Kõik on uus

oktoober 14th, 2021

Istun elutoas ja tuhnin niisama tuima näoga arvutis. Teisest toast kostavad põnevad hääled, mehel on esimene klaveritund. Klaveriõpetaja käib meie juures üks kord nädalas. Hea ikka, kui inimesi tunned, sest noh, ega meil siin uues kodulinnas ülearu tuttavaid ei ole. R on mu endine kursaõde, kes palju aastaid tagasi on klaveriõpetajana töötanud. Niivõrd tore, et ta oli nõus oma teadmisi värskendama ja viitsib meil käia.

Mul on täna täiega toss väljas. Mõni tööpäev kurnab ikka hullusti ära. Tegin esimest korda loengupäeva kodust, sest sellele grupile, kes mul täna aines oli, olid teised loengud kõik zoomi pandud ja mul polnud valikut. Mulle selline variant sobis isegi rohkem kui koolimajas hübriidi teha, sest hübriidis pean majandama ekraani ja puldiga ja lisaks arvutis oma ekraani jagamisega ja vahel mul seal ringi hüpates lähevad käigud sassi. Üritasin homset gruppi ka distantsile puksida, sest ette on näha, et ruumi kohale tuleb ainult mõni üksik, aga kahjuks ei õnnestunud. Hea on loengut pidada nii, et on kas üks või teine, kas kõik klassis või kõik kodus, aga siukest segaputru, kus tegelikult annan loengut kontaktõppes ja samal ajal pean veebis ka ülekannet tegema, on jube nöök teha. Ega ma tegelikult ei pea, ülikool hübriidõppe tegemist ei nõua, aga ma ei taha olla mingi upsakas tädi, kes ei arvesta nendega, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa. Eelmisel korral selle kursusega oligi nii, et enamus olid veebis, aga ma suunasin oma tegemised rohkem ruumi siiski.

Hübriidõppega on see jama, et kui ruumis keegi räägib ja samal ajal üritab keegi üle veebi midagi küsida, siis see veebis küsija lülitatakse automaatselt välja. Segamini rääkida ei saa, sest kui mina kui loengu pidaja seletan (või keegi klassis, mis mõjub samamoodi), siis nii Meet kui Zoom lülitavad veebis olijate mikrid välja. Eelmisel korral üks mees pahandas justkui ma poleks ta küsimusest välja teinud, aga ma tõesti ei kuulnud, sest klassis käis äge arutelu. Pean neid homme enne loengut hoiatama.

Mul on oma kursustega nii palju tööd, et kui see semester ükskord läbi saab ja hinded välja panen, ma tunnen ennast kangelasena. Ükskõik, mis tagasiside ka tudengitelt tuleb, olgu või negatiivne, ma olen ikkagi omast arust siis ülikõva mutt. Kahjuks on megalt veel aega semestri lõpuni. Esimest aastat mingeid aineid teha on rämedalt töömahukas.

Istusin täna peale enda setti jälle ühe teise õppejõu loengus. See on üks mu enda endine õppejõud, mu kõige lemmikum üldse, sest no lihtsalt nii tark teadlane et. Me teeme koostööd, ta ise kutsus mind oma loengusse ja sättis minu töö järgi isegi oma loengu sisu ringi. Saatsin peale loengut sellele kursusele, kus kuulamas käisin, paar enda tehtud juhendit, mida teistes ainetes kasutan. Vot selline koostöö on midagi, millest ma gümnaasiumis töötades suurt puudust tundsin ja mida ma isegi proovisin tekitada, aga seal polnud see võimalik. Lõiming on nii mõneski koolis ainult sõnakõlks. Eelmises koolis lihtsalt ei võetud valikainete õpetajaid meeskonda ja ei võeta tänase päevani. Märkasin, et valikainete õpetajate nimed on seal nüüd isegi kodulehelt kustutatud, sest eks siis on ju jokk, ei ole vaja teha töölepinguid, saab käsunduslepingutega jätkata, jättes osad õpsid pelgalt teenusepakkujateks. Ja siis ei pea neid meeskonda võtma ega kuhugi koosolekutele ega koolitustele ega üldse mitte kuhugi kutsuma, isegi õppenõukogusse mitte. Ülikoolis töötades näen absoluutselt teistsugust suhtumist. Siin on juhtimine teine, inimesed teised, kõik on kuidagi avatum ja julgem ja vabam ja targem. Olgugi, et olen välisõppejõud tähtajalise lepinguga, ei tule keegi selle pealegi, et õppejõududel kuidagi vahet teha ja osasid erikohelda. Siit tagasi vaadates tundub too teine kool kui konnatiik.

Täna on isegi naljakas meenutada seda, kui eelmiste jõulude ajal ühe turismitalu hoovis autos ootasin, et mehel jõulupidu lõpeks ja saaksime koos Haapsallu sõita. See oli tolle kooli jõulupidu, kus mõlemad töötasime ja praktikat tegime, aga olin seal valikainete õpetaja ja minusuguseid õpse peole ei kutsutud. Ma pole vist elu seeski näinud nii lollakat juhtimist kui seal koolis on. Hea, et tulema saime. Täna ma võin sellest avalikult rääkida, sest miski seal majas ei puutu enam meisse. Mul on eriti terav õiglustunne ja mitte ainult selles, mis mind ennast puudutab, vaid tõmblen ka siis, kui näen, et teistele liiga tehakse. See on mul vist isast.

Mehel sai tund läbi, õpetaja lahkus ja nüüd ta siis istub klaveri taga, klapid peas, ja harjutab. Nii tore.

Töö ja vile(tsus)

oktoober 11th, 2021

Käin tööl ainult neljapäeviti ja reedeti ja ometigi olen kogu aeg justkui väga hõivatud. Loengute ettevalmistus täidab kõik argipäevad. Siis ongi mõnus vahepeal ehitada ja tunda, kuidas pea on tühi ja mõtted puuduvad. Oleme nüüd jälle tihedamalt käinud lapsel maja peal abiks, värvisime laelaudu ja Mrt tegi laupäeval ka juba mitu lage valmis.

Siin ma istun nädala sees lapse maja peal ja pean kohvipausi.
Selle kuhja värvisin laupäeval üksinda kaks kihti, kokku 300 meetrit lauda.

Eelmisel laupäeval värvisin terve päev üksinda, kaheksa ja pool tundi jutti, ainult kiire kohvipaus ja lõunasöök lasid veits puhata. Paneb mõtlema, et olen ikka täitsa sitke mutt veel. Kuna rulliga värvin, siis haiged sõrmeliigesed mind ei seganud üldse. Mees pani samal ajal teise korruse tubadele lagesid ja õhtuks olime küll mõlemad üksjagu kerest kanged. Aga see on jälle see asi, et füüsilist tehes ei tohi unustada venitusi. Järgmisel päeval tundsin, et isegi jalalihased olid veits valusad siit ja sealt, aga ei midagi märkimisväärset. Minust jäi sinna veel 10 pakki laudu värvimata, aga aeg on nii piiratud, aina vaja kas tööl olla või siis on mehel koolitus, ei pääse nii tihti Haapsalust minema.

Aga laed jäävad väga ilusad, ikka kohe nagu väga-väga ilusad, selle tööga me oleme rahul.

Siin jäi nats pooleli, sest värvitud laud sai otsa.
Tulime laupäeval peale ehitust pubist läbi, üllatavalt head söögid olid seal. Ma tegin ühe õlle ka ikka 🙂

Muidu üldiselt näevad me päevad suht sarnased välja. Vähemalt hommikud on meil pikalt nautimiseks, sest mees läheb tööle alles kella üheksaks, aga ärkame ikka kuue-seitsme paiku. Siis me jookseme ja kõnnime ja võimleme. Esmaspäevad on tal pealegi vabad, hetkel küll istub siin ühel koolitusel zoomis. Lõunal käime enamasti väljas söömas, viimasel ajal kaupsi peal kohvikus, mis jääb meil nii kodust kui kolledžist umbes sama kaugele. Haapsaluga on see tore asi, et siin on hulgi selliseid kohti, kuhu sööma minna ka aastaringselt. Me seetõttu oleme nimetanud tolle taristu sobivamalt laristuks.

Päikesetõusud tagalahe ääres on selge ilmaga imeilusad.

Need mustad linnud siin merepildil on laugud, kes teevad vahel väga ägedat tiksutavat häält. Kusjuures eriti pula on, kui nad ühe kaupa aeg-ajalt vee alla sukelduvad, siis kostab selline veevulin nagu jõgi voolaks. Pildil on roostiku ees üks valge lind, see on hõbehaigur, kes ka juba mitu päeva tagalahel aega veedab. Haigrud on muidu enamasti eeslahel ja suures viigis.

Nädalavahetustel naudin suurt metsaringi, siis enamasti kõnnin 10 kilti.

Täna käisin endokrinoloogi juures kordusvisiidil. Küsisin arsti käest üle, et kumb mul siis ikkagi on, kas kilpnäärme üle- või alatalitlus ja sain kinnituse, et alatalitlus. Olen ikka imestanud siin, et miks mul ülekaal on, sest ületalitlusega peaks inimene kõhnuma. Nüüd siis võin arvata, et kaalu on raske sellepärast alla saada, sest üks kilpnäärme hormoon on pekkis. Kaal mul tegelikult langeb praegu, imedeime, aga selle põhjuseks ma olen arvanud vähenenud stressi. Vähem stressi tähendab madalamat kortisooli ja madalam kortisool tähendab madalamat insuliini. Mu veresuhkur ei ole ka juba aastaid nii madal olnud nagu praegu ehk et proovid on läinud palju paremaks. Ei mingit eeldiabeeti enam. Diagnoos on sõlmeline struuma, ehk et mul on mõlemal kilpnäärme sagaral kasvaja moodi moodustised, juba mitu aastat tegelt. Ravi pole siiani vaja olnud. Täna siis saadeti mind esimest korda ka biopsiasse, mis oli täitsa hirmutav. Aga polnud üldse hull, kui nõel kaela torgati ja sealt rakke võeti. Kaks korda. Tore on, et leidus kohe vaba aeg proovi andmiseks ja ma ei pidanud mitu nädalat enne biopsiat pabistama. Vot selline vanamuti tervisejutt. Aga mis parata, kui inimene saab juba paari aasta pärast kuus kümpi ja enamuse oma elust on veetnud ebatervislikult. Kilpnäärmehaigustel on pealegi pärilik eelsoodumus ka.

Mulle täiega meeldib see endokrinoloog, kelle juures käima hakkasin ja tema kabineti õde ka. Hästi sõbralikud ja vabad, hea on nendega rääkida. Täna me küll suurema osa ajast kirusime vaktsiinivastaseid, sest tuli jutuks, et koridoris üks naine tegi hullu vaktsineerimise vastast promo. Arst ütles, et tal pealinnas üks patsient oli öelnud, et sellepärast ei vaktsineeri koroona vastu, et vaktsiin pidi inimese muutma ahviks. Arst oli siis küsinud, et kas ta ikka on nõus sellega, et ahv teda ravib, mille peale patsient vabandas. Sellised lood.

Ühe huvitava avastuse vahepeal tegin seoses sellega, et käisin veeniverd andmas. Õelt sain teada, et mida rohkem veene torgitakse seda raskem on verd kätte saada, et veenid justkui lähevad peitu. Küsisin tütrelt üle ja ta ütles, et on nii, et kui on palju veenides surgitud, siis veenid armistuvad. Ja siis mul äkki saabus selgus, miks mul terve elu on olnud veenivere võtmine üks suur piin – ilmselt on mu sooned esimestel elukuudel, kui haiglas olin, ära rikutud. Mulle on alati olnud mõistatus, et miks nii raske on veeniverd kätte saada, mind on nooruses isegi laborist minema saadetud, sest verevõtjal hakkas endal paha ja palus teine päev tagasi tulla. Perearstikeskuses on üks õde, kes verd kätte ei saanud, saatnud mind teisele korrusele teise õe juurde, kellel on suurem kogemus. Seal mu oma laps oli ainus, kes esimese laksuga vere kätte sai, aga ta ei tööta enam seal. No ja nüüd siin Läänemaa haiglas juhtus see, et venelannast õde lõi nõela sisse ja siis kirus ja vandus, et no ma ju tundsin, et siin on soon ja no ei tule verd ja siis teeb seda kõige rõvedamat asja, mida teha saab – liigutab naha all nõela ja otsib soont ja see on nii kuramuse valus ja kestab terve igaviku, et ma mõtlesin, et kas tõesti nii tohib patsiendile teha? Päris kaua keerutas selle nõelaga ja viimaks ikka hakkas veri jooksma, aga selline verevõtt on üks jube trauma alati.

Ja nüüd siis loodame kõige paremat.

Pooleli

september 26th, 2021

Ilm oli imeline, keskpäeval isegi +15 ja palju päikest. Mees nikerdas üle hulga aja kuuri ehituse kallal, nüüd on vist peamiselt osad tuulekastid veel teha. Tagaküljes on vihmaveerenn ka paigas.

Mees ja kured

Eile viisime kuurist õuetoast diivanid verandale talvekorterisse, ainult väikese laua ja toolid jätame talveks sinna. Mõtlesin verandal ka enne talve suurema koristuse teha, aga kuna ehituskola on ikka veel ees, ei hakka vist enne kevadet majandama. Kasvuhoone on korras, täna võtsin sealt tomatite potid pelargoonide ümbrispottideks. Lilled tõin tuppa akende peale, need on megalt suureks läinud ja võtavad palju ruumi.

On olnud imeilus nädalavahetus. Looduse vaated võtavad ahhetama, vinged värvid ja lindude rändehääled. Hea on tunda, et linnud lähevad, aga meie ei pea minema mitte kuhugi. Ei ole seda kurba suve lõppemise tunnet, mis tavaliselt, sest tänavu me suvekodust ära ei koli.

Kõndisin nii eile kui täna üle 10 kilomeetri mereääre ja metsaradu, täna tegin lisaks pika rattatiiru. Isegi päikese käes mõnuleda sain. Mu D-vitamiin on, muide, midagi üle 80 mmol/l. Ei mäletagi, et see mul kunagi nii kõrge oleks olnud. Aga ilus suvi oli ja vabadus. Mingi ülekere päevitamisega ma ei tegele, ainult jalgu olen teadlikult pruunistanud.

Oot. Tuli meelde üks asi. Päästsime suvel Koidula tänavalt auto alla jäämise eest ühe suure siili. Ta oli juba viga saanud, ühte tagumist jalga vedas järele. Tõime ta enda aeda veranda seina äärde lillepeenrasse, kus teadsime talle toitu jätkuvat. Vett panime ka kausiga, sest kuumad ja kuivad ilmad olid. Paar päeva ta seal tukkus ja siis kadus kuhugi. Kaugele ilmselt ei läinud, sest täna nägi mees samasugust isendit kuuri alla lipsavat. Kui see on sama siil, siis enam ta igatahes ei lonka.

Meil siin muidu kõik siilid kogunevad õhtuti Konnakülas ühe tädikese aeda, sest see söödab ja joodab neid. Tore ikka, et teistele ka siile jätkub. Muidu meil muid loomi ei ole kui naabrinaise kass. See elabki meie aias, ma panen talle vett ja tema püüab hiiri. Viimasel ajal on ta lemmik peesitamise koht auto järelkäru, seal ta siis istub ilusama ilmaga. Vahel tukub ka kuuris, me suvetoa eesosas põrandal, mööblisse ta ei roni. Halvema ilmaga poeb kuuri põranda alla ja pikutab seal kanga peal. Kahju, et ta nii pelglik on, et isegi ta enda perenaine teda paitada ei saa.

Homme on esmaspäev, mis tähendab, et puhkepäev. Peame uue elukorraldusega veel harjuma. Valmistasin tänagi natuke loenguid ette, aga põhitöö jääb ikka enamasti nädala teise poolde. Sel nädalal töötasin mitu päeva nii pikalt ja intensiivselt, et mingi peavalu aimdus hakkas tulema. Selline pressiv pingetunne. Mul pea ei valuta tegelt mitte kunagi. Esimest aastat mingeid ained teha on ikka meeletult töömahukas, aga õnneks on mul selleks vaim olnud valmis. A milleks mul vaim valmis ei olnud, on see, et üks mu tudeng on tipptasemel ärianalüütik, hahaa. Nali on selles, et mul ei ole talle mitte midagi õpetada. Õnneks oskasin esimeses loengus teda appi võtta teisi õpetama, sest mida muud ma teha saaks. Ilmselt ta rohkem ei tule mu loengusse oma kallist aega raiskama 😀

Valge klaver

september 25th, 2021
Mu eluunistus

Täna see viimaks juhtus, et läksin oma säästude kallale ja tõime linnast digitaalse klaveri koos pingi ja kõrvaklappidega. Ei mäletagi enam, kui kaua olen valget klaverit otsinud, vähemalt viimased neli aastat. Olen vaadanud restaureeritud pianiinosid, aga need on enamus liiga kallid ja viimane taskukohane osteti suvel mul suht nina alt ära. Ja hea ongi, sest uurisin täna lähemalt, millist hooldust üks pianiino vajab ja no sellega ei saa meie hakkama. Lihtsalt liigne luksus oleks niisugust majas pidada. Digitaalne on mitmes mõttes mõistlikum valik – annab rohkem võimalusi ja võtab vähem ruumi. Suur eelis on see, et saab kõrvaklapid külge panna ja ainult endale mängida nii, et toas on vaikus.

Noodid on mul kõik teises kodus ja peast mäletan lugusid poolikult, siiski oli tore üle hulga aja klimberdada. Mul on ettekujutus, et ühel päeval, kui veranda on remonditud ja soe, kolib klaver sinna. Sellepärast ka valge mitte pruun, mis oleks tuppa paremini sobinud. Aga ma ütlesin endale, et ma ei osta mööblitükki, vaid klaveri, sellepärast ei pea see toas oleva mööbliga kokku sobima. Valge on helge ja ilus.

Mu sõrmed on kõverad ja kobad, aga see on suva. Endale mängin ju.

P.S. Me lapsepõlve Lirika klaver on selline, mille kohta üks häälestaja ütles juba palju aastaid tagasi, et seda ei saa korda teha. Et pmst tuleks ära visata. Kui Kmr ükspäev kodus suurema remondi ette võtab, läheb klaver kõige kaduva teed, kui keegi seda omale ei taha. Kui kellelgi perekonnas on soov see endale saada, siis antagu teada.

Elumärk siiski

september 15th, 2021

Aega mul on, aga lihtsalt ei suvatse blogida enam eriti sageli. Tööpäevad on mul ainult neljapäeval või reedel ja siiski enamasti poole päeva kaupa. St need on loengupäevad, kui pean ennast välja vedama, teistel päevadel istun kodus ja valmistun oma väikesteks töösutsakateks. Õppida ja meenutada on mul megalt, aga see tegelt teebki töö huvitavaks. Esialgu tundub, et oli õige otsus midagi peale ülikoolitöö mitte tegema hakata, saab rahulikult järje peale. Tulevikus, kui koormus sama väikseks jääb, peaksin ilmselt siiski mingi vähemalt poole kohaga töö juurde otsima, millega teine pool nädalast täita.

Mrt-l on kõik väga hästi. Reedeti töölt tulles ohkab kerge irooniaga, et jälle üks raske töönädal läbi. Kõik on küll uus selles mõttes, et mingit juhtimistööd ei ole ta varem teinud, aga samas on ta päevad enneolematult rahulikud. Neil päevil küll, kui ta oma loenguid annab, on sebimist rohkem, aga muidu on ta sattunud täiesti teistsugusesse elurütmi. Vajab harjumist, et telefon ei helise katkematult ja teda ei rebita mitmes suunas üheaegselt. Pole vaja kuhugi tormata, ei mingit tulekustutust ega tüütuid probleeme. Mrt töö on loominguline, palju on planeerimist ja läbirääkimisi, mis vahelduvad koosolekutel istumistega ja tihti ka töölõunatega koos kolleegide või külalistega. Siuke värk. Tasus ikka ülikooli minna ja see kraadike ära teha. Kuna mehel on leping natuke vähemate tundide peale kui täiskoormus, siis on tal esmaspäevad vabad. Ainult mingite erakorraliste ürituste tõttu on ta vahel ka esmaspäeval tööl, aga siis võtab vabaks näiteks teisipäeva. Eile käisimegi teises kodulinnas igasugu asju ajamas ja lastel külas.

Olen aastaid mõelnud, et mees ei kasuta oma potentsiaali ära, st et ta võiks teha midagi hoopis põnevamat kui arvutite parandamine ja mingite mammide nõustamine. Nüüd siis viimaks toimus kannapööre ja esialgu tundub, et otsus oli õigemast õigem.

Me oleme ka nüüd need, kes suve lõppedes ei pea “suvilast” ära sõitma, vaid võime mere- ja metsaelu nautida aastaringselt. Ja lisaks vanalinna oma tummise “laristuga”, eks ole.

Väike poeg töötab tehnikaülikoolis juba suve algusest saati. Nüüd, kus tal ka loengud jälle algasid, said nad koos paari kamraadiga seal isegi oma kabineti. Eks näis, mis sellest projektist välja kasvab, igatahes on tal väike lisakopikas õpingute ajaks olemas. Lapsevanemad rõõmustavad. Kmr-il pea lõikab reaalaineid aukartust ärataval tasemel.

Mis me ehitustesse puutub, siis kuna algas töö ja vahepeal ka ilmad olid hullult märjad, on kuuril tuulekastid tegemata ja vihmaveerennid ka panemata. Mrt lubas, et sügisel saab see putka siiski lõpetatud. Paistab, et parklat me sel aastal ei tee. Parkimisega on siin muidugi jama, sest vesiste ilmadega läheb õu pehmeks ja peame autosid hoidma tänaval. Samas suurem tänav asendab siin vähemalt jaanuari lõpuni linna peatänavat ja seal ei tohi isegi peatuda, parkimisest rääkimata. Vbla peaksime ikkagi üritama seda asja siin orgunnida. Firmal, kellelt igasugu pinnaseveo teenust tellime, on jube palju töid järjekorras kogu aeg, sellepärast on raske asju ette planeerida. Eks näis, mis sellega saab, oleme ju mitu aastat saanud murumättal sõita, ehk kannatab veel natuke.

Natuke sügist:

Hakkasime nüüd ärkama päikesetõusul, et jõuaks oma jooksud ja kõnnid enne tööpäeva ära teha. Täna oli varahommik eriliselt ilus, kui vihm lõppes ja tõusev päike maalis kõik ilma kollaseks. Siin linnas on imeliselt palju loodust, mida igapäevaselt nautida.

Kuuril katus peal

august 26th, 2021
Plekk pandud. Täitsa ilus.

Lilled ja kotike õunu

august 25th, 2021

Olime eile teises kodus, saime aega veeta laste peredega. Väljaarvatud suure poja pere, kellele viisime õunakoti ukse taha ja kes suhtlesid meiega teise korruse akna kaudu. Nagu mingi haigemaja. Nemad on koroonas. Suur poeg oli tõbine tegelikult juba eelmisel nädalal, aga nagu ikka, arvas esialgu, et on lihtsalt külmetunud. Kui üks lastest ka haigeks jäi ja siis ka naine, tegid nad testi ja said oma positiivsed tulemused kätte. Ta teab ka täpselt kust haiguse korjas – oli käinud külas kellelgi, kelle naine oli koroonas, aga need inimesed ei suvatsenud talle seda ütelda. Ta poleks ju sinna läinud, kui oleks teadnud, alles tagantjärele kuulis.

Kui nad nüüd kergelt läbi põevad, siis on kõik hästi, sest vaktsineeritud nad ei ole ja läbipõdemine annab mingiks ajaks rohkem vabadust. Kooli alguseks peaksid nad kenasti kõik terved olema. Ses mõttes põdemiseks hea aeg, et ilus suvi on just selja taga, immuunsust on suve jooksul kõvasti tugevdatud ja panevad hästi vastu. Suur poeg ongi juba praktiliselt terve. Kuna see haigus nii salapäraselt tuli, on poeg muidugi murelik, et kui paljusid on jõudnud ise nakatada. Väike poeg veetis temaga eelmisel nädalal lähestikku aega ja helistas sellepärast eile terviseametisse, et küsida, kas peab ka ennast isolatsiooni jätma. Ei pea. Nakkust ta ilmselt ei saanud, ta on ka vaktsineeritud. Väike poeg töötab tehnikaülikoolis ja tal peaks täna olema kohtumine projektijuhiga, kes on vana mees, sellepärast ta muretses.

Aga muidu üldiselt ma olen oma laste üle väga uhke. Vaatasin eile, kuidas väike poeg ehitas uue majaosa esiku lage ja mõtlesin, et ega “käbi ei kuku.” Ta tütarlapse isa, kes on ehitaja, käis ka vahepeal uurimas, mis toimub ja nõu andmas ja sellistel hetkedel on mul eriti hea meel, sest siis mees näeb, et ei ole oma tütart mingile mömmile lubanud.

Vanaemadusega on mul sihuke värk, et iga kord kui olen saanud lastega olla, eile ka Ruthi mehikestega, siis mul tuleb öösel väga hea uni. 🙂

Vabariigi koristus

august 20th, 2021

Kui keegi täna küsib, kas sellist Eestit me tahtsimegi, ma vastaks, mhmh, jaa!!! Päris aus see vastus poleks, sest tegelikult ei osanud ma tahta sellist Eestit nagu meil peale 30 aastat vabadust on. Ja seda ütleb inime, kes on juba viiendat kuud töötu! Täna, kui Ruth näitas pilte mõisapargi ja kodutee kuuseriisikatest, meenus mulle, kuidas Alu pargis lastega seeni korjasime, võiseeni ja kuuseriisikaid, ja olime õnnelikud, et ometigi midagi on meil kartuli kõrvale võtta. Sügisel, kui maa juba kahutas, korjasime maja tagant lepikust mingeid külmunud seeni, mida pidasin lepariisikateks, aga ega ma ei tea, mis need olid, kupatatult kõlbasid kastmeks küll ja maha me ei surnud. Kartulit, makaroni ja mingit pudrumaterjali meil enamasti söögiks oli, aga midagi liha või kala või sellist oli õige raske hankida. Mäletan, kuidas külla tulnud rootslastele ostsin Rakvere pihve, mis olid nii kallid, et endale me neid koju ei ostnud mitte kunagi. Neid lauale pannes oli mul tunne nagu oleksin ka natuke see inimene, kes võib endale osta sellist toitu, mida tahab. Me olime kohutavalt vaesed.

Ega ma ei mõtle siin pikalt heietada. Lipp lehvib maja peal juba varahommikust saati, aga ise oleme suurema osa päevast teinud tööd. Päev oli imeliselt päikeseline, vahelduseks suurtele paduvihmadele, mis katkematult meid uputanud on. Peale hommikust kõnni- ja jooksuringi võtsime ette puude kuuri vedamise ja majanurgast lauavirna likvideerimise. Vanad põrandalauad olid hoiustatud selleks, et neist kuurile põrand teha ja see on valmis, ülejäänud jupid saagis mees ahju panemiseks. Aga lauad on nii märjad, et pidime need kuuri alla suvalt loopima, ei saanud riita panna. Mees tegi veel seda, et värvis kuuri väljastpoolt üle. Õhtupoole tegime väikese jalutuse ja siis lihtsalt grillisime ja tšillisime kuni vihm meid tuppa ajas. Kuuril ei ole veel katust, see on ajutiselt koormakatte all, mis laseb mõnest kohast vett läbi. Katuseplekki ootame.

Lõpuks ometi sai selle majanurga tühjaks. Seal tänavu isegi moonid ei õitsenud, sest lauavirn oli ees.
Jalutuskäigul hüppasime läbi suveniiripoest, mul oli seda inglit haigesti vaja. Ilmselgelt oleme jõudnud omadega Maslow´ püramiidi tippu…

Kaks korda on mul täna silmad märjaks läinud. Esimest korda siis, kui lossihoovist kostis me õuele üks ilus vabaduse laul ja teist korda siis, kui NATO hävitajad üle lendasid. Ma vahel nagu päris hästi ei usu, et nüüd ongi nii, et üle poole oma elust olen elanud vabas Eestis.

Karp koos

august 17th, 2021

Kuuri seinad on valmis, aga värvida ei saa, sest vihma aina kallab. See oli mehel väga nutikas idee, et panna ajutiselt katuseks koormakate, muidu poleks üldse ehitadagi saanud. Katusekatte hinnapakkumine ka tuli, üksjagu suurem kui mees arvas tulevat, aga peab võtma, mida antakse. Ehk saab sealt mingid vidinad veel välja visata, mida kuuri katusel olema ei pea. Vihmaveesüsteem siiski jääb, sest kalle on naabri poole ja ei taha neile vett kaela saata.

Saak eilselt kõnniringilt
Ühest puravikust saab kena prae

EDIT:

Suurem osa kuurist on elu nautimise koht.
Siia seina taha tulevad küttepuud. Aitab küll.

Nüüd on nii

august 12th, 2021

Oleme täna enamuse päevast aias toimetanud – ma kärutasin õuel olevatesse aukudesse mulda ja silusin hoovi enam-vähem selliseks, et pole paha vaadata. Väga põhjalikult polnud vaja teha ja mingit murukülvi ei tule, sest millalgi pigem varem kui hiljem kooritakse kõik pinnas ära parkla ehitamiseks. Muru niitsin ka. Mees ehitas kuuri edasi nii kaugele, et katuseplekk ja seinalauad veel panna. Neid meil veel pole.

Maja katus on suht anekdoot. Me plaanime oma osale siledat punast plekki. Kõik ei jäänud pildile, aga naabril on tegelt veel trepikatus mingit seitsmendat sorti materjalist.
El cato seadis ennast kohe sisse.
Kasside lemmik ehitis ehk seda kassid ostaksid nagu Mrt täheldas.
Astrid Lindgrenid läksid teisele õitsemisringile.

Olen linnavalitsusele raporteerinud me õuel olevast asbestist, eterniitkatused andsin ka üles. Väga loodan, et lähima paari aasta jooksul suudame oma majaosale uue katuse panna. Tänavu oleks olnud aega teha, aga ei julgenud oma sääste laiaks lüüa suurte elumuutuste tõttu. Kui ükskord jälle mingi tööalane stabiilsus saabub, eks siis plaanime.