Ühed lugud

Mees “hakkis” maha langenud pärnapuu oksteks ja pakkudeks, tegime lõket, koristasin kuuri katusealust ja ladusin puid, tassisin oksi lõkkesse ja kütsin sauna. Suutsin oksi vedades koduõuel maha kõmpida üle viie kilomeetri. Pärast olid kõik “lihad” nii valusad et. Meil mõlemal on igatahes toss nii väljas, et ei viitsinudki enam õhtuks uuesti sauna kütta, sest lõuna ajal juba sain. Me oma tööpäevaga alustasime enne kella kaheksat hommikul. Muidu üldiselt, kui suvilas olen, ei raatsi ma ainsatki õhtut ilma leilita olla.

Vana pärna latv on üleni paksu samblikku täis. Õhk on meil siin väga puhas, ega muidu seda massiliselt ei kasvaks siin.

Puutüvi sai enamus pakkudeks, aga ära vedada neid kuuri juurde ei jõudnudki. Kõiki oksi ka põletada ei jõudnud, mistõttu on keset õue meil hetkel paras läbu. Pidime jõudma linna ehituspoodi valvekaamerale tarvikuid ostma, sellepärast jäi töö pooleli, aga ega me poleks enam väga rohkem jaksanud ka. Arutasime, et ei ole kered meil ikka enam need, mis noorest peast, sest miski viis-kuus tundi müttamist väsitab nüüdsel ajal jubetumalt ära.

Täna oli lihtsalt imeline ilm, päikeseline ja soe, täielik vastand eilsele hullule tormile. Imestan, et praam üldse sõitis, sest meri peksis seda keset väina jubedal kombel. Mul isegi väike hirm tekkis, et ei tea, kas mehed ikka jagavad piisavalt matsu ega ole äkki liiga optimistlikult sadamast välja sõitnud. Liiga kiiresti sõitsid nad küll, sest peale ühte suuremat pauku tõmbas praam viimaks hoo maha ja keeras vööri vastu lainet. Täna oli siis mitte vaikus enne tormi, vaid vaikus pärast tormi – täiesti tuuletu.

Linna sõites nägime lähedalt kahte merikotkast, no on ikka suured ja võimsad linnud, niisukesed uhked nagu. Muidu üldiselt toimus me maja juures rannamaanteel ja üldse igal pool teede ääres jaht, kõik kohad olid püssidega mehi täis, üks seisis pmst meie väravas. Vist sigu kütivad ja ma alati imestan, et maaomanikke ei teavitata jahist, sest ei saa me ju sel ajal oma metsa minna ega midagi. Meil on palju tuulemurdu ja kui poleks õuel pärnaga sehkendamist olnud, oleksime ilmselt metsa koristanud. Päris meie metsas nad seekord ei paugutanud, aga loomi ajasid sealt läbi küll. Mul on mitmel korral jäänud jahimeeste pärast ka seenele minemata, sest ootamatult on kõik me küla metsad püssimehi täis.

Meil õue all on ikka veel lehterkukeseeni, aga mu seenenorm on tänavuseks igatahes täis. Nädal tagasi pildistasin maja ees miskeid ägedaid suuri seeni, mille nime ma ei tea. Tänagi on need veel püsti.

Pildilt ei saa hästi aru, kui suured need seened on, aga no umbes suurema puraviku mõõtu. Lisaks nendele tossuka moodi hiiglastele kasvab õuel jälle ka valge helvell, üks hirmus mürgine seen.

Loodust on siin nii palju, et on kohe. Iga kord, kui uksest õue astun, imestan rohke värske õhu üle. Siin on eriti kerge hingata.

EDIT: Mrt tuttav küberinimene küsis, kas jahimehed passisid tõesti meie väravas ja ütles, et kütid ei tohi majadele lähemal olla kui 200 meetrit. Noh, palju õnne meile, see polnud sugugi esimene kord, kui püssimehed me ukse all jahti pidasid.

Peamiselt käin ma saarel muidugi rahu ja vaikust otsimas. Nüüd, kui puhkus läbi ja tööalaselt ka palju sebimist, tahaks lihtsalt omaette olla. Selleks on suvilasse pagemine idekas. Nagu juba öeldud, on Mrt olnud viimasel ajal teises kodus lapsel abiks, ma siis toimetan omasoodu. Me täna otsustasime, et Raplas on kodu nr 1, Saaremaal nr 2 ja Haapsalus nr 3. Mrt on olnud, niisiis kodus nr 1 ja ma kodus nr 2 :D. Pidin juba neljapäeval saarele sõitma, aga nagu arvasingi, ei õnnestunud see mitte. Igasuguseid asju tuli vahele ja viimaks suutsin selle tee ette võtta alles laupäeva hommikul. Reedel käisin hoopiski IKEA-s igasugust staffi ostmas, sest mul oli salaplaan.

Tavaliselt on mu sõidud suvilasse suve lõpu poole seotud metsiku korilusega, aga seekord ma tahtsin hoopiski teha tuba ilusaks. Valge värvi potid olid mul juba varem ostetud, reedel soetasin kardinapuud ja kardinad. Need viimased kõige odavamad võimalikud, sest mis siin ikka priisata. Keerutasin IKEA-s ilusaid pakse kardinaid näpu vahel ja püüdsin kujutleda, kuidas oleks, aga kõik tundusid liiga rasked ja massiivsed, väikesesse suvemajja sobimatud. Viimaks leidsin olematu hinnaga kahese paki tülli (5 eurot pk, üle 2m laiad) ja õhukesed hallitriibulised külgkardinad, mille kahene pakk maksis 10 eurot. Ehk et ainult 5+10+10 raha ja mõlemal aknal on kardinad olemas. Ega need lurakad midagi ei varja, aga teevad toa hubasemaks ja kuidagi valgemaks. Rulood on akende ees nagunii, kardinad rohkem ilu pärast.

Kihutasin siis laupäeva lõunaks kohale ja hakkasin kohe mööbeldama. Kõigi nelja seina värvimiseks kulus mul umbes kuus tundi – söömata, joomata, puhkamata. See oli paras trenn, sest pidevalt oli vaja lae alla ronida ja mul kuuris olev väike redel ei tulnud üldse meelde. Algul ronisin laua peale, pärast lohistasin plastmasstooli edasi-tagasi. Võõpasin puitkiudplaadi üle veepõhise valge värviga, Vivacolori matt. See jäi kohati laiguline ja vaatepilt tundus isegi masendav, aga lohutuseks mõtlesin, et tapeedialuse peab nagunii ära kruntima ja võin seda võtta nii, et hiljem saab tapeedi peale panna. Kahtlane muidugi, kas paneme, sest talvel on maja suuremalt jaolt kütmata ja sellise ruumiga on mul juba kogemus ühika ajast, kus tapeet suure külma ajal seinast lihtsalt alla sadas. Mu põhiline lootus seinu plätserdades oli, et tuba saaks valgemaks ja selle ma igatahes saavutasin. Ja et ei oleks kogu aeg selline pooliku ehituse tunne.

Algul oli sein selline nagu alloleval pildil. See lamp maksis IKEA-s 15 eurot ja ta jäi mul osaliselt kokku panemata, sest mul polnud ainsatki ristotsaga kruvikat. Võtsin kaasa ainult kuuskandid, sest nendega pidin kardinapuid üles panema.

Pooleli:

Aga enne olid seinad sellised:

Nüüd on natuke teistsugused:

Meil valitseb siin suur mööbli puudus. Kasutame ajaloolisi suvetoole ja suvalt kokku klopsitud lauda, sest pole nagu üldse pähe tulnud, et suvilas võiks ka mingi normaalne mööbel olla. Kõige pakilisem on kapi ostmisega, sest köögiasjad on kõik praegu ühes suures kastis.

Kui naine paneb kardinapuid üles, siis on niisuke segadus:

Aga ärge te arvake, et ma mingi mömm olen 😀

Kardinad ei ole triigitud, mkm. Aga ega nad selliseks ei jää. On kaks asja, mida ma kardinate puhul üldse ei kannata – kui need pannakse triikimata akna ette ja kui nad on liiga pikad. Praegu on nad mõlemat. Üritasin miskite suvaliste kääridega kardinaid lühemaks lõigata, aga see oli suht võimatu missioon. Kangakäärid muidugi unustasin maha. Jätan kardinad praegu selliselt ette ikkagi, aga järgmine kord suvilasse tulles pean õmblusmasina kaasa võtma ja korralikud käärid, et saaks kardinad parajaks teha. Las nad nüüd natuke kohanevad siin kõigepealt 😀

Kummaline, kuidas tükike tekstiili muudab elamise kohe nagu soojemaks ja kodusemaks.

Ja see polnud veel kõik. Kannatan siin pidevalt selle käes, et pole piisavalt nagisid, kuhu riideid riputada. IKEA-st sain väikesed mustad konksud, mis oleksid võinud muidugi olla valged, aga polnud. Need on ka nüüd seinas.

Osad konksud panin võtmenagideks. Mulle meeldib, kui asjadel on oma koht ja valitseb kord ja distsipliin 😀

Ma jõudsin metsa ka. Üks haavapuravik oli tegelt hiilinud meile õuele, aga teda ma ei raatsinudki söögiks võtta. Sest ta on nunnu ja nüüd ma käin teda lihtsalt imetlemas.

Läksin kuuseriisikaid otsima, aga leidsin vaid kaks. Oma lemmikusse kuusekate metsa kõndides komistasin metsšampinjonide otsa, neid oli palju ja nad olid väga ilusad, aga kuna ma pole mitte kunagi valgeid seeni korjanud ja olin ainult 99% kindel, et need on šampinjonid, siis jätsin nad raske südamega metsa.

Need olid päris kindlasti šampinjonid, aga ma ei tahtnud siin üksi olles igaks juhuks eksperimenteerima hakata.

Ainult ühe suure sirmiku sain, kaks kuuseriisikat ja siis hakkas tulema…

Kukeseened on Saaremaal kindla peale minek, neid lihtsalt on igal ajal ja iga ilmaga. Ükspäev tekitasin töö juures suure naerupahvaka, kui kurtsin, et kuuseriisikaid üldse ei olnud, ma leidsin ainult kukeseeni. Sest tegelt kukeseen on kallis seen ja igaüks neid üldse ei leia, sest neid mandril ei ole päris igal pool. Ma ise korjasin oma elu esimesed kukekad alles siis, kui meil oli saarel suvila olnud juba mõni aasta ja ma olin miski 45+ vanuses. Me suvemaja lähedal on neid rohkesti. Olin väga üllatunud, kui ükskord kodukandist Virtsu raudteetammi äärest ka kukeseeni leidsin. Käisin seal alati ainult kuuseriisikaid korjamas ja siis ükskord koperdasin kukekate otsa. See ainuke väike koht seal ongi, mu perearst ka teab seda nurgakest, aga enamus sealseid seenelisi ei tea 😀

Olen tänavu hea saagi saanud ka Haapsalus Paralepa terviserajalt, nii kukeseeni kui puravikke. Need seal sõna otseses mõttes tulid raja peale välja ja ma ei pidanudki üldse metsa alla minema, et seeni saada.

Pohlad hakkavad ka valmima, aga ega minust eriti mingit marjakorjajat ei ole. Kunagi ammu olen siit samast suvekodu metsast korjanud pohli ämbrite täied, aga nüüd ma heal juhul nopin endale ühe karbikese jagu. Mu sõrmed on väga kobad ja väikesi objekte korjata on jube nöök. Häda pärast suutsin korvi põhja pohladega katta.

Pohlad ei ole enamus tegelt veel valmiski, mis on lohutav, sest ehk nad kasvavad siis natuke suuremaks ka.

Ongi enam-vähem kõik mu nädalavahetusest. Tol päeval, kui toas seinad üle värvisin, ma jõudsin veel õue pealt muru ka niita. Panin sauna küdema ja mõtlesin, et mis siin ikka niisama passida. Kokkuvõttes oli mul nii hull trennipäev, et juba öösel tundsin, et “lihad” on valusad. Kindlasti rapsisin liiga palju, sest õhtul ei tahtnud uni tulla ja kui siis viimaks tuli, ma ärkasin ikkagi öösel ka üles ja vahtisin lakke.

Tänane päev on olnud rahulikum, olen palju metsas kooserdanud ja saunas käinud, ehk suudan ka vähe paremini magada. Liigne füüsiline ei ole minu vanuses mingi hea, viib alati une minema ja paneb südame puperdama. Aga homme on tööpäev ja ma pean olema vormis.

Tööst rääkides, siis… uus õppeaasta läheneb hullu kiirusega ja ma pole veel mitte midagi ette valmistanud. Sügissemestril on mul jälle viis kursust õpetada. Mul algab juba kolmas aasta õppejõuna ja ikka veel imestan, et sellist tööd teen. Ma tegelt isegi ei tea, miks seda ikka veel teen. Võiksin ju pidada mõnusalt ainult oma haridustehnoloogi töökohta, aga ikka nagu kisub sinna ülikooli poole ja õpetamine annab alati endale ka nii palju. See hoiab mind vaimselt vormis või vähemalt mulle tundub nii 😀