Lapsel kraad kaitstud

jaanuar 14th, 2021

Ruthi kaitses täna hommikul magistrikraadi:

P.S. Paistab nii, et tuleb veel üks cum laude perekonda 😀

Nad on päriselt olemas

jaanuar 12th, 2021

Kohtusin täna vandenõuteoreetikuga. Olen küll lugenud, et on mingid inimesed, kes eitavad koroonaviiruse olemasolu ja levitavad igasugu udujutte sel teemal, aga olen ikka mõelnud, et lolle on igal pool ja õnneks on nad vähemuses. Et mina neid ei tunne ja… Täna paraku seisis üks selline mul leti ees, täitsa viisakas keskealine naine, korraliku haridusega, ettevõtja ja muidu tubli inimene. Seisis seal ja rääkis mulle imelugusid. Näiteks sellest, et koroona ei ole mingi teistmoodi haigus kui tavaline gripp ja paanika selle ümber on kunstlikult üles puhutud. Kui ta sinnani jõudis, et koroonasse pole keegi surnud, siis ütlesin, et minul on juba mitu tuttavat sellesse surnud ja olin imestunud, et ta ei hakanudki vastu vaidlema. Lisaks väitis ta, et covidi vastu vaktsineerimise mõte on levitada sedavõrd palju tüsistusi, et Eesti rahva arvu vähendada 25%. Küsisin viimaks, et kust sa võtad kõik need jutud ja siis ta soovitas mul guugeldada, et on olemas vastavad lehed. Pobisesin midagi, et olen teaduseusku, aga eks teadus ka muutub kogu aeg ja muidugi võib juhtuda, et tänasel vaktsiinil on pikemas perspektiivis mingi negatiivne mõju, sest pole jõutud uurida ju. Üritasin juttu mujale viia, et ei tekiks ebamugavat olukorda, kus ma pean inimesele ütlema, et kuule, sa oled ikka täitsa lollakas, ise samal ajal teen talle arvet ja tahan, et ta mulle raha maksaks. No ei saa ma klienti paika panna sedasi. Aga oleks tahtnud küll.

Eluline

jaanuar 4th, 2021

Täna öösel kell 01:01 saabus meile Lucas. Sassu ristis ta küll juba ammu Vingervonniks, mistap kahtlustan, et uus ilus lühike nimi ei lähe suguvõsas enam hästi peale.

Ruthi saab nüüd nädalakese titele pühenduda enne kui oma magistrieksamit tegema hakkab. Just veidi enne sünnitust jõudis töö ära esitada.

Mul on selle semestri tööd tehtud, mehel üks õppedisaini asi veel esitamata. Üldiselt on meil väga hästi läinud. Ainult magistritööst on väga vähe valmis ja pole olnud aega sellele mõeldagi.

Aastavahetus möödus rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üüriline teiselt poolt seina ei saanud mitme päeva jooksul kaineks ja lasi meile vahepeal hullu vaibakloppimise tümmi. Uusaasta hommikul, kui me alles magasime, oli ta mehele kirjutanud, et kle, kas sõita viitsid. Kui ärkasime ja mees viimaks vastas, et küsida, mis värk on, naaber ei vastanud, aga tunnike hiljem nägin aknast, et vennike toodi koju politseibussiga. Vbla sellest tingituna, kui siis mees naabrile päev hiljem kirjutas, et keera väheke bassi vähemaks, sai ta vastuseks: kutsu politsei! Mitte et meil oleks midagi tegemist olnud sellega, et politsei naabrile taksot tegi.

Suvel ühe korra ma omanikule kaebasin üürilise peale, et see muusikat liialt kõvasti laseb ja tookord naaber isegi vabandas me ees. Seekord ma kirjutama ei hakka, aga vestluse kujul on olukord jäädvustatud juhuks, kui korteriomanik tahab äkki mingil hetkel kiirkorras üürilisest vabaneda. Kahjuks ta vist ei taha.

Üldiselt ma arvan, et kui inimene joob ennast täis ja kuulab muusikat nii valjult, et enda mõtteidki ei kuule, siis ta kardab iseennast või püüab millegi eest põgeneda (üksinduse, iseenda, oma mõttetu elu eest…). Masendav inimene.

Me käisime laupäeval antiigipoest kappi ostmas, sest FB andis teada, et seal suur soodukas on. Kuna mees on vigastatud, pidime tellima ka transpordi ja täna hommikul toodi me servant kohale. Olen sarnaseid kappe vahtinud juba pikemat aega. See konkreetne isend õnneks ootas poes kannatlikult mitu kuud kuni viimaks sai hind meile parajaks ja ostsime ta ära. Maksime 400 eurot, koos transaga. Sobib täpselt kokku teiste mööblitükkidega.

Uus kapp täidab kenasti ühe elutoa seina alumise osa ära ja ülespoole ja kapi ümber peame leiutama raamaturiiulid. Seintäis raamatuid hakkab loodetavasti töötama ka kui helitõke. Muidu üldiselt meil midagi läbi seina ei kosta, ei mingi jutukõmin ega telekas, isegi naabrimehe laste möllamist pole kuulda olnud. Ainult kui jorss tümmi kuulab, siis läheb käest ära. Kuna kolme aasta jooksul, mis siin olnud olime suurema remondi ajaks, polnud midagi läbi seina kostnud, ei pidanud me vajalikuks ekstra helitõkke ehitamist. See oli viga.

Sel nädalal me oma äri lahti ei tee, sest naine vajab puhkust. Osalt ka sellepärast kükitame kodus, et oodata on viiruse plahvatuslikku levikut ja inimesed on õudselt hoolimatud ega kanna maski. Mees peab küll vahepeal koosolekutel käima ja ma pean arvutitunde ette valmistama, ühte oma juhendatud õpilast aitama ja ainekavasid kokku klopsima, aga ei midagi väga tempokat.

Täna õhtul käisime kinos, vaatasime venelaste tehtud filmi Hõbedased uisud. Täitsa tore oli, kuigi naiivne stoori. Mees oli kinno minnes päris skeptiline, sest oli karta romantilist draamat, aga tegemist on pigem põnevikuga. Ma muidu venekeelseid filme ei suuda üldse vaadata, neid vahepeal Jupiteri peale ilmus hulgi. Aga selle filmi puhul ma ei pannud keelt tähelegi. Arutasime pärast, et see polnud mingi armastusfilm, see film oli haridusest. St et armastus oli niisama taustaks, et oleks mingi lugu, mille kaudu hariduse sõnumit edastada. 😀

Mees läks katki

jaanuar 2nd, 2021

Sättisime ennast hommikul kõndima minema ja mõtlesime, et viime ühe soojaga pakendid ära. Mees hakkas kraanikausi alt purki võtma ja siis see juhtus – tõmbas oma sõrmed katki mööda vaasi serva. Klaas lõikas nagu žilett, tükid väljas, nahatükid jäid vaasi serva külge. Mismoodi või millal vana suur lillevaas kraanikausi all katki läks, ei tea me kumbki. Igatahes kildudeks ta oli ja katkine serv seal ohvrit varitses.

Verd tuli mis hirmus ja saime üsna ruttu aru, et tuleb EMO-sse minna. Selgusid ka majapidamise puudujäägid – meil oli ainult plaastreid, aga ei mingeid sidemeid ega puhastusvahendeid. Tõin autost esmaabikoti, kust kulutasime ära kaks rulli sidet. Noh. Ja siis läksimegi kõndima – pakendikonteineri kaudu EMO-sse ja sealt apteeki ja siis kohe koju tagasi.

Üks sõrm sai paar õmblust ja teisele pandi need plaastrid, mis õmblemist asendavad. Mitu päeva ei tohi sõrmi kõverdada. Ja nagu pildilt näha, on vigastatud parem käsi, mis tähendab, et kirjutada ei saa ja isegi arvuti kasutamine on takistatud.

Mul sai ooteruumis üksjagu nalja, sest ajasin seal juttu valvetöötajaga, kes arvas, et Mrt on minu poeg. Midagi uut selles muidugi pole, et inimesed mu 46-aastast 26-aastaseks peavad. Sain lugusid rääkida. Ma alati teen seda, muidu inimene, kes mind mu mehe emaks on nimetanud, tunneb ennast halvasti. Proua vabandas segadust sellega, et meil olid maskid ees. Noh, jah. Mehel on maski kohal prillid, mis ta kortse varjavad, mul olid silmad värvimata, sest erakorraliselt majast välja jooksin ja laud on mul üsnagi silmade peal viimasel ajal, mis rõhutab vananemist. Ära kunagi lahku majast meikimata, naine! Sest tegelikult tekitab see mulle alati halba tunnet, kui mu vananemisele sedasi tähelepanu juhitakse. Tean küll, et mu mees näeb oma vanuse kohta patoloogiliselt noor välja, aga mu jaoks on sarnane olukord ikkagi stigmatiseerimine.

A pole vaja tänitada, et “ise valisid sellise elu 26 aastat tagasi.” Kust mina võisin teada, et mu mees ei vanane?

Head uut aastat!

jaanuar 1st, 2021

Sai söödud ja…

detsember 30th, 2020

Jõululaupäeva lõunasöök, lastega nagu ikka. Meid on juba 11. Kaheteistkümnes oli ka muidugi kohal, aga ema kõhus. Me veel ei tea, kas ta sünnib sel või järgmisel aastal.

Hästi elame. Ma aina imestan, kui hästi ikkagi.

Esimest korda 26 kooseluaasta jooksul ei läinud me mehega isegi jõululaupäeval kirikusse. Sest aeg on selline.

Jõulud tulevad siiski

detsember 23rd, 2020

Jõululõuna perega jäi siiski jõusse. Täna hakkasime sättima. Enne viisime metsakalmistule küünlad, mis põlevad paar päeva ja pärast vaaritamist käisime veel Kullamaa surnuaial ka. On kena soe ilm, Haapsalus viis kraadi sooja ja päeval paistis natuke aega isegi päike, justkui hakkaks kevad saabuma.

Kõigepealt tegin pannil köögivilju ja keetsin pohlamoosi. Pohlad korjasin suvel Saaremaalt (ise ka imestan, kuidas sinna sattusin).

Kuna plaanis oli suurem taignategu, sõitis mees vahepeal poodi ja tõi sealt köögikombaini. Oleme sellest vidinast siin majas pidevalt puudust tundnud.

ja siis läks lahti napoleonikoogi tegemine. Ülalpool pildil vahustan mune keedukreemi jaoks. Ma pole eluski varem ise napoleonikooki teinud, aga mehele on selle küpsetamine üks ilus lapsepõlve asi ja nii me ta ette võtsime.

Unustasin vahepeal taignale kahvliga auke teha ja siis juhtus ahjus suuremat sorti plahvatus.

Aga näed, valmis ta igatahes sai ja läks verandale külma kätte homset ootama (igatepidi kausi alla peidetud, raske kurgipurk kaitseks peal, sest veranda on remontimata ja seal võib olla hiiri).

Minu lapsepõlve asi on Naima piparkoogid, mida ma ise küll ei söö, ainult nuusutan ja imetlen.

Alles täna hommikul istusin me Haapsalu kodu teepoolses toas ja imestasin, kas ma tõesti olen siin? Mulle aeg-ajalt ikka tuleb selline imestus peale. Aga verandaga majas on väga mõnus kodune olla, eriti nüüd, kui toad on ka remonditud ja põrandad sirged ja puhtad.

Väikseid olmemuresid meil on, eelmisest nädalast saati oli näiteks kanalisatsioon umbes. Ise me seekord midagi teha ei saanud, sest ummistus oli tänaval linna trassis. Viimasel ajal on seda juhtunud mitmel korral, aga kuidagi nagu ise on lahti läinud või siis on mõnest teisest majast väljakutse tehtud. Mulle tundub, et see juhtub alati suuremate vihmade ajal. Kui tänavalt on kanalisatsioon umbes, siis me oma kaev naabri õuel on täis nii, et torude otsadki ei paista. Toast läheb mant siiski aegamisi minema tänu sellele, et kaev on veits madalamal kui me korter (ühendatud anumad). Täna helistas naabrinaine veefirmasse ja poole tunni pärast oli masin kohal. Päris kaua mässasid tänaval kuni viimaks torustik jälle läbi käima hakkas. Arvet me selle eest ei saa, sest probleem on teenusepakkuja trassis, mitte meie õuel.

Kuusk on meil muidugi ka, Saaremaalt oma metsast, taaskasutatav:

Tuleb lähemale

detsember 21st, 2020

Jätkuvalt on palju neid, kes me ärisse ilma maskita tulevad. Täitsa jõuetuks võtab. Üks klient küsis, kas ei tohigi siis ilma maskita tulla ja ma vastasin, et ei tohi jah. Ära ta ei läinud, jäi ukse alla küsimusi küsima, sai info kätte ja lahkus. Paaril korral olen näinud, et klient läheb ukse tagant minema, kui on lugenud silti, mis keelab ilma maskita siseneda.

Täna käis meil üks tatine vanamees. “Ühekordne” mask oli tal nii must, et vbla eelmisest kevadest saati kasutab seda. Minuga rääkides ta pidevalt näppis maski ja udis nina maski tagant välja. Õnneks ei toonud ta meile midagi remontimiseks, ainult konsultatsiooni tahtis ja ma sain kaitseklaaside taga ennast hoida.

Kodulinnas on palju koroonat, juba on tuttavaid haigeks jäänud ja üks meie klient suri. Ta polnud üldse vana, väga vitaalne pensionipõlve pidav proua oli. Elas ta koos oma pojaga, nad mõlemad olid haiged. Nüüd on see vanapoisist poeg üksi. Alles ükspäev mõtisklesin selle üle, kui kurb on elu, kui jääd emaga elama ja oma peret ei loogi. Eks ta on pikalt väga mugav, ema hoolitseb ja teeb süüa… Aga siis tuleb koroona või mõni muu kuri haigus ja oledki üksi jäetud.

Oleme otsustanud, et seekord Mrt perega jõule pidama ei lähe. Oma lastega ikkagi tahaks jõululõuna teha. Eks näis, kas on üldse seegi võimalik.

EDIT järgmisel päeval: Jälgisin eile vallavolikogu istungit ja lõpus rääkis vallavanem. Kuulasin siis töö kõrvalt ainult pealiskaudselt ja arvasin, et sain valesti aru, et vallamajas koroona sees on. Täna lugesin kodukalt, et ongi töötajad haigeks jäänud ja kuulsin ikka õigesti, et vallavanem ka koroonas. Väidetavalt neil kerged sümptomid ja töötavad kodust. Üks meie linna kooliõpetaja on ka nakatunud, aga see juhtus vist siis, kui õpilased olid juba koju saadetud. Tänaseks meil siin juba paarsada haiget.

Ja, krt, ikka tulevad inimesed meile ärisse ilma maskideta nagu pooletoobised!!! Ühele mehele ütlesin, et kui järgmine nädal oma kauba järele tuled, siis pane mask ette. Kuna ta vaatas mind imeliku näoga, siis lisasin, et meie siin oleme riskirühmas. Las tunneb piinlikkust natuke. Kui tunneb. Mitte et me täna oleks riskirühm…

Üks vanamees, kellel oli küll mask ees, koogutas mu leti ette pandud kaitseklaasi nurga tagant üle monitori mu laua kohale. Kusjuures mul on sinna tool ette pandud, et lähedale tulla ei saaks, aga selle ta lükkas kõrvale. Kui tegin märkuse, et need klaasid on siin põhjusega, siis jäi mind sellise näoga vaatama nagu ei saaks aru, mida ütlen. Ma varsti vihkan iga teist klienti.

Kestame

detsember 18th, 2020

Saime täna viimaks kätte oma tarkvaratehnika ja -disaini hinded, mõlemale tuli A ja keskmine hinne kerkis 4,7 peale. Aine sai meil tehtud juba peaaegu kaks kuud tagasi, aga tööd olid GC-s kõik hindamata ja semestri lõpp läheneb. Täna tuli peale hinnete väljapanekut ka õppejõult kiri, kus ta vabandas, et ootama pidime ja põhjendas viivitust olukorraga oma kodumaal Valgevenes. Ega me täna siin oma mugavas Eestis ei suudagi üldse ette kujutada, mis elu see on, kui inimõigusi rikutakse ja su lähedased saavad sellest puudutatud. Meil endal on ju vaatamata koomikutest koosnevale valitsusele ikkagi elu nagu lill siin riigis.

Võiks ehk mõelda, et nõukaajast tulnuna tean hästi, mida inimõiguste rikkumine tähendab. Aga üks asi on teada rahva ja perekonna ajalugu, hoopis teine asi on koledat tegelikkust ise oma nahal tunda. Väidan jätkuvalt, et minul oli õnnelik lapsepõlv ja noorusaeg vaatamata sellele, et piirid olid kinni. Meie maailm oli väiksem, aga see oli lapsele kasvamiseks piisav. Mulle tekitab suurt hämmingut, kui mu eakaaslased mingeid häireid enda elus põhjendavad NL-is kasvamisega, sest mulle isiklikult andis see pigem laiema silmaringi ja avarama vaate maailma asjadele, kui et võttis midagi ära või rikkus mu sees. Ma sukeldusin raamatutesse, kõik vaimu- ja kultuurielu oli ülimalt rikas, teater ka oli palju olulisem, kui ta mu jaoks on täna. Kellel nõukaajal oli turvaline perekond, nn tavaline perekond, keda KGB ei kimbutanud, seda võis ehk kurvastada teadmine, et elama peab suletud riigis. Aga süüa ju oli, soe kodu oli, suur vaesus saabus näiteks minu ellu alles millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ja sedagi aega koos karmide üheksakümnendatega saan täna meenutada kui rikastavat kogemust.

Kummaline, mis tundeid tekitab üks õppejõu kiri. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, millises olukorras reaalselt elavad täna inimesed Valgevenes.

Aga muidu üldiselt semestri lõpp läheneb. Meil on tegemata ainult ühe eksami asjad, üks väga-väga suur õppedisaini töö. Õnneks on pühad tulemas ja sellega saame mitu tööst vaba päeva, jõuame ehk õppida nii, et küll saab.

Tahaks veel ütelda, et inimesed, kandke maski! Ma nii jubedalt olen viimasel kahel nädalal klientide peale pahandanud, et inimesed ei saa aru, et ka väikesesse ärisse tulles tuleb kanda maski. Silt uksel ei tähenda justkui mitte midagi. Üks mees oli isegi nii ülbe, et hakkas nõudma, et kui meie käsime oma äris kanda maski, siis peame selle talle ka andma. Mrt vihastas tolle avalduse peale sedavõrd, et rehmas käega, keeras kliendile selja ja tegeles oma asjadega edasi nagu meest ei olekski ruumis. Ma vastasin kliendi küsimisele, kas üht teatud toonerit on, et ei ole ega saa ka meie kaudu tellida. Muidugi oleks saanud, aga selliseid hoolimatuid tüüpe me lihtsalt ei teeninda. Kaalusime isegi hakata konkreetselt ütlema inimestele, et neid, kes maskita tulevad, me ei teeninda. Või siis paneks ukse lukku ja laseks sisse ainult need, kellel mask ees. No me nii äärmuslikuks ei lähe ilmselt. Õnneks on meil nüüd terve pika leti ees kaitseklaas ja ma saan turvaliselt sinna taha varjuda.

Apua

detsember 8th, 2020

Tuleb mulle hommikul klient poodi, mingi noor mees, ilus selline. Maski ees ei ole ja ise seletab: “Vabandust, ma olen maski vastane!” Noh. Teeb siis Mrt lõunaajal ta süleka jahutuse korda, see tegi hullu traktoripõrinat enne (ma seda ei taht seestpoolt puutuda, sest olen tolmuallergik). Jube lammutamine oli, vastik mudel, mis tuleb algosakesteks võtta. Testisin üle tunni, kõik vaikne ja ilus, probleem lahendatud. Ja siis tuleb vennike (ilma maskita) arvutile järele ja makstes kommenteerib: “Väike õlitamine 40 eurot???” No mida sa selgitad sellisele, kes isegi maski kandmise vajadusest pole aru saanud?

Perekonnas arutasime pärast, et mida sellistega teha. Mrt ütles, et hinnakirja tuleb täiendada – ilma maskita tulijale on teenusele topelt hind ja suur poeg lisas, et pangu me pluss 45 eurot maskita sisenemise eest. Et pole oluline, kas tõi midagi remonti või mis ta siit üldse tahtis, kui maski pole, siis maksab. Et see oleks siis nagu taksosse istumise tasu.

Kui hoolega pilti vaadata, siis on näha, et meil on leti ette klaas riputatud. Tänaseks on allserva pandud must teibiriba, et paremini näha oleks ja kliendid ei üritaks klaasist läbi tulla. Teine klaas tuleb veel, siis on välistatud see, et kunded mul leti peal lösutavad. Mul on see juba pikaajaline probleem, et kui kliendi arvuti on leti peal ja sellega midagi toimetan, siis inimesed vajuvad mulle peaaegu peale üle leti, et paremini näha. Mitte üks ei teadvusta, et peaks 2-meetrist vahet hoidma või et üldse on teenindajal mingi isiklik ruum. Lisaks käivad väga paljud siin ilma maskita, kuigi meil on uksel silt, et ainult maskiga võib siseneda. Millegipärast peetakse avalikuks ruumiks ainult suurt kaubanduskeskust, kui ometigi on ju öeldud, et isegi väike iluteeninduse koht on avalik ruum.

Olen siin mõlgutanud mõtet, et kui koroonaga väga jamaks läheb, ma panen selle putka kinni. Või siis nelja päeva asemel töötan ainult paar nagu möödunud kevadel.

Ülikoolis on meil käes semestri lõpusirge. Või lõpukõver pigem. Loodan sel nädalal oma praktikatundidega valmis saada. Nädala lõpus on kaks arvestust, siis veel praktika arvestus enne jõule ja üks eksam jääb jaanuari. Hullult ruineeriv on rööprähklemine, mingit vaba hetke üldse ei ole, ainult töö ja töö ja praktika ja õppimine ja jookse muudkui ühest kohast teise. Aga mis sa, vanainimene, ikka muidu teed, eks? Koormus on meil sel aastal siiski väga väike võrreldes esimese magistriaastaga. Mrt jälgib, kuidas ta töökaaslased, kes tänavu sama teed alustasid, oma õppetükkide käes vaevlevad. Meil see kõikse hullem koormus on ikka möödas, ma arvan, kuigi magistritöö veel puha pooleli. Mulle tegelt meeldib uurimusi kirjutada, andmeid analüüsida ja muud taolist, aint “anna mulle andmeid vanemuine!” nagu ütleb Grete. Andmetega tuleb ilmselt jama.

Ega mul muud kurtmist ei olegi, kui et kaasinimestel võib raske olla ette kujutada, mida mu tänane koormus tähendab. Ma ei ole eriti võimeline suhtlema väljaspool perekonda, tööd ja kooli. Tahaks püsida ainult enda tegemiste lainel, muidu lihtviisiliselt põlen läbi.

Ma siin üldiselt olen jube ego, harjutan seda asja. Õppimine ongi üks kõige egoistlikumaid tegevusi üldse. Okei, et kasu rahvamajandusele ja ühiskonnale ja muu taoline, aga peamiselt me püüdleme siin ikkagi egoistlike eesmärkide poole. Lisaks püüan harjutada ennast ükskõiksemaks, et suudaks kõike kergemalt võtta, aga see on täiega raske ülesanne. Ei oska ega hakkagi vist oskama. Aga harjutan järjekindlalt või kui järg kaob, siis üritan seda endale vähemalt meelde tuletada. Sest elu on ajalik ja lühike.

Täna üks naine küsis mu käest, kui ta arvutit korda tegin ja talle igast asju õpetasin, et kuidas te küll nii tark olete. Vastasin, et teen ju neid asju iga päev. See on väga harv, kui mulle ka midagi head öeldakse. Enamasti küsitakse, kas siin siis mingit spetsialisti ei olegi. Enamus mehi ei usalda mind üldse ja selleks, et nad ikka edaspidi ka oma arvutid siia remonti tooksid, ma üritan jätkuvalt varjata, et olen neid parandanud. Sest mu mees on kaubamärk, mis müüb. Ma olen pelgalt oma mehe vari. Ja mul on sellest täiega kopp ees, et mind ei usaldata, kuigi töötan siin juba 20 aastat. Noh, paneme aga edasi.