Üks triangel käib kogu aeg ja üldse pole enam aega blogi kirjutada. Sel nädalal on lausa nii, et ühtegi ilma kohustusteta päeva ei ole. Täna oleme Mrt-ga mõlemad kolledžis tööl ja homme on meil laskevõistlus. No ja laskevõistlus on meil ka järgmise nädala lõpus 😀 Sest noh, meile meeldib tiirus käia ja kui siis treener tahab meid võistlema saata, oleme nõus, sest väike tänuvõlg nagu nähtud vaeva eest või nii. Et kui tema meid tiirus aitab ja õpetab, siis läheme ta õpilastena ka võistlema, kuigi mulle üldse ükskõik mis alal võistelda ei meeldi.
Kuna mu põhitöökoha koormus on juba ammu megalt suur, hakkasin alates märtsist töötama täiskohaga. Alustasin seal ligi kaks aastat tagasi 0,5 kohaga ja sellepärast ausalt öeldes sinna kandideerisingi, et see osakoormusega koht oli. Üsna varsti sain aru, et kolme päevaga nädalas, mis pealegi lühikesed, ei jõua mitte midagi tehtud ja hakkasin siis 0,75 koormusega tööle. Oli tore küll, et reeded olid mul siis vabad, aga vaevama hakkas, et sisuliselt tegin täiskoha töö ära kolmveerandi palgaga. No lihtsalt, et jube tamp oli peal kogu aeg. Nüüd siis olen kogu aeg tööl. Õpetamist ma esialgu ei lõpeta ja olen lubanud vähemalt ühe aasta veel ülikoolis ka olla, aga eks näis, kuidas tunniplaani õnnestub klapitada. Pmst reede õhtupoolikutel ja laupäeviti saan loenguid teha, mis õnneks ei ole ka iga nädal siiski. Järgmisest aastast hakkab õnneks asi jooksma nii, et üks aine on mul sügisel ja teine aine kevadel, st sügissemestri koormus jääb veidi väiksem, sest pole erinevad õppeained läbisegi.
Mu põhitöökoha selle nädala suurim saavutus on üks poolemeetrine valem, täitsa ise tegin 😀
Ehk et mul oli vaja kursustele regamise faili uuendada ja sinna tekitada vanuse lahter selliselt, et kui kandideerijate lehtedel on kirjas nende isikukoodid, siis sellest kuvatakse koondlehele lisaks isikukoodile ka nende vanus. Reaalajas vanuse arvutamise valemi leidsin guugeldades, muud jupid leiutasin ise juurde. Esimene IF teeb lihtsalt seda, et koondlehe lahtris kuvataks seni 0 kui lehtedel veel isikukoode kirjas pole, muidu tuli sinna mingi trellid ja jura. Nunnu, onju? Peaksin selle valemi tudengitele Exceli juhendisse maiuspalaks panema.
Eile õhtul käisid meil külalised. Kata kirjutas paar nädalat tagasi, et tulevad spaasse ja tahtis külla tulla. Kuna oleme jube hõivatud kogu aeg, siis pakkusin välja, et tulgu reedel õhtusöögile. Nii siis panigi mees peale tööd grilli üles ja kana küpsema, tegi salatit ka ja ma käisin poes koogi ja kingituse järel. Kata saab homme 60, ostsin talle ilusad roosade pallidega kõrvarõngad. Lähtudes põhimõttest, et mida vanem eit seda roosam kleit, nagu ütles me ema. Igatahes oli tore kuulda kodukoha ja suguvõsa uudiseid.
Oot, ma otsin mõne pildi ka. Kana alles küpseb, ootame:
Sellise kingi tegime:
Tegelt päris hull ikka, kui vanad me juba oleme!!! Endal on küll kogu aeg selline tunne nagu oleks vananemine kuskil 35 peal pidama jäänud, aga no vaadakem peeglisse, eks. Või siiski mitte 😀
Mis siis veel? Mrt on jubedal kombel ületöötanud, sest teeb nüüd ka mikrokraade. Ma ikka vahel õiendan siin, et see pole normaalne, et kõik nädalavahetused istub arvutis ja töötab. Olen teda vahel tirinud pealinna shoppama ja ükspäev aeda puid lõikama lihtsalt sellepärast, et mees ei töötaks kogu aeg. Rapsimine päädis sellega, et korra ta plahvatas töö juures sedamoodi, et ehmatas kõik inimesed ära. No läks mees närvi ühe asja pärast, millest, nagu hiljem selgus, oldi valesti aru saadud ja ohtu ei olnud, aga jõudis väga endast välja minna. Ega direktor poleks muidu teadnudki, et Mrt nii hullu koormusega töötab, aga nüüd siis nägi ja palus mehel paar vaba päeva võtta. Mrt sel nädalal oligi paar päeva tööst vähemalt osaliselt eemal, käis pealinnas asju ajamas ja juuksuris ja.
Muidu üldiselt mu mees on oma õppekava ülihästi juhtinud, palju häid muudatusi teinud (ka selliseid, millest suures ülikoolis tahetakse snitti võtta), no ta saab ikka kiita kogu aeg. Asi on nimelt selles, et Mrt ei oska mitte ainsatki asja teha suure pühendumiseta. Kui mingi asja ette võtab, siis sukeldub sellesse kogu hingega ja kella vaatamata, ma siin ikka aeg-ajalt pean teda sabast tagasi tõmbama, et ta ennast päris ära ei nikastaks.
Suur töökoormus siin majas on teinud seda, et kellelgi ei ole aega tegeleda teise korruse projektiga. Plaanisime selleks suveks katusevahetust, rahagi on olemas, aga kuna pole aega projekti teha ega isegi tellida ja ehitusluba ajada, siis lükkub suurem ehitamine ilmselt veel edasi. No küll saab.
Mul on käsil esmaabi kursus. Kuna Haapsalus Punase Risti kursusele peale minu keegi ei reganud, kupatati mind e-õppesse ja praktilisele õppele pean minema Raplasse. Ma ikka jubedalt imestan seda, et terve suure linna peale siin ainsatki teist tahtjat ei olnud, Rapla on väike ja seal käivad need kursused alailma. E-õppega läks nii, et viitsisin vaadata ainult kahe mooduli videoid, mooduleid on kokku seal kümmekond. Kuna alles eelmisel suvel NKK esmaabi koolituse läbi tegin, siis ei hakanud oma kallist aega kõigi videote vaatamisega kulutama ja vihtusin kohe enesekontrolliteste teha. No need videod on megalt igavad, mehed lihtsalt seisavad, vaatavad kaamerasse ja räägivad, selle asemel, et praktilisi võtteid ja asju ette näidata. No vot ja nii ma siis mõtlesin, et ehk millalgi jõuan õppematerjale veel vaadata, aga teen enne meenutamiseks vahetestid ära. Kui viimast, psühholoogilise esmaabi mooduli testi tegema hakkasin, avastasin äkki, et krt, küsimused ei lõpegi ära, siin on mitukümmend küsimust! Muidu iga mooduli otsas oli ainult kolm-neli kontrollküsimust, aga see test ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Nii ma siis kogemata sooritasin e-õppe lõputesti ilma õppimata positiivselt. Seal võis vist kaheksa küsimust valesti vastata, mul läksid valesti ainult kolm. Väga veider, et see test niimoodi viimase e-õppemooduli otsas oli, et polnud üldse aru saada, kuhu jõudnud olen. Igatahes sai see mul positiivselt tehtud nii, et ei märganud pabistamagi hakata.
Lähen nüüd kõnnin ühe ringi ja hakkan tänast loengut ette valmistama. Olge ise ka toredad 😀