Väikesed võidud

Eelviimane semester läbi, lõpetasime selle mõlemad mehega keskmise hindega 4,727. Oleme terve magistriõppe jooksul saanud kaks B-d, mõlemad üldkasvatusteaduslike ainete moodulist ja mõlemad 6-punktilised ained. Suurepunktilised tirivad keskmist alla, aga noh, keda see keskmine ikka huvitab. Tekitab ainult survet kiitusega diplomit püüda, aga see on täiesti ülearune stress. Pole ju vaja. Ega pole ka tunnet, et viitsiks mingit maailmakõva uurimust kirjutada.

Sel semestril on meil ainult praktika ja magistritöö seminar, see esimene paraku hindeline, sest lõpeb kutseeksamiga. Magistritöö on meil mõlemal väga algusjärgus, mul 10 lk kirjutatud ja 17 allikat juba ka vormistatud, aga küsitlus on puha pooleli. Mehel pole peaaegu, et mitte midagi, loeb uurimusi muudkui. Umbes kolm kuud on aega kirjutada, vist.

Praktikat teeme ikka oma koolis. Kuna me tunnid saavad märtsi algul otsa, siis teeme palju ette ära. Sel nädalal on õpilased distantsil ja kuna see oli ette teada, siis moosisin neid eelmisel nädalal tundi lõpetades, et olgu nad ikka tunnis kaameraga. Meil on distantsõppe juhistes kirjas, et kaameraga tunnis osalemine on kohustuslik, aga kõik õpilased väidavad, et neil pole kaamerat. Et on lauaarvuti jne. Noh, enamus ilmselgelt luiskab, sest oma põhitöölt arvutiärist tean, et lauaarvuteid on kodudes jäänud väga väheks ja noored kasutavad ikka enamus läpakaid. Lihtsalt mingi massiline häbenemine. Täna õpsidetoas küsisin põhiainete õpetajatelt, kui palju neil kaamerapildiga õpilasi tundides on ja sain teada, et mitte ühtegi. Täiega kreisi ju! Mehel on klassis 32 õpilast ja üleeilses tunnis kõik väitsid, et neil pole kaamerat. Me teame, et nad valetavad, aga kontrollida ei saa ju. Peaksime ehk rõõmustama, et nad üldse tundidesse kohale ilmuvad.

Aga mina olin kaval. Ütlesin eelmises kontakttunnis, et mina ei taha distantsilt tundi anda nii, et räägin nagu seinale ja palusin neil laenata koolist sülekas juhul, kui tõesti koduarvutil kaamerat pole (mitte keegi ei laenanud). Seda ka ütlesin, et pangu Meet kasvõi telefonis tööle, telefonil ju ometigi on kaamera. Keegi vastu ei vaielnud. Lisaks lõpetasin oma epistli sellega, et tegelt on see lihtsalt elementaarne lugupidamine õpetaja vastu, kui tunnis õpilased oma nägu ka näitavad. Õpetasin neile, kuidas Meetis tausta valida, kui ei taha oma tuba näidata. Ja üllatus-üllatus, minu tunnis olid täna pooled õpilased avatud kaameratega!!! Sain sellega pärast õpsidetoas kekutada. Tundub, et keegi pole eriti viitsinud selle teemaga tegeleda, kuigi kooli poolt on paika pandud distantsilt tunnis osalemise reeglid. Win!!! Muidugi ma tänasin neid õpilasi, kes ei häbenenud oma näoga tunnis olla ja kui ülesannete lahendamiseks läks, ma ütlesin veel, et nüüd võivad kaamera kinni panna, kui raske keskenduda on nii, et teised neid näevad. Aga et kui midagi küsida või ütelda tahate, siis lülitage kaamera sisse. Ja nad tõesti tegid nii, isegi poisid! Ma nii rõõmus.

Nalja sai ka. Vaatasin, et ühel tüdrukul nii ilus tuba, teised olid puha kavalalt omale Meetist erinevad taustad valinud. Ütlesin sellele tütarlapsele, et ta võib ka oma toa ära peita, kui valib mingi tausta. Ja selgus, et see ta tuba oligi Meetist valitud taust… Sain ikka täiega tünga ja üksjagu itsitada.

Aga muidu üldiselt aru ma ei saa, mis kramp meie õpilastel on, et ei julge nad oma nägu näidata, ei julge rääkida ja arutleda, küsimustele vastata… Kümnes klass. Sellistena nad põhikoolidest meile tulevad ja me siis üritame neid kuidagi siin lahti muukida. Jube raske on see.

Leave a Reply