Kõik on ajalik ja kõik muutub. Täna on natuke kurb olla, sest metsaka maja eest võeti maha vana Valge klaar, mille küljes oli isa poogitud Tellissaar. Õunapuu oli liiga suur ja kasvas majale külge, selle osaline mahavõtmine ka poleks aidanud, sest siis on kole ja pealegi just see poogitud haru oli maja vastas. Siin ta läheb:
Ja siin teda enam ei olegi:
Selle õunapuu mahavõtmine on varemgi mitu korda jutuks tulnud, aga kuni ta taga oli terrass, siis suvel ta heasti pakkus seal varju. Nüüd kõik muutub ja elu läheb edasi.
Me Haapsalus võtsime samal põhjusel Valge klaari maha juba mitu aastat tagasi – oli liialt maja lähedal ja muidugi vana ja katkine ka.
Täna hakkavad ehitajad lapse majale terassi alust tegema. Lasin Google Geminil pildi teha, kuidas õige varsti see maja välja nägema hakkab. Üsna tõetruu tuli. Lapse auto on pildil toreduse pärast:
Mul omal miskit suurt edenemist näidata ei ole, aga metsaka majale hakati panema fassaadi ja täna pandi ette ka osad uued aknad, seda pean küll jäädvustama. Lubasin, et näitan ainult välispilte, aga kuna uus suur aken/uks elutoa õhtupoolses seinas on märkimisväärne muutus, pean ikkagi seda pilti ka demoma.
Laudis on tumehall, kuigi osadel piltidel paistab pruunikas.
Siin oli meil terrass, lapsel on nüüd sama koha peal esik:
Elutoa õhtupoolses otsaseinas, kus kunagi oli tilluke magamistuba, on nüüd selline uhke aken või õieti uks, kust tulevikus saab hakata terrassile käima. Aknast selles seinas olen unistanud kümneid aastaid, et saaks õhtupäikest tuppa lasta:
Teised aknad on ühe suure klaasiga ja käivad tervenisti lahti, mitte pole kahes osas. Igatahes muutub me kodumaja tundmatuseni. Ja viimaks ometi saab maja ka päris soojaks, ma loodan, sest seinad ja vundament ja laepealne ja kõik on korralikult soojustatud.
Ah, ma rohkem praegu pilte ei näitagi.
Kimasin täna peale tööd üksinda suvilasse, sest paar päeva tagasi oli siin hetkeks elekter ära ja see lülitas meil ruuteri välja. Kui internet ei tööta, ei näe me valvekaamerate pilti ega saa distantsilt lülitada õhksoojuspumpa, kõiksugu valgustitest rääkimata. Vilets tunne tuleb, kui ei näe, mis õuel toimub. Tavaliselt me külmal ajal lülitame enne sõitma hakkamist kütte sisse, et kohale jõudes oleks tuba soe. Täna ma seda teha ei saanud, aga polnud ka probleemi, sest õues oli 15 kraadi sooja ja kui olin vooluvärgile restardi teinud ja pumba sisse lülitanud, sai tuba mõne minutiga soojaks. Üldiselt on meil mõte ka talvel majas plusskraadid sees hoida, et ei juhtuks jälle seda, et boiler lõhki külmub või midagi muud jama. Selle nädala elektrikatkestus oli väga haruldane, meil üldiselt ei käi siin enam viimastel aastatel elekter ära. Olid ajad, kui vool võis ära olla ligi kaks nädalat, aga meil on külas nüüd maakaablid ja võrk on ka kaugemalt turvalisemaks ehitatud, vool käib ära üliharva vaid eriti suure tormiga.
Mrt ei saanud minuga saarele tulla, sest tal on loengud. Täna oli tal veebis loeng peaaegu poolele kolledžile, ta annab tehisintellekti ainet, mis on hästi populaarne. No ja eriti tore on asjaolu, et ta aines käib ka ta suurim lapsepõlvesõber, kes õpib kolledžis teisel kursusel käsitöö ja disaini erialal. Me ise moosisime ta siia õppima ja muidugi on ta oma erialavalikuga megalt rahul, see sobib talle.
Kolledžist rääkides… sain jälle õppekorraldajalt kirja, ta kõigest hingest loodab, et hakkan kevadsemestril andmeanalüüsi õpetama. Jube raske on ära öelda, aga üldse ei taha mingit lisakoormust võtta omale. Mul on praegu üle mitme aasta olukord, kus ma ei õpeta mitte kuskil ja teen ainult oma põhitööd ja ma tõesti väga kaifin seda olukorda, kus nädalavahetused on eranditult vabad. Praegu tundub tagasimõeldes täielik ulme, kuidas ma suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt suure koormusega õppejõu tööd teha, vabu nädalavahetusi ju pmst polnudki. Aga teate, mis? Selline vehkimine toimub kõik tervise hinnaga. Ma pole juba ammu nii hästi maganud nagu tänavu sügisel. Muresid on vähe, pabistada pole üldse midagi.
Põhitööl on küll ka igasuguseid pingeid ja alles eile lahendasin mingit suuremat draamat, aga ma olen enamasti ikkagi enesekindel ja tean, mida teen, ma ei kahtle oma võimetes ega muretse liiga otseste väljaütlemiste pärast. Jah, ma olen päris karm mutt, jube sirge ütlemisega ja halastamatult otsekohene. Selline vastik inimene. Ma vist teisiti seal laiguliste seltskonnas ei saakski hakkama. Imestan vahel, kuidas olen suutnud ennast meeste seltskonnas kehtestada. Läksin tööle 4,5 aastat tagasi ega teadnud sest valdkonnast ööd ega mütsi. A ma olen õppimisvõimeline. Aeg-ajalt imestan selle üle, mida kõike mulle usaldatakse ja et üldse usaldatakse. Aga päris kaua aega on võtnud enese tõestamine. Mulle meeldib mu töö ja enamasti teen seda rõõmuga, kui ainult ei süveneks see tunne, et olen alamakstud…
Meil kerkib aeg-ajalt tööl üles teema, et rahvas peaks sagedamini kontoris käima, aga jama on selles, et see käimine maksab palju ja pealegi pole ma kontoris mitte kunagi nii efektiivne kui üksi koduses vaikuses töötades. Ma olen hull tööloom tegelikult. Paar korda nädalas olen ikkagi pidanud ka kohal käima, aga õnneks on mul võimalik võtta Tesla, millega tööpäev maksab ainult max 7 eurot. Kui käiksin kogu aeg enda Aurisega, maksaksin tööpäeva eest ligi 27 eurot. Ma jupp aega ei suutnud tanklassegi minna, auto seisis lihtsalt õue peal. Nüüd ükspäev ikkagi panin veits bensiini sisse, sest vahel on Mrt-l vaja elektrikaga kuhugi kaugemale minna ja pean enda autot kasutama. Täna tulin suvilasse ka Aurisega, sest tuli tunne, et kui nüüd ühte pikemat sõitu ei tee, mu auto lihtsalt kopitab õue peal ära. Pidurid juba kohisesid. Olen kaalunud, kas saaksime ehk üldse ainult ühe autoga hakkama, aga ei see veel mängi välja. Nii kaua kui mehel on õpingud Tallinnas ja minul töökoht saja kiltsa kaugusel kohas, kuhu ühiskondliku transpordiga ei pääse või saab aint metsiku ajakuluga (no nii umbes 5 h päevas sõidule), peame ikkagi kahte autot pidama.
Tegelt meil pole häda midagi. Tööd on, raha on, tervis ka enam-vähem korras. Lastel läheb hästi ja. Sõda ka veel pole. No mida kurta?
Lõpetuseks üks pildike astripeenrast, mis mul alles septembri teises pooles hakkas õitsema. Imeliselt soe sügis on, isegi linnud veel õieti ei rända. Mul õitsevad aias veel hortensiad, saialilled, roosid ja levkoid, sügisastrid muidugi ka. Ja juba pikemat aega söön iga päev peotäie kollaseid vaarikaid, nüüd hakkas punaseid ka veel tulema. Hea aeg.
Mrt oli nädal aega Šotimaal ja mul tekkis kujutlus, et siis on mul aega blogida ja mida kõike. Tutkit! Mitte midagi ekstra teha ei jõudnud. Samas tahaks ju ikka mingid hetkepildid jäädvustada, et eluke meeles püsiks. Nüüd on nii palju igast asju kogunenud, et kaootiliselt ja vbla ajaliselt vales järjekorras viskan need siia.
Mrt oli doktorantide suvekoolis, mis on ühest küljest õppimine, aga teisalt ikkagi nagu natuke puhkus ka. Pilte saatis ta sealt ohtralt nii Glasgowst kui Edinburghist, a ma neid ei hakka siia üles laadima. Üks tavaline koolipäev lihtsalt:
Ma irvitasin, et mees käis kaubareisil, sest ta ostis sealt kokku ülikooli pusasid ja pluuse, šoti lamba salle ja pleede ja tõi mulle isegi kõrvarõngad 😀 No mis mul saab selle vastu olla? Kõik sellised šoti lambavillast asjad on ju eriti mõnusad ja mu punaseruuduline tviidsall on nii pehme, et maivõi kohe.
Kõike ei viitsinud üles pildistada, aga olgu öeldud, et kuigi mulle ei meeldi asju saada, siis praktilisi asju, mille ise olen valinud, meeldib mulle saada küll. No ja kõrvakad on boonus.
Ma olin vahepeal metsas, korjasin seeni, siis tegin aiatöid ja üleüldse on mul ka argipäeviti nii suur töökoormus, et ega tööpäeva õhtul enam miskit teha ei jaksa. Muruniitja tera lasin kõveraks ja kuna ma seda kuidagi niiduki alt kätte ei saanud, siis peksin ta hädapärast suure kivi ja haamri abil sirgemaks, et saaks töö lõpetada. Ma muidu üldiselt saan ka üksi elades hakkama, aga mõningast meherammu on vahepeal siiski vaja. Suur osa abielunaise saamatusest on mõistagi õpitud abitus. Ja kui ma oleks viitsinud otsida, kus mees oma mutrivõtmeid hoiab, küllap oleksin siis ka tera muruniitja alt kätte saanud, et see remontida nii nagu peab. Aga teades, et mees on paari päeva pärast kodus, siis milleks pingutada? 😀
Aias oli möödunud nädalal selline:
Enamus roose õitsevad ja isegi mu hilja otse peenrasse külvatud levkoid ja astrid jõudsid oma õied lahti teha. Kõik lõhnab nii nagu oleks alles suvi või midagi.
Keetsin vahepeal nats pohla-õunamoosi ka juurde, seda on hea panna maitsestamata kohupiima peale, kui tuleb tung magustoitu süüa.
See on õudselt ilus puravik
Üleeile panin mulda kõik lillesibulad, mille olin kokku kahmanud. Väike tips lillehuvilistele – Juhani Puukooli lillesibulad on mitu korda odavamad kui Bauhofi või Magaziini omad. Tellisin Juhani Puukoolist kokku 105 lillesibulat, sama raha eest oleks neid teistest poodidest saanud 25 tk.
Mu sibulahordid
Rahast rääkides – ma ei suuda eelmisest nädalast saati enam oma autot tankida. Mitte, et raha ei oleks, ikka on, aga bensiini hind on lihtsalt nii haige, et kui on võimalik selle hinnaga mitte osta, siis ma ei osta. Käingi kontoris ainult Teslaga. Kuidagimoodi saame mehega oma sõidud sedasi jagatud, et ma pole pidanud oma Toyotat liigutama. Kui pole vajadust Haapsalust ära käia, siis siin saan oma käigud tehtud jalgsi ja rattaga. Mees võttis küll viimasel hetkel omale ka ühe 6 EAP aine, mille tõttu peab Tallinnas käima, aga need päevad enamasti mu kontoripäevadega ei kattu. Ja kui kattuvad, siis sõidabki pealinna Rapla kaudu ja korjab mu sealt õhtul koju sõites peale, oleme ennegi sedasi sõite ühildanud. Mrt tegi oma doktorantuuri õppeained kõik esimesel aastal ära, aga nüüd sai tungiva soovituse teadusliku kirjutamise aine lisaks võtta ja nii ta siis liitus õppegrupiga väikese hilinemisega peale reisilt tulekut.
Lapse maja peal käivad hoogsad ehitustööd ja ma mõtsin, et jagan siin ikka ka edaspidi välisvaateid. Sisevaateid ei hakka näitama, sest see pole enam minu maja, aga väljast on kodu nagunii kõigile nähtav, neid pilte võin üles riputada. Eile lapsed tühjendasid pööningut, sest sinna tuleb puistevill ja nüüd mul on suur dilemma – mida teha kõigi oma luuleraamatutega, mida on mitu pakki? Ilmselt kuskil jagan need tasuta ära, a kesse ikka enam tänapäeval luulet loeb nii väga. Raamatukogud on vist tänaseks mu üllitise juba maha kandnud, sest Urrami otsinguga see tuleb küll välja, aga leidumust enam ei näita (varem oli üle Eesti mitmes kogus). Mul oli tollal enne rahareformi valida, kas mu 4000 rubla kirjutavad ennast korstnasse või saan midagi osta ja ma viisin kõik selle raha trükikotta (sest osta polnud tol ajal tõesti mitte midagi). No vot, ükspäev vean need väärtkirjanduse pakid koju sealt.
Lapsed kobavad suht pimeduses, sest enamus aknaid kinni kaetud
Paar päeva tagasi võtsin kasvuhoonest viimase kurgi, õues möllavad tomatid, aga kõik ei jõuagi vist värvi võtta. Oma ainsa ebaküdoonia, mis on suur nagu õun, tõin tuppa. September on soe, suvi ka alles ju. Ilmselt kestab soe veel mõnda aega, sest isegi haned ei rända veel. Olen septembriöödel ikka kuulnud hanesid üle maja lendamas, aga praegu tõesti ei ole neid olnud üldse kuulda. Üks külmem öö siin oli, kuskil +6 kraadi kandis vast. Ma külma üldse ei salli. Tahaks, et kogu aeg oleks suvi.
P.S. Ilma meheta hakkamasaamisest – kõik on lahendatav peale selle, et kui majapidamises ilmutab ennast euroopa majaämblik, siis mina siukse loomaga hakkama ei saa. Olin arvanud, et möödunudtalvine -20 kraadi need elukad Haapsalus kutuks tegi, sest isegi õues pole neid suvel näinud. Aga ei, ta kosutas ennast ilmselt pööningul või köögi lae peal, igatahes ühel õhtul passis üleelusuurune tarantel köögis kardina peal. Ja varstolmuimejale need raisad näitavad aint keskmist koiba! Igatahes kätte ma teda ei saanud ja lasin enda rahustuseks köögi mürki täis, lõin ukse kinni ja lootsin, et ta kõngeb (vaevalt küll, nagunii ilmub peagi välja veel suurema ja tugevamana). A sellised suured loomad ilmuvad välja ainult ja ainult siis, kui Mrt pikemalt kodust ära on!
EDIT: Mu luulekogu on siiski mitmes raamatukogus saadaval, ei osanud õigesti otsida.
Veel üks EDIT: Doktorandid tõid reisilt covidi ja nüüd me oleme kõik haiged. Ülimalt vastik on olla.
Mrt sai laupäeval metsaka korstna valmis. See näeb välja hiigelkõrge ja tegelikult ongi palju pikem kui enne, sest uus katus tehakse ka kõrgem. Piltidelt on praegu imelik vaadata, et mis vibalik, aga kui katus valmis, see vast enam nii veider ei tundu. Mees on oma kätetöö üle igati uhke nagu ka piltidelt näha. Korsten on tõesti nii ilus, et ehitaja tegi mehele juba kaks tööpakkumist 😀 A las ta lõpetab enne ikka oma doktorantuuri ära, kui ehitajaks hakkab 😀
Pildilt on näha, kuhu tuleb uus elutoa aken. Lapsed ongi juba ka oma elutoa tühjaks lammutanud. Seina tagant tuli välja Mrt südantlõhestav konstanteering, et “villa ei jätkunud ja raha ka pold”:
Ja siis seal me uues kodus…
Mrt pani viimaks tagasi väravad, mis on eest ära olnud terve suvi. Kuna väravad olid mitu kuud terrassil ja pealmisele neist sadas räästast peale vesi, on ühe värava allosast värv üsna maha kulunud. St ma peaks veel enne külmade tulekut väravad uuesti üle värvima.
Täitsa tore, et aed enam lahti pole.
Oli üks kena pühapäev. Me toimetasime peaaegu terve päeva aias, mistap jäid meil nägemata nii presidendivisiit kui pitsid ja Valge Daam. Mees mässas mitu tundi väravatega, ma lõikasin väiksemaks viinamarjataimed ja korjasin viinamarjad ära. Niitsin muru ja koristasin tühjaks kasvuhoone. Ainult ühe kurgitaime jätsin kasvama, sest sellel olid viljad otsas ja tundus, et miskit veel tuleb. Tomatid vohavad meil õues ja seal on ka veel palju vilju. Kasvuhoone mullaga täitsin aias igasugu kraave ja auke.
Õhtul hämaras kõndisin nats aias ja tegin kasvuhoonest ühe väikse klõpsu. Natuke oli veel liiga valge ja pildile tulukesed hästi ei jäänud, aga muidu üldiselt näeb me kasvukas romantiline välja, kui pimeduse saabudes seal lambikesed süttivad.
Laupäeval tegin kiire visiidi suvilasse, korjasin pohli ja kukekaid, niitsin nats muru ja isegi saunas jõudsin käia. Pohli on roppu kanti palju, meenusid need õndsad ajad, kui oma suvilakrundilt ämbritäie marju korjasin. Ega mul polegi neid nii palju vaja, tavaliselt teen pohlamoosi ainult jõuluks ja aastavahetuseks, sest mu mehele see maitseb.
Ja muidugi jälle, kuna külmikusse saabusid uued pohlad, sain mullustest marjadest moosi keeta. Sügavkülmas oli järel veel üks ports punast sõstart ja üks kott pohli ja neist koos Valge Klaariga tegin natuke moosi.
Ja lõpetuseks kena reklaampilt nagu Mrt seda nimetas. Küpsetasin kukeseenepiruka, Nami-Nami retsepti järgi, aga nagu ikka, ma veits modifitseerisin retsepti ja tuli kukeseene-singipirukas. Hullumalt hea.
Mrt on lapse juures korstent ehitamas. Ma vaatan, et see tuleb tal päris hästi välja. Tänaseks on ladumine sealmaal, et üheksa kihti jääb kive veel panna, igatahes on korstnapits juba üle katuseharja. Üks tööpäev veel teha, siis saab valmis, aga millal, seda ma ei tea.
Eile õhtul oli niisuke õnnelik mees:
Ja tänane seis:
Mees peab oma lõuna ära ja siis käib veel katusel korstent pesemas ja siis selleks korraks ongi kõik.
Mul on täna pööningul pea päev otsa krõbistanud üks vanamees – Connecto paigaldab valguskaablit. Tookord, kui nad siia tulla lubasid, ei tuldud ja nüüd ilmuti kohale ette teatamata. Meid tegelikult ei peaks täna üldse kodus olema, on lihtsalt juhus, et ma ei pidanud kontorisse minema. Ja hea, et jaole sain – meil oli mingite nooremate meestega räägitud, kuidas kaabel majja tuleb, et samast kohast, kust elektrikaablid ja siis läbi meie pööningu naabritele. Aga mingi tüüp, kes siin enne käinud polnud, tahtis hakata kaablit tänava poolt mööda maja seina panema. Lisaks oli meestele üllatus, et siin majas on kolm korterit – nad omast arust tulid kaablit vedama ainult naabrinaisele, kes elab maja teises otsas. Ma ei tea kui raske oleks vaadata miskeid joonised või plaane või kasvõi suhelda inimestega enne, kui töö käima läheb.
Me pööningul on nüüd jaotuskarp, kust veetakse internet kõigisse kolme korterisse.
Samal ajal, kui Connecto auto me õuel oli, hakati värava ette asfalti panema. Need mehed pidid tegelikult tulema eile. Üleeile nad koorisid vana asfaldi ära ja siis ma avastasin siit oma koduväravast teise kodulinna mehed, hahaa, tuttavad puha. Noh, nad siis laenasid meie kildu värava taga olevast killuhunnikust ja lubasid tagasi anda, aga täna panid asfalti mingid teised vennad ja me killuhunnik jäi sama poolikuks nagu eile õhtul. Asfaldijupp oli ära võetud sellepärast, et mingi kaablikõri oli maa sees katki ja vajas parandamist.
Kogu aeg üks triangel käib, katsu siis siin rahulikult töötada või midagi. Tagatipuks selgus õhtuks, et naabrile ei saagi meie pööningult otse kaablit vedada, sest nende pööningul on paks villakiht – ma üldse ei mäletanud, et mõni aasta tagasi sinna puistevilla pandi ja ega ma ei teadnud ka, et selle sees või peal käia ei saa. Eks siis veab läbi meie pööningu ja uksetagusest seinast alla, vähemalt ei jää tänavale näha me kaabeldus.
Muuhulgas avastasin praegu, et homme on vaba päev, sest riigipüha 😀
Olen peale puhkust kaks nädalat tööl käinud, lisaks on olnud nädalavahetustel mingid aktsioonid, mistap tervelt kaks nädalat ei olnud meil aega tube koristada. Täna viimaks saabus see päev, kui natuke võtsime ette. Läksin kohe hommikul metsa pikale kõnniringile, no nii pikale, et koju jõudes olid mehel juba tolmud võetud ja dušinurk-vets küüritud. Kusjuures ta oli enne ka metsas jooksmas käinud, me kohtusime seal. Mulle jäi ainult põrandate pesemine ja köögi kraanikausid läikima lüüa.
Mu kõnniring võttis umbes 2,5 – 3 tundi, ring ise on üle 9 kilomeetri, aga noh, ikka põigetega siia ja sinna. Ühe puugi tõin ka koju. Mul oli vaja seeni korjata. Pmst oleks võinud koju tuua hunnikutes männiriisikaid ja pilvikuid, aga ei mina kupatada viitsi. Korjasin ainult kukeseeni. Ainult. Väga palju.
Mul on ju alati “igaks juhuks” üks kilekott taskus. Aru maisaa, miks kohe korvi või ämbriga metsa ei lähe – vist mõtlen, et erimilt mark on tühja anumaga tagasi tulla. Sest tegelt ma lähen ju sinna ainult spordiringile. Aga ma ei tule kunagi metsast saagita, see võiks mulle juba ükskord meelde jääda. Täna üks koerajalutaja soovis mulle isegi jõudu, kui seenekott näpus talle vastu jalutasin. Ma siis mõtlesin, et mis jõudu, no täitsa naljakas, mitte keegi ei ole mulle veel metsas jalutades jõudu soovinud. Hiljem sain aru, et läks vaja küll – sain nii palju seeni, et päriselt oligi kott raske ja jõudu vaja selle koju tarimiseks. Nüüd on seened juba menetletud, osadest tegin kastet ja teised kuumutasin lihtsalt tuleviku tarbeks, et neist ükspäev pirukas teha.
Pean nüüd nats ajas tagasi minema ehk siis naasma me prototüüpide juurde. Olime reedel pealinnas, et saaksin töötervishoiuarsti juures ära käia (seekord läks hästi, ei stigmatiseeritud). Mrt käis samal ajal muidugi ehituspoes ja ostis sealt omale soojema tööjope. Maksis ta K-Rauas iseteeninduses ja alles kodus avastas, et krt, jopel turvaelement küljes. Mida imet nad neid riietele külge topivad, kui need väravas isegi häiret ei anna?
Muidugi ei hakanud ta jopega pealinna tagasi minema ega viitsinud ka kuskilt kohalikust poest abi küsima minna. Väike guugeldus ja nipitrikk ja saigi ise tolle elemendi jope küljest lahti. Nüüd ta juba urgitseb turvaelemendi kallal, et vaadata sinna sisse ja aru saada, kuidas see värk üldse töötab. Sest huvitav, noh.
Jõudsime koju tagasi juba kella kolme paiku. Mrt kimas kohe puiduplatsile trepikatuse poste ostma ja ehitas trepi kohale katuse prototüübi. Katusekonstruktsioon on ajutine sellepärast, et tuleb nagunii lahti võtta siis, kui maja soojustama hakkame. Sellepärast ei hakanud ühte äärmist plekki ka sättima, et nagunii kõik muutub. Aga katus on aus, hea lai ja enam ei sirise kuskilt vihma kaela, kui uksest käime.
Vana trepikatus oli vihmaveerennist kõrgemal, nüüd jookseb renn selle pealt. Umbes täpselt samasugune tuleb katus siis, kui see enam prototüüp ei ole.
Eile olime jälle maratoni korraldamas. Tegime töö ära ja tulime koju, ei jäänud pidusse ega midagi. Kell viis juba vurasime sealt minema. After party algab alati üsna hilja ja lõpeb puha öösel, me esiteks ei jaksa ööseni üleval olla ja teiseks oli mehel vaja täna arvutis palju tööd teha, üks ettekanne valmis saada jne. Me oleme ikka juba nagu vanainimesed, tahame varakult koju koti peale ära. Üldse ei jaksa enam öösel üleval olla, pärast ühte sellist alati põeme mitu päeva. Ja eriti veel, kui paari nädala peale on üks ainuke selline päev, kus mitte kuhugi minema ei pea ega midagi tegema ei pea, siis tõesti tahaks seda ainsat päeva lihtsalt mitte maha uneleda mingis zombi-olekus.
Mul see postitus on ajaliselt absoluutselt sassis. Aga suva see. Meenus, et nädala sees käisime ju ka kohalikule lennuväljale mulda (loe: savi) ja kive viimas. On lihtsalt super, et leidub selline koht, kus igasugune pinnasetäide on oodatud. Vana lennuväli on KL territoorium, seal ehitatakse uusi kaitsevalle. Kõike mulda ja kive mees ühe õhtuga ära viia ei jõudnud, aga kolm otsa siiski tegi ja ma sõitsin esialgu lihtsalt nagu niisama huvi pärast kaasa. Aga siis… Ootasin seal, kuni mees koorma maha viskab ja pugisin põldmarju. Ja siis avastasin, et seal on põldmarju nii umbes hektarite viisi. Suured magusad marjad. Ma pole eluski midagi sellist näinud – põldmarjaväädid igal pool, küpsed marjad roheluses sinetamas, ükskõik, kuhu poole vaatad. Mul kohe hakkas nagu kripeldama, teate küll 😀 Sest olen parandamatu korilane. Kui mees koju uue koorma järele läks, sõitsin kaasa, võtsin korvi ja lasin järgmise ringi ajal ennast lennuväljale unustada.
Sügavkülma üks sahtel on nüüd ääreni marju täis – maasikad seal juba olid, lisasin mitu pakki põldmarju. Põldmarjadega olen teinud ühte mandlijahu ja seemnetega kooki, aga peaks vast tarretist või komme ka proovima teha. Imeline, igatahes.
Ma arvan, et korilus ja aias toidu kasvatamine (ja kalapüük), see pole mingi lapsepõlves sisse harjutatud vajadus, vaid see istub palju sügavamal geenides. Mingi ürgne kutse, teate küll. Ma lihtsalt ei saa jätta toitu koju toomata, kui see udu-umbes metsa all vedeleb. Korilus sobib hästi kokku mu loomuliku liikumisvajadusega, on selline hea kombo. Väsitan ennast metsas ära, sätin saadused külmikusse ja olen rahul. Kui siis õhtul teleka ette räntsan krimkat vaatama, on tunne, nagu oleksin päeva jooksul isegi midagi kasulikku teinud. Aga tegelikult lihtsalt tšillisin suht sihitult ringi puhkuse mõudis 😀
Mrt hakkas eile lapse juures korstent laduma, paar ringi on tehtud. Pildilt pole eriti aru saada, aga korstnakivid on pruunid. Halb uudis on, et kuna ehitajad panevad katusele uued sarikad ja katus tuleb kõrgem kui enne, peab ka korstnapitsi hulka kõrgema laduma. Mrt peab siis väikeste sutsude kaupa seal ehitamas käima. Ideaalis peaks korstnapitsi enne valmis tegema kui katuse vahetamiseks läheb, sest uue katuse peal ei ole mõistlik tallata ja siis peab sinna ka uue platvormi ehitama, mille peal toimetada, aga see ei ole rentaabel.
Verandaga maja katus sai täna päriselt valmis – mees pani paika viimased väikesed plaadid ja paigaldas uue katuseredeli. Redel on naabri katusel, mis näeb hirmus kole välja ja nüüd kui see seal paigas on, võiks vast leida natuke aega ja proovida vana kiviprofiil puhtaks pesta.
Mrt installeeris jupikese vihmaveetoru maja külge, et saaksin omale väheke kastmisvett. See jääb nii paariks kuuks, sest külmal ajal peab tünn tühi olema.
Oleme ka platvormi materjali kätte saanud, aga seda mees veel paika pannud pole. Katuseplatvorm tuleb korstnast tänava poole, aga seni, kuni mees mõtleb, kuidas see kinnitada, pikutab restike verandal.
Täna pidid meile tulema valguskaabli paigaldajad, aga pole neist veel midagi näha ega kuulda. Mrt hakkas nüüd hoopiski mulda (loe: savi) ja kive kärusse loopima, et kõik värava vundamendikraavist üle jäänud mudru viia KL laskeväljale kaitsevalli täiteks.
Lõpetuseks üks aiasaaduste pilt. Tomateid korjame nüüd ainult õues kasvavast “tomativõsast.”
Pühapäeval olime Ruthi juures, ma korjasin lapsele mustsõstraid ja Mrt võttis maha suure kuivanud puu, mis ähvardas jõe ääres ümber kukkuda. See puu oli nii jäme, et lugesin kokku aastarõngaid 50 kanti. Pilt on tehtud nii kaugelt, et suurust ei taju, aga see oli sama kõrge nagu teised puud seal reas.
Laste juurest sõitsime tagasi, auto käru peal üle 100 kilo kaaluv villapakk, mille mees laupäeval Espakist ostis. Mrt-l oli raskusi selle mitmest villapakist koosneva ploki käru peale udimisel, küll aga polnud raske tol päeval puhuval tuulel seda kärust minema lennutada. Oli puhas juhus ja õnn, et meil samal hetkel teine auto kohe sabas ei olnud.
Kusjuures, Mrt oli korra tahavaatepeeglist märganud, et villapakk justkui hüppas kärus, aga sellest järeldusi ei teinud. Väga õpetlik õnnelikult lõppenud lugu, enam mees koormat rihmadega kinnitamata ei jäta. Ta kujutas ette, et kui on nii raske pakk, mille jõuga kärusse suruma peab, et ei see siis kuhugi liigu, aga näed, võttis tuule alla nagu linnuke.
Eile algas mul tavapärane töönädal, mehel jätkub puhkus (loe: ehitamine). Suur osa päevast sadas vihma, aga kui katus pea kohal, siis sisetöid on ju lust teha. Mrt lammutas veranda otsaseinast ära koledad rohelised lauad ja ehitas trepi prototüübi.
Täitsa kõnnitav prototüüp. Päris trepil tulevad astmed sügavamad ja vbla ka madalama sammuga ja muidugi peab sellele ehitama käsipuud. Trepp on üsna kitsas, aga see ei häiri, peab lihtsalt peale passima, et ennast paksuks ei söö. Üleval peab palkidele vahe sisse lõikama, et saaks ka platvormile normaalse kõrgusega trepi teha ja mahuks pööningule minema ilma, et peaks vahepeal käpuli viskama.
Mrt läks nüüd kolledžisse tutvumisvestlusele uue direktoriga. Ega tal palju enam puhkust järel polegi, viimasel augustinädalal peab igatahes tööle minema. No ja siis läheb jälle mingi kräu lahti. Doktorantide suvekool võtab septembrikuust terve nädala ära ja nii ta läheb, lennates. Ehituse poolest on õnneks “missioonid komplitseeritud,” nagu me siin tavatseme ütelda. Üks katusenurk veel panna, kui plekid kätte saab, aga see on umbes tunnine töö. Vihmaveerennid on ka enamus panemata. Ja väravad ette monteerida, nendega ka nats ootame. Ehk et tegelt oleme jõudnud maja juures ära teha need asjad, mis suveks plaanis olid ja sisetöid saab edasi nikerdada ka külmemal aastaajal. Küll saab.
Metsaka korstna lammutamine. Mrt lammutas ja Kmr võttis all kivid vastu. Mees avastas lammutades, et korstnapitsil oli veel ka kolmas pikipragu, nii et päris hull oli selle seis. Ega nad enam ammu majas tuld ei teinudki, ainult õhksoojuspumbad kütavad. Korstna lõhkumine oli sellegipoolest raske, sest isa on sihukese hullu kõva asja ehitanud üle 65 aasta tagasi, et metsik. Tehtud see töö siiski sai ühe päevaga.
Mrt peab uue korstnapitsi enne valmis tegema kui ehitajad katust vahetama hakkavad.
A mis ma siis tegin terve päev? Sõin ära peaaegu kõik marjad, mille koduaiast leidsin 😀 Vanad taluaia tikrid, mägitikrid, vaarikad… Nostalgia. Õunad hakkavad ka valmima ja neid on nii palju, et kasvavad kobarates nagu viinamarjad. No näiteks need pirnõunad sauna tagant:
