Kui õde selle jutuga tuli, et Oma Maitse tahab meiega lugu teha, olin hullult vastu. No kohe vihastamiseni vastu, sest ma absull ei soovi mingit avalikku tähelepanu ja pealegi oli mul täiesti tanki lükatu tunne. Ses mõttes, et pidin kõik söögid tegema ja retseptid korrastama ja üldse siuke tunne oli, et no milleks mulle seda tüli vaja on. Kõik see värk vajas palju pühendumist.
Sellest on viis aastat möödas, kui ajakirjanduse abistaval toel ropult tähelepanu sain ja see kogemus ei olnud üldse mitte üleni positiivne. Väga väsitav oli (see Nordeaga seilamise teema, eks ole). Sellest ajast olen kergelt allergiline igasuguse ajakirjanduses ülesastumise suhtes ja kui keegi tuleb jutuga, et teeme lugu, mul tulevad punnid peale, ausõna.
Kui järele mõelda, siis eelmine suurem ajakirjanduses laiutamine oli hoopiski seoses allveekabe Guinnessi rekordiga, andsime ka siis palju intervjuusid, aga tol korral võttis mu mees põhitule enda peale ja see kogemus oli pigem lõbus.
No vot. Olin kindel, et mina ühtki intekat toidu teemal ei anna, kuni hakati muidugi vajutama selle nupu peale nagu oleks mul mingi missioon. Mul pole mingit missiooni. Aga on muidugi nii, et on palju asju, mida olen tahtnud välja öelda ja soovinud, et need ütlemised laiema ringini jõuaks, no laste toitumine näiteks või suhkur siin ja seal, eks teate isegi. Tõsi on, et viimasel paaril aastal olen toitumise teemadesse kaevunud suure pühendumisega ja kuigi ma olen ses mõttes mittekeegi, et ei ole mul veel vastavat haridust ega tööta ma ka toitlustuse vallas, on tunne sihuke, et rääkida oleks mul asjast palju.
Ajakirjanikele ma ei ütelnudki seda, et ülikoolis toitumisnõustaja ainekava võtma hakkasin.
Ja kui ma nüüd vaatan seda, kuidas me õega kuuel leheküljel laiutame Eesti suurimas toiduajakirjas, siis on mu süda rahul. Sellepärast, et põhilise sain ikkagi ära öelda, kuigi mõni teema jäi kripeldama ja paljud asjad, mida soovisin lahti rääkida, ei mahtunud sisse. Mõni väike apsakas on ka parandamata jäänud, aga üldmulje on täitsa kobe. Ja lõppude lõpuks ei pretendeeri mu väljaütlemised mingile absoluutsele tõele, vaid on minu isikliku kogemuse ja teadmiste pealt terve talupojamõistusega tehtud järeldused, millest igaüks saab edasi mõelda ja ma tõesti loodan, et see kirjatükk ärgitab nii mõndagi enda jaoks infot tervisliku toitumise kohta juurde otsima. Ikka sellepärast, et küsimusele, mida õhtuks süüa teed, ei vastataks, et meil on täna makaronid või et meil on täna kartul nagu Eesti emal enamasti kombeks on käigu pealt vastata.
P.S. Ajakirjaniku hoogsust või siis selle kauni septembripäeva reipust, kui lugu tegime, on tekstidesse üksjagu sisse jäänud, ma tegelikult ei ole nii lennukas ja reibas inimene kui mu otsekõnest seal artiklis tundub 🙂
Kas ma võin siit pilte pätsata lapikoja lehe jaoks? Tahaks ka reklaami teha, aga mul pole endal ajakirja.
Võta aga. Väga teravad vist pole, aga häda pärast kärab kah.
ok
Miks see üle-eelmine Nordeaga seotud ajakirjanduse kogemus sulle ebameeldiv oli?
Nordeaga seilamisest kirjutati palju ja kuna Tätte ja Matvere olid sel ajal meil eriti populaarsed, siis sain nendega merel käimise tõttu jube palju tüütut tähelepanu. Pmst ei saanud uksest väljagi minna ilma, et keegi küsiks või kommenteeriks sel teemal. See periood, kus isegi poes ei saanud käia ilma, et inimesed astuks juurde ja tahaks, et neile räägin midagi sellest, kestis päris kaua, ikka nädalaid ja nädalaid, ja oli kohutavalt väsitav. Ma enne ei teadnudki, et inimesed neist kahest mehest nii vaimustuses on, aga see oli nagu mingi jumaluste kummardamine tookord.
Lugesin siis ka kommentaare netist, seal leidus inetut ja lausa roppu ja halvustavat minu pihta ja kahjuks ei reageerinud ajalehed mu palvele need kommentaarid maha võtta. See kõik on mind ettevaatlikuks teinud.
Aa, samas see oli siis ju mitte otseselt ajakirjaniku süül tekkinud ebamugavus.
Mõtlesin, et äkki mingeid valefakte vms sattus lehte.
Kommentaaridega on nüüd lood natuke teisiti, mitmetes lahtedes on artiklid tasulised ja suvakad ei pääsegi kommima. Ning nt Postimehes korjatakse otseselt ropud vms kommnetaarid üsna ruttu ära.
A muidu sa olid tubli, et nõustusid looga ja tundub ilus ka!
Aitäh! Ise ka olen rahul, et ikkagi olin nõus neist asjust rääkima.