Kuna Mrt on jubedasti hõivatud lisaks palgatööle õppuste ja võistlustega, on meil igasugused kodused tööd olnud vahepeal pausil. Möödunud laupäeval olin jälle üksi kodus ja vehkisin aiatöid teha. Hakkasin algul uue plangu äärest mulda ära kaevama, et lippide alla paekiviplaate libistada, aga sain tehtud ainult ühe postivahe. Seal on kive, mis mu jaoks veits liiga rasked, mistap jätsin selle töö pooleli. Olin eelmine päev Juhani puukoolist lillesibulaid toonud ja suurema kaevamise asemel laiendasin hoopis terrassi ääres peenart, et sinna mahuks ka nats nartsisse ja krookust. Pühapäeva hommikul tõin veel Bauhofist krookusesibulaid juurde, sest värava voolukaabli kinni aetud kraav tundus lillesibulate istutamiseks ahvatlev.
Lihtsalt hull, kui hästi see asi lõhnab:
Ühe suure kaevamise, niisiis, laupäeval ikkagi tegin – labidasügavuse kraavi väravaautomaatika kaabli peitmiseks.
Ühtekokku sebisin seekord mulda 65 krookusesibulat ja kolm erinevat sorti nartsisse. Uued tulbisibulad alles ootavad oma järge, nende istutamiseks on ilm veel liiga soe. Jääb ainult loota, et liigvesi jälle mu lillesibulaid ära ei hävita.
Samal ajal oli linnas Vintage Weekend ja suured rahvamassid igal pool. Varahommikusel kõnnil leidsin raha, mis ilmselt oli kellegi žigulli või zapaka kojamehe vahelt lendu läinud.
Tahtsin ka vanatehnika näitust vaadata ja tegin seetõttu pealelõunal ühe treti surnuaeda riisuma promenaadi ja näituseplatsi kaudu. Kuna ma olen iga päev vintage ehk fossiil, siis sulandusin täitsa hästi massi.
Pühapäeval võttis mees ette väravate lõpetamise ja ma võõpasin üle me kolm aastat tagasi ehitatud kuuri. Kuuri tuulekastideni ma ei ulatunud, nendega peab veel midagi välja mõtlema, aga kõik muud seinad ja postid said värskenduse. Kõva 8-tunnine tööpäev praktiliselt ilma pausideta ja ainult üks vesivill peopesas 😀
Mees ja tema värav (mehel toss väljas vist):
Tagasein on laiguline, sest alles kuivas, kui pildistasin:
Aiast jäi ainult üks nurk veel tegemata, ma sealt pääsesin otse naabri aeda kuuri värvima:
Vahepeal käis meil külaline, üks Mrt firma klient, kellel mees oli lubanud miskit asja seadistada. Kuna teadsin, et ta tuleb, siis kommenteerisin hommikul, et õnneks on meil kohvimasin katki ja mul pole põhjust oma töid katkestada 😀 Värvisingi siis südamerahus edasi, olin parajasti kuuri taga ja läbi seina suhtlesin. Mrt näitas ikkagi külalisele ka maja ja ma korraks käisin isegi toast läbi, et janu kustutada ja võtsin vastu komplimendi ilusa kodu aadressil. Ah, noh, ma ei tea, meil on ikka veel siin kõik nii pooleli, et jube kohe. Kohati ikka väga jube, eriti katus ja fassaad. Küll ükskord saab.
Jälle juhtus see, et ma ei jõudnud blogida ja nüüd on kogunenud terve hunnik augustikuu tegemisi, mille kuhjan kõik järjest ühte postitusse. Ma pole isegi kindel, kas pildid ajaliselt õiges järjekorras tulevad, aga vähemalt on väike elujupp jäädvustatud. Puhkuse lõpp läks selliseks, et üks töö ajas teist taga, vahepeal korraldasime maratoni nagu igal aastal, korjasin kukeseeni ja pohli mitu raksu ja siis jälle ehitus ja ehitus. Nüüd oleme juba mõnda aega tööl tagasi ja muidugi on tunne, et võibolla oleksime ikka pidanud natuke puhkama ka. Aga kussa saad. Hea mõelda ikkagi, et mitu kaua edasi lükatud tööd saime tehtud. Aia ehitamine on küll veel pooleli, aga mul on kõik 190 lippi värvitud ja mehel viimased lipid veel vaja väravate külge panna.
Suvila pakiline töö oli majakeste värvimine, millest kahe majaotsa jaoks oli õige aeg kahjuks juba mööda lastud. Olin vahepeal üksinda saarel ja sain isegi hakkama sauna katuseharja alla ronimisega ja seal värvimisega. Teine värvikiht läks peale, aga ilus ei ole, mu meelest läheb hommikupoolne sein aina hullemaks. Käest lastud laudis imab värvi sisse nagu janune küülik.
See on Kessu, suure poja pere kass oma esimesel visiidil suvilasse, kus talle paistis väga meeldivat 😀
Möödunud esmaspäeval saabusid aiapostid ja väravad. Kohe, kui ilm vähegi lubas (aga eriti ei lubanud), hakkasime uut aeda ehitama. Aiapostidele auke kaevates selgus, et need täituvad hetkega veega. Kui augud ka tühjaks pumbata, on vesi pmst kohe tagasi, augu põhjast on näha, kuidas see sisse jookseb nagu kuskilt veesoonest salvkaevu. Nädala esimesel poolel olid suured vihmad ja mitte ainult see polnud põhjuseks, vaid asjaolu, et meie tänavale on värskelt ehitatud sadevete äravoolusüsteemid ja Aia tänav ka kenasti asfalteeritud. Süsteemid on tehtud sellised, et üles Metsa tänava ristmikule, kuhu tuleb ka ülevaltpoolt Koidula mäe otsast vihmavesi alla nagu noor jõgi, ei ole ehitatud ainsatki kaevu, kuhu vett suunata. Vesi tuleb nüüd pahinal üle Metsa tänava ja diagonaalis üle Aia tänava otsa sirgelt meie aeda, sest lisaks on Aia tänavale asfalt pandud kaldega meie poole. Ehk et taheti parimat, ehitati seda värki, et elanike aiad saaksid kuivemaks, aga meie jaoks on tulemus vastupidine.
Filmisin noort jõge siis, kui suurem vihm oli lõppenud:
Vaatasin, kuidas mees aiapostidele aukude tegemise käes vaevleb ja otsustasin linnavalitsusse kirjutada. Kiri oli sisuliselt abipalve ja selle tulemusena visiteeris linnavalitsuse asjapulk meid juba järgmisel hommikul. Sel päeval käis meil lausa neli delegatsiooni ja järgmisel päeval veel mõni. Taristuspetsialisti esimesed sõnad olid midagi sellist, et “krt, nad teevad sellist s*tta…” See käis siis ehitajate kohta ja selge on see, et kõik parandus, mis me tänaval nüüd ette võetakse, peab minema garantii alla. Lisaks valele teekaldele ja olulise äravoolukoha puudumisele avastas ametnik, et me aianurka roosiheki äärde ehitatud kaevu teleskoop oli surutud sedasi maasse, et selle toru kattis täielikult kinni Metsa tänava vihmaveetorustiku ja vesi, mis meie aknaaluse kaevu kaudu pidi ära voolama, ei saanud kuhugi minna. Kõige selle lolluse tulemusena uputab Metsa tänaval nii, et suure vihmaga on siin päriselt nagu suur jõgi.
Ühelt maikuiselt pildilt saab me kaunist jõge vaadelda:
Esimese asjana tehti seda, et see nn teleskoop kisti maast üles, saeti sellel suur jupp vahelt ära ja pandi siis tagasi nii, et sadeveetorustikud said uuesti ühenduse. Lisaks käis üks ehitusfirma mees koos linna taristuspetsialistiga me maja juures mõtlemas, kuidas ülevaltpoolt tänavatelt meile voolav jõgi kraavi suunata. Selleks nad ilmselt ehitavad teepeenrale väikese äärise, mille aia poolt ära täidavad. Väike kõrgendus jääb ka meie sissesõidu kohale, aga see on paratamatu, sest muidu jookseks vesi väravast sisse. Me oleme kõigega nõus, peaasi, et autoga üle saab ja meil enam ei uputaks.
Hullu uputuse kiuste (ja mitte ainult), said aiapostid siiski betooni valatud. Mees lendas ehituspoodi ja leiutas käsipumba, millega postiaugust vett välja pumbata.
See pidi olema minu töö, aga ma kahjuks ei jaksanud selle riistapuuga eriti midagi teha või õieti olin nii ebaefektiivne, et vesi jooksis sama kiirusega tagasi kui selle välja sain. Tegin siis nii, et võtsin vana võimlemismati põlvede alla ja käpuli olles ja vahepeal peaaegu kõhuli kühveldasin postiaukudest väikese mõõdutopsikuga ämbrite viisi vett välja. Seda pidi tegema vahetult enne, kui auku läks kuivbetoon ja valmisbetoon, sest uus vesi jooksis kogu aeg peale. Nii ma siis vehkisin seal käpuli, väiksematest aukudest võtsin nii välja kaks-kolm ämbritäit vett. Mehel polnud aega mu peenikest tegevust pildistada ega ammugi mitte filmida, sellepärast on mul sest ponnistusest ainult tööriistapilt.
Suhtekalt öökima ajav oli see töö, sest vesi haises nagu kaevaks ma kuskil sigala taga lägaaugus. Kuna puhas vihmavesi ei haise, siis kahtlustan, et linna kanalisatsioon lekib.
Liigvesi polnud sel päeval ainus probleem. Mees oli neti kaudu bronninud ainsa segumasina, mis sel päeval siin linnas saada oli ja see kuramus töötas aint mingi kümme minutit. Mrt viis masina Ramirenti tagasi ja läks igaks juhuks ka Cramosse vaatama, et äkki sealt on ikka ka midagi saada. Õnneks oligi, kuigi internetis näitas, et vaba segumasinat pole. Kõige selle jama peale kulutasime mõttetult palju aega.
Kata kingitud jõhvikamahlast tehtud morss oli heaks kosutuseks. Ma sain õlani postiaukudesse kaevudes ühtlasi ka mudaravi, kuigi vahepeal tekkis kahtlus, et siit võib saada hoopis coli bakteri.
Mees tellis aiale puidu ära ja seda peame ootama umbes poolteist nädalat. Mul on puhkus läbi, mehel järgmine nädal veel mõni vaba päev on, aga pigem siiski oleme mõlemad juba töölainel. Et kogu loost ei jääks aint s*tamaitset, siis vaadatagu me aia viinamarju, mis esimest aastat kannavad:
Olen aina imestanud, et siin aias kõik taimed nii hoogsalt kasvavad. Kas võib selle põhjus olla igapäevane väetis linnakanalisatsioonist?
Mrt oli laupäeval jälle lapsel abiks kööki ehitamas. Mind üllatas, et nad lakke panid kaks kihti kipsi kusjuures mees ütles, et meil ülemise korruse duširuum on ju ka samamoodi tehtud. Mõni mees pidavat oma maja nii ehitama, et topelt kipsikiht on nii lagedes kui seintes. Kmr-il sai köögi seintele puitkiudplaat ja kips sinna peale, pole rohkem vaja. Lae peale läks ka vill, mis töötab helitõkkena ja peaks tegema ka seda, et köögis rääkides ruum ei kõmiseks.
Köök tundub avar ja valge, aga tegelt on hullult pisike ja kui veel mööbel ka sisse tuua siis veel eriti pisike. Vanasti oli ju seal maja otsaseinas ka sahver, mille Mrt ühe esimese asjana maha lammutas, kui sisse kolis ja vett majja pani. Arusaamatu, kuhu seal veel mahtusid suured linad ja värgid kuivama, kui ema need talveõhtul õuest tuppa tõi. Pooleldi jäätunud linade vahel oli lapsena tore luurata, õuest toodud puhta pesu lõhn on siiani üks mu lemmiklõhnu.
Ilmad on olnud vihmased kuni tänaseni, Mrt on vahepeal ka Haapsalu kodu pööningut edasi ehitanud. Neli sarikat on veel puudu.
Ma olen vihmade vahepeal aiaäärt puhastanud, püsikuid ja roose osaliselt maha lõiganud ja rohinud. Kõige hullem on olnud igal pool vohav kassitapp, mille enam-vähem siiski suutsin võrkaia seest välja rebida. Tegin seda kolmel päeval, kõige korraga tegemist ei kannatanuks mu sõrmed välja. Vana aed läheb metalli kokkuostu ja läbinisti rohelisena nad vast ei tahaks seda seal vastu võtta. Tänavune suvi on jube imelik, kasvavad sellised taimed, mis varem pole nii väga kasvanud ja ei kasva ega õitse eriti need, mis tavaliselt siin aias ruulivad. Liiliasikud (siuksed punased mardikad, mitte sarvedega sikud) sõid ära mu liiliad ja mingid väikesed rohelised ussid maiustavad osade roosidega nii, et okstest on ainult rootsud järel.
Alustasin aia puhastamist suure värava kõrvalt, kust ühe suure roosipõõsa pidin tervenisti maha lõikama. Osaliselt kärpisin ka Hansat ja Flammentanzi, et need uuele väravale liiga selga ei tuleks. Muidu siin olid roosipõõsad kuni väravapostini välja.
Suurest sügisastrist jätsin ikkagi pool järele, ehk annab selle kõrvale siiski ehitada. Floksid jäid sel päeval veel püsti, tõin ainult õied tuppa, aga täna tegime ka nendega üks-null.
Need floksijuurikad on mul Rapla kodust toodud, heasti kasvavad siin.
Mrt on täna pool päeva maratoni numbreid trükkinud ja kiletanud, aga jõudis ka vana aia maha võtta. Algul tundus, et läheb ludinal, sest tänavapoolsed postid olid lihtsalt maasse kaevatud, polnud betooni sees ega midagi. Jamaks läks tagumise aiaga, sest seal olid postide alla keevitatud rauast ristid, mis siis ilmselt pidid poste paremini paigal hoidma. Need olid ka jube sügaval ja lisaks oli sinna raskuseks suuri kive peale pandud. Mees tõmbas päris hullusti selja ära, ei ole ikka mingi lihtne selline füüsiline töö vanainimestel.
Tagaaia postiaugud jooksid kohe vett täis, kui mees sealt mulla ja kivid välja võttis.
Meil on siin nüüd suur lagedus ja avarus. Võtsin veel tagaaia äärest ka ühe kibuvitsa maha ja igasuguseid muid isendeid, et need ehitamisele ette ei jääks. Isegi õunad, mida jupp aega olen aja äärde kuhjanud, vedasin kompostikasti ja lisaks kärutasin aianurgast minema enamuse kive, mis olid sinna müüriks laotud.
Aeda pole, aga kohe läks nagu vaatepilt palju ilusamaks. Vana kõver võrkaed kõverate postide ja viltuse väravaga oli kole mis kole. Homme tulevad aiapostid ja väravad, siis mees hakkab leiutama, mismoodi need paika saaks.
Toss on täiega väljas. Oli imeline päikeseline päev suurte vihmade vahele, sain jälle heasti päevitust (mitte et mul seda näkku vaja oleks, küpsetas mind jälle vanemaks). Kui päeval tööd tehes veel unistasin, et õhtul läheme ujuma ja ratastega sõitma, siis tutkit me lähme, no ei jaksa ennast üldse enam uksest välja vedada. Hommikul enne tööd jõudsime vähemalt oma suure kõnniringi ära teha. Väga pikk päev on olnud.
Olime jälle mõned päevad suvilas, et ära teha hädapärased remonditööd. Mrt võttis lahti suvila magamiskorruse seina, mille metsnugis oli ära lõhkunud. Tundub, et see tüüp on vähemalt ajutiselt välja kolinud, aga meie terrassilae peale oli ta rajanud omale peldiku ja magamas käis ilmselt seina soojustuse sees. Mees võttis seinast ära vana augulise villa ja asendas uuega, lisaks pani välisseina puitkiudplaadi lootusega, et sellest ehk loomad ei viitsi ennast läbi närida. Selle serva verandalae ääres, kust metsnugis sisse puges, ehitas mees kinni.
Laepealne õudus:
Käikudega:
Nüüd jäi nii:
Väljastpoolt on lae serv liistuga kinni pandud:
Kui nüüd need loomade retsimised pidama saime, oleks ehk aeg ka hakata teise korruse siseviimistlust tegema, hahaa. Mitmendat aastat see suvekoht meil õieti on juba? Kahekümnendat! Majad on muidugi paar aastat nooremad, aga ikkagi lihtsalt uskumatu, et inimestel pole varem tekkinud suuremat vajadust oma putkasid lõpuni ehitada. Tuleneb see muidugi asjaolust, et alati on kuskil tähtsamaid töid, mis kõik aja ära võtavad.
Saime valmis ka maja otsaseina värvimisega, lisaks võõpasin üle sauna aknaraami ja tugipostid. Värvi ostsime varuga, sest enne talve tuleks üle tõmmata ka sauna hommikupoolne otsasein ja vbla mõni koht veel.
Majaseina värvisime nii, et mina tegin alumise poole ja mees ülemise. Ma lihtsalt ei ulatunud redeli pealt seinani, sellepärast. Kuna me käekirjad on erinevad, siis jäi minu värvitud osa veits tumedam. Mu meelest tõmbas laudis värvi sisse eriliselt januselt. Kuna survepesuga muutus sein ruuduliseks, siis võttis see värvi ka külge erinevalt ja on ka peale kahte värvikihti ikkagi üsna ruuduline. Oleks ta roheline, mitte oranž, võiks seda võtta kui camo.
Tunnen ennast suht kangelasena, sest ega paksul vanamutil pole mingi kerge mööda ajutisi kronsteine üles ronida. Kui keegi ütleb, et on mu vanuses sama kergejalgne nagu noorena, siis ta valetab. Eks ole see erinev, millal kellegi füüsis järele andma hakkab, aga mul igatahes juhtus see 60+, et ei ole enam nii lihtne oma keret liigutada. Mrt on 50 ja tal on tegelt kere kangusega suuremad probleemid kui mul.
Mees võõpas üle ka rähnikahjustusega tuulekastid ja nüüd peab üsna teraselt vaatama, et üldse seal sees mingeid auke märgata.
Maja jäi punasem kui enne, kuigi värv on sama ja see mulle ei meeldi. Plaan B on alati see, et võime ju ühel hetkel ka suvila ja sauna palisandriga pruuniks tõmmata nagu on paadikuur ja et poleks liiga sünge, siis akende ja uste ümber võib ju liistud mingid värvilised teha. Praegu igatahes jääb nii ja vana laudis ehk kestab veel mõnda aega.
Saunal oli vaja värskendada ainult ühte akent, tugipostid võõpasin ka üle. Üks otsasein ja terrass jäid järgmiseks korraks.
Õunapuud on nii paksult õunu täis, et üks juba murdus pooleks. Olen mitu korda proovinud neid tühjemaks raputada, aga ei tule sealt veel õieti midagi alla, õunad pole piisavalt küpsed veel. Tegin ühe sigrimigri pildi, millest õieti midagi pole aru saada. Pildil vasakpoolne haru on murdunud ja ripakil. Kahjuks ei ole kitsed ka enam õuel käinud, kes puid tühjemaks sööks.
Ega me suvilas ainult töid ei teinud, ikka rannas ka käisime ja metsas seenel. Meri oli nii tormine, et mul polnud mingit tahtmist sinna sisse minna, mees ikkagi tegi oma ptu ära. Tugev laine loobib alati randa mererohtu, vesi oligi nii vetikaid täis, et mustas.
Oli imeilus päikeseloojang, mets ja meri lõhnasid mõnusasti, seal kuidagi väga palju õhku on alati ja kerge hingata.
Teisel päeval tegime prügimäetreti, sest vana koledat ehitusvilla kogunes mitu kotti. Meil olid varasemast ehitusest järele jäänud villapakid paadikuuri lae all, aga muidugi olid loomad ka seal nii palju retsinud, et kõik see vill oli raisus ja tuli ära visata.
Ehituspoes käisime kaks korda, sõitsime 80 kilti ekstra lihtsalt sellepärast, et mees avastas poest koju jõudes, et olime peaaegu 55 euroga tünksi saanud. Müüja oli me arvele pannud kolm potti värvi lisaks sellele, mida tegelikult ostsime. Õnneks ta kohe tunnistas oma viga ja maksis liiast võetud raha sulas tagasi. Ühe poti toonimise eest ta oli samas jätnud raha võtmata ja kuna see on neil teenus, siis vabanduste saatel ta selle teenuse meile kinkis. Selle ühe toonimisega saime oma sõidukulu ka enam-vähem tasa. Jube ajaraisk oli see edasi-tagasi sõitmine ja et teisest sõidust ei kujuneks lihtsalt raha järel käimine, võtsime korraks aja maha ja käisime pubis lõunal. Nii palju siis sipsti hommikul linnas ära käimisest… Vahepeal oli õde meil käinud rootsi tüdrukutega ja need meil jäidki sellepärast nägemata, et oli vaja linna vahet uhada.
Tõime saarelt ära järjekordse laari kuivi küttepuid. Mees ladus need peale ja mina ladusin kodus kuuri.
Mul muidu puude ladumine on ühe käe sõrmedele jubedasti valus, aga mees pidi kohe linna laskevõistlustele sõitma ja vihmapilved lähenesid ähvardavalt, sellepärast vedasin käru kohe koju jõudes tühjaks.
Õhtuks sai sellist sööki:
Värske kukeseen on eriliselt maitsev. Mul poleks tegelt vaja mööda Saaremaa metsi seeni taga ajada, sest võin neid korjata Paralepa metsast kasvõi igal hommikul, kui oma kõnniringi teen. Aga seekord jäi meil kena hommikune aeg saarel metsas jalutamiseks, mille toredasti ära kasutasime.
On reede, Haapsalus algas Augustibluus ja linnas on jälle hull mäsu liiklust ja rahvast. Mees ehitab pööningul, ma valmistun aiatöödeks – vaja on likvideerida üks roosipõõsas, mis jääb uue värava ehitamisele ette. Me aiajupid saabuvad esmaspäeval, see tähendab, et järgmise nädala põhitegevus on uue aia ehitamine. Aga enne on vaja vana aed ja värav maha võtta. Noh, teeme.
Kes mind tunneb, see teab, et olen vaatamata lobedale suhtlemisele ikkagi suht introvert ja armastan peamiselt omaette olla. No vot ja mind sellepärast hullult masendavad inimesed, kes lambikal hetkel otsustavad külla tulla. Pean ennast tohutult pingutama, et head nägu teha ja sõbralik olla ja mul tuleb see ka üsna hästi välja. Eile hoidsin ennast suuremast porisemisest tagasi ainult sellepärast, et mitte mehe tuju rikkuda, kui ta sugulased väikeste lastega teada andsid, et on Haapsalus ja tulevad külla. Mees on mul hulka külalislahkem ja teinekord isegi rõõmustab ootamatute külaliste üle. Hakkasime parajasti ennast ehituspoodi sättima ja õnneks suutis mees teha kiire otsuse ja öelda, et ärge kohe tulge, me peame enne poes ära käima. Oli pühapäev ja ehituspoed olid veel ainult tunnikese lahti, vastasel juhul me poleks poodi enam jõudnudki.
Külalised hetkel, kui sul on parajasti igasugused asjad pooleli, on rämedalt tüütud. Ma ise ei julge eluilmaski midagi sellist teha, et ootamatult kellelegi külla lähen. Enamus inimesi ilmselt ei mõtle nii ja on väga rõõmsad, kui mingid sugulased läbi astuvad. Aga noh, eile oli selline seis, et mees pidi nende pärast ehitamise katkestama ja mul oli parajasti elutoast lauaplaat terassile katuse alla sätitud ja pidin seda lihvima hakkama, kui külalised saabusid. Tõstsime siis lauaplaadi terrassilaualt uuesti ära ja katsime sinna kohvilaua. Arvasin, et kuna sedasi ootamatult on inimesed ise ennast meile külla kutsunud, siis astuvad vaid korraks läbi, aga nad tulid tordiga ja jäid mitmeks tunniks.
Inimesed, kes meile torti toovad, ei tunne meid ilmselgelt üldse.
Lisaks juhtus veel see, et samal ajal, kui meil juba olid ühed külalised, saabusid järgmised aia taha. Oleks olnud ok, kui need eelmised, kellega juba pikalt jutustanud olime, oleksid uute külaliste saabumise peale lahkunud, aga neile see pähe ei tulnud. Ma siis ainult viipasin nendele teistele ja istusin terrassil edasi, mees läks värava peale juttu ajama. Tegelikult mul oli täitsa kahju, et need teised meile sisse ei tulnudki, sest neid ma tunnen paremini ja oleksin küll tahtnud veits vestelda.
Kõige nõmedam, mis üldse olla saab võõrustamise asjus on see, kui sul on ühel ajal külas inimesed, kes on üksteisele võõrad. Seda olukorda õnneks ei tekkinud, aga selline seis on viimastel aastatel hakanud tekkima mu sünnipäevadel, mille tõttu ma tänavu jätsin üldse tähistamise ära ja lasin kodust jalga. Ma üldse ei viitsi mingeid formaalseid vestlusi pidada ja suvalist pisijuttu ajada, tahaks ikka inimestelt kuulda kuidas neil päriselt läheb ja nii.
Ärge nüüd arvake, et mul täielikult külalislahkus puudub, mu oma pere ja paar parimat eluaegset sõpra on alati külla oodatud. Tegelikult on mulle Haapsalus elades meeldinud täitsa hästi ka igasugused niisama tuttavad, kes korraks läbi hüppavad. Alles ükspäev püüdsin linna pealt kinni klassiõe ja vedasin ta enda juurde teed jooma, sest polnud ammu näinud. Aga nagu igas suvituspiirkonnas juhtub siin see, et suvel läheb täiega käest ära. Neid inimesi, kes tahaksid näha, kuidas siin elame, on lihtsalt liiga palju.
Eile oli pilvine päev ja kui külalised viimaks lahkusid, oli väljas suht hämar. Meil pole kuuri terrassil muud valgust kui väikesed romantilised lambikesed, mis õieti mingit valgust ei näita. Jõudsingi siis lauaplaadi üle lihvida ja ainult ühe lakikihi peale tõmmata. Plaan oli mul tegelikult see, et saan ka teise kihi lakki peale panna ja täna veel paar kihti. Teine kiht läks peale täna hommikul ja mõne tunni pärast siis võõpan veel. Ma mingit peenikest lauaplaadi parandust teha ei oska, lihvimise ja lakkimise võtsin ette sellepärast, et laudlinad kareda plaadi külge kinni ei hakkaks.
Oleme selle vana laua ostnud olematu raha eest ühe tuttava käest. Me kohalik antiigiladu müüb selliseid paremas konditsioonis laudu laiemas valikus, mistap saame selle igal hetkel välja vahetada, kui mu remonditöö pekki läheb.
Täna sajab vihma ja lõppu sel ei paista. Olen oma puhkusega jõudnud teise poolde, kaks nädalat on veel jäänud. Tänavune puhkus tuleb tervenisti selline, et ainult ehitame, remondime, nokitseme kõigis oma kodudes ega reisi mitte kuhugi. Üldse ei tahagi kuskile minna. Tahaks, et aeg kulgeks aeglaselt. Tahaks niisama olla. Kodused nokitsemised ongi niisama olemised. Vahepeal võtan raamatu ja loen ja seepe võin ka telkust vaatama hakata kasvõi kohe hommikul, kui ainult tahan. Tahan, joon kisselli, tahan, kuulan transistorit…
EDIT: Sain lauaplaadi lakitud. Panin viienda kihi lakki liiga julgelt, jätsin osad valged triibud hajutamata ja alles toas märkasin, et vastu valgust on peened lakijooned näha. Mrt arvas, et peaks korra üle lihvima, aga mu meelest kärab selleks korraks küll. Peamine, et pind ei ole enam pinnuline ja laualinad plaadi külge raginal kinni ei jää.
Mrt oli nädala sees jälle lapsel abiks kööki ehitamas, panid kipsi seina ja tasandasid põranda. Igati tore on, et maja saab uueks, aga mu meelest on selle ehitustegevuse juures hoopis olulisem isa ja poja ühine kvaliteetaeg. Neil on omavahel olles alati lõbu laialt. Kuna olen perekonna kroonik, siis talletan tähtsamad tegevused ka oma blogisse.
Selleks, et köögile saaks uue ukse panna, pidi laps ukseauku suuremaks tegema. Me isa ehitatud majas pole olnud vist ühtegi ust, mis klapiks tänapäevase standardmõõduga. Lisaks on, nagu vanades majades ikka, kõik seinad ja nurgad kõverad. Või peaks ütlema, et olid, sest ehitamise käigus ajavad mehed need sirgeks nii palju kui üldse võimalik.
Ilmselt läheb Mrt järgmise nädala lõpus jälle lapsele appi ehitama, seniks leidis ta kasulikku tegevust ka kodus. Suvilas tšillides hakkas mees hullu ajama, et peaks ikka väliköögi valmis ehitama ja… No tegelikult oleks meil suurt katusealust vaja seal peamiselt küttepuude kuivatamiseks. Ma leidsin, et eriti mõistlik ei oleks hetkel oma energiat sinna kulutada ja suunasin mehe sujuvalt pööningule, hahaa. Ei, tegelt tal ammu on plaan omale pööningule töötuba ehitada ja ühise arutlemise käigus küpses otsus, et tegeleks ikkagi eelkõige pööninguga. Mrt hakkaski siis sinna ehitama karkassi, kuhu vahele saaks soojustuse panna. Meil on maja teise korruse ja katusega suuremad plaanid, aga seni, kuni projekt pole tellitud ja ehitusluba võetud, on paras nokitseda pööningu selle osa kallal, mis nagunii oma vanadesse mõõtmetesse jääb.
Käis siis ükspäev mees ehituspoes mõnuga materjali ostmas. “Mõnuga” tähendab seda, et ostis kõige kvaliteetsemat puitu, ilusat sirget ja lihvitud materjali, ise kommenteeris sinna juurde, et nüüd siis oleme sinnani omadega jõudnud. St et ei pea koonerdama ja kvaliteedi arvelt kompromisse tegema. Ehitamine on mehe hobi ja hobid teatavasti ei olegi odavad 😀
Pööningu väljaehitamine käib nii, et pmst tekib katuse alla soojustatud karp. Meil on veel välja mõtlemata, kustkaudu õieti sinna sisenema peaks. Praegu on ajutine trepp tehtud verandale ja sealt ronime üle palgi. Kuna see jäme palk hoiab maja koos, siis seda pooleks saagida ei või, muidu sobitaks sinna vahele pööningutoa ukse. Võimalik, et peamegi tegema väikesed trepiastmed üle palgi. Üks variant oli ka tuppa trepp ehitada, aga toad on niigi väikesed ja trepp võtaks veelgi ruumi ära. Praegune plaan on veranda katus viia sama kõrgeks kui muul majal, see annaks liikumisruumi juurde ja ei peaks vast päris käpuli tuppa sisenema. Tõenäoliselt tuleb vana veranda nagunii lammutada, sest tahame sellest teha sooja ruumi aastaringseks kasutamiseks. Praegune veranda on õhuke nagu kuur. Jääb ainult loota, et algav tööaasta pole sama intensiivne nagu oli eelmine, sest 24/7 palgatööd tehes ei jaksa maja renoveerimise peale isegi mõelda mitte.
Kmr on praegu sama vana nagu oli Mrt siis, kui hakkas me Rapla maja suuremaks ehitama. “Pojane” kommenteeris ükspäev, et nii suure asjaga tema küll hakkama ei saaks. Ahh, küll ta saaks, kui vaja oleks, aga eks ole lapsel ikka hirmsasti vedanud sellega, et tal on isa, kes alati kõigega aitab.
Olen juba mõnda aega hoogu võtnud, et suvila vana kaev üle värvida ja korda teha ka maja hommikupoolne sein. See on tol putkal ainus sein, mille värv on kõvasti kahjustada saanud vihmas ja päikeses. Kuna värv oli seinalt osaliselt maha kulunud, siis haakis sinna igasugune mustus ja enne, kui seinale uus värv peale panna, tuli see kindlasti puhtaks pesta. Kuna meil nüüd veevärk on, osutus võimalikuks sein survepesuriga üle käia. Mrt laenas survepesurit me poistelt ja uhas üleeile seina veega üle. Lihtsalt uhamisest siiski ei piisanud, sopavesi küll alla voolas aga värvijäänused ja suurem mustus tuli seinalt maha siiski ainult siis, kui voolikuots oli peaaegu vastu seina.
Pärast pesu jäi maja ruuduline, sest värv tuli maha ebaühtlaselt. Ostsime küll oranži värvi ka ära, aga sel korral seina üle võõbata ei jõudnud. Jõudsin ilusaks värvida me vana kaevu ja maja alumise aknaraami koos liistudega selle ümber. Seinalt värvi maha võttes said peaaegu värvituks ka aknaraamid ja nende värv tuli taastada. Ma peaaegu ei usu, et seal tudiseva redeli peal kõõlusin, aga seda ma igatahes tegin. Eks ma kardan ju kõrgust ja ega mu vananev kere ei ole ju ka enam nii heas füüsilises vormis, et suudaksin ei tea kuhu ronida, hommikul ennast madratsiltki püsti ajada on raske.
Aken enne värvimist:
Ja pärast värvimist:
Kaev enne:
Ja pärast:
Õhtul kõndisime veel suure ringi, mida Liiva küla ringiks kutsume, kuigi selle nimega küla seal enam ei ole. Meri oli viimasel ajal olnud külm, sellepärast ei hakanud ujumisriideid selga panema ega rätikuid kaasa võtma. Läks siiski nii, et mees tegi oma traditsioonilise PTU ja minagi ei suutnud mere kutsele vastu panna ja käisin kleidis ujumas. Võinuksin muidugi ka ennast paljaks koorida, aga mõtlesin, et äkki mõni laps või keegi satub samal ajal randa ja ma olen üldiselt seda meelt, et eriti väikeseid tüdrukuid ei maksa šokeerida tolle kauge vormitu perspektiiviga. Niisiis, ujusin kleidis ja see oli päris mõnna. Kuna koju oli meil sealt veel paar kilti kõndida, siis võtsin pärast siiski märjalt laperdava kleidi seljast ja tõmbasin kuivad retuusid jalga ja pluusi peale. Selle aasta esimene ujumine on mulgi nüüd igatahes tehtud.
Oli imeline vaikne soe õhtu ja mul oli hirmsasti vaja saada üks pilt, kus rannakarjamaa ka otsapidi peal. Sai seegi tehtud.
Ilm on lämbe, küllap tuleb nüüd mõni suplus ka Haapsalus, kus vesi peaks hulka soojem olema kui meil seal saare põhjarannikul, kuhu lained sügavalt merepõhjast aina külma vett peale viskavad.
Mul hakkab teine puhkusenädal lõppema ja olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe raamatu. Mida ma siis tiksutan siin? Eilne päev, näiteks, oli selline, et kõigepealt magasin liiga kaua, peaaegu üheksani, sest öösel läks uni ära ja lugesin vist isegi mingi kolm tundi. Tavaliselt ärkan ka puhkuse ajal vara, kell kuus või seitse, joon kolm väikest tassi kohvi ja loen uudiseid, see võtab mul peaaegu terve tunni. Siis igast hügieenitoimingud ja seejärel kõnnin suure ringi. Eile tegin metsas paaritunnise jalutuskäigu, võtsin sealt isegi mõne kukeseene kaasa.
Hommikune vaade kasvuhoonele:
Kui vihm just otse kasvuhoone uksest sisse ei saja, ööbivad miisud meie juures. Neil on siin bed & breakfast. Teises maja otsas elav naabrinaine toidab neid ja meie pakume öömaja. Kuna kassid on metsikud, siis puutuda nad ennast ei lase, aga lubavad teinekord endale päris lähedale nii, et ei jooksegi minema. Kassid on kasulikud, hoolitsevad selle eest, et ükski hiir me hoovist eluga ei pääseks.
Kui metsast koju jõudsin, oli juba lõuna käes ja see mul söögiaega alati ei tähenda, küll aga teist kohviringi. Eile oli jälle see päev, kui kõht ei läinud enne õhtut tühjaks ja oma “hommikusöögi” sõin millalgi kella poole viie ajal. Mul on nüüd kästud kilpnäärmerohtu võtta ülepäeviti pool tabletti (kuna rohkem ma ei talu) hommikusöögi juurde, selle ma ka siis neelasin. Kohvi juurde on ikka mõnus midagi lugeda, kui on aega ja ei pea kuskile minema, nii ma siis venitasin neid kahte tassi päris pikalt.
Vahepeal, enne metsa minekut ja peale metsast tulekut, suhtlesin aiaehitusfirmaga, kust Mrt oli küsinud hinnapakkumist. Pika kirjavahetuse tulemusena tellisime ära aiapostid, väravad ja automaatika. Ehitame esialgu uue aia ainult suure värava poolsesse nurka, kus vana võrkaed kõige koledam. Suure värava kõrvale teeme ka väikese jalgvärava, et oleks mugav prügikasti tänavale panna või värava vahele jätta juhul, kui prügipäevadel ise kodust ära oleme. Meil muidu on jalgvärav teise tänava ääres üldse, ilmselt jätame selle ka alles. Suurem osa võrkaiast on meil praegu roosiheki sees kinni. Mul on plaan järgmisel kevadel roosihekk väikeseks lõigata, eks siis vaatame, kas ehitame kohe aeda edasi või peab sealse flooraga enne veel midagi äkilisemat ette võtma.
Ostsin ükspäev endale lasketrennides käimiseks mugavad püksid, kaks paari erinevat värvi, mis olid nats liiga pikad. Need õmblesin eile parajaks.
Verandal õmmeldes passis mu kõrval põrandavaibal üks megasuur euroopa majaämblik, jälle! Need elukad on niuksed jubedikud, et ükskord, kui selline meil toas oli, mees ei tihanud teda kättegi võtta, et välja visata. Nii siis on meil nende menetlemiseks ainult üks meetod – Kärcheri tolmuimeja ehk kollane hotell nagu tavatsen nimetada. Kolisin ta siis käppelt hotelli ümber. Mul jätkuvalt on kahtlus, et need loomad on suutelised tolmuimejast välja ronima, sest alles mõne nädala eest ühe sarnase sinna kolisin ja vahepeal ei ole me vist tolmukotti vahetanud. Mrt ütleb, et see on võimatu.
Mis ma siis veel tegin? Nüüd vist oligi juba “hommikusöögi” aeg käes ja ma praadisin omale paar muna.
Kui söödud sain, läksin rattaga sõitma. Väntasin Herjavasse, kokku tuli vist ainult mõniteist kilomeetrit. Nägin kergteel suurt rästikut, kes ratta lähenedes põgenes ja ilusat sisalikku, kes ei saanud üldse aru kes või mis. Aga niidulilled lõhnasid imeliselt, angervaks õitseb ka nii, et tõmbab hinge kinni.
Jõudsin õhtul veel muru niita ja aias siit-sealt rohida, lõikasin tomatilehti, kärpisin ühte pojengi ja sidusin üht roniroosi koomale. Pärast tükeldasin liha ja sibulaid, panin šašlõki marineerima. Siis oligi juba nii hilja, et oli paras aeg jupiterist seepe vaatama hakata.
Õhtupäikeses on kasvuhoones liiga palav, siis sobib miisule me kuuri terrass:
Üks oluline teadaanne on mul ka. Ma ei viitsi oma sünnipäeva pidada ja lähen üldse selleks nädalavahetuseks kodust minema. Mul on oma sünnipäevadega viimastel aastatel kehvasti, sest vananemine on mulle raske ja kõik need uued numbrid, mis ette viskavad, ei tasu mu meelest üldse õnnitlemist. Mitte et elada ei meeldiks, meeldib küll ja olen tänulik selle eest, et nii palju elupäevi on antud. Aga sünnipäeva pidamine jääb igatahes ära ja suure tõenäosusega olen sel päeval üldse levist väljas. Lähen hoopiski ise külla ja kohtun vana sõbraga.
Mrt on sel nädalal lapse juures ehitamas, köögi põrand on valatud ja ehitavad seinu. Keldriluugi nad müürisid kinni ja uus auk luugi jaoks on ukse juurde tehtud. Jätan siia mõne pildi praegusest seisust.
Kuna ma pidevalt ei saanud aru, kumb pildil on, kas isa või poeg (oli Kmr), tegi Mrt endast selfi, et naisele meenutada, miuke ta mees on:
