Olin eile nagu mingine teetööline, veetsin terve päeva tänaval koristades ja “liiklust reguleerides.” Alustuseks seadsin piirangud.
Mrt loopis kõigepealt katuselt alla laastu ja siis tõrvapapi. Ma seisin kõnnitee servas, toetudes punase varrega harjale nagu jaamaülem ja hüppasin iga natukese aja tagant sõiduteele, et sealt sodi ära korjata. Peamine artikkel oli naelad. Eriti papinaelad kippusid kohe, kui nad katuselt vabaks said, üle tee põgenema. Korjasin neid tänavalt ära vist sadu ja mõne pärast pidin isegi autodele viipama, et pidage hoogu, ärge veel tulge, muidu võinuks nad naela rehvi saada. Üks suur nael oli lennanud isegi teisele poole teed. Pühkisin harjaga sõidu- ja kõnniteed nii palju, et need on nüüd isegi puhtamad kui peale teepuhastusauto visiiti.
Kärutasin algul laastud ja siis tõrvapapi tänavalt hoovi, laastud ladusin kohe auto haagisele, et need hommikul jäätmejaama viia. Oleme nüüd mõnda aega jäätmejaamas igapäevased kliendid, sest katusesodi on kokku mitu kärutäit.
Mrt jõudis natuke veel hoovi poolt ka tõrvapappi maha kiskuda, aga varsti pärast seda, kui oli sõrgkangi tänavale kukutanud, ta siiski ka lõpetas. Raske sõrgkang kukkus tänaval paari meetri kaugusele jalutavast paarikesest. Napikas. Noormees ulatas mehele ta tööriista tagasi ja ütles mõned manitsevad sõnad, mille peale Mrt kinnitas, et rohkem sellist asja ei juhtu. Eks ta oli väsinud. Võtsimegi eile väheke rahulikumalt selles mõttes, et lõpetasime töö juba kella viie paiku. Tänav oli juba puhtaks tehtud ja ohutuspiire ära korjatud, ma kärutasin veel natuke laastu ka välisukse tagant minema, aga siis oli ka kõik. Seitse-kaheksa tundi ringitrampimist tegi seda, et olin õhtuks suht nõrkenud, kuigi samme tuli kokku ainult 13 tuhat. Ja me olime ju isegi korraliku lõunapausi teinud ja kohvitanud, aga noh, ei ole enam siin mingite noorte inimestega tegemist.
Naabrinaine naeris, et näen välja nagu päris tööline. Olin näost must nagu tont, see tegi ka mehele nalja, a ise ta oli veelgi mustem. Lihtsalt ime, et see tökat kõik pesus maha tuli.
Esimene puhkusenädal on olnud täpselt nii aeglane nagu lootsin. Ma küll ei lootnud, et esimesed kaks päeva pean mitu tundi palgatööd tegema, see polnud mingi tore. Aga asendajat mul pole ja tuleb leppida. Kuna mehel oli ka igasugu tööasju, muuhulgas uute tudengite vastuvõtt, siis kujuneski mu esimene puhkusenädal rohkem nagu hoo mahavõtmiseks ilma suuremate plaanideta. Vihma sadas ka ja…
Eile läks ilm ilusaks ja mees sai katuse kallale minna. Aasta tagasi jäi katus pooleli mehe haiguse tõttu, nüüd siis laseme edasi. Mrt jõudis ühe päevaga ehk kokku umbes kaheksa tunniga maha võtta kogu eterniidi ja suurema osa laastust. Tee poolt jätkab laastu võtmist täna. Hullult vastik ja must töö. Õudselt palav ilm oli ka, aga õnneks leidus tuulekest ja sai töötada ka tuulesuunda arvestades, et ei peaks tolmu sisse hingama. Maski mees ei kasutanud, sest sellega ta oleks ilmselt enne õhtut pildi tasku pannud. Kui peale pikka tolmutamist miskit musta ninast välja ei nuuska, siis ilmselt ei ole ta 140 aastaga katusele talletunud tolmu sisse hinganud.
Õhtul tegime väikese jalutamise ja pildistasin me maja veel kord tänava poolt. Vaatasime, et on ikka kena see vana laastukatus ja arutasime, et ei tea, kas oli tollal, päris alguses, üldse majal mingi vooder peal või lihtsalt palk.
Õhtu oli lihtsalt imeline. Istusime tagalahe ääres, hingasime sisse mereõhku ja nautisime vaikust. Hullud Ameerika autode hordid on linnast lahkunud, päris kreisid olid need kolm päeva, kui need autod nagu laevad linnas tossutasid ja müristasid, enamusel purjus soomlased pardal. Nüüd on esmaspäev ja tavaline suveelu jätkub.
Olime jaaninädalal Londonis viis päeva, sellel kõige kuumemal perioodil. Lihtsalt niisama, et oleks puhkus. Mrt polnud varem Londonis käinud ja ega ma bronnides ei teadnud ka ju, et sihuke kuumakapsel linna kohale laskub. Muidu õhk 35 kraadi, aga ühel päeval mõõdeti perroonil +62. Eks ta päikese käes asfaldil, kui puud ei pakkunud varju, kuskil 40 kraadi kandis oli.
Tagurpidi pilt meie hotelli ees:
Hotelli asukoht oli super ja sellel on isegi neli tärni, aga Delux DBL tuba oli nii kuramuse pisike ja voodi nii kitsas, et lihtsalt minesta. Esimesel ööl, kui uni ei tulnud, mõtlesingi, et nüüd minestan ja tahtsin ära koju, sest rämedalt palav oli ja nii kitsas, et külge keerates kartsin voodist välja kukkuda. Ma pole veel kuskil hotellis ükskõik mis kategooria toas nii väikesesse voodisse sattunud nagu selles lux-numbris. Hea tong oli veel see, et tuba ise asus mitu astet kõrgemal kui välisuks ja vets-dušš.
Lisaks tüütule trepile oli ebamugav see, et vetsu uks ei avanenud täielikult, sest selle taha oli paigutatud rätikuriiul. Igatahes oli vetsus ja duši all käimine paras nikerdamine ja üks meist jäi pidevalt kuhugi vahele. Tagatipuks ilmusid viimasel päeval me tuppa tillukesed sipelgad (neist olin tegelikult juba tagasisidest lugenud, aga arvasin, et erand).
Siinkohal ving lõpeb. Hotelli hommikusöök oli hea, igati piisav, ainult kohv oleks võinud väheke kangem olla. Mugav oli, et ei pidanud ise endale söögisaalis lauda otsima, vaid kohad olid määratud. Kohv toodi kannukestega lauda, nii et ei mingit kohvimasina juures järjekorras seismist. Teenindus oli igatahes nelja tärni tasemel. Me pole üldse hommikused sööjad, sellepärast jäime valikuga väga rahule. Aga lahkudes kuulsime üht naist adminile kaebust esitamas, küll polnud munapuder õige konsistentsiga, sarvesaiad olid lömmis ja. Noh, olidki, aga mis siis? Maitset see ei muutnud.
Toad on seal hotellis imelikud sellepärast, et hotell on ehitatud vanasse kõrgete lagedega majja ja on üritatud siseruum maksimaalselt ära kasutada. Aga muidu üldiselt see vana maja on igati äge ja me lemmikkohaks kujunes hotelli lobby, kus iga päev mingi aja niisama tšillisime. Kuna toas ei kannatanud kuuma tõttu olla, käisime lobbys ennast jahutamas, lugemas ja arvutis asju tegemas.
Nii palju siis hotellist. Onju kuninglik?
Läksin Londonisse pmst tühja kohvriga, sest seal ikka ju tuleb palju shoppamist ette. Mul tegelikult polnud midagi vaja peale pesu ja retuuside, aga paar õlapaeltega valget pluusi ikka ka ostsin, et kuumal õhtul välja minna.
Hea, et mul on harjumus teha pikki kõnde, esimesel täispikal puhkusepäeval suutsime maha käia umbes 20 kilomeetrit. Oli vaja kõndida Big Beni juurde ja Trafalgari väljakule.
Võtsime ette teekonna diagonaalis läbi Hyde Parki, mis on hullem lahmakas (142 hektarit kokku, aga ta küljes on veel teised pargid, mis teevad ta suuremaks). See on tegelt nagu üks suur mets keset linna ja meenutas oma linnurohkusega kodust Haapsalut, igast hanelisi elab seal. Aga mis on Haapsalus parem – meil on mitmeid avalikke WC-sid ja palju joogivee võtmise kohti, seda Hyde Parkis üldse polnud. Teine päev küll märkasime kuskil kaugemas pargiservas ühte joogivee kraani, aga ikka päris imelik, et neid keset parki pole. Rahvas seal päevitab ja lausa magab puude all vilus, muidu igati mõnus koht. Mis veel oli teisiti – väga palju jalutati pargis koertega ja vähemalt pooled neist jooksid lahtiselt, ei olnud rihmas. Tsiviliseeritud seltskond, pole midagi ütelda. Junnide koristamata jätmise eest võib seal tuhat naela trahvi saada, metsaalune oli igatahes puhas.
Hyde Park oli ka ainus koht, kus mulle korraks tundus, et kuuma tõttu läheb süda pahaks, aga õnneks katus sõitma ei hakanud ja süda ei puperdanud. Imestasin, et tulin selle hullu palavusega nii hästi toime.
Suurele bussituurile, mis mulle eelmisel korral ägeda elamuse pakkus, me ei läinudki. Selle hinda on ka rämedalt tõstetud, aga ilm oli nagunii liialt kuum ka bussilael sõitmiseks. Võtsime ette Science Museumi, Royal Albert Halli ja British Museumi, igaühe erineval päeval. Neist esimeses veetsime ikka tunde, viimasest pmst jooksime läbi, sest siis oli laupäev ja muuseum hullemalt ülerahvastatud.
Mehel oli vaja kosmosekapslit vaadata, aga nägime lähedalt ka tükikest Kuud ja üleüldse oli teadusmuuseumis väga palju põnevat igas saalis.
Ja tükike Kuud:
Eriliselt hariv oli ekspositsiooni foobiate osa, no tõesti kohe…
Ja siis see talidomiidi teema…
Mul on pilte liiga palju, ei hakka neid kõiki siia üles vinnama.
British Museumis oli mehel vaja kindlasti ära näha Rosetta kivi, muud osad lihtsalt jooksime läbi. Seal muuseumis ei olnud ausalt öeldes kuuma tõttu ka midagi hingata, sellepärast olime lihtsalt pealiskaudsed.
Seal olid ka nummid kassimuumiad:
Royal Albert Hallis vaatasime balletti Uinuv kaunitar, Briti rahvusballeti etendust. Etenduse ajal pildistada ei tohtinud, tegime mõned klõpsud siis, kui saal oli alles tühi. Ma armastan balletti ja vaadata seda Londonis Royal Albert Halli teise rõdu loožist oli ausalt öeldes suht eluelamus.
Muidugi oli meil vaja ka fish & chipsi süüa, tursk oli ülihea, aga noh, need kartulid ma oleks võinud söömata jätta.
Kuna meil oli hotellis rikkalik hommikusöök ja päevad olid kuumad, siis lõunad jätsime lihtsalt vahele, jõime ainult ohtralt vett ja nautisime õhtusööke. Kuskil mingeid kohvipause vahel tegime.
Omapärane elamus oli, et mind ei tahetud Londonis lennukile lubada, sest passis algab eesnimi Ü-ga ja lennupiletil oli Y-ga. Kirjutasin eile AirBalticule, et nad mu kontol nime parandaksid, sest ise ei saanud seda teha. Kui kunagi ammu selle konto tegin, ei tundnud nende keskkond Ü-tähte, sellest ka vale nimi. Ma ei tea, kas seda annabki muuta.
Saabusime reisilt ööl vastu pühapäeva ja kohe varahommikul sõitis Mrt Tartusse konverentsile, kus oma teadustöö postrit esitles. Ta alles täna õhtul sealt laekub.
Okei, on varane hommik ja pean hakkama tööle sättima. Võibolla millalgi viitsin siia mõne pildi lisaks laadida.
Peaaegu kaks aastat olen üritanud oma pisikese Glocki sihikuga harjuda, üritasin seda eelmisel aastal isegi välja vahetada, aga ei õnnestunud. Leppisin siis, et nii on ja olen viimased trennid ainult oma punniga harjutanud. Tundub, et eile viimase seeriaga hakkasin lõpuks taipama, mida teha. 25 meetri pealt ma pole ilmaski nii täpne olnud. Igatahes vajas see õnnis olukord jäädvustamist, sest ei tea millal jälle saab. Kolm järjest kümpi.
Seekord on mu nädal poissmehe elu eriti kiiresti läinud. Mrt on Põhja-Makedoonias, saadab muudkui meile koledaid pilte sealt, kõik tundub max nõukaaegne. Alles eile, kui neid veeti pmst Albaania piiri äärde, hakkas ilusaid pilte tulema. Nt selliseid:
Muidu üldiselt tal paistab seal kena puhkus olevat, kuigi on töölähetus. Ma näen, et ta on rõõmus 😀
Mehe silmaring on lähetuste ja doktorantuuri reisidega nii laiaks läinud, et ega ta varsti vist ei mahugi enam sellega koduuksest sisse. Aga ta võib siis verandauksest käia, see on kahe poolega 😀
Mul oli intensiivne töönädal peale väikest puhkusejuppi ja ausalt öeldes tuli tunne, et üldse ei taha enam tööle minna. Aga siis, kui juba kohal olen ja töösse sukeldun, läheb tunne heaks ja üsna ruttu tekib vastupidine tundmus – mul on nii huvitav töö ja kenad töökaaslased, et ega ma vist ennast niipea pensionile ei sätigi.
Kontoris käimise juures on nüüd tore see, et Alu söökla hakkas taas lõunateks lahti olema ja nad teevad me kooli inimestele ka soodukat. Sööklat rendib mees, kes pidas aastaid Nõmme kõrtsi ja nüüd, kui ta kõrtsi lepingu üles ütles, hakkab ainult Alus tegutsema. Plaanivad nädalalõppudel ka õhtuti lahti olla ja. Nad muidu toitlustavad meie kursusi igal nädalalõpul ja kui meil nädala sees ka kursused või seminarid majas on, siis neid ka. Head kodused toidud on, paras nostalgialaks. Portsud on neil mu jaoks küll nats liiga suured, aga seekord ei saanud pidurit tõmmata, sest toit toodi köögist. Nõmmes ma meestega koos söömas ei käinudki enam sellepärast, et seal võis ennast lõhki süüa. Portsud tulid köögist ja ei taibanud öelda, et pange mulle vähe.
Nostalgia seisneb palju ka selles, et kui mu lapsed väikesed olid ja me Alus elasime, käisin nendega seal lõunat söömas. Ja siis ka, kui Mrt-ga ajalehes töötasime, sõitsime vahel Alusse sööma (kahtlustan, et see juhtus peale palgapäeva peamiselt, sest siis me olime vaesed).
Et ma ka natuke reisida saaksin, sõitsin keset töönädalat üheks ööks suvilasse. Mul oli peamiselt soov osta Kuressaarest üks roos, mida mitte kuskil mujal ei müüda ja mida juba mitu aastat otsinud olen. Pealegi oli mul vaja sisse hingata meie õue sireleid, mis nädal tagasi alles nupus olid. Muidugi ma siis neljapäeva õhtul jooksin väheke ka muruniitjaga õue peal ja tegin endale ülimõnusa sauna. Muru polnud eriti kasvanudki, peamiselt oli kuivanud, aga tõmbasin ikkagi veits ühtlasemaks. Ma täiega kaifin seda, kuidas meil mets lõhnab ja kui vaikne seal on. Musträstad laulavad ja kägu kukub. Reede hommikul vahtisin tõtt metsnugisega.
Reedel tegin suvilast oma jupikese tööpäeva ära ja kimasin Kellamäe aiandisse roosi järele. Tegelikult ostsin neilt ära kaks viimast Aichat. Üks hakkas täna hommikuks juba õitsema.
Seda, mis sort see on, sain teada tehisintellektilt. Pildistasin juba mitu aastat tagasi Kuressaare kesklinnas ühe notari akna all hullumalt ilusat roosipõõsast, et selle järgi istikuid otsida, aga mitte kuskilt ei leidnud. Nüüd taipasin viimaks pildi TI-le sööta ja see andis mulle kätte sordi nime ja suunas sirgelt Kellamäe aiandisse, et sealt saab. Istutasin roosid keset muruplatsi selle mõttega, et kui need suureks põõsaks kasvavad, siis vast annavad terrassile ka väheke privaatsust. Aga ega mul polegi siin eriti enam mingit kohta, kuhu roose istutada, sest siia väikesesse aeda ei mahu eriti midagi.
Eile sadas terve päev vihma, aga õhtul tuli päike välja ja läksin rattatiirule. Ma heasti kaifin siin linnas ja ümberkaudsetes metsades rattaga sõitmist, sest lihtsalt nii ilus ja lõhnav on kõik. Vahel rattatiirult tulles tunnen, et nägu kisub krampi, sest mul on siin ringi tuuritades permanentselt suu kõrvuni. Praegu on meil siin küll veinipäevad ja sellepärast olid igal pargipingil ja promenaadi põõsaste all veiniklaasidega seltskonnad. Siiski mingeid purjalik tegelasi näha polnud, kõik oli vähemalt sel varasemal õhtul viisakas. Päike küttis, aga tuul oli nii külm, et pidin sooja jopega olema. Kerged tepitud joped on jahedamal suveõhtul idekad.
Eile oli üldse üks mõnus laupäev, mille max kaifimiseks puudus siit ainult mu mees. Tegin vihma tõttu ainult tubaseid toimetusi, koristasin ja meisterdasin kurgisalatit. Meil tuleb kurke nii toast akna pealt kui kasvuhoonest nii palju, et mul on värskest kurgist päris kopp ees juba. Tegin siis ühte salatit, mis peaks külmkapis säilima mõned kuud (ei ta säili, ära sööme).
Tänavune parim aiandusavastus on, et kurke saab idekalt kasvatada toas akna peal.
Ma üldiselt püüan pühapäeviti aias mitte töötada, aga kuna eile oli vihm, siis jäi isegi niitmine tänaseks. Akumuruniitja õnneks erilist lärmi ei tee. Vehkisin hommikul kolm tundi rohida ja tõmbasin muru madalaks. Meil praegu on aias vähe õisi, ainult sirel, mairoos, natuke teisi roose, rododendron ja üks pojengiõis. Ja maasikaõied muidugi, neid on palju ja vilju on ka juba küljes üksjagu. Aiale hakkab viimaks värvi andma ka aktiniidia, nüüd ometi ta lehed värvuvad ka roosaks. Kusjuures tänavu peaksime saama sellest palju väikesi kiivisid, sest õitseb ta seekord ohtralt. Eelmisel aastal oli aktiniidial ainult üks vili ja sellegi pistis keegi linnuke pintslisse.
Lõikasin hommikul maha ka tulpide ja nartsisside varred, need on äraõitsenult liiga koledad. Viimasel pildil on (vasakult alates) piparmünt, mustsõstar, hortensiad, floks, ebajasmiin ja üks väike roosike. Kõik alles roheline, aga paistab, et eelmisel aastal istutatud põõsad hakkavad tänavu kõik kenasti õitsema. Olen seda aiaäärt ja peenart tänavu rohinud vist juba viis korda, sest naadirünnak on pehmelt öeldes hullumeelne.
Nii me siin elame. Mul on ülikoolides kursused lõpetatud, hinded välja pandud ja peaks justkui nagu juba suvi olema. Täiega kaifin nädalavahetuste vabadust. Nii ilus aeg on, et tahaks seda kuidagi aeglasemalt kulgema panna. Aeg on aeglane ainult laiseldes vist, seda võiks vahelduseks proovida.
Ükspäev võttis minuga ühendust naine me eelmisest kodulinnast, ta otsis oma pojale praktikakohta. Ma ei saanud üldse aru, mis praktikat saaksin pakkuda ühele kutseka lõpetajale, sest olen ju haridustehnoloog ja seda õpitakse ainult magistri tasemel. Pealegi töötan KL-s, kuhu ilma taustakontrollita nagunii keegi ei pääse ja mingit vaatluspraktikat vaevalt, et teha lubatakse üldse, sest riigikaitse ja palju salavärki. Jutu sees tuli välja, et inimene arvas, et tegelen KL-s arvutitega, et parandan neid või haldan või midagi. St olen arvutiparandaja nagu ma meie äris vanasti tegin.
Viimati putitasin arvuteid üle viie aasta tagasi, ma ei oska enam iseenda pillidelegi hooldust teha.
Kui olin selgitanud, et mu töö on e-õppe arendamine ja õppekavade koostamine ja muu säärane, küsis too naine, et aga kas Mrt saaks ta poja praktikale võtta. Me täiesti teadlikult jagame aeg-ajalt sotsiaalmeedias mingeid verstaposte oma elust, et rahvas teaks, millega tegeleme ega arvaks, et võivad jätkuvalt meile oma arvuteid parandada tuua. Paistab, et sellestki pole kasu olnud, sest pidin selgitama, et Mrt on õppejõud ja doktorant ja kui ta lapsel just õpetajakoolituse praktikat vaja pole, ei saa me kumbki aidata. Ja kui olekski õpetajakoolitus, on ta selleks aastaks absoluutselt et hiljaks jäänud, sest semester tõmbab ennast juba kokku ja koolitööd peaaegu enam polegi.
Mind täiega hämmastab, et inimene, kes on FB-s aktiivne, ei ole märganud, et oleme teinud oma elus kannapöörde ja valinud hoopis uued rajad. Me ju aeg-ajalt ikka seal jagame oma elu. Seda, et aru ei saada, mis loom on haridustehnoloog, ma muidugi ei imesta, sest see ongi üks üsna uus amet. Samas info on ju veebis olemas, mu töö sisu on avalikult lihtsasti leitav.
Vbla on see sarnane keiss nagu kord siis, kui olime oma arvutiäri kolinud majja, kus enne oli 19 aastat olnud apteek – isegi need inimesed, kes me uutes ruumides olid oma arvutitega remondis käinud, tulid sealt apteeki otsima. Lihtsalt nii kõvasti kinnistub aastatega mingi koht ja kuvand.
Tegelt mulle üldse ei meeldi selline sunniviisiline praktikale saatmine, kus kool ainult nõuab, aga praktikakohaga ei aita. Lastel jäävad sellepärast koolid lõpetamata, et praktika tegemata. Pealegi, kui kellelgi on miskit arvutialast praktikat vaja, siis neid ärisid on ju jube vähe alles jäänud, kes üldse veel remondiga tegelevad. Samas on hull ka, kui nõutakse progemise praktikat, sest no näita mulle ühte firmat, kes kutseka kutsikaid julgeb oma süsteemidesse lasta! Isegi kui on tegemist vaatluspraktikaga, siis keegi ei taha mingit võõrast poissi endale päevast päeva kuklasse hingama. Pealegi töötavad enamus progejaid kodudes ja kesse tahaks võõrast sedasi oma koju võtta mitmeks päevaks.
Kui veel arvutiäri pidasime, käisid kutseka õpilased igal kevadel meilt praktikakohta küsimas, aga me mitte kunagi ei võtnud neid, sest kliendi ees oli ju vastutus ja ei kujutanud ette, mis lihtne töö see oleks, mida julgeks õpilasel teha lasta. Saatsime need küsijad enamasti Teliasse (täna on sinna tuhandeid kandideerijaid).
Ehk et ma arvan, et see praktikasüsteem tuleks ümber teha ja kui tahetakse kontrollida, kas õpilane progeda oskab, lasku neil ehitada mingeid päris asju ja neid esitleda nagu kaitsmisel.
Võtsin nädalaks puhkuse, et saaksin kolledži lõputööde kaitsmisi vaadata. Olengi enamus päevi olnud ekraani ees, praegugi siin kirjutades jookseb kaitsmine teleka ekraanil ja vahepeal jälgin. Olen nendele tudengitele kõigile andnud kahte ainet ja muidugi huvitab mind eriti, kuidas nad oma andmete analüüsiga hakkama saavad. Mind võib olla koomiline kõrvalt jälgida, sest vahepeal täiega ohin ja soiun siin. Noh, veits ajab närvi, et mõnele inimesele lihtsalt mitte kuidagi ei kleebi teadmised külge. Enamus on siiski üht-teist õppinud.
Aga… Just kaitses oma tööd mees, kes lõputööd kirjutades oli hädas Exceliga ja küsis abi – aitasin esialgu päris palju, lihtsalt süsteemi luua ja aru saada, kuhu suunas minna, isegi ühe näidistabeli tegin korrelatsioonidega. Kui ta siis üldsegi ei tänanud abi eest ja millalgi uuesti kirjutas ja abi küsis, ma ütlesin tuimalt, et tee nii nagu juhendaja ütleb. Sest mina ei ole ta juhendaja ja andmeanalüüsi aine eest olen talle isegi B pannud. Midagi võiks nagu juba osata ja lõppude lõpuks oli tal võimalik vastused leida mu õppematerjalidest. Kui ta esimest korda abi küsis, juhtisin tähelepanu ühele anomaaliale ta andmetes ja ütlesin, et ta peab kindlasti uurima, miks üks aasta nii palju teistest erineb, et mis siin taga on. Muidugi ei olnud ta seda uurinud ja juhtus see, et kaitsmiskomisjon küsis sama küsimuse. Tüüp ei osanud vastata.
Ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kellele sa annad rohkem kui ühe õnge, aga ta krt ei suuda püüda isegi ogalikupojukest! Kuidas sa teed uurimust nii, et sind ennast nagu üldse ei huvita, mis andmete taga peitub ega suuda minna süvitsi?! Sellised tõmbavadki mul õpetamise motti maha.
Muidu üldiselt on mul olnud rõõm näha, et bakatööde kaitsjad, kellele andmeanalüüsi õpetasin, visualiseerivad oma andmeid paremini kui magistritööde kaitsjad, kellele kvantitatiivset andmeanalüüsi siin koolis ei õpetatud. Seda saan ilmselt järgmisel õppeaastal parandada.
Aga mul on ikkagi puhkus. Neil hetkil, kui pole parajasti kellegi kaitsmist vaadata vaja, olen toimetanud aias. Teisipäeval kogunes õhtuks samme umbes 25 tuhat, mis on absoluutselt ülemäära palju, et mitte öelda ebatervislik. Kusjuures olin paar päeva varem alaselja ära tõmmanud ja esimesed rohimiselt püstitõusmised olid äärmiselt vaevalised. Siiski tegi teisipäevane ohter liigutamine seda, et seljavalust sain lahti ja ringitrampimisest ei jäänud isegi jalad haigeks.
Ma õues pilti ei teinud, küll aga on mul esitleda ühed toas kasvavad kurgid. Varsti saab.
Õhtul sõitsime suvilasse, sest…
…meile paigaldati õhksoojuspump. See kütab ja jahutab ja saame üle wifi vaadata, mis temperatuur toas on, sooja peale keerata ja sisse-välja lülitada. Oleme pumba tellimist juba mitu aastat edasi lükanud, sest lihtsalt ei viitsinud orgunnida ja tähelepanu on olnud verandaga majal. Nüüd ma võtsin ette. Ma arvan, et kui hoiame talvel majas väikese sooja sees, tuleb elektriarve umbes sama, mis praegu meil on kulunud ühele nädalavahetusele, kui elektriradikaga kütsime. Ehk ei juhtu enam ka seda, et boiler pooleks külmub.
Suvilas testisime muuhulgas uut muruniitjat – on hea küll. Ostsime Depost pmst kõige lihtsama ja odavama bensiinika, ma täitsa rahul. Vana muruniitja veel justkui töötab, aga pumpamise kumminupp on katki ja ta väga hästi ei taha käivituda. See muruniitja on meil vist juba 20 aastat vana. Jätsime vana muruniiduki õue küttepuude katuse alla lootuses, et ehk keegi varastab ära 😀
Meil õunapuud õitsevad sajaga, aga nagu ikka – kui igal pool mujal, ka Saaremaal, sirelid õitsevad, siis meie õuel on nende õiekobarad alles nupus. Me suvila on mingis külmas augus ja imelik on tegelt see, et suuremale osale sirelipõõsastele paistab päike peale terve päev.
Eile õhtul tulime sirgelt mandrile tagasi ja kuigi mitu korda oleme juba plaaninud, ikka ei jõudnud õe uut autot vahtima minna.
Mu puhkuse lõpu teeb väheke rahutuks see, et laupäeval pean ühele SKA tudengile eksami korraldama. Kellaaeg on ka mingi imelik, sest õpilasel on varahommikust saati loengud ja saan ta ette võtta alles õhtupoolikul.
Järgmisel nädalal algab mul jälle mõningane poissmehe elu, sest Mrt läheb Makedooniasse. Oma õppeaastat pole ta veel kokku tõmmanud, sest atesteerimine on alles juuni teisel nädalal.
Üritan viimaste nädalate tegemisi kirja panna, aga tõsi on see, et pooled asjad on juba meelest läinud. Mrt oli jälle ära tervelt üks nädal, ma olin kaks ööd taksojuht, et mees lennule viia ja pärast lennujaamast koju. Öine ülevalolek on väga kurnav, aga ma ei võinud lasta tal autot nädalaks lennujaama jätta, sest siis ma poleks mitte kuidagi siit linnast tööle saanud. Mu oma auto on olnud remonditöökojas üle kahe kuu, eile tuli teade, et sai valmis ja tuldagu järele. Remondi tõttu ei saanud ma õigel ajal autoga ülevaatusel käia ja nüüd ei saa ma sellepärast oma autoga sirgelt koju sõita. St peame klapitama aegu, et kes toob auto töökojast ära ja millal Mrt mu lapse juurde auto järele viib ja millal sellega ülevaatusele saan. Loodetavasti homme.
Aga Mrt viljeleb hoogsalt konverentsiturismi, seekord käis Kairos ja pidi seal ka esinema. Kuna Mrt on jätkuvalt tark ja ilus, läks kõik suurepäraselt.
Kui nii kaugele sai juba mindud, siis lasi Mrt koos oma juhendajaga ühe konverentsipäeva lihtsalt üle ja käis Giza püramiide vaatamas. Vähe sellest, ta käis ka püramiidi sees.
Need, kes mehe selja taga näppu viskavad, on mingised Austraalia kutid.
Need asjandused on tal ka nüüd siis nähtud (lähevad samasse kategooriasse nagu Eiffeli torn, et lihtsalt peab ise nägema). Mees rõõmus.
Mina olen kogu aeg kodus ja töötan liiga palju. Eelmine nädal oli eriti kreisi, sest reedel oli Mrt sünnipäev, laupäeval mees koolitas mu töökohas instruktoreid ja pühapäeval hindasin ja tagasisidestasin magistritudengite eksamitöid. Kui tihe töönädal on selja taga ja nädalalõpp kujuneb niivõrd töiseks, on esmaspäeva saabumine suur kergendus.
Sünnipäev oli seekord õnneks vähese rahvaga, kuigi kahju oli, et suur poeg oli Abu Dhabis ja Sassu Lätis võistlustel. Meil on iga aastaga aina raskem peret kokku saada. Aga kuna järgmisel hommikul vara pidime koolitama sõitma, oli ikkagi hea, et polnud pikka pidu ega suuremat suhtlemist. Ühed kohalikud sõbrad ilmusid küll umbes kella poole üheksa ajal aia taha ja tõid mehele kingituse, aga ise läksid hoopiski välja sööma ega tulnud tuppa. Ma üldse ei häbene öelda, et olin rõõmus, et mehe sünnipäev piirdus ainult me väikese perega, sest oli reede õhtu, mis meie jaoks keset töönädalat ja järgmisel hommikul pidi Mrt olema igati vormis täiskasvanuid koolitamas.
Instruktorite ja KLK töötajate koolitamine läks mu meelest igati hästi, sest nagu öeldud, mu mees on tark ja ilus 😀
Laupäev venis pikaks, mõisast koju jõudes olime mõlemad suht kutud. Pühapäeval jätsin isegi kõnniringi ära, haarasin juba varahommikul labida ja läksin maasikaid ümber istutama. Kaste oli alles maas ja päike polnud veel peenrakastideni jõudnud, sellepärast oli veidi ebamugavalt märg, aga tahtsin aiatöö varakult ära teha, et jääks aega tudengite töid hinnata (see võttiski mul terve pika päeva, alles peale kella 18 lõpetasin). Likvideerisin paar vana peenrakasti ja istutasin nendest maasikataimed ümber peenrakanga aukudesse. Neis kastides oli võimatu naadiga võidelda ja üldse liiga vähe taimi mahtus neisse. Paar kasti on küll veel alles, aga suur osa taimi on nüüd eraldi peenras, kus neil ehk paremad kasvutingimused.
Eelmine suvi oli megalt vihmane ja talv pikalt külm, mis tegi seda, et me väravad hakkasid veel hullemini mängima kui esimesel aastal. Isegi me vana metallvärava postid kerkisid veidi paigast ja ma vaatan linna peal käies, et mitmed majaomanikud on sama asjaga hädas. Igatahes tuleb väravatele alla valada ühine betoonist vundament, et kui tahavad kerkida, siis püsivad vähemalt koos sirged. Mrt võttis väravad eest ja lõhkus postid betoonist välja. Eile oli jälle tormituul ja tundsin kergendust, et tuul väravaid ei lõhu ja need ei saa eest kukkuda, sest on juba “ära kukkunud.”
Tahaks väravad enne korda saada kui maja juures uuesti suuremad ehitustööd lahti lähevad. Jama on muidugi see, et Mrt on varsti jälle nädal aega lennus ja osadel nädalavahetustel on tal veel loengud (töö, mitte õppimine). Muidu õpingutes on mees igati edukas, suudab vist lausa 90 EAP esimese aastaga kokku saada (atesteerimist pole veel olnud, aga küll saab). Mehe juhendaja ka juba arvab, et Mrt võiks kraadi kätte saada kolme aastaga, kuigi nominaal on neli ja plaan oli üldsegi tehtud viiele aastale. Oleneb muidugi, kuidas õnnestub edaspidine artiklite avaldamine, aga kohustuslikud doktorantuuri õppeained on mees juba ära teinud kõik ühe jutiga. Ehk et päriselt ta ei peagi enam järgmistel aastatel loengutes käima. Mrt võttis kohustuslikele ainetele lisaks sel aastal ka ühe vabaaine, sest tundus huvitav ja vajalik. Ega ta ei oska ju ainsatki asja mõõdukalt teha.
Hakkasin ükspäev ploomijuurikat välja kaevama, aga muidugi ei käinud mu jaks sellest üle. Mrt viis töö lõpuni ja tasandas maapinna, nüüd pole enam ohtu autoga kuhugi pihta või kuskilt üle tagurdada.
Mul on sel nädalal veel SKA tudengitega eksam teha ja kolledžis üks pikk loengupäev kahele kursusele, siis võin hakata ennast juba suvesse sättima. Keegi võiks talvel mulle meelde tuletada, et otsustasin akadeemias enam rohkem mitte loenguid anda. Eriti pärast seda, kui mu auto Lasnamäel sodiks sõideti, ei taha ma sinna kanti üldse minna, aga muidu peamiselt need talvised varased pealinna sõidud siit ääremaalt on jubedalt kurnavad. Lisaks on hullult kurnav kõik see suhtlemine, mis õpetajatööga kaasas käib. Kolledži üksikud loengud võibolla teen isegi ära ka tulevikus, pole veel otsustanud, kuidas edasi. Eks näis, kuidas sel laupäeval läheb, üks grupp on seal päriselt raske ja võib juhtuda, et loeng kujuneb selliseks, et võtab igasuguse õpetamise isu ära.
Täna kuulsin esimest korda Haapsalus ööbikuid laksutamas, mis tähendab, et võin hakata taimi toast välja kolima. Mul pooled kurgi- ja tomatitaimed ongi tegelikult juba kasvuhoones, osad jätsin igaks juhuks tuppa. Muidu üldiselt on meil siin ilus. Lilled õitsevad ja isegi austerservikuid on.
Mingi tramburai siin käib. Töönädalad on nii tummised, et reedeti tahaks lihtsalt külili visata ja mitte midagi mõelda. Ega vananemine ei ole ka mingi lihtne asi – kui ikka ühel päeval oma keret ülemäära kurnad, oledki järgmine päev lihtsalt siruli. Ma sel pühapäeval ei teinud näiteks mitte midagi. Suutsin laupäeval ringi trampida nii palju, et õhtuks kogunes 20 000 sammu ja kõik “lihad” olid valusad. Kell neli läks uni ära, poole kuue paiku ajasin ennast voodist välja, siis pikk kohvitamine ja kohe metsa kõndima. Kõnnikepid jätsin koju, sest tahtsin sinililli korjata.
Viimati korjasin sinililli nii ammu, et olin unustanud, kuidas need lõhnavad – nagu muretu lapsepõlv!
Kui metsast välja hakkasin tulema, mõtlesin, et on ikka imelik, et ma pole mitte kunagi leidnud karulauku. Et no kui pole siis pole, ei olegi mul seda vaja. Ja seal ta oli, otse mu nina all kraavipervel. Toppisin teist veidi taskusse.
Mul kulus peaaegu pool laupäeva oma taimekeste ümberistutamiseks. Kurgid ja tomatid on nüüd kõigi teepoolsete akende peal, jäid kenasti ellu, aga mingid taimekesed on ka verandal ja kasvuhoones. Esimesed öökülmad on nad sealgi edukalt üle elanud.
Suuremad mullatööd jäid tegemata, sest Bauhofist ostetud turbad olid läbinisti jääs. Ja oligi hea, et kõike teha ei saanud, mida plaanisin, sest tahtsin ka puhata ja mängida. Kuuri terrassi siiski koristasime, et oleks toredam peesitada.
Kohe, kui sealt lahkusime, võtsid kassid üle.
Oleme jupi kaupa aias oksi lõiganud, roose rappinud ja ükspäev võtsin täiesti maha isegi välisukse taga laiutanud kuslapuu. See kuslapuu nühkis mööda naabri seina ja ajas ennast igale poole vahele, ei tahtnud, et ta maja kahjustab. Juure jätsin alles, ehk sealt mingid noored võsud tulevad, aga kui ka ei tule, siis pole sellest miskit, sest nagunii ta jääks siin majanurgas ehitamisele ka ette. Mrt viis nädala sees oksakoorma jäätmejaama.
Õhtupoole väntasin rattaga kalmistule ja tegin platsid korda. Võtsin üles kanarbiku, mis oli juba kaks aastat seal kasvanud, ja istutasin asemele kollased võõrasemad.
Juba mitu aastat võtan hoogu, et platsidele uus liiv tuua ja miski kenam kujundus luua, aga no kussa, ei jõua mitte kuidagi. Kahtlustan, et vanainimeste platsi vaasides on piibelehed kutuks läinud, need peaks millegagi asendama.
Hüppan ajas tagasi. Reedel käisime Raplas kossu vaatamas. Seal tehti mingit taldriku lennutamise mängu ja kuna üks ketas Mrt jalge ette maandus, sai temagi võimaluse visata. Tulemus oli nadi, aga kuna teistel läks veel kehvemini, võitis mees karbitäie nänni:
Enne kossule minekut tegime aega parajaks ja jalutasime koolimajade juures. Nüüd on kooliajast juba nii palju möödas, et see vana maja ei tekitagi enam mingeid emotsioone või kui, siis pigem positiivseid.
Koolimaja juures jõekaldal on madal jupp telliskivimüüri, mis oli seal juba meie lapsepõlves. Mul selle kohaga tuleb iga kord meelde, et kord pidasime seal müüril istudes matemaatika tundi (Voorel oli oma ajast ees, viljeles õuesõpet). Oli kevad ja maikuu, kõik õitses ja lõhnas ja mäletan väga teravalt konflikti endas või õieti talumatut kontrasti – kõik on nii kaunis ja lõhnav, õitsev ja helge ja siis see jube mata tund, mis tekitas rõhuvat tunnet ja suurt masendust. Need kaks asja ei sobinud omavahel üldse kokku. Millalgi hiljem täiskasvanuna tabas mind sama emotsioon, kui kaunis õitsvas ja lõhnavas kevades sigareti süütasin. See tunne, et kõik on nii imeliselt ilus ja ma rikun seda idülli oma räpase sigaretiga, suitsuhais üldse kenasse kevadesse ei sobinud.
Nädala masendushetk oli siis, kui sõitsime mööda Tulbi tänavat Coopi ja märkasime, et mu armas Auris seisab töökoja juures muutumatul kujul – mitte vähimatki remonti ei ole veel tehtud. Kolm nädalat on möödas sellest, kui kindlustus remondifirmale garantii andis. Kirjutasin firmaomanikule, et küsida, mis värk on. Väidetavalt sel nädalal peaksid jupid saabuma ja siis kohe teevad mu auto korda. No dai bohh, kui ei tee, mul lõpeb aprillis auto ülevaatus ja oleks väga nõme sinna sõita, kui ülevaatus kehtetu. Maikuus on mul natuke puhkust, tahaksin siis oma autoga vabadust nautida. Mitte et mulle Teslaga sõita ei meeldiks, meeldib väga ja hoian kõvasti kütsiraha kokku, aga mehega ühte autot jagades ei saa ikka nii, et sõidan millal tahan ja kui kauaks tahan. Mõtle ikka, kui nõme see on, et mingi hajameelse pärast ma pean olema vähemalt kaks kuud ilma isikliku autota!
Et mitte lõpetada masendava noodiga, laotan loo lõppu mõned lillekesed.
