Archive for aprill 10th, 2021

Olulist

Laupäev, aprill 10th, 2021

Täna oli meil magistriõpingute viimane loeng, nüüd muud esinemist ei tulegi kui eksam ja kaitsmised ja ongi läbi. Loodetavasti. Magistritöö kirjutamine läheb visalt, sest veidi igav on. Jätkuvalt sisendan endale, et suva, mis hinde saan, peaasi, et saaks tehtud.

Mrt hakkas eile kasvuhoonet kokku panema ja täna lõpetas. Aknapealsed on mul kõik taimi täis, aga enamus neist ei mahu muidugi kasvuhoonesse, vaid lähevad kuhugi põõsa alla. Ma ei tea jälle kus mu aru oli, et neid nii palju külvasin. Vahel ma üldse ei mõtle.

Eile jäi kasvuhoone kokkupanek kõik veel väga pooleli, sest jube külm oli. Või tegelt see oli vist juba üleeile ja eile ei teinudki mitte midagi õues, sest oli tormine ja vihmane.

Kasvuhoone küljed on üsna õhukesest ja väga läbipaistvast plastist, aga katus on läbipaistmatu.

Mrt kruvis kasvuhoone terrassi külge kinni, et lendu ei läheks. Muidu päris hea kõva alumiiniumkarkassiga asi. Peame otsima mingeid segukaste või ämbreid, kuhu tomatid ja kurgid istutada, sest ega sinna kena puitpõranda peale midagi mulda vedama ei hakka. Häda pärast ehk topib mingi kümmekond tomatitaime kasvuhoonesse, väga väike maja on. Aga ma olen väga rahul, et sellise leidsin. Bauhausist, maksis 299 eurot. Väikest kasvuhoonet on väga raske leida, kõik müüvad mingeid lahmaasid nagu rohkem industriaalseks tootmiseks.

Eks ma panen osad taimed jälle õue peenrasse. Sel aastal olen neid väga vara külvanud ja taimed kasvavad toas imeilusti. Ma pole mingi hoidiste tegija, et mul neid nii palju vaja oleks, aga mulle hirmsasti meeldib tomatite eest hoolitseda, kasvusid ära näpistada ja neid niisama nuusutada.

Muld on veel jääkülm, aga ometigi toppisin juba vioolasid pottidesse ja peenrasse. Vaja ju ikka aeda natuke elu tuua kohe esimesel võimalusel.

Lilled võiksid suunata uudishimulikud pilgud koledalt majaseinalt minema…

Eilne kõige olulisem sündmus on muidugi see, et meil lõppes üks kodulaen otsa. Tegin sellest suurepärasest hetkest isegi pildi. Mehe arvelt ei lähe nüüd maha mitte ainsatki kohustust, ei liisinguid ega laene. Haapsalu maja laen läheb minu kontolt ja see on hetkel me ainus finantskohustus. Väike ta ei ole, aga kahe peale majandada täitsa talutav, isegi kui naine on töötu.

Veider ikka, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui lepitasin ennast sellega, et meil on korraga kaks liisingut ja kaks laenu, tänaseks ongi neist ainult üks laen veel järel. See oli neli aastat tagasi, kui Haapsalu maja ostsime. Kusjuures olime arvestanud, et kohustuste koorma tõttu võibki neli aastat minna sedasi, et ehitada ja remontida ei jaksa. Me jaksasime! Ometigi! Ma armastan pessimistlikke plaane, st selliseid musti stsenaariume, kus rehkendan välja kõige tumedama tuleviku ise teades, et seda kõige tumedamat tegelikult ei tule, vaid oleme suutelised kitsikust ennetama. Täna on me seisud päris optimistlikud isegi olukorras, kus mina olen otsustanud jääda töötuks.

Töötukassa konsultandilt on mulle tulnud mingi neli kirja mõne päeva jooksul, mis kõik tuletavad meelde, et esmaspäeval ta mulle helistab ja peame rääkima. Ma ei tea, kas see on tavaline rutiin, et pea iga päev on neil vaja mulle meelde tuletada, et vaata, et sa kuhugi ei kao. Et mäletad, sa oled töötu, püsi nüüd kodus ja püsi kuuldel… No ok, kuhu mul ikka minna oleks?

Mul võtab ilmselt väga pika aja harjumine uue olukorraga. Kogu aeg on tunne, et esmaspäeval tuleb ju minna tööle… Mul pole vaja minna mitte kuhugi. Mees, jah, sõidab siit tööle mõneks päevaks, aga mina lihtsalt redutan siin ja kirjutan oma magistritööd. Natuke nagu masendav on ka see olukord, tohutult harjumatu. Kõik mu senised kontaktid, mu sotsiaalne elu, mu perekond, mu lapsed ja lapselapsed, kõik on jäänud teise linna. Passin üksinda Haapsalus. Loodetavasti hakkab meil vähemalt suvel külalisi käima, lapsed tulevad siia ja saan ikka ka inimestega suhelda. Muidu nagu väga kurb olukord. Mul on hetkel tummine identiteedikriis, ma justkui ei ole peale töökohaga lõpetamist enam mitte keegi. Selline täiesti kasutu eluka tunne on. Kuna olukord on mu jaoks harjumatu, siis ei suuda veel ka nautida seda, et mitte kuhugi ei ole vaja minna. Kui oled ikka mingi… maitea… nii umbes veerand sajandit järjest olnud väga hõivatud nii tööde kui õpingutega ja siis äkki on alles ainult õpingute saba, siis tõesti ei oska olla mitte kuidagi.

Meil on hea meel, et me äri letid on taaskasutatud ja suur poeg on neist teinud oma tüdrukutele lauad. Sellised ajalooga nagu. Mia laud:

Ja Elina laud:

Mardil olid mingid IKEA-st ostetud lauaosad, millele oli vaja plaat peale ehitada ja meie letipaneelid sobisid sinna ideaalselt.

Ega mul ei ole häda midagi. Tuba on soe, kõht on täis, rahapuudust ei ole ja ma küpsetan selliseid mandli- ja kookosjahust saiu, õhulisi, maitsvaid:

Et siis hakkabki tõeks saama mehe unistus back to the fifties

P.S. Kõigist töökohtadest, kuhu olen kandideerinud, olen saanud äraütlemised. Loodetavasti lepib töötukassa konsultant sellega, kui ütlen, et ei kavatse rohkem kuhugi kandideerida, kus terve suvi ilma puhkuseta töötama peaks. Vbla sügiseks vaatan omale midagi.