Hakkas pihta

märts 12th, 2021

Kuna kõik poed kästi kuuks ajaks kinni panna ja restoranidesse ei tohi keegi siseneda, toimub ümberringi palju muutusi. Meie õnneks saame oma viimased paar kuud veel töötada, kuna oleme remondikoht ja ilmselt saame mõne kliendi juurde ka selle arvelt, et teised arvutikaupade müüjad me linnas ei tohi uksi avada. Ehk aitab see meil ladu igasugu vidinatest tühjaks müüa. Riiulitesse juurde ei telli ma enam midagi ja kõik võõrad, kes tahavad midagi tellida, suunan e-poodi, sest poena ei tohi me tegelikult tegutseda.

Äri avatuna hoidmine sel hullul ajal tähendab muidugi suuremat riski haigestuda. Aga vähemalt ei ole meil enam kokkupuuteid õpilaste hordidega.

Paar päeva tagasi teatasid Pargi resto omanikud, et nemad on avatud veel viimast päeva, et nüüd ongi kõik. Nad tegid FB-s ilusa pika avalduse ja igatahes tõmbas sellest kuulda saamine mul silmist pisara välja. Resto omanik on me endine trennikaaslane ja me alati väga nautisime seal käimist, teenindus oli muidugi ka ekstra personaalne. Aga arusaadav, et pelgalt lõunasöökide pakkumisest ei ela ükski resto ja neil on piirangutega tegutsemine kestnud ju pikemat aega. Ühel hetkel enam äri ei kanna välja ja lõputult ei saa kulusid kasvatada. Väga kahju.

Eile, kui läbi väikese kodulinna Haapsallu sõitma hakkasin, tabas mind teine klomp kurgus. Nägin ühe poe ees kahel pool treppi müügilette, mille taga naised külmetasid. See oli nii kohutavalt hale! Puhus jäine tuul ja aeg-ajalt tuiskas. Ühtegi ostjat polnud näha. Need olid ilmselt naised, kes muidu müüksid oma kraami HooviOtil, mis igal neljapäeval me linna keskväljakul toimus ja kuhu alati tohutu hulk ostjaid kokku vooris. Nüüd ei müü nad enam midagi.

On väga tõenäoline, et kui kuu või kahe pärast riik lahti läheb ja lubatakse jälle ka poed avada, ei ole siin järel enamust neist poodidest. Väikestel tegijatel ei ole sellist puhvrit, millest mitu kuud kulusid maksta, kui tulu ei tule ja kui mõnel oligi, siis koroona-aasta on need säästud ammu ära neelanud.

Mul endal on väga imelik klientidele ütelda, et millalgi aprillis sulgeme. Kõik küsivad, et aga mis siis saab, kust me saame abi, aga me ei oska vastata. Olen vastanud, et eks tuleb siis hakata pealinnas käima. Aga võibolla tuleb keegi uus tegija, kohalik kutsekaski vorbib ju igal aastal pundi it-mehi. Olen ammu juba juurelnud, et kuhu need õppinud inimesed kõik kaovad. Eks ta üks riskibisnis on nii väikesesse linna oma arvutiparandus avada, aga kui on üks tegija väikesel pinnal, mille üür pole liialt kallis, siis vast mõneks aastaks sarnast remonditööd võiks veel jätkuda. Väga vähenõudlik peab olema (umbes nagu mina, höhö) sest mingit riigi keskmisele lähedast palka siit välja ei pigista. Mu leppimine olukorraga ja võimalus töö kõrvalt õppida (sest pooled päevad on tööl vaikus) on me äri sulgemist mitu aastat edasi venitanud.

Rääkides õppimisest, siis täna teatati magistritööde esitamise tähtaeg ja see on 18. mail. Kaitsmine on juuni alguses. Aprillis on õpetaja kutseeksam, aga selleks on meil kodutöö tehtud, vaja ennast ainult õigeks ajaks ekraani ette vedada ja üritada niisugune kaitsekõne pidada, et eksamikomisjonil liigselt küsimusi ei tekiks. Igasuguste eksamite ja kaitsmistega on meil asi nii, et täielikult puudub närv. Mul läheb kuues aasta ülikoolis ja mehel viies, see aeg on õpetanud “tuima panema” nagu noored väljenduvad. Kui ma midagi siin vanas eas õppinud olen, siis üks on kindlasti see, et eksamid on üldiselt kökimöki ja nende pärast ei pea pabistama. Sest mida seal saab rasket olla kui oled õppinud? Aga üldiselt on meil juba ammu kõigest poogen.

Järgmisel nädalal selgub, kas me viimasel semestril mingeid stipendiume ka saame. Hädasti oleks vaja, et töötuks jäämise perioodiks rohkem manti koguda. Mehel on kõik planeeritud ja sääste rohkem, ses mõttes pole hullu, aga elu on õpetanud, et naisel peab olema ka isiklik varu. Võiks ju olla vähemalt pooleks aastaks. Ma arvan, et selline iseseisva hakkamasaamise kiiks, mis ei ole isegi abielus olles mul ära läinud ja mille olen tütrele ka edasi pärandanud, tuleneb ajaloolisest mälust. Umbes pool mu elu on ju olnud ka selline, et ei ole saanud kellelegi loota peale iseenda. Iial ei tea ju ka millal mehed “sõtta võetakse” või mis iganes nähtus nad meilt võtab.

Eelmise lõigu viimasest lausest lähtudes – mulle tohutult meeldib viimane intekas Alla Levandiga. Ta ütleb seal välja täpselt minu mõtted naise vananemise kohta. Ja mõtelda, et tema on ju nii kaunis naine, nii äge armas olevus ja ometigi juurdleb 50+ naise eksistentsi üle täpselt samuti nagu minusugune suvaline mamsel!

Ma päriselt ei teadnud, et vananemine võib raske olla. Just üleminekuiga kõigi muutustega ja mis sellele järgneb. Nii raske on leppida ja kohaneda kui kõik enda sees ja väljas tuleb ümber hinnata.

Täitsa pekkis

märts 8th, 2021

Täna tuli teade, et riik läheb lukku. Ja et kõik kaubandus tuleb sulgeda ja avatud tohib olla ainult see, mis esmavajalik. Meil on otsus tehtud, et aprilli lõpus olen koondatud ja äri läheb kinni, aga täna tekkis paanika – kuidas see kaks kuud veel siis üle elada, kui raha teenida ei saa??? Nagunii on me bisnissil juba näpud põhjas.

Igatahes peale mõningast tõmblemist otsustasime, et meie teenus on esmavajalik ja me ei pane oma äri kuuks ajaks kinni. Kui kõik peavad töötama kodus, siis käib see arvutite abiga ja keegi peab ju need asjad kõik töös hoidma ja ära parandama.

Aga tegelt mulle üldse ei meeldi sedasi riskida. Sest inimesed on hooletud ega kanna maski, kui tulevad väikesesse ärisse. Suurte poodide ustel on turvamehed, kes ei lase maskita inimesi sisse, aga meil käis täna jälle mitu sellist, kellel maski polnud. Eelmisel nädalal käis Mrt vend ka meil poes ilma maskita, eile sai ta koroona diagnoosi. Krt, nii närvi ajab!!! Me ei mäleta, kui kaua ta meie juures oli või mis päeval see oli üldse. Ta arvas, et tal on tavaline iga-aastane kurguvalu, aga tegelt on koroonapositiivne.

Me ärimaja teisel korrusel on ka üks pere haige, meie lapsed õnneks on veel terved.

Kaalusime isegi seda, et hoiaks ukse lukus ja paneks sildi, et koputage ja sisse ei laseks mitte kedagi. Et andku oma arvutid üle ukse ja pärast maksku sulas, sest ma ei lase neid tuppa kaarditerminali juurde. Pean jälle panema uksele sildi, et ilma maskita ei tohi tulla.

Ega meil ei käigi praegu eriti palju kliente. Eelmine nädal oli väike elavnemine, aga muidu on ikka päris vaikne. Vanainimesed, me püsikliendid, on enamus kadunud. Ilmselt ei julge nad kodust välja tulla.

Tahaks ütelda, et ära mine kodust välja, kui pole hädapärast vaja. Ära tule me poodi niisama lobisema! Helista, kui on midagi öelda või küsida!

Igatsen lapselaste järele. Väike Lucas sai kahekuuseks, ma olen teda kaks korda kaugelt näinud. Vahel on täitsa nutt kurgus, et nüüd siis ongi nii. Ma ei saa teda sülle võtta, ei ole teda mitte kunagi nuusutada saanud (mis minu arvates on täitsa elutähtis). Aga midagi ei ole parata, see aeg tuleb üle elada. Meil on internet ja saame saata pilte. Mrt viis täna me perekonna naistele Raffaellosid sedasi, et endal oli mask ees, käed desinfitseeris ära ja viskas siis kommikarbi poole koridori pealt või üle ukse… Igaks juhuks. See elu on ikka praegu nii metsas et…

Aju kärssab

märts 6th, 2021

Hakkasin praegu blogi kirjutama ainult sellepärast, et ei jaksa midagi muud teha. Väga ei saa süveneda ka enam mõttetegevustesse, sest mees annab kõrvaltoas oma tudengitele progemise ainet ja seletab kogu aeg. Ma pean samal ajal olema vakka.

Oleme eile ja täna istunud pool päeva loengutes, tasapisi edenevad nii magistritöö kui praktika asjad. Sel nädalal andsime viimased tunnid, rohkem meil selles koolis ilmselt õpetajatööd ette ei tule. Mul on enamus aruandeid ka praktika tarvis valmis kirjutatud, järgmisel nädalal tahaks juhendajaga ka sellele asjale joone alla tõmmata. Tegin just juhtkonna jaoks meie kursustest kokkuvõtet õpilastelt korjatud tagasiside järgi ja vaatan, et oli ikka kena küll. Hästi paljud õpilased olid kirjutanud vaba vastuse rea peale ilusaid tänusid, kiideti toredaid õpetajaid ja kasulikke teadmisi ja ohati, et küll on ikka hea, et sai see kursus valitud. Üks õpilane kiitis ka õpetajate naljaviskamise oskust. Igatahes… kui oma viimase tunni neljapäeval lõpetasin, tabas mind kurbus, sest õpilased olid vahvad ja meil oli tore.

Ausalt öeldes arvasin, et mulle üldse ei meeldigi õpetaja olla ega klassi ees seletada, aga nüüd äkki taipasin, et täitsa tore töö. Olen kõvasti vaeva näinud igasugu töölehtede ja õppemeetoditega ja selle tulemusena nägin tundides õpilaste motivatsiooni tekkimist ja tulemuste paranemist ja see on täiega lahe tunne, mis õpetajal niisuguses olukorras tekib. Justkui oleks mu tööst ka midagi kasu. Oma suurimaks töövõiduks loen jätkuvalt seda, et olen ilmselt koolis ainuke õpetaja, kelle distantstundides õpilased olid avatud kaameraga. Tegin selle nimel kontakttunnis eeltööd õpilastega sõbralikult mölisedes ja rääkides sellest, kui paha mul õpetajana on seinale rääkida. Kui nad siis enamus kaamerapildiga tundi tulid, muidugi kiitsin neid julguse eest ja ütlesin ka, et nad koolis selles suhtes erandid on. Väga lahe!

Kaamerapildiga tunnis osalemine on koolis nõutud tegelikult, see on distantsõppe reeglites kirjas, aga keegi ei järgi seda.

Me olime täna mehega praktika loengus ainsad, kes oma nägu näitasid, isegi õppejõud ei olnud avatud kaameraga. Maitea, kas inimestel on näod hommikuti loppis või mis värk sellega on? Ülikoolis ju ikka inimesed peaksid oskama vähemalt Google´i Meet´is oma tausta muuta, kui tuba näidata ei taha. A selle peale ütles mees, et tema telefon ei tunne teda hommikuti peale ärkamist ära. See tema näotuvastus.

Olen ühe suure elumuutuse avalikustamist aina edasi lükanud, aga enam pole pointi. Me, nimelt, paneme aprilli lõpus oma putka kinni. St me likvideerime oma arvutiäri, mees koondab mu ära ja ma jään töötuks. Oleme sulgemist kaalunud juba mitu aastat, aga põhiliselt koolis käimise tõttu edasi lükanud. Kui kasumit ei tule, siis pole mõtet bisnissit teha. See äri on andnud mulle väikese palga ja mehele enam ammu mitte midagi, seda ei saa enam isegi äriks nimetada. Kui oleksime aimanud, kui hulluks läheb olukord koroonaga, siis oleksime juba eelmise aasta lõpus äri kinni pannud. Nüüd oleme olukorras, kus jaanuar ja veebruar on tootnud koledat kahjumit ja paranemist ei paista, nii jätkata pole enam võimalik. Aprillis saab meil täis 20 tegevusaastat, see on parajalt nii pikk aeg, et meil mõlemal on sellest tööst ka täiega kopp ees.

Muidugi me kolime siis viimaks alaliselt Haapsallu. Mees on juba ka oma it-juhi töökoha üles ütelnud, ta jääb sinna kuni õppeaasta lõpuni. Elu hakkab siis meil välja nägema nii, et mina olen koduperenaine ja mees töötab täiskohaga ülikoolis. Ehk et tagasi viiekümnendatesse, kus mees teenib raha ja naine keedab ja küpsetab ja ootab meest koju. Noh. Tegelt. Ega ma ei tea, mis minust täpsemalt saab, sest muidugi ma kandideerin siia ja sinna, aga ega minu vanuses ei ole erilist lootust kuhugi täiskohaga tööle saada. Mul on muidugi mu kursused, mida saan edasi anda, aga need on ajutised väikese palgaga ettevõtmised ja nende peale ei saa ma loota.

Teises kodus käib juba pikemat aega alumise korruse pesuruumi ehitus, juba on ka plaadid seinas ja põrandal ja väga ilus on, aga mul pole sealt tehtud ainsatki pilti. Ehitust korraldab seal väike poeg ja põhitegija on tema tütarlapse isa. Täitsa veider on näha, et üks võõras mees meie majas ehitab ja raha selle eest ei küsigi. Lapsed ehitavad endale kodu.

Mitu inimest on küsinud, et millal me siis maja müüki paneme, aga muidugi ei müü me midagi. Kmr ei kavatse sealt mitte kuhugi kolida ja hakkab ükskord ju ka oma peret looma, mistõttu maja jääb talle. Esialgu on lapsed alles üliõpilased ega mõtlegi veel paljuneda, aga küll ükskord saab. Tütarlaps on juba ammu sisse kolinud ja neil on isegi kass. Mulle on muidugi üksjagu harjumatu näha, et keegi teine naine mu majas toimetab ja korraldab, aga üritan ennast sellest distantseerida, püüan harjuda ja mitte põdeda. Inimesele ei ole ju palju vaja ja kindlasti ei ole mulle vaja kolme kodu.

Haapsalu on elukeskkonnana võrreldamatult parem. Lisaks on meie pool maja siin ja väike aed parajasti selliste mõõtmetega, millest ka vanemast peast peaks jõud üle käima. (H)ämblikke siin muidugi on… Aga. Inimene harjub. Siin on soe, palkmajas on õhk nii väga hea. Ja ma kavatsen selle aia siin roose täis toppida, sest nende jaoks on siin ka kasvukeskkond väga soodne. Unistan juba soojast kevadest ja aias toimetamisest nii, et mitte kuhugi ei ole kiire.

Töö juures on praegu ses mõttes paras läbu, et mees hakkas juba lammutama ja ruume tühjendama, osad riiulid on lahti võetud ja arvutijuppe on utiliseeritud, koorem prügimäele veetud ja läheb veel. Varsti hakkavad ilmselt kliendid ka küsima, et mis toimub, kui letid hõrenevad. Mõned, kellele oleme rääkinud, et lõpetame, on küsinud, et kust siis edaspidi arvutitega abi saab, aga me ei oska sellele vastata. Arvestatavad konkurendid lõpetasid siin tegevuse juba 2018 oktoobris ja peale seda on meile tundunud, et kogu remonditöö tuli meie kätte. See tekitas ajutiselt olukorra, kus saime suvel järjest kuu aega puhata, esimest korda alles peale 18-aastast tegutsemist. Olen osanud vastata ainult nii, et ilmselt tuleb hakata pealinnas käima, aga samas ega loodus tühja kohta ei salli ja küllap tuleb uusi üritajaid. Arvutite parandamise ja hooldamise tööd võiks siin jätkuda ühele inimesele veel natukeseks ajaks juhul, kui ta kulud ei ole liiga suured ja kui lepib mõõduka sissetulekuga. Sest ei saa ju küsida ühe arvuti parandamise eest sada eurot, sest siis võiks juba minna uut masinat ostma, samas sellise tasuga saaks teenusepakkuja ehk mõne aasta veel elada. No igatahes on selles valdkonnas nüüd proportsioon liialt paigast ära – arvutid on odavamad, inimesed jõukamad ja ostavad pigem uue pilli kui maksavad remondi eest. Kõik see olukord on tegelikult kätte jõudnud palju hiljem, kui mees aastaid tagasi ennustas, aga sai ilmselt tänu koroonale ootamatult kiire hoo sisse.

Kas meil on kahju lõpetada? Ei ole. Eriti mehel ei ole, sest ta on pidevast rööprähklemisest väsinud. 20 aastat on pikk aeg muudkui ühe ja sama asja tegemiseks, nüüd me olemegi juba täiesti tüdinenud sellest.

EDIT: Laps saatis pesuruumi valmimisest pildi. Esmaspäeval tuleb maaler teist nurka tegema. Pildil paistab leiliruumi uks, selle “toa” tegi Mrt juba ammu valmis ja saun on olnud kasutuses.

Siia nurka tuleb mullivann, mis on meil ka juba mõnda aega olemas (vahetuskaubana saime)

Tagasi rajal

veebruar 21st, 2021

Toibume vaktsiinilaksust. Ausalt öeldes päriselt hirmutav on see, missugune reaktsioon ootab veel siis, kui oleme teise süsti saanud. Seniste kogemuste põhjal tuleb see hullem kui esimene. Võime uue süsti saada aprilli teises pooles. Peame jälgima, et vaktsineerimine ei toimuks vahetult enne magistritööde proovikaitsmisi, sest ei tea ju, kuivõrd see sutsakas meid rajalt maha võtab. Vähemalt mingi nädal varem peaks see toimuma, et jätta mitu päeva paranemisaega.

Mina ei teinud eile mitte midagi. Nii jube raske oli olla, et isegi kõndida ei jaksanud, ainult õhtul mehega väikese tiiru jalutasime. Terve päev ainult lugesin ja kudusin sokki (jaa, mu sõrmed jälle kannatavad seda teha). Mees oli sunnitud kõrge palavikuga ikkagi oma loengud tudengitele ära andma, sest kuhu sa ikka oma töö tegemise lükkad. Mu meelest sai ta väga hästi hakkama. Ma alati naudin seda, kuidas mees oma ainet annab, tarka juttu voolab ohjeldamatult rahuliku sugereeriva häälega.

On imeline tunne, kui saan terve öö rahulikult magada. Kuna eelmine öö oli olnud mingi palavikus vähkremisega õudukas, olin ilmselt ka ekstra väsinud ja tõesti magasin ärkamata kogu öö. Hommikul asemelt tõustes täheldasin, kui hea kerge on astuda. Eile hommikul seevastu oli mu kere nii raske, et vaevu jaksasin voodist tõusta ja terve päev olin täiesti jõuetu. See meie vaktsineerimise kõrvalnähtude üleelamine oli nagu päriselt koviidisimulatsioon.

Pean ära märkima ka eileõhtuse õudse elamuse – mu pea kohal teepoolse toa diivaninurgas oli suur must ämblik. Võin kindlalt väita, et mingit sellist elukat ei olnud minu silmad varem näinud – must jämeda kerega ja pikkade jalgadega, ta kogu läbimõõt võis olla mingi neli või viis sentimeetrit. Mulle täitsa tundus, et tegemist on mingi eksootilise lõunamaise isendiga. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ta meile tuppa sattus, kui meil on toad remonditud ja kuskil ei tundu olevat mingeid selliseid pragusid, et ta kasvõi pööningult võiks alla laskuda. Kohutav! See isend nägi nii jube välja, et mees, kes alati hellalt kõik ämblikud majast välja kannab, võttis tolmuimeja ja hävitas selle jubeda looma.

Ma täitsa kahtlustaks, et see kole elukas tuli meile koos uue diivaniga Ameerikast, aga tundub veits kahtlane, sest kus ta siis vahepealsed paar kuud oli? Ehk oleks ta siis ikkagi juba varem ennast meile ilmutanud. Aga kui see ämblik ikkagi on kodumaine, jääb ainult imestada siinse liigirikkuse üle.

Algas koolivaheaeg ja peale seda on mul gümnaasiumis anda ainult üks tund. Kuna viimaseks tunniks mingit uut teemat pole planeeritud ja tahan teha ainult tagasisideküsitluse, siis on mul juba praegu suur pingelangus. Hea hulga aega on ära võtnud tundide ettevalmistus ja töölehtede tegemine, kuigi mees on olnud abiks. Ausalt öeldes igast nädalavahetusest üks päev on selle töö peale kulunud. Nüüd jääb veel õpilaste arvestustööd kontrollida ja tagasisidestada ja arvestused välja panna. Muidugi ka hulk praktikapabereid täita, igasugu aruandeid kirjutada ja esitada, aga see on kõik köki-möki. Mul on isegi õpetaja kutseeksamiks juba töö sama hästi kui valmis kirjutatud. Siis jääbki ainult see eksam sooritada ja magistritöö teha ja kaitsta. Mis hinne sealt tuleb või kuhu keskmine langeb, ei huvita üldse, sest stipendiumid enam sellest ei olene. Tahaks kõik koolivärgi lihtsalt kaelast ära saada.

Vaktsineeritud

veebruar 19th, 2021

Täna juhtus täiesti ootamatult, et kooli juhiabi teatas – mindagu vaktsineerima. Enne oli jutt, et adminid regavad meile ajad jne, aga tegelikkuses läks nii, et meie kohalik haigla ootab täna õpetajaid kuni kella kuueni õhtul vaktsineerima. Olin ära, eile õhtust saati juba Haapsalus, kui see teade tuli ja mul ei tulnud mõttessegi, et jään järgmist korda ootama. Kimasin kohale.

Digilugu rikastus uue reaga:

Mul on immuniseerimispassis kehtiv difteeria-teetanus ja pooleli jäetud entsefaliidikuur (kaks süsti). Mul see polnudki meeles, et teetanuse sain ju hiljem kui neid jubedat reaktsiooni tekitanud entsefaliite. Mees sai värske teetanuse vaktsiini poolteist kuud tagasi, kui ennast vaasikildudega vigastas, kusjuures tal oli tegelikult kehtiv teetanus, aga kiirabis seda ei vaadatud. Minu teada need kaitsed kehtivad 10 aastat.

Vaktsineerimiskabineti ukse taga oli väga lõbus, sest seal said kokku kõigi meie linnakese koolide õpetajad ja juttu jätkus kauemaks. Süstimine käis nagu konveieril – olime juba all fuajees täitnud miskid paberid oma nime ja isikukoodiga, lisaks eitasime kõike (ei ole seda ja teist haigust ega kannatust), läksime paber näpus kabineti ukse taha ootama ja elava järjekorra alusel vaktsineerima. Süstlad olid kabinetis puha kenasti ootel, esitati kiiresti paar küsimust ja tehti sutsakas ära. Pärast süsti ootasime igaüks veel 15 minutit koridoris, kus oli igavesti tore suhelda kolleegidega teistest koolidest. Naljakas ikka see väikelinna elu, kus kõiki tunned.

Mis vaktsineerimisse puutub, siis ma ei tundnud mitte midagi. Mõni ikka ütles, et natuke valus oli, aga ma ei tundnud isegi seda, et mingi nõel oleks sisse pistetud. Täiesti null tunnet. Ma pole eluski varem sellist süsti saanud, kus mitte midagi ei tunne, justkui polekski tehtud midagi. Irvitasime pärast, et sain tünga. Muidu üldiselt õpsidel fantaasia lippas. Mu mees pakkus, et nüüd oleme kõik kiibistatud ja ma kommenteerisin, et jah, kui õhtul Selverisse lähed, siis värav hakkab lõugama. Üks õpetaja vaatas oma telefonist, et juba teade tuli vaktsineerimise kohta ja kuupäev, millal uuesti tulla, mille peale teine kurtis, et tal nuputelefon. Mu mees muidugi seletas kohe, et enam ei olegi üldse telefoni vaja, selle kiibiga helistadki, mis just naha alla pandi. Jne. Selline lõbus olukord valitses vaktsineerimisel.

Nüüd on vaktsineerimisest üks tund möödas ja ikka olen veel elus. Isegi süstekoht ei anna veel tunda.

Ma tean, et nakatumise eest on tõestatud kaitse selle vaktsiiniga ainult 60%, aga eks ole seegi parem kui mitte midagi. Enda vaktsineerida laskmine on vähim, mida teiste inimeste kaitseks teha saame.

Tähekesed meie elus

veebruar 12th, 2021

Et mu elu ei tunduks ainult draama, näitan lugu, mille täna ajaloo klassist leidsime. Minu arvates on see armas, ajab naerma ka. Mõtelge, kui palju õpilastega arutlemise teemat võib ühest sellisest leiust saada! Milline peedistatud lapsemeel ja kuidas ikkagi inimesed ajas muutuvad, sest olud muutuvad! Eks me kõik oleme käinud suvalise vanatädi õuele mõne suvepäeva igavuse peletamiseks “sõpruse tamme” istutamas, sest see tundus õilis. 😀

Kirjutis ühest 1985. aasta Tähekesest.

Külma närvi vaja

veebruar 11th, 2021

Tahtmine blogida tuli mul selle peale, et jagasin täna Veebimeedikute lehelt võetud infi selle vaktsiini kohta, mida haridustöötajatele süstima hakatakse. Veebimeedikud on arstide hääletoru. Ja ma teadsin juba ette, et mu tänupostitus ei saa vbla mitte ainsatki laiki ega kommentaari (EDIT: üks toetav kommentaar siiski tuli). Mitte et ma sellepärast postitanuks, et ei tea mis feimi ja sulli saada ja kommenteerimisest puhas postitus on tegelt puhas rõõm, sest… Mul on sõbralistis mitmeid 5G ja iga-asja-vastaseid, osad neist vandenõuteoreetikutest on, muide, sama eriala lõpetanud, mille ma ja mitte lihtsalt ennast läbi vedanud, vaid lõpetanud cum laude. Sest. Jällegi. Nagu vanasti öeldi, siis ega haridus matsi riku. Siinkohal mats tähendab lugemis- ja analüüsivõimetut, väheste teadmistega isikut.

Aga miks ma arvasin, et mu postitusele reaktsioone ei tule, on see, et inimesed ei julge reeglina avalikult näidata, et nad on vaktsiinide poolt. Ja need, kes on vaktsiinide vastu ja kuuluvad mu sõbralisti, ei taha vbla minuga kaklema tulla. Enda vaktsineerimist on siiani julgenud esitleda mu meelest ainult arstid ja õed.

Mu postitus on osaliselt ajendatud sellest, et koolis, kus töötan (hetkel pole lepingut, sest kursus juba lõppes) ja iga nädal praktikatunde annan (praktikalepinguga), ei lubanud direktor mind vaktsineerimise nimekirja panna. Ma ise polnud sel ajal enam koolimajas, mistõttu mees käis aru pärimas, miks mulle pole seda võimalust antud. Direktor vastas, et ministeeriumi otsus on, et praktikante ei vaktsineerita. Mis oli sulaselge vale.

Sain ennast vaktsineerimise nimekirja panna ainult haridusministeeriumi abiga, sest loomulikult ei ole sellist otsust olemas. Vastupidi, iga koristaja ja kokk ja üldse kõik inimesed, kes koolimajas tegutsevad, saavad ennast vaktsineerimise nimekirja panna, ei loe isegi see, et nad on mõne teise firma palgal. Koolile ei maksa see ju vähimatki ja iga koolijuht peaks olema huvitatud hariduses töötavate inimeste vaktsineerimisele kaasaaitamisest. Sest sellega kaitsevad nad peamiselt just õpilasi.

Kirjutasin ja helistasin ministeeriumisse ja olen suures vaimustuses sellest, kui abivalmis ja mõistvad inimesed meil seal töötavad. Helistama hakkasin tegelikult selle peale, et sain automaatvastuse, et mu kirjale vastatakse 30 päeva jooksul. Aga ma ei saanud oodata, sest meie kooli nimekiri pidi lukku minema järgmisel hommikul kell kaheksa. Vastutav töötaja lubas mulle kindlasti vastata veel sama päeva õhtul ja kui siis vastus tuli, ma nägin, et see oli saadetud koopiaga veel mitmele ministeeriumi vastutavale tegelasele. Kiri lõppes soovitusega võtta oma kooli direktoriga ühendust ja anda talle teada enda vaktsineerimissoovist. Seda ma ka kohe tegin ja mõni tund hiljem, kella poole üheteist paiku õhtul, avas juhiabi mulle regamise võimaluse.

Tolle eesliini töötajaga rääkides kuulsin, kuidas tal väike laps häälitseb taustal, ta töötab ilmselt kodukontorist. Kusjuures on ime, et ta telefoni teel üldse kätte sain, sest see telefoninumber on haridusasutustele saadetud teatise peal ja kogu aeg kinni. Need inimesed seal töötavad mu meelest võimete piiril, täiesti ebainimliku tempoga. Seda enam olen talle tänulik ülikiire tegutsemise eest. Need ministeeriumi inimesed, kellega vestelda sain, olid kõik ülimalt osavõtlikud ja olles juba jõudnud mu kirja lugeda, pidasid mu muret vbla ka eriliselt oluliseks, mõistes ülekohtu määra. Teema liikus edasi isegi spetsiaalsesse kriisikomisjoni.

Kuna mul oli hirm, et jäängi nimekirjast välja, kuigi olen täna ja tulevikus haridustöötaja, siis kirjutasin eile päeval igaks juhuks veel ühe kooli direktorile ja küsisin, kas ehk nende nimekirja võiksin pääseda. Ma pole selles koolis kunagi töötanud, aga mind on kutsutud sinna juunikuu valikainenädalaks. See direktor hakkas kohe otsima võimalust minu nimekirja võtmiseks, aga enne tuli õhtu kätte ja pääsesin ministeeriumi abiga ikkagi enda kooli nimekirja. Vaat selliseid üdini empaatilisi koolijuhte on meil! Imeline!

Ma nüüd ei teagi, kas langesin töökiusu ohvriks või mis see üldse oli. Lootsime mõlemad mehega, et direktor meie ees eksitamise pärast vabandab, aga ta pole isegi mu mehele midagi selgitanud. Me pole teda peale seda intsidenti koolimajas näinudki, pole kokku juhtunud.

Jääb ainult loota, et mu andmed nüüd enne haigemajja jõudmist kuhugi kaduma ei lähe. Mu pere ütleb, et nii paranoiline ei maksa olla, aga olen paigutatud olukorda, kus ei usalda enam mitte kedagi.

Hea tüng oleks muidugi see, kui ma oma raskelt kättevõideldud vaktsiinist miski hullu tervisejama saaksin. Olen perearstiga konsulteerinud ja see andis vaktsineerimisele rohelise tule. Nõu küsisin sellepärast, et kümmekond aastat tagasi jäi mul puugivaktsiini saamine pooleli peale teist süsti jubedate reaktsioonide pärast. Need süstid mõjusid nii, et mul nägemine peaaegu kadus, ma ei suutnud pilku fokusseerida, polnud tasakaalu, ei suutnud ühtegi rida lugeda ega vaadata isegi telekapilti ja üleüldse see oli nii kohutav tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Aga koroonavaktsiin töötab teisiti, on oma olemuselt midagi täiesti erinevat, sellepärast arvas arst, et ei tohiks probleemi tulla.

Ma tean, et see AZ vaktsiin annab ainult 60% kaitset nakkuse eest, aga samas 100% kaitse saab sellega raskelt haigestumise eest. Iseenda haigestumist ma tegelikult ei kardagi, sest mul suht suva, kas elan või suren, aga ma vaktsineerin ennast peamiselt oma õpilaste pärast. Ma päriselt arvan, et kõik, kes teiste inimeste tervisest hoolivad, peaksid ennast vaktsineerida laskma. Muidugi, kui tervis lubab üldse.

Üks oluline fakt veel. Kui mees mulle koolist helistas ja direktori keeldumisest rääkis, ma hakkasin telefoni otsas hullumeelselt karjuma. Päriselt. Ma isegi enam ei mäleta täpselt, mida ütlesin, aga mu ahastus oli mõõtmatu, sain sekundi jooksul puhtakujulise närvivapustuse. Nutsin ja röökisin nagu poolearuline. Mina, kes ma olen jummala rahumeelne inimene, suht tuim tükk, kusjuures. Aga olukord oli ootamatu, lausa ennekuulmatu. Mitte iialgi enne ei ole keegi mind sedavõrd endast välja viinud, et sõgedalt käituma hakkaksin. Tundsin, et minust lihtsalt rullitakse üle kõrgemat positsiooni ära kasutades. Pikalt mu draama ei kestnud, sest mees püüdis mulle midagi seletada, aga ma ei suutnud ta juttu kuulata ja katkestasin kõne. Mille peale mees jooksis kohe koolimajast ohvississe, sest naine läks lolliks ju, mine tea, mida seal teeb. Me läksime sel hetkel suht tülli, riidu ja nuttu jätkus õhtuks kojugi.

Mu meeleheide oli nii suur, et olin valmis oma õpetajapraktika katkestama ja magistriõpingute lõpetamise aasta võrra edasi lükkama. Kirjutasin sellest isegi õppejuhile, kes on mu juhendaja. Päriselt kaalusin, et mida teen siis, kui ma ei suuda või ei saa enam samas koolis praktikatunde anda. Mõte sellest, et pean veel mitmeid päevi veetma selles koolimajas, ajas mind peaaegu iiveldama. Aga siis mõtlesin, et mul on oma klassiga veel üksikud tunnid jäänud, ma ei raatsi neid õpilasi käest anda ja tahan minna nendega kursuse lõpuni. Pealegi – mis ei tapa, teeb tugevaks. Kusjuures nüüd hakkab juba tekkima teatav masohhistlik huvi, et mis tunne oleks vaadata silma inimesele, kes on minuga nii halvasti käitunud. Et mida ma talle ütleksin? Või mida tema mulle ütleks?

P.S. Ma palun, et kui tahate siin kommenteerida, siis üheski kommentaaris ei oleks avalikustatud kooli nimi ega linn, kus see asub. Mu eesmärk ei ole selle postitusega kedagi kahjustada, dokumenteerin vaid iseenda elu.

Väikesed võidud

jaanuar 28th, 2021

Eelviimane semester läbi, lõpetasime selle mõlemad mehega keskmise hindega 4,727. Oleme terve magistriõppe jooksul saanud kaks B-d, mõlemad üldkasvatusteaduslike ainete moodulist ja mõlemad 6-punktilised ained. Suurepunktilised tirivad keskmist alla, aga noh, keda see keskmine ikka huvitab. Tekitab ainult survet kiitusega diplomit püüda, aga see on täiesti ülearune stress. Pole ju vaja. Ega pole ka tunnet, et viitsiks mingit maailmakõva uurimust kirjutada.

Sel semestril on meil ainult praktika ja magistritöö seminar, see esimene paraku hindeline, sest lõpeb kutseeksamiga. Magistritöö on meil mõlemal väga algusjärgus, mul 10 lk kirjutatud ja 17 allikat juba ka vormistatud, aga küsitlus on puha pooleli. Mehel pole peaaegu, et mitte midagi, loeb uurimusi muudkui. Umbes kolm kuud on aega kirjutada, vist.

Praktikat teeme ikka oma koolis. Kuna me tunnid saavad märtsi algul otsa, siis teeme palju ette ära. Sel nädalal on õpilased distantsil ja kuna see oli ette teada, siis moosisin neid eelmisel nädalal tundi lõpetades, et olgu nad ikka tunnis kaameraga. Meil on distantsõppe juhistes kirjas, et kaameraga tunnis osalemine on kohustuslik, aga kõik õpilased väidavad, et neil pole kaamerat. Et on lauaarvuti jne. Noh, enamus ilmselgelt luiskab, sest oma põhitöölt arvutiärist tean, et lauaarvuteid on kodudes jäänud väga väheks ja noored kasutavad ikka enamus läpakaid. Lihtsalt mingi massiline häbenemine. Täna õpsidetoas küsisin põhiainete õpetajatelt, kui palju neil kaamerapildiga õpilasi tundides on ja sain teada, et mitte ühtegi. Täiega kreisi ju! Mehel on klassis 32 õpilast ja üleeilses tunnis kõik väitsid, et neil pole kaamerat. Me teame, et nad valetavad, aga kontrollida ei saa ju. Peaksime ehk rõõmustama, et nad üldse tundidesse kohale ilmuvad.

Aga mina olin kaval. Ütlesin eelmises kontakttunnis, et mina ei taha distantsilt tundi anda nii, et räägin nagu seinale ja palusin neil laenata koolist sülekas juhul, kui tõesti koduarvutil kaamerat pole (mitte keegi ei laenanud). Seda ka ütlesin, et pangu Meet kasvõi telefonis tööle, telefonil ju ometigi on kaamera. Keegi vastu ei vaielnud. Lisaks lõpetasin oma epistli sellega, et tegelt on see lihtsalt elementaarne lugupidamine õpetaja vastu, kui tunnis õpilased oma nägu ka näitavad. Õpetasin neile, kuidas Meetis tausta valida, kui ei taha oma tuba näidata. Ja üllatus-üllatus, minu tunnis olid täna pooled õpilased avatud kaameratega!!! Sain sellega pärast õpsidetoas kekutada. Tundub, et keegi pole eriti viitsinud selle teemaga tegeleda, kuigi kooli poolt on paika pandud distantsilt tunnis osalemise reeglid. Win!!! Muidugi ma tänasin neid õpilasi, kes ei häbenenud oma näoga tunnis olla ja kui ülesannete lahendamiseks läks, ma ütlesin veel, et nüüd võivad kaamera kinni panna, kui raske keskenduda on nii, et teised neid näevad. Aga et kui midagi küsida või ütelda tahate, siis lülitage kaamera sisse. Ja nad tõesti tegid nii, isegi poisid! Ma nii rõõmus.

Nalja sai ka. Vaatasin, et ühel tüdrukul nii ilus tuba, teised olid puha kavalalt omale Meetist erinevad taustad valinud. Ütlesin sellele tütarlapsele, et ta võib ka oma toa ära peita, kui valib mingi tausta. Ja selgus, et see ta tuba oligi Meetist valitud taust… Sain ikka täiega tünga ja üksjagu itsitada.

Aga muidu üldiselt aru ma ei saa, mis kramp meie õpilastel on, et ei julge nad oma nägu näidata, ei julge rääkida ja arutleda, küsimustele vastata… Kümnes klass. Sellistena nad põhikoolidest meile tulevad ja me siis üritame neid kuidagi siin lahti muukida. Jube raske on see.

Lapsel kraad kaitstud

jaanuar 14th, 2021

Ruthi kaitses täna hommikul magistrikraadi:

P.S. Paistab nii, et tuleb veel üks cum laude perekonda 😀

Nad on päriselt olemas

jaanuar 12th, 2021

Kohtusin täna vandenõuteoreetikuga. Olen küll lugenud, et on mingid inimesed, kes eitavad koroonaviiruse olemasolu ja levitavad igasugu udujutte sel teemal, aga olen ikka mõelnud, et lolle on igal pool ja õnneks on nad vähemuses. Et mina neid ei tunne ja… Täna paraku seisis üks selline mul leti ees, täitsa viisakas keskealine naine, korraliku haridusega, ettevõtja ja muidu tubli inimene. Seisis seal ja rääkis mulle imelugusid. Näiteks sellest, et koroona ei ole mingi teistmoodi haigus kui tavaline gripp ja paanika selle ümber on kunstlikult üles puhutud. Kui ta sinnani jõudis, et koroonasse pole keegi surnud, siis ütlesin, et minul on juba mitu tuttavat sellesse surnud ja olin imestunud, et ta ei hakanudki vastu vaidlema. Lisaks väitis ta, et covidi vastu vaktsineerimise mõte on levitada sedavõrd palju tüsistusi, et Eesti rahva arvu vähendada 25%. Küsisin viimaks, et kust sa võtad kõik need jutud ja siis ta soovitas mul guugeldada, et on olemas vastavad lehed. Pobisesin midagi, et olen teaduseusku, aga eks teadus ka muutub kogu aeg ja muidugi võib juhtuda, et tänasel vaktsiinil on pikemas perspektiivis mingi negatiivne mõju, sest pole jõutud uurida ju. Üritasin juttu mujale viia, et ei tekiks ebamugavat olukorda, kus ma pean inimesele ütlema, et kuule, sa oled ikka täitsa lollakas, ise samal ajal teen talle arvet ja tahan, et ta mulle raha maksaks. No ei saa ma klienti paika panna sedasi. Aga oleks tahtnud küll.