Aju kärssab

Hakkasin praegu blogi kirjutama ainult sellepärast, et ei jaksa midagi muud teha. Väga ei saa süveneda ka enam mõttetegevustesse, sest mees annab kõrvaltoas oma tudengitele progemise ainet ja seletab kogu aeg. Ma pean samal ajal olema vakka.

Oleme eile ja täna istunud pool päeva loengutes, tasapisi edenevad nii magistritöö kui praktika asjad. Sel nädalal andsime viimased tunnid, rohkem meil selles koolis ilmselt õpetajatööd ette ei tule. Mul on enamus aruandeid ka praktika tarvis valmis kirjutatud, järgmisel nädalal tahaks juhendajaga ka sellele asjale joone alla tõmmata. Tegin just juhtkonna jaoks meie kursustest kokkuvõtet õpilastelt korjatud tagasiside järgi ja vaatan, et oli ikka kena küll. Hästi paljud õpilased olid kirjutanud vaba vastuse rea peale ilusaid tänusid, kiideti toredaid õpetajaid ja kasulikke teadmisi ja ohati, et küll on ikka hea, et sai see kursus valitud. Üks õpilane kiitis ka õpetajate naljaviskamise oskust. Igatahes… kui oma viimase tunni neljapäeval lõpetasin, tabas mind kurbus, sest õpilased olid vahvad ja meil oli tore.

Ausalt öeldes arvasin, et mulle üldse ei meeldigi õpetaja olla ega klassi ees seletada, aga nüüd äkki taipasin, et täitsa tore töö. Olen kõvasti vaeva näinud igasugu töölehtede ja õppemeetoditega ja selle tulemusena nägin tundides õpilaste motivatsiooni tekkimist ja tulemuste paranemist ja see on täiega lahe tunne, mis õpetajal niisuguses olukorras tekib. Justkui oleks mu tööst ka midagi kasu. Oma suurimaks töövõiduks loen jätkuvalt seda, et olen ilmselt koolis ainuke õpetaja, kelle distantstundides õpilased olid avatud kaameraga. Tegin selle nimel kontakttunnis eeltööd õpilastega sõbralikult mölisedes ja rääkides sellest, kui paha mul õpetajana on seinale rääkida. Kui nad siis enamus kaamerapildiga tundi tulid, muidugi kiitsin neid julguse eest ja ütlesin ka, et nad koolis selles suhtes erandid on. Väga lahe!

Kaamerapildiga tunnis osalemine on koolis nõutud tegelikult, see on distantsõppe reeglites kirjas, aga keegi ei järgi seda.

Me olime täna mehega praktika loengus ainsad, kes oma nägu näitasid, isegi õppejõud ei olnud avatud kaameraga. Maitea, kas inimestel on näod hommikuti loppis või mis värk sellega on? Ülikoolis ju ikka inimesed peaksid oskama vähemalt Google´i Meet´is oma tausta muuta, kui tuba näidata ei taha. A selle peale ütles mees, et tema telefon ei tunne teda hommikuti peale ärkamist ära. See tema näotuvastus.

Olen ühe suure elumuutuse avalikustamist aina edasi lükanud, aga enam pole pointi. Me, nimelt, paneme aprilli lõpus oma putka kinni. St me likvideerime oma arvutiäri, mees koondab mu ära ja ma jään töötuks. Oleme sulgemist kaalunud juba mitu aastat, aga põhiliselt koolis käimise tõttu edasi lükanud. Kui kasumit ei tule, siis pole mõtet bisnissit teha. See äri on andnud mulle väikese palga ja mehele enam ammu mitte midagi, seda ei saa enam isegi äriks nimetada. Kui oleksime aimanud, kui hulluks läheb olukord koroonaga, siis oleksime juba eelmise aasta lõpus äri kinni pannud. Nüüd oleme olukorras, kus jaanuar ja veebruar on tootnud koledat kahjumit ja paranemist ei paista, nii jätkata pole enam võimalik. Aprillis saab meil täis 20 tegevusaastat, see on parajalt nii pikk aeg, et meil mõlemal on sellest tööst ka täiega kopp ees.

Muidugi me kolime siis viimaks alaliselt Haapsallu. Mees on juba ka oma it-juhi töökoha üles ütelnud, ta jääb sinna kuni õppeaasta lõpuni. Elu hakkab siis meil välja nägema nii, et mina olen koduperenaine ja mees töötab täiskohaga ülikoolis. Ehk et tagasi viiekümnendatesse, kus mees teenib raha ja naine keedab ja küpsetab ja ootab meest koju. Noh. Tegelt. Ega ma ei tea, mis minust täpsemalt saab, sest muidugi ma kandideerin siia ja sinna, aga ega minu vanuses ei ole erilist lootust kuhugi täiskohaga tööle saada. Mul on muidugi mu kursused, mida saan edasi anda, aga need on ajutised väikese palgaga ettevõtmised ja nende peale ei saa ma loota.

Teises kodus käib juba pikemat aega alumise korruse pesuruumi ehitus, juba on ka plaadid seinas ja põrandal ja väga ilus on, aga mul pole sealt tehtud ainsatki pilti. Ehitust korraldab seal väike poeg ja põhitegija on tema tütarlapse isa. Täitsa veider on näha, et üks võõras mees meie majas ehitab ja raha selle eest ei küsigi. Lapsed ehitavad endale kodu.

Mitu inimest on küsinud, et millal me siis maja müüki paneme, aga muidugi ei müü me midagi. Kmr ei kavatse sealt mitte kuhugi kolida ja hakkab ükskord ju ka oma peret looma, mistõttu maja jääb talle. Esialgu on lapsed alles üliõpilased ega mõtlegi veel paljuneda, aga küll ükskord saab. Tütarlaps on juba ammu sisse kolinud ja neil on isegi kass. Mulle on muidugi üksjagu harjumatu näha, et keegi teine naine mu majas toimetab ja korraldab, aga üritan ennast sellest distantseerida, püüan harjuda ja mitte põdeda. Inimesele ei ole ju palju vaja ja kindlasti ei ole mulle vaja kolme kodu.

Haapsalu on elukeskkonnana võrreldamatult parem. Lisaks on meie pool maja siin ja väike aed parajasti selliste mõõtmetega, millest ka vanemast peast peaks jõud üle käima. (H)ämblikke siin muidugi on… Aga. Inimene harjub. Siin on soe, palkmajas on õhk nii väga hea. Ja ma kavatsen selle aia siin roose täis toppida, sest nende jaoks on siin ka kasvukeskkond väga soodne. Unistan juba soojast kevadest ja aias toimetamisest nii, et mitte kuhugi ei ole kiire.

Töö juures on praegu ses mõttes paras läbu, et mees hakkas juba lammutama ja ruume tühjendama, osad riiulid on lahti võetud ja arvutijuppe on utiliseeritud, koorem prügimäele veetud ja läheb veel. Varsti hakkavad ilmselt kliendid ka küsima, et mis toimub, kui letid hõrenevad. Mõned, kellele oleme rääkinud, et lõpetame, on küsinud, et kust siis edaspidi arvutitega abi saab, aga me ei oska sellele vastata. Arvestatavad konkurendid lõpetasid siin tegevuse juba 2018 oktoobris ja peale seda on meile tundunud, et kogu remonditöö tuli meie kätte. See tekitas ajutiselt olukorra, kus saime suvel järjest kuu aega puhata, esimest korda alles peale 18-aastast tegutsemist. Olen osanud vastata ainult nii, et ilmselt tuleb hakata pealinnas käima, aga samas ega loodus tühja kohta ei salli ja küllap tuleb uusi üritajaid. Arvutite parandamise ja hooldamise tööd võiks siin jätkuda ühele inimesele veel natukeseks ajaks juhul, kui ta kulud ei ole liiga suured ja kui lepib mõõduka sissetulekuga. Sest ei saa ju küsida ühe arvuti parandamise eest sada eurot, sest siis võiks juba minna uut masinat ostma, samas sellise tasuga saaks teenusepakkuja ehk mõne aasta veel elada. No igatahes on selles valdkonnas nüüd proportsioon liialt paigast ära – arvutid on odavamad, inimesed jõukamad ja ostavad pigem uue pilli kui maksavad remondi eest. Kõik see olukord on tegelikult kätte jõudnud palju hiljem, kui mees aastaid tagasi ennustas, aga sai ilmselt tänu koroonale ootamatult kiire hoo sisse.

Kas meil on kahju lõpetada? Ei ole. Eriti mehel ei ole, sest ta on pidevast rööprähklemisest väsinud. 20 aastat on pikk aeg muudkui ühe ja sama asja tegemiseks, nüüd me olemegi juba täiesti tüdinenud sellest.

EDIT: Laps saatis pesuruumi valmimisest pildi. Esmaspäeval tuleb maaler teist nurka tegema. Pildil paistab leiliruumi uks, selle “toa” tegi Mrt juba ammu valmis ja saun on olnud kasutuses.

Siia nurka tuleb mullivann, mis on meil ka juba mõnda aega olemas (vahetuskaubana saime)

5 kommentaari to “Aju kärssab”

  1. Raili ütleb:

    Wow kui ilus! 🙂
    Ja, öige otsus – 20 on ilus number, ja kyll sa tegevust leiad, ära selle pärast muretse. 😉

  2. Kaari ütleb:

    Oh no, just nüüd kui ma plaanisin tuua vana arvuti (mida 2a planeerinud olen), et pildid kõvakettale panna ma ei tunne ühtegi teist inimest maailmas, kes seda oskaks Aga ilus number, see 20. Ja uued põnevad ajad ju ees! @Kaur > väga ilus vannituba!

  3. ylle ütleb:

    Kaari, kas see vana arvuti töötab muidu? Kui pole paar aastat käivitanud, siis arvutid kipuvad enam mitte suhtlema. Enamasti just kõvakettad ütlevad seistes üles. Aga kui korras on, võis osta näiteks kõvaketta boxi ja panna ketta sinna sisse, see siis töötab nagu väline kõvaketas ja saad ise kopeerida.

  4. Anonüümne ütleb:

    Juba läks liiga keeruliseks mu jaoks arvuti ise korras, aga laadida enam ei saa, sest ots, kuhu laadija käib läks kukkudes katki. Ja iga kord kui üritasin kuidagi laadija sinna auku surgata, sain kosutava elektri suraka ma enam ei julge proovida.

  5. Anonüümne ütleb:

    Aga aitäh, ma edastan juhised Karelile edasi 😉

Leave a Reply