Ühed lugud

Laupäeval olin lapsehoidja ja kui tüdrukud siia tulevad, peab söögivärki rohkem planeerima. Vanaema juures saab vahukoort ja maasikaid, seda muidugi, aga mingit päris sööki ka on vaja lapsukestele pakkuda.

Kas ma ütlesin vanaema? Eks ta ole. Ma ikka veel pole selle tiitliga harjunud, sest vanadus tundub midagi kauget.

 Mõni porgand, üks suur kaalikas ja üks terve kana, soola, musta pipart ja kõik see kraam on üle siristatud küüslauguõliga. Enne.

 Pärast. Mulle meeldivad köögiviljakangid, aga kahjuks on neis liiga palju süsivesikuid, sellepärast väga tihti sellist sööki ei tee. Aga väga njämma ja lihtne toit. Kaalikas on kõige parem.

Nüüd ma esitlen teile oma tomatite pesa ja te võite naerda kui tahate.

 Tahtsin toas aknalaudadel tomateid kasvatada, pidavat olema sobiv sort see seeme, mille ostsin, aga need sunnikud venisid pikaks-pikaks ja tundus, et enne tuleb lagi ette kui miski vili looma hakkab. Kaks taime on toas suuremates pottides ja need kasvavad ilusti, kuigi ka väga kõrged on, kaheksa taime olid erütritoolipurkides, mis on küll sügavad, aga liiga kitsad, pidin taimed sealt päästma. Vanu aknaid meil on ja sauna akna all lillepeenras oli üks enam-vähem vaba nurk, kuhu rajasin “kasvuhoone.” Tomatid ei talu tuult, sellepärast selline kole samodelkin, kasvuhoone aseaine. Ise olen õudselt rahul oma leiutisega. Tänavale see ei paista ja naabrid ka ei näe 🙂

 Mees ostis nädala sees omale ühe ägeda sae, sellise, millega saab peeneid laudu ja tikke teha ja ma lasin tal harjutamise mõttes omale toota mõned pulgad tomatite toestamiseks. Muidu Mrt on selle saega teinud päris asjalikke asju ka juba, paar vinget vineerkasti näiteks ohvississe kola hoidmiseks.

 Pildistasin seda kuslapuunurka, kus oranž ja valge sort segamini on kasvand. Oranž veel ei õitse, aga seda valget ma käin muudkui nuusutamas. Lõunatuulega, kui maja eest uksest käin, on kogu aeg kuslapuu lõhnapilved ninas. See on nagu lapsepõlves, nii-nii mõnus.

Aknad on mul muidugi ikka veel pesemata. Laubal toimetasin aias ja hoidsin lapsi, täna sadas vihma ja kogu koduse aja olen veetnud köögis. Panin šašlõki marineerima, terve suure potitäie siga ja õhtul panin tarretama toorjuustu-maasikakoogi. Kooki sööme ülehomme, aga ma mõtlesin, et esmaspäeva õhtul võibolla ei jaksa väga kaua köögis toimetada. Ühe šokolaadikoogi tahan ka veel teha. Toorjuustukoogile tegin seekord toore põhja, mandlijahu ja võiga, see jääb nagu muretainas. Maasikaid uhasin sisse nii, et oli kohe.

Laps on mingi naljanina, tal on üks ports kutseid aktusele, mida ta pole viitsind laiali jagada. Mitte kellelegi, mitte ühtegi kutset. Õnneks kõik, keda me lapse aktus huvitada võiks, on asjast kuulnud või siit blogist lugenud. Igaks juhuks ütlen üle, et teisipäeval kell 18 on koolis tunnistuste jagamine. Pärast teeme kodus grilli ja sööme kooki.

Eilne lapsehoid lõppes mul öösel kell kaks, siis sõitsin koju. Olime muidu siin meie aias, aga läksime tüdrukutega õhtul nende koju, ma ikka tahan alati, et nad saaksid oma voodites magada. Kella kümne paiku nad millalgi uinusid ja ma kukkusin ise ka sinna elutoa diivanisse nii umbes kell pool üksteist. Ma seal korteris muidu kunagi magada ei saa, sest nädalavahetusel on kesklinn lärmi täis, noored hullavad ja autod rallivad, eile oli veel rahvamaja õue peal kontsert ka ja see on ju mu laste kodu akendest vaid paar maja eemal. Sellegi poolest kossasin täie mõnuga. Jube, kuidas need sipelgad mu ära väsitavad! Muudkui jookse siia ja sinna ja too seda või teist, üks tahab juua ja teine tahab pissile ja siis kiiguta neid ja jookse nende sabas. Ja kõik see suhtlemine! Rääkimine on kõige väsitavam.

Mul head kavalad mutikesed on ka ju, üritavad muudkui mind lollitada, aga enamasti ma ei lähe õnge. Teate küll, kuidas see käib, et ema lubab seda ja toda ja ma muidugi tean, et ei luba, höhö. Üks hitt oli eile näiteks must pipar, mida mõlemad endale muudkui ekstra toidu peale tellisid, kodus neile ei kühveldata pipart toidu sisse, see pole lastele hea. Mingid ekstremistid. No ja siis ema lubab muidugi veega mängida iga ilmaga ja kasta lillekesi nii, et varbad märjad… Ja fliisi pole vaja selga panna, kui on külm tuul ja mütsi võib vabalt nurka visata… Oijahh. Vahepeal natuke ikka sõdisin nendega siin. Mina võitsin. Aga need võiduga asjad jubedalt alati väsitavad ära.

Aa, üks fakt veel. Mrt oli täna terve päev merel. Mitmendal katsel said mehed viimaks mere põhjast kätte sailing.ee õppejahi, mis nädalapäevad tagasi otse laevatee peal kummuli keerati ja uppus. See oli päris korralik töövõit, et paat ikka kätte saadi. Mrt tegi kolm sukeldumist sinna 27 meetri sügavusele, nad kahe paariga kordamööda käisid. Selle tulemusena on mehel toss nii väljas, et ei jaksand mulle diivani peal ruumigi teha, kui oma nurka istuda tahtsin. Nüüd juba kukkuski magama. Aga väga väärtuslik kogemus tal jälle saadud. Ta juba varahommikul sõitis kodust minema ja ma millalgi kella poole viie paiku ei pidanud enam vastu ja helistasin talle, kuigi teadsin, et nagunii ta vastata ei saa. Ma ikka hakkan ükskord muretsema küll, kui mehest juba kaheksa tundi midagi kuulda pole olnud, mu rikkalik fantaasia hakkab peas igast olukordi looma, mis kõik juhtuda võib ja. Ma vahel jõuan oma õudusmõtetega kuhugi kaugesse üksildasse tulevikku välja enne kui mõistus ütleb stopp, lõpeta ära. Kui ta siis ükskord tagasi helistas, kommenteeris, et head närvid pidavat mul olema. Ahh, mis närvid või midagi, mere(aluse)mehe naise tavaline elu 🙂