Tagasi rajal

Toibume vaktsiinilaksust. Ausalt öeldes päriselt hirmutav on see, missugune reaktsioon ootab veel siis, kui oleme teise süsti saanud. Seniste kogemuste põhjal tuleb see hullem kui esimene. Võime uue süsti saada aprilli teises pooles. Peame jälgima, et vaktsineerimine ei toimuks vahetult enne magistritööde proovikaitsmisi, sest ei tea ju, kuivõrd see sutsakas meid rajalt maha võtab. Vähemalt mingi nädal varem peaks see toimuma, et jätta mitu päeva paranemisaega.

Mina ei teinud eile mitte midagi. Nii jube raske oli olla, et isegi kõndida ei jaksanud, ainult õhtul mehega väikese tiiru jalutasime. Terve päev ainult lugesin ja kudusin sokki (jaa, mu sõrmed jälle kannatavad seda teha). Mees oli sunnitud kõrge palavikuga ikkagi oma loengud tudengitele ära andma, sest kuhu sa ikka oma töö tegemise lükkad. Mu meelest sai ta väga hästi hakkama. Ma alati naudin seda, kuidas mees oma ainet annab, tarka juttu voolab ohjeldamatult rahuliku sugereeriva häälega.

On imeline tunne, kui saan terve öö rahulikult magada. Kuna eelmine öö oli olnud mingi palavikus vähkremisega õudukas, olin ilmselt ka ekstra väsinud ja tõesti magasin ärkamata kogu öö. Hommikul asemelt tõustes täheldasin, kui hea kerge on astuda. Eile hommikul seevastu oli mu kere nii raske, et vaevu jaksasin voodist tõusta ja terve päev olin täiesti jõuetu. See meie vaktsineerimise kõrvalnähtude üleelamine oli nagu päriselt koviidisimulatsioon.

Pean ära märkima ka eileõhtuse õudse elamuse – mu pea kohal teepoolse toa diivaninurgas oli suur must ämblik. Võin kindlalt väita, et mingit sellist elukat ei olnud minu silmad varem näinud – must jämeda kerega ja pikkade jalgadega, ta kogu läbimõõt võis olla mingi neli või viis sentimeetrit. Mulle täitsa tundus, et tegemist on mingi eksootilise lõunamaise isendiga. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ta meile tuppa sattus, kui meil on toad remonditud ja kuskil ei tundu olevat mingeid selliseid pragusid, et ta kasvõi pööningult võiks alla laskuda. Kohutav! See isend nägi nii jube välja, et mees, kes alati hellalt kõik ämblikud majast välja kannab, võttis tolmuimeja ja hävitas selle jubeda looma.

Ma täitsa kahtlustaks, et see kole elukas tuli meile koos uue diivaniga Ameerikast, aga tundub veits kahtlane, sest kus ta siis vahepealsed paar kuud oli? Ehk oleks ta siis ikkagi juba varem ennast meile ilmutanud. Aga kui see ämblik ikkagi on kodumaine, jääb ainult imestada siinse liigirikkuse üle.

Algas koolivaheaeg ja peale seda on mul gümnaasiumis anda ainult üks tund. Kuna viimaseks tunniks mingit uut teemat pole planeeritud ja tahan teha ainult tagasisideküsitluse, siis on mul juba praegu suur pingelangus. Hea hulga aega on ära võtnud tundide ettevalmistus ja töölehtede tegemine, kuigi mees on olnud abiks. Ausalt öeldes igast nädalavahetusest üks päev on selle töö peale kulunud. Nüüd jääb veel õpilaste arvestustööd kontrollida ja tagasisidestada ja arvestused välja panna. Muidugi ka hulk praktikapabereid täita, igasugu aruandeid kirjutada ja esitada, aga see on kõik köki-möki. Mul on isegi õpetaja kutseeksamiks juba töö sama hästi kui valmis kirjutatud. Siis jääbki ainult see eksam sooritada ja magistritöö teha ja kaitsta. Mis hinne sealt tuleb või kuhu keskmine langeb, ei huvita üldse, sest stipendiumid enam sellest ei olene. Tahaks kõik koolivärgi lihtsalt kaelast ära saada.

4 kommentaari to “Tagasi rajal”

  1. M. ütleb:

    Postimees kirjutas täna, et uuringute andmetel tekib AstraZeneca vaktsiini kasutamisel teise annuse järel kaebusi vähem kui pärast esimest annust.

  2. ylle ütleb:

    Appi, see ämblik!!! Suurus võib täitsa sobida… Ei jõudnud/suutnud vaadelda, kas jalad olid karvased.

  3. ylle ütleb:

    Lugesin ka just mingeid ingliskeelseid raporteid, et AstraZeneca teise doosi järel on kõrvalnähud nõrgemad. Pfiseriga oli vastupidi, paljudel esimesest süstist ei pruukinud üldse mingit reaktsiooni tulla. Aga eks see on individuaalne, loodame parimat.

Leave a Reply