Archive for veebruar, 2021

Tagasi rajal

Pühapäev, veebruar 21st, 2021

Toibume vaktsiinilaksust. Ausalt öeldes päriselt hirmutav on see, missugune reaktsioon ootab veel siis, kui oleme teise süsti saanud. Seniste kogemuste põhjal tuleb see hullem kui esimene. Võime uue süsti saada aprilli teises pooles. Peame jälgima, et vaktsineerimine ei toimuks vahetult enne magistritööde proovikaitsmisi, sest ei tea ju, kuivõrd see sutsakas meid rajalt maha võtab. Vähemalt mingi nädal varem peaks see toimuma, et jätta mitu päeva paranemisaega.

Mina ei teinud eile mitte midagi. Nii jube raske oli olla, et isegi kõndida ei jaksanud, ainult õhtul mehega väikese tiiru jalutasime. Terve päev ainult lugesin ja kudusin sokki (jaa, mu sõrmed jälle kannatavad seda teha). Mees oli sunnitud kõrge palavikuga ikkagi oma loengud tudengitele ära andma, sest kuhu sa ikka oma töö tegemise lükkad. Mu meelest sai ta väga hästi hakkama. Ma alati naudin seda, kuidas mees oma ainet annab, tarka juttu voolab ohjeldamatult rahuliku sugereeriva häälega.

On imeline tunne, kui saan terve öö rahulikult magada. Kuna eelmine öö oli olnud mingi palavikus vähkremisega õudukas, olin ilmselt ka ekstra väsinud ja tõesti magasin ärkamata kogu öö. Hommikul asemelt tõustes täheldasin, kui hea kerge on astuda. Eile hommikul seevastu oli mu kere nii raske, et vaevu jaksasin voodist tõusta ja terve päev olin täiesti jõuetu. See meie vaktsineerimise kõrvalnähtude üleelamine oli nagu päriselt koviidisimulatsioon.

Pean ära märkima ka eileõhtuse õudse elamuse – mu pea kohal teepoolse toa diivaninurgas oli suur must ämblik. Võin kindlalt väita, et mingit sellist elukat ei olnud minu silmad varem näinud – must jämeda kerega ja pikkade jalgadega, ta kogu läbimõõt võis olla mingi neli või viis sentimeetrit. Mulle täitsa tundus, et tegemist on mingi eksootilise lõunamaise isendiga. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ta meile tuppa sattus, kui meil on toad remonditud ja kuskil ei tundu olevat mingeid selliseid pragusid, et ta kasvõi pööningult võiks alla laskuda. Kohutav! See isend nägi nii jube välja, et mees, kes alati hellalt kõik ämblikud majast välja kannab, võttis tolmuimeja ja hävitas selle jubeda looma.

Ma täitsa kahtlustaks, et see kole elukas tuli meile koos uue diivaniga Ameerikast, aga tundub veits kahtlane, sest kus ta siis vahepealsed paar kuud oli? Ehk oleks ta siis ikkagi juba varem ennast meile ilmutanud. Aga kui see ämblik ikkagi on kodumaine, jääb ainult imestada siinse liigirikkuse üle.

Algas koolivaheaeg ja peale seda on mul gümnaasiumis anda ainult üks tund. Kuna viimaseks tunniks mingit uut teemat pole planeeritud ja tahan teha ainult tagasisideküsitluse, siis on mul juba praegu suur pingelangus. Hea hulga aega on ära võtnud tundide ettevalmistus ja töölehtede tegemine, kuigi mees on olnud abiks. Ausalt öeldes igast nädalavahetusest üks päev on selle töö peale kulunud. Nüüd jääb veel õpilaste arvestustööd kontrollida ja tagasisidestada ja arvestused välja panna. Muidugi ka hulk praktikapabereid täita, igasugu aruandeid kirjutada ja esitada, aga see on kõik köki-möki. Mul on isegi õpetaja kutseeksamiks juba töö sama hästi kui valmis kirjutatud. Siis jääbki ainult see eksam sooritada ja magistritöö teha ja kaitsta. Mis hinne sealt tuleb või kuhu keskmine langeb, ei huvita üldse, sest stipendiumid enam sellest ei olene. Tahaks kõik koolivärgi lihtsalt kaelast ära saada.

Vaktsineeritud

Reede, veebruar 19th, 2021

Täna juhtus täiesti ootamatult, et kooli juhiabi teatas – mindagu vaktsineerima. Enne oli jutt, et adminid regavad meile ajad jne, aga tegelikkuses läks nii, et meie kohalik haigla ootab täna õpetajaid kuni kella kuueni õhtul vaktsineerima. Olin ära, eile õhtust saati juba Haapsalus, kui see teade tuli ja mul ei tulnud mõttessegi, et jään järgmist korda ootama. Kimasin kohale.

Digilugu rikastus uue reaga:

Mul on immuniseerimispassis kehtiv difteeria-teetanus ja pooleli jäetud entsefaliidikuur (kaks süsti). Mul see polnudki meeles, et teetanuse sain ju hiljem kui neid jubedat reaktsiooni tekitanud entsefaliite. Mees sai värske teetanuse vaktsiini poolteist kuud tagasi, kui ennast vaasikildudega vigastas, kusjuures tal oli tegelikult kehtiv teetanus, aga kiirabis seda ei vaadatud. Minu teada need kaitsed kehtivad 10 aastat.

Vaktsineerimiskabineti ukse taga oli väga lõbus, sest seal said kokku kõigi meie linnakese koolide õpetajad ja juttu jätkus kauemaks. Süstimine käis nagu konveieril – olime juba all fuajees täitnud miskid paberid oma nime ja isikukoodiga, lisaks eitasime kõike (ei ole seda ja teist haigust ega kannatust), läksime paber näpus kabineti ukse taha ootama ja elava järjekorra alusel vaktsineerima. Süstlad olid kabinetis puha kenasti ootel, esitati kiiresti paar küsimust ja tehti sutsakas ära. Pärast süsti ootasime igaüks veel 15 minutit koridoris, kus oli igavesti tore suhelda kolleegidega teistest koolidest. Naljakas ikka see väikelinna elu, kus kõiki tunned.

Mis vaktsineerimisse puutub, siis ma ei tundnud mitte midagi. Mõni ikka ütles, et natuke valus oli, aga ma ei tundnud isegi seda, et mingi nõel oleks sisse pistetud. Täiesti null tunnet. Ma pole eluski varem sellist süsti saanud, kus mitte midagi ei tunne, justkui polekski tehtud midagi. Irvitasime pärast, et sain tünga. Muidu üldiselt õpsidel fantaasia lippas. Mu mees pakkus, et nüüd oleme kõik kiibistatud ja ma kommenteerisin, et jah, kui õhtul Selverisse lähed, siis värav hakkab lõugama. Üks õpetaja vaatas oma telefonist, et juba teade tuli vaktsineerimise kohta ja kuupäev, millal uuesti tulla, mille peale teine kurtis, et tal nuputelefon. Mu mees muidugi seletas kohe, et enam ei olegi üldse telefoni vaja, selle kiibiga helistadki, mis just naha alla pandi. Jne. Selline lõbus olukord valitses vaktsineerimisel.

Nüüd on vaktsineerimisest üks tund möödas ja ikka olen veel elus. Isegi süstekoht ei anna veel tunda.

Ma tean, et nakatumise eest on tõestatud kaitse selle vaktsiiniga ainult 60%, aga eks ole seegi parem kui mitte midagi. Enda vaktsineerida laskmine on vähim, mida teiste inimeste kaitseks teha saame.

Tähekesed meie elus

Reede, veebruar 12th, 2021

Et mu elu ei tunduks ainult draama, näitan lugu, mille täna ajaloo klassist leidsime. Minu arvates on see armas, ajab naerma ka. Mõtelge, kui palju õpilastega arutlemise teemat võib ühest sellisest leiust saada! Milline peedistatud lapsemeel ja kuidas ikkagi inimesed ajas muutuvad, sest olud muutuvad! Eks me kõik oleme käinud suvalise vanatädi õuele mõne suvepäeva igavuse peletamiseks “sõpruse tamme” istutamas, sest see tundus õilis. 😀

Kirjutis ühest 1985. aasta Tähekesest.

Külma närvi vaja

Neljapäev, veebruar 11th, 2021

Tahtmine blogida tuli mul selle peale, et jagasin täna Veebimeedikute lehelt võetud infi selle vaktsiini kohta, mida haridustöötajatele süstima hakatakse. Veebimeedikud on arstide hääletoru. Ja ma teadsin juba ette, et mu tänupostitus ei saa vbla mitte ainsatki laiki ega kommentaari (EDIT: üks toetav kommentaar siiski tuli). Mitte et ma sellepärast postitanuks, et ei tea mis feimi ja sulli saada ja kommenteerimisest puhas postitus on tegelt puhas rõõm, sest… Mul on sõbralistis mitmeid 5G ja iga-asja-vastaseid, osad neist vandenõuteoreetikutest on, muide, sama eriala lõpetanud, mille ma ja mitte lihtsalt ennast läbi vedanud, vaid lõpetanud cum laude. Sest. Jällegi. Nagu vanasti öeldi, siis ega haridus matsi riku. Siinkohal mats tähendab lugemis- ja analüüsivõimetut, väheste teadmistega isikut.

Aga miks ma arvasin, et mu postitusele reaktsioone ei tule, on see, et inimesed ei julge reeglina avalikult näidata, et nad on vaktsiinide poolt. Ja need, kes on vaktsiinide vastu ja kuuluvad mu sõbralisti, ei taha vbla minuga kaklema tulla. Enda vaktsineerimist on siiani julgenud esitleda mu meelest ainult arstid ja õed.

Mu postitus on osaliselt ajendatud sellest, et koolis, kus töötan (hetkel pole lepingut, sest kursus juba lõppes) ja iga nädal praktikatunde annan (praktikalepinguga), ei lubanud direktor mind vaktsineerimise nimekirja panna. Ma ise polnud sel ajal enam koolimajas, mistõttu mees käis aru pärimas, miks mulle pole seda võimalust antud. Direktor vastas, et ministeeriumi otsus on, et praktikante ei vaktsineerita. Mis oli sulaselge vale.

Sain ennast vaktsineerimise nimekirja panna ainult haridusministeeriumi abiga, sest loomulikult ei ole sellist otsust olemas. Vastupidi, iga koristaja ja kokk ja üldse kõik inimesed, kes koolimajas tegutsevad, saavad ennast vaktsineerimise nimekirja panna, ei loe isegi see, et nad on mõne teise firma palgal. Koolile ei maksa see ju vähimatki ja iga koolijuht peaks olema huvitatud hariduses töötavate inimeste vaktsineerimisele kaasaaitamisest. Sest sellega kaitsevad nad peamiselt just õpilasi.

Kirjutasin ja helistasin ministeeriumisse ja olen suures vaimustuses sellest, kui abivalmis ja mõistvad inimesed meil seal töötavad. Helistama hakkasin tegelikult selle peale, et sain automaatvastuse, et mu kirjale vastatakse 30 päeva jooksul. Aga ma ei saanud oodata, sest meie kooli nimekiri pidi lukku minema järgmisel hommikul kell kaheksa. Vastutav töötaja lubas mulle kindlasti vastata veel sama päeva õhtul ja kui siis vastus tuli, ma nägin, et see oli saadetud koopiaga veel mitmele ministeeriumi vastutavale tegelasele. Kiri lõppes soovitusega võtta oma kooli direktoriga ühendust ja anda talle teada enda vaktsineerimissoovist. Seda ma ka kohe tegin ja mõni tund hiljem, kella poole üheteist paiku õhtul, avas juhiabi mulle regamise võimaluse.

Tolle eesliini töötajaga rääkides kuulsin, kuidas tal väike laps häälitseb taustal, ta töötab ilmselt kodukontorist. Kusjuures on ime, et ta telefoni teel üldse kätte sain, sest see telefoninumber on haridusasutustele saadetud teatise peal ja kogu aeg kinni. Need inimesed seal töötavad mu meelest võimete piiril, täiesti ebainimliku tempoga. Seda enam olen talle tänulik ülikiire tegutsemise eest. Need ministeeriumi inimesed, kellega vestelda sain, olid kõik ülimalt osavõtlikud ja olles juba jõudnud mu kirja lugeda, pidasid mu muret vbla ka eriliselt oluliseks, mõistes ülekohtu määra. Teema liikus edasi isegi spetsiaalsesse kriisikomisjoni.

Kuna mul oli hirm, et jäängi nimekirjast välja, kuigi olen täna ja tulevikus haridustöötaja, siis kirjutasin eile päeval igaks juhuks veel ühe kooli direktorile ja küsisin, kas ehk nende nimekirja võiksin pääseda. Ma pole selles koolis kunagi töötanud, aga mind on kutsutud sinna juunikuu valikainenädalaks. See direktor hakkas kohe otsima võimalust minu nimekirja võtmiseks, aga enne tuli õhtu kätte ja pääsesin ministeeriumi abiga ikkagi enda kooli nimekirja. Vaat selliseid üdini empaatilisi koolijuhte on meil! Imeline!

Ma nüüd ei teagi, kas langesin töökiusu ohvriks või mis see üldse oli. Lootsime mõlemad mehega, et direktor meie ees eksitamise pärast vabandab, aga ta pole isegi mu mehele midagi selgitanud. Me pole teda peale seda intsidenti koolimajas näinudki, pole kokku juhtunud.

Jääb ainult loota, et mu andmed nüüd enne haigemajja jõudmist kuhugi kaduma ei lähe. Mu pere ütleb, et nii paranoiline ei maksa olla, aga olen paigutatud olukorda, kus ei usalda enam mitte kedagi.

Hea tüng oleks muidugi see, kui ma oma raskelt kättevõideldud vaktsiinist miski hullu tervisejama saaksin. Olen perearstiga konsulteerinud ja see andis vaktsineerimisele rohelise tule. Nõu küsisin sellepärast, et kümmekond aastat tagasi jäi mul puugivaktsiini saamine pooleli peale teist süsti jubedate reaktsioonide pärast. Need süstid mõjusid nii, et mul nägemine peaaegu kadus, ma ei suutnud pilku fokusseerida, polnud tasakaalu, ei suutnud ühtegi rida lugeda ega vaadata isegi telekapilti ja üleüldse see oli nii kohutav tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Aga koroonavaktsiin töötab teisiti, on oma olemuselt midagi täiesti erinevat, sellepärast arvas arst, et ei tohiks probleemi tulla.

Ma tean, et see AZ vaktsiin annab ainult 60% kaitset nakkuse eest, aga samas 100% kaitse saab sellega raskelt haigestumise eest. Iseenda haigestumist ma tegelikult ei kardagi, sest mul suht suva, kas elan või suren, aga ma vaktsineerin ennast peamiselt oma õpilaste pärast. Ma päriselt arvan, et kõik, kes teiste inimeste tervisest hoolivad, peaksid ennast vaktsineerida laskma. Muidugi, kui tervis lubab üldse.

Üks oluline fakt veel. Kui mees mulle koolist helistas ja direktori keeldumisest rääkis, ma hakkasin telefoni otsas hullumeelselt karjuma. Päriselt. Ma isegi enam ei mäleta täpselt, mida ütlesin, aga mu ahastus oli mõõtmatu, sain sekundi jooksul puhtakujulise närvivapustuse. Nutsin ja röökisin nagu poolearuline. Mina, kes ma olen jummala rahumeelne inimene, suht tuim tükk, kusjuures. Aga olukord oli ootamatu, lausa ennekuulmatu. Mitte iialgi enne ei ole keegi mind sedavõrd endast välja viinud, et sõgedalt käituma hakkaksin. Tundsin, et minust lihtsalt rullitakse üle kõrgemat positsiooni ära kasutades. Pikalt mu draama ei kestnud, sest mees püüdis mulle midagi seletada, aga ma ei suutnud ta juttu kuulata ja katkestasin kõne. Mille peale mees jooksis kohe koolimajast ohvississe, sest naine läks lolliks ju, mine tea, mida seal teeb. Me läksime sel hetkel suht tülli, riidu ja nuttu jätkus õhtuks kojugi.

Mu meeleheide oli nii suur, et olin valmis oma õpetajapraktika katkestama ja magistriõpingute lõpetamise aasta võrra edasi lükkama. Kirjutasin sellest isegi õppejuhile, kes on mu juhendaja. Päriselt kaalusin, et mida teen siis, kui ma ei suuda või ei saa enam samas koolis praktikatunde anda. Mõte sellest, et pean veel mitmeid päevi veetma selles koolimajas, ajas mind peaaegu iiveldama. Aga siis mõtlesin, et mul on oma klassiga veel üksikud tunnid jäänud, ma ei raatsi neid õpilasi käest anda ja tahan minna nendega kursuse lõpuni. Pealegi – mis ei tapa, teeb tugevaks. Kusjuures nüüd hakkab juba tekkima teatav masohhistlik huvi, et mis tunne oleks vaadata silma inimesele, kes on minuga nii halvasti käitunud. Et mida ma talle ütleksin? Või mida tema mulle ütleks?

P.S. Ma palun, et kui tahate siin kommenteerida, siis üheski kommentaaris ei oleks avalikustatud kooli nimi ega linn, kus see asub. Mu eesmärk ei ole selle postitusega kedagi kahjustada, dokumenteerin vaid iseenda elu.