Nüüd ongi käes see aeg, kus enam ei jõua iga päev ehitust dokumenteerida. Vahepeal on jõutud lammutamisest ehitamiseni, aga kahjuks lähevad nüüd vist ka ilmad väheke pekki. On olnud kuum, aga pole vähemalt mingit vihma olnud ja sellepärast pole pidanud ka ööseks enam katuseta majale koormakilesid peale panema. Täna sellest ilmselt ei pääse.
Kmr oli oma daamiga siin kolm päeva, me vahepeal käisime naistega küll Raplas ka, et viia Tesla rehvivahetusse ja Sofile süüa anda. Vaarikaid korjasime sauna tagant tunnikese, lihtsalt ropp kui palju neid seal on. Tõime nats marju ka Haapsallu ja tegin neist lõunasöögi juurde tarretiselaadse magustoidu.
Vahepeal käisid meil E ja K külas, lobisesime hilisõhtuni.
Laon siia nüüd kolme päeva ehituspildid, vbla miski järg läheb sassi, aga vahet pole. Eile igatahes jõudsid mehed sinnamaani, et kõige keerukam töö sai tehtud – paika said neeluplekid meie ja naabri majaosade vahel. Et seda sinna üldse panna oleks võimalik, oli vaja kõigepealt naabri katuse serv väiksemaks lõigata. Ramirendist laenatud plekilõikur oli vist väheke nüri või midagi, paras kamm oli sellegagi lõigata, aga kindlasti lihtsam kui plekikääridega.
Neljapäeva õhtul jalutasime Miciosse sööma, oli imeliselt soe ja mõnus olu. Toit oli hea ja mu rõõmuks on neil jälle ka minu lemmikut vaadiõlut. Ma muidu õlle jooja ei olegi, aga mõne korra aastas tumedat Grimbergenit ikka naudin. Teenindajapoisid olid õhtuks hirmus väsinud, üks vastik klient nendega isegi ülbitses seal kehva teeninduse tõttu. Meie arvates polnud sel teenindusel häda midagi, kuigi üks poiss üritas me magustoite kogemata valesse lauda viia. Ja ta tunnistas, et on väsinud, kui seda mainisin. Noormees, kellele arve maksime, küsis, kas me käisime eelmisel suvel ka nende juures, et ta mäletab meid ja osutas minule, et olen talle meelde jäänud. Mrt irvitas, et kindlasti sellepärast jäin meelde, et olen ainus naine, kes siin Grimbergen Double Ambreed joob.
Ja siis reedel…
Sel ajal, kui mehed ehitasid, olid naised lihtsalt ilusad. Päevitasime, lugesime, käisime ujumas. Ma tegin muidugi ka lõuna- ja õhtusöögid, aga hommikud algasid noortel pirukatega, ühel hommikul Teelest ja teisel Müüriääre pagarist.
Ükspäev keset päevitust, kui hakkasin oma päevitustooli peal asendit muutma, lagunes tool mu all laiali ja kukkusin selili, jalad ülespidi. Need on mingid jubedad vuhvlid toolid, mis siiski mitu aastat vastu pidanud, ei saa kurta. Läks üksjagu aega enne, kui sealt püsti sain, sest kõigepealt oli vaja ennast hingetuks naerda ja siis otsisin nippi, kuidas uuesti jalad alla saada. Kmr-i daam üritas mind püsti tõmmata, aga ei jaksanud. Mrt hüüdis katuselt, et keera jalad alla või midagi ja ma siis miskitmoodi keerasin ennast sealt katkisest rannatoolist välja. Kahju, et keegi ei filminud ega pildistanud, sest vaatepilt oli sajandikoomusk. No ja siis me sõitsime naistega Jyski ja tõime sealt väheke kabedamad päevitustoolid.
Kui kodust ära käies toolid lahti jätsime, oli ühel miisul vaja muidugi ära proovida, kas on ikka head toolid.
Muudest uudistest nii palju, et samal ajal, kui lapsed olid meie juures, hakkas ehitaja nende kodus ettevalmistusi tegema suuremaks majaremondiks. Läheb soojustamiseks, akende vahetuseks ja viimaks pannakse ka uus katus.
Mrt lubas lapsele, et läheb aitab tal fassaadi lammutada mingi päev.
Pean jagama veel ühte eluägedat pilti. Meie Elina on olnud 11 päeva Itaalias võimlemislaagris ja võistlemas, eile hakkasid sealt tagasi lendama. Jätkulennul koos ühe teise tüdrukuga lennukile jõudes hakkas Ellikas ringi vaatama, et kus Lufthansa šokolaad on ja kui kokpiti poole vaatas, siis üks piloot küsis, kas nad tahavad näha, mis seal kokpitis on. Siis tuli teine piloot ja kutsus nad kabiini ja tüdrukutel lubati pilootide kohtadel istuda ja isegi igast kange näppida. Piloodid uurisid, et kust nad tulevad ja mitmenda koha võistlustel said ja. A no eluelamus ikkagi lapsel, pole midagi ütelda. Ellika rühm sai võistlustel hõbemedali, aga mingid teised Eesti võimlejad said kulla.
No vot, selline elu. Järgmisel nädalal on mul sünnipäev, aga mind ei ole siis isegi kodus. Iga aastaga väheneb mu soov üldse mingit sünnipäeva pidada, see vist on kuidagi vananemisega seotud. Tasub muidugi rõõmustada küll, et on nii palju ilusaid aastaid antud, aga kinke saada mulle hoopiski ei meeldi, mulle ei meeldi asjad.
Over and out.