Mina pole enam mingi trenniinimene, sest liigesed on tuksis ja kere valutab mitmest otsast. Alustuseks igaks juhuks märgin. Aga mõned vereproovid olid mul sügisesel arstilkäigul pekkis (sõna otseses mõttes), sellepärast otsustasin, et tuleb harjumuspärastele kõnniringidele lisada midagi intensiivsemat. Rääkimata sõjaohust tulenevast uute oskuste vajadusest ja füüsilise võimekuse säilitamisest, eks ole.
Kõnniringidega on neil päevil kehvasti, kui teed on hooldamata. Mõne päeva eest keerasin kodutänava otsast tagasi, sest tippides kulgemisest ei ole küll mu füüsisele miskit kasu. Nii kohutavalt libe oli. Seda olulisem on mitte jätta tegemata sõudmistrenni, seda püüan harrastada vähemalt kolm korda nädalas.
Tavaline hommik näeb mul välja selline, et teen kiire kõnni, olenevalt päevast kas viis-kuus või kaheksa-üheksa kilti ja peale seda tõmban sõudeergomeetrit 30 minutit. Sõudmise ajaks panen telekast mingi saate käima, sest muidu on jube igav.
Sel sügisel lisandus mu liigutamistrennidele ka laskmistrenn (mis mõnikord on pikutamistrenn, hahaa, kui lamades püssi lasen). Käime nüüd iga nädal Mrt-ga kohalikus tiirus paugutamas. Algul mõtlesime, et käime lihtsalt Glocki treenimas, et siis kasutame oma moona ja kohalikule malevale kulu ei tee. See trenniaeg on tegelikult meie NKK aeg ja ma toetajaliikmena võin seal täitsa legaalselt käia laskmas ükskõik mida seal parajasti pakutakse. Mehe nn kodutiir on hoopiski Männikul, kus ta ka iga nädal käib, sest kuulub küberisse mitte kodukoha malevasse. Kujunes aga nii, et kuna alailma on tiirus mitu rada vabad ja trenni ajal kohal kaks-kolm treenerit, hakkasime ka professionaalset juhendamist saama ja läksime (vbla ajutiselt) sportrelvadele üle.
Olen nüüdseks harjutanud erinevaid tulirelvi, lisaks Glockile sain kord töökaaslastega laskepäeval käies proovida ka Waltherit, mis mulle Glockist palju käepärasem oli. Treenerite juhendamisel harjutan viimastel nädalatel vaheldumisi sportpüssi ja sportpüstolit. Sportpüstol on mu jaoks kõige raskem, sest seda tuleb hoida ühe käega – mul kirp ikka kogu aeg tudiseb ja kuigi lehte ma lasen, siis musta ossa lähevad vaid üksikud paugud. Ja üleüldse on mul püstoli tulemused lollakalt mööda lehte laiali, no ei suuda täpselt sihtida. Sportpüssiga läheb mul see-eest täitsa hästi, aga eile pidin püstolit laskma sellepärast, et olin eelmises trennis suutnud parema käe küünarnuki katki hõõruda. Ma seda alles kodus märkasin, et nii juhtus ja kuna küünarnuki peal on kärn ja käsi veits valus, et taha sellele veel toetuda.
Siin pilt ühest esimesest trennist, kus ma lasen Glocki:

Püstoli käsitsemisel olen veel üsna koba. Kuna mul on liigestega jama ja sõrmed kõverad, lisaks paiknevad deformatsioonide tõttu pöidlad veist vales kohas, justkui liiga peopesas, siis ei saa ma hoida püstolit päris nii nagu peaks. Sportpüstolit saan isegi paremini hoida kui Glocki aga eile näiteks tahtis treener anda mulle proovimiseks õhkrelva, ägeda puust kabaga püstolit, aga seda mul ei oleks õnnestunud lasta mitte kuidagi – mu nimetissõrm ei ulatunud püstoli päästikuni. Täitsa haige ikka, sõna otseses mõttes, sest sõrmed mitte ei ole ainult kõverad, vaid need jäävad kõverdudes ka lühemaks ja niigi väike labakäsi veelgi väiksemaks. Oleksin saanud õhkrelva lasta ainult keskmise sõrmega, sest see ulatus päästikule, aga nii ei tehta ju. Jäi ära. Lasin eile jälle sportpüstolit ja sellega mul kahjuks veel eduelamusi ei ole.
Näitan üle-eelmise trenni lehte, sportpüssiga harjutasin:

Viimane seeria on kinni kleepimata. Need keskmised paugud tulid peale seda, kui olin sihikut reguleerinud. Päris hästi pole pildist aru saada, aga neid katmata pauke on tegelikult kokku kümme – osad on väga lähestikku, peaaegu kattuvad. Algaja kohta mu meelest ikka täitsa hästi, eriti arvestades seda, et märklaud on tilluke, see kõige pisem, asub 50 meetri peal ja ma näen seda ainult kui mingit väikest udust laiku kuskil kaugustes. Treenerilt sain igatahes kiita oma soorituse eest.
Lasin eelmisel pildil oleva seeria sama relvaga, mida Mrt siin pildil pruugib:

Pildilt saab veits aimu, kui kaugel märklaud on – sirgelt väljendudes sittemittegi ei näe ju. Mees kasutab püssi lastes ka spetsjakki ja rihma. Need laskurite jakid ja eriti püksid on jummala naljakad, sest on nii jäigad, et näiteks pükste kasutajad liiguvad sirgete jalgadega – vorm jalgu põlvest kõverdada ei lase. Kui on vaja põlvelt lasta, siis nad teevad pükstel lukud lahti.
Lasketrennid on eriti luksuslikud selle poolest, et enamasti on meil kas üks treener kahe peale või lausa kaks treenerit korraga. Üks meie treeneritest tuli paari aasta eest Eesti meistriks, vot sellise tasemega inimesed on siin.
Minul relvaluba veel ei ole, aga võtsin selle plaani, sest tahaks endale veidi väiksemat Glocki osta, mis mu käega paremini sobib. Ära üldse küsi, milleks meile relvad ja lasketrenn. Siililegi on selge, et tuleb olla valmis, sest ega tiblad meid rahule ei jäta. Kui mehed lähevad sõdima, peavad naised ennast kodus kuidagi kaitsma. Seda ei oska keegi ennustada, kui kaua meile veel rahuaega antud on – algul arvati, et neli aastat, nüüd räägitakse kuuest.
Kummaline, et inimene ikkagi harjub nii paljuga. Kui Ukrainas sõda algas ja oht Eestile muutus iga kuuga aina reaalsemaks, olin alguses jubedamal kombel masendunud. Kõigepealt sa ei usu, et keegi üldse veel tänapäeval Eestit rünnata võiks, siis hakkad uskuma ja õudus tuleb peale. Väga raske oli leppida teadmisega, et üle 30 aasta vabadust ei tähendagi vbla igavesti vabadust. Varsti on selle sõja algusest kaks aastat täis ja juba ma hakkan leppima teadmisega, et meie eluajal jõuab vbla sõda ka Eestisse. Sadu kordi olen mõelnud, et ei tea, kus ma siis olen, mida siis teen, kuidas ennast kaitsen. Eks ma olen siis tööl ilmselt, kus mujal. Aga ma ei kavatse niisama passida ja loota, et mehed mind kaitsevad, sest sõja puhkedes mehed vaevalt üldse kodus on. Masendus teadmisest, et me ilus elu võib lõppeda hetkega, läheb kröömikese võrra väiksemaks, kui asud tegutsema. Sellepärast siis ka need lasketrennid lisaks muule väljaõppele, mida KL pakub.