Ilus aeg on muidu

september 25th, 2022

Mulle tohutult meeldib see aeg, kui turistid on juba linnast lahkunud, aga ilm on ikka veel nii soe, et saab justkui nautida suve. Septembris või tegelt juba augusti teises pooles saabub Haapsallu vaikus. Kui paar idikat motikatega lärmavat teismelist välja arvata muidugi, aga neidki on siin viimasel ajal vähe kuulda. Turismihooaja lõpu miinuspool on see, et osad söögikohad panevad ennast kinni või on avatud ainult nädalalõppudel, aga plusspool on, et kodus süüa teha on kordades odavam.

Soetasime täna endale uue kriisivaru, ostsime lausa hiirekindlad kastid, et saaks kogu kraami hoida pööningul. Kuivaineid, erinevaid konserve, purgitoite, kilose pähklite-rosinate paki, tikke ja küünlaid, niiskeid puhastuslappe. Päris kõike seal veel ei ole, mida “Ole valmis” äpp soovitab, aga nii palju siiski, et üle nädala saaksime kindlasti vastu pidada. Kusjuures me siin hoiame jälle üle hulga aja süsikatega tagasi, sest naine on liialt kaalu kasvatanud, aga kriisiajal sellele muidugi ei mõtle. St täisterapastad ja igasugused pudruhelbed ja tangud peavad tulema päevakorda siis, kui häda käes. Puhast vett võiksime ka rohkem koguda, aga samas vihmaveetünn on meil triiki täis ja natukeseks pesemiseks sellest piisab.

Aeg on praegu ilus ainult silmale.

Kuna linnud on hakanud massiliselt rändama, siis ilmselt saabuvad peagi külmad ilmad. Niitsin täna veel kogu õue üle, et oleks kenam vaadata. Aga roosid, lillherned, astrid, võõrasemad, saialilled, floksid, kosmosed ja isegi mingid väikesed nelgid veel õitsevad. Pelargoonid tõstsin verandale, need vaikselt liiguvad juba toa poole. Puudelt pudeneb ikka veel hulgi suveõunu ja ploome, aga oma viimase kaaluehmatuse tõttu ma neid enam ei puutu. Ühe õuna päevas vahel ikka, aga siirupmagusaid ploome ei söö ma mitte. Nendega läks siin täiesti käest ära kuni ühel hetkel märkasin, et olen paari kuuga kuus kilo juurde võtnud. Kutsusin ennast korrale ja nädalaga sellest juba 3,5 kg läinud. Liigne vesi muidugi, aga ikkagi. Üks gramm süsikaid seob kolm grammi vett, seda tasub meeles pidada. Jube, kui raske mul olla on, kui ülekaalu liiga palju koguneb.

Täna kõndisin jälle ligi kümme kilti, vahepeal kaldusin metsa alla ära, sest seeneaeg ju. Olin seekord kilekoti koju unustanud, mistap väga hoogu ei läinudki.

Niimoodi peotäie kaupa praen seeni ja siis teeme mehega pooleks 😀

Peaksin oma pildijoru hakkama panema tegelikult alates eilsest. Olime laste juures. Mees aitas Kmr-il kodumaja katuseserva plekid ära panna, mis nii umbes 22 aastat kuuris oma järge ootasid, höhö. Noh, igatahes nüüd on need pandud.

Pirnioksi võeti ka vähemaks, et need katust ei kraabiks.

Ma olin Ruthi juures, aitasin tal õunu korjata. Õuntest laseb ta tuttaval noorel perel mahla teha ja mu meelest on see täiega äge, et keegi viitsib sellist teenust pakkuda, et mahla ära ka kuumutab ja pakendab.

Peaaegu kõik on ühe Sügisjooniku pealt.

Jõudsime jalutamas ka käia ja ilusat ilma nautida.

Seal silmapiiril puudesalus on mu isakodu ja pildil oleva maantee ääres oli Ruthi vanama ja isa kodu, imelik mõeldagi.
Ruthi üle-jõe-lambad, kelle määgimist on nii mõnus terrassil istudes kuulata.

Haapsalus ma kuulen vahel oma hommikuringidel kuskil Kreutzwaldi tänava kandis kukke kiremas. Naljakas, kuidas igasugused maahääled tunduvad mõnusad ja tekitavad turvatunde. Ei tea, kas sellepärast, et need kuulusid lapsepõlve juurde ja lapsepõlv oli ju mõnus turvaline või on siin ehk peidus hoopis miski talupoeglik alge, mis tähendab, et koduloomad ja -linnud meid toitsid (saame nad ära süüa, eks).

Loodan, et siin blogis ükski vegan lugemas ei käi.

Ja maaelust rääkides…

Ruthi naabripere porgandid või õieti ainult pooled neist.

Neil on seal naabriga kahe peale maakelder, kahe krundi vahel, pool on ühe ja pool teise pere oma. Ja seal on naabrimehe kartulid, mida mu lapse pere võib üle talve tarvitada. Muidugi ta aitab neid maha panna ja aitas ka üles võtta, aga ikkagi mu meelest nagu jube äge, et on sellised naabrid. Viskasingi täna nalja, et neil seal ei ole vaja kriisivarusid koguda nagu meil linnas, sest piisab, kui on niivõrd head naabrid.

Siin udupildil on me Haapsalu aia tänavune viimane maasikas. Eriliselt magus oli.
Me igapäevast “leiba”
Seened peos jalutasin metsast koju

Ja lõpetuseks üks maailmamõnusast materjalist kass. Ruthi pere Virsik, keda mina kutsun Piršikuks:

Ta on alles titt, aga juba kipub mehetegusid tegema. Õudselt mõnus pehme persoon.

A ma siin mõtlen, et kui pommid peaksid lendama hakkama, siis mu lapsed tõmmaku kõik põhja Ralka juurde 😀 kuni me isaga siin tiblasid materdame. Oleme ennast koos saba ja sarvedega Kaitseliidule ära lubanud.

Sügisene

september 18th, 2022

Võtsin eile igasugusest palgatööst vaba päeva ja toimetasin aias. Muidu üldiselt on mul sel sügisel koormus nii suur, et ega ei pääse nädalavahetustel töötamisest. Ühes aines on mul ligi 70 tudengit, kes kõik peavad mõne kuu jooksul esitama neli kodutööd. Teine aine algab alles oktoobri lõpus ja hindamine jääb õnneks kuhugi jaanuari. Aga no viie kursuse loengud ette valmistada ja maha pidada, seda on ka päris palju, sest põhitöö on mul ju nüüdsel ajal mujal. Vahel, kui tööhunnik üle pea kasvab, meenutan, mis tunne oli olla töötu ja kohe hakkab väga hea. St ma igatahes olen tuhat korda enne tööga ülekoormatud kui üldse ilma tööta. Mulle meeldib olla hõivatud ja kasulik. Elementaarne.

Eile võtsin ette kasvuhoone koristuse. Kurgid olid juba ammu otsas ja taimed pruunid, tomatid ei läinud seal enam nagunii punaseks. Nii ma siis korjasin viimase saagi ära ja viisin taimed kompostikasti. Mullad valasin peenrakastide taha, kuhu plaanin järgmisel suvel lilli külvata. Mõtlen, et vbla isegi tulbisibulad võiksin sinna pista. Tomatikastidest tulnud suurte mullakuubikute otsa võiks ehk kevadel istutada suvikõrvitsad.

Sellised toredad klotsid
Kastid ja potid pesin puhtaks ja sättisin kasvuhoonesse natuke mööblit selleks puhuks, kui peaksin tahtma väljas kohvi juua. Katteloori jätsin sinna rippuma selleks, et naaber tunduks kaugemal.
Õues annab üks kurgitaim veel saaki, sest siin mingit erilist külma polegi olnud.

Blogi piltidega on mingi imelik kala hakanud olema. Täitsa ilusad pildid on blogilehe vaates udused ja muutuvad teravaks alles siis, kui need ühe kaupa lahti klõpsida. Kusjuures telefonis ei paista seda probleemi olevat, ainult arvutis.

Esitasin paar päeva tagasi kohalikule naiskodukaitsele toetajaliikmeks astumise avalduse. Ma päris tegevliikmeks ei saa minna, sest tervis ei lubaks baasväljaõpet läbida. Mul ei ole võimalik pikki tunde saabastes olla või üldse kinnise jalanõuga saan liikuda max 1,5 tundi ja siis niidab valu mu maha. Ega plätudes ikka igal aastaajal luurele ei lähe. Liigesehädad on mu elus päris suur takistus. Isegi köögitoimkonnas ei saaks ma olla, sest mingeid konserve avada ei suuda ja köögivilja puhastada ei saa, kartuleidki ei koori. Nii et suht kasutu isend, aga arvutis võin asju teha. Selle üle on viimasel ajal palju arutatud, et kas baasväljaõppe moodulit peaks kohandama 50+ vanuses naistele vähe leebemaks, sest vastasel juhul minusugused ei saagi naiskodukaitsega liituda. Aga alati on ju vaja igasugu tagalajõudusid, kes metsas roomama ei pea. Me siin üldiselt valmistume sõjaks, see teadmine on mulle juba ammu täie laksuga kohale jõudnud. Enam ei saagi elada nii, et selliste asjade peale ei mõtle. Ainus lootus on praegu, et ukrainlased löövad tiblad nii mättasse, et neil enam mitu põlve ei oleks jaksu kedagi ründama minna.

Pesuruumid valmis

september 15th, 2022

Läks vähem kui kaks kuud kuni viimane plaat põrandale pandud, vuugid tehtud ja võime hõisata, et meil on majas kaks toimivat duširuumi ja vetsu. Allkorrusel peab veel põrandaluugiga midagi ette võtma, plaan on see lihtsalt ära värvida. Lisaks on vaja kleepida põrandale mingi ribake, vbla nt uksetihendi laadne asi, mis takistaks veel voolata dušinurgast põrandaluugini. Praegu suurema lobistamise ajal ikkagi kipub kardina keskosa alt vesi mööda vuuki liiga kaugele voolama, kuigi päris luugi servani see ei lähe. No ja osa palkseinast on ka veel viimistlemata, aga kuna see ei häiri, siis paigutub mittekiirete tööde nimistusse.

Ülemise korruse duširuumi ehitus läks maksma umbes täpselt 2000 eurot, sest seal pidi kõik nullist looma, see on meil tehtud pmst tühja koha peale. Alumise korruse pesuruumi kulusid ma pole viitsinud kokku lüüa, aga sinna läks poole vähem, kuna paljud asjad olid juba olemas ja ostsime ka odavamad plaadid. Tean, et ehitajad võtavad ühe niisuguse väikese pesuruumi tegemise eest vähemalt neli-viis tonni (koos materjalidega), mistap isetegemise rõõm on eriti suur. Ja nagu mees tavatseb ütelda – kui ikka kõike oskad, ei siis ole karta miskit! 😀

Dušinurk

september 10th, 2022

Täna on siis see päev, kui peaks võimalduma minna duši alla ka alumisel korrusel. Ehk et toas, mitte õues 🙂

Püüdsin välja otsida pildid alates sealt maalt, kui mees viis aastat tagasi ehitatud pesuruumi lammutama hakkas, aga avastasin, et see etapp on jäädvustamisel hoopiski vahele jäänud. Meil oli siin teatavasti selline dušinurk, kus oli valatud soojustatud betoonpõrand, mille sees oli ka küte. Seinad olid ainult palk, mida vee eest kaitsesid dušikardinad. Põrandaküte oli ka suvel sees, sest betoon võtab pikapeale niiskuse sisse ja kartsime ka, et palgid saavad kahjustada. Kuna hoidsime dušinurga sooja, siis palkidega ei juhtunud midagi, aga põrandat lammutades selgus, et see oli vaatamata küttele siiski vett täis. Niisiis oli ainuõige mõte alustada nullist ja teha põrand uuesti.

Pildid on alates sellest, kui mees oli juba teiselt korruselt tuleva kanalisatsioonitoru ümber paigutanud.

See koht aias, kust olin äsja liiva ja killustiku minema vedanud kõnnitee alla, täitus lammutussodiga ja pole teada, millal mees jõuab selle kõik prügijaama vedada. Mrt on ka, muide, lisaks oma põhitööle hõivatud riigikaitseliste tegevustega.

See on Sofi. Lapsed käisid Montenegros puhkamas ja meie hoidsime nende tiigrit.
Poetame igale poole ajastumärke tulevastele põlvedele, kes vbla siin ükskord lammutama hakkavad. See lilla karbike on küberteemaline kaardimäng.
Plaadid tõime seekord Bauhausist. Saime odavamalt, aga kvaliteet neil on ka tuntavalt kehvem.
Vana kamorkaukse avausse sai tekitada riiuli.
Sinine on veetõke ehk hüdroisolatsioon.
Vähe sellest, et nii kitsast ruumi oli keeruline ehitada, peame ka edaspidi jälgima, et ennast liiga paksuks ei sööks.
Ventikas on seal peidus
Valmis
Siitmaalt on põrand plaatimata, luuk ka vaja teha ja kraanikausile kapike alla.

Olen olemas

september 9th, 2022

Sorry, rahvas, kes te uusi postitusi ootate, no ei ole sellel mutil siin aega! Mõtlesin muudkui, et panen pildid alumise korruse duširuumist siis, kui see päris valmis saab, aga seegi on venima jäänud. Kohe on öö, tulime just heade tuttavatega Dietrichist aega veetmast ja mees nüüd teeb veel pesuruumis viimast silikoonimist. Homme saab siis ehk valguse paika ja veevärgid ja kraanid ja saame kasutama hakata. Põrand on plaaditud ainult pesunurgast, sest rohkem ei ole jõudnud, eks millalgi teeb edasi. Kiire on sellepärast, et nädalavahetuseks tulevad lapsed siia ja neid ei tahaks nagu pööningule pesema ajada.

Täna hommikul olid autodel aknad jääs. Võid siis ette kujutada, kui tore on käia pööningul duši all, kui seal on hommikuti sooja ainult paar kraadi. Aga üllatav on see, et külma nagu ei jõuagi tunda, sest ma näiteks käin seal nii, et enne dušinurka ei kobi, kui olen vee tuliseks lasknud ja siis hüppan ju kohe sooja vee alla. Isegi kuivatamine käib nii kähku, et külm ei jõua hakata. Pigem karastav. Lapsed võtavad homme siia kaasa ühe oma sõbra-sugulase ja me talle oleme välja pakkunud, et saab ööbida pööningul, kui sooja magamiskoti kaasa võtab. See saab küll olema ekstreemne, aga toas ei ole meil teda küll mitte kuhugi paigutada. Nemad tulevad kõik siia Vintage Weekendile.

Miks ma üldse bloginud ei ole? Sellepärast, et suvi lõppes ära ja algas ka kolledži töö ja mul on seal sel sügisel lausa viis kursust õpetada. See tähendab, et olen ka nädalavahetustel loenguid ette valmistanud. Sel aastal jäi minu teha ka kõigi esmakursuslaste testimine, mis oli mega maratontööpäev pluss pärast veel kõik nende tööd ära hinnata. Eile ja täna olid mul esimeste gruppidega loengud, neist ühele pean kusjuures tegema e-kursuse. No vot sihuke pöörlemine on kogu aeg. Aga tudengeid on niivõrd lahe õpetada, igasugu ägedaid inimesi on jälle siia sisse saanud ja üllatavalt palju ka tuttavaid inimesi teisest kodulinnast. Isegi me lapse kunagine mängukaaslane on mu loengusse sattunud.

Uues töökohas läheb mul ka täitsa hästi. Isegi imestan, kui palju olen seal juba korda saatnud. Teinekord on täitsa raske ja on olnud hetki, kus ma ei saa mitte muhvigi asjadest aru, aga siis loen mõnda kirja näiteks viis korda või kaevan kuskilt omale vastuse välja. Ja siis, kui raske on, ma hoian motti üleval selle teadmisega, et panustan riigikaitsesse ja kui ma panustan hästi ja me kõik siin panustame hästi, ei saa tiblad mitte kunagi meid ära hävitada. Või midagi nii. Sedasi ma mõtlen. Ma päriselt tunnen, et teen olulist tööd. Katseaeg lõppes mul ka juba ära ja kuna lahti ei lastud, siis järelikult saan sinna pikemaks jääda. Tohutult palju on olnud õppimist, pmst sattusin olukorda, kus uju või upu ja ma olen päris uhke selle üle, et olen suutnud endale igasugu asju selgeks teha ilma, et keegi peaks mind otseselt õpetama.

Aga noh, mõnes töögrupis, kuhu olen arvatud, vaatan siiani lõug ripakil, küsides endalt, miks ma siin olen ja kas ma peaks siin ka millestki aru saama. Sest mõni teema on mu jaoks ikka tume maa küll. Või nagu üks pealinna kolleeg mu teisel töökuul küsis – noh, kas sõjaudu hakkab juba hajuma. Kohati hajub, kohati mitte.

Muidu üldiselt algavad mu hommikud juba mitu kuud jutti täpselt ühtmoodi – kohe peale ärkamist kolm tassi kohvi ja Taro sõjauudised. Õnneks lähevad uudised aina paremaks ja lootus ukrainlaste võitu näha kasvab iga päevaga.

Äripäev kirjutas, et Ordi omanik müüb firma Klickile ja ma muidugi kohe mõtlesin, et jummala õigel ajal lõpetasime oma äri. Juba mitu aastat kartsin, et mis me teeme siis, kui Ordi ennast kinni paneb, sest lihtsalt niivõrd hea partner ta oli meile üle 20 aasta ja neid me esindasime juba nagu oma sõpru. Ülihea töökultuuriga firma, turvaline igatepidi nii edasimüüjale kui kliendile. Õnneks taipasime enda poe kinni panna poolteist aastat varem. See kõik oli juba ammu ette näha, et ega enam pikka pidu ei ole. Mingi piirini koondad rahvast, paned poode kinni, säästad ja kahandad, aga ühel hetkel muutub bisnissi tegemine mõttetuks. Ordi omanik läks õpetajaks, nii nagu meiegi. Kas pole mitte tore see?

Ahh, okei, kell on öö, rohkem ei viitsi kirjutada. A sa vaata taevasse, seal on täiskuu praegu nagu maiteamis ja tähed säravad selges taevas. Kui viitsiks külma käes passida, näeks kindlasti tähti langemas.

Alati on midagi ajutist

august 8th, 2022

Alati on midagi, mis on ajutine ja vahel need ajutised asjad kipuvad olema eriliselt püsivad. Aga kõik on väga hästi, kui asjad töötavad ja miks siis mitte lasta neil natuke aega kesta. Pikemalt nikerdamiseks aega ei olnud ka, sest mees tahtis alumise korruse pesuruumis lammutama hakata ja uus ruum tuli töösse võtta.

Seekord meil juhtus, et dušikardina installeerimine läks veits pekki ja kuna ma seda alt palju lühemaks lõikasin, ei ole teada, kas hiljem kardina sirguajamisel tal äkki alt natuke puudu ei tule, hahaa. Kardinapuud mees ei ostnud, vaid soetas ühe jupi alumiiniumprofiili, lõikas sellele sälgud sisse, puuris väikesed augukesed kardinakinnituste jaoks ja pani tolle kronsteini kolme kruviga lakke. Ainult kolmega sellepärast, et sinna peaks otsima ilusaid kuldse peaga kruvisid. Ma kammisin täna kohalikke poode, et leida mingeid väikeseid rõngaid, millega kardin üles panna, aga kuna ma mitte midagi ei leidnud, siis siin tulebki mängu ajutine asi. Mul oli õmblussahtlis ilusat kuldset paela, millest lõikasin parajad jupid ja nendega sidusin dušikardina alumiiniumprofiili ehk “kardinapuu” külge. Seisab küll. Keegi ei pea seda vahtima ja tundub, et ega ta alla sealt ka niipea ei saja.

No kas pole kena? 😀
Siin mees katsetab oma peent kardinakinnitust.
Sõlmin.
Dušinurga seestpoolt 😀
Seinale peab tulema üks kinnituskoht, kuhu kardinanurk panna, aga seda meil veel ei ole.

Õudukas, et kui on vaja midagi konkreetset kodumajapidamisse osta, siis otsi ennast kasvõi lolliks, no midagi ei leia. Esimese maailma probleemid, muidugi. Aga siiski. Tahsin soetada sobiva seebidosaatori ja potiharja ja prügikasti ja viimaks klopsisin midagi mitme poe peale kokku, mis enam-vähem sobivad me tillukesse pesuruumi.

Võtsin algul Jyskist selle potiharjakomplektiga sarnase seebidosaatori ka, aga õnneks panin ta tagasi, sest tundus, et ei sobi selline me valge-kuldsete pudinatega. Aga see potihari on täitsa ok seal põrandal.
Kuna ma sobivat dosaatorit ei leidnud, siis ostsin Magaziinist dosaatoriga seebi. Lõhnab nagu prantsuse vanaprouade buduaar.
Sest tundus, et see sobib.
Magaziinist leidsin ka metallist prügikasti.
Ostsin ühe tumeda vaiba ja sama värvi rätiku. Rätikunagi on veel täitsa puudu.

Muidugi ma olen seal juba ka pesemas käinud ja täie mõnuga kaifisin seda, et mahun lahedasti dušinurgas istuma kujutledes, et olen vannis 😀 Siuke säästu-spaa 😀

Mees tolmutas allkorrusel nii mis hull, peksis pesuruumist välja betoonpõranda, mille viis aastat tagasi tegi. Meil on sellest õudusest mõned pildid ka, aga ma parem ei hakka vastu õhtut igasugu koledusi näitama. Üks teine kord.

Kapp kraanikausile

august 7th, 2022

Mees jõudis täna kraanikausikapiga nii kaugele, et kõik peale uste on valmis. Duširuumist on puudu veel aken ja uks, mida niipea ei tule. Täna mees testis veeühendused ära ja homme plaanib kanalisatsiooniga jätkata. Siis peab veel välja mõtlema, kuidas dušikardin kinnitada (mida ka veel ei ole).

Mrt on selline, et kui midagi mööblit vaja on, siis ta ei lähe seda poodi otsima, vaid vaatab, mis materjale tal endal on ja üritab pigem alati ise midagi kokku panna. Männipuit ei ole pesuruumi ilmselt kõige õigem valik, aga neid tahvleid tal oli ja sai ära kasutada.

Mulle meeldib, mis lõhn on majas, kui mees midagi puidust nikerdab. Isegi toast tolmu võtmine oli täna hurmav, sest tolmuimejaga oli enne verandalt saepuru koristatud ja tuba sai sellest puidutöö lõhna täis. Veranda ongi meil sel suvel kasutusel ainult töökojana.

Mulle tundus nagu ehitaks ta Lucase pissipotile tooli 😀
Paigas.

Päris ilus on see väike tuba.

Teed ja rajad

august 6th, 2022

Sain täna hakkama suure tööga, mida olen plaaninud juba pikemat aega – tõstsin osa majaesisest kõnniteest kõrgemale. Kõnnitee on väga vana, kindlasti oli see siin juba mu lapsepõlves, mistõttu maapind ümberringi oli tunduvalt kõrgemaks muutunud igasugu loodusjääkide ladestumisega. Rasked kiviplaadid on siin otse mulla peal ja osa neist olid nii madalal, et väiksemagi vihmaga muutus kõnnitee mingiks ebamäärase kujuga veekoguks. Tänavu on suvi olnud nii vihmane, et isegi kõnnitee kõrval muru lirtsus ja kuiva jalaga enam tuppa ei pääsenudki. Talvel oli see jupp teest jääs ja sulaga moodustus sellele eriti suur vesine plögakraav, mistõttu oleme tuppa pääsemiseks sinna ka ajutiselt suvalisi lauajuppe peale pannud. Nüüd on see kraav igatahes likvideeritud ja jääb vaid vihma oodata, et näha, kas sest suurest tööst ka tolku oli.

Enne oli selline kinnikasvanud madal rada. Olen kõnniteed mõni aasta tagasi murumättast puhtaks teinud, aga loodus tungib siin ikka halastamatult peale.
Kõigepealt kaevasin mättad ära ja siis kangutasin kivid lahti. Paari suuremat kiviplaati pidi mees liigutama tulema, sest ma lihtsalt ei jaksanud. Mõne raskema kiviga siiski rapsisin, aga kui hakkas tunduma, et nüüd tuleb kõhuvalu, andsin alla.
Kui kivid eest võetud, kärutasin kraavi liiva täis. Meil oli varasemast ehitusest õuel veidi liiva ja peenikest killustikku järel, need kasutasin täna kõik ära. Liivaga ei oleks nagunii enam midagi muud teha saanud, sest naabri kass arvas, et oleme talle sinna välipeldiku ehitanud.
Eks ta üks hädapärane moodustis on, aga loodetavasti vähemalt funktsionaalne. Nihutasin teed veidi majast kaugemale ka, sest mairoos on suureks läinud ja kippusime sinna kinni jääma.
Teiselt poolt vaadates tundub, et see tee viib kindla peale Sigatüükasse 😀
Kaugemalt vaadates pole väga vigagi. Ükspäev peaks ette võtma ka ülejäänud teejupi puhastamise mätastest.

Samal ajal, kui ma õues rassisin, ehitas mees teisele korrusele viivat treppi.

Normaalse sammuga astmed, mine või käed taskus üles. Vanast redelist pidi ennast sedasi üles vinnama, et ikka käed ka olid abiks.
Ajutiseks trepiks kärab küll.

Mees hakkas juba ka kraanikausile kappi ehitama, aga selle pildid ma panen järgmisesse postitusse.

Teistes kodudes ka toimub

august 5th, 2022

August on hull uhamise aeg. Isegi kui eriti midagi ei planeeri, korraldatakse nädalavahetused sedasi ära, et peaaegu ühtegi vaba järele ei jää. Ja nädala sees ka. Eile käis mees oma küberüksusega püssi laskmas, mistõttu käisin ma suvilas üksinda. Tahtsin seeni korjata, aga neid eriti ei olnud. Niitsin muru, mis oli kolme nädalaga roppu moodi kasvanud – tavalisel suvel meil seal pool õuet lihtsalt kuivab ära ja midagi ei kasva. Aga sel aastal on soe ja vihmane ja kõik kasvab, mis mühin. Konni ja usse oli palju, pidin aina ette vaatama, et kedagi juppideks ei sõidaks.

Veits udune pilt ainsast kuuseriisikast, mille leidsin. Oma õue pealt.
Me harjumuspärasest seenemetsast ei ole eriti midagi järel, sealt enam kukekaid ei saa.
Esimest korda elus kohtasin metsas üraskilõksu.
Jälle üks hädine pilt. Midagi seal ikka oli.
Üks sõbrake, kelle pärast pidin valvas olema, et ega ta muruniiduki ette ei hüppa.
Tee kompostikastini oli nii umbes, et pidin vikatit kasutama. Back to the basic 😀
Vana lauda vundamendi juures kasvab kena talutikker, aga hullude pikkade okastega. Korjasin neid natuke siiski, sest jube head on.
Sauna tagant sain vaarikaid, millest leidsin ainult ühe ussikese. Väga puhtad marjad on seal tänavu.

Mrt oli täna teises kodus, sest laps töötab nüüd täiskohaga ega saanud ise vahumehi vastu võtta. Kmr oli enne maja ümberringi kinni kiletanud, et vaht ei satuks valesse kohta.

Hull töö on ikka see vundamendi soojustamine, nii palju mässamist et.
Mingid tulnukad saabusid.
Ma ei teadnudki, et selle vahu sees tekib mingi gaas, mida närilised ei salli.
Nagu maja oleks seenetama hakanud.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab esmaspäeval juba kraavid osaliselt kinni lükata.

Floksid, mille Rapla kodu kaevetööde eest päästsin, õitsevad nüüd Haapsalus. Tõime maja eest kuslapuude juurikad ka ära ja needki on imekombel siin kasvama läinud.

Tegime õhtul Mrt-ga linna peal jalutustiiru ja käisime poes. Kuna on Augustibluusi aeg, siis kohtasime igal sammul tuttavaid. Nägime mitmeid tudengeid, õppejõude, õpingukaaslasi ja muidu tuttavaid teisest kodulinnast. Paistab, et terve Eesti on Haapsallu kokku tulnud. Ma ise käisin Augustibluusil viimati siis, kui meil veel siin linnas pesa ei olnud. Siis ka käisin üksinda, sest meest ei huvita. Püüdsin teda homme õhtuks lossihoovi kaasa meelitada, aga kui ta sai teada, et pilet maksab 30 eurot, kukkus kohe seletama, et mõtle, kui palju kruvisid selle eest saab… Me tegelt teemegi kogu aeg selliseid rehkendusi ja lõpuks ei reisinud ka tänavu mitte kuhugi, sest näiteks ühe Rootsi või Läti reisi raha eest saame duširuumi sisustatud. Ja nii kogu aeg, sest me pole mingid suurepalgalised. Peaasi, et hobideks jätkub, näiteks ehitamiseks 😀 Õnneks või kahjuks ei ole mul sel suvel nagunii üldse puhkust ja sellepärast peamegi paigal püsima. Kodus ongi kõige parem.

Kolime sisse

august 4th, 2022

Lakapealse pesuruumiga jõudis mees täna sinnamaani, et mõned asjandused sai sisse kolida. Enne oli vaja veel mingeid nurki silikoonida, aga pmst on viimistlustööd valmis. Me pole veel otsustanud, mida laetalaga teha, kas värvida üle või pigem puhastada värviplekkidest. Vetsupott, dušinurk ja -segisti on paigas. Vett siiski kuskilt alla lasta ei või, sest kanalisatsioon lõpeb hetkel alumise duširuumi lae all. Kanalisatsiooni lõpetamiseks on vaja allkorrusel betoonpõrandat lammutada, et saaks sinna sisse peita kõik torud.

Kaamera nurk venitas ruumi suureks, tegelikult on tegemist tõelise päkapikumõõdus pesuruumiga.

Kraanikauss on olemas, aga sellele tuleb kapp alla ehitada, mis jääb suht viimaseks tööks ilmselt. Dušikraanist tuleb ju ka vett. Millalgi. Ükspäev. Siis, kui alumise korruse duširuumis on põrand ära lammutatud. Mrt lubas ehitada normaalsema trepi, mis verandalt pööningule viib, sest ma pole nõus ennast mitu korda päevas praegu kasutusel olevast nõmedast redelist üles vinnama. Päriselt ka see on ebamugav, suurte pulgavahedega redel ja ma tunnen ennast iga kord sealt üles venitades nagu jaamatümpsikas, kes aeglaselt ja ähkides metsaka trepist üles rühkis lapselapsi vaatama.