Archive for aprill 3rd, 2021

Koondatud ja töötu

Laupäev, aprill 3rd, 2021

Olen üleeilsest koondatud oma ärist, kus suutsin palgal olla 20 aastat. Ametlikult töötuks ma ennast veel ei vormista, võibolla enne juuni keskpaika ei olegi vaja seda teha, sest õpin ikka veel ülikoolis ja sellega on aktiivsusnõue täidetud. See viimane on mul vajalik, et töövõimetoetust ära ei võetaks. See toetus ja kaks stipendiumit, erialastipp ja tulemusstipp, on hetkel mu ainsad sissetulekud. Lootus on veel töötukassast kahe kuu jagu koondamisraha saada, avaldus on igatahes tehtud.

Arvutiäri on enam-vähem tühjaks kolitud, mees on seda jupi kaupa peaaegu kuu aega teinud. Homme viime veel viimased asjad ära, küürime ruumid puhtaks ja anname üle. Mees on väga rõõmus, et koormast lahti sai, sest temal on seal olnud viimastel aastatel ainult töörõõm ja olematu kasum. Ma sain ainsana palka, aga sellega ei tahtnud siiski enam väga rahul olla. Plaanisime venitada avaliku äri pidamist vähemalt magistriõpingute lõpuni, aga olukord koroonarindel võttis karmi pöörde ja sundis varem lõpetama. Inimesed ümberringi on tohutus hämmingus, mõni peab siiani me otsust aprillinaljaks. Ma täiesti mõistan klientide paanikat, sest 20 aastat oleme alati olemas olnud ja aidanud ja nüüd äkki teeme ootamatult vehkat. Me otsuse teatavakstulek tekitas paanikamüügi – inimesed, kes olid arvutiostu või tehnika parandamist edasi lükanud, ärkasid nagu talveunest ja andsid meile siin viimases lõpus nii palju tööd, et käive tegi mitmekordse hüppe. Jaanuar ja veebruar olid meil suures miinuses, märts tekitas ebaloogilise kasumi. Selle viimase ma muidugi enda koondamisega tühistasin juba 1. aprillil.

Viimane klient, kes meie äris käis, oli üks vanamees, kes tahtis abi saada telefoniga. Me ei parandanud ei telefone ega tahvelarvuteid, sest ei oska, mees ka ei taha ja mina oma haigete sõrmedega ei saa nii peenikest tööd teha. Aga inimene lahkus väga pahasena, sest ei jäänudki uskuma, et arvutiparanduses ei osata telefone parandada. Mul on täiega kopp ees sellest seletamisest, sest inimesed absull ei mõista, et telefonid ja arvutid pole mitte ainult riistvaraliselt erinevad asjad, vaid neil on ka erinev tarkvara ja tööd, mida igapäevaselt oleme arvutitega teinud ei saa mitte kuidagi teha telefonidega. Sellest seletamisest ma nüüd igatahes pääsen ja see on kergendus.

Järgmisel nädalal ilmub maakonnalehes me lõpetamisest ka pikem lugu, mille juurde valisime avaldamiseks mõned ajaloolised pildid.

Iga kord, kui hakkan mõtlema, kui õudne see kõik on, et mismoodi me veame kliente alt ja lihtsalt kõnnime minema, tuletan endale meelde, et numbrid ei valeta. Missioonitundega kahjuks arveid ei maksa.

Meil ei ole siin linnakeses olnud ühtegi arvestatavat konkurenti alates 2018. aasta oktoobrist, kui kaks nooremat tegelast oma äriga lõpetasid. Aastate jooksul oleme näinud mitmeid uusi üritajaid, kes on siin vastu pidanud kas paar aastat või veidi enam, aga viimaks koondus ikkagi kõik töö meie kätte. Nüüd ongi see olukord, et olles ammu oma konkurendid välja suretanud, jätame lahkudes maha täieliku vaakumi. Mitmed kaugemad tegijad on küll juba maad kuulanud, et kas tasub me asemele tulla. Noh. Tasub, kui tehakse enamat kui meie, tuleks parandada ka telefone ja tahvleid ja teha vbla midagi veel, siis võiks üks remondikoht isegi mõne aasta veel toimida.

Kirjutasin täna me maakonnarahva FB gruppi lõpetamise uudise alla pikema selgituse selle kohta, miks me jätkata ei saa. Et inimesed mõistaksid, miks ma ei saa selle tööga edasi tegeleda, julgesin isegi oma haigetest sõrmedest rääkida. Ega enamus ju ei teagi, et suurema osa ajast me äris üksinda töötasin ja Mrt askeldab juba aastaid mujal. Kahte palka lihtsalt ei pigistanud välja ja mehel on muidugi rööprähklemisest ka ammugi kopp ees.

Olen kandideerinud mõnele töökohale, esmaspäeval käisin ka töövestlusel ühes vallamajas. Tulin sealt ära päris tugeva tundega, sest mulle jäi mulje, et olen arvestatav kandidaat. Sain oma visioonist rääkida ja andsin oma oskustest ja plaanidest üsna hea ülevaate, ma leian. Lubati kindlasti neljapäevaks tulemustest teatada, see oli üleeile, aga ei mingit kirja ega telefonikõnet. Väga veider. Mulle tegelikult see vallamaja üldse ei meeldi, mul on mingi teema koledate ehitistega, need tekitavad minus masendust. Aga inimesed olid seal väga toredad. Sõnapidajad ilmselt siiski mitte. Töökoht ise on selline nagu rohkem strateegi amet ja koordineerija, täiesti uus ametikoht, kus saaksin ise välja mõelda, mida tegema peaks. Haridus on mul selleks ka värskelt olemas, kindlasti saaksin hakkama. Aga tundub, et mulle unustati teatada, et mind ei valitud.

Mees lohutas, et kindlasti oli neil vallaametnikel objektiivne põhjus, miks neljapäeval konkursi tulemusi ei avaldatud, aga mu meelest nii ikkagi ei tehta. Kui oled lubanud, aga ei suuda otsustada, siis saada vähemalt kiri, et lükkasime otsustamise edasi vms. Peale mind pidi sinna samal päeval vestlusele minema veel ainult üks inimene, ilmselt sobilikke kandidaate seal mingites suurtes ühikutes nüüd küll ei olnud. Kui esmaspäeval ka mingit infi ei tule, siis küsin ise, mis värk on.

Enda töötuks jätmine on ajastatud väga hästi. Pean paari nädalaga enam-vähem valmis kirjutama magistritöö ja sellega olengi juba nii eile kui täna tegelenud nii, et kere kange. Suutsin uurimuse andmed kokku võtta täna õhtuks, nüüd saan hakata analüüsima ja kirjutama. Andmeanalüüs on mul üks lemmikuid, numbrid on mu sõbrad.

Vähem kui kolm nädalat on nii õpetaja kutseeksamini kui magistritöö proovikaitsmiseni. Sellepärast ma lülitan ennast nüüd vägagi välja, ärge mulle, palun, lähinädalatel helistage!

Verandaga maja elust nii palju, et naabrimees on viimased paar päeva jälle tümmi lasknud (reedel lausa poole üheni öösel), mistap eile mees käis teda manitsemas ja viimaks kitus ka korteriomanikule ära. Me muidu tihti kuuleme, kui ta väheke vaiksemalt muusikat kuulab, siis elutuppa kostab mingi tümps-tümps, aga kui omal telekas valjemaks panna, siis on okei. Eile läks täiega käest ära, sest ta oli jälle purjus ja keegi oli tal ka külas. Siis keeratakse bass peale, rämedat rokki kuulab seal ja ise üritavad üle muusika karjuda. Kui ta näiteks telekat vaatab, pole meile kosta mitte midagi, aga musaga ta paneb alailma üle võlli. Kahjuks on teine naaber kõva kuulmisega, teda ilmselt see häirib ainult siis, kui majas on vibra sees. Igatahes me kavatseme ka edaspidi korteriomanikule kituda, kui üürnik elada ei lase.

Täna tegime mehega kahe peale ühe tomati oma click & grow kasvulavalt.

Kõige paremini kasvavad selles basiilik, rosmariin ja tüümian. Salat tegelikult ka, aga seda saab vähe. Oleme taimeaia häälestanud nii, et ta ärkab hommikul kell seitse ja kustub kell 23. Kui hommikuti varem uni ära läheb, siis on hea selle järgi kella vaadata, kas taimeaias juba lambid põlevad või mitte, pole vaja hakata telefoni otsima. Kui elutoast kumab valgust, siis järelikult on hommik ärkamiseks paras. Meil pole üldiselt vahet, kas on töö- või puhkepäev (või töötusepäev), ikka ärkame kell seitse.

Tellisin mingi aeg tagasi Bauhausist väikese kasvuhoone, mille kavatseme paigutada terrassile. Terrass on meil teatavasti naabri akna all ja kohe teisel pool planku tavatseb üüriline sõpradega suvel jõmistada. Me, niisiis, oma terrassil suveelu nautida ei taha, “istutame” sinna parem kasvuhoone, et õuel oleks rohkem privaatsust. Külvasin juba märtsi keskel tomateid ja kurke. Nagu alati, läksin hoogu ja puistasin “kogemata” mulda kaks pakki seemneid. Nüüd on mul üle 40 tomatitaime…

Kolmanda akna peal on kurgid, ei viitsi pildistada.

Unustasin vist jäädvustada asjaolu, et kudusin väiksele pojale sünnipäevaks kaks paari sokke.

Ja mehele ka veel ühe paari.

Olin väga imestunud, et sõrmed lubavad jälle kududa, aga tõsiasi on see, et pöidlaliigesed läksid siiski hellaks ja sellepärast on mu enda valged sokid ikka veel pooleli, üks ja veerand on valmis, edasi kuidagi ei saa. Aega ka tegelikult enam ei ole kudumiseks, sest õppida on vaja.

Ükspäev pärast rasket tööpäeva ja keset äri likvideerimist ajasid lapsed meid vanni. Mrt täditütar oli hästi ajastanud mulle ühe vahuveini üleandmise selle eest, et kord ta arvutit parandasin ja võtsingi seda siis kohe vanniserval konsumeerida.

Vann oli nii kuum, et mees ei pidanud eriti kaua vastu. Aga muidu ikka nagu väga tšill on selline kodune spaa, kus saab veejugadega masseerida selga ja tallaaluseid. Meil pole kunagi varem majas vanni olnud, aga nüüd on olemas saunaga vannituba, igati ilus ja nauditav.

Täna hommikul otsustasin, et pean hakkama oma kõnniringe pikendama ja viskasingi siis viluga 10 kilomeetrit. See võttis mul ligi kaks tundi, sammuskoor üle 14 tuhande. Viimased kolm kilti olid veidi kahtlased, sest haige päkk hakkas tunda andma, aga ma olin vapper ja pidasin lõpuni vastu ilma, et oleks tossu jalast võtnud varvaste jahutamiseks. Järgmine kord, kui nii pika teekonna ette võtan, panen jalga lahtised sandaalid, olgugi sooja ainult paar kraadi. Kui hoian varbad külmad, siis seda lolli valu ei tule.

Üks ülesvõte mu teekonnalt, rootslaste muuseumi trepp: