Archive for märts, 2021

Elukest

Reede, märts 19th, 2021

Väike poeg sai täna 22. Juba kolmas sünnipäev järjest läheb nii, et tähistada ei saa – üle-eelmisel aastal oli ta haige, viimased kaks sünnipäeva hoiame koroona tõttu kõigi teiste laste peredega distantsi. Istusime siis neljakesi ainult oma kodustega köögis, sõime sushit ja Triinu tehtud toorjuustukooki. See viimane oli hullult hea. Meile palju meeldis, et ta oli koogi sisse nii vähe suhkrut pannud, et see oli peaaegu mage, aga no nii maitsev! Ruthi käis korra lastega ukse taga kingitust üle andmas, lehvitasin neile köögiaknast… Päriselt on see kõik väga kurb. Nii kurb, et süda kisub kokku.

Koogipildi paremal nurgas paistab automudel, mis on rännanud, ma ei tea kas just 20 aastat, aga igatahes kaua, meie äriga kaasa. Kmr kasvas meil ju enne kooli minekut töö juures, auto jäi sinna temast maha ja on lõbustanud klientide lapsi.

Mõtlen, et kui oleme oma äri kinni pannud ja ma enam õieti mitte kellegagi kokku ei puutu, siis võin küll ehk lapselapsi näppida. Tüdrukud jäid ka nii kurvaks, kui kuulsid, et nende maja alumiselt korruselt ära kolime. Aga lohutasin neid, et vanamal saab ju ülikool läbi ja eriti kuna jään töötuks, siis suvel saavad plikad meie juures vast pikemalt suvitada.

Mrt on tasapisi ohvissit tühjendanud, koormate viisi sodi prügimäele viinud ja elektroonikat ja metalli, ta on isegi juba riiuleid ja laudu juppideks võtnud. Kliendid on sügavalt šokeeritud sellest, et lõpetame, sest oleme justkui alati siin olemas olnud ja kahjuks ei ole meil neile ka enda asemele ühtegi teenusepakkujat soovitada. Siin lihtsalt pole enam järel ainsatki usaldusväärset tegijat, kõik konkurendid lõpetasid juba 2018 oktoobris. Üks mees nimetas meie äri kohaliku rahva FB grupis Rapla Nokiaks… Nuuks! Mu mees on tõepoolest kaubamärk. Aga parata ei ole midagi, sest numbrid ei valeta, niigi oleme sulgemist mitu aastat edasi lükanud. Kui kasumit ei saa ja ainsale töötajale saab maksta palka, mis ammu ajale jalgu jäänud, siis tuleb putka kinni panna ja suunduda parematele jahimaadele. Koroona veelgi kiirendas lõpetamist ja mina olen 1. aprillist koondatud.

Muidugi on meil klientidest kahju, sest jätame nad hädasse, aga pelgalt missioonitundega arveid ei maksa ja kõhtu ei täida.

Positiivsetest uudistest nii palju, et hakkame mehega mõlemad lisaks erialastipendiumile saama ka tulemusstipendiumit. Keskmine hinne on meil mõlemal 4,73 ja sellega paigutume stipisaajate nimekirjas umbes keskele. Õpetajakoolituse stipist jäime kahjuks ilma, eelmine semester me seda saime, aga sel semestril makstakse toda asja ainult neljale üliõpilasele. Terve ülikooli peale, kõigi õpetajaks õppivate tudengite peale ainult neli õpetajastipi saajat! Mu meelest on see sihuke mõnitamine, et nad võiksid selle stipendiumi üldse ära lõpetada.

Üldiselt on magistriõpe olnud meile tulus majandusprojekt, sest suurema osa ajast oleme olnud distantsõppel, kulusid seetõttu justkui polegi, tulud ületavad neid igatahes kordades. Oleme saanud säästa rasketeks päevadeks, mis algavad õige varsti.

Väike poeg on usinasti me maja edasi ehitanud, pesuruum on valmis ja tasapisi kolivad sisse sellised kasulikud vahendid nagu boiler ja mullivann.

Vann ei ole päris paigas, esipaneel on lahti ja ta pole ka veel seina külge silikoonitud, aga Kmr hakkas seda täna puhastama, mullitas torusid puhtaks.

Kuna tegemist on teise ringi vanniga, mis mõnda aega seisnud, siis lendab ta seest igast tükke välja. Aga sellel on valgused ja hea survega veejoad, mille omadusi lapsed tahavad juba täna õhtul testida.

Igatahes on see tore, et Rapla maja ennast ise valmis ehitab 😀

Kmr oli vanni külma veega likku jätnud, kui Sofi sinna ootamatult sisse lendas. Õnneks pääses kass ehmatusega, siples ennast veest täitsa ise välja, aga mul oli küll sellest paras vapustus. Kassid oskavad vist kõik ujuda, onju? Aga noh, ikkagi oli päris hirmutav see vahejuhtum. Ta on suht titt ka alles.

Sofil on muidu praegu põnevad ajad, sest kolimisega seoses tekib koju pidevalt mingeid papikaste, mida ta menetleda saab. Pildil üritab ta väikese prao kaudu sisse-välja käia, väike valearvestus.

Sain täna praktika juhendajalt kätte viimased tähtsad paberid ja esitasin ära, sellega on mul sooritatud kogu õpetajakoolituse praktika ja ühtlasi ei ole mul enam mitte kunagi vaja sellesse koolimajja minna. Olen küll kooli kodukal valikaine õpetajana kirjas, aga oma kursust ma sinna majja enam ilmselt iialgi tegema ei lähe. Vähemalt selle direktori ajal mitte.

Õpilaste tagasiside meie arvutikursusele oli ülimalt kiitev, täitsa imestama võttis kohe. Eks me nägime kõvasti vaeva ka sellega, et tunde huvitavaks teha ja et kümnendikel üldse oleks mingit motti neid asju õppida, mida õpetasime. Kõik need kursused, mida gümnaasiumis olen kahe aasta jooksul teinud, on olnud edukad. Võin endale igatahes tunnustavalt õlale patsutada ja mehele ka. Mees on mul, muide, vastikult tark. Ma päris tihti tundsin ennast alaväärsena mehe kõrval, kui ta mingeid reaalainelisi fakte pildus. Õnneks oli õpilaste tagasiside positiivne meile mõlemale, eraldi mainiti me naljaviskamise oskust 😀

Kui saaks nüüd kuidagi oma magistritöö ka valmis kirjutada, tunneksin ennast kangelasena. Tegelt natuke juba tunnengi, sest olen suutnud oma uurimusse kaasata tervelt 25% kõigist gümnaasiumidest. 50% oleks muidugi parem… aga praeguses eriolukorras, kus koolirahvas on tööga ülekoormatud, tuleb olla rahul sellegi piskuga.

Hakkas pihta

Reede, märts 12th, 2021

Kuna kõik poed kästi kuuks ajaks kinni panna ja restoranidesse ei tohi keegi siseneda, toimub ümberringi palju muutusi. Meie õnneks saame oma viimased paar kuud veel töötada, kuna oleme remondikoht ja ilmselt saame mõne kliendi juurde ka selle arvelt, et teised arvutikaupade müüjad me linnas ei tohi uksi avada. Ehk aitab see meil ladu igasugu vidinatest tühjaks müüa. Riiulitesse juurde ei telli ma enam midagi ja kõik võõrad, kes tahavad midagi tellida, suunan e-poodi, sest poena ei tohi me tegelikult tegutseda.

Äri avatuna hoidmine sel hullul ajal tähendab muidugi suuremat riski haigestuda. Aga vähemalt ei ole meil enam kokkupuuteid õpilaste hordidega.

Paar päeva tagasi teatasid Pargi resto omanikud, et nemad on avatud veel viimast päeva, et nüüd ongi kõik. Nad tegid FB-s ilusa pika avalduse ja igatahes tõmbas sellest kuulda saamine mul silmist pisara välja. Resto omanik on me endine trennikaaslane ja me alati väga nautisime seal käimist, teenindus oli muidugi ka ekstra personaalne. Aga arusaadav, et pelgalt lõunasöökide pakkumisest ei ela ükski resto ja neil on piirangutega tegutsemine kestnud ju pikemat aega. Ühel hetkel enam äri ei kanna välja ja lõputult ei saa kulusid kasvatada. Väga kahju.

Eile, kui läbi väikese kodulinna Haapsallu sõitma hakkasin, tabas mind teine klomp kurgus. Nägin ühe poe ees kahel pool treppi müügilette, mille taga naised külmetasid. See oli nii kohutavalt hale! Puhus jäine tuul ja aeg-ajalt tuiskas. Ühtegi ostjat polnud näha. Need olid ilmselt naised, kes muidu müüksid oma kraami HooviOtil, mis igal neljapäeval me linna keskväljakul toimus ja kuhu alati tohutu hulk ostjaid kokku vooris. Nüüd ei müü nad enam midagi.

On väga tõenäoline, et kui kuu või kahe pärast riik lahti läheb ja lubatakse jälle ka poed avada, ei ole siin järel enamust neist poodidest. Väikestel tegijatel ei ole sellist puhvrit, millest mitu kuud kulusid maksta, kui tulu ei tule ja kui mõnel oligi, siis koroona-aasta on need säästud ammu ära neelanud.

Mul endal on väga imelik klientidele ütelda, et millalgi aprillis sulgeme. Kõik küsivad, et aga mis siis saab, kust me saame abi, aga me ei oska vastata. Olen vastanud, et eks tuleb siis hakata pealinnas käima. Aga võibolla tuleb keegi uus tegija, kohalik kutsekaski vorbib ju igal aastal pundi it-mehi. Olen ammu juba juurelnud, et kuhu need õppinud inimesed kõik kaovad. Eks ta üks riskibisnis on nii väikesesse linna oma arvutiparandus avada, aga kui on üks tegija väikesel pinnal, mille üür pole liialt kallis, siis vast mõneks aastaks sarnast remonditööd võiks veel jätkuda. Väga vähenõudlik peab olema (umbes nagu mina, höhö) sest mingit riigi keskmisele lähedast palka siit välja ei pigista. Mu leppimine olukorraga ja võimalus töö kõrvalt õppida (sest pooled päevad on tööl vaikus) on me äri sulgemist mitu aastat edasi venitanud.

Rääkides õppimisest, siis täna teatati magistritööde esitamise tähtaeg ja see on 18. mail. Kaitsmine on juuni alguses. Aprillis on õpetaja kutseeksam, aga selleks on meil kodutöö tehtud, vaja ennast ainult õigeks ajaks ekraani ette vedada ja üritada niisugune kaitsekõne pidada, et eksamikomisjonil liigselt küsimusi ei tekiks. Igasuguste eksamite ja kaitsmistega on meil asi nii, et täielikult puudub närv. Mul läheb kuues aasta ülikoolis ja mehel viies, see aeg on õpetanud “tuima panema” nagu noored väljenduvad. Kui ma midagi siin vanas eas õppinud olen, siis üks on kindlasti see, et eksamid on üldiselt kökimöki ja nende pärast ei pea pabistama. Sest mida seal saab rasket olla kui oled õppinud? Aga üldiselt on meil juba ammu kõigest poogen.

Järgmisel nädalal selgub, kas me viimasel semestril mingeid stipendiume ka saame. Hädasti oleks vaja, et töötuks jäämise perioodiks rohkem manti koguda. Mehel on kõik planeeritud ja sääste rohkem, ses mõttes pole hullu, aga elu on õpetanud, et naisel peab olema ka isiklik varu. Võiks ju olla vähemalt pooleks aastaks. Ma arvan, et selline iseseisva hakkamasaamise kiiks, mis ei ole isegi abielus olles mul ära läinud ja mille olen tütrele ka edasi pärandanud, tuleneb ajaloolisest mälust. Umbes pool mu elu on ju olnud ka selline, et ei ole saanud kellelegi loota peale iseenda. Iial ei tea ju ka millal mehed “sõtta võetakse” või mis iganes nähtus nad meilt võtab.

Eelmise lõigu viimasest lausest lähtudes – mulle tohutult meeldib viimane intekas Alla Levandiga. Ta ütleb seal välja täpselt minu mõtted naise vananemise kohta. Ja mõtelda, et tema on ju nii kaunis naine, nii äge armas olevus ja ometigi juurdleb 50+ naise eksistentsi üle täpselt samuti nagu minusugune suvaline mamsel!

Ma päriselt ei teadnud, et vananemine võib raske olla. Just üleminekuiga kõigi muutustega ja mis sellele järgneb. Nii raske on leppida ja kohaneda kui kõik enda sees ja väljas tuleb ümber hinnata.

Täitsa pekkis

Esmaspäev, märts 8th, 2021

Täna tuli teade, et riik läheb lukku. Ja et kõik kaubandus tuleb sulgeda ja avatud tohib olla ainult see, mis esmavajalik. Meil on otsus tehtud, et aprilli lõpus olen koondatud ja äri läheb kinni, aga täna tekkis paanika – kuidas see kaks kuud veel siis üle elada, kui raha teenida ei saa??? Nagunii on me bisnissil juba näpud põhjas.

Igatahes peale mõningast tõmblemist otsustasime, et meie teenus on esmavajalik ja me ei pane oma äri kuuks ajaks kinni. Kui kõik peavad töötama kodus, siis käib see arvutite abiga ja keegi peab ju need asjad kõik töös hoidma ja ära parandama.

Aga tegelt mulle üldse ei meeldi sedasi riskida. Sest inimesed on hooletud ega kanna maski, kui tulevad väikesesse ärisse. Suurte poodide ustel on turvamehed, kes ei lase maskita inimesi sisse, aga meil käis täna jälle mitu sellist, kellel maski polnud. Eelmisel nädalal käis Mrt vend ka meil poes ilma maskita, eile sai ta koroona diagnoosi. Krt, nii närvi ajab!!! Me ei mäleta, kui kaua ta meie juures oli või mis päeval see oli üldse. Ta arvas, et tal on tavaline iga-aastane kurguvalu, aga tegelt on koroonapositiivne.

Me ärimaja teisel korrusel on ka üks pere haige, meie lapsed õnneks on veel terved.

Kaalusime isegi seda, et hoiaks ukse lukus ja paneks sildi, et koputage ja sisse ei laseks mitte kedagi. Et andku oma arvutid üle ukse ja pärast maksku sulas, sest ma ei lase neid tuppa kaarditerminali juurde. Pean jälle panema uksele sildi, et ilma maskita ei tohi tulla.

Ega meil ei käigi praegu eriti palju kliente. Eelmine nädal oli väike elavnemine, aga muidu on ikka päris vaikne. Vanainimesed, me püsikliendid, on enamus kadunud. Ilmselt ei julge nad kodust välja tulla.

Tahaks ütelda, et ära mine kodust välja, kui pole hädapärast vaja. Ära tule me poodi niisama lobisema! Helista, kui on midagi öelda või küsida!

Igatsen lapselaste järele. Väike Lucas sai kahekuuseks, ma olen teda kaks korda kaugelt näinud. Vahel on täitsa nutt kurgus, et nüüd siis ongi nii. Ma ei saa teda sülle võtta, ei ole teda mitte kunagi nuusutada saanud (mis minu arvates on täitsa elutähtis). Aga midagi ei ole parata, see aeg tuleb üle elada. Meil on internet ja saame saata pilte. Mrt viis täna me perekonna naistele Raffaellosid sedasi, et endal oli mask ees, käed desinfitseeris ära ja viskas siis kommikarbi poole koridori pealt või üle ukse… Igaks juhuks. See elu on ikka praegu nii metsas et…

Aju kärssab

Laupäev, märts 6th, 2021

Hakkasin praegu blogi kirjutama ainult sellepärast, et ei jaksa midagi muud teha. Väga ei saa süveneda ka enam mõttetegevustesse, sest mees annab kõrvaltoas oma tudengitele progemise ainet ja seletab kogu aeg. Ma pean samal ajal olema vakka.

Oleme eile ja täna istunud pool päeva loengutes, tasapisi edenevad nii magistritöö kui praktika asjad. Sel nädalal andsime viimased tunnid, rohkem meil selles koolis ilmselt õpetajatööd ette ei tule. Mul on enamus aruandeid ka praktika tarvis valmis kirjutatud, järgmisel nädalal tahaks juhendajaga ka sellele asjale joone alla tõmmata. Tegin just juhtkonna jaoks meie kursustest kokkuvõtet õpilastelt korjatud tagasiside järgi ja vaatan, et oli ikka kena küll. Hästi paljud õpilased olid kirjutanud vaba vastuse rea peale ilusaid tänusid, kiideti toredaid õpetajaid ja kasulikke teadmisi ja ohati, et küll on ikka hea, et sai see kursus valitud. Üks õpilane kiitis ka õpetajate naljaviskamise oskust. Igatahes… kui oma viimase tunni neljapäeval lõpetasin, tabas mind kurbus, sest õpilased olid vahvad ja meil oli tore.

Ausalt öeldes arvasin, et mulle üldse ei meeldigi õpetaja olla ega klassi ees seletada, aga nüüd äkki taipasin, et täitsa tore töö. Olen kõvasti vaeva näinud igasugu töölehtede ja õppemeetoditega ja selle tulemusena nägin tundides õpilaste motivatsiooni tekkimist ja tulemuste paranemist ja see on täiega lahe tunne, mis õpetajal niisuguses olukorras tekib. Justkui oleks mu tööst ka midagi kasu. Oma suurimaks töövõiduks loen jätkuvalt seda, et olen ilmselt koolis ainuke õpetaja, kelle distantstundides õpilased olid avatud kaameraga. Tegin selle nimel kontakttunnis eeltööd õpilastega sõbralikult mölisedes ja rääkides sellest, kui paha mul õpetajana on seinale rääkida. Kui nad siis enamus kaamerapildiga tundi tulid, muidugi kiitsin neid julguse eest ja ütlesin ka, et nad koolis selles suhtes erandid on. Väga lahe!

Kaamerapildiga tunnis osalemine on koolis nõutud tegelikult, see on distantsõppe reeglites kirjas, aga keegi ei järgi seda.

Me olime täna mehega praktika loengus ainsad, kes oma nägu näitasid, isegi õppejõud ei olnud avatud kaameraga. Maitea, kas inimestel on näod hommikuti loppis või mis värk sellega on? Ülikoolis ju ikka inimesed peaksid oskama vähemalt Google´i Meet´is oma tausta muuta, kui tuba näidata ei taha. A selle peale ütles mees, et tema telefon ei tunne teda hommikuti peale ärkamist ära. See tema näotuvastus.

Olen ühe suure elumuutuse avalikustamist aina edasi lükanud, aga enam pole pointi. Me, nimelt, paneme aprilli lõpus oma putka kinni. St me likvideerime oma arvutiäri, mees koondab mu ära ja ma jään töötuks. Oleme sulgemist kaalunud juba mitu aastat, aga põhiliselt koolis käimise tõttu edasi lükanud. Kui kasumit ei tule, siis pole mõtet bisnissit teha. See äri on andnud mulle väikese palga ja mehele enam ammu mitte midagi, seda ei saa enam isegi äriks nimetada. Kui oleksime aimanud, kui hulluks läheb olukord koroonaga, siis oleksime juba eelmise aasta lõpus äri kinni pannud. Nüüd oleme olukorras, kus jaanuar ja veebruar on tootnud koledat kahjumit ja paranemist ei paista, nii jätkata pole enam võimalik. Aprillis saab meil täis 20 tegevusaastat, see on parajalt nii pikk aeg, et meil mõlemal on sellest tööst ka täiega kopp ees.

Muidugi me kolime siis viimaks alaliselt Haapsallu. Mees on juba ka oma it-juhi töökoha üles ütelnud, ta jääb sinna kuni õppeaasta lõpuni. Elu hakkab siis meil välja nägema nii, et mina olen koduperenaine ja mees töötab täiskohaga ülikoolis. Ehk et tagasi viiekümnendatesse, kus mees teenib raha ja naine keedab ja küpsetab ja ootab meest koju. Noh. Tegelt. Ega ma ei tea, mis minust täpsemalt saab, sest muidugi ma kandideerin siia ja sinna, aga ega minu vanuses ei ole erilist lootust kuhugi täiskohaga tööle saada. Mul on muidugi mu kursused, mida saan edasi anda, aga need on ajutised väikese palgaga ettevõtmised ja nende peale ei saa ma loota.

Teises kodus käib juba pikemat aega alumise korruse pesuruumi ehitus, juba on ka plaadid seinas ja põrandal ja väga ilus on, aga mul pole sealt tehtud ainsatki pilti. Ehitust korraldab seal väike poeg ja põhitegija on tema tütarlapse isa. Täitsa veider on näha, et üks võõras mees meie majas ehitab ja raha selle eest ei küsigi. Lapsed ehitavad endale kodu.

Mitu inimest on küsinud, et millal me siis maja müüki paneme, aga muidugi ei müü me midagi. Kmr ei kavatse sealt mitte kuhugi kolida ja hakkab ükskord ju ka oma peret looma, mistõttu maja jääb talle. Esialgu on lapsed alles üliõpilased ega mõtlegi veel paljuneda, aga küll ükskord saab. Tütarlaps on juba ammu sisse kolinud ja neil on isegi kass. Mulle on muidugi üksjagu harjumatu näha, et keegi teine naine mu majas toimetab ja korraldab, aga üritan ennast sellest distantseerida, püüan harjuda ja mitte põdeda. Inimesele ei ole ju palju vaja ja kindlasti ei ole mulle vaja kolme kodu.

Haapsalu on elukeskkonnana võrreldamatult parem. Lisaks on meie pool maja siin ja väike aed parajasti selliste mõõtmetega, millest ka vanemast peast peaks jõud üle käima. (H)ämblikke siin muidugi on… Aga. Inimene harjub. Siin on soe, palkmajas on õhk nii väga hea. Ja ma kavatsen selle aia siin roose täis toppida, sest nende jaoks on siin ka kasvukeskkond väga soodne. Unistan juba soojast kevadest ja aias toimetamisest nii, et mitte kuhugi ei ole kiire.

Töö juures on praegu ses mõttes paras läbu, et mees hakkas juba lammutama ja ruume tühjendama, osad riiulid on lahti võetud ja arvutijuppe on utiliseeritud, koorem prügimäele veetud ja läheb veel. Varsti hakkavad ilmselt kliendid ka küsima, et mis toimub, kui letid hõrenevad. Mõned, kellele oleme rääkinud, et lõpetame, on küsinud, et kust siis edaspidi arvutitega abi saab, aga me ei oska sellele vastata. Arvestatavad konkurendid lõpetasid siin tegevuse juba 2018 oktoobris ja peale seda on meile tundunud, et kogu remonditöö tuli meie kätte. See tekitas ajutiselt olukorra, kus saime suvel järjest kuu aega puhata, esimest korda alles peale 18-aastast tegutsemist. Olen osanud vastata ainult nii, et ilmselt tuleb hakata pealinnas käima, aga samas ega loodus tühja kohta ei salli ja küllap tuleb uusi üritajaid. Arvutite parandamise ja hooldamise tööd võiks siin jätkuda ühele inimesele veel natukeseks ajaks juhul, kui ta kulud ei ole liiga suured ja kui lepib mõõduka sissetulekuga. Sest ei saa ju küsida ühe arvuti parandamise eest sada eurot, sest siis võiks juba minna uut masinat ostma, samas sellise tasuga saaks teenusepakkuja ehk mõne aasta veel elada. No igatahes on selles valdkonnas nüüd proportsioon liialt paigast ära – arvutid on odavamad, inimesed jõukamad ja ostavad pigem uue pilli kui maksavad remondi eest. Kõik see olukord on tegelikult kätte jõudnud palju hiljem, kui mees aastaid tagasi ennustas, aga sai ilmselt tänu koroonale ootamatult kiire hoo sisse.

Kas meil on kahju lõpetada? Ei ole. Eriti mehel ei ole, sest ta on pidevast rööprähklemisest väsinud. 20 aastat on pikk aeg muudkui ühe ja sama asja tegemiseks, nüüd me olemegi juba täiesti tüdinenud sellest.

EDIT: Laps saatis pesuruumi valmimisest pildi. Esmaspäeval tuleb maaler teist nurka tegema. Pildil paistab leiliruumi uks, selle “toa” tegi Mrt juba ammu valmis ja saun on olnud kasutuses.

Siia nurka tuleb mullivann, mis on meil ka juba mõnda aega olemas (vahetuskaubana saime)