Kuna kõik poed kästi kuuks ajaks kinni panna ja restoranidesse ei tohi keegi siseneda, toimub ümberringi palju muutusi. Meie õnneks saame oma viimased paar kuud veel töötada, kuna oleme remondikoht ja ilmselt saame mõne kliendi juurde ka selle arvelt, et teised arvutikaupade müüjad me linnas ei tohi uksi avada. Ehk aitab see meil ladu igasugu vidinatest tühjaks müüa. Riiulitesse juurde ei telli ma enam midagi ja kõik võõrad, kes tahavad midagi tellida, suunan e-poodi, sest poena ei tohi me tegelikult tegutseda.
Äri avatuna hoidmine sel hullul ajal tähendab muidugi suuremat riski haigestuda. Aga vähemalt ei ole meil enam kokkupuuteid õpilaste hordidega.
Paar päeva tagasi teatasid Pargi resto omanikud, et nemad on avatud veel viimast päeva, et nüüd ongi kõik. Nad tegid FB-s ilusa pika avalduse ja igatahes tõmbas sellest kuulda saamine mul silmist pisara välja. Resto omanik on me endine trennikaaslane ja me alati väga nautisime seal käimist, teenindus oli muidugi ka ekstra personaalne. Aga arusaadav, et pelgalt lõunasöökide pakkumisest ei ela ükski resto ja neil on piirangutega tegutsemine kestnud ju pikemat aega. Ühel hetkel enam äri ei kanna välja ja lõputult ei saa kulusid kasvatada. Väga kahju.
Eile, kui läbi väikese kodulinna Haapsallu sõitma hakkasin, tabas mind teine klomp kurgus. Nägin ühe poe ees kahel pool treppi müügilette, mille taga naised külmetasid. See oli nii kohutavalt hale! Puhus jäine tuul ja aeg-ajalt tuiskas. Ühtegi ostjat polnud näha. Need olid ilmselt naised, kes muidu müüksid oma kraami HooviOtil, mis igal neljapäeval me linna keskväljakul toimus ja kuhu alati tohutu hulk ostjaid kokku vooris. Nüüd ei müü nad enam midagi.
On väga tõenäoline, et kui kuu või kahe pärast riik lahti läheb ja lubatakse jälle ka poed avada, ei ole siin järel enamust neist poodidest. Väikestel tegijatel ei ole sellist puhvrit, millest mitu kuud kulusid maksta, kui tulu ei tule ja kui mõnel oligi, siis koroona-aasta on need säästud ammu ära neelanud.
Mul endal on väga imelik klientidele ütelda, et millalgi aprillis sulgeme. Kõik küsivad, et aga mis siis saab, kust me saame abi, aga me ei oska vastata. Olen vastanud, et eks tuleb siis hakata pealinnas käima. Aga võibolla tuleb keegi uus tegija, kohalik kutsekaski vorbib ju igal aastal pundi it-mehi. Olen ammu juba juurelnud, et kuhu need õppinud inimesed kõik kaovad. Eks ta üks riskibisnis on nii väikesesse linna oma arvutiparandus avada, aga kui on üks tegija väikesel pinnal, mille üür pole liialt kallis, siis vast mõneks aastaks sarnast remonditööd võiks veel jätkuda. Väga vähenõudlik peab olema (umbes nagu mina, höhö) sest mingit riigi keskmisele lähedast palka siit välja ei pigista. Mu leppimine olukorraga ja võimalus töö kõrvalt õppida (sest pooled päevad on tööl vaikus) on me äri sulgemist mitu aastat edasi venitanud.
Rääkides õppimisest, siis täna teatati magistritööde esitamise tähtaeg ja see on 18. mail. Kaitsmine on juuni alguses. Aprillis on õpetaja kutseeksam, aga selleks on meil kodutöö tehtud, vaja ennast ainult õigeks ajaks ekraani ette vedada ja üritada niisugune kaitsekõne pidada, et eksamikomisjonil liigselt küsimusi ei tekiks. Igasuguste eksamite ja kaitsmistega on meil asi nii, et täielikult puudub närv. Mul läheb kuues aasta ülikoolis ja mehel viies, see aeg on õpetanud “tuima panema” nagu noored väljenduvad. Kui ma midagi siin vanas eas õppinud olen, siis üks on kindlasti see, et eksamid on üldiselt kökimöki ja nende pärast ei pea pabistama. Sest mida seal saab rasket olla kui oled õppinud? Aga üldiselt on meil juba ammu kõigest poogen.
Järgmisel nädalal selgub, kas me viimasel semestril mingeid stipendiume ka saame. Hädasti oleks vaja, et töötuks jäämise perioodiks rohkem manti koguda. Mehel on kõik planeeritud ja sääste rohkem, ses mõttes pole hullu, aga elu on õpetanud, et naisel peab olema ka isiklik varu. Võiks ju olla vähemalt pooleks aastaks. Ma arvan, et selline iseseisva hakkamasaamise kiiks, mis ei ole isegi abielus olles mul ära läinud ja mille olen tütrele ka edasi pärandanud, tuleneb ajaloolisest mälust. Umbes pool mu elu on ju olnud ka selline, et ei ole saanud kellelegi loota peale iseenda. Iial ei tea ju ka millal mehed “sõtta võetakse” või mis iganes nähtus nad meilt võtab.
Eelmise lõigu viimasest lausest lähtudes – mulle tohutult meeldib viimane intekas Alla Levandiga. Ta ütleb seal välja täpselt minu mõtted naise vananemise kohta. Ja mõtelda, et tema on ju nii kaunis naine, nii äge armas olevus ja ometigi juurdleb 50+ naise eksistentsi üle täpselt samuti nagu minusugune suvaline mamsel!
Ma päriselt ei teadnud, et vananemine võib raske olla. Just üleminekuiga kõigi muutustega ja mis sellele järgneb. Nii raske on leppida ja kohaneda kui kõik enda sees ja väljas tuleb ümber hinnata.