Archive for november, 2015

Laiutame kuuel leheküljel

Teisipäev, november 3rd, 2015

Kui õde selle jutuga tuli, et Oma Maitse tahab meiega lugu teha, olin hullult vastu. No kohe vihastamiseni vastu, sest ma absull ei soovi mingit avalikku tähelepanu ja pealegi oli mul täiesti tanki lükatu tunne. Ses mõttes, et pidin kõik söögid tegema ja retseptid korrastama ja üldse siuke tunne oli, et no milleks mulle seda tüli vaja on. Kõik see värk  vajas palju pühendumist.

Sellest on viis aastat möödas, kui ajakirjanduse abistaval toel ropult tähelepanu sain ja see kogemus ei olnud üldse mitte üleni positiivne. Väga väsitav oli (see Nordeaga seilamise teema, eks ole). Sellest ajast olen kergelt allergiline igasuguse ajakirjanduses ülesastumise suhtes ja kui keegi tuleb jutuga, et teeme lugu, mul tulevad punnid peale, ausõna.

Kui järele mõelda, siis eelmine suurem ajakirjanduses laiutamine oli hoopiski seoses allveekabe Guinnessi rekordiga, andsime ka siis palju intervjuusid, aga tol korral võttis mu mees põhitule enda peale ja see kogemus oli pigem lõbus.

No vot. Olin kindel, et mina ühtki intekat toidu teemal ei anna, kuni hakati muidugi vajutama selle nupu peale nagu oleks mul mingi missioon. Mul pole mingit missiooni. Aga on muidugi nii, et on palju asju, mida olen tahtnud välja öelda ja soovinud, et need ütlemised laiema ringini jõuaks, no laste toitumine näiteks või suhkur siin ja seal, eks teate isegi. Tõsi on, et viimasel paaril aastal olen toitumise teemadesse kaevunud suure pühendumisega ja kuigi ma olen ses mõttes mittekeegi, et ei ole mul veel vastavat haridust ega tööta ma ka toitlustuse vallas, on tunne sihuke, et rääkida oleks mul asjast palju.

Ajakirjanikele ma ei ütelnudki seda, et ülikoolis toitumisnõustaja ainekava võtma hakkasin.

Ja kui ma nüüd vaatan seda, kuidas me õega kuuel leheküljel laiutame Eesti suurimas toiduajakirjas, siis on mu süda rahul. Sellepärast, et põhilise sain ikkagi ära öelda, kuigi mõni teema jäi kripeldama ja paljud asjad, mida soovisin lahti rääkida, ei mahtunud sisse. Mõni väike apsakas on ka parandamata jäänud, aga üldmulje on täitsa kobe. Ja lõppude lõpuks ei pretendeeri mu väljaütlemised mingile absoluutsele tõele, vaid on minu isikliku kogemuse ja teadmiste pealt terve talupojamõistusega tehtud järeldused, millest igaüks saab edasi mõelda ja ma tõesti loodan, et see kirjatükk ärgitab nii mõndagi enda jaoks infot tervisliku toitumise kohta juurde otsima. Ikka sellepärast, et küsimusele, mida õhtuks süüa teed, ei vastataks, et meil on täna makaronid või et meil on täna kartul nagu Eesti emal enamasti kombeks on käigu pealt vastata.

P.S. Ajakirjaniku hoogsust või siis selle kauni septembripäeva reipust, kui lugu tegime, on tekstidesse üksjagu sisse jäänud, ma tegelikult ei ole nii lennukas ja reibas inimene kui mu otsekõnest seal artiklis tundub 🙂

DSC_0089

DSC_0090

DSC_0091

DSC_0092

Kaitstud: Kooline

Esmaspäev, november 2nd, 2015

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Rukkikliileivakesed

Pühapäev, november 1st, 2015

Ei jõudnud oodata, millal see “ükspäev” saabub ja proovisin kliidega leiva ka kohe ära. Ei saa see naine täna köögist minema, mis parata.

RUKKIKLIILEIVAKESED

8 dl rukkikliisid
2 muna
3 spl hapukoort
3 dl sooja vett
0,5 tl soola

Ahi 220 kraadi ja 25 minutit küpseb.

DSC_0083 Enne ahju lükkamist.

DSC_0086 Valmis. Panin kliisid üsna palju, sellepärast jäid parajalt paksud. Mune panin kaks sellepärast, et mingit jahu siin sees liimimas ei ole.

Süsivesikuid on ühes leivaruudus 1,5 grammi. Mingit magusust tunda ei ole, mälu palju tahad. See näitab leivakeste suht tärklisevaba olekut ja järelikult ei saa me kered sellest ka glükoosilaksu. Laps maitses ja kiitis needki heaks, järelikult võib edaspidi kõik jahud ära jätta.

Munaga küpsetistel on see puudus, et ega nad kaua ei seisa. Õnneks on leivakesed siiski üsna õhukesed ja lootus on, et pigem hakkavad kuivama kui lähevad pahaks. Aga ju me ikka enne ära sööme kui nad üldse kuhugi minema jõuavad hakata 🙂

Rukkileivakesed

Pühapäev, november 1st, 2015

Igaks juhuks ütlen, et see siin ei ole lchf-blogi. Ja rukkileivad ei ole kindlasti lchf, sest üks õige lchf-ikas teravilja ei puutu, aga toit on see siiski ja väga hea toit. Mina armastan rukkileiba, aga söönud ei ole ma seda juba üle aasta. Kui lchf-i põhimõtete järgi sööma hakkasin, olid mu igapäevases menüüs kaks Rukkipala viilu ja vaatamata sellele mu kaal kukkus kolinal. Sest süsivesikuid sisestasin endasse siiski kordades vähem võrreldes harjumuspärasega. Millalgi jäi kaal seisma ja siis loobusin ka leivast.

Mõni päev tagasi avastasin poest ühed finncrispid, mis tervenisti rukkijahust ja neid ma tahtsin proovida. Maitselt olid need krõbeleivad väga head, kuigi neisse oli pandud suhkrut, mis tegi nad mu jaoks ebamugavalt magusaks. Aga kõige õudsem on see, kuidas need finncrispid ragisevad! Ma mehega samas ruumis olles ei või neid üldse närida, me kumbki tegelt ei kannata kuulata, kui kellegi pea sees hullupööra krõmpsub. Need näkileivad on ülemäära kõvad, suus jagunevad teravateks kildudeks, nendega võib lausa suu ära lõhkuda. Järelikult tuleb leiba küpsetada ise ja paremini 🙂

Kuna me siin teraviljajahudega tavaliselt midagi ei küpseta, siis kodus täisterarukkijahu ei olnud, sellepärast tegin taigna tavalise rukkijahuga, mida üllatuslikult köögikapist leidsin. Süsivesikute koha pealt pole muidugi mingit vahet, kas täistera või mitte, süsikarohked on mõlemad.

RUKKILEIVAKESED

3 dl rukkijahu
4 dl rukkikliisid
1 muna
3 spl hapukoort
3 dl sooja vett
0,5 dl soola
0,5 dl soodat või küpsetuspulbrit (võib ära jätta, kui kerkimata leivad sobivad ja kergitusaine maitse ei meeldi)

Segasin kõik ained ühes mollis kokku ja lükkasin lusikaga pannile laotatud küpsetuspaberile laiali. Vajutasin suure noaga ruudud sisse. Küpseb 200 – 220 kraadi juures 25 minutit.

DSC_0107 Ilma soodata küpsetatud versioon. Need mulle maitsevad paremini.

DSC_0110 Soodaga taignast saab paksemad leivakesed, sest tainas ka kerkib natuke, aga maitse jääb pisut pannkoogi moodi, mis rukist varjutama kipub.

Rehkendasin välja, et ühes leivaruudus on veidi alla 4,5 grammi süsivesikuid (suurel pannil oli 30 ruutu).  Huvitav on see, et tajun ka neid leivakesi kergelt magusana, kuigi mingit magustajat ei pannud. Magus maitse tuleb sellest, et teravili on valdavalt siiski tärklis, mille lagunemine glükoosiks algab juba toitu mäludes. Mida kauem mäluda, seda magusamaks leib suus muutub ehk et suur osa tärklisest laguneb juba suus glükoosiks.

Proovin ükspäev leivakeste retsepti timmida sedasi, et põhiosa oleks rukkikliid ja rukkijahu oleks vähem või üldse mitte, sellega saab tärklise osa leibades vähendada, sest kliides seda nii palju ei ole. Olen kunagi ammu tegelikult katsetanud ka ainult rukkikliidest leiva tegemist, aga need leivad tulid liiga kõvad. Võibolla munaga liimides ja hapukoorega pehmendades siiski saaks asja.

Mul on siin üks hea toidukvaliteedi ja -maitse tester. Teismeline poeg 🙂 Kui tema ütles mu tänase leivakatsetuse kohta, et “s*taks head!”, siis järelikult nii ongi 😀