Külma närvi vaja

Tahtmine blogida tuli mul selle peale, et jagasin täna Veebimeedikute lehelt võetud infi selle vaktsiini kohta, mida haridustöötajatele süstima hakatakse. Veebimeedikud on arstide hääletoru. Ja ma teadsin juba ette, et mu tänupostitus ei saa vbla mitte ainsatki laiki ega kommentaari (EDIT: üks toetav kommentaar siiski tuli). Mitte et ma sellepärast postitanuks, et ei tea mis feimi ja sulli saada ja kommenteerimisest puhas postitus on tegelt puhas rõõm, sest… Mul on sõbralistis mitmeid 5G ja iga-asja-vastaseid, osad neist vandenõuteoreetikutest on, muide, sama eriala lõpetanud, mille ma ja mitte lihtsalt ennast läbi vedanud, vaid lõpetanud cum laude. Sest. Jällegi. Nagu vanasti öeldi, siis ega haridus matsi riku. Siinkohal mats tähendab lugemis- ja analüüsivõimetut, väheste teadmistega isikut.

Aga miks ma arvasin, et mu postitusele reaktsioone ei tule, on see, et inimesed ei julge reeglina avalikult näidata, et nad on vaktsiinide poolt. Ja need, kes on vaktsiinide vastu ja kuuluvad mu sõbralisti, ei taha vbla minuga kaklema tulla. Enda vaktsineerimist on siiani julgenud esitleda mu meelest ainult arstid ja õed.

Mu postitus on osaliselt ajendatud sellest, et koolis, kus töötan (hetkel pole lepingut, sest kursus juba lõppes) ja iga nädal praktikatunde annan (praktikalepinguga), ei lubanud direktor mind vaktsineerimise nimekirja panna. Ma ise polnud sel ajal enam koolimajas, mistõttu mees käis aru pärimas, miks mulle pole seda võimalust antud. Direktor vastas, et ministeeriumi otsus on, et praktikante ei vaktsineerita. Mis oli sulaselge vale.

Sain ennast vaktsineerimise nimekirja panna ainult haridusministeeriumi abiga, sest loomulikult ei ole sellist otsust olemas. Vastupidi, iga koristaja ja kokk ja üldse kõik inimesed, kes koolimajas tegutsevad, saavad ennast vaktsineerimise nimekirja panna, ei loe isegi see, et nad on mõne teise firma palgal. Koolile ei maksa see ju vähimatki ja iga koolijuht peaks olema huvitatud hariduses töötavate inimeste vaktsineerimisele kaasaaitamisest. Sest sellega kaitsevad nad peamiselt just õpilasi.

Kirjutasin ja helistasin ministeeriumisse ja olen suures vaimustuses sellest, kui abivalmis ja mõistvad inimesed meil seal töötavad. Helistama hakkasin tegelikult selle peale, et sain automaatvastuse, et mu kirjale vastatakse 30 päeva jooksul. Aga ma ei saanud oodata, sest meie kooli nimekiri pidi lukku minema järgmisel hommikul kell kaheksa. Vastutav töötaja lubas mulle kindlasti vastata veel sama päeva õhtul ja kui siis vastus tuli, ma nägin, et see oli saadetud koopiaga veel mitmele ministeeriumi vastutavale tegelasele. Kiri lõppes soovitusega võtta oma kooli direktoriga ühendust ja anda talle teada enda vaktsineerimissoovist. Seda ma ka kohe tegin ja mõni tund hiljem, kella poole üheteist paiku õhtul, avas juhiabi mulle regamise võimaluse.

Tolle eesliini töötajaga rääkides kuulsin, kuidas tal väike laps häälitseb taustal, ta töötab ilmselt kodukontorist. Kusjuures on ime, et ta telefoni teel üldse kätte sain, sest see telefoninumber on haridusasutustele saadetud teatise peal ja kogu aeg kinni. Need inimesed seal töötavad mu meelest võimete piiril, täiesti ebainimliku tempoga. Seda enam olen talle tänulik ülikiire tegutsemise eest. Need ministeeriumi inimesed, kellega vestelda sain, olid kõik ülimalt osavõtlikud ja olles juba jõudnud mu kirja lugeda, pidasid mu muret vbla ka eriliselt oluliseks, mõistes ülekohtu määra. Teema liikus edasi isegi spetsiaalsesse kriisikomisjoni.

Kuna mul oli hirm, et jäängi nimekirjast välja, kuigi olen täna ja tulevikus haridustöötaja, siis kirjutasin eile päeval igaks juhuks veel ühe kooli direktorile ja küsisin, kas ehk nende nimekirja võiksin pääseda. Ma pole selles koolis kunagi töötanud, aga mind on kutsutud sinna juunikuu valikainenädalaks. See direktor hakkas kohe otsima võimalust minu nimekirja võtmiseks, aga enne tuli õhtu kätte ja pääsesin ministeeriumi abiga ikkagi enda kooli nimekirja. Vaat selliseid üdini empaatilisi koolijuhte on meil! Imeline!

Ma nüüd ei teagi, kas langesin töökiusu ohvriks või mis see üldse oli. Lootsime mõlemad mehega, et direktor meie ees eksitamise pärast vabandab, aga ta pole isegi mu mehele midagi selgitanud. Me pole teda peale seda intsidenti koolimajas näinudki, pole kokku juhtunud.

Jääb ainult loota, et mu andmed nüüd enne haigemajja jõudmist kuhugi kaduma ei lähe. Mu pere ütleb, et nii paranoiline ei maksa olla, aga olen paigutatud olukorda, kus ei usalda enam mitte kedagi.

Hea tüng oleks muidugi see, kui ma oma raskelt kättevõideldud vaktsiinist miski hullu tervisejama saaksin. Olen perearstiga konsulteerinud ja see andis vaktsineerimisele rohelise tule. Nõu küsisin sellepärast, et kümmekond aastat tagasi jäi mul puugivaktsiini saamine pooleli peale teist süsti jubedate reaktsioonide pärast. Need süstid mõjusid nii, et mul nägemine peaaegu kadus, ma ei suutnud pilku fokusseerida, polnud tasakaalu, ei suutnud ühtegi rida lugeda ega vaadata isegi telekapilti ja üleüldse see oli nii kohutav tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Aga koroonavaktsiin töötab teisiti, on oma olemuselt midagi täiesti erinevat, sellepärast arvas arst, et ei tohiks probleemi tulla.

Ma tean, et see AZ vaktsiin annab ainult 60% kaitset nakkuse eest, aga samas 100% kaitse saab sellega raskelt haigestumise eest. Iseenda haigestumist ma tegelikult ei kardagi, sest mul suht suva, kas elan või suren, aga ma vaktsineerin ennast peamiselt oma õpilaste pärast. Ma päriselt arvan, et kõik, kes teiste inimeste tervisest hoolivad, peaksid ennast vaktsineerida laskma. Muidugi, kui tervis lubab üldse.

Üks oluline fakt veel. Kui mees mulle koolist helistas ja direktori keeldumisest rääkis, ma hakkasin telefoni otsas hullumeelselt karjuma. Päriselt. Ma isegi enam ei mäleta täpselt, mida ütlesin, aga mu ahastus oli mõõtmatu, sain sekundi jooksul puhtakujulise närvivapustuse. Nutsin ja röökisin nagu poolearuline. Mina, kes ma olen jummala rahumeelne inimene, suht tuim tükk, kusjuures. Aga olukord oli ootamatu, lausa ennekuulmatu. Mitte iialgi enne ei ole keegi mind sedavõrd endast välja viinud, et sõgedalt käituma hakkaksin. Tundsin, et minust lihtsalt rullitakse üle kõrgemat positsiooni ära kasutades. Pikalt mu draama ei kestnud, sest mees püüdis mulle midagi seletada, aga ma ei suutnud ta juttu kuulata ja katkestasin kõne. Mille peale mees jooksis kohe koolimajast ohvississe, sest naine läks lolliks ju, mine tea, mida seal teeb. Me läksime sel hetkel suht tülli, riidu ja nuttu jätkus õhtuks kojugi.

Mu meeleheide oli nii suur, et olin valmis oma õpetajapraktika katkestama ja magistriõpingute lõpetamise aasta võrra edasi lükkama. Kirjutasin sellest isegi õppejuhile, kes on mu juhendaja. Päriselt kaalusin, et mida teen siis, kui ma ei suuda või ei saa enam samas koolis praktikatunde anda. Mõte sellest, et pean veel mitmeid päevi veetma selles koolimajas, ajas mind peaaegu iiveldama. Aga siis mõtlesin, et mul on oma klassiga veel üksikud tunnid jäänud, ma ei raatsi neid õpilasi käest anda ja tahan minna nendega kursuse lõpuni. Pealegi – mis ei tapa, teeb tugevaks. Kusjuures nüüd hakkab juba tekkima teatav masohhistlik huvi, et mis tunne oleks vaadata silma inimesele, kes on minuga nii halvasti käitunud. Et mida ma talle ütleksin? Või mida tema mulle ütleks?

P.S. Ma palun, et kui tahate siin kommenteerida, siis üheski kommentaaris ei oleks avalikustatud kooli nimi ega linn, kus see asub. Mu eesmärk ei ole selle postitusega kedagi kahjustada, dokumenteerin vaid iseenda elu.

4 kommentaari to “Külma närvi vaja”

  1. M. ütleb:

    Kõige tähtsam on, et ei tunneks hirmu sellise inimese ees. Mul endal on läinud päris kaua, aga täna tunnen, et pagan küll, ma ei karda enda kiusajat. Ma vaatan talle kõrgelt ülevalt alla ja mõtlen, et tee, mida tahad, minu väärikust sa ei riiva. Kõik kiusajad võiksid aru saada, et nende käitumine jutustab teistele inimestele nende enda kohta rohkem, kui nad seda tahaksid. Ja et oma väiklase käitumisega nad pisendavad enda väärtust absoluutselt kõigi silmis, kes nende nõmeda käitumisega kursis on. Ma tahaksin, et karma oleks olemas, aga kui ka pole, et siis töötaks põhjuse ja tagajärje seadus – kui põhjustad kellelegi kannatusi, siis saad need ükskord topelt tagasi. Mul läks ühe endise pahatahtliku meeskolleegiga paarkümmend aastat, aga siis ta oma karistuse lõpuks sai. Ja ma ei tundnud talle kaasa.
    Mis sellesse koolijuhti puutub, siis käitus ta oma kooli õpilaste suhtes väga hoolimatult – keelates osadele töötajatele vaktsineerimist, pani ta teadlikult ohtu oma kooli õpilased. Ta tõstis iseenda ego õpilaste heaolust ettepoole. See inimene peaks oma ameti maha panema, nii ebaeetiline inimene ei sobi koolijuhiks.

  2. ylle ütleb:

    Ma ei tunne tema ees hirmu, mu nägemuses on tegemist mitte just kõige teravama kriidiga. Ta on lihtsalt võimukas. See oli mul tegelikult juba teine kord ministeeriumist nõu küsida, sest kui tänavu õpetajana tööle hakkasin, ei olnud ta nõus minuga töölepingut sõlmima, vaid ainult käsunduslepingut. Jagasin tookord ministeeriumi lehelt juhendit, mis mulle õiguse andis. Nüüd hiljem olen iseendale kinnituseks küsinud ka ministeeriumi õigusnõunikult arvamuse ja see mees ütles, et nad on korduvalt rääkinud koolijuhtidele, igal koolitusel seletavad, et õpetajaga, kui ta töötab mõned kuud, tuleb sõlmida tähtajaline tööleping. Eelmisel aastal töötasin käsunduslepinguga, jäin muidugi puhkuserahadest ilma sellepärast. Nii saab kooli raha kokku hoida.
    Minu silmis ka direktori otsus, kui see oleks jõusse jäänud, kahjustanuks pigem õpilasi, mitte nii palju mind, sest mind on ainult üks. Loodan, et mu nimi sealt nimekirjast teel koolist haigemajja kaduma ei lähe. Päriselt olengi nüüd nii paranoiline, et enne midagi ei usu, kui oma silmaga näen.

  3. ylle ütleb:

    Üks asi on veel huvitav. Juht on komplekteerinud endale päris hea meeskonna ja see paneb teda ilmselt arvama, et ta ise ei peagi õigusakte tundma. Ei oleks ju raske läbi lugeda kooli juhtimist puudutavaid õigusakte ja igasugu juhendeid, mis hm-i lehel on kõigile kättesaadavad. Ta kiire vastus on alati, et “jurist ütles” või “ministeerium otsustas”, aga ta ei tule selle peale, et iga otsuse taga on dokument, mis on õpetajale soovi korral kättesaadav. Seekord ka küsisin ministeeriumist konkreetset dokumenti, mis praktikantidele vaktsiini keelab, aga ei ole ju olemas sellist otsust. Eks ma olen juhi jaoks üks kõva pähkel, mind pole nii lihtne lollitada.

  4. ylle ütleb:

    Üritan mõelda nii, et tegu pole otseselt minu tagakiusamisega, sest näen, et need valikainete õpetajad, kes sügisel minuga samal ajal oma ainet andsid ja sel õppeaastal enam majja ei tule, jäeti ka nimekirjast välja. Ehk et juhi poolt lihtsalt olukorra vale tõlgendus ja lühinägelikkus. Vaktsiin ei kesta ju ainult paar kuud kooliaasta lõpuni. Kuigi jah, mu olukord on nendest valikainete õpetajatest selles mõttes erinev, et ma annan hetkel klassiruumis tunde ja teen seda veel ka märtsikuus. Mul on ka klassiväliseid kohustusi, mistõttu liigun koolimajas ja tegelen õpilastega kevadeni.
    Täna kontrollisin igaks juhuks juhiabilt üle, kas mind ikka pandi nimekirja. Olen kirjas, vähemalt sellepärast ei pea enam muretsema.

Leave a Reply