Eile juhtus trennis selline intsident, et kui ise poleks näinud, ei usuks, et selline asi üldse võimalik on. Kahju, et kaamera, mis tiirus on, üheksandale rajale ei näe, muidu oleks võinud siit saada ühe ägeda video.
Ma harjutan viimasel ajal ainult enda püstoliga, sest ei saa peale kuuri värvimismaratoni enam eriti hästi ühe käega relva hoida. Mul niigi on liigesed haiged, aga suure maalritööga tegin oma pöidlaliigese päris tuksi. Sportpüstolit ma nagunii hästi lasta ei oska, kõvema rauaga saan hakkama ja sellega siis seal lõbutsen. Mrt harjutas eile õhupüssi või õieti küll üritas harjutada, sest sai ainult kolm lasku teha ja püss läks tuksi. See tuksi minek oli ka veider ja ilmnes nii, et püss hakkas lambist ise päästma. Instruktorid nikerdasid püssi kallal kaua, aga jagu ei saanudki.
No vot ja siis ma olin omal ühe karbi moona ära lasknud ja ütlesin mehele, et ta võib nüüd minu rajale laskma tulla. Mees sättis siis oma asjad sinna puki peale ja sai teha täpselt ühe lasu, kui juhtus veider intsident. St ta kogu eilne trenn oligi siis 3+1 lasku. Ma olin mehe selja taga, nii umbes paari meetri kaugusel ja kui ta oli selle ühe lasu ära teinud, lendas äkki kõik ta karbitäis moona üle tulejoone põrandale laiali. Mees ise oli alles laskeasendis, tegi järelsihtimist. Küsisin, et mis asja sa nüüd siis tegid. Mees tegi oma relva ohutuks ja ütles, et mitte midagi ei teinud. Olen ühe korra võistlustel näinud, kui mees kogemata õhkrelva moonakarbi põrandale laiali kukutas ja korraks mul oli sarnane tunne nagu tookord, et nagu kahju mehest või nii. Aga ei, seekord ta ise ei teinudki selleks mitte midagi muud kui ühe ainsa lasu märklehte, nii nagu peab, nagu tavaliselt.
Mitte keegi ei saanud aru, mis juhtunud oli. Mehe moonakarp oli põrandal, kõik padrunid laiali ja puki peal selles kohas, kus ta moonakarp olnud oli, oli laua sees auk või täpsemalt lohk, sest lendu läinud kuul oli sealt tagasi põrganud. Märkasime kohe ka seda, et plastist rest, mille sees padrunid poekarbis on, oli ühest nurgast tükkideks lennanud. Üks padrunikest oli pmst ribadeks, mees leidis sealt samast ka ilusa sileda kuuli.
Tuli pandi seisma ja korjasime padrunid kokku. Osad padrunid olid külje pealt lömmis. Mees ladus need uuesti resti ja pani tagasi sama koha peale, kust need lendu olid läinud. Pildil paistab nii kuul, ribadeks kest kui ka auk lauas.
Nuputasime mitme instruktori ja mõne vana laskuriga, kes trennis olid, et mis nähtus see siis nüüd oli siin. Selge on see, et padrunid niisama lambist ei plahvata, vaid miski pidi selle padruni käivitama ehk siis tabama teravalt täpselt seda kohta, mida lasku tehes tabab püstoli lööknõel. Üsna ruttu saime aru, et ilmselt pidi see olema Mrt enda lasust lendu läinud padrunikest, mis moonakarpi tabas ja sinna pihta võis ta lennata nii, et põrkas tagasi laskja pea kohal olevast metallist siinist. Meil on tiirus iga raja kohal tugevad metallkonstruktsioonid, mida mööda saab märklehti õigesse kaugusesse sõidutada. Padrunikestad lendavad meil seal pidevalt, vahel maanduvad ka krae vahele või pähe, näiteks, no sajab neid igale poole, aga laskjate vahel on võrgud ja pihta võib saada pmst ainult oma kestaga.
Olime meestega peale intsidenti nagu mingid kriminalistid, hull detektiivitöö läks käima. Ma arvan, et meil võttis aega umbes pool tundi, et kogu müsteerium ära lahendada. Sellel nn plahvatanud padrunil oli väga selge teise kesta ääre jälg, aga mida meil polnud – mitte kuidagi ei suutnud leida seda kesta, mis kogu loo vallandas. Olime põrandalt kokku kogunud kõik 9-millised kestad ja need üle lugenud. Kuna enne meest olin sama kaliibriga relva lasknud ainult ma, siis teadsime, kui palju kesti peab põrandal olema. Mrt hakkas viimaks otsima pealtnäha justkui mõttetult kaugelt, kuhu kestad mitte kunagi ei lenda ja imede ime, viimaks leidiski pahareti üles hoopis esimeselt rajalt, täiesti teisest seinast.
Ja siin nad on, eilsed päevakangelased:
Pildil parempoolne on see, mis mehel rauas oli ja lasu järel siini pealt nii täpselt tagasi põrkas, et tabas oma äärega puki peal restis olnud padruni sütikut. Vasakpoolsel kestal on sütiku koha peal sügav jälg. Selle peale läks pihta saanud padrunist kuul lendu ja löök, kui nii öelda võib, oli nii tugev, et viskas moonakarbi põrandale laiali. See oli nii haruldane juhuste kokkulangemine, et me kogenud instruktor ütles selle peale, et võimalus on üks miljonist. No mõelge, kui palju lasketrenne tehakse, kui palju võisteldakse, moonakarp on alati laskja ees laual, laetud salved ka tihtipeale seal kõrval. Kas peaks hakkama ohutuseeskirju ümber kirjutama?
See oli nüüd esimene kord, kui tajusin, et lasketrennis võib olla ohtlik. Ega ju muidu ei mõtle selle peale, sest ohutuseeskirjad on ranged, kõik teavad neid ja peavad ka reeglitest kinni. Aga sellist jaburust, mis mehel juhtus, ei oska vist keegi ette näha. Viskasin nalja, et nüüd siis tean, et minu meest ei võta ussi- ega püssirohi. Teised soovitasid mehel osta lotopileteid, sest noh, kui juba on selline õnnelik päev.
Mees ostiski koju jõudes igasugu erinevaid lotopileteid, võitnud veel ei ole. Aga vahet pole. Vanasti, kui eluke juuksekarva otsast tagasi saadi, tehti kirikule annetus, moodsal ajal ostetakse lotopileteid 😀