Mul hakkab teine puhkusenädal lõppema ja olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe raamatu. Mida ma siis tiksutan siin? Eilne päev, näiteks, oli selline, et kõigepealt magasin liiga kaua, peaaegu üheksani, sest öösel läks uni ära ja lugesin vist isegi mingi kolm tundi. Tavaliselt ärkan ka puhkuse ajal vara, kell kuus või seitse, joon kolm väikest tassi kohvi ja loen uudiseid, see võtab mul peaaegu terve tunni. Siis igast hügieenitoimingud ja seejärel kõnnin suure ringi. Eile tegin metsas paaritunnise jalutuskäigu, võtsin sealt isegi mõne kukeseene kaasa.
Hommikune vaade kasvuhoonele:
Kui vihm just otse kasvuhoone uksest sisse ei saja, ööbivad miisud meie juures. Neil on siin bed & breakfast. Teises maja otsas elav naabrinaine toidab neid ja meie pakume öömaja. Kuna kassid on metsikud, siis puutuda nad ennast ei lase, aga lubavad teinekord endale päris lähedale nii, et ei jooksegi minema. Kassid on kasulikud, hoolitsevad selle eest, et ükski hiir me hoovist eluga ei pääseks.
Kui metsast koju jõudsin, oli juba lõuna käes ja see mul söögiaega alati ei tähenda, küll aga teist kohviringi. Eile oli jälle see päev, kui kõht ei läinud enne õhtut tühjaks ja oma “hommikusöögi” sõin millalgi kella poole viie ajal. Mul on nüüd kästud kilpnäärmerohtu võtta ülepäeviti pool tabletti (kuna rohkem ma ei talu) hommikusöögi juurde, selle ma ka siis neelasin. Kohvi juurde on ikka mõnus midagi lugeda, kui on aega ja ei pea kuskile minema, nii ma siis venitasin neid kahte tassi päris pikalt.
Vahepeal, enne metsa minekut ja peale metsast tulekut, suhtlesin aiaehitusfirmaga, kust Mrt oli küsinud hinnapakkumist. Pika kirjavahetuse tulemusena tellisime ära aiapostid, väravad ja automaatika. Ehitame esialgu uue aia ainult suure värava poolsesse nurka, kus vana võrkaed kõige koledam. Suure värava kõrvale teeme ka väikese jalgvärava, et oleks mugav prügikasti tänavale panna või värava vahele jätta juhul, kui prügipäevadel ise kodust ära oleme. Meil muidu on jalgvärav teise tänava ääres üldse, ilmselt jätame selle ka alles. Suurem osa võrkaiast on meil praegu roosiheki sees kinni. Mul on plaan järgmisel kevadel roosihekk väikeseks lõigata, eks siis vaatame, kas ehitame kohe aeda edasi või peab sealse flooraga enne veel midagi äkilisemat ette võtma.
Ostsin ükspäev endale lasketrennides käimiseks mugavad püksid, kaks paari erinevat värvi, mis olid nats liiga pikad. Need õmblesin eile parajaks.
Verandal õmmeldes passis mu kõrval põrandavaibal üks megasuur euroopa majaämblik, jälle! Need elukad on niuksed jubedikud, et ükskord, kui selline meil toas oli, mees ei tihanud teda kättegi võtta, et välja visata. Nii siis on meil nende menetlemiseks ainult üks meetod – Kärcheri tolmuimeja ehk kollane hotell nagu tavatsen nimetada. Kolisin ta siis käppelt hotelli ümber. Mul jätkuvalt on kahtlus, et need loomad on suutelised tolmuimejast välja ronima, sest alles mõne nädala eest ühe sarnase sinna kolisin ja vahepeal ei ole me vist tolmukotti vahetanud. Mrt ütleb, et see on võimatu.
Mis ma siis veel tegin? Nüüd vist oligi juba “hommikusöögi” aeg käes ja ma praadisin omale paar muna.
Kui söödud sain, läksin rattaga sõitma. Väntasin Herjavasse, kokku tuli vist ainult mõniteist kilomeetrit. Nägin kergteel suurt rästikut, kes ratta lähenedes põgenes ja ilusat sisalikku, kes ei saanud üldse aru kes või mis. Aga niidulilled lõhnasid imeliselt, angervaks õitseb ka nii, et tõmbab hinge kinni.
Jõudsin õhtul veel muru niita ja aias siit-sealt rohida, lõikasin tomatilehti, kärpisin ühte pojengi ja sidusin üht roniroosi koomale. Pärast tükeldasin liha ja sibulaid, panin šašlõki marineerima. Siis oligi juba nii hilja, et oli paras aeg jupiterist seepe vaatama hakata.
Õhtupäikeses on kasvuhoones liiga palav, siis sobib miisule me kuuri terrass:
Üks oluline teadaanne on mul ka. Ma ei viitsi oma sünnipäeva pidada ja lähen üldse selleks nädalavahetuseks kodust minema. Mul on oma sünnipäevadega viimastel aastatel kehvasti, sest vananemine on mulle raske ja kõik need uued numbrid, mis ette viskavad, ei tasu mu meelest üldse õnnitlemist. Mitte et elada ei meeldiks, meeldib küll ja olen tänulik selle eest, et nii palju elupäevi on antud. Aga sünnipäeva pidamine jääb igatahes ära ja suure tõenäosusega olen sel päeval üldse levist väljas. Lähen hoopiski ise külla ja kohtun vana sõbraga.
Tolmuimeja torule tuleb sokk otsa tömmata, kui ei kasuta. Ema öpetas Tahaks ka Haapsalu ja su tomateid.
Kahtlustan, et soki nad lihtsalt lükkavad eest ära. Need loomad, muide, hammustavad ka.