Tolmutame

juuni 15th, 2025

On juba hiline õhtu, nädalavahetus hakkab lõppema ja nüüd mulle siis äkki meenus, et pean ikkagi ju dokumenteerima ka seda, kui kaugel meil hurtsiku remontimine on. Mrt uhas laupäeval mitu korda jäätmejaama vahet, et ära anda veranda lammutamisest tekkinud sodi, peamiselt põrandaplaadid, aga ka igasugu rämpsu. Ma samal ajal rohisin aias, jõudsingi peaaegu kõik nurgad üle käia.

Aga enne, kui hakkan hurtsiku juures toimetamise pilte näitama, tahaks jagada hoopis reedeseid pidulikke hetki – kolledžis oli lõpuaktus. Pidulik, südamlik. Mrt kursus kinkis mehele tänuks maguskirsipuu, mille laupäeva varahommikul oma aeda istutasime.

Lõpuaktused on alati südamlikud ja nostalgilised. Tänavuste lõpetajate hulgas oli vähe neid, kellele ma pole miskit ainet andnud. Vaatad siis neid seal laval õnnelikena ja kaunitena ja mõtled, et täitsa nagu oma lapsi saadaks ellu. Mingid lapsed nad muidugi siin pole, enamus õppureid on pigem keskealised. No ja siis need “lapsed” tulevad tänama ja ilusaid sõnu ütlema ja ma vägisi hoidsin jälle pisaraid tagasi.

Laupäeva varahommikul istutasime kirsipuu oma Haapsalu kodu aeda.

Niisiis, veranda lammutamine, millest tuleb üks pildijoru.

Seest on veranda nüüd puha lammutatud, pööningule sealt ka praegu ei pääse. Mrt uurib homme, kas saab ehk lammutuspuidu siinsesse turvamajja kütteks anda. Me eelmised suuremad lammutusjäägid andsime kõik ühele kohalikule ärimehele, kes lasi töötutel need turvamaja kütteks saagida.

Ma koristasin aias, rohisin igast otsast, aga pilte õieti ei teinudki.

Kuna täna on ikkagi pühapäev, võtsime rahulikumalt. Mees küpsetas grillil toitu, ma hängisin niisama. Kasulikku tegin ainult nii palju, et pügasin tänavanurgal sireli selliseks, et ristmikul autojuhtidele nähtavus oleks ok. Terve kärutäie oksi vedasin sealt ära. Pilti ei teinud.

Õhtul käisime Kullamaa surnuaial Mrt isa ja vanavanemate platsi korda tegemas. Plats oli seekord nii hukas, et õieti ei saanud arugi, kust ta algas või lõppes. Kuna kalmistule oli toodud ka liivahunnikud, kasutasime juhust ja laotasime platsile kolm käsutäit liiva. Aga rohida oli seal seekord roppu kanti.

Enne oli selline:

Ja nüüd on selline:

Olen Haapsalu platsid ka korras hoidnud, alles käisin seal, aga pildistanud pole. Rapla kalmistule pole jõudnud, aga tean, et Mari seal alati kõik korras hoiab, sellepärast ei muretse. Ega see muidugi õige pole, et sealt ainult vahel läbi jooksen.

Paar nädalat veel tööl käia, siis algab mul puhkus. Mrt niipea puhkusele ei pääse, sest kuu lõpus on tal vaja minna Hollandisse konverentsile seoses oma doktorantuuri teemaga ja siis kohe varsti peale seda istub ta kahes vastuvõtukomisjonis, üks suures ülikoolis ja teine kolledžis. Ülejärgmisel nädalal on lapse magistriõppe aktus, mille tõttu ma jätan oma töökohal ühele olulisele üritusele minemata. Perekond ikka kõigepealt ja siis alles tulevad muud kohustused. Õnneks mu töö juures ollakse mõistvad.

Peaaegu

juuni 3rd, 2025

Kas ma juba kirjutasin sellest, kuivõrd mulle meeldib, et aeg lendab hooga suve poole? Kahjuks tähendab see, et kui siis suvi käes, kihutavad päevad ikka omasoodu edasi, ei saa aega puhkuse ajaks seisma panna. Aga noh, elame üle. Juulikuuks on meil suured ehitusplaanid, aga ehk pudeneb sinna vahele ka mõni sirutuspaus. Tuleb hoida silme ees seda, kuidas ühel päeval on veranda soojaks ehitatud ja igatepidi uus ja kasutuses rohkem nagu elutoana. Hommikukohv maitseb seal avaruses ja valguses raudselt paremini kui hämaras toanurgas.

Mul hakkab kõrgkoolides töö valmis saama. Akadeemias juba tõmbasin otsad kokku, kolledžis on veel kaks tudengit ripakil, nendega peaks järgmisel nädalal asjad korda saama. Tegelikult on mul seal neid ripakil rohkem, on mõned sariõppurid, kes ainesse registreerivad aastast aastasse, aga välja ei ilmu ja miskit ei tee. Vahepeal üks isegi kirjutas mulle, aga nii vigases eesti keeles, et ma õieti arugi ei saanud, mida ta soovib. Fakt on, et ülikehva keeleoskusega ei saagi ta mu ainet positiivselt sooritada, sest isegi kui uurimuse aitab AI valmis teha, siis kirjaliku eksami küsimustest arusaamine ei ole hea eesti keele oskuseta võimalik. Mu eksami küsimused nõuavad head funktsionaalse lugemise oskust (aine ise ka selline) ja isegi need, kellel eesti keel on emakeel, suudavad teinekord küsimusest valesti aru saada.

Ausalt öeldes on suur kergendus, et saan hinded välja panna ja midagi suuri kohustusi enam kaelas ei ole. Hullult raske talv oli. Peaksin olema peast soe, kui veel millalgi endale sama koormuse kaela võtan.

Piilusime eile Kmr-i magistritöö kaitsmist. Võiks isegi öelda, et imetlesime. Siuke tark mees on temast saanud, et maivõi kohe. Mrt oli ta tööd varem lugenud, aga mina polnud ja kaitsmist vaadates ma ka enamusest jutust muhvigi aru ei saanud. Ta kaitsmise lõpus oli komisjonil millegipärast väga lõbus. Üks lapse õppejõude ütles, et Kmr on nagu ülikooli reklaamnägu, et selline edulugu, kus autoremondilukksepast sai viie aastaga IT-tippspetsialist. Ma ei tea, kuidas lugupeetud GP seda üldse mäletab, aga tõsi ta on, et enne ülikooli astumist võttis laps aastaks aja maha ja töötas kodu lähedal põlluveerel autosid remontides. Kmr sai sellest aastast niisuguse õppetunni, et ei soovi iialgi enam lihttööle minna ja mitte töö enda pärast, vaid selle seltskonna pärast, kes niisugustes kohtades ametis on. Ülikooli astudes ei osanud ta kirjutada ainsatki rida koodi, nüüd teeb juba suures ettevõttes arendajana karjääri. Ma ei tea, kas tohin üteldagi, aga ta keskmine hinne oli magistriõppes viis ja oleksin väga imestunud, kui magistritöö eest sama ei tule. Mitte et sel oleks edaspidises elus mingit tähtsust, aga mu meelest on Kmr ühe tummise kiitusekirja küll välja teeninud.

Lapse magistritöö pealkiri on nii pikk, et Mrt meelest võinuks juba selle eest kraadi kätte anda:

Eile käisime Mrt-ga Dietrichis lapse tähtsat saavutust tähistamas.

Niisiis, suvi. Mees alustas veranda lammutamist. Kui tal siseseinad ja osaliselt lagi olid maha võetud, hakkas ta peas idanema mõte, et vbla ei olegi vaja tervet putkat maha tõmmata. Me oleme sel teemal hullult palju arutlenud, sest ma ikka nagu tahaks, et karkass jääks püsti ja olemasolevast verandast alles nii palju kui kannatab säilitada. Mees on olnud seda meelt, et veame kõik minema ja ehitame nullist uue. See viimane oleks mõneti lihtsam, aga samas – kui vaadata veranda ülemist osa selle vägevate palkidega, siis see osa tundub kõva ja paistab mõttetu hakata kogu materjali uuesti ostma, et tutikas majaosa ehitada. Nüüd siis vaikselt loodan, et Mrt mõtleb ikkagi välja lahenduse, kuidas kõike mitte lammutada ja vanale verandale vundament alla ehitada. Keeruliseks läheb teepoolse osaga, kus akende vahele peab miskid uued postid leiutama ja ega ma ei tea, mismoodi üldse selline tagurpidi ehitamine peaks välja nägema, et enne on maja ja siis tehakse selle alla vundament. Tagant-tänava filmimees just tegi oma kõrvalhoonega sama – ehitas vanale majale alla uue vundamendi. See on võimalik küll.

Olin pühapäeval muusikakooli lõpuaktusel, sest meie Mia lõpetas seal klaveri eriala. Laps mängis nii imeliselt, et võttis naistel silmist vee välja. Ta lõpetas muusikakooli kiitusega. Tegime pilti ka, aga näitan ainult seda, mis lugu ta mängis.

Ostsime Miale kena kaardikese, no nii kena, et pean seda ka näitama. Sinna sisse käis raha, sest lapsuke tahab osta kitarri.

Samal ajal, kui mina kauneid kunste nautisin, tolmutas mees verandal.

Ja nagu traditsiooniks saanud, siis ükskõik, kus me “kopa maasse lööme”, igalt poolt leiame militaarset kraami.

See maja on leidude mõttes siiski natuke erand, sest oleme pööningult saepuru seest leidnud ka ühe rohkem kui sada aastat vana käsitsi kirjutatud noodiraamatu. Küllap oli see sinna tiblade eest peitu pandud.

Uuematest uudistest veel see, et me siin mõtleme, kas õpetaks ühe varese välja midagi kasulikku tegema või siiski mitte. Laulma ta ilmselgelt ei hakka, aga mingeid arvutusülesandeid võiks talle ikkagi anda või midagi. Varesepoeg on nii julge, et eile, kui mees väravast välja läks, istus sell seal peal ja lasi ennast koos väravaga sõidutada, ei lennanudki hirmunult minema.

Muidu üldiselt vanad varesed on jubedad tüütused, sest passivad siin naabrinaise kassitoitu ja kui me terrassil miskit söömist korraldame, ei või ühtegi asja järelevalveta jätta. Nad on ükskord isegi laste kinkekotid puruks peksnud, et järele vaadata ega seal sees miskit söödavat ei ole.

Söödavast rääkides, kuigi see pealtnäha toit ei tundu, siis esitlen torti, mille me õpilane Mrt-le lõputööde kaitsmise päeval kinkis ja kinnitan, see oli täiesti söödav (isegi maitsev). Neiu, kes tordi tegi, on überandekas – lisaks sellele, et IT-eriala edukalt lõpetab, teeb ta kauneid küpsetisi ja töötab ka baleriinina, muuhulgas tantsib etenduses Rahamaa.

Tordi kollim pool pidavat olema õpilane ja kollane pool Mrt.

Muidu üldiselt õitsevad ja lõhnavad praegu me aias korraga nii piibelehed kui kuslapuud ja mairoosil on ka üksikud õied lahti. Varahommikustel kõnniringidel liigun lõhna peale – juba kaugelt on tunda, et kellegi aias on kuslapuupahvakas, teisal sirelid, siis piibelehed… ja kõige ümber meri, mis tänavu ilmselt jaheduse tõttu lõhnab hommikuti eriti värskelt. Siin on ilus olla.

Kaks nädalavahetust

mai 25th, 2025

Kuna mees otsustas viimaks suvilasse varikatuse ehitamise käsile võtta, oleme saarel käinud kaks nädalavahetust järjest. Täna pealelõunaks sai katus valmis. Ma poste veel värvima ei hakanud, sest ilmad on mu meelest selleks liiga jahedad. Katus on üleni läbipaistev, sest algselt oli see putka mõeldud grillmajaks. Tegelikult on see üks multifunktsionaalne ehitis, mille peamine roll hakkab olema hoopiski küttepuude vihma eest kaitsmine. No ja siis vaatame, kas ise ka mahume kuhugi või siiski mitte.

Eelmisel nädalavahetusel käisime suvilas käruga, tõime mandrilt katusematerjali ja viisime siit koju küttepuid. Mees ehitas, ma ladusin puud kärusse.

Möödunud korral jäi katuse tegemine pooleli, sest vihma hakkas sadama. Mitte, et mees suhkrust oleks, aga vihm teeb jalgealuse libedaks ja sellises olukorras on väheke ohtlik katusel ronida. Leidsime aega ka oma traditsiooniliseks rannamaantee ja mereääre jalutusringiks. Eriti midagi ei pildistanud peale iseenda.

Kõik ümberringi on kollane ja õitsev. Ma pole vist iialgi nii palju nurmenukke korraga näinud kui tänavu neid Saaremaal on, kõik metsaalused, heinamaad ja kraaviääred on neid täis. Arvan, et esimest korda elus nägin ka metstulpe looduses, ei teagi, kuidas need mul varem on märkamata jäänud. Rannamaantee ääres on üks koht, kus neid on eriti palju. Kusjuures ükspäev tööle sõites nägin neid laiutamas ka Märjamaa alevis kohas, kust juba mitu aastat mööda sõidan, aga ei ole neid seal varem näha olnud. Kui neid on palju korraga, on vaatepilt väga uhke. Praamile kiirustades klõpsisime mõne tulbipildi.

Vahepõige koduaeda. Kuna mu lemmikud nartsissid ei tahtnud õitseda ja Raplast Haapsallu viidud sibulatest võrsusid ainult lehed, ostsin eelmisel sügisel mõned poeedinartsissi sibulad ja nüüd mul on viimaks võimalik nuusutada lapsepõlve kevadete lõhna. Panin maha viis sibulat, aga sain kuus õit, sest üks on kaksik.

Mulle nende nartsisside lõhn meeldib hullupööra. See on lapsepõlve koolilõppude lill, mis lõhnab vabaduse järele. Neid viidi õpetajale, kui algas koolivaheaeg. Ja koolivaheaeg oli ju nii pikk, et sama hästi kui terve elu. Sedasi vähemasti mulle tundusid need kolm kuud, kui kohustusi ei olnud või oli neid õige vähe ja kui suvi algas, siis see tundus kohe nagu lõputu. Nüüd, kui algab suvi, on iga kord tunne, et see lõpeb enne kui õieti alatagi saab.

Tegime täna ka pika jalutusringi, kokku 7,5 kilomeetrit. Siin me suvila lähedal kraavides õitsevad jaanililled – veel ühed lapsepõlve õied, mida igal pool enam ei kasvagi kus varem. Rannamaantee ääres on neid vist küll olnud igal kevadel. Aga vot mida ma pole aastaid looduses näinud, isegi kümneid aastaid, on kullerkupud. Viimati nägin neid vist siis, kui meie metsa esimene lagendik, kus Tölpti Kolla oma hobust (või ka lehma) hoidis, polnud veel täis ehitatud. Seal õitsesid kullerkupud igal kevadel. Või vähemalt seni, kuni Kolla oma peldikut sinna väljale tühjendama hakkas ja kullerkuppude lõhn asendus sitahaisu ja tükeldatud ajalehepaberite lõhnaga. Mis sest enam, nad kõik on ammu läinud.

Kaldusin kõrvale, tegelt tahtsin esitleda ehitusjärge. Mrt sai kronsteinile katuse peale. Ma samal ajal, kui ta ehitas, käisin linnas rododendronite järel. Mul oli muidu Juhani puukoolist välja valitud, millised rodod siia ostan, aga mitte kuidagi ei saanud pealinnas käidud. Läksin siis täna Bauhofi ja tõin kolm taime sealt. Olen siia varem juba ühe lillaõielise istutanud, see on ära õitsenud ja kasvatab hooga uusi võrseid. Kui need kõik, mis mul nüüd metsa alla maha on pandud, kenasti kasvama hakkavad, peaks mingi aja pärast olema mändide all suur rododendronite põõsastik. Eks paistab, kas jäävad ellu, vähemalt olen valinud siia taimed, mis kohaliku keskkonnaga päriselt sobivad. Roosidega juba feilisin, need ei sobi siia liiva sisse ja vähese päikesega metsanurka üldse.

See valge õiega meeldib mulle eriti palju.

Mrt ehitas varikatuse karkassi külge kena rõdu, et saaks katuse viiluotsa ohutult valmis teha. Mind ikka hämmastab, et see ehitis nii suur tuli, aga eks ma harjun.

Üritan suvila õuel kõrvitsaid kasvatada. Pidime neile võrgud ümber panema, muidu keegi sööb taimed ära. Istutasingi neid juba teist korda, sest esimesed võttis osaliselt külm ära ja osaliselt vist kitsed, sest nende jäljed olid peenras. Panime seekord maha ka kaks viinamarjataime, sellist väiksemat, mis kõrgeks ei kasva. Pole teada, kellele need siin maitseda võivad, aga eksperimenteerime siiski, sest kui neile siin kasvada meeldib, võiksime mõelda suurema istanduse peale.

Nii me siin elame. Ega meil ei oleks ju vaja endale igast värke söögiks kasvatada, sest poest saab ju ka, aga no see on nagu ürgne kutse või nii. Ikka tahaks näha, kuidas mingid enda istutatud toidud kasvavad. Loomise ilu peamiselt.

Lõpetuseks üks tänane pilt mu lemmikutest piibelehtedest. Metsaalused on neid täis ja nende lõhn on nii tugev, et tungib maanteel sõites autossegi. Korjasin maikellukesed eile õhtul, kui Mrt katust ehitas.

EDIT: Hakkab looma. Ma ei jõudnudki värvima, Mrt tegi kõik ise, sest mind tabas liiga hullumeelne tööpäev. Pildistasin siis, kui mehel oli värvimine alles poole peal.

Kevad

mai 16th, 2025

Eile viisin viimaks kõik kurgid ja tomatid toast välja, täna läksid peenrasse oma elu elama lilletaimed. Lihtsalt dokumenteerin.

Igasugu ämbrid ja pulgad on peenardes kasside tõrjumiseks.

Kassistent isiklikult, valvab muruniitja akusid:

Siin õuekastides armastavad kassid jahedama ilmaga pikutada, ladusin pärast igast pulki taimede vahele.

Eile kuulsin krahviaias esimest ööbikut, täna ta oli vakka või siis oli noka lõuna poole tagasi pööranud. Osad haned ja lagled alles rändavad, mõnel paaril on samas juba ka pojad väljas. Laglede parv on juba mitu päeva Vasikaholmil, siia nad vaevalt pesitsema jäävad, ju see on nende vahepeatus lihtsalt. Kevad on külm ja venib nagu tatt.

Õhtupoole oli väljas nii kuri tuul, et käisin poes isegi autoga seekord. Muidu ma võtan tavaliselt seljakoti ja kõnnin. Tulin ringiga koju, oksi lendas igas suunas, ja mõtlesin, et küll on ikka hea, et meil koduõuel ega aia taga mingeid suuri puid ei ole. Lähim suur puu laadne isend on tagumise naabri toomingas, mis praegu õitseb nagu pöörane.

Mõned tulbid juba pudenevad, teised pole veel õitsemagi hakanud. Selline imelik kevad. Pelargoonid konutavad verandal, ootavad soojemat ilma.

Olen hakanud mehele pähe pookima mõtet, et jätaks oma hurtsikule rõdu ehitamata, sest lisaks merevaatele avaneb sealt otsevaade naabri akendesse ja pealegi tundub siis rõdualune majaosa kuidagi kaitsetu, kui vihm ja lumi majaotsast sisse saavad. Sooja aega on nagunii liiga vähe ja kui veranda soojaks ehitame, hakkame nagunii peamiselt seal olema. Sinna rõdule paistaks päike ainult hommikul ja üleüldse ei ole meil nii palju elamise pinda vaja. Kui teist korrust suuremaks ei ehita, on katuse vahetamisega kordades vähem jama. Kõige suurem töö tundub praegu veranda lammutamine. Lammutamata kahjuks ei saa, sest vundament on sellel putkal olematu ja seinad altpoolt mädad.

Verandal ei ole meil suvitamine alanud, sest soe pole sinna veel jõudnud. Mrt ükspäev küll üritas sissepakitult seal töötada, kui kodukontori päev oli. Tänavu jääb suvi küll vist armetult lühikeseks.

Midagi ehk muutub

mai 16th, 2025

Esmaspäeval ütlesin üles oma töökoha andmeanalüüsi õppejõuna, ainult ühes ülikoolis esialgu. Ehk et järgmisel õppeaastal annan ainult arvutiainet ja palusin neli gruppi ära jagada kahe semestri peale. Lisaks palusin ka, et loengud pandaks reede õhtupoolikute ja laupäeviti ainult hommikupoolikute peale. Nii jääb mulle rohkem vabu nädalavahetusi või vähemalt saan poolteist päevagi nädalas puhata. Arvutiaine üritan endale ka lihtsamaks teha, et oleks vähem kodutöid kontrollida ja tudengitel rohkem iseõppimist. Palka küsin ka juurde.

Kirjutasin juhtkonnale, et nii sageli nädalavahetustel töötades mul sisuliselt puudub isiklik elu ja aeg puhkamiseks ja selline vehkimine hakkab ka juba tervise peale. Õppekorraldaja, kes on mitmeid kordi keelitanud mind jätkama, vastas, et arusaadav. Direktor on reisil, ta pole midagi vastanud, aga küllap on ta mu kirja ikkagi lugenud. Tean, et ta oli kindel oma veenmisvõimes ja lubas mu igal juhul ära rääkida. Ilmselt lootis, et kui maksavad mulle niisugust palka, mida ise küsin, siis jään nõusse, aga ei, mul pole tegelikult üldse vaja mingit ekstra pappi teenida lisaks palgatööle.

Akadeemia kursuse kohta ma pole veel otsustanud, kas võtan selle ka järgmisel aastal. Kange kiusatus on kõik andmeanalüüsi kursused üles öelda, kuigi sealseid tudengeid on hulka lihtsam õpetada, nad on seal nutikamad üldiselt. Aega kulub magistrantide õpetamisele vähem ja raha saan kordades rohkem. Arvan, et võin selle otsuse tegemise lükata talve peale.

Mul on mõlemas koolis veel natuke eksameid korraldada ja eksamitöid hinnata, enamuse hindeid saan maikuus välja panna. Nagu ikka, jäävad mõned tudengid järeleksamit tegema juunisse, kui mul polegi enam mingit töölepingut. Ausalt öeldes jubedalt viskavad üle sellised täiskasvanud õppijad, kes ei oska oma aega planeerida ja üritavad igat moodi nihverdada. Mul on oma ainetes reeglid paigas ja väga rangelt pean kinni eksamile lubamise tingimustest.

Tervisest kah. Käisin üleeile pealinnas töötervishoiuarsti juures. Need kohustuslikud käigud on pehmelt öeldes nõmedad, sest sinuga tegelevad inimesed, kes sind üldse ei tunne ega tea su tervisest muhvigi. On tobe, kui täiskasvanuid kaalutakse ja mõõdetakse nagu tittesid. Sain muidugi ettekirjutuse langetada kaalu ja vähendada soola tarbimist vererõhu alandamiseks, lisaks sain ettekirjutuse liikuda iga päev, et nädalas saaks kokku vähemalt 150 minutit. Nad ei tea, et ma ei lisagi toidule soola juba aastaid, vahel harva osadele toitudele lisan õige vähe. Ka ei tea nad, et alustan iga oma päeva vähemalt tunnise kiirkõnniga. Vahel teen kepikõndi ja vahel treenin sõudeergomeetril (oleneb, mis olukorras sõrmed on). Ma tegelikult rääkisin seal sellest, aga jäi mulje, et mind ei usutud. Vererõhku kästi mõõta hommikul ja õhtul ja kui on üle 139, siis minna perearsti juurde ja saada ravimid. Mõõtsin just, oli 130/80 ja sinna kanti ta mul enamasti kodus mõõtes ongi, õhtuti on 123/78 või midagi nii. Tahavad, et perearst määraks mulle kolesteroolialandajad – see on varemgi jutuks olnud, unustagu ära. Ja tagatipuks püüti mind veenda kasutama kaalu langetamiseks Ozempicut.

Millegipärast arvatakse, et kui oled paks, siis on sul metsik söögiisu ja sööd kogu aeg ja näksid kogu aeg. Mul ei ole isudega mingit probleemi ja ma ei näksi söögikordade vahel mitte kunagi. Üks diagnoosidest, mille endokrinoloog mulle millalgi pani, on suhkrute ainevahetuse häire ja teine diagnoos on RHK järgi “liigsetest kaloritest põhjustatud rasvumus”. Tahate teada, mis need liigsed kalorid on? Ma periooditi panen oma toidud Nutridatasse kirja, et vaadata, kas saan vitamiinid ja mineraalained kätte (enamasti ei saa) ja mu tavaline päevane kilokalorite hulk jääb 1000 ja 1600 kcal vahele. Nutridata kirjutab mulle ette üle 2000 kcal mu eluviisi juures, aga kui nii palju sööksin, oleksin vähemalt 100-kilone. Ehk et minu “liigsed kilokalorid” on kuskil 1500 kandis ja see on tegelikult piir, kust allapoole ei ole enam võimalik toidust kõiki vajalikke aineid kätte saada.

Mul tuleb toiduenergia hulk päeva kohta nii väike sellepärast, et mu põhitoit on köögivili. On olnud perioode (nt sünnipäevad, jõulud ja nii), kui patustan ühe ja teisega, aga enamuse aastast püsin sellisel toidul, et kartulit, leiba-saia asendab köögivili, sinna juurde miski kala, liha, muna. Söön iga päev ka ühe puuvilja, mida peaksin vältima, aga vot meeldib. Midagi suhkru ja jahuga asja ma igapäevaselt ei söö, komme pmst mitte kunagi, rääkimata suhkrujookidest või mahladest.

Mu kaal hakkas hullult käest minema umbes aasta tagasi, kui hakkasin võtma kilpnäärmeravimit. Umbes 8 kg on aastaga juurde tulnud. Ehk et kui enne ravimi võtmist lootsin 10 kg alla saada, siis tuli hoopis peaaegu teist nii palju juurde. Lootsin sellest rohust suveks vabaneda, aga TSH näit oli jälle korrast ära ja pean rohu võtmist jätkama. Kui ravim teeb seda, et kaal kasvab ja range toiduvalik aitab heal juhul ainult kõrget kaalu säilitada, mitte langetada, siis tuleb kergesti käegalöömise meeleolu. Ma nüüd katsetan paar kuud, kas siis, kui ühelgi erandlikul juhul ei söö saiakest ega kooki ja püsin 1000 kilokalori kandis oma päevamenüüdega, kas siis suudan kaalu natukegi allapoole saada. Läksin nüüd nii ekstreemseks, et hakkasin isegi toitu kaaluma.

Aastaid tagasi imestasin, kui üks menopausi jõudev kursaõde ütles, et sööb iga päev max 1000 kilokalorit, sest üle selle ei ole tal võimalik normaalkaalus püsida. Ja ta oli normaalkaalus. Arvasin, et see ei saa võimalik olla. Nüüd tean, et ainevahetus võibki olla nii aeglane, justkui olematu. Mu baasainevahetus peaks olema 1300 kcal, aga tuhkagi ta on, vbla on poole vähem.

A ja siis seal töötervishoiuarsti juures… arst hakkas midagi seletama mu istuva eluviisi kohta. Mul on seisulaud nii kodus kui kontoris ja enamuse päevast ma siiski seisan töölaua taga püsti. Hullult nõme on selline stigmatiseerimine, kusjuures ma olin miski tervisekaardi enne ära täitnud, kuhu kirjutasin, et seisulauda igapäevaselt kasutan. Loengutes, muide, ka siis, kui töötan terve pika päeva, ei istu ma üldse – pikki tunde olen klassi ees püsti ja kõnnin ringi. Ma arvan, et see arst ei uskunud ainsatki sõna, mida ma ütlesin või kirja olin pannud, sest kes usuks niisuguse paksu tünni juttu?

Ozempicu kohta olen uurinud, see teeb pmst sama asja, mida ketodieet ehk et mõjutab hormoone sedasi, et võtabki söögiisu ära. Igal juhul ma eelistaks enne ketot kui laseks ennast süstida. Ketole ei ole ma üle läinud sellepärast, et siis ei saaks mu põhitoit olla enam köögivili. Kuna mul pole isudega mingit jama, ei tundu lahendusena ei keto ega Ozempic, kuigi saan aru muidugi, et insuliinitaseme alandamisele need mõlemad aitaksid kaasa. Oma veresuhkru olen, muide, väheste süsivesikutega menüül aastate jooksul täiesti korda saanud. Mul on muidugi söömisega see kiiks ka, et olen ennast ülikoolis targaks õppinud ja usaldan ainult iseenda tehtud menüüsid ja just neid eluviisivalikuid, mida teen. Võibolla ei oleks pidanud nii palju õppima?

Mu meelest on jabur võtta ühte rohtu, mis kehakaalu kergitab ja vererõhku tõstab samal ajal teise rohuga, mis kaalu alandab. Rääkimata sellest, et nende koosmõju pole kunagi uuritud ja üleüldse ma olen väga ettevaatlik ravimitega, millel puuduvad pikaajalised uuringud.

Mu meelest ülemäärast kehakaalu süüdistatakse kõigis maailma hädades liiga kergekäeliselt. Mu kõrgenenud vererõhu põhjus võib see muidugi olla, aga samas võib ülemäärast vererõhku põhjustada ka mu kilpnäärmeravim. Mul olidki korrast ära ainult kaks näitu, kõik muud proovid olid puha korras. Sel nädalal tuli ka mammograafist vastus, ka see on korras. Mind vaevab aegajalt ainult ülepinge, mis raudselt on ületöötamisest. Praegugi on turi kange ja sellest mul tuleb vertigo. Sel nädalal on mul tasakaaluorgan jupsinud öösiti, kui külge keeran. Eile meenus mulle viimaks, et meil on ju seljamassaažiaparaat ja olen sellega nüüd mitu korda oma selga tümitanud. Selg osutus üllatavalt valusaks, aga see aparaat mõjub nii hästi, et juba ongi pea selgem.

Vananemine on jube raske. Aga sellest ma olen juba kirjutanud. See postitus ei ole hala, vaid hetkeolukorra kirjeldus. Ma ise võiksin täiesti vabalt leppida selle kehakaaluga, mis mul praegu on, sest jaksan ju kõike teha ja peeglist vaadates ma endale ka väga tont ei tundu. Aga õudselt kopp on ees igasugusest välisest survest.

Parandus: Kui olin pool aastat ravimit võtnud, läks kaal korraks isegi üle 90 kg ja vot selline ma igatahes ei jaksa olla. Pärast seda ehmatust avastasin, et kui olen toiduvalikutega hullult range, siis max 0,5 kg kuus mu kaal tõesti langeb. Sellise tempoga kuluks õige mitu aastat enne, kui ennast kuidagigi normaalseks saan.

Kaitstud: Mingi triangel

mai 4th, 2025

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Aiandust jm

aprill 21st, 2025

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Suvaline heietus

aprill 12th, 2025

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Lihtne elu

märts 30th, 2025

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Retsisin roosihekki

märts 23rd, 2025

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: