Teiste kodude tegemised

juuli 23rd, 2026

Olime kolm päeva suvilas ja pidasime õe juures me sünnipäeva. Vana sõber tuli oma naisega külla ja oli lõbus.

Enne saarele minemist sorteerisin säilitamist vajava staffi välja neist suurtest kastidest, mille Rapla kodust ära olime toonud ja kujunes nii, et peaaegu kõik läks hävitamisele. Kaks jumakat kasti mahtusid vaevu meile autosse, aga saarele need vedasime ja Mrt põletas kastid lõkkes. Seal olid peamiselt mu fotograafielu jäänused, isegi avamata fotopaberipakid ja ajakirjanikuelu jäädvustused. Perepildid sorteerisin välja, kõik muud põletasime.

Sorteerisin toas ka vana pildikohvrit ja oma suureks üllatuseks leidsin sealt tõestuse sellele, et tööraamatus oleva lünga perioodil siiski töötasin. Teadsin ju, et olin vabakutseline, aga mismoodi see vormistatud oli või kas makse maksin, üldse ei mäletanud. See tekitas mulle tööstaaži 1,5-aastase tühimiku, sest tööraamatusse miskit ei kantud. Leidsin kirja haigekassalt, kus oli öeldud, et kuna olen registreeritud patenditöötajana, siis ei piisa ainult patendi eest maksmisest, vaid pean tasuma ka sotsiaalmaksu. Samas ümbrikus oli kviitung, mis maksmist tõestas – olin sotsi võla tasunud kohe järgmisel päeval peale kirja saamist. Saatsin nüüd nende dokumentide koopiad iseteeninduse kaudu sotsiaalkindlustusametile ja sealt tuli vastus, et saadetakse edasi pensioniga tegelevale töötajale. No lihtsalt imedeime. Võib ju vinguda, et milleks vana pahna säilitada, aga näed, oli vaja.

Tegelt on mul iga kord, kui olen vanu pabereid või pilte sorteerinud, pärast süda paha. Liiga palju minevikku, liialt mälestusi, kõik pole üldsegi meeldiv ja kõike ei taha mäletada. Minevik võib olla teinekord hirmus väsitav.

A suvilas oli mõnus, isegi seenemetsa jõudsime.

Me õuel oli küpseid metsmaasikaid ja vaarikaid ja punaseid sõstraid. Ja palju parme. Õnneks pööras ilm nii külmaks, et kõik sitikad kadusid. Vihma sadas ja päevane temperatuur oli vahepeal ainult +11. Hullult mõnus, et saame nüüd pumbaga maja kütta. Eriti hea oli istuda diivanis otse õhksoojuspumba all ja lasta endale kuumal õhul peale puhuda, kui väljas oli tormituul ja kõle külm.

Eile lõunaks jõudsime koju ja Mrt põrutas kohe Raplasse lapse juurde maja lammutama. Ma kuumutasin ämbritäie kukeseeni, koristasin verandat ja tube ja käisin rattaga sõitmas. Ise olin nii väisnud, et justkui mitte midagi ei jaksanudki. Pistsin õhtu jooksul üksi nahka kuuri ees viinamarjapõõsas kasvanud kurgi, mis kippus juba poolemeetriseks minema. Hirmus hea kurk oli.

Aga me vanas kodus toimus samal ajal lammutus. Kmr on ette võtnud suurema remondi, mille teeb ehitusfirma, aga lammutuse teevad isa ja poeg ise, sest seda nad oskavad hästi.

Meie pandud katus on majal olnud 26 aastat ja hommiku poolt juba värv koorub. Katus tuleb vahetada siiski peamiselt selle tõttu, et majale tuleb peale soojustus ja praeguse katuse räästas on liiga lühike. Ei mäletagi, kui vanad maja aknad on, aga tollal panime kahekordse klaasiga plastaknad ja lähevad needki vahetamisele. Vanad aknad on siiani kenad, aga tulevad soojemad asemele, kolmekordse paketiga. Vana silikaatvooder kaob ajalukku ja majale tuleb tumehall laudis. Kusjuures mu värvitud valge laudis on valdavalt väga hästi säilinud, 20 aastat juba (Pinotex Ultra, krunditud ja kahekordselt värvitud). Terrass tuleb suurem ja selle mõttega, et kunagi on seal peal veranda. Elutoa otsaseina aia poole ja õhtupäikesesse tuleb suur aken nagu on ka me vastasmajal. Niisugusest suurest aknast ja verandast ma olen unistanud, nüüd laps need viimaks teeb.

Kui lapse juures lammutus tehtud, laseme aga jälle oma katusega edasi. Mul on puhkust veel veidi üle nädala, mehel terve kuu. Aga suvi ju kestab veel.

Suurel osal katus peal

juuli 19th, 2026

Mrt pani eile pooled katuseplekid paika ja oleks vast jõudnud isegi kõik valmis teha, aga vihma hakkas sadama ja tõusis tugev tuul. Vihm nii väga ei seganudki, aga tuul tahtis suured plekitahvlid lendu viia, polnud enam ohutu nendega toimetada.

Vahepeal sai vaadelda, kuidas politsei autojuhte puhuma pani.

Me maja on pikk nagu jaamahoone. A nüüd on lossi poolt tulles juba kena vaadata.

Mrt pani täna kõik kõrgema katuse plekid paika, aga harjaplekki ei saa panna, sest need tuleb uued tellida. Selgus, et tellitud harjaplekid jäävad väheke kitsaks, vaja on suuremaid. Jääb siis mõneks ajaks ilma harjaplekita, aga sellest pole miskit, sest vihm sealt sisse ei tule. Eile hilisõhtul oli kõva padukas ja meil pool katust ainult kanga all, aga see kangas on nii paks ja niiskuskindel, et vett ta läbi ei lase.

Head ülevaatlikku pilti pole, oleks vaja üks droonilennutus teha, siis saaks.

Naabri katus näeb nüüd eriti kole välja, just see hoovi poolt osa, mis kiviprofiil. Me maja seitsmest erinevast katusematerjalist on märkamatult alles jäänud ainult viis 😀 Kui oma katused valmis saame, siis jääb kolm erineva profiiliga plekki ja üks teistmoodi trepikatus.

Jätkub

juuli 18th, 2026

Nüüd ongi käes see aeg, kus enam ei jõua iga päev ehitust dokumenteerida. Vahepeal on jõutud lammutamisest ehitamiseni, aga kahjuks lähevad nüüd vist ka ilmad väheke pekki. On olnud kuum, aga pole vähemalt mingit vihma olnud ja sellepärast pole pidanud ka ööseks enam katuseta majale koormakilesid peale panema. Täna sellest ilmselt ei pääse.

Kmr oli oma daamiga siin kolm päeva, me vahepeal käisime naistega küll Raplas ka, et viia Tesla rehvivahetusse ja Sofile süüa anda. Vaarikaid korjasime sauna tagant tunnikese, lihtsalt ropp kui palju neid seal on. Tõime nats marju ka Haapsallu ja tegin neist lõunasöögi juurde tarretiselaadse magustoidu.

Vahepeal käisid meil E ja K külas, lobisesime hilisõhtuni.

Laon siia nüüd kolme päeva ehituspildid, vbla miski järg läheb sassi, aga vahet pole. Eile igatahes jõudsid mehed sinnamaani, et kõige keerukam töö sai tehtud – paika said neeluplekid meie ja naabri majaosade vahel. Et seda sinna üldse panna oleks võimalik, oli vaja kõigepealt naabri katuse serv väiksemaks lõigata. Ramirendist laenatud plekilõikur oli vist väheke nüri või midagi, paras kamm oli sellegagi lõigata, aga kindlasti lihtsam kui plekikääridega.

Neljapäeva õhtul jalutasime Miciosse sööma, oli imeliselt soe ja mõnus olu. Toit oli hea ja mu rõõmuks on neil jälle ka minu lemmikut vaadiõlut. Ma muidu õlle jooja ei olegi, aga mõne korra aastas tumedat Grimbergenit ikka naudin. Teenindajapoisid olid õhtuks hirmus väsinud, üks vastik klient nendega isegi ülbitses seal kehva teeninduse tõttu. Meie arvates polnud sel teenindusel häda midagi, kuigi üks poiss üritas me magustoite kogemata valesse lauda viia. Ja ta tunnistas, et on väsinud, kui seda mainisin. Noormees, kellele arve maksime, küsis, kas me käisime eelmisel suvel ka nende juures, et ta mäletab meid ja osutas minule, et olen talle meelde jäänud. Mrt irvitas, et kindlasti sellepärast jäin meelde, et olen ainus naine, kes siin Grimbergen Double Ambreed joob.

Ja siis reedel…

Sel ajal, kui mehed ehitasid, olid naised lihtsalt ilusad. Päevitasime, lugesime, käisime ujumas. Ma tegin muidugi ka lõuna- ja õhtusöögid, aga hommikud algasid noortel pirukatega, ühel hommikul Teelest ja teisel Müüriääre pagarist.

Ükspäev keset päevitust, kui hakkasin oma päevitustooli peal asendit muutma, lagunes tool mu all laiali ja kukkusin selili, jalad ülespidi. Need on mingid jubedad vuhvlid toolid, mis siiski mitu aastat vastu pidanud, ei saa kurta. Läks üksjagu aega enne, kui sealt püsti sain, sest kõigepealt oli vaja ennast hingetuks naerda ja siis otsisin nippi, kuidas uuesti jalad alla saada. Kmr-i daam üritas mind püsti tõmmata, aga ei jaksanud. Mrt hüüdis katuselt, et keera jalad alla või midagi ja ma siis miskitmoodi keerasin ennast sealt katkisest rannatoolist välja. Kahju, et keegi ei filminud ega pildistanud, sest vaatepilt oli sajandikoomusk. No ja siis me sõitsime naistega Jyski ja tõime sealt väheke kabedamad päevitustoolid.

Kui kodust ära käies toolid lahti jätsime, oli ühel miisul vaja muidugi ära proovida, kas on ikka head toolid.

Muudest uudistest nii palju, et samal ajal, kui lapsed olid meie juures, hakkas ehitaja nende kodus ettevalmistusi tegema suuremaks majaremondiks. Läheb soojustamiseks, akende vahetuseks ja viimaks pannakse ka uus katus.

Mrt lubas lapsele, et läheb aitab tal fassaadi lammutada mingi päev.

Pean jagama veel ühte eluägedat pilti. Meie Elina on olnud 11 päeva Itaalias võimlemislaagris ja võistlemas, eile hakkasid sealt tagasi lendama. Jätkulennul koos ühe teise tüdrukuga lennukile jõudes hakkas Ellikas ringi vaatama, et kus Lufthansa šokolaad on ja kui kokpiti poole vaatas, siis üks piloot küsis, kas nad tahavad näha, mis seal kokpitis on. Siis tuli teine piloot ja kutsus nad kabiini ja tüdrukutel lubati pilootide kohtadel istuda ja isegi igast kange näppida. Piloodid uurisid, et kust nad tulevad ja mitmenda koha võistlustel said ja. A no eluelamus ikkagi lapsel, pole midagi ütelda. Ellika rühm sai võistlustel hõbemedali, aga mingid teised Eesti võimlejad said kulla.

No vot, selline elu. Järgmisel nädalal on mul sünnipäev, aga mind ei ole siis isegi kodus. Iga aastaga väheneb mu soov üldse mingit sünnipäeva pidada, see vist on kuidagi vananemisega seotud. Tasub muidugi rõõmustada küll, et on nii palju ilusaid aastaid antud, aga kinke saada mulle hoopiski ei meeldi, mulle ei meeldi asjad.

Over and out.

Teetöölise elust

juuli 14th, 2026

Olin eile nagu mingine teetööline, veetsin terve päeva tänaval koristades ja “liiklust reguleerides.” Alustuseks seadsin piirangud.

Mrt loopis kõigepealt katuselt alla laastu ja siis tõrvapapi. Ma seisin kõnnitee servas, toetudes punase varrega harjale nagu jaamaülem ja hüppasin iga natukese aja tagant sõiduteele, et sealt sodi ära korjata. Peamine artikkel oli naelad. Eriti papinaelad kippusid kohe, kui nad katuselt vabaks said, üle tee põgenema. Korjasin neid tänavalt ära vist sadu ja mõne pärast pidin isegi autodele viipama, et pidage hoogu, ärge veel tulge, muidu võinuks nad naela rehvi saada. Üks suur nael oli lennanud isegi teisele poole teed. Pühkisin harjaga sõidu- ja kõnniteed nii palju, et need on nüüd isegi puhtamad kui peale teepuhastusauto visiiti.

Kärutasin algul laastud ja siis tõrvapapi tänavalt hoovi, laastud ladusin kohe auto haagisele, et need hommikul jäätmejaama viia. Oleme nüüd mõnda aega jäätmejaamas igapäevased kliendid, sest katusesodi on kokku mitu kärutäit.

Mrt jõudis natuke veel hoovi poolt ka tõrvapappi maha kiskuda, aga varsti pärast seda, kui oli sõrgkangi tänavale kukutanud, ta siiski ka lõpetas. Raske sõrgkang kukkus tänaval paari meetri kaugusele jalutavast paarikesest. Napikas. Noormees ulatas mehele ta tööriista tagasi ja ütles mõned manitsevad sõnad, mille peale Mrt kinnitas, et rohkem sellist asja ei juhtu. Eks ta oli väsinud. Võtsimegi eile väheke rahulikumalt selles mõttes, et lõpetasime töö juba kella viie paiku. Tänav oli juba puhtaks tehtud ja ohutuspiire ära korjatud, ma kärutasin veel natuke laastu ka välisukse tagant minema, aga siis oli ka kõik. Seitse-kaheksa tundi ringitrampimist tegi seda, et olin õhtuks suht nõrkenud, kuigi samme tuli kokku ainult 13 tuhat. Ja me olime ju isegi korraliku lõunapausi teinud ja kohvitanud, aga noh, ei ole enam siin mingite noorte inimestega tegemist.

Naabrinaine naeris, et näen välja nagu päris tööline. Olin näost must nagu tont, see tegi ka mehele nalja, a ise ta oli veelgi mustem. Lihtsalt ime, et see tökat kõik pesus maha tuli.

Hakkas peale

juuli 13th, 2026

Esimene puhkusenädal on olnud täpselt nii aeglane nagu lootsin. Ma küll ei lootnud, et esimesed kaks päeva pean mitu tundi palgatööd tegema, see polnud mingi tore. Aga asendajat mul pole ja tuleb leppida. Kuna mehel oli ka igasugu tööasju, muuhulgas uute tudengite vastuvõtt, siis kujuneski mu esimene puhkusenädal rohkem nagu hoo mahavõtmiseks ilma suuremate plaanideta. Vihma sadas ka ja…

Eile läks ilm ilusaks ja mees sai katuse kallale minna. Aasta tagasi jäi katus pooleli mehe haiguse tõttu, nüüd siis laseme edasi. Mrt jõudis ühe päevaga ehk kokku umbes kaheksa tunniga maha võtta kogu eterniidi ja suurema osa laastust. Tee poolt jätkab laastu võtmist täna. Hullult vastik ja must töö. Õudselt palav ilm oli ka, aga õnneks leidus tuulekest ja sai töötada ka tuulesuunda arvestades, et ei peaks tolmu sisse hingama. Maski mees ei kasutanud, sest sellega ta oleks ilmselt enne õhtut pildi tasku pannud. Kui peale pikka tolmutamist miskit musta ninast välja ei nuuska, siis ilmselt ei ole ta 140 aastaga katusele talletunud tolmu sisse hinganud.

Õhtul tegime väikese jalutamise ja pildistasin me maja veel kord tänava poolt. Vaatasime, et on ikka kena see vana laastukatus ja arutasime, et ei tea, kas oli tollal, päris alguses, üldse majal mingi vooder peal või lihtsalt palk.

Õhtu oli lihtsalt imeline. Istusime tagalahe ääres, hingasime sisse mereõhku ja nautisime vaikust. Hullud Ameerika autode hordid on linnast lahkunud, päris kreisid olid need kolm päeva, kui need autod nagu laevad linnas tossutasid ja müristasid, enamusel purjus soomlased pardal. Nüüd on esmaspäev ja tavaline suveelu jätkub.

London

juuli 1st, 2026

Olime jaaninädalal Londonis viis päeva, sellel kõige kuumemal perioodil. Lihtsalt niisama, et oleks puhkus. Mrt polnud varem Londonis käinud ja ega ma bronnides ei teadnud ka ju, et sihuke kuumakapsel linna kohale laskub. Muidu õhk 35 kraadi, aga ühel päeval mõõdeti perroonil +62. Eks ta päikese käes asfaldil, kui puud ei pakkunud varju, kuskil 40 kraadi kandis oli.

Tagurpidi pilt meie hotelli ees:

Hotelli asukoht oli super ja sellel on isegi neli tärni, aga Delux DBL tuba oli nii kuramuse pisike ja voodi nii kitsas, et lihtsalt minesta. Esimesel ööl, kui uni ei tulnud, mõtlesingi, et nüüd minestan ja tahtsin ära koju, sest rämedalt palav oli ja nii kitsas, et külge keerates kartsin voodist välja kukkuda. Ma pole veel kuskil hotellis ükskõik mis kategooria toas nii väikesesse voodisse sattunud nagu selles lux-numbris. Hea tong oli veel see, et tuba ise asus mitu astet kõrgemal kui välisuks ja vets-dušš.

Lisaks tüütule trepile oli ebamugav see, et vetsu uks ei avanenud täielikult, sest selle taha oli paigutatud rätikuriiul. Igatahes oli vetsus ja duši all käimine paras nikerdamine ja üks meist jäi pidevalt kuhugi vahele. Tagatipuks ilmusid viimasel päeval me tuppa tillukesed sipelgad (neist olin tegelikult juba tagasisidest lugenud, aga arvasin, et erand).

Siinkohal ving lõpeb. Hotelli hommikusöök oli hea, igati piisav, ainult kohv oleks võinud väheke kangem olla. Mugav oli, et ei pidanud ise endale söögisaalis lauda otsima, vaid kohad olid määratud. Kohv toodi kannukestega lauda, nii et ei mingit kohvimasina juures järjekorras seismist. Teenindus oli igatahes nelja tärni tasemel. Me pole üldse hommikused sööjad, sellepärast jäime valikuga väga rahule. Aga lahkudes kuulsime üht naist adminile kaebust esitamas, küll polnud munapuder õige konsistentsiga, sarvesaiad olid lömmis ja. Noh, olidki, aga mis siis? Maitset see ei muutnud.

Toad on seal hotellis imelikud sellepärast, et hotell on ehitatud vanasse kõrgete lagedega majja ja on üritatud siseruum maksimaalselt ära kasutada. Aga muidu üldiselt see vana maja on igati äge ja me lemmikkohaks kujunes hotelli lobby, kus iga päev mingi aja niisama tšillisime. Kuna toas ei kannatanud kuuma tõttu olla, käisime lobbys ennast jahutamas, lugemas ja arvutis asju tegemas.

Nii palju siis hotellist. Onju kuninglik?

Läksin Londonisse pmst tühja kohvriga, sest seal ikka ju tuleb palju shoppamist ette. Mul tegelikult polnud midagi vaja peale pesu ja retuuside, aga paar õlapaeltega valget pluusi ikka ka ostsin, et kuumal õhtul välja minna.

Hea, et mul on harjumus teha pikki kõnde, esimesel täispikal puhkusepäeval suutsime maha käia umbes 20 kilomeetrit. Oli vaja kõndida Big Beni juurde ja Trafalgari väljakule.

Võtsime ette teekonna diagonaalis läbi Hyde Parki, mis on hullem lahmakas (142 hektarit kokku, aga ta küljes on veel teised pargid, mis teevad ta suuremaks). See on tegelt nagu üks suur mets keset linna ja meenutas oma linnurohkusega kodust Haapsalut, igast hanelisi elab seal. Aga mis on Haapsalus parem – meil on mitmeid avalikke WC-sid ja palju joogivee võtmise kohti, seda Hyde Parkis üldse polnud. Teine päev küll märkasime kuskil kaugemas pargiservas ühte joogivee kraani, aga ikka päris imelik, et neid keset parki pole. Rahvas seal päevitab ja lausa magab puude all vilus, muidu igati mõnus koht. Mis veel oli teisiti – väga palju jalutati pargis koertega ja vähemalt pooled neist jooksid lahtiselt, ei olnud rihmas. Tsiviliseeritud seltskond, pole midagi ütelda. Junnide koristamata jätmise eest võib seal tuhat naela trahvi saada, metsaalune oli igatahes puhas.

Hyde Park oli ka ainus koht, kus mulle korraks tundus, et kuuma tõttu läheb süda pahaks, aga õnneks katus sõitma ei hakanud ja süda ei puperdanud. Imestasin, et tulin selle hullu palavusega nii hästi toime.

Suurele bussituurile, mis mulle eelmisel korral ägeda elamuse pakkus, me ei läinudki. Selle hinda on ka rämedalt tõstetud, aga ilm oli nagunii liialt kuum ka bussilael sõitmiseks. Võtsime ette Science Museumi, Royal Albert Halli ja British Museumi, igaühe erineval päeval. Neist esimeses veetsime ikka tunde, viimasest pmst jooksime läbi, sest siis oli laupäev ja muuseum hullemalt ülerahvastatud.

Mehel oli vaja kosmosekapslit vaadata, aga nägime lähedalt ka tükikest Kuud ja üleüldse oli teadusmuuseumis väga palju põnevat igas saalis.

Ja tükike Kuud:

Eriliselt hariv oli ekspositsiooni foobiate osa, no tõesti kohe…

Ja siis see talidomiidi teema…

Mul on pilte liiga palju, ei hakka neid kõiki siia üles vinnama.

British Museumis oli mehel vaja kindlasti ära näha Rosetta kivi, muud osad lihtsalt jooksime läbi. Seal muuseumis ei olnud ausalt öeldes kuuma tõttu ka midagi hingata, sellepärast olime lihtsalt pealiskaudsed.

Seal olid ka nummid kassimuumiad:

Royal Albert Hallis vaatasime balletti Uinuv kaunitar, Briti rahvusballeti etendust. Etenduse ajal pildistada ei tohtinud, tegime mõned klõpsud siis, kui saal oli alles tühi. Ma armastan balletti ja vaadata seda Londonis Royal Albert Halli teise rõdu loožist oli ausalt öeldes suht eluelamus.

Muidugi oli meil vaja ka fish & chipsi süüa, tursk oli ülihea, aga noh, need kartulid ma oleks võinud söömata jätta.

Kuna meil oli hotellis rikkalik hommikusöök ja päevad olid kuumad, siis lõunad jätsime lihtsalt vahele, jõime ainult ohtralt vett ja nautisime õhtusööke. Kuskil mingeid kohvipause vahel tegime.

Omapärane elamus oli, et mind ei tahetud Londonis lennukile lubada, sest passis algab eesnimi Ü-ga ja lennupiletil oli Y-ga. Kirjutasin eile AirBalticule, et nad mu kontol nime parandaksid, sest ise ei saanud seda teha. Kui kunagi ammu selle konto tegin, ei tundnud nende keskkond Ü-tähte, sellest ka vale nimi. Ma ei tea, kas seda annabki muuta.

Saabusime reisilt ööl vastu pühapäeva ja kohe varahommikul sõitis Mrt Tartusse konverentsile, kus oma teadustöö postrit esitles. Ta alles täna õhtul sealt laekub.

Okei, on varane hommik ja pean hakkama tööle sättima. Võibolla millalgi viitsin siia mõne pildi lisaks laadida.

Kodus on ikka erimilt mõnus olla.

Veranda. Varsti. Võibolla

juuni 16th, 2026

Libista slaiderit (vaata täisekraanil) 😀

Korraks välgatas

juuni 9th, 2026

Peaaegu kaks aastat olen üritanud oma pisikese Glocki sihikuga harjuda, üritasin seda eelmisel aastal isegi välja vahetada, aga ei õnnestunud. Leppisin siis, et nii on ja olen viimased trennid ainult oma punniga harjutanud. Tundub, et eile viimase seeriaga hakkasin lõpuks taipama, mida teha. 25 meetri pealt ma pole ilmaski nii täpne olnud. Igatahes vajas see õnnis olukord jäädvustamist, sest ei tea millal jälle saab. Kolm järjest kümpi.

Aiandust ja värki

juuni 7th, 2026

Seekord on mu nädal poissmehe elu eriti kiiresti läinud. Mrt on Põhja-Makedoonias, saadab muudkui meile koledaid pilte sealt, kõik tundub max nõukaaegne. Alles eile, kui neid veeti pmst Albaania piiri äärde, hakkas ilusaid pilte tulema. Nt selliseid:

Muidu üldiselt tal paistab seal kena puhkus olevat, kuigi on töölähetus. Ma näen, et ta on rõõmus 😀

Mehe silmaring on lähetuste ja doktorantuuri reisidega nii laiaks läinud, et ega ta varsti vist ei mahugi enam sellega koduuksest sisse. Aga ta võib siis verandauksest käia, see on kahe poolega 😀

Mul oli intensiivne töönädal peale väikest puhkusejuppi ja ausalt öeldes tuli tunne, et üldse ei taha enam tööle minna. Aga siis, kui juba kohal olen ja töösse sukeldun, läheb tunne heaks ja üsna ruttu tekib vastupidine tundmus – mul on nii huvitav töö ja kenad töökaaslased, et ega ma vist ennast niipea pensionile ei sätigi.

Kontoris käimise juures on nüüd tore see, et Alu söökla hakkas taas lõunateks lahti olema ja nad teevad me kooli inimestele ka soodukat. Sööklat rendib mees, kes pidas aastaid Nõmme kõrtsi ja nüüd, kui ta kõrtsi lepingu üles ütles, hakkab ainult Alus tegutsema. Plaanivad nädalalõppudel ka õhtuti lahti olla ja. Nad muidu toitlustavad meie kursusi igal nädalalõpul ja kui meil nädala sees ka kursused või seminarid majas on, siis neid ka. Head kodused toidud on, paras nostalgialaks. Portsud on neil mu jaoks küll nats liiga suured, aga seekord ei saanud pidurit tõmmata, sest toit toodi köögist. Nõmmes ma meestega koos söömas ei käinudki enam sellepärast, et seal võis ennast lõhki süüa. Portsud tulid köögist ja ei taibanud öelda, et pange mulle vähe.

Nostalgia seisneb palju ka selles, et kui mu lapsed väikesed olid ja me Alus elasime, käisin nendega seal lõunat söömas. Ja siis ka, kui Mrt-ga ajalehes töötasime, sõitsime vahel Alusse sööma (kahtlustan, et see juhtus peale palgapäeva peamiselt, sest siis me olime vaesed).

Et ma ka natuke reisida saaksin, sõitsin keset töönädalat üheks ööks suvilasse. Mul oli peamiselt soov osta Kuressaarest üks roos, mida mitte kuskil mujal ei müüda ja mida juba mitu aastat otsinud olen. Pealegi oli mul vaja sisse hingata meie õue sireleid, mis nädal tagasi alles nupus olid. Muidugi ma siis neljapäeva õhtul jooksin väheke ka muruniitjaga õue peal ja tegin endale ülimõnusa sauna. Muru polnud eriti kasvanudki, peamiselt oli kuivanud, aga tõmbasin ikkagi veits ühtlasemaks. Ma täiega kaifin seda, kuidas meil mets lõhnab ja kui vaikne seal on. Musträstad laulavad ja kägu kukub. Reede hommikul vahtisin tõtt metsnugisega.

Reedel tegin suvilast oma jupikese tööpäeva ära ja kimasin Kellamäe aiandisse roosi järele. Tegelikult ostsin neilt ära kaks viimast Aichat. Üks hakkas täna hommikuks juba õitsema.

Seda, mis sort see on, sain teada tehisintellektilt. Pildistasin juba mitu aastat tagasi Kuressaare kesklinnas ühe notari akna all hullumalt ilusat roosipõõsast, et selle järgi istikuid otsida, aga mitte kuskilt ei leidnud. Nüüd taipasin viimaks pildi TI-le sööta ja see andis mulle kätte sordi nime ja suunas sirgelt Kellamäe aiandisse, et sealt saab. Istutasin roosid keset muruplatsi selle mõttega, et kui need suureks põõsaks kasvavad, siis vast annavad terrassile ka väheke privaatsust. Aga ega mul polegi siin eriti enam mingit kohta, kuhu roose istutada, sest siia väikesesse aeda ei mahu eriti midagi.

Eile sadas terve päev vihma, aga õhtul tuli päike välja ja läksin rattatiirule. Ma heasti kaifin siin linnas ja ümberkaudsetes metsades rattaga sõitmist, sest lihtsalt nii ilus ja lõhnav on kõik. Vahel rattatiirult tulles tunnen, et nägu kisub krampi, sest mul on siin ringi tuuritades permanentselt suu kõrvuni. Praegu on meil siin küll veinipäevad ja sellepärast olid igal pargipingil ja promenaadi põõsaste all veiniklaasidega seltskonnad. Siiski mingeid purjalik tegelasi näha polnud, kõik oli vähemalt sel varasemal õhtul viisakas. Päike küttis, aga tuul oli nii külm, et pidin sooja jopega olema. Kerged tepitud joped on jahedamal suveõhtul idekad.

Eile oli üldse üks mõnus laupäev, mille max kaifimiseks puudus siit ainult mu mees. Tegin vihma tõttu ainult tubaseid toimetusi, koristasin ja meisterdasin kurgisalatit. Meil tuleb kurke nii toast akna pealt kui kasvuhoonest nii palju, et mul on värskest kurgist päris kopp ees juba. Tegin siis ühte salatit, mis peaks külmkapis säilima mõned kuud (ei ta säili, ära sööme).

Tänavune parim aiandusavastus on, et kurke saab idekalt kasvatada toas akna peal.

Ma üldiselt püüan pühapäeviti aias mitte töötada, aga kuna eile oli vihm, siis jäi isegi niitmine tänaseks. Akumuruniitja õnneks erilist lärmi ei tee. Vehkisin hommikul kolm tundi rohida ja tõmbasin muru madalaks. Meil praegu on aias vähe õisi, ainult sirel, mairoos, natuke teisi roose, rododendron ja üks pojengiõis. Ja maasikaõied muidugi, neid on palju ja vilju on ka juba küljes üksjagu. Aiale hakkab viimaks värvi andma ka aktiniidia, nüüd ometi ta lehed värvuvad ka roosaks. Kusjuures tänavu peaksime saama sellest palju väikesi kiivisid, sest õitseb ta seekord ohtralt. Eelmisel aastal oli aktiniidial ainult üks vili ja sellegi pistis keegi linnuke pintslisse.

Lõikasin hommikul maha ka tulpide ja nartsisside varred, need on äraõitsenult liiga koledad. Viimasel pildil on (vasakult alates) piparmünt, mustsõstar, hortensiad, floks, ebajasmiin ja üks väike roosike. Kõik alles roheline, aga paistab, et eelmisel aastal istutatud põõsad hakkavad tänavu kõik kenasti õitsema. Olen seda aiaäärt ja peenart tänavu rohinud vist juba viis korda, sest naadirünnak on pehmelt öeldes hullumeelne.

Nii me siin elame. Mul on ülikoolides kursused lõpetatud, hinded välja pandud ja peaks justkui nagu juba suvi olema. Täiega kaifin nädalavahetuste vabadust. Nii ilus aeg on, et tahaks seda kuidagi aeglasemalt kulgema panna. Aeg on aeglane ainult laiseldes vist, seda võiks vahelduseks proovida.

Kuvandi kinnistumisest

juuni 1st, 2026

Ükspäev võttis minuga ühendust naine me eelmisest kodulinnast, ta otsis oma pojale praktikakohta. Ma ei saanud üldse aru, mis praktikat saaksin pakkuda ühele kutseka lõpetajale, sest olen ju haridustehnoloog ja seda õpitakse ainult magistri tasemel. Pealegi töötan KL-s, kuhu ilma taustakontrollita nagunii keegi ei pääse ja mingit vaatluspraktikat vaevalt, et teha lubatakse üldse, sest riigikaitse ja palju salavärki. Jutu sees tuli välja, et inimene arvas, et tegelen KL-s arvutitega, et parandan neid või haldan või midagi. St olen arvutiparandaja nagu ma meie äris vanasti tegin.

Viimati putitasin arvuteid üle viie aasta tagasi, ma ei oska enam iseenda pillidelegi hooldust teha.

Kui olin selgitanud, et mu töö on e-õppe arendamine ja õppekavade koostamine ja muu säärane, küsis too naine, et aga kas Mrt saaks ta poja praktikale võtta. Me täiesti teadlikult jagame aeg-ajalt sotsiaalmeedias mingeid verstaposte oma elust, et rahvas teaks, millega tegeleme ega arvaks, et võivad jätkuvalt meile oma arvuteid parandada tuua. Paistab, et sellestki pole kasu olnud, sest pidin selgitama, et Mrt on õppejõud ja doktorant ja kui ta lapsel just õpetajakoolituse praktikat vaja pole, ei saa me kumbki aidata. Ja kui olekski õpetajakoolitus, on ta selleks aastaks absoluutselt et hiljaks jäänud, sest semester tõmbab ennast juba kokku ja koolitööd peaaegu enam polegi.

Mind täiega hämmastab, et inimene, kes on FB-s aktiivne, ei ole märganud, et oleme teinud oma elus kannapöörde ja valinud hoopis uued rajad. Me ju aeg-ajalt ikka seal jagame oma elu. Seda, et aru ei saada, mis loom on haridustehnoloog, ma muidugi ei imesta, sest see ongi üks üsna uus amet. Samas info on ju veebis olemas, mu töö sisu on avalikult lihtsasti leitav.

Vbla on see sarnane keiss nagu kord siis, kui olime oma arvutiäri kolinud majja, kus enne oli 19 aastat olnud apteek – isegi need inimesed, kes me uutes ruumides olid oma arvutitega remondis käinud, tulid sealt apteeki otsima. Lihtsalt nii kõvasti kinnistub aastatega mingi koht ja kuvand.

Tegelt mulle üldse ei meeldi selline sunniviisiline praktikale saatmine, kus kool ainult nõuab, aga praktikakohaga ei aita. Lastel jäävad sellepärast koolid lõpetamata, et praktika tegemata. Pealegi, kui kellelgi on miskit arvutialast praktikat vaja, siis neid ärisid on ju jube vähe alles jäänud, kes üldse veel remondiga tegelevad. Samas on hull ka, kui nõutakse progemise praktikat, sest no näita mulle ühte firmat, kes kutseka kutsikaid julgeb oma süsteemidesse lasta! Isegi kui on tegemist vaatluspraktikaga, siis keegi ei taha mingit võõrast poissi endale päevast päeva kuklasse hingama. Pealegi töötavad enamus progejaid kodudes ja kesse tahaks võõrast sedasi oma koju võtta mitmeks päevaks.

Kui veel arvutiäri pidasime, käisid kutseka õpilased igal kevadel meilt praktikakohta küsimas, aga me mitte kunagi ei võtnud neid, sest kliendi ees oli ju vastutus ja ei kujutanud ette, mis lihtne töö see oleks, mida julgeks õpilasel teha lasta. Saatsime need küsijad enamasti Teliasse (täna on sinna tuhandeid kandideerijaid).

Ehk et ma arvan, et see praktikasüsteem tuleks ümber teha ja kui tahetakse kontrollida, kas õpilane progeda oskab, lasku neil ehitada mingeid päris asju ja neid esitleda nagu kaitsmisel.