Hull, kuidas aeg lendab! See on iga aastaga, mil vanemaks saan, aina hullum – nii kui ilmad kevadel vähegi soojaks lähevad, on äkki ööpäevas 24 tunni asemel justkui 12 tundi ja kõik kuud mööduvad poole kiiremini. Tööd on meil jätkuvalt palju, ei ole aega niisama tšillida ja puhkepäevi on vähe, sellepärast ei ole kahjuks võimalust aega aeglaseks venitada. Aga tahaks.
Ma jätkuvalt päevast päeva sisendan endale, et ei tohi järgmisel õppeaastal andmeanalüüsi ainet teha võtta. Sisendamist vajab see teema põhjusel, et raske on loobuda, ei raatsi nagu. Aga mõistus ütleb, et puhkepäevadeta töötamine kuude viisi ei ole jätkusuutlik, see hakkab tervise peale ja üleüldse kustutab isikliku elu. Näiteks nüüd maipüha nädalavahetusel oleksime võinud mehega kahekesi suvilas ehitada, aga kussa… Mul oli laupäeval loeng ja kuna pidin selleks ka valmistuma ja lisaks pelgasin, et mis siis, kui äkki praam ei sõida vms, ei läinud ma saarele ka paariks päevaks mitte. Ja nii on kogu aeg, igal nädalavahetusel on mingi asi.
Mrt ja Kmr olid aprilli viimastel päevadel Türgis lähetuses. Õigupoolest tahtis mees mind sinna kaasa võtta kolleegi asemel, kes suht viimasel hetkel alt hüppas, aga ma teatasin sirgelt, et mulle ei meeldi Türgi ega türklased ja mina ei tule. Lisaks oleksin pidanud juulist kolm puhkusepäeva ümber tõstma ja see mulle ka üldse ei meeldinud, sest suvi on niigi lühike ja tahaks võimalikult pikalt juhtme seinast välja tõmmata. Nii siis juhtuski, et mees võttis kaasa väikese poja. Kmr sobis sinna projektikoosolekule ka oluliselt paremini sellepärast, et töötab arendajana ja sai vähemalt aru, mida seal progemise teemal räägiti. Või noh, ega ma ei tea, mida räägiti, aga mingi progemise projekt oli, kuhu türklased kolledži sisse kirjutasid. Mehed said kena lühipuhkuse ja tegid toreda isa ja poja reisi, mida neil pole eluski varem olnud. Win-win.
Mees näeb siin pildil suht räsitud välja, kuigi tegelikult oli see üritus neil kokkuvõttes kõik väga tšill. Väsinud nad muidugi olid, sest lennud olid ümberistumisega ja öösiti. Jummalast hea, et loobusin sellest, ma mingit öist ringituuseldamist ei jaksaks ealeski. A no meestel oli muidugi koos reisida ülimalt lõbus.
Reisil olles oli mehel aega ka isiklikke asju ajada, mistap ta tellis suvilasse varikatuse ehitamiseks puidu ära ja nii ta siis sättis ennast kohe peale reisilt kojujõudmist saarele ehitama. Meil on grillmaja või suveköögi tugipostid valatud olnud juba mitu aastat, aga mitte kuidagi ei ole leidnud aega putkat püsti panna. Seda majakest või õieti katust on meil peamiselt vaja siiski puuriitade tarbeks, sest tahaks korraga teha rohkem küttepuid, aga pole kuhugi neid kuivama laduda.
Mrt oli suvilas neljapäevast laupäevani ja vinnas karkassi püsti. Olin suht jahmunud, et see nii kõrge tal plaanitud oli, aga ta mõte oli see, et kuna katus tuleb läbipaistev (pronksikarva) ja taoline katusematerjal on õrn, siis järsema kaldega katuselt kõik lumi ja oksad ja käbid libisevad paremini maha. Mis iganes, sellest peaks saama mitmefunktsionaalne ehitis, kuhu alla tekitame puuriidad ja kui ükskord sinna ka põranda teeme, saab katuse all olla näiteks väliköök. Ja kui ehk kunagi tuleb ka lagi, saaks sinna üles teha suvised magamiskohad. Väliköögina ta algselt mõeldud oligi, st mitu aastat tagasi, kui postid valatud said. Ehitisregistrist ärge seda onni otsige, meil on teatis koos projektiga veel esitamata 😀
Võite muidugi ette kujutada, kuivõrd Mrt suvilas ehitamist nautis. See on ta absoluutne lemmiktegevus, mida ta teeks iga päev läbi terve kevade ja suve, kui selline ehitav eluviis ilma muude kohustusteta oleks kuidagi võimalik. Saarelt tuli Mrt tagasi muidugi nii, et kõik ihuliikmed valutasid ja kere on kange igast otsast. Praamile sõites tabas teda lisaks ka vastik jalakramp. Ega see mees ju mingit mõõdukust ei tunne, ta loomus on selline, et kui midagi ette võtab, siis pea ees sinna sukeldub ja mingist tasakaalust töö ja puhkuse vahel või enesesäästmisest ei ole mõtet rääkidagi.
Tänavune kevad on eriti veider selle poolest, et kuigi nüüd on olnud pikalt külm, oli vahepeal ka soojasutsakaid, mis panid muru kasvama. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem juba aprillikuus pidanud muru niitma, aga tänaseks on mul me Haapsalu aias juba kaks niitmist tehtud. Meil on akumuruniitja ja sellega ei või muru liiga pikaks ja paksuks kasvada lasta, sest siis see sindrinahk võib hätta jääda. Õnneks on aed väike ja paarikümne minutiga jõuan ta üle käia.
Küsisin mehelt, kas suvilas on muru ka juba liiga pikk. Ta vastas, et aa… ma ei vaadanud…
Aedade korrashoidmine on me majapidamistes enamasti naise soolo. Olen koduaias ühe suurema ringi juba ka rohinud, tegin sedagi aprillis. Lihtsalt naadirünnak muutus äkki nii intensiivseks, et hakkas kõike tärkavat ilusat lämmatama. Kuna ilmad pöörasid uuesti külmaks, õitsevad hüatsindid ja nartsissid juba mitu nädalat järjest. Olen siia aeda kokku tarinud hulganisti erinevaid nartsisside ja tulpide sorte, nüüd hämmastusega jälgin, kui erineval ajal need õide lähevad. Selleks ajaks, kui osad tulbid oma õied lahti teevad, on varased sordid ilmselt juba õitsemise lõpetanud.
Mul ootab siin aias ees üks suurem värvimistöö, sest uus aed, mis esialgu sai peale ainult ühe värvikihi, tuleb üle võõbata ja kuuril jäid tuulekastid värskendamata. Lisaks sellele vajab terrass ülevärvimist või õieti õlitamist.
Kuna mees ennast ehitades ära kurnas, ei läinud ta täna jooksma ja tegime koos hoopiski pika kõnniringi Paralepa metsas. Niisuguse ringiga saan kokku umbes 14 000 sammu ja pikkust on sel tiirul miski 9,2 või 9,5 kilomeetrit, täpselt ei mäleta ja iga kord ei mõõda. Rõõmustasin, et saan jälle valuta kõndida – mul on mitu päeva olnud puusa peal mingi nii loll valu, mis kiirgas justkui selga ja kõhtu ja igale poole. Veel eile hommikul olin väga mures, sest ei saanud tegelt arugi, kas valutab seest või väljast. Ilmselt oli siiski mingi närvivalu või lihaste jama, mis imekombel oli täna hommikuks täiesti kadunud. Kuna olen ikkagi tükk vanainimest juba, teevad kõik ootamatud valupuhangud uutes kohtades mind eriliselt ärevaks. No läks mööda seekord.
Mul oli muidu mingeid mõtteid ka, millest tahtsin kirjutada, aga need on tänaseks kõik peast pühitud.
Kütsime ahju, nüüd istun teepoolse toa diivanis, kus ahjusooja on alati eriti mõnusalt tunda. Lükkasin ahjus söed kokku ja panin sinna kana ja köögiviljad küpsema. Mingist töölaadsest tegevusest ei ole ma tänagi pääsenud, sest üks siinne sõber palus, et kontrolliksin ta e-portfooliot. Ta on õpetaja, kes läks Tartusse teist magistrikraadi tegema ja see on ta koolitöö. Vaatasin ta tööd juba eile, aga kuna mul oli loengupäev selja taga ja juhe õhtuks maksimaalselt koos, ei suutnud vähimatki keskenduda. Täna peale metsatiiru lugesin täitsa huviga ja parandasin mõned kohad. Ma ei teagi, miks ta mulle selle usaldas, sest mina ju üldhariduses ei tööta ja kogemust on mul laste õpetamisega ka vähe. Mrt-ga samal ajal sättisime ennast lugema, tema tagasisidestab kolleegi magistritööd. Ma lõpetasin juba mitu tundi tagasi, mees ikka alles loeb ja lõppu veel ei paista. Kolleeg juba imestaski, et Mrt on erimilt põhjalik.
Ilm on külm, vahepeal tibutab vihma. Mida sellise ilmaga ikka muud teha, kui lugeda ja kirjutada.
