, et potis liigniiskust ei tekiks ja kui toitaineid peaks väheks jääma, saab neid ju lisada.

Ostsin Bauhofist kõik sarnased potid ära, aga neid oleks juurde vaja. Müüja kinnitas, et kui tegin puhta vuugi, siis kindlasti tuuakse kohe topelt asemele. No loodame.

Kasvuhoones on hetkel veel ruumi kohvitada, käisin seal oma halle ajurakke puhkamas ja lugemas.

Pealelõunal tegin suure kõnniringi, seekord ainult seitse kilti, sest oli juba hommikust peale käidud kah. Muidu nüüdsel ajal kipuvad mu igapäevased ringid olema 10-kilomeetrised. Iga päev ma kahte tundi kõndimisele kulutada ei raatsi, aga kui ilm ilus ja palju mõttetööd tehtud, võtan ette.

Kui metsast koju jõudsin, saatsin juhendajale viimaks oma magistritöö lugeda. Olen juhendajaga suhelnud ainult kahel korral siis, kui alles küsimustikku koostasin. Kuna ta mul on hästi nõudlik ja hull ideede generaator ja üldse oma ala tipp, siis otsustasin, et kirjutan töö nii palju valmis kui vähegi suudan, teen valmis andmeanalüüsi ja järeldused ja värgid ka kõik ja alles siis näitan ette. Olin valmis selleks, et õppejõud hakkab kommentaare tulistama, et mida kõike muutma peaks, aga tuli ainult paar ettepanekut. Et sagedustabelite asemel teeksin ikkagi diagrammid ja et lõppu võiks ehk isegi ühe testi välja töötada. Selle viimase mõtte jätan esialgu laagerdama, tahaks selle välja pakkuda hoopis edaspidiseks uuringuks. Aga muidu sain kiita, et muljetavaldav edenemine ja et töö on peaaegu valmis ju 😀 Lisaks ütles juhendaja, et mu uuringu tulemused on huvitavad ja inspireerivad. Olin täiega hämmingus, et ta sedasi vaimustus, sest ise olen siin omast arust lihtsalt “tuima pannud.”

Kuna mu juhendaja on üks olulisemaid persoone ka me kaitsmiskomisjonis, siis tema tänane toetav kiri võttis mul kõvasti pingeid maha. Mul on see kiiks, et ei taha mingit jama asja teha, tahaks ikka nagu, et oleks huvitav ja kasulik mu uurimus ja nüüd hakkas viimaks tunduma, et magistritööst võib isegi miskit tulla.

Mrt on oma töö kirjutamisega suht hädas, ta on peamiselt õppevara teinud või midagi sellist. Lubasin, et aitan tal nädalavahetusel mõtelda.

Mul on olnud üksinduses magistritööd kirjutades võrdlemisi kurvad päevad. Jätkuvalt tajun identiteedikriisi ja peale ülikooli lõpetamise pole olnud ainsatki sihti. Töötu värk, teate küll. Kui tulevik on tume, siis ei suuda nagu ka nautida seda, et vabadust on. Kogu aeg kripeldab, et kes ma selline olen nüüd või mis minust saab üldse. Täna hakkas ukse vahelt paistma valguskiir, sest tehti ettepanek tudengeid õpetama hakata. Pisut olin kõhklev ja kindlalt lubanud veel midagi ei ole, aga tundub, et sain uue eesmärgi – suve jooksul ennast kõvasti täiendada ja arendada. Kui kraabin kursusi kokku siit ja sealt, siis mingi kopika ju ikka teenin ja hoian ennast vormis vähemalt.

Õhtuks oli tunne, et võin elu nautida. Küpsetasin mandlijahust šokolaadiküpsiseid (2 muna, 200 g mandlijahu, pulbrilist erütritooli, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 100 g võid, 90 g tumedat küpsetusšokolaadi ja mandlilaastud, 180 kraadiga 15 mintsa ahjus). Hästi njämmad pehmed küpsised või peaks ütlema, et koogid?

P.S. Tõmbasin täna tagantkätt parema käe pöidla autoukse vahele. Läks kohe siniseks, aga õnneks ainult pooleldi. Nüüd see valutab mul ja segab kirjutamist.

Täna oli meil magistriõpingute viimane loeng, nüüd muud esinemist ei tulegi kui eksam ja kaitsmised ja ongi läbi. Loodetavasti. Magistritöö kirjutamine läheb visalt, sest veidi igav on. Jätkuvalt sisendan endale, et suva, mis hinde saan, peaasi, et saaks tehtud.

Mrt hakkas eile kasvuhoonet kokku panema ja täna lõpetas. Aknapealsed on mul kõik taimi täis, aga enamus neist ei mahu muidugi kasvuhoonesse, vaid lähevad kuhugi põõsa alla. Ma ei tea jälle kus mu aru oli, et neid nii palju külvasin. Vahel ma üldse ei mõtle.

Eile jäi kasvuhoone kokkupanek kõik veel väga pooleli, sest jube külm oli. Või tegelt see oli vist juba üleeile ja eile ei teinudki mitte midagi õues, sest oli tormine ja vihmane.

Kasvuhoone küljed on üsna õhukesest ja väga läbipaistvast plastist, aga katus on läbipaistmatu.

Mrt kruvis kasvuhoone terrassi külge kinni, et lendu ei läheks. Muidu päris hea kõva alumiiniumkarkassiga asi. Peame otsima mingeid segukaste või ämbreid, kuhu tomatid ja kurgid istutada, sest ega sinna kena puitpõranda peale midagi mulda vedama ei hakka. Häda pärast ehk topib mingi kümmekond tomatitaime kasvuhoonesse, väga väike maja on. Aga ma olen väga rahul, et sellise leidsin. Bauhausist, maksis 299 eurot. Väikest kasvuhoonet on väga raske leida, kõik müüvad mingeid lahmaasid nagu rohkem industriaalseks tootmiseks.

Eks ma panen osad taimed jälle õue peenrasse. Sel aastal olen neid väga vara külvanud ja taimed kasvavad toas imeilusti. Ma pole mingi hoidiste tegija, et mul neid nii palju vaja oleks, aga mulle hirmsasti meeldib tomatite eest hoolitseda, kasvusid ära näpistada ja neid niisama nuusutada.

Muld on veel jääkülm, aga ometigi toppisin juba vioolasid pottidesse ja peenrasse. Vaja ju ikka aeda natuke elu tuua kohe esimesel võimalusel.

Lilled võiksid suunata uudishimulikud pilgud koledalt majaseinalt minema…

Eilne kõige olulisem sündmus on muidugi see, et meil lõppes üks kodulaen otsa. Tegin sellest suurepärasest hetkest isegi pildi. Mehe arvelt ei lähe nüüd maha mitte ainsatki kohustust, ei liisinguid ega laene. Haapsalu maja laen läheb minu kontolt ja see on hetkel me ainus finantskohustus. Väike ta ei ole, aga kahe peale majandada täitsa talutav, isegi kui naine on töötu.

Veider ikka, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui lepitasin ennast sellega, et meil on korraga kaks liisingut ja kaks laenu, tänaseks ongi neist ainult üks laen veel järel. See oli neli aastat tagasi, kui Haapsalu maja ostsime. Kusjuures olime arvestanud, et kohustuste koorma tõttu võibki neli aastat minna sedasi, et ehitada ja remontida ei jaksa. Me jaksasime! Ometigi! Ma armastan pessimistlikke plaane, st selliseid musti stsenaariume, kus rehkendan välja kõige tumedama tuleviku ise teades, et seda kõige tumedamat tegelikult ei tule, vaid oleme suutelised kitsikust ennetama. Täna on me seisud päris optimistlikud isegi olukorras, kus mina olen otsustanud jääda töötuks.

Töötukassa konsultandilt on mulle tulnud mingi neli kirja mõne päeva jooksul, mis kõik tuletavad meelde, et esmaspäeval ta mulle helistab ja peame rääkima. Ma ei tea, kas see on tavaline rutiin, et pea iga päev on neil vaja mulle meelde tuletada, et vaata, et sa kuhugi ei kao. Et mäletad, sa oled töötu, püsi nüüd kodus ja püsi kuuldel… No ok, kuhu mul ikka minna oleks?

Mul võtab ilmselt väga pika aja harjumine uue olukorraga. Kogu aeg on tunne, et esmaspäeval tuleb ju minna tööle… Mul pole vaja minna mitte kuhugi. Mees, jah, sõidab siit tööle mõneks päevaks, aga mina lihtsalt redutan siin ja kirjutan oma magistritööd. Natuke nagu masendav on ka see olukord, tohutult harjumatu. Kõik mu senised kontaktid, mu sotsiaalne elu, mu perekond, mu lapsed ja lapselapsed, kõik on jäänud teise linna. Passin üksinda Haapsalus. Loodetavasti hakkab meil vähemalt suvel külalisi käima, lapsed tulevad siia ja saan ikka ka inimestega suhelda. Muidu nagu väga kurb olukord. Mul on hetkel tummine identiteedikriis, ma justkui ei ole peale töökohaga lõpetamist enam mitte keegi. Selline täiesti kasutu eluka tunne on. Kuna olukord on mu jaoks harjumatu, siis ei suuda veel ka nautida seda, et mitte kuhugi ei ole vaja minna. Kui oled ikka mingi… maitea… nii umbes veerand sajandit järjest olnud väga hõivatud nii tööde kui õpingutega ja siis äkki on alles ainult õpingute saba, siis tõesti ei oska olla mitte kuidagi.

Meil on hea meel, et me äri letid on taaskasutatud ja suur poeg on neist teinud oma tüdrukutele lauad. Sellised ajalooga nagu. Mia laud:

Ja Elina laud:

Mardil olid mingid IKEA-st ostetud lauaosad, millele oli vaja plaat peale ehitada ja meie letipaneelid sobisid sinna ideaalselt.

Ega mul ei ole häda midagi. Tuba on soe, kõht on täis, rahapuudust ei ole ja ma küpsetan selliseid mandli- ja kookosjahust saiu, õhulisi, maitsvaid:

Et siis hakkabki tõeks saama mehe unistus back to the fifties…

P.S. Kõigist töökohtadest, kuhu olen kandideerinud, olen saanud äraütlemised. Loodetavasti lepib töötukassa konsultant sellega, kui ütlen, et ei kavatse rohkem kuhugi kandideerida, kus terve suvi ilma puhkuseta töötama peaks. Vbla sügiseks vaatan omale midagi.