Toodan siis

jaanuar 12th, 2022

Värk on selline, et kui juba laps hakkab ütlema, et tooda midagi blogisse ka, siis tuleb teha. Ma ei tea, kuhu kõik aeg kaob, kui ometigi ei pea ma ikka veel ennast igal argipäeval tööle vedama. Ärkan kell seitse või hiljemalt pool kaheksa, esimene tund kulub alati kohvitamisele ja uudiste lugemisele. Siis vean ennast välja kõndima, millele kulub koos pesus käimisega kuni kaks tundi. Kõnd jääb ära ainult siis, kui teed on kiilakad. Täna käisin kõnni asemel metsas suusatamas. Siis ma kas hakkan lõunaks süüa tegema või mökutan niisama (koon, loen, mukin jne) kuni mehel saabub lõunaaeg ja läheme kultrasse sööma (tore buffet, kus saab kühveldada köögivilja ja liha). Peale lõunasööki teen kodus ühe kohvi ja jällegi loen või õpin erialavärki. Täna hakkan kevadsemestri kursusi planeerima. Sellisele töötamisele ma küll liialt aega ei kuluta, sest kohe on õhtu ja siis vahin mingeid seepe 😀

Kas pole tore elukorraldus?

Veits pime hommikuhämaruses pilt suusarajalt. Need suusad on üle 20 aasta vanad, Mardile kooliajal ostsime.

Peab siiski ütlema, et see tore elukorraldus on mu ära tüüdanud, mistõttu olen jälle hakanud CV-sid saatma vasakule ja paremale. Mul on kevadsemestril ainult kaks kursust õpetada ja osad loengud laupäevade peal, mistõttu keskmiselt paar poolikut tööpäeva kuus mul kulub ainult sellele hobi tüüpi tegevusele ja võiksin isegi täisajaga mujal töötada. Ausalt, mul on kodus lihtsalt igav ja tahan inimeste sekka pääseda väheke sagedamini. Olen hakanud igatsema kollektiivi kuulumist ja tähendusega tööd. Õppejõu amet on vägagi hurmav, aga tõesti nii vähese koormusega ei ole see mingi töö. Palka tahaks ka nagu saada. Ma pole küll pidanud veel oma säästude kallale minema, aga kui sedasi jätkame, siis hurtsiku uuendamine jääb väga pikaks ajaks venima.

Eile käisid meie uisud terituses, neid on ehk ka lootust tänavu rohkem pruukida. Viigi peal oleme käinud ainult ühe korra ja enne seda Ruthi tänavas suurepärasel eraliuväljal. Viigil on see jama, et pool rada on ok, aga kui tahaks tervet ringi sõita, siis vahepeal tulevad ette hullud konarused, mida minusugune kipub läbima kõhuli. Noh, ma pole veel tänavu kukkunud kordagi, aga küll see tuleb.

Sel esimesel uisutamisel oli mul kõvasti veini sees, olime lapselapse sünnipäeval.
Pühapäeval paterdasime viigil.

Mees tegi ükspäev drooniga pilte, siin on mõned vaated koduaiast:

Krahviaia uisuplats ka paistab, see on meie tänava otsas.
Tagalaht ja Konnaküla
Eeslahe vaade üle linna.

Eile olime Lucast hoidmas kuni Ruthi käis Sassuga ujumistrennis. Hoidmine nägi välja nii, et mehike magas 2,5 tundi ja ainult paarkümmend minutit me saime temaga suhelda. Laste juures käimine mõjub mulle alati teraapiliselt, alati pärast seda on mul hea sügav ööuni. Muidu üldiselt ikka kipub paar ööd nädalas olema nii, et magamine ei taha mitte kuidagi peale tulla ja siis veedan paar-kolm tundi keset ööd lugemisega.

Peale ärkamist

Eile hommikul sai Mrt lastega perearsti ukse taga kokku ja kui mehikesed sisse kutsuti, siis arst küsis, kas vanaisa tahab ka kaasa tulla 😀 Ta ei taht.

Mis sellesse vanaisasse puutub, siis eile sattusime fotoäri ukse taga Olekaga kokku ja ta küsis Mrt-lt, et oled see ikka sina või 😀 St et hetkeks ilmselt kahtles, kas on mees või poeg, sest no tõesti – kui mees habeme maha ajab ja rõõmsad prillid ette paneb, näeb ta jätkuvalt välja nagu 25. Neid on Kmr-iga viimasel ajal palju segi aetud, no lihtsalt naljakas. Üks klient küsis bensukas lapse käest, et noh, sa polegi Haapsalus või. Mille peale laps ütles, et ajad mind vist isaga segamini. Kui nad kõrvuti seisavad ja lapsel on habe, siis on nende vanused tõepoolest määratlematud.

Eluke on meil siin uues linnas mõnusalt aeglane. Siiani imestame, et ka nii võib. Et mees ei peagi jooksma ühest töökohast teise, ta telefon ei helise katkematult, keegi ei rebi teda kuhugi poole. Mehe uus töö on mõnusalt loominguline ja vaba, palju on tudengitega suhtlemist ja üksjagu ka koosolekuid, aga midagi igavat ei ole veel ette tulnud. Aineid on tal ka parajas koguses anda. Klaveri õppimine jätkub endise hooga, homme on selle aasta esimene tund. Ta on siin vahepeal palju harjutanud ja usun, et õpetaja üllatub. Vaat et sihukest karukäppa on ka võimalik klaverit mängima õpetada.

Lõpetuseks näitan imelisi roose, mille Ruthile lapse sünnipäevaks viisime. Need olid selveris allahinnatud mingi 3,99 peale ja nägid välja sellised, et kohe hakkavad lõppema, no ilmselgelt halvasti koheldud lilled. Aga ma polnud varem nii suurt kimpu üldse näinud ja värv oli imeline, mistõttu ostsin ikkagi, et äkki annab neid üles kloppida ja vaata vaid:

Ämm sünnipäeval neid ka veel töötles ja kestsid küll.

Majanduselu on selline, et kuna elekter teeb siin vahepeal hinnaüllatusi, siis loobusime teise kodu lepingust ja Kmr võttis selle üle. Meie enda elektriarve ei olnud märkimisväärne, kuigi kaks korda suurem siiski kui novembris ja sissetulekud on sellised, et mingile arveabile meil õigust pole. Aga lapsel on suur maja pidada ja tema arve ehmatas küll ära. Imekombel laekus täna talle juba selle eest ka kompensatsioon.

Inimesed ei saa üldse aru, millest kõrge elektrihind tuleb ja süüdistavad praegust valitsust. Igasuguseid populistlikke kirjatükke jagatakse, lihtsalt piinlik. Samas on ju võimalik näha, et Eesti pole mingi erand, terve Euroopa on praegu hädas. Pealegi ei ole ma üldse nõus sellega, et kõigile peaks kõrge elektrihinna kompenseerima. Okei, et ma ehmusin ka ära kui detsembri arvet nägin, aga selle 224 eurot me suudame ju ometi ise maksta. Jälgin nüüd kogu aeg börsihindu (vt siit), et mis kell pesumasin käima panna või kas on sobiv päev millegi ahjus küpsetamiseks, duširuumi põrandasoojust keerasin ka maha. Tõime omale kuumaõhufritüüri, millega suurema osa sööke teeme, saab kiiresti ja tervislikult. Nii et jah, meie siin tuleme esialgu toime, veel ei ole põhjust hädaldada. Aga tööd ja palka tahaksin küll rohkem.

P.S. Ülihea, et kevadel oma äri ära lõpetasime. Detsembri elektriarvet seal ruumides ei oleks me suutnud maksta ja see oleks nagunii me putkale lõpu teinud.

Lapsesuu

detsember 20th, 2021

Sassu: “Ei noh, kui jumal meie ilusat *** kodu näeb, siis ta kohe hüppab taevast alla ja kolib meile sisse.”

See lause on midagi nii armsat, et pidin talletama. Veidi alla poole aasta on möödas sellest päevast, kui nad maja ostsid. Kaks kuud lammutamist ja ligi neli kuud ehitamist ja kohe-kohe saavadki oma päriskoju kolida.

Täna, kui I lapse kappi korterist välja tassis, küsis naabritädi, et mis toimub ja kui kuulis, et nad ära kolivad, siis hakkas nutma. 13 aastat on pikk aeg ühe kodu üürimiseks. Aga päris enda kodu on ikka kõige-kõige.

Eluvaim tagasi

detsember 18th, 2021

Eluvaim on jummala naljakas sõna. Aga just sedasi ma ennast täna hommikul tunnen – hakkab eluvaimuke minusse tagasi imbuma. Sain isegi öösel magada ega pidanud katkematult nuuskama. Olen eelmisest reedest saati olnud tõbine – kõigepealt oli viis päeva neel valus ja siis asendus see sajandi hulluma nohuga. Kusjuures neljapäeval enne haigeks jäämist olin üle hulga aja inimeste seas, mu kahel grupil olid eksamid ja ühel grupil olid esitlused, mis võtsid mitu tundi. Keegi ei kandnud maski ja sellepärast kahtlustasin, et olen endale korjanud tolle moodsa tüvega koroona. Aga ei, ei ole koroona.

Sain ju eelmisel esmaspäeval kolmanda vaktsiinidoosi ja oleksin olnud eriti pettunud, kui ikkagi see viirus mul praegu küljes oleks. Sel kolmapäeval ostsin apteegist kiirtesti, mis näitas negatiivset tulemust, aga kuna nohu oli ränk, siis üleeile enam kolledžisse kohale ei läinud ja tegin ühele oma kursusele eksami distantsilt. Õieti küll õpilased olid koolimajas, mees pani klassis kõik valmis ja üks kolleeg istus eksami ajal ka kohapeal, kui ise suhtlesin kõigiga ekraanilt. Nii see eksamipäev kui eilne olid mul pikad tööpäevad, sain kõik hinnatud, hinded õppeinfosüsteemi pandud ja tagasiside ka kirjutatud. Kusjuures eile veel istusin arvuti taga nii, et tatirätik rippus ninast välja, hahaa. No ei saanud olla lihtsalt, kui kogu aeg ninast midagi välja voolata tahtis. Nohu kippus sõna otseses mõttes silmanägemist ära võtma.

Vot sedasi 😀

Eile tegin kõne perearstikeskuses töötavale kossusõbrale, kes mulle kohe testimise saatekirja välja kirjutas, tund hiljem vurasin juba autoga testimistelki ja täna hommikuks on koviiditesti tulemus ka digiloos olemas – negatiivne. Elame veel 😀

P.S. Kui mõtled, et mis imelik silt see meil ukse peal on, siis sinna on kirjutatud “tatoveerimine”. Plikad ükskord mängisid siin midagi niukest ja me pole raatsinud seda paberit ära võtta. Jah, ja raamaturiiuleid meil ka veel pole.

Rege rauta talvel…

detsember 13th, 2021

No see pealkirjaks olev ütelus meie kohta ei käi. Suvel ehitas mees kuuri, päris valmis see ei jõudnudki enne külma vihmaperioodi. Hurtsiku soojustamine, fassaad ja katusevahetus on meil lükatud kaugemasse tulevikku, aga ühel hetkel sai kopp ette sellest, et vetsus tuul tõmbab. Vetsu-duširuumi põrand on soe, elekter kütab seda, et liigset niiskust ei koguneks, aga eks see küttis palju õuet ka. Alles hiljaaegu sai takku ostetud ja mees toppis palgivahesid tihedamaks, aga palk ise on selles majaosas suht kiitsakas ega pea ka kuigivõrd sooja. Eile siis kukkus mees lammutama, tõmbas voodri ja tõrvapapi maha ning kattis seina villa ja tuuletõkkega. Kuna vara läks pimedaks, siis tuuletõkkega katmine jäi hommikuks. Siiski oli juba õhtul tunda, et enam vetsus nina ei külmeta, õhk läks täitsa teiseks.

Alla serva sai tihe hiirevõrk ja kõige lõpuks ribake tõrvapappi, et vesi kuskilt vahele ei jookseks.

Toredad tillukesed aknad läksid esialgu peitu. Nagunii peab siis, kui päriselt läheb fassaadi tegemiseks, vähemalt ühe nurga uuesti lahti võtma, sest alt oli palk märg. Ilmselt päriselt aknana taastame ainult ühe, teised vbla tulevad butafooriad või ei tule midagi.

Kolmas doos käes

detsember 6th, 2021

Ajaloo tarbeks olgu jäädvustatud, et käisime täna HNRK-s Covid-19 vastu tõhustusdoosi saamas, seekord siis Pfizerit. HNRK-s sellepärast, et ei Läänemaa ega Rapla haiglas polnud digiregistratuuris broneerimiseks vabu aegu lähima kuu jooksul. Naiivselt arvasin, et kuna koroona vastu vaktsineerimine on ülivajalik ja seda aina propageeritakse, siis on süstile lihtne pääseda, aga ei, on järjekorrad!

Haigemajas oli muidu väga tore sõbralik õhkkond. Olen seal varem õpingute tõttu pikemalt viibinud, sellepärast see mind muidugi ei üllatanud. Tegime enne lahkumist seal ühed kohvid ka veel, sest nagunii pidime võimalikke reaktsioone ootama. Süstija ütles, et kui AZ esimene süst tegi tugevaid kõrvalnähte, siis esimene Pfizer teeb suure tõenäosusega sama. Eks see siis öösel ole tunda, praegu on igatahes veel ok olla.

P.S. Kui kahtled, kas vaktsineerida või mitte, eriti kui oled vanem inimene, siis ma ütleks, et ära karda. Ma ise olen räme individualist, aga isegi minus ei leidu nii palju egoisti, et pandeemia ajal isiklikud kiiksud rahvastiku heaolust ettepoole seada.

Teadmiseks

detsember 6th, 2021

Panen igaks juhuks siia kirja, mida endokrinoloogi kabinetist kuulukse. Käisin ju vastuvõtul 11. oktoobril ja samal päeval ka kilpnäärme biopsias. Mingeid tulemusi mulle siiani digilukku pandud ei ole ja nagu kabinetis eile tööl olnud õde nentis, siis neid ei pandagi sinna. Aga lugu oli nii, et kuna arst mulle tulemuste asjus ei helistanud (biopsia tulemused tulevad kahe nädalaga), siis kõndisin ühel reedel haiglasse ja küsisin registratuurist, mida teha. Seal nad vaatasid arvutist, et nemad mingit biopsias käimist ei näe ja ma selle peale kohe mõtlesin, et niihh, nüüd nad on mu proovid ära kaotanud. Sain sealt arstikabineti telefoninumbri, kuhu mul oli võimalik helistada eile, sest mu arst käib siin praegu vist ainult üks kord kuus või veelgi harvem.

Helistasin siis eile sinna kabinetti vastuvõtu ajal. Arstiga rääkida ei saanud, tal oli patsient, aga õde võttis mu telefoninumbri ja ütles, et arst helistab mulle ise kell kuus õhtul (nagu eelmine kordki, kui ta ei helistanud). Ja jälle ta ei helistanud! Kusjuures eile, kui õde mulle ütles, et arst helistab ise ja räägib tulemustest, siis ma algul täiega ehmusin ära, aga õnneks õde täpsustas enne kõne lõppu, et proovid on korras.

Tüütus nagu ma olen, hakkasin siis kohe täna hommikul jälle arstikabinetti helistama. Neljanda helistamise peale sain viimaks õe kätte. Ta mäletas, et olime eile rääkinud. Aga täna oli tööl juba teine arst ja minu oma pealinna tagasi läinud. Ütlesin siis, et saan aru, et arst on väga hõivatud, aga kas ta ehk võiks mu biopsia tulemused kuhugi kirja panna (digilukku?) ja märkida, et mida ma siis nüüd edasi tegema peaks, et äkki ta isegi saadaks mulle info e-mailiga. Tavaliselt ju eriarstid kirjutavad epikriiside lõppu, millal peaks uuesti vastuvõtule minema, aga mu keiss on üldse lõpetamata ja haigekassale pole arst isegi veel arvet esitanud oktoobri visiidi eest. Õde ütles, et kuna kõik on korras, siis jään jälgimisele ja piisab, kui käin kahe aasta tagant ennast näitamas või kui on kaebusi, siis varem. Kaebusi ei ole, kuskilt ei pigista ega valuta. Sain teada ka seda, et ultrahelisse kontrolli võin lasta ennast saata ka perearstil, ei peagi kogu aeg endokrinoloogi juures käima.

Nii palju tüli, aga hea on siiski teada, et mind vähemalt mingile opile ei saadeta.

EDIT: Õhtul helises mu telefon ja vaatan, et endokrinoloog – vähe ma siis ei ehmunud! Tegelikult oli see sama kabineti õde, kellega juba kahel päeval rääkinud olin, viimati täna hommikul. Ta küsis, kas on minuga rääkinud tsütoloogilisest leiust ja ma napikalt juba hakkasin ütlema, et palun, ärge leidke midagi! Ei nad leidnudki, tal oli lihtsalt kahe erineva arsti abilisena segamini läinud, kellega ta on juba rääkinud ja kellega mitte. Itsitasime mõlemad ta eksituse üle, õde soovis häid pühi ja sellega on mu biopsia tulemus kolmekordselt kinnitatud 😀

Aega mul on

november 17th, 2021

Mõtlesin, et peaks ikka ühe väikese elumärgi siia jätma. Kummalisel kombel just nüüd, kui aega on mul laialt käes, ei kirjuta ma blogis peaaegu üldse. Veel kuu aega tagasi oli mul oma kursustega palju sebimist, aga nüüd on ainult hindamised, esitlused ja eksamid korraldada ega ole vaja toota suurtes kogustes õppematerjale. Mulle muidu kõiksugu materjalide ja harjutuste meisterdamine palju meeldib, aga eks need vajavad pühendumist ja aega kulub ka rohkesti.

Õppejõuna alustada on olnud jube raske. Tunnen, et saan hakkama väga hästi, isegi kiita olen saanud, aga samas on mul endal olnud megalt palju vaja juurde õppida või lihtsalt meelde tuletada mingeid asju, et ennast mitte loengus lolliks teha. Paar feili siiski olen korraldanud, aga need on olnud peamiselt korralduslikku laadi ja tulenenud mu hajameelsusest. Pole ka imestada, et orienteerumisvõime lappama läheb, kui inimene oma aju niivõrd mõõdukalt kasutab.

Mehel läheb hästi, isegi väga hästi. Juba ta lammutab ja ehitab siin oma õppekava ja mõtleb igast asju välja. See kuraatori positsioon kohe nagu sobib talle. Õppejõuna triivis ta juba ennegi mõnuga, aga nüüd siis naudib täielikku pühendumist ainult ühele valdkonnale.

Meie elu on väga teistsugune. Ei mingit rabelemist ega rööprähklemist. Ma pean ennast loengusse vedama ühel-kahel päeval nädalas ja mehel on ametlikult 4-päevane töönädal. Teisipäev on meil nüüd uus esmaspäev. Mehel on tegemisi siiski üsna palju ja ega ta ei puhka alati kolm päeva nädalas oma palgatööst, vaid ikka valmistab midagi ette või õpetab või on koosolekul. Õhtuti (nagu näiteks praegu) on teinekord tudengitega konsultatsioon, mida ta korraldab muidugi kodust.

Mul on ausalt öeldes üsna raske harjuda nii vähese töökoormusega kui mul hetkel on ja mis seal salata, ka vähese sissetulekuga. Pean endale muudkui sisendama, et elu ei pea olema mingi rapsimine, iga päev ei pea üldse töötama ja kõige olulisem on mõnusasti aega veeta. Laisklemist pean veel õppima, no ei ole ma harjunud nii väheste kohustustega. Olen isegi kandideerinud mingitele poole koormusega töökohtadele, aga pole tööle saanud. Tahaks ikka tõesti rohkem töötada, sest ühel hetkel hakkab inimesel lihtsalt igav. Mul on küll ka mingit projektipõhist tööd tulemas, aga kõik on sihukesed väikesed sutsakad, ei midagi kestvat.

Lastest on rõõmu. Väike poeg on jätkuvalt õpingute kõrvalt ülikoolis ametis meditsiinilabori tarkvarainsenerina, teenib raha ja laob oma karjäärile vundamenti. Ma kestvalt imestan, kuidas ta pea küll võtab seda kõike, mida tehnikaülikoolis õppima peab. Ja mitte lihtsalt, et võtab, vaid mehike on ennast juba mitu korda ka ülikooli auraamatusse möllinud.

Ruthi juures saime vahepeal laed pandud, nüüd on põrandate panek ees. Olen seal massiliselt ka õunu korjanud, viimati ronisin isegi kõrgele puu otsa, et kõige ilusamaid punaseid ubinaid alla raputada. Õuntega on nii, et neid ma söön ise ka täitsa arutult, sest lihtsalt armastan neid nii väga ja mingit tehnilist põhjust mul pole ka õuntest eemale hoidmiseks (veresuhkur on väga ilus ja aina ilusam, imede ime).

Nüüd on viimatisest endokrinoloogi juures käimisest juba üle kuu möödas ja mu biopsia tulemust ei ole ikka digilukku pandud. Arst ei ole viimase visiidi eest ka haigekassale arvet teinud ja lisaks mäletan ma, et ta lubas mulle tulemuste asjus helistada, mistap kahtlustan, et kas ta äkki ise haigeks ei jäänud. Vastused pidid tulema juba paari nädala eest. Mulle kirjutati järgmine visiidiaeg ühe paberi tahaküljele, mis oli paraku biopsia saatekiri ja see võeti mul proovi andes ära. Mäletan ähmaselt, et vist novembri viimasel nädalal peaksin uuesti arsti juurde minema, aga digiregistratuurist ma visiidiaega ei näe. Selle pärast ma väga ei pabista ka, sest kui mul seal mingi aeg on tõesti pandud, siis saadab haigla nagunii enne telefonile sõnumi. Nüüd siis lihtsalt passin siin (rahulikult), sest nagu mees ütles, oleks ju loogiline, et kui biopsia tulemus on halb, siis keegi vastuse teatamisega ei viivitaks.

Ma ausalt ei mäleta, et mu elu oleks üldse kunagi varem olnud nii aeglane ja rahulik nagu nüüd. Peaksin oma olukorda nautima, aga täiuslikust õnnest on puudu sügavam sotsiaalne nüanss, st et tahaksin ikka nagu inimkonnale oluliselt kasulikum olla. Sellepärast kammin hommikukohvi kõrvale töökuulutusi, aga ega siin lääneosariigis ju mingeid erialaseid töökohti ei teki. Ülikoolist on mind küll keelitatud muid töid mitte otsima, sest võib ju tekkida vajadus mulle veel mõni õppeaine anda. Kindlalt on mul järgmisel semestril ainult kaks gruppi ja kaks erinevat ainet. St et tööl käin ma jätkuvalt ainult hobikorras. Tuleb rahul olla.

Kõik on uus

oktoober 14th, 2021

Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.

Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.

Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.

Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.

Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.

Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.

Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.

Töö ja vile(tsus)

oktoober 11th, 2021

Käin tööl ainult neljapäeviti ja reedeti ja ometigi olen kogu aeg justkui väga hõivatud. Loengute ettevalmistus täidab kõik argipäevad. Siis ongi mõnus vahepeal ehitada ja tunda, kuidas pea on tühi ja mõtted puuduvad. Oleme nüüd jälle tihedamalt käinud lapsel maja peal abiks, värvisime laelaudu ja Mrt tegi laupäeval ka juba mitu lage valmis.

Siin ma istun nädala sees lapse maja peal ja pean kohvipausi.
Selle kuhja värvisin laupäeval üksinda kaks kihti, kokku 300 meetrit lauda.

Eelmisel laupäeval värvisin terve päev üksinda, kaheksa ja pool tundi jutti, ainult kiire kohvipaus ja lõunasöök lasid veits puhata. Paneb mõtlema, et olen ikka täitsa sitke mutt veel. Kuna rulliga värvin, siis haiged sõrmeliigesed mind ei seganud üldse. Mees pani samal ajal teise korruse tubadele lagesid ja õhtuks olime küll mõlemad üksjagu kerest kanged. Aga see on jälle see asi, et füüsilist tehes ei tohi unustada venitusi. Järgmisel päeval tundsin, et isegi jalalihased olid veits valusad siit ja sealt, aga ei midagi märkimisväärset. Minust jäi sinna veel 10 pakki laudu värvimata, aga aeg on nii piiratud, aina vaja kas tööl olla või siis on mehel koolitus, ei pääse nii tihti Haapsalust minema.

Aga laed jäävad väga ilusad, ikka kohe nagu väga-väga ilusad, selle tööga me oleme rahul.

Siin jäi nats pooleli, sest värvitud laud sai otsa.
Tulime laupäeval peale ehitust pubist läbi, üllatavalt head söögid olid seal. Ma tegin ühe õlle ka ikka 🙂

Muidu üldiselt näevad me päevad suht sarnased välja. Vähemalt hommikud on meil pikalt nautimiseks, sest mees läheb tööle alles kella üheksaks, aga ärkame ikka kuue-seitsme paiku. Siis me jookseme ja kõnnime ja võimleme. Esmaspäevad on tal pealegi vabad, hetkel küll istub siin ühel koolitusel zoomis. Lõunal käime enamasti väljas söömas, viimasel ajal kaupsi peal kohvikus, mis jääb meil nii kodust kui kolledžist umbes sama kaugele. Haapsaluga on see tore asi, et siin on hulgi selliseid kohti, kuhu sööma minna ka aastaringselt. Me seetõttu oleme nimetanud tolle taristu sobivamalt laristuks.

Päikesetõusud tagalahe ääres on selge ilmaga imeilusad.

Need mustad linnud siin merepildil on laugud, kes teevad vahel väga ägedat tiksutavat häält. Kusjuures eriti pula on, kui nad ühe kaupa aeg-ajalt vee alla sukelduvad, siis kostab selline veevulin nagu jõgi voolaks. Pildil on roostiku ees üks valge lind, see on hõbehaigur, kes ka juba mitu päeva tagalahel aega veedab. Haigrud on muidu enamasti eeslahel ja suures viigis.

Nädalavahetustel naudin suurt metsaringi, siis enamasti kõnnin 10 kilti.

Täna käisin endokrinoloogi juures kordusvisiidil. Küsisin arsti käest üle, et kumb mul siis ikkagi on, kas kilpnäärme üle- või alatalitlus ja sain kinnituse, et alatalitlus. Olen ikka imestanud siin, et miks mul ülekaal on, sest ületalitlusega peaks inimene kõhnuma. Nüüd siis võin arvata, et kaalu on raske sellepärast alla saada, sest üks kilpnäärme hormoon on pekkis. Kaal mul tegelikult langeb praegu, imedeime, aga selle põhjuseks ma olen arvanud vähenenud stressi. Vähem stressi tähendab madalamat kortisooli ja madalam kortisool tähendab madalamat insuliini. Mu veresuhkur ei ole ka juba aastaid nii madal olnud nagu praegu ehk et proovid on läinud palju paremaks. Ei mingit eeldiabeeti enam. Diagnoos on sõlmeline struuma, ehk et mul on mõlemal kilpnäärme sagaral kasvaja moodi moodustised, juba mitu aastat tegelt. Ravi pole siiani vaja olnud. Täna siis saadeti mind esimest korda ka biopsiasse, mis oli täitsa hirmutav. Aga polnud üldse hull, kui nõel kaela torgati ja sealt rakke võeti. Kaks korda. Tore on, et leidus kohe vaba aeg proovi andmiseks ja ma ei pidanud mitu nädalat enne biopsiat pabistama. Vot selline vanamuti tervisejutt. Aga mis parata, kui inimene saab juba paari aasta pärast kuus kümpi ja enamuse oma elust on veetnud ebatervislikult. Kilpnäärmehaigustel on pealegi pärilik eelsoodumus ka.

Mulle täiega meeldib see endokrinoloog, kelle juures käima hakkasin ja tema kabineti õde ka. Hästi sõbralikud ja vabad, hea on nendega rääkida. Täna me küll suurema osa ajast kirusime vaktsiinivastaseid, sest tuli jutuks, et koridoris üks naine tegi hullu vaktsineerimise vastast promo. Arst ütles, et tal pealinnas üks patsient oli öelnud, et sellepärast ei vaktsineeri koroona vastu, et vaktsiin pidi inimese muutma ahviks. Arst oli siis küsinud, et kas ta ikka on nõus sellega, et ahv teda ravib, mille peale patsient vabandas. Sellised lood.

Ühe huvitava avastuse vahepeal tegin seoses sellega, et käisin veeniverd andmas. Õelt sain teada, et mida rohkem veene torgitakse seda raskem on verd kätte saada, et veenid justkui lähevad peitu. Küsisin tütrelt üle ja ta ütles, et on nii, et kui on palju veenides surgitud, siis veenid armistuvad. Ja siis mul äkki saabus selgus, miks mul terve elu on olnud veenivere võtmine üks suur piin – ilmselt on mu sooned esimestel elukuudel, kui haiglas olin, ära rikutud. Mulle on alati olnud mõistatus, et miks nii raske on veeniverd kätte saada, mind on nooruses isegi laborist minema saadetud, sest verevõtjal hakkas endal paha ja palus teine päev tagasi tulla. Perearstikeskuses on üks õde, kes verd kätte ei saanud, saatnud mind teisele korrusele teise õe juurde, kellel on suurem kogemus. Seal mu oma laps oli ainus, kes esimese laksuga vere kätte sai, aga ta ei tööta enam seal. No ja nüüd siin Läänemaa haiglas juhtus see, et venelannast õde lõi nõela sisse ja siis kirus ja vandus, et no ma ju tundsin, et siin on soon ja no ei tule verd ja siis teeb seda kõige rõvedamat asja, mida teha saab – liigutab naha all nõela ja otsib soont ja see on nii kuramuse valus ja kestab terve igaviku, et ma mõtlesin, et kas tõesti nii tohib patsiendile teha? Päris kaua keerutas selle nõelaga ja viimaks ikka hakkas veri jooksma, aga selline verevõtt on üks jube trauma alati.

Ja nüüd siis loodame kõige paremat.

Pooleli

september 26th, 2021

Ilm oli imeline, keskpäeval isegi +15 ja palju päikest. Mees nikerdas üle hulga aja kuuri ehituse kallal, nüüd on vist peamiselt osad tuulekastid veel teha. Tagaküljes on vihmaveerenn ka paigas.

Mees ja kured

Eile viisime kuurist õuetoast diivanid verandale talvekorterisse, ainult väikese laua ja toolid jätame talveks sinna. Mõtlesin verandal ka enne talve suurema koristuse teha, aga kuna ehituskola on ikka veel ees, ei hakka vist enne kevadet majandama. Kasvuhoone on korras, täna võtsin sealt tomatite potid pelargoonide ümbrispottideks. Lilled tõin tuppa akende peale, need on megalt suureks läinud ja võtavad palju ruumi.

On olnud imeilus nädalavahetus. Looduse vaated võtavad ahhetama, vinged värvid ja lindude rändehääled. Hea on tunda, et linnud lähevad, aga meie ei pea minema mitte kuhugi. Ei ole seda kurba suve lõppemise tunnet, mis tavaliselt, sest tänavu me suvekodust ära ei koli.

Kõndisin nii eile kui täna üle 10 kilomeetri mereääre ja metsaradu, täna tegin lisaks pika rattatiiru. Isegi päikese käes mõnuleda sain. Mu D-vitamiin on, muide, midagi üle 80 mmol/l. Ei mäletagi, et see mul kunagi nii kõrge oleks olnud. Aga ilus suvi oli ja vabadus. Mingi ülekere päevitamisega ma ei tegele, ainult jalgu olen teadlikult pruunistanud.

Oot. Tuli meelde üks asi. Päästsime suvel Koidula tänavalt auto alla jäämise eest ühe suure siili. Ta oli juba viga saanud, ühte tagumist jalga vedas järele. Tõime ta enda aeda veranda seina äärde lillepeenrasse, kus teadsime talle toitu jätkuvat. Vett panime ka kausiga, sest kuumad ja kuivad ilmad olid. Paar päeva ta seal tukkus ja siis kadus kuhugi. Kaugele ilmselt ei läinud, sest täna nägi mees samasugust isendit kuuri alla lipsavat. Kui see on sama siil, siis enam ta igatahes ei lonka.

Meil siin muidu kõik siilid kogunevad õhtuti Konnakülas ühe tädikese aeda, sest see söödab ja joodab neid. Tore ikka, et teistele ka siile jätkub. Muidu meil muid loomi ei ole kui naabrinaise kass. See elabki meie aias, ma panen talle vett ja tema püüab hiiri. Viimasel ajal on ta lemmik peesitamise koht auto järelkäru, seal ta siis istub ilusama ilmaga. Vahel tukub ka kuuris, me suvetoa eesosas põrandal, mööblisse ta ei roni. Halvema ilmaga poeb kuuri põranda alla ja pikutab seal kanga peal. Kahju, et ta nii pelglik on, et isegi ta enda perenaine teda paitada ei saa.

Homme on esmaspäev, mis tähendab, et puhkepäev. Peame uue elukorraldusega veel harjuma. Valmistasin tänagi natuke loenguid ette, aga põhitöö jääb ikka enamasti nädala teise poolde. Sel nädalal töötasin mitu päeva nii pikalt ja intensiivselt, et mingi peavalu aimdus hakkas tulema. Selline pressiv pingetunne. Mul pea ei valuta tegelt mitte kunagi. Esimest aastat mingeid ained teha on ikka meeletult töömahukas, aga õnneks on mul selleks vaim olnud valmis. A milleks mul vaim valmis ei olnud, on see, et üks mu tudeng on tipptasemel ärianalüütik, hahaa. Nali on selles, et mul ei ole talle mitte midagi õpetada. Õnneks oskasin esimeses loengus teda appi võtta teisi õpetama, sest mida muud ma teha saaks. Ilmselt ta rohkem ei tule mu loengusse oma kallist aega raiskama 😀