Mrt on Hollandist tagasi, nüüd me siis igal võimalikul hetkel ehitame. Hull on see, et peaaegu iga päev sajab vihma, mistõttu pole aimu ka, millal siin üldse katusele ronima saab hakata. Nagunii peame enne veranda vundamendi ära kõvendama ja kogu seda värki ka kuidagimoodi tõstma, et verandat vähegi sirgemaks saada. Mehel on plaan olemas, kuidas seda teha, aga kõik see värk tundub hullemast hullem.
Tänane hommik nägi välja selline, et mees tegeles vundamendiga seestpoolt ja mina väljastpoolt. Mrt puhastas neid kive, mis peaksid moodustama justnagu vundamendi, aga on lihtsalt lahtised kivid. Pärast mätsis sinna kivide vahele segu. See oli niisuke esialgne tugevdamine, sest vundamendile tuleb ümber valada korralik betoonikiht. Homme ta plaanib tuua materjali, millest saalungid ehitada ja siis läheb lahti. Oma vana segumasina tõime eile Mrt venna juurest Haapsallu – katkisena talle selle andsime, tervena laenasime tagasi.
Minu iseoma oli vundamendi lahtikaevamine. Rammisin seal paar tundi, aga jätsin pooleli, sest räme vihmasadu algas – pmst valget vett tuli alla kosena. Ja kahjuks tühjenes see kosk mu vastkaevatud kraavi. Muidugi ma teadsin, et see juhtub, aga oleksin võinud vähemalt osa vett kuidagi kaugemale juhtida. Vihmaveerenni enam veranda küljes ei ole, aga katuselt tulevad alla kaks suuremat koske ja võinuks ju nende alla miskit suunavat sättida, et vesi majast kaugemale voolaks. Mrt arvates see pole probleem, sest ega me niipea väliste töödeni ei jõuagi.
Igatahes ma kaevasin vundamenti lahti kuni ilm lubas. Veranda trepi kõrvalt kaevasin välja hullu suure vana pojengi juurika ja istutasin selle kaugemale aianurka. Ma arvan, et see roosa pojeng on siin trepi kõrval olnud sellest ajast, kui olime lapsed. Lõikasin maha ka pikad puitunud kuslapuuväädid, mis ulatusid juba katuseni, ka need kuslapuud on siin kasvanud me lapsepõlvest saati. Oleme neid korra ka varem täiesti maha lõiganud, vist aastal 2017, sest muidu ei saanud sealt väätide vahelt kätte vanu redeleid. Kuslapuid ma välja ei juuri, need peaksid järgmisel aastal hakkama uusi võsusid ajama. Ainus taim, mis majanurgas kaevamisele veel ette jääb, on Flammentanz, aga see just praegu õitseb ja ma ei saa ju kohe ta kallale minna. Õnneks on veel natuke aega mõelda, mida sellega teeks. Teiselpool treppi on veel igihali, mille pean ümber istutama ja siis vana suur sparglipõõsas, millest ühe nurga saan ehk ikkagi kaevates alles jätta. Vihm tuli peale, kõik töö jäi pooleli.
See on isegi hea, et vihm mu tuppa ajas, sest ausalt öeldes olin savikamakate kraavist väljakangutamisest juba suht nõrkenud. Veranda trepi kõrval on kergem muld, vbla sügavamal tuleb ka savi vastu, aga siinpool otsas hakkab kergelt ka liiva sisse viskama ja kaevamine ei meenuta enam nii väga tellisetehase toorme hakkimist.
Haapsalus on praegu maitsete promenaadi üritused, tegime õhtul seal isegi tiiru ja sõime kahe peale ühe kebabi. Sellel toidul ei olnud kahjuks nagu üldse maitset, aga ports oli suur ja saime sellest kõhud täis. Rahvast oli promenaadil vähe ja vähe oli ka toidu pakkujaid, eriti võrreldes möödunudaastase üritusega. Läksime sinna tegelikult ainult frititud räimi otsima, aga see me tuttav talumees ei olegi tänavu oma kalakestega Haapsallu tulnud, kes neid krõbekalu teeb.
Eile, kui segumasina järel käisime, sõitsime korra ka hambaarsti ukse tagant läbi, et vaadata, millal ta puhkuselt tuleb. Mul tuli eile ühe esihamba tagant miski tugevdusserv ära ja vaja oleks hammas korda teha. Alles ma käisin seal hambaarsti juures, kõik vaadati üle ja oli korras ja nüüd siis sihuke jama. Mitte enne kui millalgi oma sünnipäeva paiku saan arstile helistada ja aja kinni panna ja siis läheb veel kindlasti mitu kuud enne, kui ükskord oma hamba seal letti lüüa saan. Kuhugi võõra hambaarsti juurde ma igatahes minema ei hakka, vähemalt seni, kuni välja ei paista, et hambal miskit puudu on. Oleks mul esihamba juures tühimik, siis muidugi tormaksin pealinna ükskõik mis raha eest, aga praegu loodan, et kannatab oodata. Ma põhimõtteliselt ei ole nõus minema ühegi teise hambaarsti juurde. Olen sama hambaarsti juures käinud juba miski 35 aastat vist.
Mis siis veel? Kui mees konverentsil oli, käisin Saaremaa pojengifestivalil, mis on üks vinge koht. Tegin seal hulganisti pilte, aga ei hakka siia laduma. Olin suvilas neli päeva, niitsin muru, käisin rattaga sõitmas ja korjasin kukeseeni. Seal ma tegelikult päriselt puhkasin, igal õhtul kütsin omale korraliku leili ja päeval praadisin ennast päikese käes. Tarisin kaasa mitu raamatut, sest ei tea ju mille tuju parajasti tulla võib, aga lugesin ainult ühte. Mõnus oli olla seal rahus ja vaikuses.
Mind vihmailmad muidu puhkuse ajal üldse ei häiriks, kui poleks vaja väljas ehitada. Masendav, kui peab töid edasi lükkama, kui iga vaba päev on ometigi nii arvel. Kui oleks kakski järjestikust kuiva päeva, saaksin aia üle võõbata, aga kussa, no pole. Õnneks on verandal katus peal ja seal sees on veel palju töid teha enne, kui ükskord katuse kallale läheme.
Üks suurem uudis on see, et esmaspäeval algab meie tänava remont. Juba on keelumärgid ja aiad kohale toodud. Kodust välja pääseme siis ajutiselt ainult Kopli tänava kaudu, aga ma ei tea, kas peame päris alt linnast läbi sõitma või pääseme ikkagi ka haigla juurest peatänavale. Praeguse märkide paigutuse järgi tundub, et töid alustatakse siit meie ristmikust lossi poole, sest Koidula tänav paistab esialgu lahti jäetavat. Hulluks müdistamiseks läheb, aga see tähendab ka, et ajutiselt ei käi meie majast mööda mingit liiklust. Oleme seda remonti pikisilmi oodanud, sest korras tänav peaks tähendama seda, et lõpeb pori lennutamine meie akendesse ja seinale. Kui tänav korras, saame ükskord hakata ka maja fassaadi kordategemist plaanima.
Et mitte ainult porist ja vihmast rääkida, siis lõpetuseks mõni värvilisem pilt. Vihm on tegelikult hea, sest paneb kõik kasvama.
