Vahepeal on hästi

veebruar 6th, 2025

Veebruar on alanud selliste õnnestumistega, et vägisi kipub pähe küsimus, kui kaua veel. Teame ju küll seda ebaõnne värki nagu lapsepõlves, kui armas sõber ohkas kaunil kevadpäeval (või oli see suvi?), “küll on hea ikka ilmas elada!” ja kohe peale seda hüüatust sadas lauavirna otsast alla ja sai hullusti haiget. See juhtus Telliskivi tänaval ta oma kodu naaberkrundil, kus parajasti maja ehitati. Meil oli vaja muidugi alati ehitusmaterjalide otsas kooserdada. No vot. Inimene ikka õpib ja elukogemus koguneb ja siis kui vahepeal on kõik nii hästi, on kukla taga ikka üks kahtlus, et ju ikka varsti üks põmakas käib.

Ei ole vaja ebaõnne uskuda, sest uskuda tasub peamiselt ainult iseendasse. Eks ole mul sellegagi kohati ikaldus.

Mul juhtus niisugune asi, et teisipäeval oli meil asutuse laskepäev, kus tegevväelased peavad tegema püstoli testi nr 2 ja minusugused tsiviilid võivad ka seda teha ja siis, et oleks lõbusam, organiseerib meie laskeinstruktor lisaks ka mingi võistluse. Lasketest käib 25 meetri pealt, lasime Glockidega rohelist mehikest. Esimene üllatus tuli mulle juba siit – mu lehes oli 9 alfat, rohkem kui ükskõik kellel. Ja ma olin seal meeste hulgas üldse ainuke naine ja enamus kolleege on ju tegevväelased, kes relva peos hoidnud minust kordades kauem. Või ma siis uhke ei olnud selle üle!

Meenutagem, et aasta tagasi ma kukkusin samal üritusel lasketestis ainsana läbi ja läkski protokoll selliselt üles, et mutil oli läbikukkumine kirjas. Oli piinlik küll ja eriti veel sellepärast, et olin ju mõnda aega juba trennis käinud. Sõjapüstoleid ma siis tegelt polnud eriti lasta saanudki ja üldse ei olnud ma harjutanud 25m pealt laskmist. Nüüd oli kõik teisiti.

Laskesport ei küsi vanust ega sugu, see ongi hullult hea tolle asja juures. Nii kaua kuni käed veel kannatavad, saad lasta ja tegelt ma olen ise ka üllatunud, et olen regulaarselt trennides käies ikkagi arenenud vaatamata oma kõrgele vanusele. Ma juba mitu kuud lasen ainult 9-milliseid püstoleid ja isegi kui testil ja võisteldes anti pihku võõras Glock, tundsin ennast sellega täiega mugavalt. Trennis harjutan enamasti kolme erineva 9-millisega, aga mitte sellisega nagu laskepäeval pihku anti.

Võistlus toimus 20 meetri pealt ja seal lasime Glockiga must-valget onklit, kes piilub tellisseina tagant ja sportpüstoliga ringmärki. Spordikas oli Margolin, mida ma polnud üldse varem näppind ja sportpüstoleid ei ole ma harjutanud ka juba üle poole aasta. Ei mäletagi, kas suvel viimati lasin spordikat või millalgi sügisel. Ma olen sportpüstolitest loobunud, sest ühe käega relva hoidmine tundub mulle liiga tudisev, no ei suuda ma eriti paigal püsida ju. Aga nüüd juhtus see, et meestega võisteldes tulin kahe võistluse kokkuvõttes kolmandaks. Esimese koha sai me laskeinstruktor, teiseks tuli üks tsiviil, kes kümneid aastaid juba KL-is on pikaajalise laskmiskogemusega ja siis mina, mingi 61-aastane tädike, sain kolmanda koha jättes selja taha kõik ülejäänud tegevväelased.

Okei, nad sõtta püstoliga ei lähe, nende relv on automaat või midagi. Öeldakse, et püstolit on vaja ainult automaadini jõudmiseks (seda võis muide näha ka hiljuti Inspira peal jooksnud soomlaste sarjast Konflikt). Vist oli ka liiga palju tahta, et kolleegid mu kolmanda koha üle rõõmustaksid, hahaa. Sorry, poisid, no tõesti! (See viimane ei olnud tegelt siiras praegu 😀 )

Mul oli oma kolmanda koha ja lasketesti tulemuse üle nii hea meel, et itsitasin omaette mõnda aega ja siis juhtus see, et järgmisel ööl ei saanud ma magada. Ilmselt lõi võistlus adreka üles ja lisaks veel tulemuse üle rõõmustamine, uni mul üldse tulla ei tahtnud. Magasin sel ööl vbla umbes kolm tundi, sest kell kuus pidin juba ärkama, et kaheksaks ohvississe jõuda. Imestan iga kord, kui peale magamata ööd suudan olla töövõimeline. Seekord kustusin küll õhtuks nii ära, et kui kella poole kaheksa ajal ühe kaasõppejõuga veebis koosolekut pidasime, jooksis mul korra juhe nii kokku, et kõik mõtted olid peast pühitud. Läksingi siis õhtul vara magama ja magasin sügavalt peaaegu veerand kaheksani. Kahte unetut ööd mul enamasti järjest ei ole ja neid üksikuid juhtub ka viimasel ajal väga harva.

Oleksin võinud ju ka täna öösel rahutult väherda, sest ees oli esimene loeng Sisekaitseakadeemias. Üllatavalt ei olnud mul sellega seoses üldse mingit pabinat. Mõnel üksikul hetkel küll mõtlesin, et kas ma olen soe peast, et selle grupi omale õpetada võtsin. No tõepoolest, miks inimene ei saa rahulikult püsida oma põhitööl, kõikidel nädalavahetustel puhata ja õhtuti krimkasid vaadata või raamatut lugeda? No miks? Ikka on vaja oma ellu väljakutseid kühveldada, nädalavahetustel ja õhtutel töötada… Iga kord, kui mul eesootava loenguga seoses mõni ärev mõte hakkas pähe tungima, mõtlesin, et mis siis juhtuda saab? Ma ju valdan oma teemat, olen andmeanalüüsi õpetanud nelja aasta jooksul juba vist 12 erinevale grupile ja olen ju hakkama saanud. Akadeemias on erinev küll see, et esimesed loengud on mul veebis ja sellises keskkonnas, kus ma varem ise üldse toimetanud pole. BigBlueButton on see koht, aga järgmisel korral kohtun nendega ilmselt Teamsis (tudengite soovil). Juhtuda saaks kõigepealt see, et mul tuleb ajast puudu või siis ei funka veebikeskkond vajalikul tasemel. See esimene mul täna peaaegu juhtuski, sest loenguks oli aega antud ainult 1,5 tundi. No läks suht kappamiseks tõesti. Muu kõik sujus ja tudengid suutsid isegi suhelda vaatamata sellele, et neil oli juba pikk loengupäev selja taga ja mu loeng algas alles kell kolmveerand viis.

Imelik on anda loengut rahvale, kellega ei ole jõudnud tuttavaks saada. Kolledžis mul alati kulub esimeses loengus suur tükk aega sellele, et lasen kõigil tudengitel endast natuke rääkida, aga SKA-s oli loenguaeg nii lühike, et polnud võimalustki. Mul on akadeemia õpilaste seas siiski kolm inimest, kes pole päris võõrad. Üks on lausa mu endine õpilane kolledžist, üks mees on mu endisest kodulinnast ja siis on veel üks tuntud teleajakirjanik, keda ma küll isiklikult ei tunne, aga tean teda ta töö kaudu. Tundub huvitav seltskond need Sisejulgeoleku Instituudi magistrandid, ootan juba, millal nendega päriselt ühes ruumis kohtun.

Käisin õhtul tiirust läbi, sest mees oli just õhupüssiga võistlemise lõpetanud (Muda karikal) ja sain ta sealt autoga koju vedada. Ta püssi kast on nii suur, et käe otsas seda naljalt koju ei vea. Mees hoiab oma tavaari kogu aeg tiirus, nii relva, saapaid kui jakki, aga toob vahepeal püssi koju, et asendit harjutada. Kui ma juba tiirus olin, siis muidugi oli mul vaja ka meie instruktorile kekutada oma kolmanda kohaga. No täiesti haige kui hea meel mul selle üle on. Mrt oli juba jõudnud seal teistele ka rääkida mu saavutusest. Ja ma tunnen nüüd, et olen ennast täielikult rehabiliteerinud. See tähendab, et olen tõestanud, et saan hakkama ja loodetavasti on mu eelmise aasta suur feilimine nüüd kõigil mälust kustutatud. Me kohalik instruktor ütles selle peale, et näed siis, et harjutamine kannab vilja. Ükskord pidid ju ka tulemused tulema hakkama.

Loodan, et mehed ikka võtavad mind järgmisel aastal ka laskepäevale kaasa 🙂

Ja lõpetuseks mu roheline mehike. Kõik lasud ei ole alfas, aga ega päike ka igapäev paista 😀

Kultuuri ja rutiini

jaanuar 26th, 2025

Märkasin ehmatusega, et jaanuar hakkab juba läbi saama ja ma pole siia veel ainsatki postitust teinud. Pikema aja peale asju kokku kirjutades juhtub mõistagi see, et ma ei mäleta enam, mida kõike teinud oleme.

Kuu algas noorima lapselapse sünnipäevaga. Lucas juba 4! Kuu aja pärast saab teine mehike juba 8. Aeg lendab ikka nii et.

Vahepeal oli hullult palju lund. Kõik oli väga kaunis ja igahommikused kõnniringid sain lume rookimise vastu välja vahetada, mis oli isegi tore, sest andis lihastele rohkem tööd.

No ja nüüd ma enam ei mäletagi, mida vahepeal tegin. Igatahes kuu keskel elasin viis päeva Rapla-kodus, sest lapsed käisid Londonis ja mina olin kassi hoidja. Nad käisid reisil neljakesi, Ruthi ja Sassu olid ka kambas. Sassule oli see tegelikult juba teine Londoni reis, esimesel korral oli ta ka juba päris suur, ema kõhus kohe-kohe sündimas.

Kass näeb nunnu välja, aga on vahepeal paras pätt. Iga kord kui olen pikema päeva või öö ära olnud, tuleb ta algul miilustama ja nii kui üritan edasi astuda, hüppab jalga kinni. Selle vastu aitab veepritsikas.

Kassihoius olles ei pidanud õnneks lund rookima ega autot hangest välja kraapima, sest suur sula tuli. Oleksin tahtnud jalgsi tööl käia, aga sula tegi kõik teed nii kiilakaks, et autogi vaevu püsis tänavatel, ma poleks oma väravastki ilma kukkumata välja saanud.

Kassihoiu aja sisse jäi ka informaatika õpetamise konverents, kus mehega ära käisime. Tartu on sealsest kodust ikka hulka lähemal kui Haapsalust. Ma olin konverentsil ainult reedel, laupäeva hommikul kimasin juba tagasi, sest kass, eks ole. Oleks enda oma, siis võinuks ta kauemaks üksi jätta, aga teiste nunnukese pärast on ikka nagu vastutus teine. Mrt jäi ka laupäevaks konverentsile ja sai sealt kolleegi autoga tagasi. Konverents oli seekord tegelt nii igav, et ega seal väga midagi kõrva taha panna polnudki. Kõige lemmikum selle tripi juures oli laupäevahommikune turu külastus, hahaa. Mulle hullult meeldib Tartu turg. Tahtsin Antonovkaid osta ja neid me saime hea hunniku palju parema hinnaga kui Tallinnas või Haapsalus pakutakse. Kühveldasime veel igasugu köögivilju ja liha ja olime rahul.

Jaanuarikuusse jäi ka mu tööjuure meeskonnaüritus, käisime bowlingut mängimas. Kaks tundi raskete kuulide näppimist tegi mu sõrmed nii viletsaks, et viimased veeretamised olid peaaegu pisarsilmsed. Kuna olin meeskonnas, siis ei saanud poole pealt jalga ka lasta, elektrooniline punktiarvestus oli halastamatu. Aga tegelt oli tore muidugi.

Tööd on olnud palju – viiel päeval teen põhitööd ja juba mitu nädalat läheb vähemalt üks nädalavahetuse päev loengute ettevalmistusele ja uute õppematerjalide meisterdamisele. Jumal tänatud, et AI on abiks, muidu kuluks mul selle töö peale ka tööpäevade õhtud. Meie tavaline nädalavahetuse rutiin on muidu selline, et mina teen pika kõnni, mees pika jooksu, siis koju jõudes kraamime tube ja kohvitame ja siis töötame kumbki oma arvutis. Tubade kraamimises on meil selline tööjaotus, et mees võtab tolmuimejaga toad üle (täna tegin seda ma, sest mees mässas grilliga) ja klopib väikesed vaibad, ma pesen põrandad ja pühin kappide pealt tolmud. Mees laseb ka vetsupoti pesuvahendiga üle ja ma lähen duši alla nii, et enne, kui ennast pesema hakkan, käin puhastuspastaga üle dušinurga seinad ja põranda. Meil vahepeal oli mingi liiga ilus roosa hästilõhnav puhastusvahend, mis polnud eriline keemia, aga sellega hakkasid seinaplaadid mõnest kohast karedaks minema isegi kui iga nädal puhastasin. Nüüd olen juba paar kuud CIF-iga teinud ja pole seintel enam katlakivi terakestki. Sein peab olema nii puhas, et kui käega üle libistad, siis ongi nii sile nagu oleks täna plaat seina pandud. Meile meeldib nii.

Eile oli ses mõttes teistmoodi nädalavahetuse päev, et peale hommikuringe ja kohvi läksime kohe pealinna. Mehel oli õhtul oma üksuse sünnipäevapidu Kochi Aitades ja ma käisin kinos. Linna läksime varem sellepärast, et jõuaks paarist ostukohast läbi käia. Kõigepealt ostsime Jahipaunast CZ-le ühe lisasalve (relvaga kaasas olnud salvedest üks annab tõrkeid kogu aeg, sellepärast) ja samast ostsime ka Tactical Foodpack´i (ühe inimese kasti). Samasuguse peaks tegelikult ka suvilasse ostma, aga kuna ta palju raha maksab, siis esialgu võtsime ühe. Käisime ka Promos ja kühveldasime sealt igasugu manti tagavaraks, konserve ja prügikotte ja kõiksugu sööki. Me varud on nüüd sellised, et peame kahekesi ka kauem vastu kui ühe nädala, no kui elekter ja kõik äkki ajutiselt kaduma peaksid. Meil on varasemast ka veel pööningul mingeid tule tegemise asju ja küünlaid ja ma ei mäleta isegi, mida.

Kinos käisin Aurorat vaatamas. No mis ma oskan ütelda? Tore, et seda näidati lukssaalis, kus ma polnudki varem käinud ja mis üllatas koduse mugavusega. Samamoodi nagu kodus sain tooli lamaskile lasta, übermõnna pikutus oli.

Pildistasin reklaamide ajal. Olin endale võtnud viimase rea koha nr 2 lootusega, et kesse ikka üksi kinno tuleb ja mu kõrvale koha 1 või 3 ostab, hahaa. See oli viga, edaspidi ma siukest lolli ei tee. Tuli üks paarike, jäi mu ette seisma ja arutasid, et kumb võtab koha 1 ja kumb koha 3. Nad olid saanud viimased piletid, mis kahjuks polnud kõrvuti, sest üks loll mutt oli ennast sinna vahele toppind. Ma kohe kui neid kohti jagamas kuulsin, pakkusin, et kui nad tahavad kõrvuti olla, ma siis istun ise 1. kohale. Muidugi nad tahtsid ja naine tänas mind isegi kaks korda. Oli vist päris üllatunud.

Oleks mul jee seal nende kahe vahel tore olnud istuda eks ole, kujutlesin pärast, mismoodi nad oleks üle minu vestlema hakanud, hahaa. No ega nad vast poleks, aga see mõte tegi mulle nalja. Sain olla kena inimene justkui tasakaalustamaks seda, kui halvasti üks prominentne proua mind enne fuajees kohtles. Ma nime ei ütle, aga ühe välismaalasest ärimehe eestlannast proua suskas mulle väravate juures, et kas jäätegi siia seisma või mõtlete edasi ka minna. Ma olin korraks peatunud teenindaja juures, et küsida, kui mitu minutut enne seansi algust sealt väravast läbi saab, sest mu pilet oli juba kaks korda öelnud, et too ealry. 20 minutit enne filmi algust saab sisse, aga seda infot neil seal väravate juures kuskil ei ole. Igatahes ma sellest peenest prouast, kes osutus üsna matslikuks, ennast häirida ei lasknud, mõtlesin lihtsalt, et küll see issanda loomariik on ikka rikkalik. Nägin teda enne koos abikaasaga kinno tulemas, ta ei näinud õnnelik välja.

Aga see film siis… Algus oli nii veniv, et mõtlesin juba hirmuga, et kas sihukest ma peangi vaatama siin 1 tund ja 50 minutit. Tasapisi said sündmused ekraanil ikkagi nagu hoo üles (a vbla käsipidur jäi peale) ja mina, kes ma olin kinno läinud tolle peategelase pärast, hakkasin kahjatsema, et nii hea näitleja sellises filmis nüüd mängib. Mulle Maarja Johanna Mägi tohutult meeldib ja mu meelest Melhiori filmides on ta potentsiaal igatahes paremini ära kasutatud kui Auroras. A üldiselt tore, et ma oma meest kinno ei vedanud, see oleks kindlasti magama jäänud. Ütleme siis nii, et film kannatab vaadata küll, aga mingi eriline šedööver see pole. Eestlased oskavad idekalt teha mingeid venivaid uinuvaid filme (sommid ka tegelt).

Kuna kinost sain kell 19 minema, aga mehel kestis pidu kella 21-ni, kooserdasin niisama esialgu Rotermannis ja pärast Viru keskuses. Rotermannis otsisin söögikohta, kõht oli megalt tühi, sest olin viimati söönud kaheksa tundi tagasi. Aga hakkas tunduma, et üksinda on nagu veits kurb siiski kenasse restoraani minna ja otsustasin, et küllap saab ka lihtsamalt. Maandusin Viru keskuse toidutänaval, mis ongi kena lihtrahva koht. Võtsin väikese kebabikausi ja käras küll.

Ports oli pisike ja tahtsin nagu midagi veel, pealegi oli mul vaja leida üks kena koht, kus aega parajaks teha ja see kena koht oli Rahvaraamatu kohvik Literaat. Enne veel ostsin omale igast prantsuse õppimise raamatuid ja siis veetsin nendega kohvikus mõnusasti aega.

Mul on prantsuse tegusõnade käänamisega üks igavene ikaldus, sellepärast kahmin kokku abivahendeid. Saan juba päris palju aru ja mu algeline sõnavara on üksjagu täienenud, aga kui on vaja kirjutada tegusõnu, mis kõik käänatakse erinevalt vastavalt sellele, kas ainsus, mitmus, nais- või meessugu, kuigi hääldus võib olla sarnane, siis ma olen omadega hädas ja teen hullult palju vigu. Nagu täitsa lubjakas, noh. Sellepärast arvan, et paar õpikut ja sõnaraamat võiksid mind järele aidata.

Võtsin kohvikus avokaadokoogi ja maasikatee. Meil on siin muidu järjekordne null-suhkru-periood, aga see kook osutus mittemagusaks ja oli ka gluteenivaba. Räme, kui hea see maitses! Mulle heasti meeldivad igasugused magedad või isegi soolakad tarretatud koogid.

Hakkame nüüd mehega krimkasid vaatama, see on üks asi, mida me iga nädalavahetuse lõpetuseks harrastame, sest tööd on tehtud ja toss väljas ja krimkadel on tulnud uued osad.

No vot ja saabki läbi

detsember 31st, 2024

On 2024. aasta viimane päev, lebotame mehega elutoa diivanis ega tee mitte midagi. Mrt-l on jooks tehtud ja mul kõnd ka tehtud – käisin surnuaial küünlaid süütamas, ainult ühe vahemaandumisega libedal kõnniteel. Päevade viisi on sadanud vihma kuni eile õhtul läks järsku külmaks, teed läksid jäässe ja täna sajab sellele peale mõnus petlik lumekiht. See on kõndimiseks kõige vastikum kooslus, sest libedad lumealused kohad saabuvad ootamatult. Ma tavaliselt kõnnin viisakalt paremal pool kõnniteed, täna see oli viga. Graniiti oli puistatud ainult kergtee keskele, äärtes oli lume all jää ja läksidki siuhti jalad alt ja prantsatasin maha. Libisen enamasti kannast nii, et jalg lendab hooga ette ja olengi istuli. Kuna olin parajasti teel kalmistule, ajas hirmsasti itsitama mõte, et siit ma nüüd tulen jalad ees. Haiget ma ei saanud, sest paksud talveriided pehmendavad hoopi.

Teine feil oli mul kalmistul – kaks küünalt sain põlema, aga kolmandat süüdata üritades hakkas välgumihkel tõrkuma. Mrt pärast ütles, et need külmaga ei taha töötada. Kahetsesin, et tikke polnud kaasa võtnud ja vaatasin juba ringi, kas leidub ehk mõnda oksakest, mida küünla otsast põlema süüdata, sest küünlalt küünlale leek ei ulatu. Ilmselt kuna olin kinda käest võtnud, läks välgumihklis gaas väheke soojemaks ja sain siiski ka viimase küünla sellega süüdatud.

Kalmistult tagasiteel enam käna ei käinud. Tulin Kastani poest läbi ja kui olin oma toidud ära maksnud, avaldasin müüjale kiitust nende poe puhaste ostukorvide aadressil. Olin korvi võttes harjumusest vaadanud kõigi kolme korvivirna sisse, et milline korv kõige puhtam on, aga paraku need kõik olid täiesti puhtad. See on väga haruldane, enamasti on suurte poekettide poodides ostukorvid nii räpased ja kleepuvad, et vahel laon neid mitu tükki ringi enne, kui enam-vähem puhta leian. Kastani müüja ütles, et neil pestakse korve iga päev. Normaalne. Ise ma alles ükspäev Rimis jätsin ostukäru kassa juurde ja ütlesin müüjapoisile, et ma seda tagasi panna ei saa, sest kana pakend lekkis. Ta lubas käru puhtaks teha, aga ei tea, kas tegi, võibolla see löga jõudis enne ära kuivada kui ta kassatöö kõrvalt aega leidis. Neil paistab seal olevat suur tööjõupuudus.

Aasta viimane päev on ikka selline, et kipun kasvõi mõttes kokkuvõtteid tegema. Nagu aastaaruannet või nii. Vaatasin oma kalkulatsioone ja pidin tunnistama, et olen sel aastal säästnud poole rohkem kui eelmisel. Mul on olnud kinnisidee, et lähima aasta või paari sees maksan kodulaenu nulli, aga kui väiksele pojale seda rääkisin, tegi ta mulle excelis hulluma arvutuse ja leidis, et varasemal tagasimaksmisel ei ole mõtet. St et ma võidaks sellega ainult paar tuhat, kui näiteks pool jäägist täna tagasi maksaks. Pojuke soovitas see raha parem maja remonti panna, aga ma siin vaikselt loodan, et selle jaoks minu raha siiski vaja pole, mehe säästudest peaks jätkuma. Oleme maja katusevahetust aina edasi lükanud, aga kuna katus lekib, siis ega sellega siin enam kuhugi venitada pole. Lisaks on vaja vundament kindlustada ja soojustada ja veranda maha tõmmata ja uus asemele ehitada. Katus iseenesest ei ole suur, aga seda pole mõtet enne vahetama hakata kui veranda on uuesti püsti pandud. Vanal verandal pole vundamenti ollagi ja seinad on õhukesed nagu kuuril. Tahame verandast teha sellise ruumi, mida aastaringselt kasutada saab, et see oleks nagu üks suur elutuba või nii. Ja siis peab välja mõtlema, kust kaudu teisele korrusele käima hakata – vist ikka peab trepp sinna otse toast minema hakkama. Kõigi plaanide elluviimise nimel peab mees tegema ühe treti linnavalitsusse, et uurida, milliseid dokustaate vaja oleks ja millisel tasemel projekti ja. Ma ei tea, millal tal on aega sellele mõelda.

Mõtlemisega on meil siin ikaldus, sest mõtted on permanentselt töö ja õppimisega hõivatud. Mehel oli teisel jõulupühal esimene veebikoosolek oma juhendajatega, st tulevase doktoritöö juhendajatega. Sisseastumine on alles kevadel, aga selleks, et sinna pääseda, tuleb enne päris suur töö ära teha. Juba ta valib endale akadeemilist kodu ja ragistab selle kallal, millise teoreetilise raamistikuga edasi minna. Juhendajate leidmiseks ei pidanud ta õnneks mitte midagi tegema, need pmst pakkusid ennast ise välja. Mrt käis ükspäev suures majas teistele õppejõududele tutvustamas, mismoodi meil siin HK-s miskeid spetsiifilisi asju tehakse ja ta teema lendas seal täiega. Ma nüüd siis hoian pmst hinge kinni, et mees suudaks maja remondiasjad enne jooksma panna kui õpingud ta vähemalt viieks aastaks endasse neelavad.

Tervisest ka. Eile närisin mingit suhkruvaba iiriselaadset kommi ja ülla-ülla, eks ole, selle külge jäi osa mu alumise tarkusehamba plommist. Ma teadsin, et ühel päeval see juhtub, hambaarst ei luba mul isegi nätsu närida. Nüüd siis vaja hakata aega leidma arstivisiidiks. Veebruaris või märtsis tuleb mul nagunii ka endokrinoloogi juurde minna ja loodan, et siis võetakse ka ravi maha. Tabletist, mis mu algul täiesti tuksi tegi, pean nüüd võtma ülepäeviti ainult veerand. Aga mu TSH näit on korras juba mitu kuud ja arsti sõnul toimub praegu ravimist võõrutamine. Novembris oli mul arstiga telefonikonsultatsioon ja ühe esimese asjana küsis ta, kui palju olen kaalus juurde võtnud. Mitte et kas olen, vaid kui palju olen, sest selle ravimiga, mida võtan, see lihtsalt juhtub. Ma polnud ennast kaalunud ei tea mis ajast, aga siis läksin samal päeval kohe kaalule ja palju õnne, eks, poole aastaga pluss kuus kilo nagu maast leitud. Ma tean, et seda poleks juhtunud, kui oleksin toiduga nii “strikt”, et püsiksin süsikatevaesel menüül, aga seda ei ole ma viitsinud teha. Ehk et omad vitsad muidugi. Kui tead, et hormoonid on sassis, siis tuleb olla toiduvalikuga eriliselt hoolas, aga ma siin olen olnud pigem mugav. Kuna mees on omale sel talvel sangad kasvatanud, siis otsustasime, et sööme need pühad veel ära ja siis… Vaat siis, eks ole. No midagi me igatahes võtame ette lisaks tavapärasele kõnnile-jooksule-sõudeergomeetrile. Sest muidu on räigelt ebamugav olla.

Olgu kaaluga kuidas on, aga ravi on teinud seda, et mul ei ole enam vastikuid higistamishooge ja südamekloppimist ja mis kõige parem – ma magan juba pikemat aega terve öö. Isegi see, et kraban siin endale loenguid juurde teistes koolides, ei ole mu ärevusetaset tõstnud. Ei mäletagi millal viimati öösel mitu tundi üleval olin või üldse ärkasin, isegi vetsus käin öösiti üliharva. Mul on olnud unehäired alates sellest, kui algas igasugune menopausaalne pull. Pakun, et aastast 2017 või midagi, eriti hullusti alates 2018 olen olnud ikka mõne öö nädalas puhta üleval. Kreisi, et olen sellise zombina suutnud täitsa edukalt õppida ja töötada! Ma ei tea, kuivõrd üldse mängis unetuses rolli üleminekuiga, sest TSH on mul olnud tuksis umbes sama kaua. Mul on juba kolmas endokrinoloog ja pole aimugi, miks kaks eelmist mulle ravi ei määranud, kui ometigi näidud olid täpselt sama tuksis ka tookord. Igatahes on aeg menopaus ümber nimetada menupausiks.

Mul tõsteti palka, aga selle võrra ka töövõimetoetus vähenes ja rehkendasin just, et jaanuarist vähenevad meil mehega regulaarsed sissetulekud kokku umbes 100 eurot. Mis parata. Nii kaua, kuni meil rahu on, on kõik väga hästi.

Oot, seda ka veel, et kui ma räägin õppimisest, siis kuigi ma ei käi koolis ega plaani kuhugi ise õppima minna, siis mul endal ka õppimist ikka jälle jagub. Kuna ma magistritasemel pole varem õpetanud, aga veebruaris see mind tabab, täiendan ennast andmeanalüüsi teemadel. Nagu öeldud, seni ei ole kõik see värk mul und ära võtnud ja andku taevas, et nii see ka jääks. Teine õppimine on mul veel – viimaks ometi hakkasin õppima prantsuse keelt, millest olen aastaid unistanud. Olen prantsuse keelega tegelenud igapäevaselt viimased kaks kuud ja ausalt öeldes jube raske on. Raske, aga tore, sest kui enne tundus see keel mulle nagu üks ühtlane sumin, kus ei suutnud ainsatki sõna eraldada, siis nüüd juba on äge avastada, et nt prantsuskeelses filmis saan aru mitmetest sõnadest ja isegi lausetest. Mulle meeldib väga.

Ja nüüd üks filmisoovitus. Telia Inspira pealt jookseb pühapäeviti soomlaste Konflikt, mis mu meelest on jube hästi tehtud. Ma ei tea, kuhu nad oma seeriatega viimaks välja jõuavad, aga see, mis seal siiani toimunud on, tundub kõik väga õpetlik ja kujutan ette, et kui meid ühel päeval rünnatakse, siis just sellisena see kõik võib välja näha. Kõik need inimeste käitumised ja arutelud ja otsused. Konflikti tegemisse on ilmselgelt kaasatud sõjanduse eksperdid, sest kõik linnalahingu elemendid ja luurevärgid ja igasugune sõjameeste liikumine filmis paistab olevat taktikaliselt õige. Vaadake!

Mis seal siis ikka. Täna on ju tegelikult üks tavaline teisipäev 😀

Jõulud 2024

detsember 25th, 2024

On esimene jõulupüha. Ärkasin nagu ikka enne kella seitset, mees magab alles. Lapsed olid jõuluõhtul meie juures ja kuna meil on kombeks teha jõululõunaid, siis õhtul kella üheksaks oli siin õhk juba puhas ja laud koristatud. Mardi pere lahkus viimasena, sest neil polnud vaja kuhugi edasi minna, aga tüdrukud olid nii väsinud, et muudkui undasid, et hakatagu juba minema. Miuksul ootas kodus ka sõbranna, keda õhtul telekast olime näinud, ta laulis kirikus teenistusel. See tüdruk elab Maltal ja on jõuluajal siinmail käimas, elabki me suure poja peres praegu. Mia alles mõne nädala eest kohtus temaga Maltal, kus nad kooriga laulmas käisid ja tegelt oleks Miuks pidanud ka täna kirikus laulma, aga jõuluõhtu vanama juures oli tähtsam.

Kui ennelõunal lauda katma hakkasin, otsisin varasemaid jõulupilte, et vaadata, milliseid taldrikuid oleme kasutanud ja ma ei leidnud oma arvutitest ega telefonist ainsatki jõululauda alates aastast 2021. Blogist ka ei leidnud. Häbematu dokumenteerimatus! Pildistasime küll, jagasime fotosid FB peregrupis, aga olen unustanud neid arvutisse koguda. Täna siis kohe teise päeva hommikul salvestasin kõik eilsed pildid jõuluõhtu kausta, et mitte sama viga korrata. Ainus, mis meil tegemata jäi, oli suur perepilt. Lihtsalt ununes ja sellest on kahju, sest lapsed ju kasvavad mühinal.

Mu meelest on meil alati jõuluajal liiga palju süüa, aga mees täheldas, et see markeerib ajajärku, milles hetkel elame ja nii peab olema. Eks tal ole õigus. Kõik oli väga traditsiooniline, mu oma tehtud pohlamoos, kõrvitsasalat ja marineeritud kuuseriisikad, siga ja kana ja sült, kartul ja porgand, kringli küpsetasin ja. Lisaks saatis mamma meile ühe enda tehtud süldi. Jah, kes oleks osanud ennustada, et ühel päeval, kui olen juba 61, saadab mu armsaim inglise keele õpetaja ja klassijuhataja mulle kausikese sülti! No ja tagatipuks etendas Ruth nagu Ingliste vanamat ja vedis kohale Selveri sekserivaagna ja täitis kalasalatiga leivakrõpsukorvikesed. Ingliste vanamat selles mõttes, et mu esimese abielu ajal oli ämmal kombeks meile isegi sünnipäevi tähistama tulla sedasi, et vedas sooja söögi panni ja pottidega kohale. Sest ega see minia ju midagi teha ei viitsi, eks ole. Ruthi viskas selle üle nalja, muidugi.

Mulle tundub, et nüüdsel ajal ei möödu ükski jõuluõhtu ilma, et meenutaksin üht jõulu umbes 35 aastat tagasi, kui ema meie juures Alus oli. Laual oli kartul ja vist ka kapsas ja igaühele üks verivorst. Ei mingit seapraadi ega muud vägevat. Moositaskuid olin küpsetanud ja see oligi kõik. Nii jube vaene aeg oli. Mul ei lähe see meelest, sest kuskil tädi Juuli õmblusmasina kasti põhjas, kus fotosid hoian, on sellest õhtust mustvalge pilt. Mingit meest seal pildil ei ole, ainult mina oma lastega ja ema. Küllap mees sai oma ema juures vähe paremini toidetud.

No vot ja nüüd siis vaaritame igaks peoks nagu homset poleks. Tegelikult muidugi on nii homne kui ülehomne ja pidusööke jätkub alati mitmeks päevaks. See on väga mugav tegelikult, eriti kui oled otsustanud pühade ajal roppu moodi tööd vihtuda. Arvutis, siiski, mitte kuskil metsas või põllul. Mul on vaja valmistuda loenguteks nüüd juba kahes ülikoolis, mehel on omad salaprojektid ja teise jõulupüha hommikul sellega seoses isegi üks veebikoosolek. Ega meil kahel siin polegi muud targemat teha kui töötada ja aina juurde õppida.

Lapsepõlvesõber on kodus käimas, aga meie juurde Haapsallu ta ei jõua. Saame ehk täna talle üle ukse anda mälupulga, kuhu kopeerisin vanadelt kassettidelt digiteeritud koduvideod ta elust Rootsis ja me külaskäikudest sinna. Mul oli millalgi aastaid tagasi selline korduv unenägu, kus avastasin, et vana sõps on kodus käimas, aga me pole üldse kohtunud ja mul oli reaalne hirm, et nüüd ta lähebki sedasi ära, et me ei näegi. See oli üks hull ängistav tunne, hästi suur kahjutunne. Nüüd, kus ta on päriselt siin ja meile ei tule, mul pole enam mingit ängistust ja seda unenägu ei näe ma enam ammu. Sedasi võõrdumegi. Olen isegi mõelnud, et ehk ei ole hea saada kellegagi lapsepõlves nii suureks südamesõbraks, et kui elu lahku viib, on sellest suured võõrutusnähud. Vaatasime eile lastega me laulatuse videot aastast 2002 ja ma isegi ei mäleta, miks mu lähim lapsepõlvesõber me pulma ei tulnud.

Kuna läheme täna Mrt ema juurde, siis ehk õnnestub ka teise väiksestpeasõpsi ukse tagant läbi hüpata. Lihtsalt jube, kuidas vanad sidemed hõrenevad. Ma muidugi tean, miks see juhtub, kõik sõprused asenduvad su oma perega, mu abikaasast ja lastest on saanud mu parimad sõbrad. Kui vaatan täna kõiki oma kolme last, kes enda sõpradega tihedalt suhtlevad, siis tundub, et nemad on sidemete hoidmises minust kordades paremad. Mina ei ole nii osanud.

Kena jõulu ja hoidke omasid!

Detsembri keskpaik

detsember 15th, 2024

Jätan siia meenutuseks oma selle nädala lasketrenni esimese seeria skoori. Harjutan viimasel ajal ainult 25 meetri pealt ja ainult jämedaid püstoleid. See CZ-ga lastud seeria meeldib mulle igati:

Harjutangi nüüd enamasti CZ-ga, sest mu tilluke Glock on ikka jube valus pill. Tavaliselt teen oma väikese punniga ka lisaks üks kuni kolm seeriat lihtsalt sellepärast, et mitte unustada, kuidas sellega kaugelt märki tabada on. Õnneks tuleb mul oma Glockiga ka vaid mõni üksik valgesse lask. Olen ikkagi natuke arenenud. Muid relvi ma enam ei harjuta, keskendun 9-millistele püstolitele, sest see on asi, mis mulle meeldib. Kui viimati vahelduseks oma pisikese punniga lasin, küsis instruktor, kas mul on masohhismiminutid. Võib nii väita küll.

Sel nädalal lahendasime oma raamatukuhja probleemi. Kuna mees oli lubanud, et ehitab ise elutuppa raamaturiiulid, siis ma isegi ei uurinud, kas kuskilt poest leiaks ehk ka sobilikke. Ta lubas seda juba ammu, aga ajaga on nagu on, eks. Nüüd mul viskas viimaks jubedalt üle, et kapi peal on mitu meetrit raamatuid ja hakkasin mööblipoodides tuhnima. Leidsin IKEA-st ühed kenad detailid ja kuna Mrt oli nagunii juba Raplas, kust pealinna on kiviga visata, siis tuli ta reedel sealt IKEA kaudu koju. Sellised asjad tõi, esialgu kolm korrust: LINK. Ühe rea peame veel juurde ostma, sest suur hulk raamatuid on meil veel teisest kodust ära toomata. Ega kõiki ilmselt ei toogi, töötoa seinatäis jääb vast sinna, aga elutoa raamaturiiuli peame tühjaks saama.

Nüüd on nii:

Mrt pani sel nädalal kinni KKÜ võistluse sõjapüstoli laskmisest, sealt see kena karikas, mis kapi peal on. Ma vahepeal juba hoiustasin seal sees pähkleid 😀

Riiulid sobivad hästi me vana mööbliga. Kui kaks riiulit veel osta, saame kenasti laeni raamatuid täis laduda ja siis ma pean neil redeliga järel käima, kui vajadus tuleb.

Üritan raamatuid juurde mitte osta, aga vahepeal ikka jälle toon mõne koju. On üksikud kirjanikud, kes lihtsalt peavad mul omal riiulis olema: Tõnu Õnnepalu, Viivi Luik, Fanny de Sivers, Käbi Laretei, Jaan Kross ja mõni veel. Viimastelt muidugi midagi enam ei ilmu, kui just pärijad miskit välja ei anna. Õnneks pandi bookdepository kinni, muidu ma telliks sealt jätkuvalt postkasti igasugu pehmeköitelisi. Ega mul polegi nüüdsel ajal enam mingit aega lugemiseks, õhtul enne uinumist mõne lehekülje ainult jaksan.

Lugesin ükskord Rapla kodus kokku, et mul oli seal umbes 2000 raamatut. See siis koos Loomingu Raamatukogu väljaannetega, mis mul oli mitu aastat tellitud. Nooruses ikka hirmus palju ostsin neid kokku, millalgi enne lapsi läks mu palk aint kohvi ja raamatute peale ja tollal võisin ka hommikuni lugeda, mis sellest, et vara oli vaja ärgata. Nüüd nad siis tolmuvad seal, aga ära likvideerida ka ei taha, sest jube mõnus on võtta oma riiulist just selline raamat, mille järele isu on. Mul on tegelt nii palju häid asju siin, et jätkub terveks eluks. Mul on ka imeline oskus unustada, mistõttu mõnda raamatut olen lugenud neli-viis korda otsast lõpuni (Triumfikaart näiteks).

Viimase aja lõbustustest veel nii palju, et mees hankis omale suurema munagrilli. Eile pimedas pakkis selle lahti, ma tegin salaja aknast pilti. Hull vihm oli.

Sellise mitme päeva laarungi küpsetas:

Täna oleme peamiselt õppinud ja töötanud ehk et kumbki on ajanud oma ülikooli asju. Aga nüüd me läheme sõpradega välja.

Kaitstud: Detsember lippab

detsember 8th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Üks novembripostitus ikka ka

november 17th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Järjekordne heietus

oktoober 27th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Lihtsalt heietan

oktoober 11th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Juhtumus

oktoober 1st, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: