Dokumenteerin jätkuvalt tempos kaks päeva korraga. Üleeile oli Kmr siin oma daamiga, aitas isal ehitusvärke teha. Veranda remont jõudis sinnani, et sai hakata liiva sisse vedama.
Me naistega käisime vanalinna poodides ja enne koju tulemist ostis Kmr-i daam meestele Dietrichist kooki. Meestel on mõlemal seal omad lemmikkoogid, aga kuna hind on kerkinud 7,90-le tükist, siis me Mrt-ga sinna kooki ostma enam naljalt ei satu. Vähe nad siis ei rõõmustanud, onju. Tegin õhtuks lihtsat suvist sööki ja nautisime.
Eile kärutas mees veranda põrandasse seitse haagisetäit liiva juurde, kokku 3,5 tonni. Sellele kulus peaaegu terve päev. Pärast veel silus ja tegi ettevalmistusi betooni valamiseks. Vahepeal oli mega padukas ja äike, õhtul tuli veel selline vihm, et tänav muutus jõeks ja vesi hakkas ühest kohast vundamendi alt majja pressima. Verandaalune on olnud kogu aeg märg just seetõttu, et tänav on ehitatud kõrgeks ja sealt kõik vihm majadele voolab. Saab siis nalja näha, kas peale teeremonti see jama ükskord kaob.
Mul oli eile peamiselt suvitus. Hommikul sõitsin rattaga Vasikaholmile ja kohvitasin seal laste karavani juures. Vahepeal käisin kodus Elina kingituse järel, andsin selle talle varem kätte, sest ega me õigel päeval ilmselt nende juurde minna ei saa.
Ujuma ei jõudnudki, sest selleks ajaks, kui Mrt töö lõpetas, käis juba üks äikesepauk teise otsa ja mega vihm voolas alla.
Naabrimehel oli eile siin keegi töömees kuuri katust parandamas ja küsis, kas meil siledat plekki pole. Vana eterniit on nii suure lainega, et sellele tänapäevane enam lappimiseks ei sobi. Andsin talle ära meie veranda trepikatuse, mille muidu oleksime metalli kokkuostu viinud.
Täna teeb Mrt ettevalmistusi veranda põranda valamiseks, vaja armatuur panna ja. Plaanis on tellida betoonimesilane, sest veranda põrandasse läheb nii suur hulk segu, et ise väikese masinaga seda teha oleks paras nöök. Väga loodame, et järgmisel nädalal jõuame töödega katusele, sest mul ainult üks nädal veel puhkust ongi ja mehel päris üksi katusetöid teha oleks keeruline. Ehk me poisid ikka ka tulevad veel millalgi siia normipäevi tegema.
EDIT: Mrt hakkab ikkagi ise segu tegema ja põrandat valama. Pidi olema keeruline rehkendada kui palju betooni peaks mesilane tooma.
Esmaspäeval tähistasime perega mu sünnipäeva. Ütlen ikka, et ma üldse ei viitsi, et igast kingitusi tuuakse, st oleks parem, kui ei toodaks mitte midagi, aga seekord sain nii palju vahvaid kinke, et pean oma sõnu sööma. Varstolmuimeja (Mrt-ga koos ostsime), siidisall, Crocsid, hiigelsuur õuelillepott ja mis kõik veel. Tegime väikese õuepeo ja läksime juba kell pool kümme laiali. Aga oli lõbus ja naerda saime suures koguses.
Istume siin kuuri terrassil kuumas õhtupäikeses, üks 62 ja teine 51:
Tüdrukud mängisid õhtul tänaval palli ja lennutasid selle kogemata tädi Evi aeda. Evil on aed seestpoolt lukus, sinna ei saa niisama sisse jalutada, et pall ära tuua. Koputasin siis aknale ja Evi tuli tegi meile värava lahti. Ta oleks nagu oodanud, et külla läheme, kutsus aeda ja kasvuhoonet vaatama. Tüdrukud lippasid varsti koos palliga minema, aga meie Ilonaga jäime sinna lobisema. Evi küsis, kui vanaks ma sain ja kui ütlesin, et 62, siis ta kallistas mind ja ohkas et nii noor alles. Pean teda uskuma, ta ise on 97. Ütlesin Evile, et ta mulle suureks eeskujuks on, ma tahaks ka nii pika elu elada selge mõistusega ja krapsakalt. Tema vanuseni on mul 35 aastat minna. Jah, ma olen väga noor veel.
Ja eile siis andis mees jälle ehitusele pihta. Mardi pere jäi Haapsallu, ööbisid oma karavanis, me naistega saime siis kenasti suvitada ja niisama ringi luusida ja mehed kahekesi ehitasid. Mrt oli suures vaimustuses sellest, et kui töötades ilmuvad mingid riistad justkui iseenesest kätte ja enne kui jõuad mõelda, et peaks miski mõõdu võtma, keegi teine selle sulle juba ütleb. Kuna Mart oli abiks, siis jõudis Mrt ära teha poole suurema hulga tööd kui algselt arvanud oli. Verandale sai peale tuuletõke ja õhtul sai valatud ka viimane külg vundamenti.
Seinas on erinevad tuuletõkked, see kollane on vanem versioon. Kui Mrt tuuletõket ostmas käis, ei olnud siit peale selle kollase jäänuste midagi võtta, aga ta ei tahtnud ehituses pausi teha ja ostis viimase kollase jäägi ära. Musta kattega tuuletõke tundub tugevam ja linnud seda vast ka üldse nokkida ei taha. Meil pole plaanis sel suvel verandale laudist peale panna, sest katus võtab kindlasti ka suure aja ja vaevalt, et jõuame. Ei tahakski fassaadi enne ilusaks teha kui tänav on korda tehtud, selle ehitus peaks lõppema aasta lõpuks.
Õhtu tõi palju elevust, sest tahtsime veranda vundamendi sisse panna tulevastele põlvedele pudeli sõnumiga sellest kaugest ajast, mis on tänapäev. Mingeid ajalehti meil pole, aga õnneks leidub me majas alati ajakirju Kaitse Kodu. Mart valis sealt välja mõned märgilised leheküljed, lisaks läksid pudelisse mõned eurosendid ja Mia kirjutas suure hoolega valmis tähtsa sõnumi sellest, kes me oleme, mis kuupäev ja kellaaeg on, kui palju on väljas sooja jne. Viimaks joonistas Mart paberile ka meie maja vaate kuuri terrassi poolt. Kiri sai märkmikulehele, millel sobivalt igasugu logod ja kirjad peal.
Igatahes sai meie sõnum väga isamaaline.
Pudel tuli välja veranda põranda alt, nüüd on see müüritud veranda välisnurka betooni sisse. Mart tegi selle koha peale ka hashtagi. Pole teada, kas selle “posti” keegi kunagi üldse välja võtab sealt, aga veider on kujutleda, et see võib ju siiski juhtuda nii umbes 200 aasta pärast.
Lapsed sõitsid õhtul sadamasse, et sealt täna Vormsile edasi minna. Praamile on neil plaan minna ratastega, sest mis sest autost kaasa vedada.
Eile oli tegelikult üks ülimalt mõnus puhkusepäev. Kooserdasime tüdrukutega mööda vanalinna poode, ka selliseid kaltsukaid, kus ma polnud varem käinud. Ühest taaskasutuspoest õnnestus mul skoorida meie kodule postkast, mille sarnast olin ammu otsinud. See maksis taaskasutuse kohta absoluutselt liiga palju, 59 eurot, aga kui võrrelda uute kastidega poes, mida alla 100 raha ei saagi ja mis on kas koledad või ebapraktilised, siis tegin ikkagi päris hea diili.
Eile õnnestus sooritada ka esimene tänavune ujumine, käisime tüdrukutega väikeses viigis.
Miuksu pelgas algul külma, aga viimaks oli temagi vees. See koht viigi taga, kus suplemas käime, on selline, et ainult paar meetrit on madalat osa ja siis lähebki kohe sügavaks. Aga meie tüdrukud oskavad enam-vähem titest saati hästi ujuda, sest käisid selles lasteaias, kus on bassein ja ujumistunnid. Nendega on hea julge vee ääres käia, ma ise ei ujugi nii hästi.
Täna tuleb isale appi väike poeg oma daamiga. Veranda on selles järgus, et järgmine töö on põranda valamine, täna nad teevad selleks ettevalmistusi – vaja betooni alla vedida kõik õuel vedelevad kivid ja kuuris kivistunud segukotid. Mrt läks just üle tee metallitöökotta, sest avastas, et kärul on miski keevis lahti. Me polegi nendega varem suhelnud, kuigi metallitöökoda otse oma akna all on ju igati kasulik naaber.
Sundisin ennast praegu jõuga arvutisse, sest tahaks kogu remonti järjest dokumenteerida. Eile värvisin ma aeda, mees jätkas verandal tuuletõkke panemist ja lammutas tee poolt ära kõik tugipostid. Täiesti võimalik, et mul tuleb siin mingi segane piltide järjekord, sest noh, reaalselt ei suudagi järge pidada.
Eile siis toimus midagi sellist.
Kuna tänaseks oli ennustatud järjekordselt eriti kuuma päeva, haarasin oma värviämbri ja läksin aeda võõpama juba hommikul kell kaheksa. Olen värvimisega saavutanud teatud vilumuse, sest täna läks töö eriti kiiresti. Hea oli, et kohe varahommikul alustasin, sest mesilased ei olnud veel ärganud ja tundus, et ka kompostikastis elavad sipelgad magasid. Eile need tüübid mind rämedalt segasid, täna nii vara neid veel polnud. Hea oli naabri suure toominga varjus töötada, ei hakanud palav ega midagi. Mul läks aiaga paar-kolm tundi ja kuna värvi oli tilk järel, siis tõmbasin üle ka kuuri tuulekasti, mis eelmisel aastal lõpetamata jäi. Igatahes ma olen oma maalritöödega väga rahul, kolme päevaga sain kõik tehtud, 10-liitrine värvipott tühjendatud.
Värvimine käis mul muusika saatel, sest naabril on ehitaja, kes enne üldse tööd ei alusta, kui pole oma Makita raadiot käima pannud. Täna naabri aias värvides me lobisesime ka temaga üksjagu. Ehitajale lobiseda meeldib, peab pidevalt pikki telefonikõnesid ja teeb suitsupause, töö tal väga hästi ei edene.
Olen oma lillekeste pildistamise unarusse jätnud ja tegelikult on see tegevus ka raskendatud, sest terve hoov on täis ehitusvärke ja lammutamise kola. Värskelt värvitud plangu taustal ikka midagi sain.
Käisin täna rattaga surnuaial, sest polnud juba mitu nädalat seal käinud ja nagu arvata oligi, platsid olid paksult oksi ja männiokkaid ja -õisi täis. Jube, kus ma rookisin seal, aga sain enam-vähem korda. Võõrasemad olid ära õitsenud ja haihtunud, vbla kitsed pistsid viimased taimed nahka, aga möödunudaastane kanarbik kasvab kenasti.
Veranda ehitusega jõudsime õhtuks sinnamaani, et kõik aknad on ees. Panime Mrt-ga kahekesi kuus akent järjest ette. Ja need on rämerasked ju! Ma akendega majandamist olen kartnud kõige rohkem, sest nende ettepanemine on jube suur pingutus ja riskantne ka, kogu aeg on hirm, et libiseb peost ja läheb klaas katki või midagi. Õnneks saime hakkama, aknad on ees ja veranda jälle nagu täitsa ühes tükis. Mehel on veel seal ülaosas lammutamist ja natuke tuuletõket panna, siis jääb veel põranda valamine suurematest töödest. Tahaks jõuda nii, et saaks vähemalt mu puhkuse viimasel nädalalgi katust vahetama hakata. Enne ei saa katusega alustada, kui veranda pole tagasi kokku pandud.
Imeliselt sirge aknarida jäi tänava poole.
Me oleme nüüd täiesti kutud. Mees otsustas, et teeme homme puhkepäeva ja kuna ülehomme on mul sünnipäev ja lapsed tulevad külla, siis ilmselt teeme kaks puhkepäeva järjest. Täna oli mul kindel plaan õhtul ujuma minna, aga kui töödega lõpetasime, olin nii väsinud, et ei jaksanud isegi rattaga viigi äärde sõita. Ehk saame homme ikka natuke suvitada ka. Tahaks.
Puhkuseaegsed tööpäevad venivad 12-tunnisteks. Ma hakkasin eile kohe hommikul aeda värvima ja see kükki-püsti võttis mu suures kuumuses sedavõrd läbi, et kella kahe paiku jätsin pooleli. Jõudsin üle võõbata väikese värava mõlemalt poolt ja kogu Aia tänava poolse osa tee poolt. Värvi peab värskendama sellepärast, et kui aia ehitasime, ma ainult ühe kihi värvi panin lippidele. Eks näis, kui palju täna seal edasi teha jaksan, mu kere oli eile ikka nii vaevatud, et öösel isegi uni ei tulnud. Mul alati see juhtub suurema füüsilise pingutusega, et keha ei rahune maha, valutas ka krt igast otsast. Ega see paksu vanamuti elu pole kerge. Aga muidu üldiselt ma olen rõõmus selle üle, et ikkagi väga mitu tundi järjest jaksan kükke teha.
Lillepotid on aia taga selleks, et kellelgi ei tuleks pähe oma autot siia parkida. Peale tee ehitust tehti siin väheke haljastuse taastamist ja aia ääres on pehme muld, kuhu pole jõudnud muru kasvada. See mullane osa muutub vihmadega poriauguks. Meie tänavatele tegelt praegu võõrad sõita ei tohigi, igal pool on märgid ees, sest Metsa tänaval käib remont, aga ümberringi on igasugu majutuskohad ja ürituste ajal ekslevad siin ikkagi ka võõrad autod.
Verandal võtsime eile eest ka kõik teepoolsed aknad. Jõudsin kõigil akendel vana vahu maha kraapida, sellest on mu uutel töökinnastel nüüd sõrmeotstes augud. Õhtupoole ma muud ei teinudki, ainult koristasin ehitusplatsi, sest Mrt muudkui lammutas ja vanu lauatükke lendas. Päeva lõpuks oli tööjärg sealmaal, et veranda eesosale olid uued toed pandud, üks neist küll ajutine (on praegu ühe akna kohal). Kõige raskem on mehel olnud ilmselt maja kergitamine, eile ta pidi tõstma tänavapoolset nurka lausa 12 sentimeetrit. Aga nüüd peaks veranda igatahes olema sirge igatepidi.
Kassistent valvas puiduhunnikut:
Akende allavõtmiseks on mehel suurepärane süsteem ehitatud, aga ma mõtlen õudusega, et veel kuus akent tuleb ju ette tagasi ka panna. Aknaid tagasi tõsta on kordades raskem.
Maja tõstmiseks on mehel suurepärane tungraud, mis suudab kuni 10 tonni üles upitada.
Pildilt on näha, et ta tõesti kerkis. Veranda sokliosa parandas naabrinaise tellitud töömees 2017. aastal. Selle soojustuse saame loodetavasti paika jätta, ainult plekiga peab midagi lisaks ette võtma, sest see enam sirgelt ei jookse.
Üritan endale mitte stressi tekitada teadmisega, et meile on täna külalisi tulemas. Loodetavasti saabuvad nad alles õhtul, kui ma enam midagi muud teha ei jaksa, kui istuda ja lobiseda. Suvi lendab hullu kiirusega ja vähe on neid päevi, kui vihma ei saja – iga kuiv tund tuleb maksimaalselt ära kasutada, et kõik pakilised tööd saaksid enne talve tehtud.
Ma ei tea, mis ime seda verandat küll püsti on hoidnud, kui polnud vundamenti ja tugipostid olid kõik allosast mädad. Võibolla see on ta päästnud kaela kukkumast, et ülemised palgid on kõvasti maja küljes kinni. Vanast verandast ei jäägi ilmselt muud alles, kui ainult ülemine palgijooks, kõik muu tuleb välja vahetada. Lihtsam oleks olnud kõik minema tassida ja puhtale platsile uus veranda ehitada, aga samas – kui seinad jupi kaupa välja vahetada ja ühe poole kaupa teha ka vundamenti, saab ikkagi katuse all toimetada ja pole vaja leiutada, kus hoiustada aknaid ega pea muretsema, et tänavale avatud õuest tööriistad minema jalutavad. Ehk et see asi siin näeb ikkagi välja nagu renoveerimine, mitte uue ehitamine, väljastpoolt.
Veranda putitamine on jõudnud sinnamaani, et üks sein on toestatud, vanad palgid ja prussid on uute prusside vastu vahetatud. Vahepeal elasime üsna ilma seinata, ainult napikas koormakate hoidis tormi eemal.
Veranda eesmises nurgas valas Mrt vundamendi kaheksa sentimeetrit kõrgemaks ja siis hiljem kergitas veel maja lisaks neli sentimeetrit. Hoone tõstmiseks on tal üks hea tungraud, mille suvilast ära tõin. Kuna siin hoovipoolses nurgas enam ammu vundamenti nagu polnudki, suured kivid olid lahti ja osalt välja kukkunud, siis polnud miskit, mis verandat paigal hoiaks ja nii see osa allapoole tuli.
Eile hommikul tabasid mind muremõtted, sest hakkas tunduma, et me ei jõua oma ehitustega enne talve valmis. Veranda kõpitsemine võtab tohutu aja, ühe seina kaupa saab edasi liikuda ja kogu aeg peab leiutama ja otsima kompromisse. Põhiline eesmärk on saada see majaosa võimalikult sirgeks ja vähemalt ühe seinaga on mehel see ka õnnestunud. Puitosa jääb vundamendi suhtes nihkesse, aga veits liialt eenduva vundamendiääre saab hiljem peita terrassi alla. Suurem muudatus tuleb siin see, et lisame verandale ka hoovi poole ühe tavalises mõõdus ukse ja see uks hakkab avanema hommikupoolsele terrassile. Vana uksekoht jääb alles, ikka kahepoolse uksega, aga sellest saab siis rohkem nagu paraaduks või nii, mida igapäevaselt ei kasuta. On olnud üsna ebaturvaline hoida veranda ust lahti, kui see avaneb peaaegu tänavale, igast võõraid suvalisi inimesi on meile sealt tuppa imbunud.
Aga jah, päris murelik ma olin eile, sest lisaks ettenägematutele raskustele, mida vana maja remontimine nagunii kaasa toob, sajab kogu aeg vihma. Kõik ujub ja lirtsub ja libedad on nii muld kui muru, väljas saagimiseks peab passima väheseid kuivi hetki. Ilmselt minu puhkuse ajal me katuse vahetamiseni ei jõuagi. Ütlesin eile Mrt-le, et peaksime vabalt võtma ja mitte seadma eesmärke. Et võibolla peaks hakkama ennast harjutama mõttega, et sel suvel teeme veranda ja järgmisel suvel alles vahetame katust. Et kannatab ehk ühe aasta veel käia pööningul ämbreid tühjendamas. Aga eks me vaatame, kuidas sellega läheb. Katusematerjali lahti pakkimisega on kiire, need ei tohiks olla pakendis üle paari nädala (mis on täis juba). Kui verandale uus põrand alla valatud, siis tassime oma katuseplekid sinna, et vähemalt üks kuiv koht, kus asjad säilivad ja pole ka karta, et keegi midagi pihta paneb.
Me varguste mõttes elame ikka täiesti idiootses kohas. Kui midagi muud lihtsasti kätte ei saa, siis varastavad möödakäijad õisi mu roosihekist. Üks taganttänava naine oli isegi nii ülbe, et sahistas avalikult oma punase vihmavarjuga me roosipõõsas samal ajal, kui me mehega õues toimetasime. Tükk aega sahistas, sest ega roosioksa ei ole ilma noata lihtne kätte saada. Vaatasin siis pärast aknast, et mida ta täpsemalt võttis, oli murdnud Flammentanzi oksa ja siis tee äärest korjas sinna juurde veel mingeid valgeid õisi, et saaks ilusa kimbu. See naine muidu kenasti tervitab mind alati, aga no halloo, tule küsi ja ma annan sulle selle ühe roosiõie, mida paganat sa varastad!
Olin täna sunnitud maja juurest Flammentanzi üldse maha lõikama, sest see ehitust segab. Teiselt poolt treppi tõmbasin sparglipõõsa ka ära. Nüüd on õue peal roosioksahunnik ja toas on kõik vaasid roose täis.
Mis ehitusse puutub, siis eile õhtul mu optimism väheke taastus, sest üks sein hakkas edenema. Kusjuures vahepeal, kui mees plaani väljamõtlemisega hädas oli, ma küsisin isegi, et kas tal tuleb nüüd mõte ikkagi kogu kupatus maha lammutada ja nullist püsti panna. Seda soovi tal siiski ei tekkinud.
Vana uks ripub pmst õhus ja akende vahelt vilistab tuul läbi, sest veranda tõstmiseks lõikas mees nende vahelt vahu ära. Väljastpoolt vaadates on see nurk, kus roos oli, täiesti ripakil. Ja õue peal on vaenekesed roosihunnikud.
Ühe seina karkass on pmst valmis. Lähen nüüd uurima, kas saan ehk ka teha miskit.
P.S. Terve Haapsalu on täis purjus soomlasi ja krahviaed on kinni, sest seal “elavad” ameerika autod.
EDIT:
Kaks akent on seal, kus olema peavad ja neid peab liigutama ainult korra veel, kui fassaadilaud ka paigas, et väljast ei jääks nö auku. Kuus akent veel vaja eest võtta ja tagasi panna ja see on kahekesi sebides isegi tali abiga raske. Uskumatu, et siis, kui uued aknad esimest korda ette panime, meil polnud mingit trossi lakke kinnitatud ja ometigi saime nõksu kaupa aknaid ülespoole upitades need ka tookord kahekesi paika. Aknad on vastikult rasked ja nende liigutamise teeb keeruliseks, et verandal on põranda asemel sügav auk.
Mrt on Hollandist tagasi, nüüd me siis igal võimalikul hetkel ehitame. Hull on see, et peaaegu iga päev sajab vihma, mistõttu pole aimu ka, millal siin üldse katusele ronima saab hakata. Nagunii peame enne veranda vundamendi ära kõvendama ja kogu seda värki ka kuidagimoodi tõstma, et verandat vähegi sirgemaks saada. Mehel on plaan olemas, kuidas seda teha, aga kõik see värk tundub hullemast hullem.
Tänane hommik nägi välja selline, et mees tegeles vundamendiga seestpoolt ja mina väljastpoolt. Mrt puhastas neid kive, mis peaksid moodustama justnagu vundamendi, aga on lihtsalt lahtised kivid. Pärast mätsis sinna kivide vahele segu. See oli niisuke esialgne tugevdamine, sest vundamendile tuleb ümber valada korralik betoonikiht. Homme ta plaanib tuua materjali, millest saalungid ehitada ja siis läheb lahti. Oma vana segumasina tõime eile Mrt venna juurest Haapsallu – katkisena talle selle andsime, tervena laenasime tagasi.
Minu iseoma oli vundamendi lahtikaevamine. Rammisin seal paar tundi, aga jätsin pooleli, sest räme vihmasadu algas – pmst valget vett tuli alla kosena. Ja kahjuks tühjenes see kosk mu vastkaevatud kraavi. Muidugi ma teadsin, et see juhtub, aga oleksin võinud vähemalt osa vett kuidagi kaugemale juhtida. Vihmaveerenni enam veranda küljes ei ole, aga katuselt tulevad alla kaks suuremat koske ja võinuks ju nende alla miskit suunavat sättida, et vesi majast kaugemale voolaks. Mrt arvates see pole probleem, sest ega me niipea väliste töödeni ei jõuagi.
Igatahes ma kaevasin vundamenti lahti kuni ilm lubas. Veranda trepi kõrvalt kaevasin välja hullu suure vana pojengi juurika ja istutasin selle kaugemale aianurka. Ma arvan, et see roosa pojeng on siin trepi kõrval olnud sellest ajast, kui olime lapsed. Lõikasin maha ka pikad puitunud kuslapuuväädid, mis ulatusid juba katuseni, ka need kuslapuud on siin kasvanud me lapsepõlvest saati. Oleme neid korra ka varem täiesti maha lõiganud, vist aastal 2017, sest muidu ei saanud sealt väätide vahelt kätte vanu redeleid. Kuslapuid ma välja ei juuri, need peaksid järgmisel aastal hakkama uusi võsusid ajama. Ainus taim, mis majanurgas kaevamisele veel ette jääb, on Flammentanz, aga see just praegu õitseb ja ma ei saa ju kohe ta kallale minna. Õnneks on veel natuke aega mõelda, mida sellega teeks. Teiselpool treppi on veel igihali, mille pean ümber istutama ja siis vana suur sparglipõõsas, millest ühe nurga saan ehk ikkagi kaevates alles jätta. Vihm tuli peale, kõik töö jäi pooleli.
See on isegi hea, et vihm mu tuppa ajas, sest ausalt öeldes olin savikamakate kraavist väljakangutamisest juba suht nõrkenud. Veranda trepi kõrval on kergem muld, vbla sügavamal tuleb ka savi vastu, aga siinpool otsas hakkab kergelt ka liiva sisse viskama ja kaevamine ei meenuta enam nii väga tellisetehase toorme hakkimist.
Haapsalus on praegu maitsete promenaadi üritused, tegime õhtul seal isegi tiiru ja sõime kahe peale ühe kebabi. Sellel toidul ei olnud kahjuks nagu üldse maitset, aga ports oli suur ja saime sellest kõhud täis. Rahvast oli promenaadil vähe ja vähe oli ka toidu pakkujaid, eriti võrreldes möödunudaastase üritusega. Läksime sinna tegelikult ainult frititud räimi otsima, aga see me tuttav talumees ei olegi tänavu oma kalakestega Haapsallu tulnud, kes neid krõbekalu teeb.
Eile, kui segumasina järel käisime, sõitsime korra ka hambaarsti ukse tagant läbi, et vaadata, millal ta puhkuselt tuleb. Mul tuli eile ühe esihamba tagant miski tugevdusserv ära ja vaja oleks hammas korda teha. Alles ma käisin seal hambaarsti juures, kõik vaadati üle ja oli korras ja nüüd siis sihuke jama. Mitte enne kui millalgi oma sünnipäeva paiku saan arstile helistada ja aja kinni panna ja siis läheb veel kindlasti mitu kuud enne, kui ükskord oma hamba seal letti lüüa saan. Kuhugi võõra hambaarsti juurde ma igatahes minema ei hakka, vähemalt seni, kuni välja ei paista, et hambal miskit puudu on. Oleks mul esihamba juures tühimik, siis muidugi tormaksin pealinna ükskõik mis raha eest, aga praegu loodan, et kannatab oodata. Ma põhimõtteliselt ei ole nõus minema ühegi teise hambaarsti juurde. Olen sama hambaarsti juures käinud juba miski 35 aastat vist.
Mis siis veel? Kui mees konverentsil oli, käisin Saaremaa pojengifestivalil, mis on üks vinge koht. Tegin seal hulganisti pilte, aga ei hakka siia laduma. Olin suvilas neli päeva, niitsin muru, käisin rattaga sõitmas ja korjasin kukeseeni. Seal ma tegelikult päriselt puhkasin, igal õhtul kütsin omale korraliku leili ja päeval praadisin ennast päikese käes. Tarisin kaasa mitu raamatut, sest ei tea ju mille tuju parajasti tulla võib, aga lugesin ainult ühte. Mõnus oli olla seal rahus ja vaikuses.
Mind vihmailmad muidu puhkuse ajal üldse ei häiriks, kui poleks vaja väljas ehitada. Masendav, kui peab töid edasi lükkama, kui iga vaba päev on ometigi nii arvel. Kui oleks kakski järjestikust kuiva päeva, saaksin aia üle võõbata, aga kussa, no pole. Õnneks on verandal katus peal ja seal sees on veel palju töid teha enne, kui ükskord katuse kallale läheme.
Üks suurem uudis on see, et esmaspäeval algab meie tänava remont. Juba on keelumärgid ja aiad kohale toodud. Kodust välja pääseme siis ajutiselt ainult Kopli tänava kaudu, aga ma ei tea, kas peame päris alt linnast läbi sõitma või pääseme ikkagi ka haigla juurest peatänavale. Praeguse märkide paigutuse järgi tundub, et töid alustatakse siit meie ristmikust lossi poole, sest Koidula tänav paistab esialgu lahti jäetavat. Hulluks müdistamiseks läheb, aga see tähendab ka, et ajutiselt ei käi meie majast mööda mingit liiklust. Oleme seda remonti pikisilmi oodanud, sest korras tänav peaks tähendama seda, et lõpeb pori lennutamine meie akendesse ja seinale. Kui tänav korras, saame ükskord hakata ka maja fassaadi kordategemist plaanima.
Et mitte ainult porist ja vihmast rääkida, siis lõpetuseks mõni värvilisem pilt. Vihm on tegelikult hea, sest paneb kõik kasvama.
Mul algas puhkus, mida markeerivad katusepleki hunnikud õuel. Uus katus saabus täna ja seda on nii palju, et me ainus vaba muruplats sai üleni plekki täis. Vahtisin seda lasu ja mõtlesin, et kas tõesti meie ostsime kõik selle kokku.
Osad kastid tassisin tuppa, kus hetkel elamiseks on niigi ruumi vähe. Kuna verandal on põranda asemel sügav auk ja seinu pole ka nagu ollagi, ei saa me oma suveelu sinna laiendada ja peame piirduma paari väikese toaga. Sel suvel ei pääse ka pööningule, sest trepp sinna viis verandalt, mistõttu ei ole me ülemise korruse vannitoas vettki lahti keeranud. Ausalt üteldes on kitsikus väga tüütu ja see kestab ilmselt suurema osa suvest.
Veranda lammutamine langes mugavalt jaanieelsele ajale, mistõttu õnnestus meil FB tasuta asjade grupi kaudu enamus lammutuspuidust jaanilõkkesse sokutada. Osa värvimata puidust saagis ja lõhkus Mrt siiski ka meile endale kütteks, aga kuna oma kuuri kõik ei mahtunud, siis kütab me verandaga oma ahju ka üks kohalik taaskasutuspood. On suur asi, kui ei pea kõiki jääke raha eest jäätmejaama tarima.
Vahepeal on olnud ka muid olulisi sündmusi. Kmr lõpetas tehnikaülikooli, sai kätte oma magistritunnistuse cum laude. Esimest korda elus õnnestus mul näha sellist ülikoolidiplomit, mille hinnetelehel on ainult viied, ei ühtki madalamat hinnet. Cum laude diplomeid on meile perre tulnud kolmest erinevast ülikoolist muidu kokku lausa neli, see pole miski haruldus, aga no sihukest viiemeest ei leidu teist.
Mul on ammu mõttes olnud teha lapse kasvamisest raamat, algselt plaanisin seda ta pulmapäevaks (no küll seegi tuleb, ega ta tulemata jää), et võtan puhkuse ajal ette ja hakkan meisterdama. Aga siis äkki tuli pähe, et koolide lõpetamise kingituseks sobiks ta lapsepõlv raamatusse panna veelgi paremini. Nii ma siis rapsisin siin kopeerida ja kujundada umbes kaks nädalat ja valmis ta sain. Kuna läks veidi kiirustamiseks, siis ei jõudnud kõike lõpuni läbi lugeda ja paaris kohas on ikkagi vead sees. Juhtus see, et kuna blogist lugusid kopeerides olid kuupäevad inglise keeles, siis makrotega sain need Wordis kõik kenasti küll korraga eestikeelseks muuta, aga see kurinahk leidis ka suvalistes kohtades lausetest selliseid asju, et kukkus “parandama”. St et too korraga kuupäevade muutmine solkis ära mõned laused selliseks, et osa teksti haihtus. Üritasime Mrt-ga neid katkisi kohti leida ja parandasime, aga mingi paar-kolm apsakat jäid ikkagi sisse. No mis parata, selle suure klotsi kohta pole hullu midagi. Kokku tuli 312-leheküljeline raamat ja hiljem avastasin, et oleks ju võinud veel hilisemast ajast ka pilte sisse panna… Noh. Saaks ju millalgi teha teise parandatud ja täiendatud trüki.
Nüüd on igatahes selline tunne, et väike poeg on ellu astunud, kuigi ta elab juba mitu aastat omaette ja ta õpingutesse ei ole me panustanud viimastel aastatel vähimalgi määral. Aga võime siiski õhata, et küll ta on meil ikka hästi välja tulnud!
Mrt on viimastel nädalatel tegelenud peamiselt oma postriga, sisseastumise propõusaliga ja septembrikuisesse suvekooli kandideerimisega. Ülehomme lendab ta oma juhendajatega Hollandisse konverentsile, kuhu suutis oma postri sokutada esimesel katsel. Mainekale rahvusvahelisele konverentsile jala ukse vahele lükkamine on märkimisväärne fakt, sest mõnel samast ülikoolist ei ole see õnnestunud ka korduvalt üritades. Kolmapäeval sai ta oma postri trükist kätte.
Jääb ainult loota, et ta selle suure toru, millesse postri keerab, suudab ka ühes tükis Hollandisse lennutada.
Hea nali on muidugi veel sellega, et ülikooli sisseastumise vestlus langeb ajale, kui mees on välismaal. Õnneks reisib temaga koos ka üks vastuvõtukomisjoni liige, kes on sunnitud komisjonitööd tegema veebis, nii siis Mrt ka teeb oma vestluse distantsilt ära. See konverents on tegelt nagunii ka osa ta doktorantuuri tegemistest, propõusalissegi sisse kantud, mistap oluline on tal seal olla, et mitte öelda tugev pluss.
Jube ringirapsimine käib siin. Mina tiksutan tasapisi aeda hoolitseda ega kiirusta kuhugi. Puhkus, mis mul just algas, on tegelikult selline, et pean iga nädal ka natuke töötama, sest asendajat mul pole. Aga need ei ole kella peale tegemised, mistõttu loodan, et suudan ennast siiski üksjagu välja lülitada.
Kuna vihma muudkui sajab, on aed sel suvel kenasti kastetud ja kõik kasvab mühinal. Olen iga päev toonud peenrast ka peotäie maasikaid, needki on tänavu enneolematult pirakad. Aga kõige paremini lõhnab meil siin naat ja meelitab mesilasi ja liblikaid ligi. Ma pole maja seinaäärtega sel aastal üldse tegelenud, sest nagunii läheb siin remontimiseks ja tallamiseks ja pole teada, mis neist äärtest üldse järele jääb.
Muud mul polegi öelda. Vihma jälle sajab. Jääb ainult loota, et juuli tuleb kuivem, sest muidu ma küll ei tea, kuidas katuse vahetatud saame. Olen ka aia värvimist muudkui edasi lükanud, sest vihmaga ei saa ju seda teha. Kui eelmisel suvel uue aia ehitasime, tõmbasin lippidele ainult ühe värvikihi peale, sellepärast pean tänavu kindlasti neid veel korra võõpama. Puhata ma nagunii ei oska.
