Nõiakaev

veebruar 11th, 2024

Tegime eile kiire tripi suvilasse lihtsalt sellepärast, et internet oli seal katkenud ja ruuter oli vaja uuesti tööle saada. Üle interneti vaatame, mis õuel toimub ja saame lülitada sisse-välja veetorustike küttekaableid, elektriradikat või kasvõi toas tuld põlema panna. Ühe kaamera kaudu saame õuele tulnutega ka rääkida või neid soolasambaks ehmatada, näiteks. Igatahes on ebamugav, kui ei saa jälgida, mis majapidamises toimub, sellepärast on internetiühendus seal oluline.

Teine asi, mida lähemalt näha tahtsime, oli me puurkaev, sest juba millalgi detsembris märkasime, et kaevu juures on lumi sulanud ja lumeta laik läks aina suuremaks. See pidi tähendama, et põhjavesi on nii palju tõusnud, et kaev ajab üle. Arvasime, et vesi niriseb, aga leidsime eest vaat et purskkaevu.

Vett tuleb maa seest kantide viisi ja korraliku survega. Õnneks on puurkaev sellise koha peal, kus uputus meid ei häiri ja liivane maa imab vee nii kiiresti ära, et isegi jäävälja pole tekkinud. Meenutab see asi nüüd sadamas olevat vana puurkaevu, millel on kraan otsas ja vesi muudkui tuleb ilma, et seal peaks mingit pumpa või elektrit olema üldse. Meil on puurauk pealt kattega kinni pandud ja selle alt vesi pahiseb. Jääb ainult tänada mehe nutikust, et ta sealt kaane alt ei hakanud elektrikaableid ühendama nii nagu ette nähtud, vaid paigaldas kaabli otse torusse ilma jätkukohtadeta.

Aga meil on tõeline nõiakaev:

Vett ajas kaev vähem välja ainult sel ajal, kui mees sauna tünni täis pumpas, muidu pahises sealt kaane alt ikka mõnuga.

Ka me vana salvkaev on vaat et triiki täis, pole iialgi seal varem nii palju vett näha olnud. Arvata võib, et suveks me puurkaev rahuneb. Igatahes vastab tõele kaevupuurijate väide, et tegemist on väga hea veesoonega.

Tänu sellele, et vesi on pidevas liikumises, polnud mu meelest veel enam ka sellist munakat lõhna, mis alguses. Aga rauda on vees rohkelt, seda on näha muruplatsilt, kuhu kaevuvesi lahkelt laiali voolab.

Kui me juba suvilas olime, siis muidugi kütsime sauna ja viskasime korralikult leili. Ööseks jääda ei saanud, sest radikas ei jõudnud selle väikese ajaga maja piisavalt soojaks kütta. Muidu me talvel käime seal nii, et paneme kodus olles radika varakult sisse, siis on kohale jõudes tuba soe. Kuna internet oli maas, siis seda luksust meil seekord polnud.

Kuna me polnud suvilas paar kuud käinud, siis muidugi arvas üks musta sabaga loom, et ega nad enam ei tule ja üritas ise sisse kolida. Üks selline on varemgi lae soojustust rappimas käinud ja ma ikka imestan, et mismoodi nad sinna vahele mahuvad minema või kust kohast. Nüüd on katusealune soojustus veel ühest kohast ära lammutatud, aga õnneks ei ole ta kilest läbi tuppa tulnud. Meile juba aastaid tagasi sai selgeks, et kui ehitad oma maja metsa, siis olgu see kivist, mitte niisugusest kenast pehmest materjalist, millest metsloomad ennast läbi närida saavad. Hea, et teise korruse siseviimistlus tegemata on, muidu ei teakski, mis seal katuse all toimub.

Seda ja teist

veebruar 8th, 2024

Ükspäev mul viskas trennis jubedalt üle, et märkleht nägi välja nagu oleks ma seda haavlipüssiga lasknud – omast arust sain sihiku idekalt paika, aga lasud olid ikka mööda lehe valget osa laiali. Sportpüstoliga. Mrt ütles, et see on s*tt moon ja ma siis viimaks kinnitasin endale, et nii ongi. Kui Glocki kätte võtsin, siis esimese seeria tegin kohe kümpi ja selle lähedusse. Ehk et veits ikka rehabiliteerisin ennast enne trenni lõppu. On ikka tükk teine tunne, kui saab relva kahe käega hoida.

Enne mu elu esimest laskevõistlust kahtlustasin ikka väga, et treener teeb nalja, kui mind õhupüstoliga võistlema kupatab. Sest noh, kui inimene on täpselt ühel korral ja vaid paar tundi siukest asja käes hoidnud, siis ei minda ju võistlema. Aga ma läksin ja sisendasin endale, et ei pea piinlik olema, sest null punkti asemel tõin 241. Oleks olnud parem, kui ma oleks osanud sihikut õigesti regullida ega oleks seda keeranud valele poole… Tegin tookord oma lasud hullu tempoga ära, et võimalikult kiiresti tulejoonelt minema saada. Kui nüüd esmaspäeval treener jälle ütles, et me Mrt-ga mõlemad peame Jõudi meistrikatele minema, ei kahtlustanudki ma enam, et ta mingit jama ajab. Sest noh, mõni nädal on ikkagi ju aega harjutada. Eks ma siis nüüd treenin selle kuramuse venerusside pistuletiga ja proovin natukegi paremini võistluseks valmis olla. Ma olen nõus võistlema ainult sellepärast, et midagigi tagasi anda kõigi tasuta trennide ja treeneri vaeva eest. Tasuta sellepärast, et KL-is ongi kõik õpe tasuta.

Tööd on jube palju. Eile ohvissist koju sõites mõtlesin või õieti imestasin, kui väga mulle mu põhitöö meeldib. Siiani ikka veel väga meeldib. Ma tõesti ülimalt tänulik olen, et mind nii vanast peast üldse kuhugi sellisesse ametisse võetud on. Igatepidi on mul seal rahuldatud nii kompetentsuse, seotuse kui autonoomia vajadus. Ei ole miskit puudu, pigem on ühte ja teist üle.

Õpetamine, mida põhitöö kõrvalt teen, on pigem tüütu. Aga ma ei raatsi sellest ka loobuda, sest vahel on mul loengutes äärmiselt tore, ükspäev isegi naersin nii, et pisarad jooksid. Ma polegi aru saanud, kas töötan ülikoolis raha pärast või seltskonna pärast või õpetaja staatuse pärast (soodustused) või mis asja ma ajan seal. Üks on kindel küll, mulle hirmsasti meeldib näha, kui tudengid hakkavad oskama. Sel semestril on kõik mu kolm kursust sellised, keda õpetasin ka eelmisel õppeaastal, mistap ma tõesti loodan, et nendega väheke lihtsamalt läheb.

Me käime lasketrennis üks kord nädalas, selline on kokkulepe. Mrt on mul selline, et kui ta midagi tegema hakkab, siis läheb hullult hoogu ja kaotab mõõdukuse või kuidas seda nüüd üteldagi. Nii ta siis hakkaski eelmisel neljapäeval ajama, et lähme täna ka trenni. Sest meeldib, noh. Ma siis kohe kobisema, et see pole õige, kui oleme saanud nõusoleku seal käia kord nädalas ja nüüd sa tahad käia kaks korda nädalas. Et see on ju treeneritele ka lisakoormus, nad tahavad ise ka treenida ja pealegi võib juhtuda, et me võtame siis kellegi teise kohad ära. Eelmisel esmaspäeval oligi tiirus selline haruldane olukord, kus rahvast oli nii palju, et osad pidid teiste järel järjekorras ootama. Meil Mrt-ga olid ülbelt oma rajad ja me neid kellelegi loovutama ei pidanud. Sama võib juhtuda neljapäeval, et äkki tuleb liiga palju rahvast ja siis meie oleme igatahes üle. Noh, ja siis ma kohe nägin, et mehel läks tuju ära selle jutu peale. Ja siis mees sai muidugi aru, et otsisin lohutuseks alternatiivi, kui õhtupoolikul selle teemaga välja tulin, et lähme päevaspaasse.

Läksimegi siis õhtul peale tööd FraMaresse. Me seal spaa osas polnud üldse varem käinud, ei teadnud nende basseinidest ega saunadest midagi. Kõigepealt ma otsisin kodus oma trikood taga (mis oli täpselt seal, kuhu ma ta suvel panin ehk kummuti sahtlis). Tuulasin nii kaua kappe, et viimaks hakkas tunduma – ei ole sul, naine, vaja ujuma minna. Sest vbla on trikoo ka väikeseks jäänud ja. Üleüldse ei meeldi mulle ennast kuskil avalikus kohas paljaks koorida. Aga trikoo ilmus siiski välja ega olnud ka vahepeal väiksemaks jäänud, mistap tuli ikkagi minna. Ja no see oli igati hea otsus, sest peale meie oli spaas neljapäeva õhtul ainult mõni inimene. Saunades istusime omaette, vahepeal olime ka suures basseinis ainult kahekesi. Oli igati meeldiv alternatiiv. Tegime seal isegi pilte 😀

Kui ujutud ja saunatatud saime, läksime Talumehe kõrtsi sööma, sest polnud jõudnud kodus miskit õhtusööki teha. Haapsalu on selle poolest tore koht elamiseks, et isegi talvel leidub hea valik söögikohti, kuhu õhtut veetma minna.

No vot, niisugune mõnus elu on meil vahepeal. Aeg-ajalt on raskusi töö ja tšilli vahel tasakaalu leidmisega, sest tööd on ikka nagu liiga palju ja tšillimist liiga vähe, siis peamegi tegema mõne sellise väikese sutsaka nagu eelmisel neljapäeval.

Oot, ma näitan ühte asja! Arva, mis see on:

Okei, said juba aru, jah, et IKEA kunstlillepott? 😀 Ma selle ostsin tegelikult, et surnuaeda vanainimeste hauale panna, aga kuna maa on külmunud, siis kaunistab see tutsakas praegu me elutoa lauda. Mu meelest hea petekas, et nagu kaseoksad ja mingi tundmatu lill 😀

Kaks võistlust nädalas?

jaanuar 25th, 2024

Elu on võtnud üles suht hullumeelsed tuurid. St meil on siin nüüd elu 😀 Enne oli kogu aeg muudkui töö ja töö, nüüd see vaheldub lasketrennide ja võistlustega. Mina, muide, üldse ei ole mingi võistleja inimene, mulle lihtsalt absull ei meeldi võistelda. Erinevalt Mrt-st, kellele igasugused mõõduvõtmised paistavad lausa meeldivat.

No vot. Täna oli mu töökoha tegevväelaste laskepäev, kuhu ma ennast muidugi toppisin kaasa, sest see toimus me kodutiirus Haapsalus. Aasta tagasi ma käisin ka meestega samal üritusel, aga tookord olin seal kodukale lugu tegemas, lihtsalt muuhulgas sain relvi proovida. Sest siis polnud ma pmst püstolit lähedalt näinudki, ma ei osanud seda isegi laadida. Täna ei pidanud enam keegi mul kätt hoidma ja ma tegin kõik harjutused, testi ja võistluse meestega kaasa. Kas ma feilisin? Jah, muidugi! Lasketestis kukkusin läbi 😀 Mitte et seda mul üldse oleks vaja teha olnud, see on ainult tegevväelastele kohustuslik, aga kui ma juba seal olin, siis tegin kõike kaasa.

Ma pole mitte kunagi aja peale laskma pidanud. Oli täiesti uus kogemus lasta viieseid seeriaid, kus pauk peab mahtuma käskluste “tuld!” ja “stopp!” vahele. Esimene 20 lasku olid sellised, et 5 sekundi jooksul pidi lasu ära tegema, järgmiste 20 jaoks anti aega 3 sekundit lasuks. Mina olen teadupärast aeglane ja hajameelne, mistõttu 3-sekundi harjutusel ma kahte lasku ei jõudnudki teha ja lasin need alles siis, kui seeriad läbi olid. Ma, ausalt, ei jõua selle ajaga sihikutki paika sättida.

Lasketestis pidi saama minimaalselt vist 12 punkti, ma sain ainult 8. Aa, ja seda ka, et ma olin enne täiskaliibrilist püstolit 25 meetri pealt lasknud ainult korra ja teinud täpselt viis lasku. Ehk et eriti “kõva” pagasiga ma läksin täna välja. Trennides harjutan neid sõjapüstoleid 15 meetri pealt, sest see on see kaugus, mis on relvaeksamil. Mul üks väike eesmärk on, et ehk saan kevadel relvaeksami ära teha, st relvaluba on mul vaja.

Mis siis veel? Muidugi ma jäin töökaaslaste omavahelises mõõduvõtmises viimaseks, aga vähemalt ei saanud ma disklahvi (erinevalt Mrt-st, kellel see kogemus on juba ühelt võistluselt olemas, höhö). Aga mul oli laskepäeva lõpetuseks kaks kõva argumenti, millele tuginedes kavatsen ka edaspidi sarnastel üritustel osaleda. Üks on see, et oma töökoha naistest olen ma ikkagi parim laskur, sest teised lihtsalt ei lasegi, olen meie laskepäevadel ainus naine. Ja eriti kaalukas argument ka edaspidi osalemiseks on see, et kui mina olen kohal, ei jää ükski mees võistlusel viimaseks 😀

Tore oli see, et sain proovida erinevaid relvi, pealiku CZ-ga lasin näiteks kõik lasud alfasse, aga sellel oli nii kohutav tagasilöök, et rohkem seda proovida ei taha. Glock 17-ga tegime kõik harjutused ja võistluse, seda olen enne ka lasknud, aga ikka kipun relva alla tõmbama. Aga sain proovida ka tillukest Glocki, mille mark on X-midagi (ei mäleta) ja vot see on küll sihuke, mida võiks endale tahta. Mahub ridiküli ja puha, salv mahutab küll kahjuks ainult 10 padrunit (mille kohta mees ütles, et kui sa esimese kümnega tiblale pihta ei saa, siis ilmselt ei saaks ka järgmise viiega, irw).

Olin ennelõunal tiirus kolm tundi, siis käisime meestega lõunal ja kimasin kohe koju tööle. Mul homme on kolledžis kevadsemestri esimene loeng, mis suures ajapuuduses oli puha ette valmistamata. Sebisin siis kähku Moodle´i korda, vahepeal laadisin laskepäeva pildid üles ja tegin oma igapäevatööd, ise vaatasin kella, et paganas küll, täna õhtul vist lasketrenni ei jõuagi. Kaalusin, et jätaks minemata, sest olin seal hommikul juba olnud ka ja. Mees pidi kindlasti minema, et õhupüssi harjutada, ta läheb pühapäeval KL võistlustele oma üksust esindama. Aga ma jõudsin vehkides kõik kiired tööasjad tehtud ega raatsinud trenni vahele jätta. Me muidu käime üks kord nädalas tiirus, esmaspäeval juba käisime, aga enne võistlust ikka tahetakse vähe rohkem harjutada.

Vedasin siis ikkagi ennast ka trenni. Ja siis ütles treener saatuslikud sõnad – ma panen su täna õhupüstolit harjutama. Mul oli suva, mida harjutada, õhkrelvi pole ma, muide, tiirus kordagi proovinudki. Proovisin paari püstolit ja jäin pidama sellise juures, mida mu vaenekesed käed jaksasid menetleda. Päriselt ka osadel relvadel käib vinnastamine ja kõik need värgid nii kuramuse raskelt, et mu vigased sõrmed lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selle püstoli valisin:

See püstol on üsna raske, aga istub mugavalt käes ja ma sain hakkama. Treener andis algul lehe ette pahupidi, lasin valgele poolele ja siis järgmised nii nagu käib. Kui ma vist kaks lehte olin ära lasknud, tuli treener selle jutuga, et kuule, kui sa nagunii tuled Mrt-d sõidutama pühapäeval võistlustele, siis tule täida meil üks auk ära – ühte naist me malevast ei lubata võistlema, sest ta on liiga proff. Ma ei tea, mis süsteemi järgi seal võistlejaid valiti, igatahes oli neil üks algaja puudu ja sinna siis treener tahtis mu pista. Ma algul mõtlesin, et see mingi nali on – mul oli õhupüstol esimest korda peos, ma vaevalt oskan sellega üldse midagi teha. Aga treener keelitas, et ükskõik mitu punkti ma lasen, see on võistkondlik võistlus ja isegi 20 punkti on parem kui null punkti. Noh, selle koha pealt on tal muidugi õigus. Aga ma lähen ju närvi, kui võistlema pean!!! Täna meestega isegi siis, kui lihtsalt harjutasin, polnud mingit võistlust veel, mul oli adrekas nii üleval, et süda värises ja käed täiega värisesid. Mida minusugune teeks suurel KL võistlusel?

Aga muidugi ta rääkis mulle augu pähe ja nii ma siis lähengi pühapäeval oma esimesele suurele võistlusele feilima. Lihtsalt sellepärast, et ükskõik kui palju punkte on parem kui üldse mitte punkte.

Pildistasin oma esimesed viis lehte üles ja siin nad on tädikese arenemise järjekorras (sorry, et külili, ei viitsi töödelda)

Esimese korra kohta täitsa nitšekas mu meelest, sest tihedus läheb iga lehega paremaks. Aga võite nüüd kujutleda mind suure võistluse tulejoonel, peopesad higised ja süda sketšersis (ma ütleks, et süda saapasääres, aga saapad pole seal lubatud). Sisendan endale, et täitsa suva, kui palju lasen, peaasi, et saan rohkem kui null punkti. A no eks vähe piinlik ikka on, kui päris võssa lasen seal. Õudukas, miks ikka kõik algused peavad alati nii rasked olema?!

11. jaanuar, 2024

jaanuar 11th, 2024

Kui siin ehk kellelgi on tekkinud küsimus, miks mu blogis kõik postitused lukus on, siis informeerin, et põhjus on spämmirünnakus. See juhtus detsembri teises pooles ja oli nii intensiivne, et polnud võimalik ühtegi postitust lahti jätta. Katsetan nüüd, kas saan ehk sel kuul avalikult kirjutada või pean jälle ukse lukku keerama.

Mingit aasta kokkuvõtet ei viitsi ma ealeski teha, aga aastavahetusel ikka arutlesime, et polnud sel 2023. aastal häda midagi. Olen märganud mitmeid inimesi õhkamas, et on ikka hea, et see jube aasta läbi sai ja neist mõnda lähemalt tundes ma isegi ei oska kujutleda, mis see jubedus neil olla võis. Meil läks hästi. Lõpmatult tänulikud oleme, et meil on head töökohad, huvitavad ametid, kus õppimine iial ei lõpe. Tervised on meil ka suht ok. Tuba on soe (enamasti, hahaa), söök laual, lastel läheb hästi, elu on igatepidi huvitav. Kui ainult seda sõda poleks! Aga muidu üldiselt seni, kuni sõda siia ei jõua, on põhjust olla rõõmus ja tänulik iga päeva eest.

Eelmisel aastal saime viimaks oma õuele parkla, mis küll ainult killustikuga kaetud on, aga õigustab end igatepidi. Parkla-eelsel ajal pidime enamasti autosid tänaval hoidma, nüüd pargime hoovis, sest pole enam mutta vajumise ohtu. Lisaks parklale tegi mees kuuri ette suure terrassi, mis minu nägemuses võinuks olla palju väiksem, et autodele vabamalt ruumi jääks. Aga mehel oli see nagu üks kinnismõte, et terrass peab olema lahmakas. Tegelt on tore küll, mahutab suvemööblit ja grillirahvast.

Lõppenud aastast on hea meenutada aprilli alguses toimunud Pariisi reisi, mille sõna otseses mõttes üle öö ette võtsime. See oli ikka tõesti nagu päris mõnna. Meile hästi sobib selline linnaturism, kus kohustusi pole, programm on hõre ja niisama tšillid ringi. Me lemmik on istuda kohvikutes siin ja seal, vahtida inimesi ja nautida sööki-jooki tundes, et me võime. Noh, et kulutuste pärast ei pea muretsema. Kusjuures inimesele, kes on harjunud Haapsalu restode hindadega, ei tundu ükski hind Pariisis liiga kõrge. Klaasi head veini sai seal isegi odavamalt kui me kodulinnas. Kui koju jõudsime, siis meil kõnnitee ääres juba krookused õitsesid.

Hullumalt ootan kevadet! Pistsin sel sügisel mulda nii palju lillesibulaid, et arvestamine läks sassi. Peamiselt istutasin tulpe, aga ka nartsisse ja krookuseid. Kui need kõik õitsema hakkavad, siis ma ilmselt istun ainult aias. Ja me peaks tuleval suvel saama siit ka oma esimese viinamarjasaagi. Võibolla isegi saame noorelt õunapuult esimesed õunad. Ma olen tõesti täieliselt suveinimene ega oska selle talvega õieti midagi peale hakata.

Talvest rääkides, siis… meil hakkas suure külmaga välisuks veiderdama. Mees uuris asja lähemalt ja selgus, et see on kuidagimoodi kõveraks läinud. Arusaamatu, sest palju aastaid on see uks olnud meil väga hea. Ükspäev siis hakkas nii raskelt käima, et ma ta ainult suure pauguga kinni sain. Mees sättis ukse küljes midagi, pani kuskile seibe vahele ja nüüd uks käib kinni-lahti vabalt, aga mina ei jaksa seestpoolt liblikat lahti ega kinni keerata. Õnneks on meil ka teine välisuks, mistap ühel hommikul juba tegin eksperimenti, et kui ikka uksest välja ei saa, siis lähen veranda kaudu ja keeran välisukse väljastpoolt võtmega lahti.

Suurte külmadega juhtus ka see ime, et pidime mitu päeva järjest ahju kütma. Maja on meil ikka kohe nii hõre et. Muidu me kütame talvel ahju paar korda nädalas, sest õhksoojuspump on 22 kraadi peale timmitud ja saab maja soojas hoidmisega hakkama. Nüüd külmadega kütsime neli päeva järjest ja ülepäeviti lükkasime ka söögi elutoa ahju, et mitte väärtuslikku kuumust raisku lasta. Teeme ahjus enamasti kana ja köögivilja, vahel ka siga. Eile olin kontoris tööl, mees jõudis varem koju ja vaaritas sellise ahjusöögi:

Suusatama olen jõudnud ühe korra, siis kadus meil lumi ära. Praegu lund nagu oleks, aga aega pole. Uisud ootavad saapariiuli juures juba mõnda aega, et keegi suvatseks nad jää peale viia, aga siis, kui aega tekib, on väljas pime ja pimedas ei taha viigi peale minna. Meil on muidu viigil kenad rajad. Tenniseväljakul on ka uisuplats ja see on isegi valgustatud, aga ma pole pihta saanud, mis aegadel see lahti on. Vbla on ikkagi laiskus asja nimi?

Vähemalt lasketrennides viitsime käia. Läksin nüüd sportpüstolile üle, kuna sellega olin varem ainult feilinud ja mõtlesin, et pean ta ju ükskord selgeks saama. Glocki lasen enamasti trenni lõpus ja kohati sellega ikka ka hullult feilin, kuigi eelmises trennis suutsin ühe lasu tulistada nii kümpi, kui üldse võimalik on. Sportpüstol hakkas mulle täitsa meeldima, sest viimati sain enda kasutada teist marki relva, kui seni proovinud olin. Ta peale on graveeritud Made in USSR siiski. Juhtumisi oli üks teine instruktor seekord, kes meiega tegeles ja see koukis mulle välja niisuguse sportpüstoli, mis istub hulka paremini käes, kui varasemad eksemplarid. Oot, ma näitan:

Selline vana kulunud nunnu, mulle ta meeldib, mu väikesele deformeerunud käele istub hästi.

Õpetamistööga läks esimesel semestril nii, et üks tudeng mul kukkus läbi (teisel sooritusel õnnestus) ja kolme ma ei lubanud eksamile. Viie kursuse peale kokku täitsa hästi siiski. Läbikukkuja oli järjekordselt üks selline, kes arvas, et teeb õppimata arvestuse ära, sest it-inimene ikkagi ja. Ma ju näen ka Moodle´st, kes kui palju mingeid materjale vaatab või kas üldse vaatab. Igal aastal leidub mõni, kes tuleb mütsiga lööma ja muidugi ka põrub siis. Järgmisel semestril on mul ainult kolm kursust, kokku 12 EAP eest aineid. Vahepeal mõtlen küll, et miks ma pean ennast ülikoolis vaevama, aga hakkaks ju igav ainult ühel töökohal ja pealegi on tore saada palka.

Oma põhitöökohal ei ole ma ka veel ära tüdinenud, kuigi aasta lõpuks olin nii väsinud, et kui siis nädala puhkust sain, ma ainult vedelesin diivanis. Oli ka just koroonajärgne aeg ja jaksu polnud mitte midagi teha. Kui esimest korda peale haigust õue kõndima läksin, võttis isegi Koidulast üles minemine hingeldama. Lisaks käisid mul aeg-ajalt köhahood, mis olid rohkem nagu bronhides ärritusena või kuidagi nagu kurgus kriipis ja pani köhatama. Nüüd tundub, et oleme koroonast taastunud.

Olge te ka terved!

Kaitstud: Haiguse õppetunnid

detsember 16th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Meil on covid

detsember 13th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Õpetamisest

detsember 8th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mitte ainult trennijuttu

november 28th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Müstikat

november 21st, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Olmetüütused

november 14th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: