On 1. juuni ja õues on nii jube külm tuul, et ninagi ei taha uksest välja pista. Päeval max 12-13 soojakraadi tuli ära. Ometi ma olin varahommikul enne tööpäeva algust nii reibas, et kõndisin oma põlises kodulinnas rohkem kui tund aega. Olen oma vanas kodus terve nädal maja- ja kassihoidjaks, sest lapsel läksid reisile. Võiks tunduda veidi tüütu, et pean siin nii kaua üksi olema, aga tegelt on see mulle ka rohkem nagu puhkus.
Sisustan oma õhtuid siin telku vaatamisega, lugemisega ja aiatöödega. Ükspäev võtsin kätte ja pügasin teeäärse heki ja elupuud ilusaks. Need olid üsna karvased juba. Elupuid on seitse, aga üks kuivas ära, kui ta ajutiselt teise kohta tõsteti, sest jäi vundamendi soojustamise töödele ette. Lootus oli, et ehk ikka juurdub uuesti, aga läks järjest pruunimaks ja nüüd on täiesti kutu. Eks Kmr võtab ta maha kui ükskord reisilt tagasi on.
Täitsa tuksis:
Pügasin hekilõikuriga, mis muidu on üks tore asi, aga kui peab paar tundi sellega käsi üleval hoidma, siis võtab ikka kere tudisema küll. Mu füüsiline konditsioon on ikka jube kehvake nüüdsel ajal. Reaalselt ei suutnud enam veeklaasigi käes hoida kui viimaks tuppa sain. Hekk ja puud on läinud kõrgeks, pidin ka tooli kasutama, et ülevaltpoolt pügama ulatuks, aga tehtud see töö igatahes sai.
Võiks küsida, et milleks sellist hekki siin üldse vaja on, kui see nii palju tööd annab, aga jube heasti võtab tolmu kinni ja eks ikka ilus on ka. Mingi aeg peaks küll kaaluma, kas jätta alles ainult elupuud, sest needki on nii suureks kasvanud, et puude vahelt enam naljalt läbi ei mahu.
Kui mu suur poeg väike oli, ma lükkasin ta siia elupuude vahele vankriga magama, nüüd ei mahu ennast sealt vahelt peaaegu et isegi külg ees enam läbi pressima mitte.
Mul oli aias retsimise plaane rohkem, aga nagu juba öeldud, täna olen laisk.
Eile käisin tegelt ka oma nüüdses kodulinnas, sest tahtsin oma eriala lõputööde kaitsmisel kohal olla. Ruumis viibisin siiski ainult lõunani, hiljem jälgisin kaitsmisi veebist. Mu elu esimene juhendatud diplomitöö sai hindeks A. Ja kui mu retsensiooni ette loeti, siis nägin, kuidas kaitsmiskomisjoni esimees tõmbas omal miskit kirjutatut maha ja noogutas kaasa ja pärast ütles ka, et on retsensendiga ühel meelel. Erinevalt ühest teisest prouast, kes ei leidnud selles töös mingeid puudusi, hahaa. Aga seda teist ma nii väga ei usaldaks erinevatel põhjustel. Igatahes oli põnev päev.
Olen endale sel nädalal kaks päeva põhitööst vabaks teinud lõputööde kaitsmiste pärast ja mõtlen nüüd, et järgmisel aastal peaksin oma aega paremini planeerima, st et peaks päriselt puhkust võtma selleks lõpumaratoniks.
Aga muidu üldiselt on siin linnakeses imelik olla. Mulle tundub, et siin pole ainsatki inimest, kes mind ei tunneks, mistõttu nii kui majast nina välja pistan, pean kõiki teretama ja alailma astub keegi ligi, et törts juttu ajada. Hommikusel kõnniringil ma tõepoolest teretasin kõiki vastutulijaid, sest kõik olidki tuttavad. Õudselt imelik. Kui tahad veits sporti teha ja samal ajal oma mõtteid korrastada, siis tegelt isegi üsna tüütu.
Kui sellel tüübil siin hakkab igav, siis ta tuleb muga maadlema:
Üldiselt saan siiski Sofiga sõbralikult läbi, aint pistan kisama siis, kui töötan ja ta laua alt läbi jalutades mulle nii muuseas hambad jalga lööb. Tal on sellised veidrad tähelepanu võitmise viisid.
Enam ei mäletagi, mis juttu mul veel oli…
Ega eriti polnudki midagi. Kui leiad, et mu tekstist on mõned komad puudu, siis mõtle need ise juurde.