Mul oli eile kolledžis nii pikk tööpäev, et algas kell pool üheksa ja lõppes pool kuus. Lõpetasin küll 15 minutit varem, aga ikkagi kohutavalt väsitav. Kolm kursust järjest, terve päev klassi ees seismist. Ma muidu siin linnas autot ei kasuta, aga kui pean terve päev jalul olema ja lõunatunniga jõudma ka kodus söömas käia vahepeal, siis ikkagi veeretan ennast autoga kohale. Hoiab aega kokku ja säästab mu viletsaid jalakesi. Lõunaks mul hakkas juba üks põlv valutama. Õnneks seekord hääl ei kadunud ja kurk ei hakanud kraapima, on sedagi varem pikal päeval juhtunud.
Õppekorraldaja ohkas imestades, et kuidas ta küll mulle jälle sellise tunniplaani tegi. Eks ta sellepärast tegi, et argipäeviti olen oma põhitööl ja kolledžis saan käia ainult laupäeviti. Siis visataksegi kõik grupid mulle korraga ühele päevale. Õnneks on mul olnud loengutega pikem vahe ja sain vahepeal vaimselt taastuda.
Eelmine sess mõni nädal tagasi oli nii ruineeriv, et pmst juba otsustasin ära, et viimane aasta ja siis on õpetamisega finito. Olen muidu igasuguste tudengitega hakkama saanud ja kõik tõredad ja vastalise hoiakuga rahva suutnud enda poole võita nii, et lahkume sõpradena, aga eelmisel sessil juhtus ühes grupis nii palju ebameeldivaid olukordi, et mul tekkis suur vastumeelsus sinna majja üldse minna. Sain hiljem teada, et sel ebameeldiva hoiakuga grupil oli olnud hommikupoole selline loeng, kus mitmed neist ennast halvasti tundsid ja lausa keeldusid õppejõu antud ülesandeid täitmast. See seletas nii mõndagi, aga ma oma loengus seda veel ei teadnud. Ehk et tookord oli nii, et üks kutt arvas, et on mõistlik läbi terve loengu õppejõudu õpetada ja üks proua vingus ja esitas mulle süüdistusi. Nad tegutsesid nii intensiivselt, et peale 1,5 tundi loengut oli mul pmst vaip jalge alt tõmmatud ja ma ise nii ebakindlaks muutunud, et oleks tahtnud klassist jalga lasta, kuigi pool loengut oli veel ees.
Ma muidu tavaliselt ei lase endale pähe istuda, aga selles loengus äkki ei suutnud enam olukordi adekvaatselt lahendada. Hiljem kodus kraapisin kapist välja õppejõudude juhendmaterjali konfliktide lahendamisest ja otsisin sealt vastuseid. Leidsin ka. Alles mitu päeva hiljem jõudis mulle kohale, et see proua, kes terve loeng hädaldas ja mu suhtes vaenulik oli, tundis ennast ebakindlalt ja seetõttu ründas. Ta on üks juhtivtöötaja, kes üle hulga aja koolipingis ja asjad, mida talle õpetan, on ilmselgelt rasked ja tempo liialt kiire. See olukord peab talle olema harjumatu ja ilmselgelt ka hirmutav.
Olin eilseks kõik konfliktikohad läbi mõelnud ja valmis reageerima, kui sama jama peaks jälle algama. Ja algaski. Rahulolematu proua hakkas kohe loengu alguses protesteerima, et ekraan on liiga hall ja tema midagi ei näe. Kusjuures temast tagapool istus mitu inimest, kellel ei olnud mingit probleemi ekraani nägemisega. Ja enne nende gruppi oli mul olnud klassis nii suur grupp, et ka viimastes pingiridades istuti ja absull kõik nägid, mida ma ekraanil näitan. Ma ei saa ju öelda, et kuule, osta omale prillid või midagi, aga ilmselgelt oli nähtavuse probleem ainult tollel proual. Lahendasin eile olukorra nii, et tõmbasin esimese pingirea ette ühe väikese vaba laua ja ütlesin, et võta tool ja tule istu siia. Ta tuligi, istuski terve loeng kõige ees ja kogu ving lõppes.
Kolledžis on tõesti kehvakesed projektorid, sest ülikoolil pole raha paremate ostmiseks. Olen timminud pildi nii selgeks kui vähegi annab (tegelt üks pikk mees timmis, kes projektorini ulatus), teen klassi eestpoolt hämaramaks – kustutan esimesed lambid ja lasen akna ette ruloo. Sedasi kannatab töötada küll. Isegi oma hiirekursori tegin suuremaks, et oleks paremini näha, mida näitan.
Üldiselt on rahvas, keda õpetan, tänulik selle eest, et annan neile head õppematerjalid ja suudan rasked asjad selgeks õpetada. Aga siis vahepeal pean vaat et pea peal seisma, et tekitada õppimiseks soodne õhkkond ja ise ka enam-vähem tervena loengust koju pääseda. Kui tookord õppekorraldajale kurtsin, et jube raske grupp ja nii, siis ta tõi mulle näiteks mitu staažikat õppejõudu, kes seda tööd põhitööna teevad. Et isegi kui oled 30 aastat õpetanud, satud ikka aeg-ajalt olukorda, kus tudeng tuleb sind õpetama ja ütleb, et nii ei ole nagu räägid ja üritab selgeks teha, et õppejõud ei tea mitte midagi. Ma ei tea, miks see küll on nii, et igal aastal peab kuskil grupis olema mõni ninatark, kes ei hoia ennast tagasi ega jää ka viisakaks, vaid lahmib nii, et rikub kõigi tuju. Ma ise olen tänulik selle eest, kui saan oma tudengitelt midagi uut õppida, kui meil on koostöine õhkkond ja pole hoiakut, et tahetakse õppejõule nö ära panna. Siiani olen igas grupis pahatahtlikud tüübid ikka enda poole võitnud nii, et loengute lõppedes nad tulevad tänama. Teinekord on see väga raske ja siis mõtlengi, et no milleks see kõik, no miks mulle on kogu seda jama vaja.
Eile hakkas õppekorraldaja uurima, et kas ma tõesti olen otsustanud, et töötan seal viimast aastat. Ta pakkus välja igasuguseid kompromisse, et ma ainult jääks ega läheks ära. Kui lõpetan, on neil vaja leida kaks uut õppejõudu, sest sellist, kes mõlemat mu ainet valdaks, on suht võimatu leida. Ta väitis, et peamajast pole ka kedagi inimest võtta, kes mind asendaks. Mu peamine probleem on see, et ei taha üle viie päeva nädalas töötada, sest kui nädalasse jääb ainult üks vaba päev (mis on nt täna), siis ma lihtsalt ei puhka välja. Kui pean ka laupäeviti tööl olema, jääb tunne, nagu nädalavahetust ei oleks olnudki. Mul ei ole kavatsust oma põhitööl koormust vähendada ega sealt ära tulla, sest mulle meeldib mu töö tõesti väga. See tähendab, et argipäeviti ma kolledžis töötada ei saa ja jäävadki ainult üle nädala laupäevad selleks. Üks inimene ei peaks vast ikka nii palju töötama?
Võibolla üritan ühe oma õppeaine lükata tervenisti e-kursuseks, siis ei peaks ennast vähemasti laupäeviti tööle vedama, ja teisest ainest loobuks täiesti. Aga muidu üldiselt tahaks kestvalt tänitada, et kus te kõik olite kolm aastat tagasi, kui siia linna kolisin, olin töötu ja teilt tööd küsisin? Ma poleks KL-i üldse kandideerinudki, kui nad tookord oleksid mu eksistentsi tõsiselt võtnud.