Olime jälle mõned päevad suvilas, et ära teha hädapärased remonditööd. Mrt võttis lahti suvila magamiskorruse seina, mille metsnugis oli ära lõhkunud. Tundub, et see tüüp on vähemalt ajutiselt välja kolinud, aga meie terrassilae peale oli ta rajanud omale peldiku ja magamas käis ilmselt seina soojustuse sees. Mees võttis seinast ära vana augulise villa ja asendas uuega, lisaks pani välisseina puitkiudplaadi lootusega, et sellest ehk loomad ei viitsi ennast läbi närida. Selle serva verandalae ääres, kust metsnugis sisse puges, ehitas mees kinni.
Laepealne õudus:
Käikudega:
Nüüd jäi nii:
Väljastpoolt on lae serv liistuga kinni pandud:
Kui nüüd need loomade retsimised pidama saime, oleks ehk aeg ka hakata teise korruse siseviimistlust tegema, hahaa. Mitmendat aastat see suvekoht meil õieti on juba? Kahekümnendat! Majad on muidugi paar aastat nooremad, aga ikkagi lihtsalt uskumatu, et inimestel pole varem tekkinud suuremat vajadust oma putkasid lõpuni ehitada. Tuleneb see muidugi asjaolust, et alati on kuskil tähtsamaid töid, mis kõik aja ära võtavad.
Saime valmis ka maja otsaseina värvimisega, lisaks võõpasin üle sauna aknaraami ja tugipostid. Värvi ostsime varuga, sest enne talve tuleks üle tõmmata ka sauna hommikupoolne otsasein ja vbla mõni koht veel.
Majaseina värvisime nii, et mina tegin alumise poole ja mees ülemise. Ma lihtsalt ei ulatunud redeli pealt seinani, sellepärast. Kuna me käekirjad on erinevad, siis jäi minu värvitud osa veits tumedam. Mu meelest tõmbas laudis värvi sisse eriliselt januselt. Kuna survepesuga muutus sein ruuduliseks, siis võttis see värvi ka külge erinevalt ja on ka peale kahte värvikihti ikkagi üsna ruuduline. Oleks ta roheline, mitte oranž, võiks seda võtta kui camo.
Tunnen ennast suht kangelasena, sest ega paksul vanamutil pole mingi kerge mööda ajutisi kronsteine üles ronida. Kui keegi ütleb, et on mu vanuses sama kergejalgne nagu noorena, siis ta valetab. Eks ole see erinev, millal kellegi füüsis järele andma hakkab, aga mul igatahes juhtus see 60+, et ei ole enam nii lihtne oma keret liigutada. Mrt on 50 ja tal on tegelt kere kangusega suuremad probleemid kui mul.
Mees võõpas üle ka rähnikahjustusega tuulekastid ja nüüd peab üsna teraselt vaatama, et üldse seal sees mingeid auke märgata.
Maja jäi punasem kui enne, kuigi värv on sama ja see mulle ei meeldi. Plaan B on alati see, et võime ju ühel hetkel ka suvila ja sauna palisandriga pruuniks tõmmata nagu on paadikuur ja et poleks liiga sünge, siis akende ja uste ümber võib ju liistud mingid värvilised teha. Praegu igatahes jääb nii ja vana laudis ehk kestab veel mõnda aega.
Saunal oli vaja värskendada ainult ühte akent, tugipostid võõpasin ka üle. Üks otsasein ja terrass jäid järgmiseks korraks.
Õunapuud on nii paksult õunu täis, et üks juba murdus pooleks. Olen mitu korda proovinud neid tühjemaks raputada, aga ei tule sealt veel õieti midagi alla, õunad pole piisavalt küpsed veel. Tegin ühe sigrimigri pildi, millest õieti midagi pole aru saada. Pildil vasakpoolne haru on murdunud ja ripakil. Kahjuks ei ole kitsed ka enam õuel käinud, kes puid tühjemaks sööks.
Ega me suvilas ainult töid ei teinud, ikka rannas ka käisime ja metsas seenel. Meri oli nii tormine, et mul polnud mingit tahtmist sinna sisse minna, mees ikkagi tegi oma ptu ära. Tugev laine loobib alati randa mererohtu, vesi oligi nii vetikaid täis, et mustas.
Oli imeilus päikeseloojang, mets ja meri lõhnasid mõnusasti, seal kuidagi väga palju õhku on alati ja kerge hingata.
Teisel päeval tegime prügimäetreti, sest vana koledat ehitusvilla kogunes mitu kotti. Meil olid varasemast ehitusest järele jäänud villapakid paadikuuri lae all, aga muidugi olid loomad ka seal nii palju retsinud, et kõik see vill oli raisus ja tuli ära visata.
Ehituspoes käisime kaks korda, sõitsime 80 kilti ekstra lihtsalt sellepärast, et mees avastas poest koju jõudes, et olime peaaegu 55 euroga tünksi saanud. Müüja oli me arvele pannud kolm potti värvi lisaks sellele, mida tegelikult ostsime. Õnneks ta kohe tunnistas oma viga ja maksis liiast võetud raha sulas tagasi. Ühe poti toonimise eest ta oli samas jätnud raha võtmata ja kuna see on neil teenus, siis vabanduste saatel ta selle teenuse meile kinkis. Selle ühe toonimisega saime oma sõidukulu ka enam-vähem tasa. Jube ajaraisk oli see edasi-tagasi sõitmine ja et teisest sõidust ei kujuneks lihtsalt raha järel käimine, võtsime korraks aja maha ja käisime pubis lõunal. Nii palju siis sipsti hommikul linnas ära käimisest… Vahepeal oli õde meil käinud rootsi tüdrukutega ja need meil jäidki sellepärast nägemata, et oli vaja linna vahet uhada.
Tõime saarelt ära järjekordse laari kuivi küttepuid. Mees ladus need peale ja mina ladusin kodus kuuri.
Mul muidu puude ladumine on ühe käe sõrmedele jubedasti valus, aga mees pidi kohe linna laskevõistlustele sõitma ja vihmapilved lähenesid ähvardavalt, sellepärast vedasin käru kohe koju jõudes tühjaks.
Õhtuks sai sellist sööki:
Värske kukeseen on eriliselt maitsev. Mul poleks tegelt vaja mööda Saaremaa metsi seeni taga ajada, sest võin neid korjata Paralepa metsast kasvõi igal hommikul, kui oma kõnniringi teen. Aga seekord jäi meil kena hommikune aeg saarel metsas jalutamiseks, mille toredasti ära kasutasime.
On reede, Haapsalus algas Augustibluus ja linnas on jälle hull mäsu liiklust ja rahvast. Mees ehitab pööningul, ma valmistun aiatöödeks – vaja on likvideerida üks roosipõõsas, mis jääb uue värava ehitamisele ette. Me aiajupid saabuvad esmaspäeval, see tähendab, et järgmise nädala põhitegevus on uue aia ehitamine. Aga enne on vaja vana aed ja värav maha võtta. Noh, teeme.