Archive for the ‘Lihtsad lugud’ Category

Kui kolmapäev on reede

Kolmapäev, mai 18th, 2022

Kuna olen pool nädalat uue töö tõttu ära ja enamasti ainult nädala teises pooles kodus, siis on kesknädal justkui uus reede. Sel nädalal on mul tegelt ropult tööd ka kolledžis, sest viimane loeng ja mitu eksamit veel teha, hunnik eksamitöid lugeda ja tagasisidestada, mistap ega ikka pole päris nii, et alates neljapäevast viskan jalad seinale. Täiega ootan suve, sest siis on ülikoolist vaikus ja saan keskenduda ainult ühele tööle. Ja see üks töö, teate, see uus, on jube huvitav.

Olen alati imestanud, et kuidas see küll käib, et teised inimesed kandideerivad mingitele lahedatele töökohtadele ja alati just need teised inimesed saavad need kohad ja teevad siis põnevat vastutusrikast tööd. Aina olen mõelnud, et miks minule selliseid töökohti ei anta ja nüüd pean tunnistama, et olen äkki ka see “teine inimene.” Vahel täitsa imestan, et kuidas see ometi juhtus. Muidugi on mul varemgi põnevaid töökohti olnud, aga juba mitu viimast aastat ei ole selliseid ameteid mulle jagunud, mis silma särama paneks ja kus ma tunneks, et äge on töötada. Nüüd siis maandusin sellisele kohale. Ega ma ei ole varem mitte kunagi ka nii suure vastutusega tööd teinud, kõik on puha uus.

Arvasin, et mul läheb metsik aeg igast uute süsteemide ja keskkondade õppimiseks, aga reaalsus on see, et kuigi kõike ma veel ei oska, on tunne selline nagu oleksin seal asutuses juba mitu kuud töötanud. Esmaspäeval oli mul ka üks niisuguse mastaabiga töövõit, et vähe puudus, et oleksin läinud endale sel puhul torti ostma. Mul tõusid peaaegu et jalad maast lahti, kui oma kuuendal tööpäeval uues kohas suutsin lahendada väga pikalt lahenduseta olnud probleemi. Mõtlesin siis, et kui kõhklesin sellele töökohale minnes, et kas ma saan ikka hakkama ja mees ütles, et saan küll, sest olen tark, siis nüüd hakkas täitsa paistma nagu oleksingi tark, hahaa. 😀

Üldiselt ma olen sihuke kange, et kui mingi probleem vajab lahendamist, siis ma lihtsalt ei anna enne järele kui asi korda saab. Muidugi on mul ka tagasilööke olnud ja näen, et mingeid muudatusi on mul üliraske teha, aga just igast pidurite teelt koristamine ja keeruliste inimsuhete lahendamine teeb mu töö huvitavaks. Saab siis nalja näha, kas ujun välja.

Ajan siin ümmargust juttu, sest ei või tegelt oma tööst midagi rääkida. Aga iseenda enesetundest ja hakkamasaamisest sedasi uduselt ju ikka natuke võin. Üks täitsa võõras mees, kes tahab minuga koostööd teha, küsis eile, et noh, kas sõjaudu hakkab juba hajuma. 😀 Mis see sõjaudu on, eks seda ma tean ju ainult tänu sõjale Ukrainas. Palju on selliseid väljendeid, millest ma enne polnud üldse kuulnudki. Et see uute asjade õppimine ka iialgi ei lõpe!

Enne mul oli hästi palju aega igasugu nokitsemisteks ja looduse vaatlemiseks, nüüd vaevu suudan oma aia korras hoida. Muidugi see kevad on ju nii külm ka, et polegi eriti tahtnud õues teha midagi. Mul on enamus tomateid-kurke juba ammu kasvuhoones katteloori all ja tänavu nopime esimesed küpsed kurgid võibolla juba maikuus. See on eriti imelik, sest olin ju otsustanud, et panen tänavu kõik seemned hiljem mulda. Ma tõesti ei tea, miks mu taimekesed selle hullu külma kevadega nii hästi kasvavad. Homme leian ehk hetke ja teen mõned pildid kurkide arengust.

Täna õhtul siiski nii palju jõudsin (loe: viitsisin), et viisin viimased paar kurki-tomatit verandalt kasvuhoonesse. Kümme tomatit ja kuus või seitse kurgitaime on seal kokku. Rohkem kasvuhoonesse ei mahugi. Verandal kasvab mul tomatimets, mille pean ühel hetkel õue istutama, aga kuna ilmad on külmad, siis ei tea veel, millal see juhtuda võiks.

Toas aknalaual on mul mingid salatid ja lilled, mis ka ootavad õue peenrakastidesse istutamist, aga ikka nagu pole piisavalt sooja veel selleks, et võiks need välja viia. Samas vaatan aeg-ajalt kalendrisse ja ahastan, kuidas aeg lendab – juba üle poole maikuust läbi, aga kus on ööbikud ja naabriaia toomingaõied? Tööle sõites näen jah maantee ääres toomingaid õitsemas, aga me koduaia taga ei ole toomingal veel piisavalt sooja olnud. Pool maid lendas niimoodi minema nagu poleks olnudki ja ahastusega mõtlen, et teine niisugune olematu jupp veel ja ongi maikuu läbi. Siis veel paar sellist juppi ja pole enam juunitki ja siis veel kaks ja ongi august ja sügis ja… Ei, ma ei salli seda, kuidas aeg lendab!

Varakevadine

Teisipäev, aprill 12th, 2022

Kevad tõmbab tuure üles, kuigi ilmad on alles puha külmad. Kuna selgus, et mehel on saada oluliselt rohkem puhkusepäevi kui see 56, mis õpsidel tavaliselt suvele satub, siis võttis ta sel nädalal juba väikese jupi puhkust välja. Olemegi jälle saarel puid tegemas. Ilm on olnud päikeseline ja tuuletu, lihtsalt imeline on metsas olla.

Vahepeal on olnud jälle natuke tormisemaid tuuli ja sellepärast algas tänane puude tegu sealt, kus eelmisel korral juba tehtud sai – paadikuuri taga oli üks mänd koos juurtega maast lahti tulnud ja õnneks kukkunud metsa poole. Kui oled ühe korra kuulnud, missuguse matsuga suur mänd maha prantsatab, siis tundub kogu suvilat ümbritsev mets hirmuäratav ja ohtlik. Kui hakkaks täna siia metsa esimesi maju ehitama, siis oleks targem ja teeks platsi enne puudest lagedaks, aga me tahtsime olla metsas ja noh, sellel on omad head ja vead. Kuuri taga langenud puu andis järele ilmselt sellepärast, et ta kõrvalt oleme äsja ühe männi maha võtnud.

Pilt jäi vastu päikest nats vilets, aga selline see sündmuskoht on

Kui mänd koristatud, asus mees teostama projekti, millega naine talle juba mõnda aega pinda käib. Mul on juba ammu plaan, et kõik lehtpuud, mis varjavad ära suvilale paista võiva õhtupäikese, tuleb maha võtta. Tegelikult on õhtuküljes ka mitu suurt mändi, aga esialgu oleks seegi hea, kui vanad haavad saaksid maha võetud. Mrt alustas täna kõige jämedamast, ta tüve läbimõõt oli umbes pool meetrit. Jube mässamine oli sellega, sest kõigepealt ei tahtnud puu üldse langeda, siis tahtis langeda valele poole ja kui viimaks kukkus, siis jäi teise suure haava peale pidama ega mõelnudki alla tulla. Mees siis jupitas seda altpoolt kuni viimaks suure raginaga siiski puu alla sai. Et saag vahepeal puu tüvesse lootusetult kinni jäi, sellest ma parem pikemalt ei räägigi…

No mis sa ütled!
Kõik need laarungid on nüüd halgudeks lõhutud ja ootavad kuuri katuse all äravedu

Mul on tegelt üks räme tähtis teadaanne, aga las see ootab…

Noh.

Õu on okstest ja risust puhas, kõik rämpsud on riisutud ja põletatud. Mõnulesime lõkke ääres, kütsime sauna ja viskasime leili. Idekas elu, ma ütlen.

No missa arvad…

Olen olnud täna keskmisest ärevam ja vahtinud aina telefoni, et kas on üks kiri tulnud. Kirja ei tulnud, aga õhtupoole tuli oodatud telefonikõne. Helistas Kaitseressursside Ameti värbaja, kes teatas midagi sellist, et olen konkursi võitnud pika puuga ja… (okei, ta väljendus kuidagi teisiti, aga mõte jääb samaks). Igatahes tähendab see, et alates maikuust töötan Kaitseliidu Koolis haridustehnoloogina. See on 0,5 kohta, sellisena see oligi välja pakutud. Kandideerisin sinna, sest ülikoolis pole ju suvel üldse midagi teha, maikuuski on mul ainult üks loengupäev ja üks eksam, juunis paar eksamit korraldada ja ongi kõik. Ehk et selleks, et mitte täielikult alla käia, mitte vajuda mingisse koduperenaise mõudi, mis mind mitte kuidagi vormis ei hoia, otsisin aktiivselt lisatööd. Kaitseliitu tahtsin minna ka sellepärast, et olla käpp riigikaitses. Jaa, see kõlab nagu… no kõlab natuke nagu liialt pateetiliselt, aga tõsi ta on, et Ukrainas toimuv sõda on pannud mind tahtma riigikaitses kaasa lüüa. On suht kindel, et astun lähiajal ka Naiskodukaitsesse, seda uues töökohas vestlusel käies mehed väga rõhutasid, et peaksin tegema. Kui ma siis ütlesin neile, et ma pole üldse mingi supikeetja ja metsas oma näruste liigeste pärast ka mässata ei saa, siis nad tegid mulle selgeks, et Naiskodukaitses on ka palju administratiivset tööd, mida saaksin teha. Millegipärast on just see supikeedu kuvand eriti tugevalt esil, sellele nad peaksid vast mõtlema, kuidas kuvandit parandada. Olin nii ülbe, et ütlesin selle töövestlusel välja…

Olen siiani imestunud, et osutusin valituks. Olen ju nüüdseks juba terve aasta otsinud lisatööd ja saatnud ka aeg-ajalt oma CV siia ja sinna, aga vestlusele kutsuti mind viimati tervelt aasta tagasi. Tavaline on, et tuleb kiri – täname kandideerimast ja blaa-blaa. Kuna olen saanud palju selliseid äraütlemisi, siis viimaks otsustasin, et enne üldse kuhugi ei kandideeri, kui näen, et kuulutust pikendatakse. Sama juhtus Kaitseliidu Kooli haridustehnoloogi töökuulutusega. Kui pikendati, siis järelikult esimeste nädalatega ei leitud sobivat inimest ja järelikult oli mõtet kandideerida ka vanematel prouadel. Nii ma siis kandideerisin. Töövestlusel seda ka ausalt tunnistasin, et kandideerisin, kuna kuulutust pikendati ja sellest mul tekkis lootus, et äkki mul on ka võimalus. Sest võinuks ju keegi noor mees, kes on ajateenistuse läbinud või kes kuulub Kaitseliitu, selle koha saada, neil oleks olnud eelis selles süsteemis. Aga viimaks sai määravaks ikkagi mu haridus ja ilmselt ka see, mida töövestlusel rääkisin. Värbaja ütles, et edestasin konkurente mitmes punktis. Ma üldse enam mingi tagasihoidlik ei ole ja päris julgelt väljendan ennast. See tuleb kasuks, kui töövestlusel on su vastas kolm kaitseliitlast. Igatahes nii see läks, et nad seal leidsid, et olen sobilik sellele tööle.

Kui ma hakkan kodus ajama mingit sellist, et issver, äkki ma ei saagi hakkama, siis vaatab mees mind nagu lollakat. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ma elus pidanud mitte ainsatki ametit ega õppinud mitte üheski koolis, kus ma ei oleks hakkama saanud. On olnud raskeid aegu ja raskeid töid, aga alati olen igast olukorrast edukalt välja ujunud. See tähendab, et oleksin ülimalt imestunud, kui nüüd oma uues ametis sajaga põruksin. Ma väga loodan, et mulle seal meeldima hakkab.

Paar nädalat veel lebo ja siis olengi oma mugavustsoonist välja rebitud. Tegelikult ma väga ootan seda aega. Olen igatsenud tähendusega tööd ja et mul oleks töökaaslased ja oma kollektiiv. Esimesed paar kuud pean käima kohapeal, et saada tuttavaks inimeste ja süsteemiga, aga muidu üldiselt on tegemist kaugtööga. Kaks ja pool päeva nädalas. Alates maikuust on mul siis juba kolm tööandjat, sest kaks oli ilmselgelt vähe 😀

Toodan siis

Kolmapäev, jaanuar 12th, 2022

Värk on selline, et kui juba laps hakkab ütlema, et tooda midagi blogisse ka, siis tuleb teha. Ma ei tea, kuhu kõik aeg kaob, kui ometigi ei pea ma ikka veel ennast igal argipäeval tööle vedama. Ärkan kell seitse või hiljemalt pool kaheksa, esimene tund kulub alati kohvitamisele ja uudiste lugemisele. Siis vean ennast välja kõndima, millele kulub koos pesus käimisega kuni kaks tundi. Kõnd jääb ära ainult siis, kui teed on kiilakad. Täna käisin kõnni asemel metsas suusatamas. Siis ma kas hakkan lõunaks süüa tegema või mökutan niisama (koon, loen, mukin jne) kuni mehel saabub lõunaaeg ja läheme kultrasse sööma (tore buffet, kus saab kühveldada köögivilja ja liha). Peale lõunasööki teen kodus ühe kohvi ja jällegi loen või õpin erialavärki. Täna hakkan kevadsemestri kursusi planeerima. Sellisele töötamisele ma küll liialt aega ei kuluta, sest kohe on õhtu ja siis vahin mingeid seepe 😀

Kas pole tore elukorraldus?

Veits pime hommikuhämaruses pilt suusarajalt. Need suusad on üle 20 aasta vanad, Mardile kooliajal ostsime.

Peab siiski ütlema, et see tore elukorraldus on mu ära tüüdanud, mistõttu olen jälle hakanud CV-sid saatma vasakule ja paremale. Mul on kevadsemestril ainult kaks kursust õpetada ja osad loengud laupäevade peal, mistõttu keskmiselt paar poolikut tööpäeva kuus mul kulub ainult sellele hobi tüüpi tegevusele ja võiksin isegi täisajaga mujal töötada. Ausalt, mul on kodus lihtsalt igav ja tahan inimeste sekka pääseda väheke sagedamini. Olen hakanud igatsema kollektiivi kuulumist ja tähendusega tööd. Õppejõu amet on vägagi hurmav, aga tõesti nii vähese koormusega ei ole see mingi töö. Palka tahaks ka nagu saada. Ma pole küll pidanud veel oma säästude kallale minema, aga kui sedasi jätkame, siis hurtsiku uuendamine jääb väga pikaks ajaks venima.

Eile käisid meie uisud terituses, neid on ehk ka lootust tänavu rohkem pruukida. Viigi peal oleme käinud ainult ühe korra ja enne seda Ruthi tänavas suurepärasel eraliuväljal. Viigil on see jama, et pool rada on ok, aga kui tahaks tervet ringi sõita, siis vahepeal tulevad ette hullud konarused, mida minusugune kipub läbima kõhuli. Noh, ma pole veel tänavu kukkunud kordagi, aga küll see tuleb.

Sel esimesel uisutamisel oli mul kõvasti veini sees, olime lapselapse sünnipäeval.
Pühapäeval paterdasime viigil.

Mees tegi ükspäev drooniga pilte, siin on mõned vaated koduaiast:

Krahviaia uisuplats ka paistab, see on meie tänava otsas.
Tagalaht ja Konnaküla
Eeslahe vaade üle linna.

Eile olime Lucast hoidmas kuni Ruthi käis Sassuga ujumistrennis. Hoidmine nägi välja nii, et mehike magas 2,5 tundi ja ainult paarkümmend minutit me saime temaga suhelda. Laste juures käimine mõjub mulle alati teraapiliselt, alati pärast seda on mul hea sügav ööuni. Muidu üldiselt ikka kipub paar ööd nädalas olema nii, et magamine ei taha mitte kuidagi peale tulla ja siis veedan paar-kolm tundi keset ööd lugemisega.

Peale ärkamist

Eile hommikul sai Mrt lastega perearsti ukse taga kokku ja kui mehikesed sisse kutsuti, siis arst küsis, kas vanaisa tahab ka kaasa tulla 😀 Ta ei taht.

Mis sellesse vanaisasse puutub, siis eile sattusime fotoäri ukse taga Olekaga kokku ja ta küsis Mrt-lt, et oled see ikka sina või 😀 St et hetkeks ilmselt kahtles, kas on mees või poeg, sest no tõesti – kui mees habeme maha ajab ja rõõmsad prillid ette paneb, näeb ta jätkuvalt välja nagu 25. Neid on Kmr-iga viimasel ajal palju segi aetud, no lihtsalt naljakas. Üks klient küsis bensukas lapse käest, et noh, sa polegi Haapsalus või. Mille peale laps ütles, et ajad mind vist isaga segamini. Kui nad kõrvuti seisavad ja lapsel on habe, siis on nende vanused tõepoolest määratlematud.

Eluke on meil siin uues linnas mõnusalt aeglane. Siiani imestame, et ka nii võib. Et mees ei peagi jooksma ühest töökohast teise, ta telefon ei helise katkematult, keegi ei rebi teda kuhugi poole. Mehe uus töö on mõnusalt loominguline ja vaba, palju on tudengitega suhtlemist ja üksjagu ka koosolekuid, aga midagi igavat ei ole veel ette tulnud. Aineid on tal ka parajas koguses anda. Klaveri õppimine jätkub endise hooga, homme on selle aasta esimene tund. Ta on siin vahepeal palju harjutanud ja usun, et õpetaja üllatub. Vaat et sihukest karukäppa on ka võimalik klaverit mängima õpetada.

Lõpetuseks näitan imelisi roose, mille Ruthile lapse sünnipäevaks viisime. Need olid selveris allahinnatud mingi 3,99 peale ja nägid välja sellised, et kohe hakkavad lõppema, no ilmselgelt halvasti koheldud lilled. Aga ma polnud varem nii suurt kimpu üldse näinud ja värv oli imeline, mistõttu ostsin ikkagi, et äkki annab neid üles kloppida ja vaata vaid:

Ämm sünnipäeval neid ka veel töötles ja kestsid küll.

Majanduselu on selline, et kuna elekter teeb siin vahepeal hinnaüllatusi, siis loobusime teise kodu lepingust ja Kmr võttis selle üle. Meie enda elektriarve ei olnud märkimisväärne, kuigi kaks korda suurem siiski kui novembris ja sissetulekud on sellised, et mingile arveabile meil õigust pole. Aga lapsel on suur maja pidada ja tema arve ehmatas küll ära. Imekombel laekus täna talle juba selle eest ka kompensatsioon.

Inimesed ei saa üldse aru, millest kõrge elektrihind tuleb ja süüdistavad praegust valitsust. Igasuguseid populistlikke kirjatükke jagatakse, lihtsalt piinlik. Samas on ju võimalik näha, et Eesti pole mingi erand, terve Euroopa on praegu hädas. Pealegi ei ole ma üldse nõus sellega, et kõigile peaks kõrge elektrihinna kompenseerima. Okei, et ma ehmusin ka ära kui detsembri arvet nägin, aga selle 224 eurot me suudame ju ometi ise maksta. Jälgin nüüd kogu aeg börsihindu (vt siit), et mis kell pesumasin käima panna või kas on sobiv päev millegi ahjus küpsetamiseks, duširuumi põrandasoojust keerasin ka maha. Tõime omale kuumaõhufritüüri, millega suurema osa sööke teeme, saab kiiresti ja tervislikult. Nii et jah, meie siin tuleme esialgu toime, veel ei ole põhjust hädaldada. Aga tööd ja palka tahaksin küll rohkem.

P.S. Ülihea, et kevadel oma äri ära lõpetasime. Detsembri elektriarvet seal ruumides ei oleks me suutnud maksta ja see oleks nagunii me putkale lõpu teinud.

Kaitstud: Nüüd selline elu

Neljapäev, november 5th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Pööninguluuk

Teisipäev, mai 19th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Suvehooaja avamine

Teisipäev, mai 5th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Päev hiljem

Teisipäev, aprill 21st, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Ja läinud ta ongi

Esmaspäev, aprill 20th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Ainult töö

Neljapäev, aprill 16th, 2020

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Veel üks pump

Esmaspäev, detsember 9th, 2019

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: