Ühed lugud

Läks vähem kui kaks kuud kuni viimane plaat põrandale pandud, vuugid tehtud ja võime hõisata, et meil on majas kaks toimivat duširuumi ja vetsu. Allkorrusel peab veel põrandaluugiga midagi ette võtma, plaan on see lihtsalt ära värvida. Lisaks on vaja kleepida põrandale mingi ribake, vbla nt uksetihendi laadne asi, mis takistaks veel voolata dušinurgast põrandaluugini. Praegu suurema lobistamise ajal ikkagi kipub kardina keskosa alt vesi mööda vuuki liiga kaugele voolama, kuigi päris luugi servani see ei lähe. No ja osa palkseinast on ka veel viimistlemata, aga kuna see ei häiri, siis paigutub mittekiirete tööde nimistusse.

Ülemise korruse duširuumi ehitus läks maksma umbes täpselt 2000 eurot, sest seal pidi kõik nullist looma, see on meil tehtud pmst tühja koha peale. Alumise korruse pesuruumi kulusid ma pole viitsinud kokku lüüa, aga sinna läks poole vähem, kuna paljud asjad olid juba olemas ja ostsime ka odavamad plaadid. Tean, et ehitajad võtavad ühe niisuguse väikese pesuruumi tegemise eest vähemalt neli-viis tonni (koos materjalidega), mistap isetegemise rõõm on eriti suur. Ja nagu mees tavatseb ütelda – kui ikka kõike oskad, ei siis ole karta miskit! 😀

Täna on siis see päev, kui peaks võimalduma minna duši alla ka alumisel korrusel. Ehk et toas, mitte õues 🙂

Püüdsin välja otsida pildid alates sealt maalt, kui mees viis aastat tagasi ehitatud pesuruumi lammutama hakkas, aga avastasin, et see etapp on jäädvustamisel hoopiski vahele jäänud. Meil oli siin teatavasti selline dušinurk, kus oli valatud soojustatud betoonpõrand, mille sees oli ka küte. Seinad olid ainult palk, mida vee eest kaitsesid dušikardinad. Põrandaküte oli ka suvel sees, sest betoon võtab pikapeale niiskuse sisse ja kartsime ka, et palgid saavad kahjustada. Kuna hoidsime dušinurga sooja, siis palkidega ei juhtunud midagi, aga põrandat lammutades selgus, et see oli vaatamata küttele siiski vett täis. Niisiis oli ainuõige mõte alustada nullist ja teha põrand uuesti.

Pildid on alates sellest, kui mees oli juba teiselt korruselt tuleva kanalisatsioonitoru ümber paigutanud.

See koht aias, kust olin äsja liiva ja killustiku minema vedanud kõnnitee alla, täitus lammutussodiga ja pole teada, millal mees jõuab selle kõik prügijaama vedada. Mrt on ka, muide, lisaks oma põhitööle hõivatud riigikaitseliste tegevustega.

Alati on midagi, mis on ajutine ja vahel need ajutised asjad kipuvad olema eriliselt püsivad. Aga kõik on väga hästi, kui asjad töötavad ja miks siis mitte lasta neil natuke aega kesta. Pikemalt nikerdamiseks aega ei olnud ka, sest mees tahtis alumise korruse pesuruumis lammutama hakata ja uus ruum tuli töösse võtta.

Seekord meil juhtus, et dušikardina installeerimine läks veits pekki ja kuna ma seda alt palju lühemaks lõikasin, ei ole teada, kas hiljem kardina sirguajamisel tal äkki alt natuke puudu ei tule, hahaa. Kardinapuud mees ei ostnud, vaid soetas ühe jupi alumiiniumprofiili, lõikas sellele sälgud sisse, puuris väikesed augukesed kardinakinnituste jaoks ja pani tolle kronsteini kolme kruviga lakke. Ainult kolmega sellepärast, et sinna peaks otsima ilusaid kuldse peaga kruvisid. Ma kammisin täna kohalikke poode, et leida mingeid väikeseid rõngaid, millega kardin üles panna, aga kuna ma mitte midagi ei leidnud, siis siin tulebki mängu ajutine asi. Mul oli õmblussahtlis ilusat kuldset paela, millest lõikasin parajad jupid ja nendega sidusin dušikardina alumiiniumprofiili ehk “kardinapuu” külge. Seisab küll. Keegi ei pea seda vahtima ja tundub, et ega ta alla sealt ka niipea ei saja.

Õudukas, et kui on vaja midagi konkreetset kodumajapidamisse osta, siis otsi ennast kasvõi lolliks, no midagi ei leia. Esimese maailma probleemid, muidugi. Aga siiski. Tahsin soetada sobiva seebidosaatori ja potiharja ja prügikasti ja viimaks klopsisin midagi mitme poe peale kokku, mis enam-vähem sobivad me tillukesse pesuruumi.

Muidugi ma olen seal juba ka pesemas käinud ja täie mõnuga kaifisin seda, et mahun lahedasti dušinurgas istuma kujutledes, et olen vannis 😀 Siuke säästu-spaa 😀

Mees tolmutas allkorrusel nii mis hull, peksis pesuruumist välja betoonpõranda, mille viis aastat tagasi tegi. Meil on sellest õudusest mõned pildid ka, aga ma parem ei hakka vastu õhtut igasugu koledusi näitama. Üks teine kord.

Sain täna hakkama suure tööga, mida olen plaaninud juba pikemat aega – tõstsin osa majaesisest kõnniteest kõrgemale. Kõnnitee on väga vana, kindlasti oli see siin juba mu lapsepõlves, mistõttu maapind ümberringi oli tunduvalt kõrgemaks muutunud igasugu loodusjääkide ladestumisega. Rasked kiviplaadid on siin otse mulla peal ja osa neist olid nii madalal, et väiksemagi vihmaga muutus kõnnitee mingiks ebamäärase kujuga veekoguks. Tänavu on suvi olnud nii vihmane, et isegi kõnnitee kõrval muru lirtsus ja kuiva jalaga enam tuppa ei pääsenudki. Talvel oli see jupp teest jääs ja sulaga moodustus sellele eriti suur vesine plögakraav, mistõttu oleme tuppa pääsemiseks sinna ka ajutiselt suvalisi lauajuppe peale pannud. Nüüd on see kraav igatahes likvideeritud ja jääb vaid vihma oodata, et näha, kas sest suurest tööst ka tolku oli.

Samal ajal, kui ma õues rassisin, ehitas mees teisele korrusele viivat treppi.

Mees hakkas juba ka kraanikausile kappi ehitama, aga selle pildid ma panen järgmisesse postitusse.

Lakapealse pesuruumiga jõudis mees täna sinnamaani, et mõned asjandused sai sisse kolida. Enne oli vaja veel mingeid nurki silikoonida, aga pmst on viimistlustööd valmis. Me pole veel otsustanud, mida laetalaga teha, kas värvida üle või pigem puhastada värviplekkidest. Vetsupott, dušinurk ja -segisti on paigas. Vett siiski kuskilt alla lasta ei või, sest kanalisatsioon lõpeb hetkel alumise duširuumi lae all. Kanalisatsiooni lõpetamiseks on vaja allkorrusel betoonpõrandat lammutada, et saaks sinna sisse peita kõik torud.

Kraanikauss on olemas, aga sellele tuleb kapp alla ehitada, mis jääb suht viimaseks tööks ilmselt. Dušikraanist tuleb ju ka vett. Millalgi. Ükspäev. Siis, kui alumise korruse duširuumis on põrand ära lammutatud. Mrt lubas ehitada normaalsema trepi, mis verandalt pööningule viib, sest ma pole nõus ennast mitu korda päevas praegu kasutusel olevast nõmedast redelist üles vinnama. Päriselt ka see on ebamugav, suurte pulgavahedega redel ja ma tunnen ennast iga kord sealt üles venitades nagu jaamatümpsikas, kes aeglaselt ja ähkides metsaka trepist üles rühkis lapselapsi vaatama.