On juba hiline õhtu, nädalavahetus hakkab lõppema ja nüüd mulle siis äkki meenus, et pean ikkagi ju dokumenteerima ka seda, kui kaugel meil hurtsiku remontimine on. Mrt uhas laupäeval mitu korda jäätmejaama vahet, et ära anda veranda lammutamisest tekkinud sodi, peamiselt põrandaplaadid, aga ka igasugu rämpsu. Ma samal ajal rohisin aias, jõudsingi peaaegu kõik nurgad üle käia.
Aga enne, kui hakkan hurtsiku juures toimetamise pilte näitama, tahaks jagada hoopis reedeseid pidulikke hetki – kolledžis oli lõpuaktus. Pidulik, südamlik. Mrt kursus kinkis mehele tänuks maguskirsipuu, mille laupäeva varahommikul oma aeda istutasime.
Lõpuaktused on alati südamlikud ja nostalgilised. Tänavuste lõpetajate hulgas oli vähe neid, kellele ma pole miskit ainet andnud. Vaatad siis neid seal laval õnnelikena ja kaunitena ja mõtled, et täitsa nagu oma lapsi saadaks ellu. Mingid lapsed nad muidugi siin pole, enamus õppureid on pigem keskealised. No ja siis need “lapsed” tulevad tänama ja ilusaid sõnu ütlema ja ma vägisi hoidsin jälle pisaraid tagasi.
Laupäeva varahommikul istutasime kirsipuu oma Haapsalu kodu aeda.
Niisiis, veranda lammutamine, millest tuleb üks pildijoru.
Seest on veranda nüüd puha lammutatud, pööningule sealt ka praegu ei pääse. Mrt uurib homme, kas saab ehk lammutuspuidu siinsesse turvamajja kütteks anda. Me eelmised suuremad lammutusjäägid andsime kõik ühele kohalikule ärimehele, kes lasi töötutel need turvamaja kütteks saagida.
Ma koristasin aias, rohisin igast otsast, aga pilte õieti ei teinudki.
Kuna täna on ikkagi pühapäev, võtsime rahulikumalt. Mees küpsetas grillil toitu, ma hängisin niisama. Kasulikku tegin ainult nii palju, et pügasin tänavanurgal sireli selliseks, et ristmikul autojuhtidele nähtavus oleks ok. Terve kärutäie oksi vedasin sealt ära. Pilti ei teinud.
Õhtul käisime Kullamaa surnuaial Mrt isa ja vanavanemate platsi korda tegemas. Plats oli seekord nii hukas, et õieti ei saanud arugi, kust ta algas või lõppes. Kuna kalmistule oli toodud ka liivahunnikud, kasutasime juhust ja laotasime platsile kolm käsutäit liiva. Aga rohida oli seal seekord roppu kanti.
Enne oli selline:
Ja nüüd on selline:
Olen Haapsalu platsid ka korras hoidnud, alles käisin seal, aga pildistanud pole. Rapla kalmistule pole jõudnud, aga tean, et Mari seal alati kõik korras hoiab, sellepärast ei muretse. Ega see muidugi õige pole, et sealt ainult vahel läbi jooksen.
Paar nädalat veel tööl käia, siis algab mul puhkus. Mrt niipea puhkusele ei pääse, sest kuu lõpus on tal vaja minna Hollandisse konverentsile seoses oma doktorantuuri teemaga ja siis kohe varsti peale seda istub ta kahes vastuvõtukomisjonis, üks suures ülikoolis ja teine kolledžis. Ülejärgmisel nädalal on lapse magistriõppe aktus, mille tõttu ma jätan oma töökohal ühele olulisele üritusele minemata. Perekond ikka kõigepealt ja siis alles tulevad muud kohustused. Õnneks mu töö juures ollakse mõistvad.
Ma ei suuda mõista, kuidas sa saad seda maja hurtsikuks kutsuda – no nii hullult kriibib kõrva alati. See on ju linnakodaniku maja ja pealegi veel nii kallite mälestustega, Naima pöörab küll hauas ringi selle hullu sõna peale. Hurtsik on ju midagi koledat ja väga viletsat, nagu mingi lagunenud nõiamaja metsa sees 🙂 Ära halvusta seda maja, ta on palju rohkemat väärt! Ja ära minu peale nüüd jälle vihasta, onju 😀
See maja on nii kulunud ja katki, et praegu on ta siiski veel hurtsik.
Mõtlen, et kuidas saab üldse tulla selle peale, et oma kodu halvustan. Hurtsik on lihtsalt üks väike vilets maja, kui EKI seletust uskuda. Muide, siit kandi lapsed kutsusidki me maja nõiamajaks. Tegutseme selle nimel igapäevaselt, et keegi seda maja enam nõiamajaks nimetada ei saaks. Ei maksa mu kõnepruugist liialt erutuda, räägin enamasti nii nagu asjad on.