Katuste puhastamise tripp

juuli 29th, 2021

Ausalt öeldes ei oleks üldse tahtnud Saaremaale sõita, sest üle mere pääsemine on eriliselt problemaatiline peale seda, kui Tõll sadamakaid rammis. Minnes autole piletit bronnida ei saanud, aga kuna meil on puhkus, siis mõtlesime, et mis see väike passimine meile ikka teeb. Ooteaeg oli esmaspäeva pealelõunal kaks tundi, kolm suure praami täit läks enne ära kui viimaks pardale saime. Tagasi tulles õnnestus isegi pilet ette osta, aga alles kolmapäeva õhtuks üsna hilisele reisile. Tagasiteel sadamasse sõites jõudsime õnneks enne kohale kui sissetulevad praamid autosid maha laskma hakkasid, muidu oleksime vist üldse maha jäänud. Autode saba oli maanteel meeletult pikk ja enamus juhte on nii jobud, et seisavad keset teed. Kui järjekord oleks teepeenral, poleks probleemi neist mööda sõita ka siis, kui autoderivi vastu tuleks, aga keegi seal seismist ei reguleeri ja ootajad parema meelega ei laseks kedagi endast mööda. Üks vanamees pidas vajalikuks meile oma kehakeelega isegi pahameelt avaldada, et suvatsesime oma ettebronnitud reisi kasutama suunduda järjekorrast mööda sõites.

Suvilasse sõidu üks eesmärk oli puhastada katused, aga mees tahtis ka oma uue akutrimmeriga lõbutseda. Niita seal midagi ei olnud, sest paar nädalat tagasi alles käisime ja muru polnud kuivaga üldse kasvanud. Suurema osa ajast mina lihtsalt päevitasin, lugesin ja vahtisin terrassil kõõludes metsa. Null sääske ja parmu. Hommikul, kui mees jooksmas oli, nägin õue peal pikutades üht kena kitsekest me õunapuude alt läbi kepsutamas.

Suitsutasime kana
Neli tundi suitsu oli ilmselgelt liiga kaua, aga maitses hea ikkagi
Tegin eelmisel õhtul grillimiseks kiire marinaadi
Öö me õuel
Vaade meie õue kohalt merele
Katusereha tuunimine
Kuivanud okste saagimine

Nats olime turistid ka.

Ninase
Koguva, Juhani tiiva all
Kõveraks sõidetud kai, jube tüütus

Ma vist ei tahagi üldse enam suvel Saaremaale minna, sest meeletud turistide hordid on liikvel ja väga keeruline on üle mere pääseda. Suvemajas oli siiski ütlemata mõnus olla, täielik vaikus ja rahu. Me naabritele ainult lehvitame, ei ole sakslastega juba mitu aastat suhelnud. Meile väga hästi sobib olla suvilas selline ignorant, sest tohutult väsitavaks läks kõik külaelu muidu. Arvaku meist, mida tahavad, meile on olulisem oma üksinduse nautimise koht tagasi võtta. Ma üldse olen selline tüüp, kes ei kannata mingit sunnitud suhtlemist pelgalt sellepärast, et nii on viisakas. Nüüd, kus neil on müügilett oma õuele ehitatud, ei ole enam juhtunud ka seda, et sinepituristid meie õue peale valguvad. Muidu üldiselt nende pleiss näeb välja nagu mustlaslaager.

Meri on meie juures nii külm, et isegi jalgupidi sees olles tuleb tunne, et kohe saan külmakrambi. Mees käis siiski iga päev korra ka ujumas.

Uus uks ja väike tähistus

juuli 29th, 2021

Pidime mu sünnipäeva lastega tähistama 24. juulil, aga väikesed mehikesed olid tõbised ja lükkasime pidutsemise määramatusse edasi. Hea nali oli muidugi see, et Mariannele unustasime öelda, et pidu ei ole ja kui siis oma seene-hakklihavormi ja kohupiimakoogi õhtusöögiks valmis saime, laekusid meile kaks külalist, kes neid konsumeerida aitasid. Millal ülejäänud rahvaga pidu tuleb, ei teagi. Kusjuures Mardi pere saabus nädalaselt puhkusetuurilt Haapsallu ja kuna nad väga hilja tulid, jäid ka ööseks.

Meie juurde ööseks jäämisega on see lugu, et oma lapsi ikka alati majutame. Teepoolne tuba on meil nüüd kontorituba, aga sealse diivani saab lahti tõmmata ja paar inimest mahuvad ära. Ainus jama on selles, et iga kord, kui keegi meile ööseks jääb, olen mina unetu ja vahin keset ööd lakke kolm-neli tundi. Ma lihtsalt ei saa ennast vabalt tunda, kui rahvad on majas, sest magame paljalt ja soojal ajal tahaks ka tekki mitte peale võtta. Peame oma magamistoa ukse lahti hoidma, sest jahutav pump on elutoas ja ma ärkan iga krõpsu peale üles, mis majast kostab. Mees on samasugune ergu unega, see on meil mingi vananemise nähtus vist. Olen nüüd puhkuse ajal saanud oma unerütmi täitsa hästi korda ja magan kogu öö, aga ainult siis, kui oleme mehega kahekesi majas. Sellised veidrad vanainimesed.

Laupäeva õhtu oli ilus, soe ja vaikne, jalutasime lastega linna peal. Enne tegi mees õuel mõned perepildid.

Sumilane pildistas
Vanainimesed puhkehetkel

Pühapäeval veetsid noored lapsevanemad hulga aega tennist mängides ja ma käisin tüdrukutega lossihoovi mänguväljakul. Krahviaia tennisekeskus asub me enda tänava otsas, see on nüüd kenaks ehitatud ja igati mõnusate tingimustega.

Natuke aega tüdrukutega passisime, mis need lapsevanemad seal teevad

Kuna sünnipäev jäi ära, siis toimus ehitus ja remont. Tellisime viimaks säästuukse asemele väheke toekama. Uks, mille rahapuuduses neli aastat tagasi Hansapostist tellisin, hakkas juba ka kõveraks muutuma ja lengi vahelt paistis valgus läbi. Peamine probleem sellega oli, et link ei liikunud vabalt ja avama pidi ust sellise trikiga, et võõrad näiteks seda ust üldse lahti ei saanudki. Nüüd käib uks täitsa vabalt, lausa lust on sisse-välja käia sellest.

Mrt naudib täiega oma vana auto supervõimeid, isegi välisuks mahtus sisse
Vaeneke Hansaposti säästukas
Uus uks on vineertahvlitega, mulle palju meeldib
Siin veel ukse ümbert tegemata, Mrt ääristas ta ajutiselt puiduga

Ukse ümbrus sai ajutiselt ääristatud sellepärast, et nagunii tuleb seda liigutada siis, kui maja väljast vooderdatud saab.

Teen siin nüüd pausi, suvilatripp väärib eraldi postitust.

Puhkuse- ja reisijuttu

juuli 29th, 2021

Kõik mu nüüdseaja postitused algavad tõdemusega, et blogida ei viitsi või pole aega või pole tahtmist. Sündmusi jookseb peale ka sellise hooga, et vaevu jõuan pildid arvutisse salvestada. Juulis oleme üle keskmise palju ringi uhanud kolmepäevaste sutsakatega – saarele, Riiga, Stocki ja jälle saarele. Sünnipäeva pidamine lükkus edasi, sest lapsed kutsusid meid Rootsi kruiisile ja vist esimest korda elus tervitasin uut eluaastat Läänemerel.

Reisida julgeme, sest oleme vaktsineeritud, siiski ajab jubedalt närvi, et piiridel puudub igasugune kontroll ja laeval pannakse ohjeldamatult pidu suurtes rahvamassides. Maske kannavad ainult teenindajad. Meil olid EL vaktsineerimistõendid kaasas nii Lätis kui Rootsis, aga need ei huvitanud mitte kedagi. Vabalt saavad riiki sisse ja riigist välja igasugused tondid, ole sa terve või tõbine, vahet pole. Niisuguse korralageduse nägemine võtab reisimise isu ära. Lätis oli vähemalt maskide kandmine kohustuslik ja seda nõuet väga hoolega järgiti, Rootsis mingeid piiranguid ei olnud ja vaid üksikuid maskis inimesi nägime. Suvine Stockholm on nagu alati rahvarohke ja massidega kokkupuuteid saime vältida ainult nii, et metrood ei kasutanud ja käisime jala terve aeg.

Laevas oli muidugi palju tuttavaid nii reisijate kui personali hulgas, mitut endist kolleegi nägin. Ausalt öeldes imestan, et see firma üldse veel elus on, sest laevad seisid pikalt. Kokkuhoidu on näha mitmel pool, personali pole laevas vist iialgi nii vähe olnud ja rootsi laua toiduvalik oli küll suur, aga üldse mitte hea. Edasiminek on see, et nüüd saab ka Rootsi liinil toidu juurde jooke kraanist lasta. Arutlesime, et seda oleks võinud nad teha juba varem, sest ilmselgelt on firmale odavam pakkuda paketi hinna sees piiramatult veini selle asemel, et palgata mitu teenindajat.

Stardime
Üks õhtusöök
Hommikusöögilauas
Proua sai omale uued prillid
Mehel oli vaja keset kruiisi väheke tööd teha
Üle 23 tuhande sammu, mõnus spordipäev
Ilm oli imeline, nautisime õhtut skääride vahel

Täitsa tore oli üle hulga aja Stockis käia, veits nagu nostalgialaks. Samas ma iga kord sinna kruiisile minnes mõtlen, et järgmisel korral jääme hotelli. Nüüdsel ajal on hotelli jäämisega see jama, et tuleb võtta kaks ööd, sest laevad iga päev ei käi. Aga kokku neli ööd ei tahaks kodust ära olla. Kolmepäevased tripid on täpselt parajad. Nüüd juba tunnen, et aitab küll, reisimise norm on selleks suveks täis, tahaks rahulikult kodus olla.

Tööd

juuli 20th, 2021

Kirsisaak oli seekord 3,5 kg, osa jätsime puu peale, et lapsed saaksid võtta.

Mrt pani majale uue harjapleki.

Liiva- ja killustikuhunnikud sõidutas teise kohta, sest ootame masinat, mis õue pealt vana pinnase ära viiks.

Mees lõhkus kuuri eest koobaka eterniitkatuse ka maha, see hakkas juba pähe tulema.

Saare- ja Lätimaal käisime eelmisel nädalal, muidu peamiselt lihtsalt oleme.

Juhuslikud talgud

juuli 4th, 2021

Ei teagi kohe, kust otsast alustada. Võibolla külmkapist, mille ostsime omale uue, et saaks vana kapi anda Ruthile seniks kuni ta oma köögi valmis saab ja sinna midagi kobedamat leiab. See on tõesti väga vana külmkapp, juba oma neli korda kolinud. Värk on selles, et Ruthi ostis omale maja. Ma siin avalikus ruumis ei taha täpset asukohta ütelda, aga tegelt on nii, et laps läks nagu juurte juurde tagasi. See maja asub külas, kus on elanud Ruthi kõik vanavanemad, seal on mu isakodu, mu ema ja isa on seal pidanud poodi ja sealt on pärit ka Ruthi enda isa. Ruthi vanaema oli mõisakoolis õpetaja ja samas koolis käis enne sõda ka minu isa, terve mu isa poolne suguvõsa on seal kandis laiali.

Maja asub jõe ääres ja on viimased 15 aastat seisnud tühjalt. Krunt on megasuur. Naabrid on kahel pool, me Mrt-ga tunneme neid kõiki. Neid majapidamisi kutsutakse seal taludeks. Jõesäng on sügav ja lai, aga hetkel on jões vett vast mingi 20 sentimeetrit. Kevadel suurema vee ajal pidavat jões vesi olema maksimaalselt vööni, mistõttu me lõpetasime selle lombi pärast pabistamise. Jõekallas on nagunii ka kõrkjatesse kasvanud ja mudane, sealt on suht raske vette pääseda üldse. Aga oli siiski pikem kaalumine sel teemal, kas väikeste mehikestega, kellest üks armastab “seikluseid” teha, on mõistlik sellisesse kohta kolida. Suvel see jõgi ohtlik ei ole, sest vesi on ütlemata madal ja eks lastele tuleb teha selgitustööd.

Niisiis, toppisime hommikul külmkapi autosse ja vurasime kohale. Lucas sai täna pooleaastaseks ja sel puhul me sinna tegelikult peamiselt läksimegi, et tähistada. Tööriistad võtsime kaasa ja mässasime õues õhtuni. Krunt oli juba ilusaks niidetud, ainult jõe äärest korrastati täna, Kmr ka aitas niita. Mehed tegelesid peamiselt puude langetamisega, sest maja oli aastatega jubedasti metsa kasvanud.

Ruthi loal näitan mõnda pilti. Maja tagumisest küljest terrassi nurga juurest võtsid mehed maha hullult suure õunapuu, lisaks ronis seal mingi taim mööda seina üles ega lasknud ennast sellestki segada, et tuulekast vastu tuli. Ruthi rebis selle alla.

Majatagune sai viimaks päris puhtaks. Mulle meeldib suur paekivimüüriga terrass, see näeb mu meelest vahemereline välja.

See pilt on tehtud keset õue, seal kaugel all, kus suured puud vastu tulevad, on jõesäng.
Vaade üle jõe lapse krundile. Kõige parempoolne on naabri maja, sellest vasakul on Ruthi pere kõrvalhoone.
Tulin üle silla ja pildistasin sealt alt õuelt ka. Kasvuhoone on katki, aga otsast otsani küpseid vaarikaid täis. Pildil olevad suured kuused pakkusid täna head varju, aga need siiski lähiajal võetakse maha, sest poolitavad tobedalt hoovi ära.
Siin lõpeb hoov ja algab jõgi.

Maja eest ei pildistanud, sest päike oli vastu. Majas on viis tuba – elutuba ja köök on esimesel ja neli tuba teisel korrusel. Palju on igasugu abiruume ja lisaks on keldris saun ja garaaž. Et seal elada saaks, tuleb parandada katus, ehitada uus küttesüsteem ja remontida kõige pakilisemad ruumid nagu näiteks vannituba. Enne ei saa midagi tegema hakata, kui vana viimistlus on välja visatud. Seal majas on elatud nii vähe, et seinas on vaid üks kiht tapeeti. Vist ehitati see millalgi 1989. aastal. Maja müüdi sellepärast, et eelmised omanikud läksid lahku. Kui nad oleks omavahel rahulikult kokkuleppele saanud, ei oleks maja seisnud tühjalt 15 aastat ega oleks tänaseks nii jubedalt ära kopitanud. Aga selle kopituse saab välja visata. Väga ilus vaikne koht lammaste määgimise ja linnulauluga. Ema süda rõõmustab.

Teise kodu pildid

juuni 29th, 2021

Käisin jaaniajal Rapla-kodus jasmiini sisse hingamas. Roosihekk ka õitses nagu oleks viimnepäev käes.

Istutades oled sa õnnelik

juuni 28th, 2021

Pealkiri on Juhani puukooli tunnuslause, mis mul vahel isegi keset talve peas kummitab.

Hortes
Astrid Lindgrenid

Need Astrid Lindgrenid peavad hakkama segama vaadet värava juurest sellesse piirkonda, kus tavaliselt päevitan või kirsipuu varjus istudes raamatut loen.

Brownie. See on, muide, naabrimehe hüüdnimi.

Mul polnud seda roniroosi õieti kuhugi panna, sest maja seina äärde ei või remondi ootuses püsikuid toppida. Tõstsin siis suure värava juurest ühe pojengi lillerea teise otsa ja panin Brownie aia juurde ronima. Imeliselt lõhnab, väga huvitava õiega. Läksin ainult Astrid Lindgreneid ostma, aga see roos tahtis kaasa tulla, polnud parata.

Džungel

Ma siin peamiselt lihtsalt vedelen ja kui igav hakkab, siis loen neid raamatuid, mille abiga saan oma järgmise õppeaasta kursused kokku panna. Ei oska ilma õppimata olla. Kiiret õnneks pole kuhugi, aga blogida üldse ei viitsi.

Peale vihma

juuni 24th, 2021

Kui ma midagi muud kasulikku ei tee, siis vähemalt inimestele rõõmu. Nii tore on vaadata, kuidas möödakäijad sammu aeglustavad, et rooside lõhna täie kopsuga sisse hingata või kuidas mornil omaette mõtetes jalutajal äkki naeratus näole tuleb ja ta suuril silmil hetkeks seisatades õisi vahtima jääb.

ÜR & MR 2021

juuni 18th, 2021

Haridusteaduse magistrid, informaatikaõpetajad, haridustehnoloogid.

Sissekanne

juuni 10th, 2021

Eile kanti meie õppeinfosüsteemi sisse niisugune tekst, mis ütleb, et meile on omistatud magistrikraad. Haridusteadus. Teen sel nädalal 5-päevase tööampsu ja annan tunde 25-le õpilasele, kes tulevad kolmest Eesti gümnaasiumist. Lisaks vene kodukeelega õpilastele, kellel on raske sooritada eestikeelseid teste, on mul seal mega meestevägi lõunaosariigist. Need viimased üldse ei varja, et tulid sellepärast kodust nii kaugele, et saaks vabadust nautida. Eile peale viimast tundi nägin neid mitme autoga linna poole kimamas ja ma tean, et täna on jälle mõnel neist raske tundides silmi lahti hoida. Magav õpilane on õnneks täiesti ohutu ja püsib vait, ei sega tundi. Tore muidugi, et oma harjutused ja testid on nad siiani ära teinud, sest ega ma muidu neile arvestust välja ei pane. Õnneks on vähemalt üks kolmandik õpilastest suured huvilised ja küsivad ja arutlevad palju. Ja üleüldse, kui õpilane kirjutab sõnapilve, et “ülitore valikaine” ja “väga armas õpetaja”, kuigi küsisin hoopis mõtteid eelmise tunni materjali kohta, siis on kõik väga nunnu. Sest igas klassis leidub keegi, kes oma mõtete kirjeldamise asemel kirjutab, et “jõin 12 purki mountain dewd” või “sõin eile kogemata 50 supilusikatäit suhkrut”. Noh, ja siis ma sõidan töölt koju läbi imeilusa Eestimaa suve, kus ühel käel lõpetab raps õitsemist ja teisel käel on värskelt niidetud heinamaa ja tunnen ennast peaaegu õnnelikuna. Kolm esimest tööpäeva on tekitanud illusiooni justkui oleksin professionaalne. Antagu, palun, seda tunnet veel vähemalt kaheks päevaks!