Olime kolm päeva suvilas ja pidasime õe juures me sünnipäeva. Vana sõber tuli oma naisega külla ja oli lõbus.
Enne saarele minemist sorteerisin säilitamist vajava staffi välja neist suurtest kastidest, mille Rapla kodust ära olime toonud ja kujunes nii, et peaaegu kõik läks hävitamisele. Kaks jumakat kasti mahtusid vaevu meile autosse, aga saarele need vedasime ja Mrt põletas kastid lõkkes. Seal olid peamiselt mu fotograafielu jäänused, isegi avamata fotopaberipakid ja ajakirjanikuelu jäädvustused. Perepildid sorteerisin välja, kõik muud põletasime.
Sorteerisin toas ka vana pildikohvrit ja oma suureks üllatuseks leidsin sealt tõestuse sellele, et tööraamatus oleva lünga perioodil siiski töötasin. Teadsin ju, et olin vabakutseline, aga mismoodi see vormistatud oli või kas makse maksin, üldse ei mäletanud. See tekitas mulle tööstaaži 1,5-aastase tühimiku, sest tööraamatusse miskit ei kantud. Leidsin kirja haigekassalt, kus oli öeldud, et kuna olen registreeritud patenditöötajana, siis ei piisa ainult patendi eest maksmisest, vaid pean tasuma ka sotsiaalmaksu. Samas ümbrikus oli kviitung, mis maksmist tõestas – olin sotsi võla tasunud kohe järgmisel päeval peale kirja saamist. Saatsin nüüd nende dokumentide koopiad iseteeninduse kaudu sotsiaalkindlustusametile ja sealt tuli vastus, et saadetakse edasi pensioniga tegelevale töötajale. No lihtsalt imedeime. Võib ju vinguda, et milleks vana pahna säilitada, aga näed, oli vaja.
Tegelt on mul iga kord, kui olen vanu pabereid või pilte sorteerinud, pärast süda paha. Liiga palju minevikku, liialt mälestusi, kõik pole üldsegi meeldiv ja kõike ei taha mäletada. Minevik võib olla teinekord hirmus väsitav.
A suvilas oli mõnus, isegi seenemetsa jõudsime.
Me õuel oli küpseid metsmaasikaid ja vaarikaid ja punaseid sõstraid. Ja palju parme. Õnneks pööras ilm nii külmaks, et kõik sitikad kadusid. Vihma sadas ja päevane temperatuur oli vahepeal ainult +11. Hullult mõnus, et saame nüüd pumbaga maja kütta. Eriti hea oli istuda diivanis otse õhksoojuspumba all ja lasta endale kuumal õhul peale puhuda, kui väljas oli tormituul ja kõle külm.
Eile lõunaks jõudsime koju ja Mrt põrutas kohe Raplasse lapse juurde maja lammutama. Ma kuumutasin ämbritäie kukeseeni, koristasin verandat ja tube ja käisin rattaga sõitmas. Ise olin nii väisnud, et justkui mitte midagi ei jaksanudki. Pistsin õhtu jooksul üksi nahka kuuri ees viinamarjapõõsas kasvanud kurgi, mis kippus juba poolemeetriseks minema. Hirmus hea kurk oli.
Aga me vanas kodus toimus samal ajal lammutus. Kmr on ette võtnud suurema remondi, mille teeb ehitusfirma, aga lammutuse teevad isa ja poeg ise, sest seda nad oskavad hästi.
Meie pandud katus on majal olnud 26 aastat ja hommiku poolt juba värv koorub. Katus tuleb vahetada siiski peamiselt selle tõttu, et majale tuleb peale soojustus ja praeguse katuse räästas on liiga lühike. Ei mäletagi, kui vanad maja aknad on, aga tollal panime kahekordse klaasiga plastaknad ja lähevad needki vahetamisele. Vanad aknad on siiani kenad, aga tulevad soojemad asemele, kolmekordse paketiga. Vana silikaatvooder kaob ajalukku ja majale tuleb tumehall laudis. Kusjuures mu värvitud valge laudis on valdavalt väga hästi säilinud, 20 aastat juba (Pinotex Ultra, krunditud ja kahekordselt värvitud). Terrass tuleb suurem ja selle mõttega, et kunagi on seal peal veranda. Elutoa otsaseina aia poole ja õhtupäikesesse tuleb suur aken nagu on ka me vastasmajal. Niisugusest suurest aknast ja verandast ma olen unistanud, nüüd laps need viimaks teeb.
Kui lapse juures lammutus tehtud, laseme aga jälle oma katusega edasi. Mul on puhkust veel veidi üle nädala, mehel terve kuu. Aga suvi ju kestab veel.
