Kas ma juba kirjutasin sellest, kuivõrd mulle meeldib, et aeg lendab hooga suve poole? Kahjuks tähendab see, et kui siis suvi käes, kihutavad päevad ikka omasoodu edasi, ei saa aega puhkuse ajaks seisma panna. Aga noh, elame üle. Juulikuuks on meil suured ehitusplaanid, aga ehk pudeneb sinna vahele ka mõni sirutuspaus. Tuleb hoida silme ees seda, kuidas ühel päeval on veranda soojaks ehitatud ja igatepidi uus ja kasutuses rohkem nagu elutoana. Hommikukohv maitseb seal avaruses ja valguses raudselt paremini kui hämaras toanurgas.
Mul hakkab kõrgkoolides töö valmis saama. Akadeemias juba tõmbasin otsad kokku, kolledžis on veel kaks tudengit ripakil, nendega peaks järgmisel nädalal asjad korda saama. Tegelikult on mul seal neid ripakil rohkem, on mõned sariõppurid, kes ainesse registreerivad aastast aastasse, aga välja ei ilmu ja miskit ei tee. Vahepeal üks isegi kirjutas mulle, aga nii vigases eesti keeles, et ma õieti arugi ei saanud, mida ta soovib. Fakt on, et ülikehva keeleoskusega ei saagi ta mu ainet positiivselt sooritada, sest isegi kui uurimuse aitab AI valmis teha, siis kirjaliku eksami küsimustest arusaamine ei ole hea eesti keele oskuseta võimalik. Mu eksami küsimused nõuavad head funktsionaalse lugemise oskust (aine ise ka selline) ja isegi need, kellel eesti keel on emakeel, suudavad teinekord küsimusest valesti aru saada.
Ausalt öeldes on suur kergendus, et saan hinded välja panna ja midagi suuri kohustusi enam kaelas ei ole. Hullult raske talv oli. Peaksin olema peast soe, kui veel millalgi endale sama koormuse kaela võtan.
Piilusime eile Kmr-i magistritöö kaitsmist. Võiks isegi öelda, et imetlesime. Siuke tark mees on temast saanud, et maivõi kohe. Mrt oli ta tööd varem lugenud, aga mina polnud ja kaitsmist vaadates ma ka enamusest jutust muhvigi aru ei saanud. Ta kaitsmise lõpus oli komisjonil millegipärast väga lõbus. Üks lapse õppejõude ütles, et Kmr on nagu ülikooli reklaamnägu, et selline edulugu, kus autoremondilukksepast sai viie aastaga IT-tippspetsialist. Ma ei tea, kuidas lugupeetud GP seda üldse mäletab, aga tõsi ta on, et enne ülikooli astumist võttis laps aastaks aja maha ja töötas kodu lähedal põlluveerel autosid remontides. Kmr sai sellest aastast niisuguse õppetunni, et ei soovi iialgi enam lihttööle minna ja mitte töö enda pärast, vaid selle seltskonna pärast, kes niisugustes kohtades ametis on. Ülikooli astudes ei osanud ta kirjutada ainsatki rida koodi, nüüd teeb juba suures ettevõttes arendajana karjääri. Ma ei tea, kas tohin üteldagi, aga ta keskmine hinne oli magistriõppes viis ja oleksin väga imestunud, kui magistritöö eest sama ei tule. Mitte et sel oleks edaspidises elus mingit tähtsust, aga mu meelest on Kmr ühe tummise kiitusekirja küll välja teeninud.
Lapse magistritöö pealkiri on nii pikk, et Mrt meelest võinuks juba selle eest kraadi kätte anda:
Eile käisime Mrt-ga Dietrichis lapse tähtsat saavutust tähistamas.
Niisiis, suvi. Mees alustas veranda lammutamist. Kui tal siseseinad ja osaliselt lagi olid maha võetud, hakkas ta peas idanema mõte, et vbla ei olegi vaja tervet putkat maha tõmmata. Me oleme sel teemal hullult palju arutlenud, sest ma ikka nagu tahaks, et karkass jääks püsti ja olemasolevast verandast alles nii palju kui kannatab säilitada. Mees on olnud seda meelt, et veame kõik minema ja ehitame nullist uue. See viimane oleks mõneti lihtsam, aga samas – kui vaadata veranda ülemist osa selle vägevate palkidega, siis see osa tundub kõva ja paistab mõttetu hakata kogu materjali uuesti ostma, et tutikas majaosa ehitada. Nüüd siis vaikselt loodan, et Mrt mõtleb ikkagi välja lahenduse, kuidas kõike mitte lammutada ja vanale verandale vundament alla ehitada. Keeruliseks läheb teepoolse osaga, kus akende vahele peab miskid uued postid leiutama ja ega ma ei tea, mismoodi üldse selline tagurpidi ehitamine peaks välja nägema, et enne on maja ja siis tehakse selle alla vundament. Tagant-tänava filmimees just tegi oma kõrvalhoonega sama – ehitas vanale majale alla uue vundamendi. See on võimalik küll.
Olin pühapäeval muusikakooli lõpuaktusel, sest meie Mia lõpetas seal klaveri eriala. Laps mängis nii imeliselt, et võttis naistel silmist vee välja. Ta lõpetas muusikakooli kiitusega. Tegime pilti ka, aga näitan ainult seda, mis lugu ta mängis.
Ostsime Miale kena kaardikese, no nii kena, et pean seda ka näitama. Sinna sisse käis raha, sest lapsuke tahab osta kitarri.
Samal ajal, kui mina kauneid kunste nautisin, tolmutas mees verandal.
Ja nagu traditsiooniks saanud, siis ükskõik, kus me “kopa maasse lööme”, igalt poolt leiame militaarset kraami.
See maja on leidude mõttes siiski natuke erand, sest oleme pööningult saepuru seest leidnud ka ühe rohkem kui sada aastat vana käsitsi kirjutatud noodiraamatu. Küllap oli see sinna tiblade eest peitu pandud.
Uuematest uudistest veel see, et me siin mõtleme, kas õpetaks ühe varese välja midagi kasulikku tegema või siiski mitte. Laulma ta ilmselgelt ei hakka, aga mingeid arvutusülesandeid võiks talle ikkagi anda või midagi. Varesepoeg on nii julge, et eile, kui mees väravast välja läks, istus sell seal peal ja lasi ennast koos väravaga sõidutada, ei lennanudki hirmunult minema.
Muidu üldiselt vanad varesed on jubedad tüütused, sest passivad siin naabrinaise kassitoitu ja kui me terrassil miskit söömist korraldame, ei või ühtegi asja järelevalveta jätta. Nad on ükskord isegi laste kinkekotid puruks peksnud, et järele vaadata ega seal sees miskit söödavat ei ole.
Söödavast rääkides, kuigi see pealtnäha toit ei tundu, siis esitlen torti, mille me õpilane Mrt-le lõputööde kaitsmise päeval kinkis ja kinnitan, see oli täiesti söödav (isegi maitsev). Neiu, kes tordi tegi, on überandekas – lisaks sellele, et IT-eriala edukalt lõpetab, teeb ta kauneid küpsetisi ja töötab ka baleriinina, muuhulgas tantsib etenduses Rahamaa.
Tordi kollim pool pidavat olema õpilane ja kollane pool Mrt.
Muidu üldiselt õitsevad ja lõhnavad praegu me aias korraga nii piibelehed kui kuslapuud ja mairoosil on ka üksikud õied lahti. Varahommikustel kõnniringidel liigun lõhna peale – juba kaugelt on tunda, et kellegi aias on kuslapuupahvakas, teisal sirelid, siis piibelehed… ja kõige ümber meri, mis tänavu ilmselt jaheduse tõttu lõhnab hommikuti eriti värskelt. Siin on ilus olla.