Mitte ainult trennijuttu

november 28th, 2023

Mina pole enam mingi trenniinimene, sest liigesed on tuksis ja kere valutab mitmest otsast. Alustuseks igaks juhuks märgin. Aga mõned vereproovid olid mul sügisesel arstilkäigul pekkis (sõna otseses mõttes), sellepärast otsustasin, et tuleb harjumuspärastele kõnniringidele lisada midagi intensiivsemat. Rääkimata sõjaohust tulenevast uute oskuste vajadusest ja füüsilise võimekuse säilitamisest, eks ole.

Kõnniringidega on neil päevil kehvasti, kui teed on hooldamata. Mõne päeva eest keerasin kodutänava otsast tagasi, sest tippides kulgemisest ei ole küll mu füüsisele miskit kasu. Nii kohutavalt libe oli. Seda olulisem on mitte jätta tegemata sõudmistrenni, seda püüan harrastada vähemalt kolm korda nädalas.

Tavaline hommik näeb mul välja selline, et teen kiire kõnni, olenevalt päevast kas viis-kuus või kaheksa-üheksa kilti ja peale seda tõmban sõudeergomeetrit 30 minutit. Sõudmise ajaks panen telekast mingi saate käima, sest muidu on jube igav.

Sel sügisel lisandus mu liigutamistrennidele ka laskmistrenn (mis mõnikord on pikutamistrenn, hahaa, kui lamades püssi lasen). Käime nüüd iga nädal Mrt-ga kohalikus tiirus paugutamas. Algul mõtlesime, et käime lihtsalt Glocki treenimas, et siis kasutame oma moona ja kohalikule malevale kulu ei tee. See trenniaeg on tegelikult meie NKK aeg ja ma toetajaliikmena võin seal täitsa legaalselt käia laskmas ükskõik mida seal parajasti pakutakse. Mehe nn kodutiir on hoopiski Männikul, kus ta ka iga nädal käib, sest kuulub küberisse mitte kodukoha malevasse. Kujunes aga nii, et kuna alailma on tiirus mitu rada vabad ja trenni ajal kohal kaks-kolm treenerit, hakkasime ka professionaalset juhendamist saama ja läksime (vbla ajutiselt) sportrelvadele üle.

Olen nüüdseks harjutanud erinevaid tulirelvi, lisaks Glockile sain kord töökaaslastega laskepäeval käies proovida ka Waltherit, mis mulle Glockist palju käepärasem oli. Treenerite juhendamisel harjutan viimastel nädalatel vaheldumisi sportpüssi ja sportpüstolit. Sportpüstol on mu jaoks kõige raskem, sest seda tuleb hoida ühe käega – mul kirp ikka kogu aeg tudiseb ja kuigi lehte ma lasen, siis musta ossa lähevad vaid üksikud paugud. Ja üleüldse on mul püstoli tulemused lollakalt mööda lehte laiali, no ei suuda täpselt sihtida. Sportpüssiga läheb mul see-eest täitsa hästi, aga eile pidin püstolit laskma sellepärast, et olin eelmises trennis suutnud parema käe küünarnuki katki hõõruda. Ma seda alles kodus märkasin, et nii juhtus ja kuna küünarnuki peal on kärn ja käsi veits valus, et taha sellele veel toetuda.

Siin pilt ühest esimesest trennist, kus ma lasen Glocki:

Püstoli käsitsemisel olen veel üsna koba. Kuna mul on liigestega jama ja sõrmed kõverad, lisaks paiknevad deformatsioonide tõttu pöidlad veist vales kohas, justkui liiga peopesas, siis ei saa ma hoida püstolit päris nii nagu peaks. Sportpüstolit saan isegi paremini hoida kui Glocki aga eile näiteks tahtis treener anda mulle proovimiseks õhkrelva, ägeda puust kabaga püstolit, aga seda mul ei oleks õnnestunud lasta mitte kuidagi – mu nimetissõrm ei ulatunud püstoli päästikuni. Täitsa haige ikka, sõna otseses mõttes, sest sõrmed mitte ei ole ainult kõverad, vaid need jäävad kõverdudes ka lühemaks ja niigi väike labakäsi veelgi väiksemaks. Oleksin saanud õhkrelva lasta ainult keskmise sõrmega, sest see ulatus päästikule, aga nii ei tehta ju. Jäi ära. Lasin eile jälle sportpüstolit ja sellega mul kahjuks veel eduelamusi ei ole.

Näitan üle-eelmise trenni lehte, sportpüssiga harjutasin:

Viimane seeria on kinni kleepimata. Need keskmised paugud tulid peale seda, kui olin sihikut reguleerinud. Päris hästi pole pildist aru saada, aga neid katmata pauke on tegelikult kokku kümme – osad on väga lähestikku, peaaegu kattuvad. Algaja kohta mu meelest ikka täitsa hästi, eriti arvestades seda, et märklaud on tilluke, see kõige pisem, asub 50 meetri peal ja ma näen seda ainult kui mingit väikest udust laiku kuskil kaugustes. Treenerilt sain igatahes kiita oma soorituse eest.

Lasin eelmisel pildil oleva seeria sama relvaga, mida Mrt siin pildil pruugib:

Pildilt saab veits aimu, kui kaugel märklaud on – sirgelt väljendudes sittemittegi ei näe ju. Mees kasutab püssi lastes ka spetsjakki ja rihma. Need laskurite jakid ja eriti püksid on jummala naljakad, sest on nii jäigad, et näiteks pükste kasutajad liiguvad sirgete jalgadega – vorm jalgu põlvest kõverdada ei lase. Kui on vaja põlvelt lasta, siis nad teevad pükstel lukud lahti.

Lasketrennid on eriti luksuslikud selle poolest, et enamasti on meil kas üks treener kahe peale või lausa kaks treenerit korraga. Üks meie treeneritest tuli paari aasta eest Eesti meistriks, vot sellise tasemega inimesed on siin.

Minul relvaluba veel ei ole, aga võtsin selle plaani, sest tahaks endale veidi väiksemat Glocki osta, mis mu käega paremini sobib. Ära üldse küsi, milleks meile relvad ja lasketrenn. Siililegi on selge, et tuleb olla valmis, sest ega tiblad meid rahule ei jäta. Kui mehed lähevad sõdima, peavad naised ennast kodus kuidagi kaitsma. Seda ei oska keegi ennustada, kui kaua meile veel rahuaega antud on – algul arvati, et neli aastat, nüüd räägitakse kuuest.

Kummaline, et inimene ikkagi harjub nii paljuga. Kui Ukrainas sõda algas ja oht Eestile muutus iga kuuga aina reaalsemaks, olin alguses jubedamal kombel masendunud. Kõigepealt sa ei usu, et keegi üldse veel tänapäeval Eestit rünnata võiks, siis hakkad uskuma ja õudus tuleb peale. Väga raske oli leppida teadmisega, et üle 30 aasta vabadust ei tähendagi vbla igavesti vabadust. Varsti on selle sõja algusest kaks aastat täis ja juba ma hakkan leppima teadmisega, et meie eluajal jõuab vbla sõda ka Eestisse. Sadu kordi olen mõelnud, et ei tea, kus ma siis olen, mida siis teen, kuidas ennast kaitsen. Eks ma olen siis tööl ilmselt, kus mujal. Aga ma ei kavatse niisama passida ja loota, et mehed mind kaitsevad, sest sõja puhkedes mehed vaevalt üldse kodus on. Masendus teadmisest, et me ilus elu võib lõppeda hetkega, läheb kröömikese võrra väiksemaks, kui asud tegutsema. Sellepärast siis ka need lasketrennid lisaks muule väljaõppele, mida KL pakub.

Müstikat

november 21st, 2023

Hakkasin eile lõuna ajal Raplasse sõitma, tagurdasin auto aiast välja, panin värava kinni, istusin rooli taha ja kirjutasin Mrt-le telefonis sõnumi, et hakkan tulema. Ta oli kolledžis, pidin ta sealt peale võtma. Sel hetkel, kui telefoni käest panema hakkasin, tegi auto sellise trill-trilli nagu ta alati teeb, kui hakkab kellelegi helistama ja ekraanile ilmus sõna EMA. Me ema suri aastal 2006, aga millegipärast on mul tema telefoninumber telefonis alles. Vaatasin siis kohe järele, et kas tõesti kogemata valisin ema numbri, aga telefon ei olnud sellist valikut teinud, ei väljaminevate ega sissetulevate kõnede loetelus ema numbrit polnud. Ainult auto pani segast.

Mul on sama asi juhtunud ka ükskord varem, umbes viis aastat tagasi, kui mu elu juhuslikult vahepeal hernes polnud. Tookord tahtsin mõelda nii, et ema andis endast märku, et olla mulle toeks. Mis on jabur muidugi, ma tean.

Eile kinkisin me Rapla maja Kmr-ile. See oli väga pikalt kaalutud otsus. Maja läks lapsele selle tingimusega, et ema ja isa võivad seal elu lõpuni sees elada. See on päris suur koormis ja ega me sinna enam tagasi ei koli, aga nii igaks juhuks, et ei tekiks kiusatust kodu võõrastele müüa, me selle punkti lepingusse panime. Ja sellepärast ka, et mis iganes meiega juhtub või meie ülejäänud kinnisvaraga, et oleks meil siis igakülgne õigus koju tagasi kolida.

Olen olnud me Rapla kodu omanik 25 aastat ja muidugi ma mõtlesin maja ära kinkides ka sellele, et ei tea, kas emal olid ka mõned siseheitlused seoses kodust loobumisega. Mul olid küll väga pikalt, olen seda otsust kaalunud aastaid. Aga me kogume ju maa peal mammonat nagunii ainult selleks, et see lastele jätta ja miks siis mitte anda oma vara neile ära juba eluajal. Inimesel ei ole vaja kolme kodu. Mu kahtlemine polnud üldse raha pärast või et oma vara lambist kolmandiku võrra vähendasin, vaid emotsionaalse seotuse pärast, mu 60 aastat on seal majas möödunud, kõik need mälestused ja. Nõme tegelt, sest ega ma ei jäänud ju kodust ilma, me väike poeg elab seal edasi ja loob oma perekonna.

Aga jah, see auto värk enne notarisse sõitu, see oli tõeline uhhuu-värk. Vahel juhtub asju, mida ei ole võimalik seletada.

Olmetüütused

november 14th, 2023

Terve suvi ja sügis on meil siin verandaga majas möödunud masinate mürina, tolmupilvede ja sopa saatel. Ehitatakse sadevee äravoolu, mille üks haru algab meie maja juurest ja kõik see trass kulgeb mööda merepoolseid tänavaid tagalahte rajatud suurde lompi. Vist eelmisel või üle-eelmisel nädalal jõudis kaevamine viimaks ka meie väikesesse tänavasse. Suure värava esine on üles kaevatud, seal on megasügav kraav. Õnneks elame ristmikul ja teise tänava jalgväravast pääseme koju. Aga autod pargivad meil juba pikemat aega hoopiski krahviaia servas uues linna parklas. Täna vahetas mees sealsamas ka oma auto rattaid, sai talverehvid alla. Ja mina käisin seal kõrval Vee tänaval vetsus, sest meil polnud jälle kodus vett.

Rämedalt on ära tüüdanud see, et nüüdseks juba nädala jagu päevi on olnud sellised, et hommikul võetakse vesi ära ja tagasi antakse mitmeid tunde hiljem. Eile oli mingi hetk ära ka elekter, sest töömehed suutsid kaabli katki teha.

Ainult ühel korral on töömees tulnud hoiatama, et keeravad vee kinni. See oli eile. Ütles, et paariks tunniks. Ma töötasin kodus ja kui vesi oli ära olnud juba viis tundi, läksin viimaks uurima, et mis värk on. Töömees vabandas, et unustas lahti keerata ja et just praegu andis vee tagasi. Tulin siis tuppa – kraanist ei tulnud isegi sooja õhku mitte, veest rääkimata. Hakkasin tagasi minema sinna sopaaugutänavasse, et ütlen tüübile ja… käisin köögiakna all täiega käna. Kloksid on vihmaga jube libedad ja ma lihtsalt kukkusin perseli nii, et pmst panin ühe külje maha ja alles õhtul avastasin, et vasak põlv on täiega marraskil. Tulin tuppa tagasi, käed porised, mantel ja teksad sopased, aga kraanist ju vett ei tulnud, et saaks käsi pesta. Mul oli õnneks üks mollitäis kogutud ja võtsin siis sealt tilgakese, et käed puhtaks teha. Endal oli mul täiega nutt kurgus, nii kuramuse abitu tunne oli, et mul ei ole oma olme üle enam mingit kontrolli. Arutlesin omaette, et noh, muti, ega sa ei hakka nüüd nutma selle tühja asja pärast? Kas nii vilets stressitaluvus ongi? Mkm. Ei pillinud.

Kooserdasin siis vähe ohutumate jalanõudega porikraavitänavasse tagasi, aga mehed olid kaugel tänava otsas, minu ja nende vahel askeldas üks kopp ja igal pool oli kas kraav või liivahunnik, mitte kuskilt läbi ei pääsenud. Üks poiss oli kopa juures, läbi masinamüra kisasin talle, et vett ei ole. See siis läks ütles edasi tollele tüübile, kes enda sõnul juba keeras vee lahti.

Täna oli olukord pmst sama. Tegin hommikul vara kimaga oma sõudmistrenni ära, et jõuaks enne pesus käia, kui mehed tööle tulevad ja vee ära võtavad. Vesi võeti ära veidi hiljem, aga õhtul, kui juba seitse tundi polnud kraanis vett olnud, lõpetasin tööpäeva ja läksin välja kõndima. Vee-keeraja-vend oli õnneks me maja juures ristmikul ja sain tal sabast kinni. Ta ei teadnud, millal saab vee tagasi anda. Usutlesin, et vaata, et sa enne töölt ära ei lähe kui vee tagasi annad. Viskasin veel nalja, et muidu ma hakkan sulle öösel helistama, anna oma number. Tüüp kusjuures andiski. Mul on nüüd telefonis Magnus Kaevaja telefoninumber, hahaa. Kohe palju turvalisem hakkas.

Küsisin muuhulgas, et mis see tähtaeg neil on, kui kogu trass peab valmis olema. Sain teada suurepärase fakti, et tegelt peaks homme juba hakatama asfalteerima. Asfaldimasinad on juba kohal ka seal kuskil mere pool. Aga meie tänaval alles trassi ehitamine käib, praegu vist viimaks on suurem sonkimine lõppenud ja ajavad kraavi kinni või midagi. Kell on juba kümme, see tööpäev ei paistagi lõppevat. Ei tea kas täna üldse magama saangi minna, sest selle kohutava mürina ja paugutamise saatel pole võimalik uinuda. Päeval, kui laua taga töötan, väriseb vahepeal maja nii tugevalt, et täitsa hirm hakkab, et kas pudeneb sel onnil midagi küljest.

Ei tea, kas nad tõesti kavatsevad täna öösel kogu tee laiuse kraavi liiva täis vedada, siin meie pool otsas on naabritädi maja (ja tal on pikk maja!) ikka veel nagu kuristiku serval. Õudselt tüütu on see kõik.

Mis meil siin siis veel uudist? Jalutamas käies nägin rebast krahviaiast mere poole jooksmas. Me väike hulkurkass on jälle kadunud, ei tea, kas rebane pistis nahka või?

Et vähe helgemalt lõpetada, laon siia mõned pildid me nädalavahetusest – olime Tartus Kaitseliidu sünnipäevapeol, Vanemuises. Oli väga äge kontsert-etendus. Ööbisime oma lemmikus Pallases muidugi, kuigi juhtus see, mida meil tolles hotellis veel varem ette pole tulnud – me kõrvaltoas panid mingid vennad pool ööd pidu ja lärm ei lasknud meil uinuda.

Peol poseeritud pilte veel pole, aga mõned klõpsud tegime ise ka.

Järgmine pilt on tehtud AK kaadri taga – uus KL ülem andis ERR-ile intekat ja me istusime seal samas väikses ruumis sel ajal. Kuna oli otseülekanne, siis püsisime vagusi ega sõelunud kohvilaua vahet, muidu oleksime telkusse roninud.

Tegime kindraliga ka ühe selfi, aga seda ei ole vist viisakas avalikult levitada. Ilus pilt tuli 🙂

Pühapäeval imetlesime Tartu vanalinna, kus paistsid olevat suvi ja sügis korraga – roosid õitsesid, puud olid alles kollased ja äride akendel õilmitsesid lopsakad suvelilled.

Sellise positiivse noodiga nüüd lõpetan ja kobin magama. Kell on peaaegu öö ja õnneks saabus hetk tagasi me agulisse vaikus – töömehed läksid puhkama.

Pärna menetlemine

november 5th, 2023

Mees “hakkis” maha langenud pärnapuu oksteks ja pakkudeks, tegime lõket, koristasin kuuri katusealust ja ladusin puid, tassisin oksi lõkkesse ja kütsin sauna. Suutsin oksi vedades koduõuel maha kõmpida üle viie kilomeetri. Pärast olid kõik “lihad” nii valusad et. Meil mõlemal on igatahes toss nii väljas, et ei viitsinudki enam õhtuks uuesti sauna kütta, sest lõuna ajal juba sain. Me oma tööpäevaga alustasime enne kella kaheksat hommikul. Muidu üldiselt, kui suvilas olen, ei raatsi ma ainsatki õhtut ilma leilita olla.

Vana pärna latv on üleni paksu samblikku täis. Õhk on meil siin väga puhas, ega muidu seda massiliselt ei kasvaks siin.

Puutüvi sai enamus pakkudeks, aga ära vedada neid kuuri juurde ei jõudnudki. Kõiki oksi ka põletada ei jõudnud, mistõttu on keset õue meil hetkel paras läbu. Pidime jõudma linna ehituspoodi valvekaamerale tarvikuid ostma, sellepärast jäi töö pooleli, aga ega me poleks enam väga rohkem jaksanud ka. Arutasime, et ei ole kered meil ikka enam need, mis noorest peast, sest miski viis-kuus tundi müttamist väsitab nüüdsel ajal jubetumalt ära.

Täna oli lihtsalt imeline ilm, päikeseline ja soe, täielik vastand eilsele hullule tormile. Imestan, et praam üldse sõitis, sest meri peksis seda keset väina jubedal kombel. Mul isegi väike hirm tekkis, et ei tea, kas mehed ikka jagavad piisavalt matsu ega ole äkki liiga optimistlikult sadamast välja sõitnud. Liiga kiiresti sõitsid nad küll, sest peale ühte suuremat pauku tõmbas praam viimaks hoo maha ja keeras vööri vastu lainet. Täna oli siis mitte vaikus enne tormi, vaid vaikus pärast tormi – täiesti tuuletu.

Linna sõites nägime lähedalt kahte merikotkast, no on ikka suured ja võimsad linnud, niisukesed uhked nagu. Muidu üldiselt toimus me maja juures rannamaanteel ja üldse igal pool teede ääres jaht, kõik kohad olid püssidega mehi täis, üks seisis pmst meie väravas. Vist sigu kütivad ja ma alati imestan, et maaomanikke ei teavitata jahist, sest ei saa me ju sel ajal oma metsa minna ega midagi. Meil on palju tuulemurdu ja kui poleks õuel pärnaga sehkendamist olnud, oleksime ilmselt metsa koristanud. Päris meie metsas nad seekord ei paugutanud, aga loomi ajasid sealt läbi küll. Mul on mitmel korral jäänud jahimeeste pärast ka seenele minemata, sest ootamatult on kõik me küla metsad püssimehi täis.

Meil õue all on ikka veel lehterkukeseeni, aga mu seenenorm on tänavuseks igatahes täis. Nädal tagasi pildistasin maja ees miskeid ägedaid suuri seeni, mille nime ma ei tea. Tänagi on need veel püsti.

Pildilt ei saa hästi aru, kui suured need seened on, aga no umbes suurema puraviku mõõtu. Lisaks nendele tossuka moodi hiiglastele kasvab õuel jälle ka valge helvell, üks hirmus mürgine seen.

Loodust on siin nii palju, et on kohe. Iga kord, kui uksest õue astun, imestan rohke värske õhu üle. Siin on eriti kerge hingata.

EDIT: Mrt tuttav küberinimene küsis, kas jahimehed passisid tõesti meie väravas ja ütles, et kütid ei tohi majadele lähemal olla kui 200 meetrit. Noh, palju õnne meile, see polnud sugugi esimene kord, kui püssimehed me ukse all jahti pidasid.

Muutused

november 4th, 2023

Kui endale 2005. aastal Saaremaale maatükki otsisime, siis imponeeris Mrt-le me praegune suvilakoht kohe just sellepärast, et siin õuel kasvavad kaks hiigelsuurt vana pärna. Need pärnapuud on mitmeharulised, tõeliselt jämedad ja näinud siin igasuguseid päevi. Peaaegu. Või nüüd siis igatahes on üks neist puudest näinud igasugust. Kui eelmisel nädalavahetusel peale järjekordset tormist ilma suvemajja saabusime, tervitas meid seni kolmeharulisena elanud pärnapuu kahe püstise ja ühe murdunud haruga. Võib vaid kujutleda, millise mütsuga see palk alla sadas. Natuke on ka õunapuud kahjustada saanud, sest pärn sadas neile otsa.

Puu seest tuli välja üks vana töökinnas.

Nüüd meid ootab ees suurem küttepuude tegu otse koduõuel. Ma küll ei kujuta hästi ette, kuidas nii jämedat palki tükeldatakse üldse. Eks proovime. Mrt arvab, et teised harud võivad edasi kesta kuni torm needki maha murrab. Ei tundu, et puud oleksid hoonete poole, mistõttu ega nende langemist ilmselt kartma ei pea.

Jääb ainult rõõmustada selle üle, et meil siin sekvoiad ei kasva.

Olen ikka mõelnud, et meil võiks olla siin üleval lagedama peal üks päris maja. Veranda ja terrassiga, kuhu paistab õhtupäike. Mees ka muudkui unistab sellest, et ehitaks ühe normaalse suure maja täitsa nullist, sest eks ole ju seda ehitamise asja kõiksugu putkade ja hurtsikute peal harjutatud küllalt. Aga ma olen ka mõelnud, et kui ehitamine tõesti ükskord päriselt päevakorda tulema peaks, siis enne peame vanad ohtlikuks muutunud pärnad maha võtma. Nüüd üks neist alustas ise alla tulemist. Nagu mingi märk, hahaa.

Ärge muretsege, ei ole me päris lolliks läinud. Lähim suur ehitusplaan on hoopiski Haapsalu maja katus, fassaadi soojustamine ja laudis. Ja siis on vaja veel veranda remontida ja pööningule tuba ehitada ja katusealune rõdu ja… Plank ümber maja ja normaalselt lahtikäiv värav ja… Nii umbes miljon asja.

Rapla majaga tegeleb õnneks me väike poeg. Sel nädalal ta soojustas alumise korruse vana esikut (sodi seinast välja, vill asemele, uksekoht kinni). Endine majaesine välisuks on nüüd väljastpoolt ainult butafooria, sein on kinni ehitatud. Majaesiseks tuleb lugeda nüüd see, kust saab aeda ja autode parkimiskohale terrassi kaudu.

Nüüd on siis see koht, kust aastaid kõige rohkem külma on majja tunginud, ka likvideeritud. Seina seest tuli välja me isa ehituspliiats. Onu Urmas arvas, et see on aastast 1968, aga kui järele mõelda, siis see pole nagu võimalik, sest maja ehitati ju ligi kümme aastat varem.

Uus sissekäik koos koridoriga on Kmr-il valmis tegelt juba mõnda aega. On lihtsalt imetlusväärne, et sel mehikesel ikka ka on käed otsas niiöelda. Onu Urmas teda seal muidugi aeg-ajalt abistab, kui juhtub Norrast kodus käima. Tegelt ta mingi onu muidugi ei ole, on Kmr-i daami isa, aga nii me teda kutsume.

Mõtlen vahel, et lastega on meil igatahes vedanud. Kõik nad on meil siuksed kõvad asjapulgad, ei ole kukkunud ei suu ega käe peale, st kui ikka vaja midagi ehitada või remontida, siis saab tehtud. Vbla kui emad ja isad on olnud kestvalt ehitava eluviisiga (hahaa, onju!) ja lastele ka ikka haamrid ja muud riistad varakult pihku pistetud, siis ega neist mingid siidinäpud kasvada saanudki.

P.S. Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, et Kmr ja tema daam alustasid sel sügisel magistriõpinguid? Kmr oma tehnikaülikoolis ikka ja ta on seal ka juba kaasõppejõuks haaratud ühes aines, saab palka ja puha. Ega need käbid ikka jah tõesti ei kuku…

Tempo

oktoober 17th, 2023

Täna hommikul avasin esimest korda silmad kell viis ja mõtlesin, et kui ainult natuke veel pikutan ja nii vara ärkan, jõuan enne tööpäeva algust pika ringi kõndida ja sõudeergomeetrit sikutada. Teist korda avasin silmad kell 7:50. Tahan enamasti alustada tööga kell kaheksa, nii ma siis jõingi oma hommikukohvi mitte diivaninurgas lehti lugedes, vaid tööarvutis kirjadele vastates.

Üle hulga aja tunnen, et olen päriselt puhanud. Eilse seisuga olin ühte jutti töötanud kaheksa päeva ja tundsin nagu oleks pea ja terve kere vatti täis topitud. Ehk et eelmisel nädalal mul polnudki üldse puhkepäevi, sest esmaspäevast kolmapäevani tegin oma põhitööd, neljapäeval käisin KVA-s seminaril, reedel ja laupäeval tegin kolledži tööd ja pühapäeval olin abiks ühe õppuse lõpetamisel. Esmaspäeval mõistagi alustasin tavalist töönädalat ja õhtul kukkusin vara magama, sest toss oli täiega väljas. Kui nüüd järele mõelda, siis täna öösel magasin peaaegu 10 tundi.

Mrt lendas juba ööl vastu pühapäeva Kreekasse lähetusse, tagasi tuleb alles reedel. Tal on üks projekt käsil koos türklaste ja kreeklastega. Nii ta siis saadabki muudkui pilte Thessalonikist, mingist imelikust katkisest kivisest linnast, kus korrusmajade vahel on vanad varemed, vaheldumisi laimipuude, hulkuvate kasside ja roosipõõsastega. Mul nii pikalt üksi kodus olla on täitsa imelik, juba hakkasingi iseendaga rääkima.

Oot, ma näitan mõnda Kreeka pilti. Esimesel päeval oli tal seal ilm kuum, hiljem tavaline meie suve laadne, aga tundub siiski nii mõnus, et võiks isegi sinna ühe reisi teha. Hinnad on Kreekas nii madalad, et kujutan ette, miuke šokk võis olla kreeklastel Haapsalus käies välja sööma minna, sest no mõne hinna vahe on tõesti mitmekordne.

Okei, siinkohal on sobilik vahetada kanalit 😀

Jagan nats viimase aja sündmusi ka. Tartus käisime, kõigepealt aasta õpetaja galal ja siis sattus meil üks sõit samale päevale – mees käis TÜ kliinikumis arsti juures ja mina õppevara seminaril. Galale ma oleks napikalt läinud patsidega, sest selline on nagu rohkem see päris mina, aga saatsin muudkui lastele pilte, et kas nii või nii ja kas need kingad või teised ja viimaks valisin ikkagi kõige ebamugavama variandi lihtsalt sellepärast, et oleks viisakas. Vananemine pole mingi lihtne, noorel inimesel on palju iizim ilus olla.

Mõnikord vbla peaksin siiski ka juuksuris käima.

Minu meelest on eriti tore see, et mitte ülikool ei esitanud meest aasta õppejõu kandidaadiks, vaid kahe kursuse tudengid tegid seda. Kuna Mrt ei oska mitte ainsatki asja poole vinnaga teha, vaid pühendub 120 prossa kõigele, mida ette võtab, siis oli seegi tunnustus tal täiega välja teenitud. Ta ei oskagi kehvemini.

Galal oli tore, kohtusime mõnede tuttavate inimestega ja eraldi tasub ära märkida see, kui hästi seal õpse toideti. No päriselt, hämmastavalt hea catering oli tellitud. Eriti hurmavad olid mustad juustupallid – väljast süsimustad ja sees pehme cheddar. Kala pakuti vähemalt viis erinevat liiki, isegi siig oli laual.

Sel korral oli meil Tartus rohkem aega, jõudsime ka pubisse.

Tartust tulles põikasime Mukri rabasse, kus oli kolledži kolleegidega väike matka laadne ettevõtmine. Kuna ilm oli räigelt külm ja vihmane, mul ainsana polnud jalas ka mitte kummikud ega veekindlad saapad, sest ma ei saa ju pikalt kinnise jalanõuga olla, siis pöörasime poolelt rajalt tagasi ja sõitsime koju. Rabas lirtsus täiega ja kui mulle hakkas probleeme valmistama suurtest lompidest läbi minemine, otsustasime Mrt-ga edasi mitte minna. Aga enne algust tegime pilti tütre klassivennaga, kelle raamatu seal ka enne matka algust kingiks saime.

Siis vahepeal ma korjasin natuke koduaiast saaki. Levkoid, muide, õitsevad tänaseni vaatamata sellele, et vähemalt üks öökülm on juba ka Haapsalust üle käinud. Toon neid pidevalt tuppa vaasi, lõhna pärast. Mu absoluutsed lemmikud. Korjasin neilt isegi seemneid, et saaks sama sordiga järgmisel aastal jätkata.

Kurgid kasvasid vaatamata sellele, et ma ei taibanud neid kasta ja pealegi hoidsime kasvuhoone ukse lahti nii päeval kui ööl, et kass saaks sinna magama ja sööma minna. Alles paar päeva tagasi panin kasvuka kinni, sest see hulkur kassimamma, kes oma pojaga meile kolis, on kadunud. Kahtlustan, et tal siiski on kodu olemas, sest viimane nädal, kui ta veel siin oli, ta meie juures isegi ei söönud, ainult magamas käis. Igatahes on selleks korraks kassimure päevakorrast maas ja kasvuhoonetki kasutas viimati ainult naabrinaise el cato. Ta armastab päikselistel päevadel me kasvuhoones mõnulemas käia.

Vahepeal me käime lasketrennis. Kuna saame nüüd ka Haapsalu tiirus käia, läksin minagi tulirelva pruukima, muidu mees käib enamasti Männikul. Aga ma olen selle püstoliga, mis pildil, hullult koba. Walteriga sain teinekord palju paremini hakkama, sest sihtida oli lihtsam ja relv oli kergem. Pean hulganisti kuiva trenni tegema enne, kui tiiru tagasi lähen. Mulle tegelt lasketrenn eriti ei meeldi, aga olukorda arvestades tunnen, et pean selle asja selgeks saama.

Kui juba laskmiseks läks, siis siin üks kena sõdurilõuna pilt. Meil oli terve nädal Kotkalennu õppus, kus toideti mehiselt.

Ja siin olen ma õppuse lõpurivistusel pealikuga kursuse märke jagamas:

Jummala hea, et taipasin talvemantli selga panna. Õnneks jäi rivistuse ajaks vihm järele, muidu terve päev viskas selliseid sahmakaid, et meestel, kes väljas toimetasid, polnud vist ainsatki kuiva kohta. Kui õppuse esimesel päeval hõljusid meil mõisas veel meeste parfüümipilved, siis viimasel päeval lõhnas terve maja märja sügisese sambla järele.

Siin üks rivistuseks valmistumise pilt ka, siis veel vihma sadas.

Nüüd läks dokumenteerimine ajaliselt sassi. Järgmine pilt on tehtud Tartus selle kebabi koha aknast, kuhu neljapäeval Mrt-ga lõunale läksime. Valisime selle, sest mul polnud eriti palju aega, hea lihtne oli akadeemiast üle tee lipata.

Ja veel viimane pilt ühest neist õhtutest, kui me ei viitsi kodus süüa teha. Seekord Hermanis.

Noh, saidki nüüd kirja mu puder ja kapsad.

Kappame

oktoober 5th, 2023

Nüüd on siis jälle nii, et hullult palju asju on kogu aeg teha ja kõik päevad on ära organiseeritud, kaasaarvatud nädalavahetustel. Mul on õnneks nii, et olenevalt kolledži töögraafikust on üks nädal pingeline ja teine peaaegu lebo. Eelmine nädal oli just see kõige tihedam, loengud olid nii reedel kui laupäeval ja seekord olid need kuidagi eriti väsitavad. Kas väsitav või mitte oleneb enamasti õppegrupist. Mõni tudeng käitub läbivalt nii, et ma õppejõuna ei saa ennast sekundikski lõdvaks lasta. Aga noh, eks ma siis tunnen ise ka kogu aeg, et arenen mühinal. Õpetamise töö sunnib kestvalt õppima, ilma juurde õppimata ei ole lihtsalt võimalik seda tööd teha.

Ja eks ma ju sellepärast seda tööd teengi. Raha pärast ka muidugi.

Ükspäev mõtlesin kõva häälega, et mis oleks, kui püsiksin ainult oma põhitöökohal, kus saaksin töötada ka täiskohaga, kui vaid sooviksin. Iga kord, kui plusse ja miinuseid kaaluma hakkan, jõuan järeldusele, et kaks töökohta on ikka kõige parem (ja mees ka ütleb seda). Ühega puhkan teisest, mõlemad on piisavalt huvitavad tööd ja väljakutseid pakkuvad. Lisaks veel see, et alati jääb võimalus pill nurka visata, kui ükskõik kumb töökoht äkki talumatuks muutub, st kui sedavõrd üle viskab, et enam ei taha, saab siis teisega neist jätkata. Sellist olukorda, muidugi, ma loodan, et iialgi ei tule. Aga mine sa tea. Enamasti ma ikkagi mõtlen, et mul on hullult vedanud nende töökohtadega siiski.

Mehel käib peaaegu samasugune triangel, kuigi töökohti on tal üks. Eile lõppes tal üks mitmenädalane WP koolitus, mida tegi täiega vastu tahtmist lihtsalt sellepärast, et tellitud õpetaja hüppas alt ära. Lõppkokkuvõttes läks siiski hästi ja ta sai hakkama, eesmärgid täidetud kui peenemalt väljenduda. Vbla oli isegi natuke tore, sest sinna gruppi sattus õppima üks me vana tuttav tihedamast suvilaperioodist. Eesti on ikka nii tilluke et.

Mees oleks pidanud eile õhtul olema aasta õpetaja piduüritusel, sellel kohalikul, sest oli Läänemaalt esitatud aasta õppejõu kandidaadiks. Juhtus nii, et ta vist unustati ära 😀 Ministeerium oli mehele tänukirja saatnud otse kolledžisse ja siis need kohaliku sihtasutuse inimesed vist arvasid, et ei ole vaja sellist nominenti maakondlikku pidusse kutsuda. Mehel endal on sellest muidugi täiesti poogen, aga ta ülemus on juhtumusest hullult häiritud. Võibolla see juhtus sellepärast, et Läänemaal ei ole varem keegi õppejõu kategoorias esitatud ja jäi see ühik kuidagi kahe silma vahele (mehe esitasid sinna kahe kursuse tudengid ühiselt). Ma arvasin, et Mrt oli vbla esitatud otse HM-ile ja tema kandidatuur ei käinudki kohalikust MTÜ-st läbi. No vot ei tea, samas üritus on üks, kõigepealt kandideeritakse ju oma piirkonnas ja alles siis üle Eesti. Igatahes on mees (koos kaaslasega!) kutsutud Tartusse pidulikule aasta õpetaja galale ja sinna me igatahes veame ennast täies ehtes kohale 😀

A ma seda koos kaaslasega kutsumist siin irvitasin, et nii juhtus ilmselt seetõttu, et Haapsalu on Tartust jube kaugel ja korraldajad arvavad, et kesse ikka nii kaugelt ääremaalt üksinda tulema hakkab. Suur üllatus on see kutse kahele tõesti, sest sellistele galadele kutsutakse enamasti ainult nominendid.

Järgmisel nädalal mul vist polegi puhkepäeva (või on ainult laupäev), sest meil tuleb üks õppus. Pühapäeval lendab mees Kreekasse lähetusse, kolledžil on kreeklaste ja türklastega üks projekt pooleli.

Eelmise nädala pingelisus (või täiskuu) tegi seda, et lausa kolmel ööl läks uni paariks tunniks ära. Mul uinumisega tavaliselt probleemi pole – nii kui raamatu kinni löön, kohe kossan. Jään sügavalt magama nii umbes kaheks tunniks ja siis on klõpsti silmad lahti ja uni läinud. Ma enam ei ürita ennast vägisi magama suruda, vaid võtan telefoni ja loen sealt midagi seni, kuni uuesti nokkima hakkan. Tavaliselt kaks-kolm tundi.

Mul pole unehäireid enam ammu olnud, kannatasin nende käes viimati mitu aastat järjest siis, kui saabus menopaus. Öösiti käisid rõvedad kuumahood, mis ajasid une ära või siis ei tulnudki üldse ka õhtul uni peale. No ikka ööde kaupa olin üleval, mõni öö ei maganudki nagu üldse. See kõige karmim aeg on tänaseks ilmselt möödas, aga tasakaal siiski nii habras, et niipea, kui päeval liialt suhtlemist on või mingit sorti suuremaid elamusi, hakkan jälle keset ööd ärkama. Oletan, et vananeva naise hormonaalne tasakaal on sedavõrd paigast ära, et liigse adrenaliini või kortisooliga ei tule enam toime. Piltlikult öeldes justkui puuduks mu kehas neile hormoonidele vastumürk. Kilpnääre on mul muidugi ka pekkis, aga õnneks mitte sedavõrd, et ravimeid võtma peaks.

Tervisest rääkides… Käisin hiljuti kõiksugu proove andmas ja LDL on jälle liiga kõrge. Enne, kui arst üldse jõudis midagi ütelda selle kohta, teatasin, et statiine ma võtma ei hakka. Olen varasemate õpingute tõttu lugenud palju teadust, kõiksugu uurimusi tervise vallas ja sealt ma teen omad järeldused. Ei viitsi pikemalt kirjutada, mis järeldused need mul on, igatahes on kõrvaltoimed mu jaoks palju hullemad (üks neist peapööritus, muide, mida ma vabatahtlikult endale küll tellima ei hakka). Mu esimene valik on muuta eluviisi. See on ka tegelt raske, eriti kui peaks sisaldama kehakaalu langetamist. Aga ma tegin otsused. Eriti veel kuna veresuhkur on jälle ülemise normpiiri lähedal.

Mis ma siis otsustasin? Algul mõtlesin, et mida värki ma üldse veel muuta saaks, kui mu peamine toit on nagunii köögivili, suhkruid väldin ja liigun igapäevaselt päris hea hulga kilomeetreid. See hommikune tund kuni poolteist kiiret kõndi muidugi mu kehakaalu mitte kuidagi ei mõjuta, aga on hoidnud mu keret reipana siiski. Aga ega midagi ei muutu, kui midagi ei muuda. Nii me siis ostsime endale Decathlonist sõudeergomeetri, millega olen teinud trenni kolm korda nädalas. Ärkan nagunii enamasti kell kuus, siis joon kohvi ja lähen välja kõndima. Tööpäevade hommikutel ma üle 5-6 kilomeetri kõndida ei jõua, aga kui see tehtud, siis sikutan veel pool tundi sõudeergomeetrit otsa. Seda teen ma podcaste kuulates, muidu läheb jube nüriks.

Söömisega hakkasime jälle rangemad olema millalgi augustis. Rangus tähendab peamiselt igasuguse suhkru vältimist ja süsivesikute vähendamist. Kuna mul on probleem kolesterooliga, siis sealiha asemel sööme enamasti kana või kala. Kanafileed peamiselt ja lõhet või mida head poes on. Tundub, et peamiselt töötab mu jaoks siiski sealiha ja igasuguse liialt töödeldud valmistoidu vältimine. Ma nende asjade peale varem eriti ei mõelnud, aga nüüd olen seda muutnud ja üle väga pika aja on hakanud ka kehakaal langema. No mitte palju, üliaeglaselt, aga augusti keskpaigast siiani üle nelja kilo siiski. Lisaks passin peale, et ei tarbiks liiga palju juustu ja veini. Esimene eesmärk on kaalunumbril kaheksa eest ära saada.

Natuke tobe on see, et kui töö juures on kellegi sünnipäev (ja seda juhtub alailma), siis pean jälle ütlema, et ma torti ja kooki ei söö ja inimesed siis jälle imestavad ja ma nüüd siis vastan, et tervise pärast. Siis rohkem ei küsita ka. Mul üks töökaaslane on sarnaselt süües umbes seitsme kuuga 25 kilo alla võtnud ja ta mõtles meile hea nimetuse välja – me oleme erivajadusega 😀 Nii ütlemegi ja jätame kõik maiused meestele.

Kaaluvärgist võiksin muidugi lehekülgede viisi kirjutada. Et kui oluline see mulle on. Just tervise ja hakkamasaamise pärast. Üks mu suurimaid hirme on kaaluda vanast peast liiga palju. Et siis, kui midagi muga juhtub, keegi ei jaksa mind tõsta või et äkki olen nii paks, et ei tule enam oma hügieeniga toime. Ja et olen nii raske, et ei jaksa liikuda ja mu jalad ei pea vastu. Olen ju kõnnifriik, jubedalt meeldib pikki vahemaid käia. Liigesevalud on mul juba nagunii ja lisaks sõrmedele on hakanud deformeeruma ka varbad. Küsisin perearstilt, mida ma ise saaks teha, et derformeerumist pidurdada või et mu kilpnäärme olukord ei läheks hullemaks – nendega ei saa ma teha mitte midagi. Mitte midagi. Need asjad lihtsalt toimuvad minuga olenemata sellest, mis mu eluviis on. Aga ma saan süüa tervislikult (mis tähendab, et minule sobivalt) ja liikuda. Saan trenni teha nii, et higistan. Ehk et hüvasti saiad, koogid, küpsised ja muu suhkur. Ma tahan kvaliteetsemat elu nii kauaks kuniks on.

Kassidraama

september 21st, 2023

Meil on siin viimastel päevadel olnud kassidraama ja paistab, et see niipea ei lõpe. Üleeile tuli mees lõunale ja teatas, et meie aias on kassipoeg. Vot selline:

Kassiema oli oma pojukese siia tassinud ja ise läinud oma kassiasju ajama. Õnneks tuli kassimamma tagasi ja nägin elutoa aknast, kuidas ta oma pojukest imetab.

Siin nad nukrutsevad kahekesi:

Õhtupoole olid nad meil juba kuuri katuse all, seal teatavasti on ka terrass ja aiamööbel. Kuuris on lauavirn, selle peal soe fliis, mida naabrinaise kass vahel oma voodina kasutab. Sinna fliisi peale nad siis seadsid ennast sisse.

Vihma sadas nagu oavarrest, vastik kõle ilm oli. Terrass kõik ujus ja tänu sellele kassipoeg ilmselt ei läinud ka katuse alt uitama, kui ta mammi kuskil ära käis. Jälgisin köögiaknast, kuidas pojuke mööda aiamööblit manööverdab ja igalt poolt muudkui alla kukub. Suur mure oli südames, sest elame tiheda liiklusega tänava ääres, lisaks sõidavad meie vaiksest tänavast suured krusad, sest meil ehitatakse siin vihmavee äravoolu.

Ööseks sättis kassiema ennast koos pojukesega kuuri ööbima ja mu süda pidi lihtsalt lõhkema neid seal fliisi peal magamas nähes. Õnnetud kodutud, hirmus troostitus olukorras, igast kirpe täis ja. Kassimammi nägi ka jubedasti kurnatud välja. Pole vähimatki aimu, kas tal kodu kuskil on, igatahes kui ta poja juurest ära käis, siis iga kord lippas üle tiheda liiklusega tänava, vbla tal seal on keegi, kes toidab.

Olime dilemma ees, et kas panna kassile sööki või mitte, et kui ei pane, siis äkki lähevad koju tagasi. Aga kui ei pane ja neil polegi kodu, siis läheb mammi sööki otsima ja jätab pojukese üksinda. Ma ise läksin vara tööle, aga mees siis ikkagi enne tööle minekut pani kuuri kassikrõbuskeid.

Tegin suht spontaanselt Haapsalu FB gruppi postituse, et uurida, kas ehk neil kassidel kuskil päriselt ka kodu on. Miskit sellist infi ma ei saanud ja oletan, et pole neil mingit oma kohta. Küll aga reageeris postitusele Cats Helpi vabatahtlik, kes lubas tulla järgmisel päeval ja kassid hoiukodusse viia.

Eile siis jälgisin kaamerast, kuidas kassipüüdjad me aias toimetavad. Kassipoja said nad kohe kätte, aga mammi ennast kätte ei andnud. Terve tund nad siin üritasid igasuguste meelitustega, aga ei midagi. Viimaks jätsid nad oma söögikausi terrassile ja andsid nõu, et võiksime üritada kassimamma kasvuhoonesse meelitada ja ta sinna kinni panna, sealt teda saaks siis kergemini kätte.

Kasvuhoonesse tegin pehmest fliisist pesa, mees tõstis sinna ka joogikausi ja nüüd me siis muudkui paneme sinna toitu. Juba õhtul, kui jalutamast naasime, oli kass seal pikutamas, aga nii kui meid nägi, tegi lipet. Mrt pani siis kasvuka ukse sedasi praokile, et kass parajasti läbi mahuks, kahe kiviga fikseeris, et siis on tal väiksem ala, kust plehku panna ja ehk jõuame mingi hetk ukse kinni lükata.

Kass ööbiski kasvuhoones ja hommikuks oli kolinud terassile. Käib vahepeal kuskil ära, aga tuleb ikka kogu aeg tagasi. Eile pealelõunal ta nuttis jube haledalt elutoa akna all oma poega taga, aga selle peale mu süda siiski nii palju ei plahvata kui sellest, kui kassipoeg üksinda ilma hooleks oli. Nüüd on kassipoeg turvalises kodus, parasiitide tõrje tehtud, juba sööb hea isuga ja olgu tal ilus elu. Hulkuvad kassimammad pidavat, muide, oma pojad umbes kahekuulistena maha jätma, mistap pole mul siin haletseda midagi. Kassinaine ütles, et vabalt võib ka olla, et teised pojad ta jättis kusagile suva kohta ja selle ühega siis rändas ringi. Ega mitut poega ju korraga ei tassi. Meil on Haapsalus muidugi ka palju rebaseid, kes kasse ründavad, eriti vanalinnas.

Täna käis Cats Helpi naine uuesti siin, peamiselt küll sellepärast, et nagunii oli Haapsalus ja pidi me naabrinaise käest saama õunu. Eile naabrinaine teda õuntega kostitas, kui nad siin mässasid ja talle hirmsasti maitses me naabriaia saak. Plaan B on meil praegu, et Cats Help saaks tuua me õuele kassipüüdmispuuri, aga selle laenutamine on 100 eurot (mis on küll vist ainult tagatis). Igatahes otsustasime, et las ta olla praegu, kuna Cats Helpi vabatahtlik ei saa sel nädalal nagunii siia rohkem tulla. Me siis söödame kassile selle koha sisse kasvuhoones, las harjub ja tunneb ennast turvalisemalt. Siis ühel hetkel ehk saame ta ka kinni püüda.

Pääseb sisse küll ja isegi julgeb minna (hall tekk ka paistab nats):

Kuigi praegu, kui seda kirjutan, on kass jälle kuuri katuse all pikutamas. Päeval on kasvukas ilmselt liiga soe, täna on juhtumisi täielik suveilm.

P.S. Naabrinaine sai omale vabapidamisega kassi täpselt samamoodi, et tuli üks kassimammi siia koos tillukese pojaga. Ta tellis tookord püüdmispuuri ja lasi kassimammi steriliseerida. Seda kassi me kutsume nüüd el catoks, aga tema poeg, kes kasvas ka suureks, jäi siin samas meie tiheda liiklusega tänavas auto alla ja suri.

Veel üks P.S. Õudne kiusatus oli meil see kassipoeg omale võtta. Õnneks sai mõistus emotsioonidest võitu, sest linnas saab kassi pidada turvaliselt ainult toas, aga siit toast me tahame ju pidevalt kuskil ära käia. Liiatigi oleme me “vanavanemateks” oma laste kassidele ja veel üks loom majas võib tekitada probleeme.

Ja algaski jälle

september 3rd, 2023

Kool algas. Ma ei lähe küll 1. septembril, astrikimp peos, koolimajja, aga ikkagi mulle hirmsasti meeldib nii kooliaasta algus kui lõpp. Vahepealsetel aastatel, kui ise enam koolis ei käinud ja seal ka veel ei õpetanud, tundsin igal sügisel puudust sellest suurest elevusest ja pidulikkusest, mis esimese koolipäevaga kaasneb. Nüüd juba mitu aastat olen selle sees, enne tudengina ja siis õppejõuna. Ja see meeldib mulle ikka veel. Mingi sõltuvus vist.

Sel nädalal algasid mul kolledžis loengud, juba kahe grupiga on algus tehtud, aga kokku on mul neid jälle viis kursust. Ligi sada tudengit, kaks õppeainet. Esimesteks loenguteks valmistudes ohin alati, et kas ma olen lollakas? Miks ma pidin jälle endale selle koormuse võtma? Miks ma ei raatsi loobuda ja teha ainult oma põhitööd? Okei, lihtne vastus on, et tahaks raha saada. Aga tegelt on asi nii, et mulle hirmsasti meeldib suhelda erinevate erialade inimestega, erinevas vanuses, erinevatest Eestimaa nurkadest, põnevate töökohtadega jne. Sest raha, mida õppejõududele makstakse, on tegelt üsna hale. Ma tudengitele ütlen, et ülikoolis õpetamine on minu hobi. 😀

Mul olid loengud reedel ja laupäeval, kusjuures reedene esimene selle semestri loeng oli vastikult rabe. Mitte et ma poleks hakkama saanud, aga kursusel on mõned nõudlikud naised ja oma ajaarvestuses ma ka polnud eriti kindel. Aga laupäeval läks toredaks ja see oli niisugune loeng, mille järel ma väga mõistan, miks seda tööd teen. Tollest grupist suur osa on politseinikud, üks neist töötab ka ühes teises ülikoolis õppejõuna ja no lihtsalt hullult huvitavad inimesed, ma õpin oma üliõpilastelt aina väga palju, sellepärast kaifingi õpetamise tööd. Ma tavaliselt ütlen neile, et õpetamist ei ole olemas, on koos õppimine.

Niisiis. Ma andsin juba kevadel lubaduse, et ülikoolis jätkan ja mul algas nüüd kolmas aasta õppejõuna. Kas ma imestan? Jah! Esmaspäevast neljapäevani töötan Kaitseliidus, kus mul on kolmveerand kohta ja reedeti ja teinekord ka laupäeviti õpetan kolledžis. Ma võiksin oma põhitöökohal olla ka täiskohaga, sest tööd on ropult palju, aga ma ei taha seda endale vormistada, sest ei raatsi õppejõu tööst loobuda. See hoiab mind vormis, ma pean kogu aeg olema ärkvel, hoidma silmad ja kõrvad lahti, ei mingit unelemist ega rutiini sisse vajumist. Üks mu suurimaid hirme on hallide ajurakkude kidumine ja olen endale tekitanud illusiooni, et õpetamistöö mind sellest säästab.

Mulle meeldib, kui elu mu ümber keerleb. Olen üsna hõivatud inimene ja mu mees on veelgi hullemini hõivatud inimene, aga ma pole nõus sellega, kui keegi ütleb, et mis te rabate omale mammonat kokku. Me tööd on sellised, kus annad alati rohkem kui saad. Ma ei läinud isegi peale baaskoolituse läbimist NKK tegevliikmeks, ok, et tervise tõttu, aga ma tunnen, et oma igapäevatöös ma panustan nii jube palju riigikaitsesse, et seal veel vabatahtlikuna sebida ei ole üldse vaja. Ja ülikoolis töötamine on ka meil mõlemal ikka väga missiooniga värk. Sellised imelikud inimesed oleme. Mul väga häid väljavaateid tööalaselt enam pole ka mu vanuses, aga mees saaks kordades parema palgaga koha, kui ta vaid tahaks, aga mis parata, kui inimesele meeldib ülikoolis töötada. 😀 Meeldib näha, kuidas asjad paremuse poole liiguvad, kuidas tudengite tulemused paranevad, kuidas lõpetajaid on aina enam ja. Vot. Eks siis sellepärast rabamegi siin edasi.

Praegu meil on käsil pikk nädalavahetus. On idekas pikendada nädalavahetust sedasi, et jääd ka töönädala esimesteks päevadeks suvilasse. Kui nagunii teed kaugtööd ja jõllitad päevad läbi arvuti ekraani, ei ole mingit vahet, kust seda teed. Nii me siis ei hakanudki pühapäeva õhtul kalli autopiletiga saarelt minema sõitma, vaid viskasime aga mõnuga saunas leili ja eks siis edaspidi paista, millal minema viitsime minna.

Tänane päev on olnud puhkepäevana idekas. Peale pikka hommikukohvi kõndisime 7-kilomeetrise mereääreringi ja peale väikest lõunapausi veeresime seenemetsa kukekaid kokku kühveldama. Metsas on seeni hullumeelselt palju, ebanormaalselt suurtes hulkades. Lausa nii, et viimaks sa lihtsalt enam ei viitsi neid korjata, sest ilma seeni otsimata nende korvi kühveldamine on täiega igav. Igatahes on meil nüüd lademetes harilikku kukeseent ja kollakat kukeseent ja kuna suvilas on ainult gaasipliit, mille ballooni pole vahetatud jummelmispaljuaastaid, siis ma ei hakanud riskima nende kuumutamisega siin, vaid jätsin selle töö ajaks, kui ükskord tsivilisatsiooni jõuame.

Ahh, mis ma siin patran, panen parem pilte.

Siin ma kohe esimesse loengusse minemas:

Ja kooliaasta alguse õhtusöök Talumehe kõrtsis:

Eile õhtul naine muru niitmas…

Ja mees elu nautimas…

Vorstigrilli süsteem:

Pühapäev:

Kollakaid kukeseeni ja ka lehterkukeseeni me kutsume kummikommideks. Esimest korda elus nägin neid ja sain teada, et need üldse olemas on, umbes 18 aastat tagasi siinsamas merekülas, kui ameerikanaine need meile andis ja ütles, et need on ka ühed kukeseened. Ja tegelt neid päris harilikke kukeseeni ma korjasin esimest korda elus ka alles siin merekülas, kui olin juba mingi 45+ aastat vana. Sest meie kodukandis üldse polnud neid ja me lemmikseen oli ikka enne ainult kuuseriisikas. A mu ema küsis ikka, et kas “seeneid” saite ja ma siis ka nüüd ütlen muudkui mitte “seeni” vaid “seeneid”, sest arvan, et see mu emakeel on.

Lihtsalt õudselt ilus hommik oli. Ja päev. Kui on juba suve lõpp ja ilmad kisuvad sügiseseks, kuigi ametlikult on ikkagi suvi, pakub loodus imelisi kontraste. Värvid on puha rikkalikud ja mitte ühte lamedat pilti ei saa teha, sest looduses on kõik sada korda ruumilisem kui mingil muul ajal. Päike soojendas ja me võisime kujutleda, et suur suvi alles kestab. Suvi tähendab vabadust ja me siis petsime ennast selle illusiooniga.

Südamega kivi, mille ma leidsin ja uuesti maha viskasin, sest sa ei saa ju ometi tassida kaasa kõiki ägedaid kive, mille rannalt leiad. Olime juba umbes sada meetrit edasi kõndinud, kui saabus lapselapselt teade, et tema tahab seda kivi endale. Nii me siis läksimegi tagasi, otsima nõela heinakuhjast ja imekombel Mrt selle kivi ka uuesti leidis. Ma olin ta õnneks sedamoodi maha visanud, et süda jäi ülespoole. Ükspäev viin selle Ellikale. Kusjuures Ruthi jõudis juba enne öelda, et see oli kuritegelik, et me kivi tagasi maha viskasime, hahaa. Noh, kussa saad siis neid kõiki siit kaas tarida, onju 😀

Mees arvas, et keegi võiks sellegi endale kaela riputada:

Ja pärast metsas:

See pole mingi normaalne, et seeni on nii palju, et sa isegi ei viitsi neid viimaks enam korjata.

Ühel tüübil läks täiega toss välja ja ta täitsa magaski viimaks seal tugitoolis ühe peatäie:

Koju jõudes saatis mees lastele sellise pildi ja küsis, et saate aru vä, et see on meie pleiss siin:

Jaa, see on meie imeline pleiss, mida mitte keegi ei tahtnud osta, kui ühel hetkel me ta müüki panime. Ja nüüd me mõtleme, et asjad lähevad ikka nii nagu nad peavad minema. On ülim luksus, et meil on see koht. Vaikne, omaette metsakoht. Okei, me kuuleme oma õuele, kuidas sakslane teisel pool teed köhib (ja see on mingi jama vist, et Andreasel terve see suvi on olnud mingi imelik köha), aga ikkagi on meil siin selline koht, kuhu saame põgeneda liigse suhtlemise eest, hullu linnakära eest, mis meil kodus vahel uksest ja aknast sisse sõidab. Vahepeal sakslaste turistid ründavad aiataguseid metsi ja kostab mingit muukeelset kisa, aga enamuse ajast on siin vaikus ja rahu. Altnaabrite juures ka enam kedagi pidevalt ei ela. On ainult rebased, kärplased, kitsed ja mägrad. Sookured all metsas oma sügisese lauluga ja. Nahkhiired oma öistel lennutiirudel. Hästi palju loodust, palju päriselu. Mida sa hing siin veel üldse ihaldada oskad?

Mida naine saarel teeb…

august 20th, 2023

Peamiselt käin ma saarel muidugi rahu ja vaikust otsimas. Nüüd, kui puhkus läbi ja tööalaselt ka palju sebimist, tahaks lihtsalt omaette olla. Selleks on suvilasse pagemine idekas. Nagu juba öeldud, on Mrt olnud viimasel ajal teises kodus lapsel abiks, ma siis toimetan omasoodu. Me täna otsustasime, et Raplas on kodu nr 1, Saaremaal nr 2 ja Haapsalus nr 3. Mrt on olnud, niisiis kodus nr 1 ja ma kodus nr 2 :D. Pidin juba neljapäeval saarele sõitma, aga nagu arvasingi, ei õnnestunud see mitte. Igasuguseid asju tuli vahele ja viimaks suutsin selle tee ette võtta alles laupäeva hommikul. Reedel käisin hoopiski IKEA-s igasugust staffi ostmas, sest mul oli salaplaan.

Tavaliselt on mu sõidud suvilasse suve lõpu poole seotud metsiku korilusega, aga seekord ma tahtsin hoopiski teha tuba ilusaks. Valge värvi potid olid mul juba varem ostetud, reedel soetasin kardinapuud ja kardinad. Need viimased kõige odavamad võimalikud, sest mis siin ikka priisata. Keerutasin IKEA-s ilusaid pakse kardinaid näpu vahel ja püüdsin kujutleda, kuidas oleks, aga kõik tundusid liiga rasked ja massiivsed, väikesesse suvemajja sobimatud. Viimaks leidsin olematu hinnaga kahese paki tülli (5 eurot pk, üle 2m laiad) ja õhukesed hallitriibulised külgkardinad, mille kahene pakk maksis 10 eurot. Ehk et ainult 5+10+10 raha ja mõlemal aknal on kardinad olemas. Ega need lurakad midagi ei varja, aga teevad toa hubasemaks ja kuidagi valgemaks. Rulood on akende ees nagunii, kardinad rohkem ilu pärast.

Kihutasin siis laupäeva lõunaks kohale ja hakkasin kohe mööbeldama. Kõigi nelja seina värvimiseks kulus mul umbes kuus tundi – söömata, joomata, puhkamata. See oli paras trenn, sest pidevalt oli vaja lae alla ronida ja mul kuuris olev väike redel ei tulnud üldse meelde. Algul ronisin laua peale, pärast lohistasin plastmasstooli edasi-tagasi. Võõpasin puitkiudplaadi üle veepõhise valge värviga, Vivacolori matt. See jäi kohati laiguline ja vaatepilt tundus isegi masendav, aga lohutuseks mõtlesin, et tapeedialuse peab nagunii ära kruntima ja võin seda võtta nii, et hiljem saab tapeedi peale panna. Kahtlane muidugi, kas paneme, sest talvel on maja suuremalt jaolt kütmata ja sellise ruumiga on mul juba kogemus ühika ajast, kus tapeet suure külma ajal seinast lihtsalt alla sadas. Mu põhiline lootus seinu plätserdades oli, et tuba saaks valgemaks ja selle ma igatahes saavutasin. Ja et ei oleks kogu aeg selline pooliku ehituse tunne.

Algul oli sein selline nagu alloleval pildil. See lamp maksis IKEA-s 15 eurot ja ta jäi mul osaliselt kokku panemata, sest mul polnud ainsatki ristotsaga kruvikat. Võtsin kaasa ainult kuuskandid, sest nendega pidin kardinapuid üles panema.

Pooleli:

Aga enne olid seinad sellised:

Nüüd on natuke teistsugused:

Meil valitseb siin suur mööbli puudus. Kasutame ajaloolisi suvetoole ja suvalt kokku klopsitud lauda, sest pole nagu üldse pähe tulnud, et suvilas võiks ka mingi normaalne mööbel olla. Kõige pakilisem on kapi ostmisega, sest köögiasjad on kõik praegu ühes suures kastis.

Kui naine paneb kardinapuid üles, siis on niisuke segadus:

Aga ärge te arvake, et ma mingi mömm olen 😀

Kardinad ei ole triigitud, mkm. Aga ega nad selliseks ei jää. On kaks asja, mida ma kardinate puhul üldse ei kannata – kui need pannakse triikimata akna ette ja kui nad on liiga pikad. Praegu on nad mõlemat. Üritasin miskite suvaliste kääridega kardinaid lühemaks lõigata, aga see oli suht võimatu missioon. Kangakäärid muidugi unustasin maha. Jätan kardinad praegu selliselt ette ikkagi, aga järgmine kord suvilasse tulles pean õmblusmasina kaasa võtma ja korralikud käärid, et saaks kardinad parajaks teha. Las nad nüüd natuke kohanevad siin kõigepealt 😀

Kummaline, kuidas tükike tekstiili muudab elamise kohe nagu soojemaks ja kodusemaks.

Ja see polnud veel kõik. Kannatan siin pidevalt selle käes, et pole piisavalt nagisid, kuhu riideid riputada. IKEA-st sain väikesed mustad konksud, mis oleksid võinud muidugi olla valged, aga polnud. Need on ka nüüd seinas.

Osad konksud panin võtmenagideks. Mulle meeldib, kui asjadel on oma koht ja valitseb kord ja distsipliin 😀

Ma jõudsin metsa ka. Üks haavapuravik oli tegelt hiilinud meile õuele, aga teda ma ei raatsinudki söögiks võtta. Sest ta on nunnu ja nüüd ma käin teda lihtsalt imetlemas.

Läksin kuuseriisikaid otsima, aga leidsin vaid kaks. Oma lemmikusse kuusekate metsa kõndides komistasin metsšampinjonide otsa, neid oli palju ja nad olid väga ilusad, aga kuna ma pole mitte kunagi valgeid seeni korjanud ja olin ainult 99% kindel, et need on šampinjonid, siis jätsin nad raske südamega metsa.

Need olid päris kindlasti šampinjonid, aga ma ei tahtnud siin üksi olles igaks juhuks eksperimenteerima hakata.

Ainult ühe suure sirmiku sain, kaks kuuseriisikat ja siis hakkas tulema…

Kukeseened on Saaremaal kindla peale minek, neid lihtsalt on igal ajal ja iga ilmaga. Ükspäev tekitasin töö juures suure naerupahvaka, kui kurtsin, et kuuseriisikaid üldse ei olnud, ma leidsin ainult kukeseeni. Sest tegelt kukeseen on kallis seen ja igaüks neid üldse ei leia, sest neid mandril ei ole päris igal pool. Ma ise korjasin oma elu esimesed kukekad alles siis, kui meil oli saarel suvila olnud juba mõni aasta ja ma olin miski 45+ vanuses. Me suvemaja lähedal on neid rohkesti. Olin väga üllatunud, kui ükskord kodukandist Virtsu raudteetammi äärest ka kukeseeni leidsin. Käisin seal alati ainult kuuseriisikaid korjamas ja siis ükskord koperdasin kukekate otsa. See ainuke väike koht seal ongi, mu perearst ka teab seda nurgakest, aga enamus sealseid seenelisi ei tea 😀

Olen tänavu hea saagi saanud ka Haapsalus Paralepa terviserajalt, nii kukeseeni kui puravikke. Need seal sõna otseses mõttes tulid raja peale välja ja ma ei pidanudki üldse metsa alla minema, et seeni saada.

Pohlad hakkavad ka valmima, aga ega minust eriti mingit marjakorjajat ei ole. Kunagi ammu olen siit samast suvekodu metsast korjanud pohli ämbrite täied, aga nüüd ma heal juhul nopin endale ühe karbikese jagu. Mu sõrmed on väga kobad ja väikesi objekte korjata on jube nöök. Häda pärast suutsin korvi põhja pohladega katta.

Pohlad ei ole enamus tegelt veel valmiski, mis on lohutav, sest ehk nad kasvavad siis natuke suuremaks ka.

Ongi enam-vähem kõik mu nädalavahetusest. Tol päeval, kui toas seinad üle värvisin, ma jõudsin veel õue pealt muru ka niita. Panin sauna küdema ja mõtlesin, et mis siin ikka niisama passida. Kokkuvõttes oli mul nii hull trennipäev, et juba öösel tundsin, et “lihad” on valusad. Kindlasti rapsisin liiga palju, sest õhtul ei tahtnud uni tulla ja kui siis viimaks tuli, ma ärkasin ikkagi öösel ka üles ja vahtisin lakke.

Tänane päev on olnud rahulikum, olen palju metsas kooserdanud ja saunas käinud, ehk suudan ka vähe paremini magada. Liigne füüsiline ei ole minu vanuses mingi hea, viib alati une minema ja paneb südame puperdama. Aga homme on tööpäev ja ma pean olema vormis.

Tööst rääkides, siis… uus õppeaasta läheneb hullu kiirusega ja ma pole veel mitte midagi ette valmistanud. Sügissemestril on mul jälle viis kursust õpetada. Mul algab juba kolmas aasta õppejõuna ja ikka veel imestan, et sellist tööd teen. Ma tegelt isegi ei tea, miks seda ikka veel teen. Võiksin ju pidada mõnusalt ainult oma haridustehnoloogi töökohta, aga ikka nagu kisub sinna ülikooli poole ja õpetamine annab alati endale ka nii palju. See hoiab mind vaimselt vormis või vähemalt mulle tundub nii 😀