Kolmas doos käes

detsember 6th, 2021

Ajaloo tarbeks olgu jäädvustatud, et käisime täna HNRK-s Covid-19 vastu tõhustusdoosi saamas, seekord siis Pfizerit. HNRK-s sellepärast, et ei Läänemaa ega Rapla haiglas polnud digiregistratuuris broneerimiseks vabu aegu lähima kuu jooksul. Naiivselt arvasin, et kuna koroona vastu vaktsineerimine on ülivajalik ja seda aina propageeritakse, siis on süstile lihtne pääseda, aga ei, on järjekorrad!

Haigemajas oli muidu väga tore sõbralik õhkkond. Olen seal varem õpingute tõttu pikemalt viibinud, sellepärast see mind muidugi ei üllatanud. Tegime enne lahkumist seal ühed kohvid ka veel, sest nagunii pidime võimalikke reaktsioone ootama. Süstija ütles, et kui AZ esimene süst tegi tugevaid kõrvalnähte, siis esimene Pfizer teeb suure tõenäosusega sama. Eks see siis öösel ole tunda, praegu on igatahes veel ok olla.

P.S. Kui kahtled, kas vaktsineerida või mitte, eriti kui oled vanem inimene, siis ma ütleks, et ära karda. Ma ise olen räme individualist, aga isegi minus ei leidu nii palju egoisti, et pandeemia ajal isiklikud kiiksud rahvastiku heaolust ettepoole seada.

Teadmiseks

detsember 6th, 2021

Panen igaks juhuks siia kirja, mida endokrinoloogi kabinetist kuulukse. Käisin ju vastuvõtul 11. oktoobril ja samal päeval ka kilpnäärme biopsias. Mingeid tulemusi mulle siiani digilukku pandud ei ole ja nagu kabinetis eile tööl olnud õde nentis, siis neid ei pandagi sinna. Aga lugu oli nii, et kuna arst mulle tulemuste asjus ei helistanud (biopsia tulemused tulevad kahe nädalaga), siis kõndisin ühel reedel haiglasse ja küsisin registratuurist, mida teha. Seal nad vaatasid arvutist, et nemad mingit biopsias käimist ei näe ja ma selle peale kohe mõtlesin, et niihh, nüüd nad on mu proovid ära kaotanud. Sain sealt arstikabineti telefoninumbri, kuhu mul oli võimalik helistada eile, sest mu arst käib siin praegu vist ainult üks kord kuus või veelgi harvem.

Helistasin siis eile sinna kabinetti vastuvõtu ajal. Arstiga rääkida ei saanud, tal oli patsient, aga õde võttis mu telefoninumbri ja ütles, et arst helistab mulle ise kell kuus õhtul (nagu eelmine kordki, kui ta ei helistanud). Ja jälle ta ei helistanud! Kusjuures eile, kui õde mulle ütles, et arst helistab ise ja räägib tulemustest, siis ma algul täiega ehmusin ära, aga õnneks õde täpsustas enne kõne lõppu, et proovid on korras.

Tüütus nagu ma olen, hakkasin siis kohe täna hommikul jälle arstikabinetti helistama. Neljanda helistamise peale sain viimaks õe kätte. Ta mäletas, et olime eile rääkinud. Aga täna oli tööl juba teine arst ja minu oma pealinna tagasi läinud. Ütlesin siis, et saan aru, et arst on väga hõivatud, aga kas ta ehk võiks mu biopsia tulemused kuhugi kirja panna (digilukku?) ja märkida, et mida ma siis nüüd edasi tegema peaks, et äkki ta isegi saadaks mulle info e-mailiga. Tavaliselt ju eriarstid kirjutavad epikriiside lõppu, millal peaks uuesti vastuvõtule minema, aga mu keiss on üldse lõpetamata ja haigekassale pole arst isegi veel arvet esitanud oktoobri visiidi eest. Õde ütles, et kuna kõik on korras, siis jään jälgimisele ja piisab, kui käin kahe aasta tagant ennast näitamas või kui on kaebusi, siis varem. Kaebusi ei ole, kuskilt ei pigista ega valuta. Sain teada ka seda, et ultrahelisse kontrolli võin lasta ennast saata ka perearstil, ei peagi kogu aeg endokrinoloogi juures käima.

Nii palju tüli, aga hea on siiski teada, et mind vähemalt mingile opile ei saadeta.

EDIT: Õhtul helises mu telefon ja vaatan, et endokrinoloog – vähe ma siis ei ehmunud! Tegelikult oli see sama kabineti õde, kellega juba kahel päeval rääkinud olin, viimati täna hommikul. Ta küsis, kas on minuga rääkinud tsütoloogilisest leiust ja ma napikalt juba hakkasin ütlema, et palun, ärge leidke midagi! Ei nad leidnudki, tal oli lihtsalt kahe erineva arsti abilisena segamini läinud, kellega ta on juba rääkinud ja kellega mitte. Itsitasime mõlemad ta eksituse üle, õde soovis häid pühi ja sellega on mu biopsia tulemus kolmekordselt kinnitatud 😀

Aega mul on

november 17th, 2021

Mõtlesin, et peaks ikka ühe väikese elumärgi siia jätma. Kummalisel kombel just nüüd, kui aega on mul laialt käes, ei kirjuta ma blogis peaaegu üldse. Veel kuu aega tagasi oli mul oma kursustega palju sebimist, aga nüüd on ainult hindamised, esitlused ja eksamid korraldada ega ole vaja toota suurtes kogustes õppematerjale. Mulle muidu kõiksugu materjalide ja harjutuste meisterdamine palju meeldib, aga eks need vajavad pühendumist ja aega kulub ka rohkesti.

Õppejõuna alustada on olnud jube raske. Tunnen, et saan hakkama väga hästi, isegi kiita olen saanud, aga samas on mul endal olnud megalt palju vaja juurde õppida või lihtsalt meelde tuletada mingeid asju, et ennast mitte loengus lolliks teha. Paar feili siiski olen korraldanud, aga need on olnud peamiselt korralduslikku laadi ja tulenenud mu hajameelsusest. Pole ka imestada, et orienteerumisvõime lappama läheb, kui inimene oma aju niivõrd mõõdukalt kasutab.

Mehel läheb hästi, isegi väga hästi. Juba ta lammutab ja ehitab siin oma õppekava ja mõtleb igast asju välja. See kuraatori positsioon kohe nagu sobib talle. Õppejõuna triivis ta juba ennegi mõnuga, aga nüüd siis naudib täielikku pühendumist ainult ühele valdkonnale.

Meie elu on väga teistsugune. Ei mingit rabelemist ega rööprähklemist. Ma pean ennast loengusse vedama ühel-kahel päeval nädalas ja mehel on ametlikult 4-päevane töönädal. Teisipäev on meil nüüd uus esmaspäev. Mehel on tegemisi siiski üsna palju ja ega ta ei puhka alati kolm päeva nädalas oma palgatööst, vaid ikka valmistab midagi ette või õpetab või on koosolekul. Õhtuti (nagu näiteks praegu) on teinekord tudengitega konsultatsioon, mida ta korraldab muidugi kodust.

Mul on ausalt öeldes üsna raske harjuda nii vähese töökoormusega kui mul hetkel on ja mis seal salata, ka vähese sissetulekuga. Pean endale muudkui sisendama, et elu ei pea olema mingi rapsimine, iga päev ei pea üldse töötama ja kõige olulisem on mõnusasti aega veeta. Laisklemist pean veel õppima, no ei ole ma harjunud nii väheste kohustustega. Olen isegi kandideerinud mingitele poole koormusega töökohtadele, aga pole tööle saanud. Tahaks ikka tõesti rohkem töötada, sest ühel hetkel hakkab inimesel lihtsalt igav. Mul on küll ka mingit projektipõhist tööd tulemas, aga kõik on sihukesed väikesed sutsakad, ei midagi kestvat.

Lastest on rõõmu. Väike poeg on jätkuvalt õpingute kõrvalt ülikoolis ametis meditsiinilabori tarkvarainsenerina, teenib raha ja laob oma karjäärile vundamenti. Ma kestvalt imestan, kuidas ta pea küll võtab seda kõike, mida tehnikaülikoolis õppima peab. Ja mitte lihtsalt, et võtab, vaid mehike on ennast juba mitu korda ka ülikooli auraamatusse möllinud.

Ruthi juures saime vahepeal laed pandud, nüüd on põrandate panek ees. Olen seal massiliselt ka õunu korjanud, viimati ronisin isegi kõrgele puu otsa, et kõige ilusamaid punaseid ubinaid alla raputada. Õuntega on nii, et neid ma söön ise ka täitsa arutult, sest lihtsalt armastan neid nii väga ja mingit tehnilist põhjust mul pole ka õuntest eemale hoidmiseks (veresuhkur on väga ilus ja aina ilusam, imede ime).

Nüüd on viimatisest endokrinoloogi juures käimisest juba üle kuu möödas ja mu biopsia tulemust ei ole ikka digilukku pandud. Arst ei ole viimase visiidi eest ka haigekassale arvet teinud ja lisaks mäletan ma, et ta lubas mulle tulemuste asjus helistada, mistap kahtlustan, et kas ta äkki ise haigeks ei jäänud. Vastused pidid tulema juba paari nädala eest. Mulle kirjutati järgmine visiidiaeg ühe paberi tahaküljele, mis oli paraku biopsia saatekiri ja see võeti mul proovi andes ära. Mäletan ähmaselt, et vist novembri viimasel nädalal peaksin uuesti arsti juurde minema, aga digiregistratuurist ma visiidiaega ei näe. Selle pärast ma väga ei pabista ka, sest kui mul seal mingi aeg on tõesti pandud, siis saadab haigla nagunii enne telefonile sõnumi. Nüüd siis lihtsalt passin siin (rahulikult), sest nagu mees ütles, oleks ju loogiline, et kui biopsia tulemus on halb, siis keegi vastuse teatamisega ei viivitaks.

Ma ausalt ei mäleta, et mu elu oleks üldse kunagi varem olnud nii aeglane ja rahulik nagu nüüd. Peaksin oma olukorda nautima, aga täiuslikust õnnest on puudu sügavam sotsiaalne nüanss, st et tahaksin ikka nagu inimkonnale oluliselt kasulikum olla. Sellepärast kammin hommikukohvi kõrvale töökuulutusi, aga ega siin lääneosariigis ju mingeid erialaseid töökohti ei teki. Ülikoolist on mind küll keelitatud muid töid mitte otsima, sest võib ju tekkida vajadus mulle veel mõni õppeaine anda. Kindlalt on mul järgmisel semestril ainult kaks gruppi ja kaks erinevat ainet. St et tööl käin ma jätkuvalt ainult hobikorras. Tuleb rahul olla.

Kõik on uus

oktoober 14th, 2021

Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.

Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.

Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.

Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.

Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.

Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.

Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.

Töö ja vile(tsus)

oktoober 11th, 2021

Käin tööl ainult neljapäeviti ja reedeti ja ometigi olen kogu aeg justkui väga hõivatud. Loengute ettevalmistus täidab kõik argipäevad. Siis ongi mõnus vahepeal ehitada ja tunda, kuidas pea on tühi ja mõtted puuduvad. Oleme nüüd jälle tihedamalt käinud lapsel maja peal abiks, värvisime laelaudu ja Mrt tegi laupäeval ka juba mitu lage valmis.

Siin ma istun nädala sees lapse maja peal ja pean kohvipausi.
Selle kuhja värvisin laupäeval üksinda kaks kihti, kokku 300 meetrit lauda.

Eelmisel laupäeval värvisin terve päev üksinda, kaheksa ja pool tundi jutti, ainult kiire kohvipaus ja lõunasöök lasid veits puhata. Paneb mõtlema, et olen ikka täitsa sitke mutt veel. Kuna rulliga värvin, siis haiged sõrmeliigesed mind ei seganud üldse. Mees pani samal ajal teise korruse tubadele lagesid ja õhtuks olime küll mõlemad üksjagu kerest kanged. Aga see on jälle see asi, et füüsilist tehes ei tohi unustada venitusi. Järgmisel päeval tundsin, et isegi jalalihased olid veits valusad siit ja sealt, aga ei midagi märkimisväärset. Minust jäi sinna veel 10 pakki laudu värvimata, aga aeg on nii piiratud, aina vaja kas tööl olla või siis on mehel koolitus, ei pääse nii tihti Haapsalust minema.

Aga laed jäävad väga ilusad, ikka kohe nagu väga-väga ilusad, selle tööga me oleme rahul.

Siin jäi nats pooleli, sest värvitud laud sai otsa.
Tulime laupäeval peale ehitust pubist läbi, üllatavalt head söögid olid seal. Ma tegin ühe õlle ka ikka 🙂

Muidu üldiselt näevad me päevad suht sarnased välja. Vähemalt hommikud on meil pikalt nautimiseks, sest mees läheb tööle alles kella üheksaks, aga ärkame ikka kuue-seitsme paiku. Siis me jookseme ja kõnnime ja võimleme. Esmaspäevad on tal pealegi vabad, hetkel küll istub siin ühel koolitusel zoomis. Lõunal käime enamasti väljas söömas, viimasel ajal kaupsi peal kohvikus, mis jääb meil nii kodust kui kolledžist umbes sama kaugele. Haapsaluga on see tore asi, et siin on hulgi selliseid kohti, kuhu sööma minna ka aastaringselt. Me seetõttu oleme nimetanud tolle taristu sobivamalt laristuks.

Päikesetõusud tagalahe ääres on selge ilmaga imeilusad.

Need mustad linnud siin merepildil on laugud, kes teevad vahel väga ägedat tiksutavat häält. Kusjuures eriti pula on, kui nad ühe kaupa aeg-ajalt vee alla sukelduvad, siis kostab selline veevulin nagu jõgi voolaks. Pildil on roostiku ees üks valge lind, see on hõbehaigur, kes ka juba mitu päeva tagalahel aega veedab. Haigrud on muidu enamasti eeslahel ja suures viigis.

Nädalavahetustel naudin suurt metsaringi, siis enamasti kõnnin 10 kilti.

Täna käisin endokrinoloogi juures kordusvisiidil. Küsisin arsti käest üle, et kumb mul siis ikkagi on, kas kilpnäärme üle- või alatalitlus ja sain kinnituse, et alatalitlus. Olen ikka imestanud siin, et miks mul ülekaal on, sest ületalitlusega peaks inimene kõhnuma. Nüüd siis võin arvata, et kaalu on raske sellepärast alla saada, sest üks kilpnäärme hormoon on pekkis. Kaal mul tegelikult langeb praegu, imedeime, aga selle põhjuseks ma olen arvanud vähenenud stressi. Vähem stressi tähendab madalamat kortisooli ja madalam kortisool tähendab madalamat insuliini. Mu veresuhkur ei ole ka juba aastaid nii madal olnud nagu praegu ehk et proovid on läinud palju paremaks. Ei mingit eeldiabeeti enam. Diagnoos on sõlmeline struuma, ehk et mul on mõlemal kilpnäärme sagaral kasvaja moodi moodustised, juba mitu aastat tegelt. Ravi pole siiani vaja olnud. Täna siis saadeti mind esimest korda ka biopsiasse, mis oli täitsa hirmutav. Aga polnud üldse hull, kui nõel kaela torgati ja sealt rakke võeti. Kaks korda. Tore on, et leidus kohe vaba aeg proovi andmiseks ja ma ei pidanud mitu nädalat enne biopsiat pabistama. Vot selline vanamuti tervisejutt. Aga mis parata, kui inimene saab juba paari aasta pärast kuus kümpi ja enamuse oma elust on veetnud ebatervislikult. Kilpnäärmehaigustel on pealegi pärilik eelsoodumus ka.

Mulle täiega meeldib see endokrinoloog, kelle juures käima hakkasin ja tema kabineti õde ka. Hästi sõbralikud ja vabad, hea on nendega rääkida. Täna me küll suurema osa ajast kirusime vaktsiinivastaseid, sest tuli jutuks, et koridoris üks naine tegi hullu vaktsineerimise vastast promo. Arst ütles, et tal pealinnas üks patsient oli öelnud, et sellepärast ei vaktsineeri koroona vastu, et vaktsiin pidi inimese muutma ahviks. Arst oli siis küsinud, et kas ta ikka on nõus sellega, et ahv teda ravib, mille peale patsient vabandas. Sellised lood.

Ühe huvitava avastuse vahepeal tegin seoses sellega, et käisin veeniverd andmas. Õelt sain teada, et mida rohkem veene torgitakse seda raskem on verd kätte saada, et veenid justkui lähevad peitu. Küsisin tütrelt üle ja ta ütles, et on nii, et kui on palju veenides surgitud, siis veenid armistuvad. Ja siis mul äkki saabus selgus, miks mul terve elu on olnud veenivere võtmine üks suur piin – ilmselt on mu sooned esimestel elukuudel, kui haiglas olin, ära rikutud. Mulle on alati olnud mõistatus, et miks nii raske on veeniverd kätte saada, mind on nooruses isegi laborist minema saadetud, sest verevõtjal hakkas endal paha ja palus teine päev tagasi tulla. Perearstikeskuses on üks õde, kes verd kätte ei saanud, saatnud mind teisele korrusele teise õe juurde, kellel on suurem kogemus. Seal mu oma laps oli ainus, kes esimese laksuga vere kätte sai, aga ta ei tööta enam seal. No ja nüüd siin Läänemaa haiglas juhtus see, et venelannast õde lõi nõela sisse ja siis kirus ja vandus, et no ma ju tundsin, et siin on soon ja no ei tule verd ja siis teeb seda kõige rõvedamat asja, mida teha saab – liigutab naha all nõela ja otsib soont ja see on nii kuramuse valus ja kestab terve igaviku, et ma mõtlesin, et kas tõesti nii tohib patsiendile teha? Päris kaua keerutas selle nõelaga ja viimaks ikka hakkas veri jooksma, aga selline verevõtt on üks jube trauma alati.

Ja nüüd siis loodame kõige paremat.

Pooleli

september 26th, 2021

Ilm oli imeline, keskpäeval isegi +15 ja palju päikest. Mees nikerdas üle hulga aja kuuri ehituse kallal, nüüd on vist peamiselt osad tuulekastid veel teha. Tagaküljes on vihmaveerenn ka paigas.

Mees ja kured

Eile viisime kuurist õuetoast diivanid verandale talvekorterisse, ainult väikese laua ja toolid jätame talveks sinna. Mõtlesin verandal ka enne talve suurema koristuse teha, aga kuna ehituskola on ikka veel ees, ei hakka vist enne kevadet majandama. Kasvuhoone on korras, täna võtsin sealt tomatite potid pelargoonide ümbrispottideks. Lilled tõin tuppa akende peale, need on megalt suureks läinud ja võtavad palju ruumi.

On olnud imeilus nädalavahetus. Looduse vaated võtavad ahhetama, vinged värvid ja lindude rändehääled. Hea on tunda, et linnud lähevad, aga meie ei pea minema mitte kuhugi. Ei ole seda kurba suve lõppemise tunnet, mis tavaliselt, sest tänavu me suvekodust ära ei koli.

Kõndisin nii eile kui täna üle 10 kilomeetri mereääre ja metsaradu, täna tegin lisaks pika rattatiiru. Isegi päikese käes mõnuleda sain. Mu D-vitamiin on, muide, midagi üle 80 mmol/l. Ei mäletagi, et see mul kunagi nii kõrge oleks olnud. Aga ilus suvi oli ja vabadus. Mingi ülekere päevitamisega ma ei tegele, ainult jalgu olen teadlikult pruunistanud.

Oot. Tuli meelde üks asi. Päästsime suvel Koidula tänavalt auto alla jäämise eest ühe suure siili. Ta oli juba viga saanud, ühte tagumist jalga vedas järele. Tõime ta enda aeda veranda seina äärde lillepeenrasse, kus teadsime talle toitu jätkuvat. Vett panime ka kausiga, sest kuumad ja kuivad ilmad olid. Paar päeva ta seal tukkus ja siis kadus kuhugi. Kaugele ilmselt ei läinud, sest täna nägi mees samasugust isendit kuuri alla lipsavat. Kui see on sama siil, siis enam ta igatahes ei lonka.

Meil siin muidu kõik siilid kogunevad õhtuti Konnakülas ühe tädikese aeda, sest see söödab ja joodab neid. Tore ikka, et teistele ka siile jätkub. Muidu meil muid loomi ei ole kui naabrinaise kass. See elabki meie aias, ma panen talle vett ja tema püüab hiiri. Viimasel ajal on ta lemmik peesitamise koht auto järelkäru, seal ta siis istub ilusama ilmaga. Vahel tukub ka kuuris, me suvetoa eesosas põrandal, mööblisse ta ei roni. Halvema ilmaga poeb kuuri põranda alla ja pikutab seal kanga peal. Kahju, et ta nii pelglik on, et isegi ta enda perenaine teda paitada ei saa.

Homme on esmaspäev, mis tähendab, et puhkepäev. Peame uue elukorraldusega veel harjuma. Valmistasin tänagi natuke loenguid ette, aga põhitöö jääb ikka enamasti nädala teise poolde. Sel nädalal töötasin mitu päeva nii pikalt ja intensiivselt, et mingi peavalu aimdus hakkas tulema. Selline pressiv pingetunne. Mul pea ei valuta tegelt mitte kunagi. Esimest aastat mingeid ained teha on ikka meeletult töömahukas, aga õnneks on mul selleks vaim olnud valmis. A milleks mul vaim valmis ei olnud, on see, et üks mu tudeng on tipptasemel ärianalüütik, hahaa. Nali on selles, et mul ei ole talle mitte midagi õpetada. Õnneks oskasin esimeses loengus teda appi võtta teisi õpetama, sest mida muud ma teha saaks. Ilmselt ta rohkem ei tule mu loengusse oma kallist aega raiskama 😀

Valge klaver

september 25th, 2021
Mu eluunistus

Täna see viimaks juhtus, et läksin oma säästude kallale ja tõime linnast digitaalse klaveri koos pingi ja kõrvaklappidega. Ei mäletagi enam, kui kaua olen valget klaverit otsinud, vähemalt viimased neli aastat. Olen vaadanud restaureeritud pianiinosid, aga need on enamus liiga kallid ja viimane taskukohane osteti suvel mul suht nina alt ära. Ja hea ongi, sest uurisin täna lähemalt, millist hooldust üks pianiino vajab ja no sellega ei saa meie hakkama. Lihtsalt liigne luksus oleks niisugust majas pidada. Digitaalne on mitmes mõttes mõistlikum valik – annab rohkem võimalusi ja võtab vähem ruumi. Suur eelis on see, et saab kõrvaklapid külge panna ja ainult endale mängida nii, et toas on vaikus.

Noodid on mul kõik teises kodus ja peast mäletan lugusid poolikult, siiski oli tore üle hulga aja klimberdada. Mul on ettekujutus, et ühel päeval, kui veranda on remonditud ja soe, kolib klaver sinna. Sellepärast ka valge mitte pruun, mis oleks tuppa paremini sobinud. Aga ma ütlesin endale, et ma ei osta mööblitükki, vaid klaveri, sellepärast ei pea see toas oleva mööbliga kokku sobima. Valge on helge ja ilus.

Mu sõrmed on kõverad ja kobad, aga see on suva. Endale mängin ju.

P.S. Me lapsepõlve Lirika klaver on selline, mille kohta üks häälestaja ütles juba palju aastaid tagasi, et seda ei saa korda teha. Et pmst tuleks ära visata. Kui Kmr ükspäev kodus suurema remondi ette võtab, läheb klaver kõige kaduva teed, kui keegi seda omale ei taha. Kui kellelgi perekonnas on soov see endale saada, siis antagu teada.

Kaitstud: Elumärk siiski

september 15th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kuuril katus peal

august 26th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Lilled ja kotike õunu

august 25th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: