No tere siis kah 🙂 Ausalt öeldes mõtlesin, et see postitus siin tuleb lihtsalt kaks lauset, kus ma teatan, et see blogi on nüüd lõpetatud. Sest üldse pole enam suurt kirjutamise huvi ja sagedusega üks postitus kuus pole nagu mõtet asja pidada. Aga siis me arutasime siin, et mida me maja juures mis ajal tegime ja ma sain vaadata blogist järele, et see oli siis ja see siis ja toimus mõningane selginemine – mul on ikkagi natuke kroonikat vaja.
Niisiis. Natuke kroonikat.
Ma vahepeal toimunud laskevõistlustest ei hakka kirjutama, sest olen mitte lihtsalt algaja, vaid krooniline feilija ja õnneks on õhkrelvade hooaeg selleks korraks läbi. Mõtlema hakkasin küll selle üle, et kui minuvanune inimene peaks igast füüsilist tegema sellepärast, et säilitada mingisugust vormi ja liikuvust, siis kas ongi tegelt nii, et mingit uut vormi üles ehitada pole enam võimalik? A säilitada mul laskmise koha pealt ei ole mitte midagi. Ehk et mingit arenemist ei ole vast mõtet oodatagi. Trennis muidugi käin edasi, sest seal on mul omad eesmärgid, mis võistlemisega ei ole üldse seotud.
Oma tööst ma parem ei räägi. Pikisilmi ootan õppeaasta lõppu ja puhkusejuppide algust. Viimased paar nädalavahetust on õnneks olnud mul juba sellised, kus ma saan kaks päeva järjest tööst vaba olla.
Oleme kaks nädalavahetust järjest suvilas käinud, et seal natuke elu korraldada. Kööktuba on saanud uue mööbli ja viimati tõime sealt ka küttepuid, sest olin mööbli vedamise pärast bronninud auto külge ka käru. Viimasel hetkel selgus, et käru ei olegi vaja, sest leidsime väiksema diivani, mille mees suutis pirukasse suruda. Ilm kiskus vihmaseks, aga ma siiski ei hakanud käru tühistama, sest mingi aeg on nagunii vaja puid juurde tuua. Meil kulub küttepuid vaid mõni ruum, vbla 3-4 ruumi aastas, mitte rohkem ja neid on meil kuuris veel piisavalt, aga paar voori enne järgmist talve peame neid saarelt ikka juurde tooma. Nüüd siis on üks koorem puid õue peal koormakatte all, sest need said sõidu ajal pealt märjaks ja ei taha enne kuuri laduda, kui oleme lasknud neil päikeselise ilmaga uuesti kuivaks saada.
Laon siia mõned pildid suht suvalises järjekorras, osad on veel märtsi lõpust.
Viimasel laskevõistlusel oli fotosein, kus saime poseerida. Sellest võistlusest oli nii palju kasu, et Mrt võitis loosiga Stocki reisi. Bronnisin juba ära ka, sest kinkepileti kohti on alati piiratud arv. Imelik mõelda, et ma pole juba mitu aastat Rootsis käinud. Suurest igatsusest rootsi keele järele tellisin ükspäev meile SVT1 kanali. Vahel ikka imestan, et kuidas on võimalik, et ikka veel kõigest aru saan, mida nad telkus räägivad, kui ometi ma pole keelt praktiseerinud juba aastaid.
A siis veel üks märtsi pilt, mille tegin töö juures, et demoda kodustele oma uut kampsunit:
Järgmine pilt on toiduportsu demo HSB-st. Kahjuks nüüd spordika toitlustaja muutub ja ei usu, et enam sealt 5,50 eest praadi saab. Oleme spordika toidutoast viimasel ajal ostnud söögi koju kaasa, sest portsud on nii suured, et siis saab sellest pool lõunaks ja pool õhtusöögiks ja pole vaja enam kodus ise midagi leiutada.
Vahepeal, kui ilmad olid väga soojad, ma uhasin maja aknad väljastpoolt puhtaks. On lihtsalt hull, mis soppa autod akendele pritsivad, me vahepeal peaaegu et ei näegi siit välja.
Aga vahepeal natuke aega oli nii (kuni järgmiste vihmailmadeni):
Munapüha ajal pidasime tagantjärele väikese poja sünnipäeva, ta sai 25. Sünnat pidasime Haapsalus ja siit viisid lapsed koju ühe viiruse. Mrt oli just enne seda jäänud nohusse ja mul hakkas nohu samal õhtul, kui pidu pidasime. Teised nii kergelt ei pääsenud, ikka palavikud ja värgid ka tulid. Näitan ühte pilti sellest ajast, kui toit ei olnud veel lauale kantud. Lihtsalt et avastasin oma kangavarudest toreda rohelise trikotaaži, roosade läikivate südametega, mis sobis heasti laualinaks:
Üks märtsi lõpu jalutuskäik Paralepa metsas:
Suvila mööbeldus:
Eelmine nädal viisime sinna valge köögikapi, söögilaua ja toolid, kõik IKEA-st. Sel nädalal läksime IKEA-sse diivanvoodi järele, ladu näitas, et neid on 3 tk sees, saime poemehelt arve, maksime ära ja jäime siis laost kättesaamist ootama. Kulus palju aega, jõudsime vahepeal söömas ka käia, et siis saada teada, et diivan on nii kõrgel koorma otsas, et laopoisid ei saa seda kätte. Lahendus oli see, et teevad tagasimakse ja me läheme järgmine päev, kui neil kaubakoorem lahti pakitud on, uuesti sama asja ostma. No ei läinud. Täiesti tobe oli omakorda oodata veel ka tagastuse järjekorras, et vormistada ostu tühistamine. Olime teinud käruga tühisõidu ja raisanud palju aega, mu raha jäi nende kätte mitmeks päevaks kinni, see ajas päris vihaseks. Kas siis see kutt, kes meile poes arve väljastas, ei võinud laoga suhelda ja küsida, kas kaup on ka kättesaadav?
Hiljem sain muidugi aru, miks see kõik juhtus. Me ei läinud IKEA-sse tagasi, läksime hoopis Haapsalu RUG-i ja ostsime sealt palju mõnusamast materjalist, ilusama ja odavama diivanvoodi.
Vana diivani lammutas mees juppideks, puidu põletas ära ja kõik muu materjali toppis kahte suurde prügikotti. Need kotid tõime mandrile, sest siin meil on prügikast pidevalt tühjenduspäeval tühi, saame paar korda seda täita vähemalt. Diivanipadjad jätsime alles, sest neid saab lisapatjadena kasutada.
Seadsin omale sisse lugemisnurga. Ainult kohvitassi jaoks peab midagi riiulilaadset leiutama, sest sellel diivanil on ümarad käsitoed, kuhu miskit ei toeta.
Nüüd on siis selline lihtne tuba. Mõtlesin täna hommikul toas ringi vaadates, et miks paganase pärast me lasime sellise projekti teha, kus allkorrusel ainult üks tuba on? Et miks me kohe ei teinud seda putkat vähe suuremat? A no see meie arhitekt ei olnud ka eriti terav kriit kahjuks ja me ise olime võibolla väheke vaesed.
Sel nädalal jõudsin ka surnuaias ära käia ja platsid korda teha. Viisin vanainimeste vaasi kunstlille, see pole üldse minu stiil niimoodi teha, aga noh, maitea, see vaas on seal liiga väike ja istutatud lilled kippusid seal sees närtsima. Iga nädal ju kalmistul kastmas ei käi. Naima hauale viisin ikkagi võõrasemad. Isegi pingi küürisin puhtaks.
Selle platsi vanadesse vaasidesse tulevad varsti piibelehed. Panin sinna veits mulda juurde.
Mul oli Naima kivi ette pandud ilus kollane klaasist küünlatops, mis oli taaskasutatav, aga see on sealt kahjuks pänna pandud. Ilmselt see, kes järjekordsed plasttopsis küünlad sinna viis, viskas mu ilusa küünlatopsi ära. Kahju, sest lootsin sellega prügi tekitamist vähendada, sest sinna saanuks ükskõik mis väikseid küünlaid sisse panna. Kas ma peaksin uue ostma ja varustama sildiga, et palun, ära viska seda ära, ma süütan siin sees oma küünlaid?
Ma ei tea, millal me jõuame ükskord sinnamaani, et toome platsidele uue liiva ja puhastame kivid samblast… Vanainimeste kivile peaks laskma ka lahkumise aastad graveerida, aga noh, ei ole nagu olnud kiiret selle asjaga.
Linnud laulavad. Ilm ei lõhna veel, aga mets on juba rohekas ja tulbid-nartsissid kasvavad jõudsalt. Keegi kurinahk on me kodu jalgtee äärest krookused nahka pistnud, ainult mõni õis on lahti isegi selles reas, mille alles sügisel istutasin. Vist liigne vesi on see süüdlane. Aga muidu on kõik ikka hästi.
