Kuidas puhkus edeneb

juuli 19th, 2024

Mul hakkab teine puhkusenädal lõppema ja olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe raamatu. Mida ma siis tiksutan siin? Eilne päev, näiteks, oli selline, et kõigepealt magasin liiga kaua, peaaegu üheksani, sest öösel läks uni ära ja lugesin vist isegi mingi kolm tundi. Tavaliselt ärkan ka puhkuse ajal vara, kell kuus või seitse, joon kolm väikest tassi kohvi ja loen uudiseid, see võtab mul peaaegu terve tunni. Siis igast hügieenitoimingud ja seejärel kõnnin suure ringi. Eile tegin metsas paaritunnise jalutuskäigu, võtsin sealt isegi mõne kukeseene kaasa.

Hommikune vaade kasvuhoonele:

Kui vihm just otse kasvuhoone uksest sisse ei saja, ööbivad miisud meie juures. Neil on siin bed & breakfast. Teises maja otsas elav naabrinaine toidab neid ja meie pakume öömaja. Kuna kassid on metsikud, siis puutuda nad ennast ei lase, aga lubavad teinekord endale päris lähedale nii, et ei jooksegi minema. Kassid on kasulikud, hoolitsevad selle eest, et ükski hiir me hoovist eluga ei pääseks.

Kui metsast koju jõudsin, oli juba lõuna käes ja see mul söögiaega alati ei tähenda, küll aga teist kohviringi. Eile oli jälle see päev, kui kõht ei läinud enne õhtut tühjaks ja oma “hommikusöögi” sõin millalgi kella poole viie ajal. Mul on nüüd kästud kilpnäärmerohtu võtta ülepäeviti pool tabletti (kuna rohkem ma ei talu) hommikusöögi juurde, selle ma ka siis neelasin. Kohvi juurde on ikka mõnus midagi lugeda, kui on aega ja ei pea kuskile minema, nii ma siis venitasin neid kahte tassi päris pikalt.

Vahepeal, enne metsa minekut ja peale metsast tulekut, suhtlesin aiaehitusfirmaga, kust Mrt oli küsinud hinnapakkumist. Pika kirjavahetuse tulemusena tellisime ära aiapostid, väravad ja automaatika. Ehitame esialgu uue aia ainult suure värava poolsesse nurka, kus vana võrkaed kõige koledam. Suure värava kõrvale teeme ka väikese jalgvärava, et oleks mugav prügikasti tänavale panna või värava vahele jätta juhul, kui prügipäevadel ise kodust ära oleme. Meil muidu on jalgvärav teise tänava ääres üldse, ilmselt jätame selle ka alles. Suurem osa võrkaiast on meil praegu roosiheki sees kinni. Mul on plaan järgmisel kevadel roosihekk väikeseks lõigata, eks siis vaatame, kas ehitame kohe aeda edasi või peab sealse flooraga enne veel midagi äkilisemat ette võtma.

Ostsin ükspäev endale lasketrennides käimiseks mugavad püksid, kaks paari erinevat värvi, mis olid nats liiga pikad. Need õmblesin eile parajaks.

Verandal õmmeldes passis mu kõrval põrandavaibal üks megasuur euroopa majaämblik, jälle! Need elukad on niuksed jubedikud, et ükskord, kui selline meil toas oli, mees ei tihanud teda kättegi võtta, et välja visata. Nii siis on meil nende menetlemiseks ainult üks meetod – Kärcheri tolmuimeja ehk kollane hotell nagu tavatsen nimetada. Kolisin ta siis käppelt hotelli ümber. Mul jätkuvalt on kahtlus, et need loomad on suutelised tolmuimejast välja ronima, sest alles mõne nädala eest ühe sarnase sinna kolisin ja vahepeal ei ole me vist tolmukotti vahetanud. Mrt ütleb, et see on võimatu.

Mis ma siis veel tegin? Nüüd vist oligi juba “hommikusöögi” aeg käes ja ma praadisin omale paar muna.

Kui söödud sain, läksin rattaga sõitma. Väntasin Herjavasse, kokku tuli vist ainult mõniteist kilomeetrit. Nägin kergteel suurt rästikut, kes ratta lähenedes põgenes ja ilusat sisalikku, kes ei saanud üldse aru kes või mis. Aga niidulilled lõhnasid imeliselt, angervaks õitseb ka nii, et tõmbab hinge kinni.

Jõudsin õhtul veel muru niita ja aias siit-sealt rohida, lõikasin tomatilehti, kärpisin ühte pojengi ja sidusin üht roniroosi koomale. Pärast tükeldasin liha ja sibulaid, panin šašlõki marineerima. Siis oligi juba nii hilja, et oli paras aeg jupiterist seepe vaatama hakata.

Õhtupäikeses on kasvuhoones liiga palav, siis sobib miisule me kuuri terrass:

Üks oluline teadaanne on mul ka. Ma ei viitsi oma sünnipäeva pidada ja lähen üldse selleks nädalavahetuseks kodust minema. Mul on oma sünnipäevadega viimastel aastatel kehvasti, sest vananemine on mulle raske ja kõik need uued numbrid, mis ette viskavad, ei tasu mu meelest üldse õnnitlemist. Mitte et elada ei meeldiks, meeldib küll ja olen tänulik selle eest, et nii palju elupäevi on antud. Aga sünnipäeva pidamine jääb igatahes ära ja suure tõenäosusega olen sel päeval üldse levist väljas. Lähen hoopiski ise külla ja kohtun vana sõbraga.

Vana kodu köök

juuli 19th, 2024

Mrt on sel nädalal lapse juures ehitamas, köögi põrand on valatud ja ehitavad seinu. Keldriluugi nad müürisid kinni ja uus auk luugi jaoks on ukse juurde tehtud. Jätan siia mõne pildi praegusest seisust.

Kuna ma pidevalt ei saanud aru, kumb pildil on, kas isa või poeg (oli Kmr), tegi Mrt endast selfi, et naisele meenutada, miuke ta mees on:

EDIT: Õhtuks said seinad sirgeks.

Kolisime välja

juuli 15th, 2024

Kasutasime oma aega kassikarjas efektiivselt, lisaks köögi lammutamisele tühjendasime oma kappe ja tuba, kus Raplas olles elame. Oleme kolm aastat Haapsalus ära olnud ja jupi kaupa endale vajalikke asju sinna vedanud. Aga kõik kümnete aastatega kogunenud asjad ei ole enam vajalikud või võiksid olla vajalikud kellelegi teisele. Näiteks on mõttetu oodata, et ühel päeval mulle ikkagi hakkavad jälle selga mahtuma nr 36 ja 38 riided, kui olen seda oodanud juba nii umbes 15-20 aastat.

Imestan isegi, et raatsisin päris mitmed enda õmmeldud kostüümid-kleidid ära annetada. Osad jätsin küll kappi alles, sest kenad kontorikleidid ja kostüümid mahuvad selga Kmr-i daamile ja ta võib neid sealt võtta. Olen palju õmmelnud Burda lõigete järgi ja täitsa imestasin, kui kvaliteetselt ma kunagi viitsisin õmblustööd teha. Ei enam. Alles jätsin ka mõlemad pruutkleidid ja kuigi võib jääda mulje, et kogun neid, siis loodan siiski, et kolmandat ei tule, hahaa. Täie julmusega saatsime prügimäele mitu suurt prügikotitäit voodiriideid ja rätikuid, oma toa pesuriiuli tegime täiesti tühjaks. Need olid voodiriided me laste kasvamise ajast, mida aeg-ajalt keegi vbla isegi kasutas, aga no vanad, nii vanad, osad ehk 20-30 aastat isegi. Ja lapsed on ju ometigi ammu kõik oma elu peal.

Voodiriideid ära visates meenus, et meil olid vanasti kodus kasutusel Rootsi tädide ja isegi Kanada tädi (nende motelli) vanad voodiriided, kardinad, rätikud. Mõni ilus kollane padjapüür oli nüüdki veel me pesuriiulis alles, peamiselt kasutamata, sest ei sobinud me patjadele. Kujutan ette, kui hea meel neil oli oma vanadest asjadest lahti saada nii, et ei pidanud neid prügikasti viskama, vaid saatsid Eestisse oma vaesele õele. Õnneks on tänapäeval olemas Uuskasutuskeskus, mis lahkesti kõik terved ja puhtad riided vastu võtab ja sinna viisime mega hunniku riideid. Paljud rõivad, mille ära annetasime, olid sellised, mida isegi suure rõõmuga kaltsukatest leiaksin. Kui need mulle selga mahuksid, eks ole.

Leidsin igasugu selliseid asju, mille olemasolust mul enam aimugi polnud.

No ja siis igasugust nostalgiat…

Vahepeal tõmbas Sofi pidurit, sai vist aru, et mutil on toss täiega väljas. Istusin ainult korraks voodile, et jalga puhata ja hetkega sättis ta ennast mu sülle nurruma. Ega siis ei raatsi ju ennast enam liigutada. Teate ju küll seda “ma ei saa midagi teha, mul on kass süles.” 😀

Täiesti kohutav pesuriiuli tühjendus. See hunnik, mis pildil, läks sirgelt prügimäele ja rohkemgi veel. Oma vana suure sinise vaiba, mille kunagi elutuppa ostsime, viskasime ka minema.

Ühtekokku viskasin ära rohkem kui kümme kotti, nii läpakakotte kui käekotte ja teatrikotte, rannas käimise kotte ja reisikotte. Osad viisime taaskasutusse, sest olid ilusad ja isegi moodsad, aga ma ei kasuta neid enam. No ja siis pruutkleidid, neid ma ka enam ei kasuta, aga vaat jätsin alles kui reliikviad või midagi. Valget kandes hoidsin vägisi nuttu tagasi, nii et pisarad hakkasid välja voolama ninast. Selle kanga saatis mulle välismaatädi ja valmis õmbles ta endine matkakaaslane Järvakandi ateljees. Selle varrukad tulid kohe liiga lühikesed ja kaeluse pits oli kare ehk et see ei sobinud mulle algusest peale nagu see abielugi. Väljastpoolt paistis kõik väga ilus. Sinise õmblesin endale ise suure rõõmuga ja abiellusin ka suure rõõmuga – no pressure, just fun 😀

Kolm suurt kotitäit riideid viisime Õnnepalee taha Uuskasutuskeskusesse.

Mitu inimest on kommenteerinud, et eks ole ju vabastav ja kerge tunne, kui oled saanud hunniku vana kraami ära visata. Mul polnud mingit tunnet. Aga on küll nüüd mõnusam oma toas, mida lapsed kasutavad pesukuivatustoana suure pesuresti tõttu, mille Mrt kunagi ammu ehitas, ööbida. Põrand pestud ja tolmud pühitud, ikka nagu väheke kultuursem. Kusjuures tühjendada saab seal veelgi, sest kummutisahtliteni ma ei jõudnudki.

Sofi üks lemmikkoht on kuivatusresti all, eriti kui oled sinna äsja voodiriided kuivama riputanud.

Ja lõpetuseks veel paar lammutuspilti. Mrt teadis, et kunagi oli jaamaka majas toimiv keldrituulutus, mis läks otse korstnasse. Esiteks läks see otse suitsulõõri, mis pole õige ja teiseks oli see mingit sodi täis pudenenud. Mrt avastas lammutades, et muuhulgas tuli ventilatsioonikanal suitsulõõri ka me vanast peldikust, mida pole siin majas ka enam kümneid aastaid. Mees rookis keldrituulutuse puhtaks ja kui ehitamiseks läheb, siis saavad selle suunata õigesse korstnalõõri.

Ja vaade keldrist:

Lammutused on tehtud, sel nädalal algab ehitamine.

Sest puhkus algas

juuli 8th, 2024

Lapsed on kuskil Kreeka saarel puhkamas ja me Mrt-ga oleme kassikarjas. Võiksime ta nüüd nimetada Saepuru-Sofiks, sest mees lammutas kööki ja muidugi oli miisul vaja kõik nurgad ja augud üle uudistada.

Ehk et jah, kui muud rahvad lähevad Haapsallu puhkama, siis meie tuleme sealt puhkama Raplasse. Niisama passida me ei suuda ja õnneks ikka üht-teist siin tegevust leidub. Mrt-l ei ole tegelt veel puhkuski, hommikupoole oli tal üks mikrokraadi loeng zoomis ja homme on tal teine loeng kolledžis. Aga siis hakkab temalgi päriselt puhkus. Ega meil mingeid erilisi puhkuseplaane olegi, sel nädalal uhame kahe linna vahet (ei, kolme tegelt, pealinnas laskmas käime ka).

Jalutasin hommikul kohe esimese asjana taha poodi seda teed mööda üle heinamaa, kust ikka kaubalattu ema töö juurde käisime. Oli väga nostalgiline teekond. Nägin pikas rohus nii õitsvaid lillherneid kui talinelke. Sinna kümneid aastaid söötis olnud põllule on tekkinud tänavad, õieti küll sinna on pikendatud nii Puukooli kui Tulbi tänav ja juba on kaugemale heinamaale kerkinud ka uued majad. Märkasin, et Puukooli tänavas onu Ilmari aia taga kasvavad sama vanad pärnad nagu meil olid ja mõtlesin, et küllap nad, kaks praktilist venda, koos otsustasid, et võtavad pärnad, kui siin istikuid jagati, et alevi uued tänavad haljastada. Meie pärnad on maha võetud ja ühest neist tegi Mrt lapsele suure voodi, mis tal tänagi kasutusel. Võsa tänava rahvad võtsid omale kased ja needki on täna juba hirmus jämedad. Ju nad ikka mingi 60 aastat võivad vanad olla. Nende kaskede alt me korjasime kaseriisikaid, Loonise suur-vanaema tegi neist kastet.

Poest tulin tagasi mööda Telliskivi tänavat ja kuna olin käinud hambaharja ostmas, meenus mulle Võsa ristis, kuidas kord talveõhtul seal Loonisega kokku saime, sest olime just saanud Rootsist paki ja oli vaja näidata välismaalt saadud hambaharju. Küllap seal oli midagi veel, aga just hambaharjad on eriliselt meelde jäänud. Milline õnn, et need hullud ajad on ammugi möödas ja võin lihtsalt varahommikul jalutada üle põllu poodi ise endale hambaharja ostma.

Nostalgiahetkede lõpp.

Või siiski mitte.

Mrt lammutas köögist välja põranda, lae ja seinad. Ehk et kõik. Põrand oli me enda tehtud, 25 aastat tagasi “ajutiselt” paigaldatud kraanikauss ka mehe paigaldatud. Välisseina nad Kmr-ga tegid eelmisel aastal, muud köögi osad peavad uueks saama sel suvel.

Ma pügasin hekki ja elupuid, pärast korjasin vaarikaid. Värk on selline, et ma ei väsi imestamast kui väga ma nüüdsel ajal füüsilisest tööst väsin. Pooled elupuud olid veel lõikamata, kui ma juba ei jaksanud hekilõikurit õigesse kõrgusesse tõsta. Käed olid lihtsalt hullult nõrkenud umbes tunniajasest tööst. Aga ma punnitasin ikka lõpuni, kuigi tulemus ei ole hoopiski nii sile ja kena kui mu nooremaaegsed lõikused olid. Mis parata. Tooli võtsin abiks, sest muidu oleks elupuude tipud jäänud puha karvased. Mõtled küll, et oled veel noor, aga tuleb ikka tõele näkku vaadata – 60 aastat, see on väga palju elatud aastaid ja täpselt sama palju aastaid kulutatud keret.

Kui peaksin Rapla-kodus vananema ja see aed siin oleks mu hoolitseda kogu aeg, siis tee äärest tõmbaksin igatahes heki maha. Õnneks on me Haapsalu aed tublisti väiksem ja üritan seda niimoodi haljastada, et ka vanast peast jõud üle käiks.

Lammutus on siin majas muidugi ka alati paras nostalgialaks. Ikka vaatan ja mõtlen, et näed, isa on siia naelad sisse löönud ja vaata kui paksud põrandalauad on ta kööki pannud…

Rohkem ei viitsi kirjutada.

Ma nüüd võtan ikka tolmuimejaga maja ka üle, sest lammutusest on tervel elamisel valge kiht peal. Imelik, et vaheseinaks ehitatud koormakate ei pea ikka kõike tolmu kinni.

Kuidas ma eksamil läbi kukkusin ja muud toredat

juuli 5th, 2024

On olnud ülimalt intensiivne eluperiood, aga täna on mul igatahes viimane tööpäev enne puhkust. Ma ei oskagi enam ette kujutada, mismoodi see on, kui mitu nädalat jutti mingeid töökohustusi (peaaegu) polegi. Saab siis näha.

Kuna ma harva kirjutan, siis on kogunenud mõni eriti oluline teema, mida tahan talletada. Kõigepealt see, et mulle pakuti ülikoolis täisajaga töökohta, ühe õppekava juhtimist, ja ma ütlesin ilma pikemalt mõtlemata ära. Ise ka ei usu, et see otsus nii kergelt tuli, sest veel kolm aastat tagasi unistasin, et mul oleks siin täisajaga töö, kuhu hommikuti lihtsalt kohale jalutada, kuhu jõudmiseks ei pea talvehommikutel autoaknaid sulatama, kus saaksin teostada oma suurepäraseid ideid, eks ole. Ma ei saanud seda kohta võtta, sest mul on juba suurepärane töökoht, kus väljakutsed ei lõpe, kus igapäevaselt õpin midagi uut ja üleüldse on mul hetkel nii kõrge motiga töö, millist mul pole kunagi varem olnud. Uue töökoha vastu rääkis ka see, et kaotaksin palgas, sest sel kohal ei saaks ma enam loengute eest lisanutsu, vaid see kuuluks mu põhitöö hulka ja sealne töötasu ei ole nii suur nagu täna oma põhitöökoha ja loengute eest kokku saan. Ehk et jah, natuke valus see on, et niisugused suurepärased pakkumised ei tule ajal, mil neid ootan, vaid kolm aastat liiga hilja.

Eraldi teema on veel see, et ma ei taha enam oma mehega samas asutuses töötada, kui seal on naisjuht ja enamus kollektiivi naised. Mu mees on ka viiekümpiselt jätkuvalt atraktiivne, onju, ja naised ikka töökohtadel viskavad talle silma või kuidas flirtimist nüüdsel ajal nimetataksegi. On olnud igasuguseid intsidente, mille üle me kodus küll tavaliselt peenikest naeru harrastame, aga mitte alati ei ole olnud naljakas. Mõne aasta tagune ühes koolis töötamine lõppes sellega, et langesin rämeda töökiusu ohvriks ja kuigi usun, et ülikoolis on väheke teistmoodi kolleegid, siis parem on mitte tekitada olukordi. Täna on tolle aja peale tagasi mõelda täitsa õudne, pidin isegi haridusministeeriumist abi paluma (ja abi ma sain!). Tagantjärele tarkusena võime tõdeda, et kogemus seegi, igast halvast asjast võib sündida midagi head ja ilma selle hullu läbielamiseta me ilmselt ei oleks üldse täna siin, kus me oleme.

Nüüd töötan kollektiivis, kus enamus on mehed ja kuigi ka mehed vahel klatši harrastavad, on tööõhkkond oluliselt asjalikum, konkreetsem ja vähemate emotsioonidega kui mis iganes üldhariduskoolis. Mulle sobib ja meeldib meeste seltskonnas töötamine. Vanus on mul siuke, et naisena olen nähtamatu, aga teadmised ja oskused on mul sellised, et kolleegina olen vägagi märgatud.

Ma ei tea, kes üldse jaksab seda postitust lõpuni lugeda, mille sissejuhatus lõpeb umbes selle koha peal, hahaa.

Räägin nüüd ikka sellest ka, kuidas eksamil läbi kukkusin. Seda teemat peaks tegelt alustama kuskilt kaugelt, eelmise aasta sügisest, kui hakkasime Mrt-ga regulaarselt lasketrennis käima. Mu tiirus käimistel oli kohe algusest peale konkreetne eesmärk – tahtsin relvaluba ja oma isiklikku tulirelva. Võtsin eesmärgiks relvaeksam teha kevadel ja enne puhkust kogu värgiga ühele poole saada. Etteruttavalt ütlen, et nii ka läks – viimasel kevadpäeval sooritasin eksami positiivselt ja eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist ostsin ka isikliku püstoli. Aga enne seda oli üks pettumuste kadalipp ja vahepeal isegi selline tunne, et seda eksamit ma ära teha ei suuda ja küsisin juba endalt, kas tõesti sa, naine, oled elus esimest korda võimeline mingi nii suurelt ja pühendumisega alustatud asja pooleli jätma ja võibolla sellest ka päriselt loobuma.

Politsei relvaeksamid toimuvad harva ja kuna menetlusperiood on ainult kaks kuud, siis on täiega raske leida eksamiks sobivat aega ja kohta. Juhtus nii, et kohalik politseinik soovitas mul minna kõigepealt Paidesse, sest Haapsalus toimus eksam alles siis, kui mu taotluse aeg hakkas lõppema ja kui siin oleksin läbi kukkunud, pidanuks kogu protsessi otsast alustama koos kõigi riigilõivudega. Nii ma siis käisingi juuni algul Paides “proovieksamil”. Sest ma kukkusin seal teoorias läbi. Minust sai sel päeval statistika, mis ütleb, et vähemalt pooled kukuvad relvaeksamil läbi ja mina olen ka nüüd need pooled. Räme egolaks oli, isegi kui tead, et idiootsemalt koostatud eksamiküsimusi pole maa peal olemas mitte kusagil mujal. Sul on võimalik märkida valikvastuste ette mitukümmend linnukest ja piisab, kui neist kolm valesti märgid või märkimata jätad. Kuna teadsin, et sel eksamil on haneks tõmbamisega küsimused, siis olin ekstra tähelepanelik, aga sellest ei piisanud. Stiilinäide eksamiküsimusest, millel ühe vajaliku linnukese tegemata jätsin, on küsimus, et kus on keelatud relva kanda. Üks valikvastus oli lihtsalt “avalikul koosolekul” või oli see “avalikul üritusel” või midagi ja ma jätsin selle ette linnukese märkimata, kuna seaduses on lause: “koosolekul, meeleavaldusel, piketil, pidustusel ja teistel avalikel üritustel, välja arvatud nimetatud avalikel üritustel teenistus- või tööülesannet täitval isikul.” Ei saa ju väita, et relva ei tohi avalikul koosolekul kanda, kui teenistusülesannete täitmisel tohib ja eksamil manasin endale silme ette pildi, kus olen ju ometigi näinud politseinikke avalikel üritustel relvi kandmas. Rääkimata sellest, et juba sel päeval oli mul relvaseadus pmst peas. Olin kindel, et see on üks neist vastustest, millega mind tahetakse haneks tõmmata ja mõtlesin, et sellepärast, et see eritingimus seaduse lauses on, ma kindlasti ei või seda vastust õigeks märkida. Üle mõtlesin. Ja kukkusingi läbi.

Oma suures pettumuses mõtlesin, et karma tõesti on bitch. Mu tudengite hulgas on palju politseinikke ja üks neist kukkus mul kevadsemestril andmeanalüüsi aines läbi. Kuna ta järeleksamile ei ilmunud, siis jäigi hindeks F. Ma selle inimese olematut õpitahet olin mitmeid kordi sarjanud ja üldse sel semestril olen kodus mehele korduvalt tänitanud, et issant, kui lollid võivad ikka tudengid olla… No ja nüüd olin ise see loll. See oli nüüd lihtsalt vahepalaks, mitte et peaks igast karmavärki uskuma.

Noh, ja siis oli mul veel umbes kaks nädalat aega relvaseadust risti ja põiki läbi lugeda ja teisel katsel Haapsalus sain teooria tehtud. Lasketest oli ka samal päeval, seda ma ei peljanud üldse, sest harjutanud olen erinevaid relvi kümneid tunde ja pealegi toimus see eksam me kodutiirus, mille lõhngi juba on rahustav. Laskmise juures küsitakse ka mõningaid teooriaküsimusi ja lastakse seletada, mida ma teen, kui relva kätte võtan. Natuke ootamatu oli, et politseinik lasi mul seal ette lugeda relva olulisi osi, aga kui neid siis ette vuristama hakkasin, ta peale kolmandat ütles, et aitab küll. A need on mul päriselt peas ja tegelt alles peale esimesel eksamil läbikukkumist ma taipasin, mis point on sellel, et tehakse vahet olulistel osadel ja lihtsalt osadel.

Muide, ka Haapsalu eksamil kukkusid pooled läbi. Üks mees, kes läbi kukkus, oli eksamil juba neljandat korda ja ikkagi tehtud ei saanud. See oli üks Rapla mees, keda vanast ajast tunnen ja ma tean, et ta täiesti intelligentne isik on. See eksam on lihtsalt nii haige, et haigemat pole olemas. Kui ülikoolis samas stiilis eksamiküsimusi teeksin nagu relvaeksamil, kaheldaks mu ametioskustes. Mul, muide, on kunagi aastaid tagasi ülikoolis olnud üks sarnane kirjalik eksam, mille õppejõud oli algajana ja ilmselt ka pisut kiusliku inimesena teinud nii kiiksuga küsimused, et tudengid esitasid peale eksamit ta peale kollektiivselt kaebuse. Enam ta ülikoolis ei tööta.

Eile siis oli see suurepärane päev, kui tõin pealinna poest ära oma isikliku nunnu, Glock 43x on ta mark. Kuna kodutiiru rahvas puhkab ja me nagunii juba pealinnas olime, läksime kohe Männiku tiiru uut relva proovima. Niivõrd tore trenn oli, peale minu ja mu mehe polnud 25 m tiirus mitte kedagi teist. Püstol on pisike, aga ta tagasilöök on ikka jube kõva, sest 9-milline moon siiski. Olin sarnast relva varem paar korda proovida saanud ja otsustasin juba ammu, et see mu väikesele käele on kõige parajam. Ainus asi, mis mind selle relva juures üllatas ja natuke häirib, on raske päästik, millest peale 50 paugu tegemist mu nimetissõrm täitsa valusaks läks. Hakkan vähemalt esialgu sellega lastes kasutama kinnast. Kahjuks ei ole tollele mudelile veel pehmemat päästikut leiutatud. Mrt vahetas oma Glockil päästiku ära ja seda on nüüd täiega mõnus lasta, äratõmbamise hirm jäi kohe kordades väiksemaks. Aga küll ma harjun. Kindlasti hakkab päästik väheke paremini liikuma ka siis, kui olen teda rohkem pruukinud.

Mrt filmis mu kõige esimesed lasud uue relvaga üles. Olin nii elevil, et unustasin järelsihtimise hoopiski ära 🙂

Kohe, kohe…

Nüüd siis teate, mis on ühele kuuekümpisele prouale paras hobi. Loodan, et kui ükskord pinsile jään, on mul ikkagi ka mingine seltsielu ja see pole mitte padjaklubis, vaid tiirus. 😀

Kui otsustad aktusele mitte minna…

juuni 15th, 2024

Eile oli kolledži lõpuaktus. Olin pikalt kaalunud, kas jätta ehk seekord minemata, sest mind tabavad viimasel kahel nädalal ootamatud köhahood ja kartsin, et pean sellepärast ehk saalist välja tormama. Mul kraabib kurgus juba teist nädalat järjest, see on ühe kilpnäärmeravimi kõrvalnäht. Olen üritanud seda rohtu võtma hakata kaks korda ja mõlemal korral saan palaviku ja kurguvalu (esinemissagedus üks sajast). Kui jätan tabletid ära, on tervis paari päevaga korras ja nii kui paar päeva jälle rohtu võtan, olen tuksis. Sestap loobusin neist tablettidest ja jään arsti kõnet ootama, mis tuleb juulis. Eilseks siiski päris ok mul veel olla polnud, aga sättisime ennast saalis istuma mitte päris keskele, et vajadusel saaksin sealt kiirelt jalga lasta.

Ühtegi köhahoogu ega kurgukraapimist siiski ei tulnud, aga tuli rohkelt vesistamist. Seekordsetest lõpetajatest enamusele (kolmele kursusele) olin andnud kahte ainet, nii arvutiainet kui andmeanalüüsi ja kõik see kamp oli mulle väga tuttav ja armas. Aktuse lõpus pidas iga kursuse esindaja väikese kõne ja oma suureks ehmatuseks kuulsin lavalt enda nime öeldavat lausa mitmel korral. Üks noormees meenutas, kuidas ma eksami ajal nende kahekuuse tite hoida võtsin, et neil naisega oleks võimalik rahulikult eksamile keskenduda (nad õppisid koos samal kursusel). Tol eksamil ma jalutasin klassis ringi, tilluke Frank süles. Teine tudeng kiitis mu imelisi õppematerjale, mis olevat lausa nii head, et nende pereliikmed ka on mu juhendite järgi ennast targaks teinud. Need avaldused suure saalitäie rahva ees olid nii ootamatud, et mul tõmbas hetkega silmad märjaks.

Kui aktus läbi sai, toimus õnnitlusring. Üks põhjus, miks ma kaalusin aktusele mitte minemist oli tegelt see ka, et varasematel kordadel on mul seal olnud õudselt ebamugav, kui populaarset õppejõudu, kellega koos peale aktust õues lobisen, tullakse järjest lilledega õnnitlema või siis olen seisnud oma mehe kõrval, keda kõik tänama tulevad, aga mulle keegi miskit pole öelnud ega lilli toonud. Sest noh, ma olen külalislektor ja mitte nii oluline isik. Nõme on olnud seal seista, see ainuke roos näpus, mille direktor aktusel kinkis. Mis sel aastal juhtus, ma ei teagi, vbla on mu staatus muutunud, sest tänavustele lõpetanutele olen andnud kahte ainet ja tunnen neid paremini. Igatahes olin minestuse äärel, kui äkki hakkasid tudengid järjest lilledega tulema ja tänama mind mu loengute eest. Mitu neist ütlesid lausa, et nad poleks suutnud ilma minu õpetuseta oma diplomitöid valmis kirjutada. Kellelegi olin öelnud midagi nii olulist, mis aitas tal cum laudega lõpetada, kedagi olin motiveerinud mitte loobuma, kui lõputöö teema tundus ülejõukäiv jne. Lihtsalt uskumatu, mida mu vanad kõrvad seekord kuulda said! Viimaks oli mu süle niivõrd lilli täis, et võisin oma vesised silmad selle kuhja taha peita. Mul on raske leida sobilikke sõnu kõigi nende armsate hetkede kirjeldamiseks.

Vot niisugune õpside pärispalgapäev. Tänavune aasta on olnud kuidagi eriliselt raske ja pikisilmi olen oodanud õppeaasta lõppu. Sel kevadel olen pidanud oma andmeanalüüsi aines välja panema ka esimese F-i, mida tudeng ei suutnud parandama tulla ka järeleksamile. Olen pidanud klaarima akadeemilise pettuse juhtumit ja välja panema palju viletsaid hindeid. Üks kursus on olnud nii nõrk, et neid õpetades olen tõsiselt kaalunud, kas tahan üldse järgmisel aastal siin jätkata. Õnneks on paar kursust jällegi sellised, kelle loengutes käin justkui puhkamas, nende õpetamine on olnud suurepäraseks vahelduseks mu põhitööle. No ja siis tuleb selline lõpuaktus, eks, hull pisarakiskuja, kus saad aru, et oled teinud head tööd, et sa oskad seda tööd ja kui nii hästi ühte asja oskad, milleks siis loobuda…

Meil ei ole kodus nii palju vaase, kuhu kõik lilled saanuks ära mahutada. Pidime kasutusele võtma ka pesuvanni.

Seisin peale aktust fuajees Mrt kõrval, kui üks RIF-i tudeng talle ulatas kiletatud teksti, mille kolm kursust ühiselt olid kokku kirjutanud, kui mehe 2023 Aasta õppejõu kandidaadiks esitasid. Mu mees ei saanud sel hetkel sõnagi suust, sest teda tabas suur pisaratega meeleliigutus ja ma siis kobisesin, ise itsitades, et Mrt tänab. Selline dokument:

13. mai 2024

mai 13th, 2024

Teadsin, et niipea, kui saabub kevad ja ilmad lähevad ilusaks, hakkab aeg justkui erilise kapakuga lippama. See on umbes nii, et korraks saad suvekleidi selga panna ja juba ongi sügis. Noh, suvekleidis saab ehk juba sel nädalal lipata, mis on tore.

Vahepeal on olnud igasuguseid sündmusi, näiteks see, et mu mees sai 50-aastaseks. Sünnipäev oli tal kolmapäeval ja sellest alates neli õhtut järjest käis ka tähistamine. Õige päeva õhtul olime Haapsalu sõpradega Wiigi kohvikus, neljapäeval tulid viimase kursuse tudengid meile grillima (oli jaa külm ilm tegelt), reedel käisid meest õnnitlemas ta ema ja vend koos naisega, laupäeval toimus siis suurem pidu. Ainsad üllatuskülalised, kes laupäeval mehe laiajoonelise FB kutse peale saabusid, oli üks Mrt tädipoeg koos naisega. Üllatus sellepärast, et me pole nendega suhelnud vist juba 20 aastat. Samas jäid tulemata mitmed lähisugulased, millest oli kahju. Isegi Elinat ei olnud, sest ta oli Soomes võistlustel.

Seda söögivärki, mis kõik sünnipäeva tõttu majja kogunes, saame lahendada ilmselt terve nädal ja jooke peaks jätkuma vähemalt jaanipäevani.

Sünnipäevad on toredad ja külalistest ikka hea meel, aga kui viimaks saabus pühapäev, siis nautisime sajaga rahu ja vaikust. No toss oli ka täiega väljas selleks ajaks. Päris harjumatu on selline mitmepäevane triangel. Ma üldiselt väsin väga ära, kui kõik aeg on organiseeritud ja aina peab midagi tegema. See tekitab hirmsasti stressi. Armastan selliseid nädalavahetusi, kus saan niisama tiksuda ja teha, mida tahan.

Mul selleks pühapäevaks olid plaanitud aiatööd ja neid ka tegin. Aias toimetamine läheb üldiselt ka puhkusena kirja, kuigi peale viietunnist rapsimist olin nii väsinud, et kere tudises. Ei ole siin enam mingi noore inimesega tegemist. Ja ma ei saagi aru, kas see, et jaksu on nii palju vähem, tuleneb mu vanusest või paksust kerest. Täna on mul igatahes aiatöödest kõik “lihad” haiged. Alustasin päeva tunnise jalutuskäiguga ja siis kohe sirgelt aeda. Plaan oli ainult tomatid ja kurgid kasvuhoonesse panna, aga viimaks istutasin õue ka kõik levkoitaimed, külvasin rukkililli ja lillherneid, puhastasin maasikakastid ja rohisin siit-sealt. Katsin kattelooriga kinni enamuse värskeid külve ja istutusi, sest kassid… Eks ole. Täna siis avastasin el cato mu juba tärganud taimedega peenrakasti kohal katteloori peal pikutamas. Ta rippus seal nagu võrkkiiges, sest olin ehitanud kattelooridele vana riidest kapi metalltorudest kõrged karkassid (oli üks Jyski kräpp, see kapp). Ma isegi ei kujuta ette, kuidas kass suutis ennast sinna sättida.

Kõiki kõpitsetud aianurki ma üles ei pildistanud, aga pean siia ikka midagi kroonikaks jätma. Kõige imelisemad on praegu mu tulbid, mida ühed möödakäijad pojengideks nimetasid. Need on topeltõiega Sun lovers tegelt, imeline sort. Käin neid alailma vahtimas.

Mu meelest ei ole neil tulpidel ükski õis teisega sarnane ja sellepärast ma pean muidugi käima neid ühe kaupa üles pildistamas 😀

Pildil on mu vaenekesed taimed peale kasvuhoonesse istutamist. Tänaseks on nad ennast kenasti sirgu ajanud, ainult üks tomatitaim ei ela vist seda kolimist üle. Panin kurke rohkem kui tomateid, neli erinevat sorti, sest need meeldivad mulle rohkem ega tekita ka kasvuhoonesse liialt suurt padrikut. Mõned tomatitaimed istutasin õue, need on katteloori all ja pilti pole. St on küll üks pilt sellest kastist, kus me tegelt vahepeal kasvatame kasse:

Kaks kolledži naist, direktor ja õppenõustaja, käisid laupäeval veel ekstra mu meest õnnitlemas, kuigi töö juures oli juba pidu peetud ja kink ka üle antud. Selle visiidi tulemusena istutus me aeda üks ilus hortensia.

Ootan pikisilmi semestri lõppu. Paar eksamit on veel jäänud ja hunnik kirjalikke eksamitöid tagasisidestada ja hinnata. See viimane täitsa masendab mind, sest tänavu on kuidagi eriti palju kehvasti tehtud töid. Täiega sihuke tunne tuli vahepeal, et krt ma teen teile kõik ette puust ja punaseks, on hunnik juhendeid mille järgi õppida, terve posu õppevideoid olen teinud, aga teie ikka ei vaevu neid asju endasse sisestama. Ega õppematerjalid ennast ise tudengite pähe ei lae, nad ikka peavad selleks vaeva ka nägema, et midagi meelde jääks. No vot ja neid töid lugedes ma kirusin jälle, et mille pagana pärast ma pean ennast nendega vaevama! Tean küll, miks ma pean, eks aina rohkem ikka nagu raha pärast seal töötan. Aga lubasin nüüd, et ühe aasta veel õpetan, siis vaatan, kas viitsin edasi või siiski mitte. Oleks ju päris tore ainult ühte töökohta pidada ja nädalavahetused puhkamiseks jätta. Eks vaatab seda asja.

P.S. Katsetan seekord suurte piltidega, mitte keskmise mõõduga nagu tavaliselt. Vanasti suur mõõt venitas pildid välja, seekord vist mitte?

Märtsist aprilli

aprill 14th, 2024

No tere siis kah 🙂 Ausalt öeldes mõtlesin, et see postitus siin tuleb lihtsalt kaks lauset, kus ma teatan, et see blogi on nüüd lõpetatud. Sest üldse pole enam suurt kirjutamise huvi ja sagedusega üks postitus kuus pole nagu mõtet asja pidada. Aga siis me arutasime siin, et mida me maja juures mis ajal tegime ja ma sain vaadata blogist järele, et see oli siis ja see siis ja toimus mõningane selginemine – mul on ikkagi natuke kroonikat vaja.

Niisiis. Natuke kroonikat.

Ma vahepeal toimunud laskevõistlustest ei hakka kirjutama, sest olen mitte lihtsalt algaja, vaid krooniline feilija ja õnneks on õhkrelvade hooaeg selleks korraks läbi. Mõtlema hakkasin küll selle üle, et kui minuvanune inimene peaks igast füüsilist tegema sellepärast, et säilitada mingisugust vormi ja liikuvust, siis kas ongi tegelt nii, et mingit uut vormi üles ehitada pole enam võimalik? A säilitada mul laskmise koha pealt ei ole mitte midagi. Ehk et mingit arenemist ei ole vast mõtet oodatagi. Trennis muidugi käin edasi, sest seal on mul omad eesmärgid, mis võistlemisega ei ole üldse seotud.

Oma tööst ma parem ei räägi. Pikisilmi ootan õppeaasta lõppu ja puhkusejuppide algust. Viimased paar nädalavahetust on õnneks olnud mul juba sellised, kus ma saan kaks päeva järjest tööst vaba olla.

Oleme kaks nädalavahetust järjest suvilas käinud, et seal natuke elu korraldada. Kööktuba on saanud uue mööbli ja viimati tõime sealt ka küttepuid, sest olin mööbli vedamise pärast bronninud auto külge ka käru. Viimasel hetkel selgus, et käru ei olegi vaja, sest leidsime väiksema diivani, mille mees suutis pirukasse suruda. Ilm kiskus vihmaseks, aga ma siiski ei hakanud käru tühistama, sest mingi aeg on nagunii vaja puid juurde tuua. Meil kulub küttepuid vaid mõni ruum, vbla 3-4 ruumi aastas, mitte rohkem ja neid on meil kuuris veel piisavalt, aga paar voori enne järgmist talve peame neid saarelt ikka juurde tooma. Nüüd siis on üks koorem puid õue peal koormakatte all, sest need said sõidu ajal pealt märjaks ja ei taha enne kuuri laduda, kui oleme lasknud neil päikeselise ilmaga uuesti kuivaks saada.

Laon siia mõned pildid suht suvalises järjekorras, osad on veel märtsi lõpust.

Viimasel laskevõistlusel oli fotosein, kus saime poseerida. Sellest võistlusest oli nii palju kasu, et Mrt võitis loosiga Stocki reisi. Bronnisin juba ära ka, sest kinkepileti kohti on alati piiratud arv. Imelik mõelda, et ma pole juba mitu aastat Rootsis käinud. Suurest igatsusest rootsi keele järele tellisin ükspäev meile SVT1 kanali. Vahel ikka imestan, et kuidas on võimalik, et ikka veel kõigest aru saan, mida nad telkus räägivad, kui ometi ma pole keelt praktiseerinud juba aastaid.

A siis veel üks märtsi pilt, mille tegin töö juures, et demoda kodustele oma uut kampsunit:

Järgmine pilt on toiduportsu demo HSB-st. Kahjuks nüüd spordika toitlustaja muutub ja ei usu, et enam sealt 5,50 eest praadi saab. Oleme spordika toidutoast viimasel ajal ostnud söögi koju kaasa, sest portsud on nii suured, et siis saab sellest pool lõunaks ja pool õhtusöögiks ja pole vaja enam kodus ise midagi leiutada.

Vahepeal, kui ilmad olid väga soojad, ma uhasin maja aknad väljastpoolt puhtaks. On lihtsalt hull, mis soppa autod akendele pritsivad, me vahepeal peaaegu et ei näegi siit välja.

Aga vahepeal natuke aega oli nii (kuni järgmiste vihmailmadeni):

Munapüha ajal pidasime tagantjärele väikese poja sünnipäeva, ta sai 25. Sünnat pidasime Haapsalus ja siit viisid lapsed koju ühe viiruse. Mrt oli just enne seda jäänud nohusse ja mul hakkas nohu samal õhtul, kui pidu pidasime. Teised nii kergelt ei pääsenud, ikka palavikud ja värgid ka tulid. Näitan ühte pilti sellest ajast, kui toit ei olnud veel lauale kantud. Lihtsalt et avastasin oma kangavarudest toreda rohelise trikotaaži, roosade läikivate südametega, mis sobis heasti laualinaks:

Üks märtsi lõpu jalutuskäik Paralepa metsas:

Suvila mööbeldus:

Eelmine nädal viisime sinna valge köögikapi, söögilaua ja toolid, kõik IKEA-st. Sel nädalal läksime IKEA-sse diivanvoodi järele, ladu näitas, et neid on 3 tk sees, saime poemehelt arve, maksime ära ja jäime siis laost kättesaamist ootama. Kulus palju aega, jõudsime vahepeal söömas ka käia, et siis saada teada, et diivan on nii kõrgel koorma otsas, et laopoisid ei saa seda kätte. Lahendus oli see, et teevad tagasimakse ja me läheme järgmine päev, kui neil kaubakoorem lahti pakitud on, uuesti sama asja ostma. No ei läinud. Täiesti tobe oli omakorda oodata veel ka tagastuse järjekorras, et vormistada ostu tühistamine. Olime teinud käruga tühisõidu ja raisanud palju aega, mu raha jäi nende kätte mitmeks päevaks kinni, see ajas päris vihaseks. Kas siis see kutt, kes meile poes arve väljastas, ei võinud laoga suhelda ja küsida, kas kaup on ka kättesaadav?

Hiljem sain muidugi aru, miks see kõik juhtus. Me ei läinud IKEA-sse tagasi, läksime hoopis Haapsalu RUG-i ja ostsime sealt palju mõnusamast materjalist, ilusama ja odavama diivanvoodi.

Vana diivani lammutas mees juppideks, puidu põletas ära ja kõik muu materjali toppis kahte suurde prügikotti. Need kotid tõime mandrile, sest siin meil on prügikast pidevalt tühjenduspäeval tühi, saame paar korda seda täita vähemalt. Diivanipadjad jätsime alles, sest neid saab lisapatjadena kasutada.

Seadsin omale sisse lugemisnurga. Ainult kohvitassi jaoks peab midagi riiulilaadset leiutama, sest sellel diivanil on ümarad käsitoed, kuhu miskit ei toeta.

Nüüd on siis selline lihtne tuba. Mõtlesin täna hommikul toas ringi vaadates, et miks paganase pärast me lasime sellise projekti teha, kus allkorrusel ainult üks tuba on? Et miks me kohe ei teinud seda putkat vähe suuremat? A no see meie arhitekt ei olnud ka eriti terav kriit kahjuks ja me ise olime võibolla väheke vaesed.

Sel nädalal jõudsin ka surnuaias ära käia ja platsid korda teha. Viisin vanainimeste vaasi kunstlille, see pole üldse minu stiil niimoodi teha, aga noh, maitea, see vaas on seal liiga väike ja istutatud lilled kippusid seal sees närtsima. Iga nädal ju kalmistul kastmas ei käi. Naima hauale viisin ikkagi võõrasemad. Isegi pingi küürisin puhtaks.

Selle platsi vanadesse vaasidesse tulevad varsti piibelehed. Panin sinna veits mulda juurde.

Mul oli Naima kivi ette pandud ilus kollane klaasist küünlatops, mis oli taaskasutatav, aga see on sealt kahjuks pänna pandud. Ilmselt see, kes järjekordsed plasttopsis küünlad sinna viis, viskas mu ilusa küünlatopsi ära. Kahju, sest lootsin sellega prügi tekitamist vähendada, sest sinna saanuks ükskõik mis väikseid küünlaid sisse panna. Kas ma peaksin uue ostma ja varustama sildiga, et palun, ära viska seda ära, ma süütan siin sees oma küünlaid?

Ma ei tea, millal me jõuame ükskord sinnamaani, et toome platsidele uue liiva ja puhastame kivid samblast… Vanainimeste kivile peaks laskma ka lahkumise aastad graveerida, aga noh, ei ole nagu olnud kiiret selle asjaga.

Linnud laulavad. Ilm ei lõhna veel, aga mets on juba rohekas ja tulbid-nartsissid kasvavad jõudsalt. Keegi kurinahk on me kodu jalgtee äärest krookused nahka pistnud, ainult mõni õis on lahti isegi selles reas, mille alles sügisel istutasin. Vist liigne vesi on see süüdlane. Aga muidu on kõik ikka hästi.

Triangel

märts 16th, 2024

Üks triangel käib kogu aeg ja üldse pole enam aega blogi kirjutada. Sel nädalal on lausa nii, et ühtegi ilma kohustusteta päeva ei ole. Täna oleme Mrt-ga mõlemad kolledžis tööl ja homme on meil laskevõistlus. No ja laskevõistlus on meil ka järgmise nädala lõpus 😀 Sest noh, meile meeldib tiirus käia ja kui siis treener tahab meid võistlema saata, oleme nõus, sest väike tänuvõlg nagu nähtud vaeva eest või nii. Et kui tema meid tiirus aitab ja õpetab, siis läheme ta õpilastena ka võistlema, kuigi mulle üldse ükskõik mis alal võistelda ei meeldi.

Kuna mu põhitöökoha koormus on juba ammu megalt suur, hakkasin alates märtsist töötama täiskohaga. Alustasin seal ligi kaks aastat tagasi 0,5 kohaga ja sellepärast ausalt öeldes sinna kandideerisingi, et see osakoormusega koht oli. Üsna varsti sain aru, et kolme päevaga nädalas, mis pealegi lühikesed, ei jõua mitte midagi tehtud ja hakkasin siis 0,75 koormusega tööle. Oli tore küll, et reeded olid mul siis vabad, aga vaevama hakkas, et sisuliselt tegin täiskoha töö ära kolmveerandi palgaga. No lihtsalt, et jube tamp oli peal kogu aeg. Nüüd siis olen kogu aeg tööl. Õpetamist ma esialgu ei lõpeta ja olen lubanud vähemalt ühe aasta veel ülikoolis ka olla, aga eks näis, kuidas tunniplaani õnnestub klapitada. Pmst reede õhtupoolikutel ja laupäeviti saan loenguid teha, mis õnneks ei ole ka iga nädal siiski. Järgmisest aastast hakkab õnneks asi jooksma nii, et üks aine on mul sügisel ja teine aine kevadel, st sügissemestri koormus jääb veidi väiksem, sest pole erinevad õppeained läbisegi.

Mu põhitöökoha selle nädala suurim saavutus on üks poolemeetrine valem, täitsa ise tegin 😀

Ehk et mul oli vaja kursustele regamise faili uuendada ja sinna tekitada vanuse lahter selliselt, et kui kandideerijate lehtedel on kirjas nende isikukoodid, siis sellest kuvatakse koondlehele lisaks isikukoodile ka nende vanus. Reaalajas vanuse arvutamise valemi leidsin guugeldades, muud jupid leiutasin ise juurde. Esimene IF teeb lihtsalt seda, et koondlehe lahtris kuvataks seni 0 kui lehtedel veel isikukoode kirjas pole, muidu tuli sinna mingi trellid ja jura. Nunnu, onju? Peaksin selle valemi tudengitele Exceli juhendisse maiuspalaks panema.

Eile õhtul käisid meil külalised. Kata kirjutas paar nädalat tagasi, et tulevad spaasse ja tahtis külla tulla. Kuna oleme jube hõivatud kogu aeg, siis pakkusin välja, et tulgu reedel õhtusöögile. Nii siis panigi mees peale tööd grilli üles ja kana küpsema, tegi salatit ka ja ma käisin poes koogi ja kingituse järel. Kata saab homme 60, ostsin talle ilusad roosade pallidega kõrvarõngad. Lähtudes põhimõttest, et mida vanem eit seda roosam kleit, nagu ütles me ema. Igatahes oli tore kuulda kodukoha ja suguvõsa uudiseid.

Oot, ma otsin mõne pildi ka. Kana alles küpseb, ootame:

Sellise kingi tegime:

Tegelt päris hull ikka, kui vanad me juba oleme!!! Endal on küll kogu aeg selline tunne nagu oleks vananemine kuskil 35 peal pidama jäänud, aga no vaadakem peeglisse, eks. Või siiski mitte 😀

Mis siis veel? Mrt on jubedal kombel ületöötanud, sest teeb nüüd ka mikrokraade. Ma ikka vahel õiendan siin, et see pole normaalne, et kõik nädalavahetused istub arvutis ja töötab. Olen teda vahel tirinud pealinna shoppama ja ükspäev aeda puid lõikama lihtsalt sellepärast, et mees ei töötaks kogu aeg. Rapsimine päädis sellega, et korra ta plahvatas töö juures sedamoodi, et ehmatas kõik inimesed ära. No läks mees närvi ühe asja pärast, millest, nagu hiljem selgus, oldi valesti aru saadud ja ohtu ei olnud, aga jõudis väga endast välja minna. Ega direktor poleks muidu teadnudki, et Mrt nii hullu koormusega töötab, aga nüüd siis nägi ja palus mehel paar vaba päeva võtta. Mrt sel nädalal oligi paar päeva tööst vähemalt osaliselt eemal, käis pealinnas asju ajamas ja juuksuris ja.

Muidu üldiselt mu mees on oma õppekava ülihästi juhtinud, palju häid muudatusi teinud (ka selliseid, millest suures ülikoolis tahetakse snitti võtta), no ta saab ikka kiita kogu aeg. Asi on nimelt selles, et Mrt ei oska mitte ainsatki asja teha suure pühendumiseta. Kui mingi asja ette võtab, siis sukeldub sellesse kogu hingega ja kella vaatamata, ma siin ikka aeg-ajalt pean teda sabast tagasi tõmbama, et ta ennast päris ära ei nikastaks.

Suur töökoormus siin majas on teinud seda, et kellelgi ei ole aega tegeleda teise korruse projektiga. Plaanisime selleks suveks katusevahetust, rahagi on olemas, aga kuna pole aega projekti teha ega isegi tellida ja ehitusluba ajada, siis lükkub suurem ehitamine ilmselt veel edasi. No küll saab.

Mul on käsil esmaabi kursus. Kuna Haapsalus Punase Risti kursusele peale minu keegi ei reganud, kupatati mind e-õppesse ja praktilisele õppele pean minema Raplasse. Ma ikka jubedalt imestan seda, et terve suure linna peale siin ainsatki teist tahtjat ei olnud, Rapla on väike ja seal käivad need kursused alailma. E-õppega läks nii, et viitsisin vaadata ainult kahe mooduli videoid, mooduleid on kokku seal kümmekond. Kuna alles eelmisel suvel NKK esmaabi koolituse läbi tegin, siis ei hakanud oma kallist aega kõigi videote vaatamisega kulutama ja vihtusin kohe enesekontrolliteste teha. No need videod on megalt igavad, mehed lihtsalt seisavad, vaatavad kaamerasse ja räägivad, selle asemel, et praktilisi võtteid ja asju ette näidata. No vot ja nii ma siis mõtlesin, et ehk millalgi jõuan õppematerjale veel vaadata, aga teen enne meenutamiseks vahetestid ära. Kui viimast, psühholoogilise esmaabi mooduli testi tegema hakkasin, avastasin äkki, et krt, küsimused ei lõpegi ära, siin on mitukümmend küsimust! Muidu iga mooduli otsas oli ainult kolm-neli kontrollküsimust, aga see test ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Nii ma siis kogemata sooritasin e-õppe lõputesti ilma õppimata positiivselt. Seal võis vist kaheksa küsimust valesti vastata, mul läksid valesti ainult kolm. Väga veider, et see test niimoodi viimase e-õppemooduli otsas oli, et polnud üldse aru saada, kuhu jõudnud olen. Igatahes sai see mul positiivselt tehtud nii, et ei märganud pabistamagi hakata.

Lähen nüüd kõnnin ühe ringi ja hakkan tänast loengut ette valmistama. Olge ise ka toredad 😀

Nõiakaev

veebruar 11th, 2024

Tegime eile kiire tripi suvilasse lihtsalt sellepärast, et internet oli seal katkenud ja ruuter oli vaja uuesti tööle saada. Üle interneti vaatame, mis õuel toimub ja saame lülitada sisse-välja veetorustike küttekaableid, elektriradikat või kasvõi toas tuld põlema panna. Ühe kaamera kaudu saame õuele tulnutega ka rääkida või neid soolasambaks ehmatada, näiteks. Igatahes on ebamugav, kui ei saa jälgida, mis majapidamises toimub, sellepärast on internetiühendus seal oluline.

Teine asi, mida lähemalt näha tahtsime, oli me puurkaev, sest juba millalgi detsembris märkasime, et kaevu juures on lumi sulanud ja lumeta laik läks aina suuremaks. See pidi tähendama, et põhjavesi on nii palju tõusnud, et kaev ajab üle. Arvasime, et vesi niriseb, aga leidsime eest vaat et purskkaevu.

Vett tuleb maa seest kantide viisi ja korraliku survega. Õnneks on puurkaev sellise koha peal, kus uputus meid ei häiri ja liivane maa imab vee nii kiiresti ära, et isegi jäävälja pole tekkinud. Meenutab see asi nüüd sadamas olevat vana puurkaevu, millel on kraan otsas ja vesi muudkui tuleb ilma, et seal peaks mingit pumpa või elektrit olema üldse. Meil on puurauk pealt kattega kinni pandud ja selle alt vesi pahiseb. Jääb ainult tänada mehe nutikust, et ta sealt kaane alt ei hakanud elektrikaableid ühendama nii nagu ette nähtud, vaid paigaldas kaabli otse torusse ilma jätkukohtadeta.

Aga meil on tõeline nõiakaev:

Vett ajas kaev vähem välja ainult sel ajal, kui mees sauna tünni täis pumpas, muidu pahises sealt kaane alt ikka mõnuga.

Ka me vana salvkaev on vaat et triiki täis, pole iialgi seal varem nii palju vett näha olnud. Arvata võib, et suveks me puurkaev rahuneb. Igatahes vastab tõele kaevupuurijate väide, et tegemist on väga hea veesoonega.

Tänu sellele, et vesi on pidevas liikumises, polnud mu meelest veel enam ka sellist munakat lõhna, mis alguses. Aga rauda on vees rohkelt, seda on näha muruplatsilt, kuhu kaevuvesi lahkelt laiali voolab.

Kui me juba suvilas olime, siis muidugi kütsime sauna ja viskasime korralikult leili. Ööseks jääda ei saanud, sest radikas ei jõudnud selle väikese ajaga maja piisavalt soojaks kütta. Muidu me talvel käime seal nii, et paneme kodus olles radika varakult sisse, siis on kohale jõudes tuba soe. Kuna internet oli maas, siis seda luksust meil seekord polnud.

Kuna me polnud suvilas paar kuud käinud, siis muidugi arvas üks musta sabaga loom, et ega nad enam ei tule ja üritas ise sisse kolida. Üks selline on varemgi lae soojustust rappimas käinud ja ma ikka imestan, et mismoodi nad sinna vahele mahuvad minema või kust kohast. Nüüd on katusealune soojustus veel ühest kohast ära lammutatud, aga õnneks ei ole ta kilest läbi tuppa tulnud. Meile juba aastaid tagasi sai selgeks, et kui ehitad oma maja metsa, siis olgu see kivist, mitte niisugusest kenast pehmest materjalist, millest metsloomad ennast läbi närida saavad. Hea, et teise korruse siseviimistlus tegemata on, muidu ei teakski, mis seal katuse all toimub.