Esimest korda kogu selle paarikümne aasta jooksul, mil meil saarel suvila on olnud, tulime jõululaupäevaks siia. Tavaliselt tulevad sel päeval lapsed meie juurde ja oleme perega koos, aga seekord on kõik mööda ilma laiali ja jäime täitsa omaette. Siin on nii vaikne, et ma näiteks tegin täna öösel oma unerekordi – magasin ühtejutti 10 tundi. Mu igaöine uni on nii umbes 7 tundi pikk, aga vahel on nats unehäireid ja siis võin ka ainult paar tundi magada. Öö vastu eilset oligi selline ja mul pole vähimatki aimu, miks ma uinuda ei suutnud. Olime päeval käinud Mrt ema juures ja ma ei tea, kas sai suhtlemist liialt palju või mis, kohvi ma igatahes peale lõunat üldse ei joonud (see enamasti mind öösel üleval hoiab). Võibolla lõi tükk torti vere keema, ei mina tea, igatahes olin eelmisel ööl vaid paar tundi maganud ja eks see ka aitas kaasa, et suutsin suvila vaikuses 10-tunnise une teha.
Jõululaupäeval panime küünlad nii Haapsalu kui Metsküla kalmistule (Raplas ja Kullamaal käisime eelmisel päeval). Haapsalus olid platsid jälle paksult okkaid täis, seal pidime natuke ka koristama. Metskülas tegime peatuse mööda sõites ja viisime ühe küünla ka vanavanaema hauale. Ja mis me siis veel tegime? Otsisin juba suvel Naima õe Endla hauda, aga kuna kivi oli jälle kummuli kukkunud, siis ei teadnud, kas see, mille leidsin, oli õige. Nüüd Mrt laenas matust ootava platsi äärest labida ja kangutasime kivi püsti – oligi õige plats, mida otsinud olin. Naima õde sündis ja suri 1934. aastal ja samal aastal on sinna platsile maetud ka kaks vanainimest. Ju see mingi haigus oli, mis nad viis. Ei mäleta, et Ida oleks kunagi rääkinud, et ühe lapse kaotas, ma sellest hauast teadsin, sest Valmar kord mulle rääkis, et käis ka samamoodi kivi püsti panemas. Peaksime seal ühe korra kivi sättimise põhjalikumalt ette võtma ja platsi rohkem korda tegema, et kestaks. Eks ta nii kaua kestab, kui keegi veel mäletab.
Oleksime võinud küünla panna ka tädi Selma hauale ja Naima õe hauale või Miina ja Reedu hauale, aga me üldse ei mõelnud enne, et veel surnuaeda läheme, see üks küünal oli meil lihtsalt pakist üle jäänud. Ja tegelt, kui siin hakata sugulaste haudadele küünlaid panema, peaksime poe neist tühjaks ostma ja terve surnuaia üle valgustama, sest igal teisel platsil siin on mõne sugulase nimi. Hiiuväin, Hioväin, Tatter, Sagur, Sagor … Metsküla kalmistul leiab vaevu platsi, kus pole mõni tuttav nimi, mida kasvõi ainult ema juttudest mäletan.
Kalmistult üks pilt ka, mille kohta Ruth ütles, et me oleme nagu Kreeka Kõrvitsad 😀
Jõuluõhtu oli teistmoodi kui tavaliselt ka selle poolest, et mingit suurt söögi vaaritamist me ei teinud ja piirdusime õhtul keedukartuli, heeringa, rohelise sibula ja hapukoorega. Jummel, kui hea see oli!
Pildil kartulid alles keevad. Kartul pole üldse me igapäevane toit, seda söömegi enamasti ainult pidupäeval. Eile Lidlist ostetud kollane pestud kartul osutus eriliselt maitsvaks.
Muidugi me tegime jõululaupäeval ka sauna ja tegime ka täna ja teeme tegelt igal päeval, mille suvilas veedame.
Jõulu esimene püha algas mõnusalt pika kohvitamisega. Kell kümme läksime metsa tegema ja lõpetasime alles kella kolme-nelja paiku. Vahepeal tegime küll ka ühed kohvid, aga rassisime tööd teha söömata ja me “hommikusöök” toimuski siis alles kell neli. Viis-kuus tundi füüsilist tööd võttis kere päris tudisema kohe. Mrt võttis maha kaks suurt haaba, millest üks oli vähemalt 23 meetrit kõrge. Mees saagis ja ma vedasin kalameeste kelguga pakke metsast välja. Kelgutada oleks muidugi üksjagu lihtsam, kui maas oleks lumi, aga häda pärast kärab sammal kah. Ega ma üle nelja paku korraga vedada ei jaksanudki ja seda ka nii, et sisuliselt rakendasin ennast kelgu ette nagu hobuse. Viimased pakud vedas mees metsast välja, ma vedasin nii kaua oksi lõkkesse. No ja siis mees lõhkus pakud halgudeks (ja ma ka mõne tegin) ja ladusin kõik riitadesse. Ii-dee-aalne päev!
Kui teise samasuguse metsapäeva veel teeks, olekski ühe talve küttepuud jälle olemas. Meil on tegelikult all metsas üks pakuvirn varasemast metsateost ka välja vedamata, aga selle ümber on vesi, mis pole eriti laevatatav. Kui tuleks külma nii palju, et metsaalune jäässe läheks, saaksime need puud ka ükskord kätte.
Võtame praegu puid maha maja lähedalt, siit samast peldiku tagant, sest need liiga vanad ja suured on ja ma juba mitu aastat vingun, et kõrged puud varjavad õhtupäikese ära. Lisaks haabadele peaks siit maha võtma päris mitu mändi, aga ei oska kujutleda, millal ükskord nendeni jõuame üldse. Me suvemaja õuele paistab heasti hommikupäike ja suvel kuhugi maani ka keskpäevapäike, aga see kaob üsna ruttu metsa taha ära ja siis läheb meil õuel jahedaks. Armastan päikest ja soojust.
Sooja oli meil täna 4-5 kraadi ja õnneks vihma ei tulnud üldse. Kuna päike loojus juba kell 15:40, siis ega kauem kui kella neljani polnudki tore õues töötada. Aga “lihad” on meil nüüd täielikult haiged. Natuke oma vanu konte saunalaval pehmitasime, aga eks homme ole näha, kas madratsi pealt püsti ka saame.
Külas on väga vaikne, justkui oleks kõik siin aastaringselt elavad pered pühadeks minema sõitnud. Ju nad on toas, tuled on akendes, kesse segane siis jõulupühade ajal õues üldse midagi teha võtab. Me oleme siin praegu ainsad rahurikkujad, aga me vabanduseks sobib hästi asjaolu, et naabrid on kaugel. Autoliiklust on maanteel olnud täna oluliselt rohkem kui tavaliselt, mingit uhamist ikka on.
Nüüd juba istubki mees jälle arvutis ja vehkleb oma andmetega. Puhkepäev ikkagi.