Möödunud nädal oli tegemiste ja emotsioonide poolest nii kirju, et raske on kõike kirja panna. Nädal algas kurva teatega, et lahkunud on M, kes oli meile Mrt-ga üks väga oluline inimene – naine, kes avardas me maailmapilti ja pani meid teaduslikust ilmakäsitlusest kaugemale vaatama. M oli inimene, kes teadis meist rohkem kui me ise teame, ta oskas olla toeks ja abiks, kui kippusime lagunema. Lisaks muule õpetas ta mu mehe joonistama. Mingil ajal ühendas meid Saaremaa ja meri, M käis meil suvilas külas ja palju aastaid varem telkisime lastega ta saarekodu õuel. Siis meil endal veel suvilat polnud. M astus tihti me ärist läbi, et uurida, kuidas läheb. Peale seda, kui teise linna kolisime, kohtusime harva, aga ta jälgis ikka me tegemisi FB kaudu. See oli vist eelmisel aastal, kui Mrt kord Raplas käies M välja sööma viis ja see jäigi nende viimaseks kohtumiseks. Viimased kaks aastat M ravis ennast ja keskendus perele.
M ärasaatmine oli reedel Pärnamäe krematooriumis. Kuna matust suurelt ei kuulutatud ja tulla teadsid ainult need, kes tütrega otse ühendust võtsid, oli ärasaatmisel vaid paarkümmend inimest, M pere ja lähemad sõbrad. Meie üllatuseks ja rõõmuks oli teenistust läbi viima kutsutud õpetaja, kes on me ammune sõber (ja oli ka M sõber ja ta tütre kursusekaaslane usuteaduste instituudis). Taunot polnud me ka juba ei tea mis ajast näinud. Pärnamäel käivad teenistused küll nagu konveieril, saalides on isegi suured kellad seina peal, et ettenähtud aega üle ei lastaks. Pool tundi ja tehtud. Siiski oli ärasaatmine kodune ja armas oma lihtsuses.
No vot ja nagu see elu on, eks ole, kurbus ja rõõm käivad ikka käsikäes. Ühel päeval leinad ja teisel pidutsed. Sõitsime pealinnast otse Pärnusse Viktoria hotelli, sest järgmisel päeval oli mehel vaja veebis loeng teha ja peale seda läksime kontserdimajja KL sünnipäevapeole.
Mida ma korduvalt imestasin nende kolme päeva jooksul, mille Pärnus veetsime – vanalinn oli justkui täiesti inimtühi. Seal on ju ometi poekesed ja mitmed söögikohad (neis ikka rahvast oli), aga suure linna kohta oli seal ikka väga vähe jalutajaid. Pärnus elab neli korda rohkem rahvast kui Haapsalus, ometi on Haapsalu vanalinnas nädalalõppudel palju elu ka madalhooajal.
Viimati ööbisime samas hotellis 2014. aastal ja sealt lahkudes keerasin auto üle katuse. Natuke ärevaks see mälestus mind tegi, aga seekord läks paremini. Hotelli valisin asukoha pärast, sest tahtsin vanalinnas ringi uudistada sel ajal, kui mees töötas, pealegi on see kontserdimaja lähedal. Võtsime mehe tööpäeva pärast sviidi, aga see sinder asus kõrgel kolmandal korrusel, kuhu oli päris tüütu ronida, sest mul on üks jalg veits haige praegu. Hotell on nii vana ja väsinud, et meenutas Pariisi kesklinna hotelle, mis pole ammu remonti näinud ja kus igast värgid logisevad. Meil näiteks oli vetsupott põranda küljest lahti, vann oli mingi odav plekikolakas, kuhu astudes oli tunne, et kohe läheb “mulki”, kõrgel laenurkades olid ämblikuvõrgud. Ainus tõesti häiriv asi oli siiski pimedus. Hotellitoas olid kõik valgustid mingid riidest kuplitega hämarad iludused, mis heitsid tuppa hädise valguskuma. Isegi öökapil ja diivaninurgas olevad lambid olid sellised, et lugeda nende valguses ei kannatanud. Kõige valgem koht oli vannituba, aga ka seal ei olnud peegli kohal piisavalt valgust selleks, et prouad ennast enne peole minekut mukkida saaks. No ja praegusel aastaajal ei lähe ju ka väljas üldse valgeks, et aknastki miskit heledust tuleks. Positiivse poole pealt peab ära märkima voodi, mis oli mugav ja nii suur, et sinna mahtunuks vabalt neli inimest. Kui öösel käe välja sirutasin, et mehe kätt puudutada, ei ulatunud ma temani. Õnneks olid sviidi hind ja kvaliteet ikkagi tasakaalus.
Me pole mehega sel aastal üldse kuskil reisil käinud, sest miski töö ja kool ja ehitus kogu aeg. Sestap laristasime nii kuis jaksasime. Reede õhtul käisime pubis söömas ja ma nautisin oma lemmikut tumedat Grimbergenit. Toit oli tavaline pubi söök, ei miskit erilist, aga täitsa hea siiski.
Laupäeval mees peamiselt töötas, ma jalutasin linnas ja tegin isegi mõned ostud. Sain hea mõtte elektrikapi kaunistamiseks, peaks oma värava taga laiutava kapi ka laskma kuidagi majaga sobivalt üle värvida.
Kuna pidu algas üsna hilja ja me polnud peale hommikusöögi miskit manustada saanud, siis läksime peale mehe tööpäeva lõppu varajasele õhtusöögile. Hotelli lähedal oli selline söögikoht nagu VOVA, mis tundus hubane ja mis osutus väga hea köögiga kohaks. Algul ehmatas ära see, et teenindajad olid täiega tõredad, väga tõsised ja keegi ei naeratanud, tagatipuks ei teinud meist keegi üldse välja, kui uksest sisse astusime. Eeldad ju ikka, et teretatakse ja näidatakse laud kätte ja öeldakse vähemalt, kas tulevad lauda teenindama või peab tellima letist. Menüüsid polnud ka kuskil näha. Leidsime ise vaba laua ja kuna keegi meile tähelepanu ei pööranud, läks mees ise asja uurima. Selgus siiski, et menüü tuuakse lauda. Peab ütlema, et oleme ikka juba nii ära hellitatud viisaka teenindusega, et tõsiste nägudega teenindajad päris jahmatasid meid ja arutasime, et ei tea kas neil äkki on äsja olnud mingi kurb sündmus või midagi. St me püüdsime mõista, mis neil teenindajatel viga on. Hiljem mees viskas teenindajaga nalja ja sellega suutis talt isegi väikese naeratuse välja pigistada. Aga toit oli VOVA-s tõesti maitsev, eriti hõrk oli vahvel jäätisega, mille mees omale tellis. Ma tavaliselt ainult maitsen mehe magustoite, aga seekord ei saanud enne pidama, kui olime portsu kahe peale ära söönud. Isegi burger ja friikad olid hõrgud, kui nii võib üldse lihtsa toidu kohta ütelda. Jotsi nad meilt igatahes said.
Laupäeval olime KL sünnipäevapeol, mis oli nagu eelmisel aastal Jõhvis toimunu copy-paste. Mul läheb sel töökohal juba neljas aasta ja mees on umbes sama kaua olnud KKÜ-s aktiivne, seetõttu kohtasime peol palju häid tuttavaid. Istusime Lääne ringkonna naiste lauas, kus meil ka tuttavaid oli, sest siin olen toetajaliikmena natuke sebinud ja mees on ka aidanud võistlusi korraldada. Me väga ööni peol ei olnud, sest lihtsalt ei jaksanud. Mõnus oli soojal sügisõhtul läbi vaikse vanalinna hotelli jalutada.
Pühapäeval jõudsime koju juba varasel ennelõunal ja kuna ilm oli kuiv, siis tegime kohe kolmetunnise õuetöömaratoni. Oleme erinevatel põhjustel aina edasi lükanud talveks valmistumist ja mul juba pikemat aega vaevas, et katuseplekid väljas niiskuse käes on. Neid ei saanud enne sisse vedada kui verandal vähemalt teepoolne sein soojustatud. See saigi juba ammu tehtud, aga järjest on olnud vihmased ilmad või siis on mehel nädalavahetusel nii palju tööd arvutis, et õue üldse ei jõua. Mul oli mure lillesibulate pärast, mis kõik plekivirnade all olid. Eile siis viimaks said plekid verandale veetud, muruplats ehitusjäänustest koristatud ja isegi trimmerdatud.
Kui plekid said tuppa viidud, jäi murule jube läbu. Nüüd on autokäru täis plekitükke ja puidujäänuseid ja lisaks on seal vana ploomipuu, mille mahavõtmist olime aina edasi lükanud. Selle nurjatu ploomi pihta tagurdas mees ükskord täie pauguga mu autoga, aga nüüd on tal endal veel suurem masin ja parkla kipub ka nagunii juba väikeseks jääma.
Mu poolest võib nüüd tali tulla. Kõik see plekivirn, poole maja katus, jääb verandale uut suve ootama.
Oli ploom, ei ole ploomi…
Ega me tegelikult autode pärast puud maha ei võtnud, vaid peamiselt sellepärast, et see oli vana ja kole ja neil aastatel, kui ta kandis palju, ei olnud meil ploome kuhugi panna. Ise me neid õieti ei söögi, jagasime ploome tänaval linnarahvale. Tõenäoliselt ostame mõne teise sordi puu ja istutame sobivamasse kohta.
Viis kuud on me tänaval käinud kaevamised ja ehitus ja kuna viimaks ometi on tee asfalteeritud ja me akna all isegi kõnniteekividest kena tee valmis, pääsesin aknaid pesema. Aknad olid teeremondist hirmsasti määrdunud, päris vaev oli neid ainult veega puhtaks saada. Ma nii väga loodan, et uus tänav on selline, kus enam pori maja peale ei lenda. Me maja juurde ristmikule on kusjuures tehtud ka midagi lamava politseiniku laadset, mis autodel hoogu maha võtab. Plaanisin algul pesta ainult teepoolsed aknad, aga lasin järjest siiski terve ringi, sest ka hoovi pool olid eriti just aknaraamid hirmsasti tolmutada saanud.
Vist on kõnniteekivide vahele veel suurem osa liiva panemata, lossi poolt ei ole veel ka kivid pandud. Meie aia äärde jäeti väike tühimik, mis ilmselt täidetakse mullaga ja ma juba teen siin lillede istutamise plaane, sest ideaalne peenrakoht.
Roosid puha alles õitsevad ja iga päev saan aiast mõne kollase vaarika.
Tavaliselt külmal ajal roosid enam ei lõhna, aga tõin kimbu erinevaid roose tuppa ja Augusta Louised lõhnavad ikka veel väga tugevalt. Astrid Lindgren on ka veel õisi täis, aga neil külmaga lõhna ei ole.
Jube pikk lugu tuli. Mul kirjutamine muidu nüüdsel ajal hullult kidub.
