Dokumenteerin, et eile SKA-st loengust tulles läbi Lasnamäe kulgedes põrutas mu autole tagant sisse noor lootustandev sportlane, 23-aastane MMA võitleja. Fooris läks tuli punaseks, hakkasin hoogu maha võtma ja ei jõudnud veel seismagi jääda, kui käis kõva pauk. Ikka väga kõva pauk. See hääl, mida ei tahaks mitte kunagi kuulda. Siuke põrakas, millest tahaks mõelda, et seda ei juhtunud tegelikult.
Ma ei osanud kindlustusele ja autoabile telefonis isegi seda seletada, kus ma asun, mis tänav see on üldse… Lihtsalt Lasnamäe. Mees, kes MMA-poisile appi tuli, näitas, et vaata, seal all on lauluväljak. Ok siis. Ja kui Raplasse hakkad sõitma, siis keera sinnapoole. Sõidan Waze´iga tegelt ja saan hakkama, aga lambikas kivilinnaosas olin sel hetkel küll täiega “lost.”
Kutt oli väga viisakas, vabandas ja puha. Võttis õnneks juhtohjad enda kätte (nagu oleks tal varemgi midagi sellist juhtunud). Tegime keset sõiduteed pildid ära ja sõitsime kõrvalasuvasse bensukasse. Ma ei teadnud, et on olemas selline mugav koht nagu avarii.lkf.ee, kus õnnetus vormistada. Kuna noormees kohe end süüdi tunnistas, polnud politseid vaja. Viimaks polnud vaja ka autoabi, sest mu Aurise suunatuled ja pidurituli töötasid, miskit rohkem nagu kohe küljest kukkumas polnud ja sain vaikselt Raplasse tiksuda. Mul oli vaja jõuda kooli sünnipäevale.
Eks esmaspäeval vaatab, mis edasi. Kas kannavad maha või parandavad.
Auto on hullem poripill, sest olen sellega kaks päeva järjest pealinnas tööl käinud.
Teisel autol kõik mahlad jooksid, ta ilmselgelt ei saanud sündmuskohalt omal jõul minema.
Mõlemad mehed rääkisid puhtalt eesti keelt, aktsendiga küll. Nad olid tõesti väga kenad. Kuna mul KLK kirjadega jope seljas oli, siis MMA-poiss küsis, kas töötan Kaitseliidus ja see kuidagi tundus temas vähekest respekti tekitavat. Kui rääkisin, et olen teel KLK sünnipäevale, et piduriided kõik autos ja noh, pean aktusele jõudma, kahjatses mees veel kord, et sellise olukorra mulle tekitas.
Autost olen igatahes mõneks ajaks lahti.