Ühed lugud

Kuuajane puhkus on möödunud nagu transis. Sellest me peame nüüd ärkama. Aga tõesti, selline tunne on, et vajusime justkui terveks kuuks mingisse ehitusseisundisse, nägemata muud enda ümber. Ja kui siis silmad avad, avastad, et uups, meil on puhas maja, siledad soojad ja ilusad põrandad, sirged valged laed, puhtad seinad… Kuidas see kõik üldse juhtus? Ja miks me nii väsinud oleme kogu aeg?

Kahe suurema toa remont oli meil lükatud kuhugi määramatusse kaugusesse, sest kogu aeg tundus, et ei ole piisavalt raha ega aega. Kogu aeg oli, et “ükspäev kui…” Kuni Mrt otsustas, et võtab soomepapid üles ja vaatab, mis seisukorras me põrandad on. Ta ainult vaatas. Üks asi viis teiseni kuni otsustasime, et kui juba siis juba. Puukuur jäi ehitamata ja sellega pole kiiret, ta ainus võlu sellel suvel oleks olnud, et aed oleks saanud kinni ehitatud. Aga noh, tagantnaabriga on meil jätkuvalt otseühendus, võime vabalt teineteise aeda jalutada, sest suur tükk tara on maha võetud juba sellest ajast, kui siit vanad kuurisarad lammutasime. Vähemalt lammutuspuidu mäed on ära veetud ja õu ka natuke puhtam.

Kahe toa remont alates lammutamisest ja tühjendamisest kuni lõppviimistluseni välja on läinud kokku maksma ligi 4000 eurot. Et siis paar tonni toa kohta. Võib vaid ette kujutada, mis see kõik oleks meile maksma läinud, kui oleksime tellinud sama töö ehitajatelt.

Kui ikka kõike oskad, ei ole karta miskit 😀

Mina täna üldse midagi kasulikku ei teinud peale selle, et käisin põldmarju korjamas. Põldmarjadega teen talvel mandlijahust purukooki. Mrt lakkis ahju, aga ainult ühe raundi, sest õhtuks lakk alles naksus ja teist korda värvida ei saanud. Ma ei värvinud mitte midagi, kuigi mu tooliprojekt on ikka veel pooleli. Veranda oli liialt ehituskola täis, ma ei mahtunud seal kuskil värvima ja kui mees oma tavaarid viimaks kokku korjas, oli õhtu käes ja naisel jaks otsas. Tavaline “kärss kärnas ja maa külmand” keiss.

Mees tegi hommikul ka paberist šabloonid valmis, mille järgi ahju ümbrusse plekid tellida. Tahaks ühte valget ja ühte kuldset plekki.

Eile istusin elutoa selles nurgas, kus mu lapsepõlves ka oli diivan ja seina peal pommidega kell ja tundsin ennast väga kodus. Ma üldiselt ei mõtle sellele, et see maja siin on mu lapsepõlve armas koht, sest oleme vanadele mälestustele kordades uusi peale kuhjanud, siia oma perekonna mälestused loonud. Aga eile tundsin ennast siin nagu oleks ajaränne toimunud. Naimal olid toad alati väga puhtad. Võibolla sellepärast, et viimaks ometi toad puhtaks ehitasime, see vana aja tunne mul tuli.

Meie suurepärase puhkuse lõpetuseks jäi veel ahjule uus lakk peale panna. See töö toimub homme, viimasel vabal päeval. Palgivaha sai otsa ja kaks seina sellepärast tegemata, aga küll saab. Tasub meenutada, et tänavu suvel pidime ju ainult puude katusealuse ehitama, mis jäi tegemata ja mis pole üldse oluline.

Täna on ahju ümbrus krohvitud, üks sein vahatatud, palju liiste pandud ja üks uks värvitud.

Kes töödega varahommikul alustab, see jõuab veel isegi puhata ja mängida. Läheme ratastega sõitma.

Täna on elutoa üks sein saanud liistud, ahju ümbrus mõlemas toas on betooniga ääristatud, üks uks on lühemaks saetud, elutuppa viimane riba parketti pandud ja kõige lõpuks tõmbasime teepoolse toa kahe seina palkidele peale valge vaha. Vahaga palkide katmine tundus algul täielik feilimine, aga nüüd me vaatame, et kannatab nii elada küll. oleme mõne seina jätnud plaatidega katmata peamiselt sellepärast, et meile endale meeldib imetleda ammuste aegade ehituskunsti. Näiteks ühes toas on näha, kus enne on olnud aknad ja kuidas palgid on seotud. Täna ma avastasin, et osade palkide vahel ei olegi vist sammal, vaid tundub olevat punavetikas. Nüüd see enam nii väga puna ei ole, pigem valge. Igatahes oleme otsustanud, et kui ühel päeval enam ei taha, et pooled seinad toas on nagu peenema linnakodaniku kodus ja pooled nagu naabrimemme laudas, saame need alati katta plaatide ja tapeediga. Hetkel ei jaksa rohkem mõelda ega ammugi enam midagi suuremat ehitust teha.

Eriti tähelepanuväärne on, et täna on see päev, kui saime viimaks segumasina koos juurde kuuluva nodiga õue pealt ära koristada.

Meil on väga suur panipaikade puudus ja tegelikult ka ruumipuudus. Need palkseinad ei jää tulevikus eriti paistmagi, sest siia on planeeritud suuremad mööblitükid. Elektrikapi lasime tuppa panna, sest sellele puudus parem koht. Nüüd oleks vaja see ka millegi taha või sisse peita.

Lõpetuseks pisut loodust.

Täna said valmis elutoa sein ja lagi, mees jõudis enne veel ahju juurest vana betooni lõhkuda ja seina krohvida. Ma parandasin vanu toole, et saaks neile teise värvikihi peale tõmmata ja põhjad külge panna. Esimese tooli pidi küll mees laiali peksma, sest mu jõud ei hakanud peale. Seda ta liimis ka, aga teise tegin põhiliselt üksi.

Millalgi seina ehitamise ajal hakkas naabrimees rasket rokki kuulama. Esimest korda täheldasime, et tümakas kostab läbi seina. Muidu ta vist üldiselt kuulab muusikat kõrvaklappidest, aga vbla täna talle hakkas viimaks me ehituslärm närvidele käima, et tasakaalustas seda või midagi.

Naabrimees rääkis täna Mrt-le, et ta korteris on ka kõik põrandad kõverad ja kui auto vihma ajal aknast mööda sõidab, siis viskab vihmavett aknaraami vahelt tuppa. Tal on sellepärast aknalauale rätikud pandud. Nende ta kõverate põrandate peale on pandud laminaat ja seintes on tal kips. Loodame, et omanikud ei lase teisel majapoolel ära mädaneda ja millalgi ikka päris remondi ka teevad.

Me peame vaatama, et katuse vahetamise suvi oleks kuiv, muidu keerame oma remondi ka pekki.

Lõpetuseks üks kardinapitsi lähivaade. Passib kenasti tapeedi roosidega 🙂

Kuna rikkusin eile tüllkardinad ära, õmmeldes need liiga lühikeseks, tegin täna parandustööd. Ostsin kangapoest üheksa meetrit pitsi ja õmblesin kardinatele neist pikendused. Käsitsi õmblesin juhuks, kui tahan millalgi kardinad välja vahetada, sest siis saan pitsid kergesti lahti harutada ja taaskasutada. Igasugune pits on talumatult kallis, aga kui müüakse 75%-lise allahindlusega, võib laristada. Nüüd tunduvad kardinad õiged.

Alustuseks meenutus sellest, milline me teepoolne tuba nägi välja veel paar nädalat tagasi:

Aga täna on nii:

Täitsa nagu väga teine. Pildilt ei saa ju aru, mis siin kõik põranda all ja seintes tehtud on, aga igatahes hullult palju on tehtud. Täna muud ei jõudnudki kui kardina projektiga tegeleda ja ma selle tulemusega ei ole üldsegi rahul. Mehe meelest on kõik ok, aga tegelt on kardinatega nii nagu meeste pintsaku varrukatega – on elementaarne, et triiksärk peab varruka alt teatud määral välja ulatuma ja seda mõni ei pane üldse tähele kui on valesti. Omast arust mõõtsin kardinaid niipidi ja naapidi ja ikkagi õmblesin need liiga lühikeseks. Tahtsin, et kardinad ulatuksid maani, aga tegin mingi jura nendega. Üheksa kardinat korraga õmmelda on minusugusele ilmselgelt liiga palju.

Aga see-eest õnnestus Mrt kardinapuu leiutis ideaalselt. Selleks oli vaja kaks viiemeetrist terasest toru, mõned mutrid, keermelatt, liblikmutreid ja veel mingeid vidinaid seinakinnituseks. Kogu kronstein läks maksma 28 eurot (selle asemel, et maksta üle saja valmis kardinapuude eest).

Tänane pildijoru:

Mehe kardinapuu tuli äge välja. Minu õmblustöö läks pekki. Korrutame teineteisele pidevalt, et ükskõik, kuidas meil ehitus välja kukub, igal juhul on tulemus parem, kui oli enne.

Tänane päev algas üle hulga aja pika jalutuskäiguga. Sest suvi on ja muidu me üldse ei saa päeva jooksul uksest välja. Enne teepoolse toa tapeedi panekut käisime Samblas üht-teist vajalikku soetamas ja leidsime elutuppa kolmeeurose tapeedi. Päriselt oligi nii odavaks hinnatud, et kolm eurot ja mingid sendid rulli kohta. See tapeet läheb ainult ühte seina, peaksime kolme rulliga välja tulema.

Pilt natuke valetab, pruun muster tuleb tegelikult veidi enam esile. Meile tundus, et see tapeet sobib hästi toolikanga ja muu vana mööbliga. Mõtlesime nii, et kui seinas ei ole nii hea kui kujutlesime, siis võime ju iga kell uue tapeedi panna. Kolmeeuroste rullidega pole kahju eksperimenteerida. Olime enne just käinud disainipoes katalooge vaatamas, kus tapeedirullide hinnad algasid kõik kuskilt 50+ eurost. Seal oli igasugust ilusat kraami, aga seekord ükski tapeet seal päriselt ei kõnetanud.

Eile ostetud tapeet sai täna seina.

Pildilt paistab tumedam kui tegelikult on. Fliistapeeti on mugav panna, sest liim kantakse seinale, mitte tapeedile. Liistud on niisama katsetuseks pildile sätitud. Aknapõsed jäävad tegemata seniks kuni fassaad korras ja saab aknad õigesse kohta liigutada.

Ostsime õhtul Jyskist pimendavad kardinad ka ära. Olen nendega veidi rahulolematu, sest poe valguses olid kardinad täpselt nagu kohatine beež toon tapeedi sees, aga kodus tunduvad need veidi liiga rohekad. Vahetama siiski ei lähe, sest valgus hakkab kardinatele paistma peamiselt tagantpoolt ja pisuke tooni erinevus ehk ei jää häirima. Vähemalt läheb kanga tekstuur tapeedi faktuuriga kokku, on selline natuke nagu labane linase moodi kude. Vaatasin praegu e-poest, et ostetud kardinad peaksid olema liivavärvi, mida nad tegelikult ei ole, sest kollakat pole midagi. Poes tundusid hallikad beežid, aga ilmselgelt olen ma värvipime.

Tundub nagu suht väheviljakas päev, aga õhtuks väsitas ikka päris ära. Homme peaksin tegema jälle ühe värviralli.

Eile õhtul ei suutnud ma uinuda, sest käsi jubedalt valutas. Parema käe ranne, pöidlaliiges ja kämblaliigesed, kõigil oli vastik piinav valu ja otsisin asendit, mis vähegi asu annaks. Mul juhtub selliseid asju, kui suuremaid värvetöid teen. Kusjuures täna avastasin, et oleksin pidanud veranda ukse ka üle värvima, sest teepoolsesse tuppa sai juba parkett maha ja nüüd pean seda paberilahmakatega kaitsma hakkama kui värvin.

Käisin linnast tapeete otsimas, ainult ühe sobiva leidsin. Homme saab selle ehk seina. Kardinad vaatasin ka välja. Mees pani viimased plaadid seina ja võõpas need üle, korsten sai ka teist korda üle tõmmatud.

Liistud juba ootel 😀

Mrt lammutas eile korstna ümbrust, ladus seina ja korstna vahele kivid ja krohvis kogu kupatuse. Krohvimine on ainus töö, mis teda tõeliselt närvi ajab, see lihtsalt ei meeldi talle üldse, aga tehtud igatahes sai. Ühest toast. Elutoas ootab see kõik veel ees.

Ma ei jaksanud eile mitte midagi teha, ainult keetsin ja küpsetasin ja niitsin muru. Täna alustasime juba varakult. Mrt kruntis mingi totaka värviga korstent, see tuleb kõik veel valgega üle teha. Üks lagi sai valmis. Ma kraapisin ustelt lahtist värvi maha ja proovisin kuumaõhupuhuriga uksepiitu puhastada. Selle riistaga ma kaua ei jamanud, sest palkide vahel on sammal ja takk, liiga tuleohtlik. Mees oli mulle vargsi tulekustuti külje alla sokutanud, aga ega polnud seda vaja. Korraks tuli mul juba mõte, et võtaks uksed eest ja teeks õues värvist puhtaks, aga siis mul oleks ühe uksega läinud terve nädal, ma arvan. Sellist nädalat mul pole. Esimesel suvel korrastasin verandauksi ja see oli nii suur töö, et ma muud õieti puhkuse ajal ei jõudnudki. Sai siis nii, et võõpasin mõlemad uksed valge värviga üle ja jõudsin ühe tooli ka teist korda värvida. Kella kaheks oli see mul tehtud. Vahepeal käisin poes ja tegin süüa, peale sööki värvisin uksed ja piidad teist korda üle, sest esimene kiht oli kenasti kuivanud. Mingi ilus see töö ei jäänud, aga puhas vähemalt.

Uksi ei kannata väga lähedalt vaadata, aga ehk ei olegi vaja, sest meil on muud, mis pilku püüab.

Eile leidsime antiigipoest oma elutoa lauaga sobivad toolid, neli tükki.

Mrt hakkas juba ka teepoolses toas seinu korda tegema.

Õhtuks jäi nii, mees lõpetas töö alles peale poolt kümmet. Natuke villa jõudis isegi seina panna. Aknapõsed jäävad esialgu tegemata, sest enne tuleb korrastada fassaad, mille käigus peab aknaid väljapoole tõstma. Lähema aasta ega ka vist paari jooksul seda ei juhtu. Niigi oleme juba ületanud kõik oma plaanid. Hakkasime natuke elutuba tegema, aga nüüd on nii, et teepoolne tuba saab enne valmis. Veider mõeldagi, et aknaalune ei ole enam mullahunnik, mille peal lauavirn. Et ei peagi enam suvalisi vaipu seina äärde sooja hoidma toppima. Et põrandad ei haise enam. Ja teepoolsest toast läbi minnes ei pea kurvi võttes käppa maha panema, sest põrand pole enam kaldu.

Õhtuks on meil mõlemal toss täiega väljas.