Otsused

Võtsin ennast kokku ja ütlesin kolledžis ära, et järgmisel õppeaastal annan ainult ühte ainet. See tähendab, et andmeanalüüsi teen seal sel semestril viimast korda. Põhjus ei ole see, et mulle ei meeldiks seda ainet anda, vaid peamiselt ikka ülemäärane koormus. Annan korraga sama ainet kolmele kursusele ja kuna saan loenguid anda ainult laupäeviti, siis üksainus pilk kalendrisse tegi otsustamise lihtsaks. Mul on kevadsemestril igas kuus üks vaba laupäev ja selleks, et oma loengud ette valmistada, pean töötama ka pühapäeviti. See tähendab, et mul reaalselt puuduvad nädalavahetused puhkuseks. Hetkel see veel mind ära kurnanud ei ole, aga pikemas vaates pole säärane vehkimine jätkusuutlik. Kui neli aastat tagasi kolledžis õpetamist alustasin, ei olnud mul mingit muud tööd, ametlikult olingi töötu, ja olin ülirõõmus, kui sain 0,5 kohta KL-s. See poolik töökoht kasvas kõigepealt 0,75-ks ja siis täiskohaks ja nõuab aina rohkem. Ei ole veel tulnud tunnet, et võiksin haridustehnoloogi töö õppejõu töö vastu vahetada, kuigi nüüd see juba oleks võimalik. Mulle meeldib mu põhitöö siiski oluliselt rohkem.

Mul pole HK-le anda ainsatki soovitust, kust leida kvantitatiivse andmeanalüüsi õppejõud, eks nad ikka peavad viimaks kellegi suurest ülikoolist kohale meelitama. Nad küsivad mu käest ja ma ei oska vastata muud kui pöördugu suurde majja. Aga ega tegelikult see ei peagi mind huvitama, kust nad uue töötaja leiavad ja ega see pole ka üldse minu mure, et mulle asendaja palkamine maksab koolile oluliselt rohkem. Väike solvumise nõksakas käib iga kord hingest läbi, kui kuulen hädaldamist, et minu lahkumise tõttu nad peavad hakkama rohkem maksma. Et nagu mina olen see odav “ajutine” inimene, eks ole (nagu ka kõik teised välislektorid), neli aastat juba. Mõtlen ikka, et kui nii hirmsasti tahetakse inimest tööl hoida, miks siis paremat lepingut ei paku? Välislektori töö on ju nagu aknapesija tükitöö, no nagu teenusepakkuja olen ilma sotsiaalsete garantiideta, null puhkuseraha jne. Lihtsalt üks hobi ja väike lisateenistus.

Pean nüüd jääma endale kindlaks, ei tohi lasta ennast tagasi moosida. Järgmisel õppeaastal saan siis oma arvutiaine kursused jagada kahe semestri vahel, jääb ainult kaks kursust korraga õpetada. Ikka laupäeviti, aga tööpäevi tuleb oluliselt vähem, eriti kevadsemestril kui üks kursus on mul peamiselt veebis.

Eile oli mul kolledžis järjekordne pikk tööpäev, ennelõunal üks kursus ja pealelõunal teine ja ausalt öeldes see võtab ikka vanainimese võhmale. Tore oli küll, saime isegi palju naerda ja mulle hullult meeldis, et esiteks oli vaatamata laupäevasele päevale kohale tulnud suur hulk õpilasi ja teiseks nad püsisid aktiivselt kaasas terve aeg. Mulle tõesti meeldib andmeanalüüsi õpetada, kvantanalüüs on mul nagu üks hobi või peaaegu kirg. Aga see on töö siiski ja kohustus. Mõtlen, et kui kolledžis sellega lõpetan, siis võibolla teises koolis, kus koormus väiksem ja tasu suurem, saan selle ainega ikkagi jätkata. Ega ma ei tea, kas nad mind sinna järgmisel aastal tahavadki, võibolla põrun sajaga. Aga seal on ühe kursuse kohta töö maht kordades väiksem ja see on ahvatlev.

Õnneks on nii, et mitte ainult mina ei tööta nädalavahetustel, vaid Mrt ka. Eile ta tegeles jälle terve päev oma doktoriõppe asjadega. Seda värki kõrvalt vaadates tekib küsimus, kas keegi üldse pääseb doktoriõppesse vahel ka nii, et enne terve aasta pole selle nimel tööd teinud? Mul on juba lugemine sassis, kui mitu koosolekut on mehel olnud oma juhendajatega. Aga noh, mida meil siin keset talve muud teha olekski kui tööd ja õppida? Siiski teeb suur hõivatus seda, et sel ajal, kui kõik me pere peab me lapselapse sünnipäeva, oleme meie terve pika päeva tööl. Jälle. Vot sellised asjad ei meeldi mulle üldse.

Väikest lõõgastust me endale siiski lubame. Eile õhtul käisime üle hulga aja kahekesi väljas söömas. Me polnud varem jõudnud ühte me linna uuemasse söögikohta, vist paar aastat on see avatud olnud – Trühvlid & Sidrunid. Kõnnime sealt pmst iga päev mööda, aga sisse polnud astunud, sest menüüs tundus valitsevat pasta. Mkm, oli ka muud. Ma sõin krevetisaganakit, aga mees võttis siiski burksi ja isegi koogi, noh, teate küll me söömise kiikse – suhkrud-jahud ei ole meie igapäevane toit mitte. Vahel me lihtsalt otsustame, et täna lubame endale kõike, mis meeldib ja nii ma siis sõin seal isegi ciabattat ja jõin üle hulga aja oma lemmikut õlle – Grimbergen Double Ambreed. See viimane on purgist võetuna tundunud suht vale maitsega, aga seekord istus kuidagi eriti hästi. Mu lemmik on sama õlu vaadist, aga meie linnas niisugust luksust ei pakuta. Igatahes oli seal söögikohas ülimõnus, soe tuba ja supermaitsev söök, lisaks veel see, et peale meie oli seal ainult paar külastajat. Väga meeldib teenindus ka veel.

Mees on mul jube lõnkar praegu, sest ta juuksur on ikka veel Austraalias ja suvalise juuksuri juurde minemine siin väikelinnas on sihuke riskibisniss, mida tasub viimse piirini edasi lükata.

Ilmad on nüüd külmad isegi Haapsalus. Täna hommikul näitas kraad -11,5. Lund on meil vähe, metsaringe saab teha ainult kõndides, meil suusaradu veel pole. Kuna pikalt on olnud liialt soe, siis pole ka uisuradu veel tehtud. Raplas igatahes on savikate uisurajad valmis, aga kui neid veel polnud ja veekogudele minna ei tohtinud, käisid lastepered Lelles mingi suvalise põllu peal uisutamas. Ruthilt sain loa ühte ilusat pilti ka jagada sellest päevast, minu kallid inimesed:

Leave a Reply