13. mai 2024

mai 13th, 2024

Teadsin, et niipea, kui saabub kevad ja ilmad lähevad ilusaks, hakkab aeg justkui erilise kapakuga lippama. See on umbes nii, et korraks saad suvekleidi selga panna ja juba ongi sügis. Noh, suvekleidis saab ehk juba sel nädalal lipata, mis on tore.

Vahepeal on olnud igasuguseid sündmusi, näiteks see, et mu mees sai 50-aastaseks. Sünnipäev oli tal kolmapäeval ja sellest alates neli õhtut järjest käis ka tähistamine. Õige päeva õhtul olime Haapsalu sõpradega Wiigi kohvikus, neljapäeval tulid viimase kursuse tudengid meile grillima (oli jaa külm ilm tegelt), reedel käisid meest õnnitlemas ta ema ja vend koos naisega, laupäeval toimus siis suurem pidu. Ainsad üllatuskülalised, kes laupäeval mehe laiajoonelise FB kutse peale saabusid, oli üks Mrt tädipoeg koos naisega. Üllatus sellepärast, et me pole nendega suhelnud vist juba 20 aastat. Samas jäid tulemata mitmed lähisugulased, millest oli kahju. Isegi Elinat ei olnud, sest ta oli Soomes võistlustel.

Seda söögivärki, mis kõik sünnipäeva tõttu majja kogunes, saame lahendada ilmselt terve nädal ja jooke peaks jätkuma vähemalt jaanipäevani.

Sünnipäevad on toredad ja külalistest ikka hea meel, aga kui viimaks saabus pühapäev, siis nautisime sajaga rahu ja vaikust. No toss oli ka täiega väljas selleks ajaks. Päris harjumatu on selline mitmepäevane triangel. Ma üldiselt väsin väga ära, kui kõik aeg on organiseeritud ja aina peab midagi tegema. See tekitab hirmsasti stressi. Armastan selliseid nädalavahetusi, kus saan niisama tiksuda ja teha, mida tahan.

Mul selleks pühapäevaks olid plaanitud aiatööd ja neid ka tegin. Aias toimetamine läheb üldiselt ka puhkusena kirja, kuigi peale viietunnist rapsimist olin nii väsinud, et kere tudises. Ei ole siin enam mingi noore inimesega tegemist. Ja ma ei saagi aru, kas see, et jaksu on nii palju vähem, tuleneb mu vanusest või paksust kerest. Täna on mul igatahes aiatöödest kõik “lihad” haiged. Alustasin päeva tunnise jalutuskäiguga ja siis kohe sirgelt aeda. Plaan oli ainult tomatid ja kurgid kasvuhoonesse panna, aga viimaks istutasin õue ka kõik levkoitaimed, külvasin rukkililli ja lillherneid, puhastasin maasikakastid ja rohisin siit-sealt. Katsin kattelooriga kinni enamuse värskeid külve ja istutusi, sest kassid… Eks ole. Täna siis avastasin el cato mu juba tärganud taimedega peenrakasti kohal katteloori peal pikutamas. Ta rippus seal nagu võrkkiiges, sest olin ehitanud kattelooridele vana riidest kapi metalltorudest kõrged karkassid (oli üks Jyski kräpp, see kapp). Ma isegi ei kujuta ette, kuidas kass suutis ennast sinna sättida.

Kõiki kõpitsetud aianurki ma üles ei pildistanud, aga pean siia ikka midagi kroonikaks jätma. Kõige imelisemad on praegu mu tulbid, mida ühed möödakäijad pojengideks nimetasid. Need on topeltõiega Sun lovers tegelt, imeline sort. Käin neid alailma vahtimas.

Mu meelest ei ole neil tulpidel ükski õis teisega sarnane ja sellepärast ma pean muidugi käima neid ühe kaupa üles pildistamas 😀

Pildil on mu vaenekesed taimed peale kasvuhoonesse istutamist. Tänaseks on nad ennast kenasti sirgu ajanud, ainult üks tomatitaim ei ela vist seda kolimist üle. Panin kurke rohkem kui tomateid, neli erinevat sorti, sest need meeldivad mulle rohkem ega tekita ka kasvuhoonesse liialt suurt padrikut. Mõned tomatitaimed istutasin õue, need on katteloori all ja pilti pole. St on küll üks pilt sellest kastist, kus me tegelt vahepeal kasvatame kasse:

Kaks kolledži naist, direktor ja õppenõustaja, käisid laupäeval veel ekstra mu meest õnnitlemas, kuigi töö juures oli juba pidu peetud ja kink ka üle antud. Selle visiidi tulemusena istutus me aeda üks ilus hortensia.

Ootan pikisilmi semestri lõppu. Paar eksamit on veel jäänud ja hunnik kirjalikke eksamitöid tagasisidestada ja hinnata. See viimane täitsa masendab mind, sest tänavu on kuidagi eriti palju kehvasti tehtud töid. Täiega sihuke tunne tuli vahepeal, et krt ma teen teile kõik ette puust ja punaseks, on hunnik juhendeid mille järgi õppida, terve posu õppevideoid olen teinud, aga teie ikka ei vaevu neid asju endasse sisestama. Ega õppematerjalid ennast ise tudengite pähe ei lae, nad ikka peavad selleks vaeva ka nägema, et midagi meelde jääks. No vot ja neid töid lugedes ma kirusin jälle, et mille pagana pärast ma pean ennast nendega vaevama! Tean küll, miks ma pean, eks aina rohkem ikka nagu raha pärast seal töötan. Aga lubasin nüüd, et ühe aasta veel õpetan, siis vaatan, kas viitsin edasi või siiski mitte. Oleks ju päris tore ainult ühte töökohta pidada ja nädalavahetused puhkamiseks jätta. Eks vaatab seda asja.

P.S. Katsetan seekord suurte piltidega, mitte keskmise mõõduga nagu tavaliselt. Vanasti suur mõõt venitas pildid välja, seekord vist mitte?

Märtsist aprilli

aprill 14th, 2024

No tere siis kah 🙂 Ausalt öeldes mõtlesin, et see postitus siin tuleb lihtsalt kaks lauset, kus ma teatan, et see blogi on nüüd lõpetatud. Sest üldse pole enam suurt kirjutamise huvi ja sagedusega üks postitus kuus pole nagu mõtet asja pidada. Aga siis me arutasime siin, et mida me maja juures mis ajal tegime ja ma sain vaadata blogist järele, et see oli siis ja see siis ja toimus mõningane selginemine – mul on ikkagi natuke kroonikat vaja.

Niisiis. Natuke kroonikat.

Ma vahepeal toimunud laskevõistlustest ei hakka kirjutama, sest olen mitte lihtsalt algaja, vaid krooniline feilija ja õnneks on õhkrelvade hooaeg selleks korraks läbi. Mõtlema hakkasin küll selle üle, et kui minuvanune inimene peaks igast füüsilist tegema sellepärast, et säilitada mingisugust vormi ja liikuvust, siis kas ongi tegelt nii, et mingit uut vormi üles ehitada pole enam võimalik? A säilitada mul laskmise koha pealt ei ole mitte midagi. Ehk et mingit arenemist ei ole vast mõtet oodatagi. Trennis muidugi käin edasi, sest seal on mul omad eesmärgid, mis võistlemisega ei ole üldse seotud.

Oma tööst ma parem ei räägi. Pikisilmi ootan õppeaasta lõppu ja puhkusejuppide algust. Viimased paar nädalavahetust on õnneks olnud mul juba sellised, kus ma saan kaks päeva järjest tööst vaba olla.

Oleme kaks nädalavahetust järjest suvilas käinud, et seal natuke elu korraldada. Kööktuba on saanud uue mööbli ja viimati tõime sealt ka küttepuid, sest olin mööbli vedamise pärast bronninud auto külge ka käru. Viimasel hetkel selgus, et käru ei olegi vaja, sest leidsime väiksema diivani, mille mees suutis pirukasse suruda. Ilm kiskus vihmaseks, aga ma siiski ei hakanud käru tühistama, sest mingi aeg on nagunii vaja puid juurde tuua. Meil kulub küttepuid vaid mõni ruum, vbla 3-4 ruumi aastas, mitte rohkem ja neid on meil kuuris veel piisavalt, aga paar voori enne järgmist talve peame neid saarelt ikka juurde tooma. Nüüd siis on üks koorem puid õue peal koormakatte all, sest need said sõidu ajal pealt märjaks ja ei taha enne kuuri laduda, kui oleme lasknud neil päikeselise ilmaga uuesti kuivaks saada.

Laon siia mõned pildid suht suvalises järjekorras, osad on veel märtsi lõpust.

Viimasel laskevõistlusel oli fotosein, kus saime poseerida. Sellest võistlusest oli nii palju kasu, et Mrt võitis loosiga Stocki reisi. Bronnisin juba ära ka, sest kinkepileti kohti on alati piiratud arv. Imelik mõelda, et ma pole juba mitu aastat Rootsis käinud. Suurest igatsusest rootsi keele järele tellisin ükspäev meile SVT1 kanali. Vahel ikka imestan, et kuidas on võimalik, et ikka veel kõigest aru saan, mida nad telkus räägivad, kui ometi ma pole keelt praktiseerinud juba aastaid.

A siis veel üks märtsi pilt, mille tegin töö juures, et demoda kodustele oma uut kampsunit:

Järgmine pilt on toiduportsu demo HSB-st. Kahjuks nüüd spordika toitlustaja muutub ja ei usu, et enam sealt 5,50 eest praadi saab. Oleme spordika toidutoast viimasel ajal ostnud söögi koju kaasa, sest portsud on nii suured, et siis saab sellest pool lõunaks ja pool õhtusöögiks ja pole vaja enam kodus ise midagi leiutada.

Vahepeal, kui ilmad olid väga soojad, ma uhasin maja aknad väljastpoolt puhtaks. On lihtsalt hull, mis soppa autod akendele pritsivad, me vahepeal peaaegu et ei näegi siit välja.

Aga vahepeal natuke aega oli nii (kuni järgmiste vihmailmadeni):

Munapüha ajal pidasime tagantjärele väikese poja sünnipäeva, ta sai 25. Sünnat pidasime Haapsalus ja siit viisid lapsed koju ühe viiruse. Mrt oli just enne seda jäänud nohusse ja mul hakkas nohu samal õhtul, kui pidu pidasime. Teised nii kergelt ei pääsenud, ikka palavikud ja värgid ka tulid. Näitan ühte pilti sellest ajast, kui toit ei olnud veel lauale kantud. Lihtsalt et avastasin oma kangavarudest toreda rohelise trikotaaži, roosade läikivate südametega, mis sobis heasti laualinaks:

Üks märtsi lõpu jalutuskäik Paralepa metsas:

Suvila mööbeldus:

Eelmine nädal viisime sinna valge köögikapi, söögilaua ja toolid, kõik IKEA-st. Sel nädalal läksime IKEA-sse diivanvoodi järele, ladu näitas, et neid on 3 tk sees, saime poemehelt arve, maksime ära ja jäime siis laost kättesaamist ootama. Kulus palju aega, jõudsime vahepeal söömas ka käia, et siis saada teada, et diivan on nii kõrgel koorma otsas, et laopoisid ei saa seda kätte. Lahendus oli see, et teevad tagasimakse ja me läheme järgmine päev, kui neil kaubakoorem lahti pakitud on, uuesti sama asja ostma. No ei läinud. Täiesti tobe oli omakorda oodata veel ka tagastuse järjekorras, et vormistada ostu tühistamine. Olime teinud käruga tühisõidu ja raisanud palju aega, mu raha jäi nende kätte mitmeks päevaks kinni, see ajas päris vihaseks. Kas siis see kutt, kes meile poes arve väljastas, ei võinud laoga suhelda ja küsida, kas kaup on ka kättesaadav?

Hiljem sain muidugi aru, miks see kõik juhtus. Me ei läinud IKEA-sse tagasi, läksime hoopis Haapsalu RUG-i ja ostsime sealt palju mõnusamast materjalist, ilusama ja odavama diivanvoodi.

Vana diivani lammutas mees juppideks, puidu põletas ära ja kõik muu materjali toppis kahte suurde prügikotti. Need kotid tõime mandrile, sest siin meil on prügikast pidevalt tühjenduspäeval tühi, saame paar korda seda täita vähemalt. Diivanipadjad jätsime alles, sest neid saab lisapatjadena kasutada.

Seadsin omale sisse lugemisnurga. Ainult kohvitassi jaoks peab midagi riiulilaadset leiutama, sest sellel diivanil on ümarad käsitoed, kuhu miskit ei toeta.

Nüüd on siis selline lihtne tuba. Mõtlesin täna hommikul toas ringi vaadates, et miks paganase pärast me lasime sellise projekti teha, kus allkorrusel ainult üks tuba on? Et miks me kohe ei teinud seda putkat vähe suuremat? A no see meie arhitekt ei olnud ka eriti terav kriit kahjuks ja me ise olime võibolla väheke vaesed.

Sel nädalal jõudsin ka surnuaias ära käia ja platsid korda teha. Viisin vanainimeste vaasi kunstlille, see pole üldse minu stiil niimoodi teha, aga noh, maitea, see vaas on seal liiga väike ja istutatud lilled kippusid seal sees närtsima. Iga nädal ju kalmistul kastmas ei käi. Naima hauale viisin ikkagi võõrasemad. Isegi pingi küürisin puhtaks.

Selle platsi vanadesse vaasidesse tulevad varsti piibelehed. Panin sinna veits mulda juurde.

Mul oli Naima kivi ette pandud ilus kollane klaasist küünlatops, mis oli taaskasutatav, aga see on sealt kahjuks pänna pandud. Ilmselt see, kes järjekordsed plasttopsis küünlad sinna viis, viskas mu ilusa küünlatopsi ära. Kahju, sest lootsin sellega prügi tekitamist vähendada, sest sinna saanuks ükskõik mis väikseid küünlaid sisse panna. Kas ma peaksin uue ostma ja varustama sildiga, et palun, ära viska seda ära, ma süütan siin sees oma küünlaid?

Ma ei tea, millal me jõuame ükskord sinnamaani, et toome platsidele uue liiva ja puhastame kivid samblast… Vanainimeste kivile peaks laskma ka lahkumise aastad graveerida, aga noh, ei ole nagu olnud kiiret selle asjaga.

Linnud laulavad. Ilm ei lõhna veel, aga mets on juba rohekas ja tulbid-nartsissid kasvavad jõudsalt. Keegi kurinahk on me kodu jalgtee äärest krookused nahka pistnud, ainult mõni õis on lahti isegi selles reas, mille alles sügisel istutasin. Vist liigne vesi on see süüdlane. Aga muidu on kõik ikka hästi.

Triangel

märts 16th, 2024

Üks triangel käib kogu aeg ja üldse pole enam aega blogi kirjutada. Sel nädalal on lausa nii, et ühtegi ilma kohustusteta päeva ei ole. Täna oleme Mrt-ga mõlemad kolledžis tööl ja homme on meil laskevõistlus. No ja laskevõistlus on meil ka järgmise nädala lõpus 😀 Sest noh, meile meeldib tiirus käia ja kui siis treener tahab meid võistlema saata, oleme nõus, sest väike tänuvõlg nagu nähtud vaeva eest või nii. Et kui tema meid tiirus aitab ja õpetab, siis läheme ta õpilastena ka võistlema, kuigi mulle üldse ükskõik mis alal võistelda ei meeldi.

Kuna mu põhitöökoha koormus on juba ammu megalt suur, hakkasin alates märtsist töötama täiskohaga. Alustasin seal ligi kaks aastat tagasi 0,5 kohaga ja sellepärast ausalt öeldes sinna kandideerisingi, et see osakoormusega koht oli. Üsna varsti sain aru, et kolme päevaga nädalas, mis pealegi lühikesed, ei jõua mitte midagi tehtud ja hakkasin siis 0,75 koormusega tööle. Oli tore küll, et reeded olid mul siis vabad, aga vaevama hakkas, et sisuliselt tegin täiskoha töö ära kolmveerandi palgaga. No lihtsalt, et jube tamp oli peal kogu aeg. Nüüd siis olen kogu aeg tööl. Õpetamist ma esialgu ei lõpeta ja olen lubanud vähemalt ühe aasta veel ülikoolis ka olla, aga eks näis, kuidas tunniplaani õnnestub klapitada. Pmst reede õhtupoolikutel ja laupäeviti saan loenguid teha, mis õnneks ei ole ka iga nädal siiski. Järgmisest aastast hakkab õnneks asi jooksma nii, et üks aine on mul sügisel ja teine aine kevadel, st sügissemestri koormus jääb veidi väiksem, sest pole erinevad õppeained läbisegi.

Mu põhitöökoha selle nädala suurim saavutus on üks poolemeetrine valem, täitsa ise tegin 😀

Ehk et mul oli vaja kursustele regamise faili uuendada ja sinna tekitada vanuse lahter selliselt, et kui kandideerijate lehtedel on kirjas nende isikukoodid, siis sellest kuvatakse koondlehele lisaks isikukoodile ka nende vanus. Reaalajas vanuse arvutamise valemi leidsin guugeldades, muud jupid leiutasin ise juurde. Esimene IF teeb lihtsalt seda, et koondlehe lahtris kuvataks seni 0 kui lehtedel veel isikukoode kirjas pole, muidu tuli sinna mingi trellid ja jura. Nunnu, onju? Peaksin selle valemi tudengitele Exceli juhendisse maiuspalaks panema.

Eile õhtul käisid meil külalised. Kata kirjutas paar nädalat tagasi, et tulevad spaasse ja tahtis külla tulla. Kuna oleme jube hõivatud kogu aeg, siis pakkusin välja, et tulgu reedel õhtusöögile. Nii siis panigi mees peale tööd grilli üles ja kana küpsema, tegi salatit ka ja ma käisin poes koogi ja kingituse järel. Kata saab homme 60, ostsin talle ilusad roosade pallidega kõrvarõngad. Lähtudes põhimõttest, et mida vanem eit seda roosam kleit, nagu ütles me ema. Igatahes oli tore kuulda kodukoha ja suguvõsa uudiseid.

Oot, ma otsin mõne pildi ka. Kana alles küpseb, ootame:

Sellise kingi tegime:

Tegelt päris hull ikka, kui vanad me juba oleme!!! Endal on küll kogu aeg selline tunne nagu oleks vananemine kuskil 35 peal pidama jäänud, aga no vaadakem peeglisse, eks. Või siiski mitte 😀

Mis siis veel? Mrt on jubedal kombel ületöötanud, sest teeb nüüd ka mikrokraade. Ma ikka vahel õiendan siin, et see pole normaalne, et kõik nädalavahetused istub arvutis ja töötab. Olen teda vahel tirinud pealinna shoppama ja ükspäev aeda puid lõikama lihtsalt sellepärast, et mees ei töötaks kogu aeg. Rapsimine päädis sellega, et korra ta plahvatas töö juures sedamoodi, et ehmatas kõik inimesed ära. No läks mees närvi ühe asja pärast, millest, nagu hiljem selgus, oldi valesti aru saadud ja ohtu ei olnud, aga jõudis väga endast välja minna. Ega direktor poleks muidu teadnudki, et Mrt nii hullu koormusega töötab, aga nüüd siis nägi ja palus mehel paar vaba päeva võtta. Mrt sel nädalal oligi paar päeva tööst vähemalt osaliselt eemal, käis pealinnas asju ajamas ja juuksuris ja.

Muidu üldiselt mu mees on oma õppekava ülihästi juhtinud, palju häid muudatusi teinud (ka selliseid, millest suures ülikoolis tahetakse snitti võtta), no ta saab ikka kiita kogu aeg. Asi on nimelt selles, et Mrt ei oska mitte ainsatki asja teha suure pühendumiseta. Kui mingi asja ette võtab, siis sukeldub sellesse kogu hingega ja kella vaatamata, ma siin ikka aeg-ajalt pean teda sabast tagasi tõmbama, et ta ennast päris ära ei nikastaks.

Suur töökoormus siin majas on teinud seda, et kellelgi ei ole aega tegeleda teise korruse projektiga. Plaanisime selleks suveks katusevahetust, rahagi on olemas, aga kuna pole aega projekti teha ega isegi tellida ja ehitusluba ajada, siis lükkub suurem ehitamine ilmselt veel edasi. No küll saab.

Mul on käsil esmaabi kursus. Kuna Haapsalus Punase Risti kursusele peale minu keegi ei reganud, kupatati mind e-õppesse ja praktilisele õppele pean minema Raplasse. Ma ikka jubedalt imestan seda, et terve suure linna peale siin ainsatki teist tahtjat ei olnud, Rapla on väike ja seal käivad need kursused alailma. E-õppega läks nii, et viitsisin vaadata ainult kahe mooduli videoid, mooduleid on kokku seal kümmekond. Kuna alles eelmisel suvel NKK esmaabi koolituse läbi tegin, siis ei hakanud oma kallist aega kõigi videote vaatamisega kulutama ja vihtusin kohe enesekontrolliteste teha. No need videod on megalt igavad, mehed lihtsalt seisavad, vaatavad kaamerasse ja räägivad, selle asemel, et praktilisi võtteid ja asju ette näidata. No vot ja nii ma siis mõtlesin, et ehk millalgi jõuan õppematerjale veel vaadata, aga teen enne meenutamiseks vahetestid ära. Kui viimast, psühholoogilise esmaabi mooduli testi tegema hakkasin, avastasin äkki, et krt, küsimused ei lõpegi ära, siin on mitukümmend küsimust! Muidu iga mooduli otsas oli ainult kolm-neli kontrollküsimust, aga see test ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Nii ma siis kogemata sooritasin e-õppe lõputesti ilma õppimata positiivselt. Seal võis vist kaheksa küsimust valesti vastata, mul läksid valesti ainult kolm. Väga veider, et see test niimoodi viimase e-õppemooduli otsas oli, et polnud üldse aru saada, kuhu jõudnud olen. Igatahes sai see mul positiivselt tehtud nii, et ei märganud pabistamagi hakata.

Lähen nüüd kõnnin ühe ringi ja hakkan tänast loengut ette valmistama. Olge ise ka toredad 😀

Nõiakaev

veebruar 11th, 2024

Tegime eile kiire tripi suvilasse lihtsalt sellepärast, et internet oli seal katkenud ja ruuter oli vaja uuesti tööle saada. Üle interneti vaatame, mis õuel toimub ja saame lülitada sisse-välja veetorustike küttekaableid, elektriradikat või kasvõi toas tuld põlema panna. Ühe kaamera kaudu saame õuele tulnutega ka rääkida või neid soolasambaks ehmatada, näiteks. Igatahes on ebamugav, kui ei saa jälgida, mis majapidamises toimub, sellepärast on internetiühendus seal oluline.

Teine asi, mida lähemalt näha tahtsime, oli me puurkaev, sest juba millalgi detsembris märkasime, et kaevu juures on lumi sulanud ja lumeta laik läks aina suuremaks. See pidi tähendama, et põhjavesi on nii palju tõusnud, et kaev ajab üle. Arvasime, et vesi niriseb, aga leidsime eest vaat et purskkaevu.

Vett tuleb maa seest kantide viisi ja korraliku survega. Õnneks on puurkaev sellise koha peal, kus uputus meid ei häiri ja liivane maa imab vee nii kiiresti ära, et isegi jäävälja pole tekkinud. Meenutab see asi nüüd sadamas olevat vana puurkaevu, millel on kraan otsas ja vesi muudkui tuleb ilma, et seal peaks mingit pumpa või elektrit olema üldse. Meil on puurauk pealt kattega kinni pandud ja selle alt vesi pahiseb. Jääb ainult tänada mehe nutikust, et ta sealt kaane alt ei hakanud elektrikaableid ühendama nii nagu ette nähtud, vaid paigaldas kaabli otse torusse ilma jätkukohtadeta.

Aga meil on tõeline nõiakaev:

Vett ajas kaev vähem välja ainult sel ajal, kui mees sauna tünni täis pumpas, muidu pahises sealt kaane alt ikka mõnuga.

Ka me vana salvkaev on vaat et triiki täis, pole iialgi seal varem nii palju vett näha olnud. Arvata võib, et suveks me puurkaev rahuneb. Igatahes vastab tõele kaevupuurijate väide, et tegemist on väga hea veesoonega.

Tänu sellele, et vesi on pidevas liikumises, polnud mu meelest veel enam ka sellist munakat lõhna, mis alguses. Aga rauda on vees rohkelt, seda on näha muruplatsilt, kuhu kaevuvesi lahkelt laiali voolab.

Kui me juba suvilas olime, siis muidugi kütsime sauna ja viskasime korralikult leili. Ööseks jääda ei saanud, sest radikas ei jõudnud selle väikese ajaga maja piisavalt soojaks kütta. Muidu me talvel käime seal nii, et paneme kodus olles radika varakult sisse, siis on kohale jõudes tuba soe. Kuna internet oli maas, siis seda luksust meil seekord polnud.

Kuna me polnud suvilas paar kuud käinud, siis muidugi arvas üks musta sabaga loom, et ega nad enam ei tule ja üritas ise sisse kolida. Üks selline on varemgi lae soojustust rappimas käinud ja ma ikka imestan, et mismoodi nad sinna vahele mahuvad minema või kust kohast. Nüüd on katusealune soojustus veel ühest kohast ära lammutatud, aga õnneks ei ole ta kilest läbi tuppa tulnud. Meile juba aastaid tagasi sai selgeks, et kui ehitad oma maja metsa, siis olgu see kivist, mitte niisugusest kenast pehmest materjalist, millest metsloomad ennast läbi närida saavad. Hea, et teise korruse siseviimistlus tegemata on, muidu ei teakski, mis seal katuse all toimub.

Kaitstud: Seda ja teist

veebruar 8th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kaks võistlust nädalas?

jaanuar 25th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: 11. jaanuar, 2024

jaanuar 11th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Haiguse õppetunnid

detsember 16th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Meil on covid

detsember 13th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Õpetamisest

detsember 8th, 2023

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: