Pausil

Mu elu on justkui pausil praegu. Üldse keskenduda ei suuda alates päevast, kui putler sõda alustas. Okei, ma teen oma loengud ära, kõige hädapärasemad tööd ainult, aga kõik võtab kordades rohkem aega, sest aina ripun uudiste otsas. Kui esimesel sõjanädalal vaatasin igal hommikul mehele otsa küsiva pilguga oodates, et ta ütleb, et sõda on läbi (ta ärkab varem tavaliselt), siis nüüd enam mitte. See õudus kestab ilmselt mitu kuud – kuni viimane vene sõjard on maha notitud või kodumaa poole jooksu pistnud. Mu päevad algavad nüüd sedasi, et hommikukohvi kõrvale loen Taro sõjaraportit, sest ega kuskilt eestikeelsest meediast miskit täit pilti ei saa. Ukraina kaitsejõudude meediat jälgin ka, aga seal on peamiselt võitlusvaimu ülal hoidvad postitused.

Alailma meenub mulle, kuidas ema ikka ütles “valed, ainult valed!” või “valetavad, ainult valetavad!” See käis siis teadagi kelle kohta. Eks ma üldiselt elan omas maailmas ehk illusioonis, et kodulinna venelased on demokraatiasse aklimatiseerunud, aga tõsiasi on paraku see, et ka Haapsalus lähevad pered lõhki. Klaveriõpetaja (kelle mõlemad vanemad on venelased) rääkis, et tal on üks venelannast töökaaslane, kes ei suuda mitte kuidagi oma vanematele selgeks teha, et putler on kurjategija – inimesed siinsamas me kõrval on elanud Venemaa propagandaruumis ja tõsimeeli usuvad seda idiooti, lootes “denatsifitseerimist” ja võitu. Aga ta ei võida. Kui hind selle teadasaamise eest ei oleks nii ränk, siis võiks isegi rõõmustada, et maailm viimaks ometi näeb putleri tõelist nägu.

Mul seisis üks hirmus kallis šampus kapis, mille kevadel kinkimiseks ostsin, aga too kinkimine jäi ära. Mees pani šampa juba külma, et saaksin seda Ukraina võidu tähistuseks konsumeerida.

Leave a Reply