Archive for aprill 4th, 2021

Plats puhas

Pühapäev, aprill 4th, 2021

Lõuna paiku startisime Haapsalust töö juurde otsi kokku tõmbama. Kell hakkas 12 saama ja naabrimees parajasti tuigerdas koju nii, et vahepeal otsis majaseinast tuge. Ta viimased kolm päeva ei ole vist kaineks saanud, sest olla ennelõunal maani täis, no see nõuab teatavat vilumust siiski.

Mees vedas me ohvissist viimased autotäied asju minema ja sõidab nüüd teisipäevani ringi nii, et masin on prügi täis, sest jäätmejaam on kinni nii täna kui homme. Ma pesin kõik pinnad nii palju üle kui jaksasin, aga ülemäära ei küürinud, sest lapsed peaksid nagunii seal enne korraliku remondi tegema kui uue üürilise otsivad.

Teravam silm märkab ehk aknalaual šampusepudeleid ja kommikarpe. Ostsimegi laste peredele šampused, mitte vahuveinid, sest kuidagi nagu tahtsime rõhutada seda, et oleme tänulikud hea hinnaga resideerumise võimaluse eest. Ühe šampa ja kommikarbi viisime veel Marisele ka, sest tema meid üürile kutsus ja siiani rehkendas elektriarveid.

Siin pildil ma ootan, et saaks võtmed üle anda. Ja mees istub enne teeleminekut:

Diivani seljatoe peal on pilt, mille kohalik fotograaf meile kunagi avamise puhul kinkis. Me oleks selle napikalt seinale unustanud. Mees märkas alles siis, kui ohvissist viimast pilti tegema hakkas, et foto on ikka veel seinal. Võtsime selle kaasa siiski, sest kuigi see on umbes 100 aasta tagune foto sellest samast ärimajast, pani Tammik sinna peale me järelkäruga auto ja minu kolimishoos ja aknale paigutas Mrt näo. Ehk et see pilt on vägagi võltsitud.

Siin pildil me lahkume päriselt, koos oma tolmuimejaga. Mehel on avaliku äri lõpetamisest nii suur kergendus, et särab nagu õieke.

Meil pole olnud eriti aega pühi pidada, aga pasha ma ikkagi tegin valmis ja käisin ka lastele maiust jagamas. Seekord tuli pasha eriti maitsev, kuidagi rammus ja rikkalik. Väga meenutas seda, mida Naima verandaga majas tegi. Ma tegin siin nüüd samasuguse, aga vedasime selle Raplasse, et koos lastega konsumeerida.

Apelsin oli mingi imelik, ei andnud ilusaid viile kätte, vaid kippus lagunema. Maitse sellest muidugi ei muutunud. Arvan, et pasha oli seekord eriti maitsev sellepärast, et vahukoort oli selle peal ekstra suur kuhi. Lapsepõlvest on meeles üks ülestõusmispühade tähistamine me Haapsalu majas, kui elutoa laual oli mu meelest hiigelsuur pasha, mis maitses jumalik. Võimalik, et mu mälu on selle tegeliku suuruse kolmega korrutanud, aga niisugune vägev elamus on mul meeles. Nõukaajal polnud ju apelsine saada, aga küllap me ema need Naima jaoks kaubalaost välja ajas.

Mart oli ka natuke empsile ja Mrt-le üllatust teinud, kõik teavad mu mehe kiindumust käsilastesse (ja ma olen mummuline, aga see resti seest ei paista):

Tegin täna sihukest pätti, et läksin lastele kinke viima, mask ees, aga kui siis palavas toas hingata ei saanud sellega, ma rebisin Ruthi loal maski ära. Olen olnud mitu päeva inimestest eraldatud ja pealegi olen vaktsineeritud, käed seebitasin üle ja kuidagi ei tundunud, et võiksin viirust kanda. Mu vaimne tervis vajas hädasti Lucase näppimist. Ta sai täna 3-kuuseks ja on raske nagu pomm, vist mingi 7-kilone juba. Mulle tundus, et ta nagu natuke isegi võõrastab.

Ruth jäädvustas hetke, kui Lucas on esimest korda elus oma vanama süles. Sain teda viimaks nuusutada, täie kopsuga.

Teine poiss on meil selline:

Ega muud mul öelda ei olegi. Tööle ma enam minema ei pea, aga lapselastega ka aega veeta ei saa, sest vaja on see kuramuse magistritöö valmis kirjutada. Sisendan endale muudkui, et ma ei pea tegema mitte midagi – ei pea tegema kutseeksamit, ei pea kirjutama head uurimust, mitte midagi ei pea. Aga ma teen, sest kord sai alustatud. Igasuguste sabade lõpetamiseks sõitsin üksinda verandaga majja tagasi, natuke isegi südames pigistas ja pisarad tahtsid tulla. Sisendan endale, et olen üks kõva mutt. Lapselastele ütlesin, et kui vanamal ülikool läbi saab, siis tuldagu Haapsalusse suvitama. Vanamate kohta nagu veits veider tingimus…