Vaktsineeritud

Täna juhtus täiesti ootamatult, et kooli juhiabi teatas – mindagu vaktsineerima. Enne oli jutt, et adminid regavad meile ajad jne, aga tegelikkuses läks nii, et meie kohalik haigla ootab täna õpetajaid kuni kella kuueni õhtul vaktsineerima. Olin ära, eile õhtust saati juba Haapsalus, kui see teade tuli ja mul ei tulnud mõttessegi, et jään järgmist korda ootama. Kimasin kohale.

Digilugu rikastus uue reaga:

Mul on immuniseerimispassis kehtiv difteeria-teetanus ja pooleli jäetud entsefaliidikuur (kaks süsti). Mul see polnudki meeles, et teetanuse sain ju hiljem kui neid jubedat reaktsiooni tekitanud entsefaliite. Mees sai värske teetanuse vaktsiini poolteist kuud tagasi, kui ennast vaasikildudega vigastas, kusjuures tal oli tegelikult kehtiv teetanus, aga kiirabis seda ei vaadatud. Minu teada need kaitsed kehtivad 10 aastat.

Vaktsineerimiskabineti ukse taga oli väga lõbus, sest seal said kokku kõigi meie linnakese koolide õpetajad ja juttu jätkus kauemaks. Süstimine käis nagu konveieril – olime juba all fuajees täitnud miskid paberid oma nime ja isikukoodiga, lisaks eitasime kõike (ei ole seda ja teist haigust ega kannatust), läksime paber näpus kabineti ukse taha ootama ja elava järjekorra alusel vaktsineerima. Süstlad olid kabinetis puha kenasti ootel, esitati kiiresti paar küsimust ja tehti sutsakas ära. Pärast süsti ootasime igaüks veel 15 minutit koridoris, kus oli igavesti tore suhelda kolleegidega teistest koolidest. Naljakas ikka see väikelinna elu, kus kõiki tunned.

Mis vaktsineerimisse puutub, siis ma ei tundnud mitte midagi. Mõni ikka ütles, et natuke valus oli, aga ma ei tundnud isegi seda, et mingi nõel oleks sisse pistetud. Täiesti null tunnet. Ma pole eluski varem sellist süsti saanud, kus mitte midagi ei tunne, justkui polekski tehtud midagi. Irvitasime pärast, et sain tünga. Muidu üldiselt õpsidel fantaasia lippas. Mu mees pakkus, et nüüd oleme kõik kiibistatud ja ma kommenteerisin, et jah, kui õhtul Selverisse lähed, siis värav hakkab lõugama. Üks õpetaja vaatas oma telefonist, et juba teade tuli vaktsineerimise kohta ja kuupäev, millal uuesti tulla, mille peale teine kurtis, et tal nuputelefon. Mu mees muidugi seletas kohe, et enam ei olegi üldse telefoni vaja, selle kiibiga helistadki, mis just naha alla pandi. Jne. Selline lõbus olukord valitses vaktsineerimisel.

Nüüd on vaktsineerimisest üks tund möödas ja ikka olen veel elus. Isegi süstekoht ei anna veel tunda.

Ma tean, et nakatumise eest on tõestatud kaitse selle vaktsiiniga ainult 60%, aga eks ole seegi parem kui mitte midagi. Enda vaktsineerida laskmine on vähim, mida teiste inimeste kaitseks teha saame.

6 kommentaari to “Vaktsineeritud”

  1. Astrid ütleb:

    Mulle tehti küll Pfizeri süstid jaanuaris, aga tunda hakkas käsi andma mõlemal korral umbes neli tundi peale süsti. Esimene kord valutas järgmise päeva õhtuni (süst tehti hommikul kell 10 mõlemal korral). Teine kord valutasin põhimõtteliselt üle keha ülejärgmise päeva õhtuni.
    Kiipi pole siiani tuvastanud ükski suletud uks iseenesest lahti pole läinud ja pimedas helkuri kombel ka ei helenda Isegi turvaväravad on poodides vait ja ei karju mu möödudes

  2. ylle ütleb:

    See AstraZeneca vaktsiin, mida õpetajad saavad, on vist Pfizerist mõju poolest leebem? Nüüd on õhtu käes ja pole ei mul ega mehel midagi tunda, isegi katsudes ei ole süstekoht valus. Ma kõige rohkem kartsin peapööritust ja muid selliseid “kuplialuseid” häireid, aga siiani õnneks pole midagi juhtunud. Selveri väravast saime ka probleemideta läbi 🙂

  3. Astrid ütleb:

    Pea käis mul ringi natuke ja korra iiveldas ka, aga muidu midagi hullu polnud tõesti. Samas tean neid, kes olid peale süsti kaks päeva vappekülmas värisedes voodis, aga läks ka neil üle ja on kõik rõõmsad edasi 🙂
    P.S Mingil põhjusel ei tulnud eelmisse postitusse mul smailid kaasa, kuigi panin neid naervaid nägusid sinna üsna mitu 🙂 Ilma nende nägudeta on kiri nii tuim ja jätab mulje, et olen kuri ja tige, aga tegelikult pole üldse nii 😀

  4. ylle ütleb:

    Ei, mulle ei tundunud kommentaar kuri 🙂
    Aga ma sain oma kõrvalnähud ka kätte. Umbes seitse tundi peale süsti saamist läks süstekoht valusaks, selle külje peal magada ei saanudki. Kui õhtul voodis lugeda tahtsin, tabas mind kohutav vappekülm – käed, jalad ja nina olid nagu jääs ja ma värisesin paksu tekikuhja all umbes tund või poolteist. Mees tuli kaissu, üritasin oma jäätunud jäsemeid ta sooja keha vastas sulatada. Kogu keha värinad olid nii tugevad, et hambad plagisesid. Kui viimaks tundsin, et soojus hakkab jäsemetesse tagasi valguma, läksin üle keha kuumaks ja sellise tulisena terve öö veetsingi. Kusjuures see oli üks huvitav kuumamine, sest nahk oli konkreetselt tuline, aga ma ei higistanud öö jooksul kordagi. Väga omapärane kogemus. Meil kraadiklaas näitab aiateibaid, sellepärast kraadima ei hakanud ja mees katsus otsaesist ja ütles, et see on pigem jahe.
    Mõtlen positiivselt – kui tulid kõrvalnähud, siis järelikult on lootust, et vaktsiin töötab. Aga teise süsti ees tekib väike hirm nüüd küll.

  5. ylle ütleb:

    Ei kujutagi ette, kui palju mul võis öösel palavikku olla, aga ilmselt oli päris kõrge. Teise päeva lõunaks tunneb mees ka ennast kehvasti, mistõttu käis uut kraadiklaasi ostmas ja mõõtis endal praegu palaviku 38,1. Mul on hetkel palavik 37,1. Lihastes käivad aeg-ajalt valusähvakad ja üldiselt väga väsinud on olla. Selle nädalavahetuse võib vabalt elust maha kustutada.

  6. Astrid ütleb:

    Mul ka selles suhtes vedas, et süstid sain reedel ja sain nädalavahetusel “põdeda”, tööl sedasi olla poleks tahtnud 🙂 Vot selle vaktsiini kohta ei tea, mis teile tehti, aga Pfizeri kohta öeldi kohe, et peale teist sutsakat on suuremad ja pikemalt kestvamad nähud ja no minu puhul oligi näiteks ööpäev kauem.
    Loodetavasti taastute ka juba õhtuks ja homme enam ei mäletagi, et midagi jubedat oli vahepeal 😉

Leave a Reply