Lõppev nädal on olnud hirmus väsitav, just sellepärast, et tööl olen käinud ainult kaks päeva, ülejäänud päevad kulusid enda harimisele. Neljapäeval olime sunnitud lausa äri kinni hoidma, rääkimata aeg-ajalt ustele ilmuvatest siltidest, et täna avame kell see ja see jne. Inimesed muidugi pahandavad juba. Mis parata, kui me muudkui oma koolides oleme ja sellist raha meil pole, et endale abijõudu palgata, kes poe ukse lahti hoiaks. Aga koolis mitte käia, üldse mitte õppida ja ainult oma äris nühkida oleks liiga nüri ja perspektiivitu, kahjuks.
Kui ma ei õpiks seda, mida õpin, ei oleks ma ka saanud kutset neljapäeval toimunud toitumisteemalisele konverentsile, mis oli ülimalt põnev. Kohtade arv seal oli piiratud, tean mõnda head spetsialisti, kes jäi ukse taha, sest saali lihtsalt ei mahtunud. Natuke pahameelt tekitavad need kooliõed, kes kõik ennast kirja panid ja ometi kohale ei ilmunud, neid oli õige mitu. Mul oli kutse juba enne bronnitud, ma kooli kaudu ei võtnudki seda, vaid küsisin personaalselt selle klausliga, et tahan maakonnalehele lugu teha.
Eile mõtlesin, et olen ikka imelik küll, võtan endale vabatahtlikult kohustusi. Oleks ju õudselt mõnus nädalavahetusel mitte midagi kasulikku teha ja lihtsalt puhata. Selle asemel hakkasin juba eile lugu kirjutama, käisin toimetuses uut ilusat toidupüramiidi sisse skännimas ja täna peale metsajooksu surusin ennast diivaninurka eilset lugu ümber tegema. Naljanina, ausalt. Pole ammu midagi peale blogi ja koolitööde kirjutanud, jube raske oli artiklit asjalikult jooksma saada ja täna puhanud peaga alustasin sama hästi kui otsast, sest tahtsin mitmed faktid diktofoni pealt üle kontrollida. Jubedalt aega võttis, sest aina uusi olulisi asju leidsin, millest peaks rääkima. Aga nüüd on see igatahes tehtud. Teema on põhiliselt uued riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused.
Mul on vaja natuke artikleid avaldada sellepärast, et võib-olla ikkagi tahan järgmisel aastal uuesti proovida tasuta õppekohale saada. Minusugust it-naist ei võeta vastu, sest mul pole tööalaselt erialaga vähimatki seost. Olen sissesaanuid takseerinud, et kes mis tööd teeb ja pmst oleksin ma kasvõi spa administraator või haiglas hooldaja, mul oleks suuremad võimalused tervisejuhi erialale pääseda kui lihtsalt sihukese isehakanud tervisehuvilisena nagu hetkel olen. Ühesõnaga, mul on vaja tõestada, et oleksin selle haridusega laiemale inimkonnale kasulik. Sellepärast ka mu otsus maakonnalehele omaalgatuslikult mõni artikkel vorpida ja osalt on selle teemaga seotud ka Oma Maitses üles astumine.
Mu süda hüppas rõõmust, kui nägin konverentsil meie uut toidupüramiidi, kus alumine osa ei olegi enam ainult leib-sai-kartul-makaron. Vähe sellest, kogu süsivesikutelaksust on sinna alles jäetud ainult must teraleib ja kartul, kõik mõttetu valgest jahust jura on asendatud köögiviljaga. Mihkel Zilmer ütles, et see on esimene toidupüramiid, mis talle tõeliselt meeldib ja mulle päriselt meeldib ka. Telefoniga tehtud pilt on hädine, aga no vaata, juba hakkab looma!
Ma enda tervisest lähtudes tõmbaks muidugi püramiidi keskelt vertikaalselt pooleks ja tarbiks ainult paremat poolt, sealt puuviljad sõidutaks vasakule ja vasakult munad tooks paremale. No umbes nii. Siis võiks täitsa süüa ja elada. Olen hirmus rahul, et vanas toidupüramiidis olnud loogikaviga on parandatud. Mõtlen seda, et toitumissoovituste kehtestajad ise promovad köögivilju, et neid tuleb süüa kõige rohkem, samas olid nende enda reklaamitud toidupüramiidil kõige olulisemate toiduainete hunnikus saiad ja muud teralised. Peaks vist rõhutama ka seda, et toitumissoovitused on koostatud keskmisele inimesele, keda on üldpopulatsioonist vähemus, et mitte öelda – keskmist inimest ei ole olemas. Aga haiglad, lasteasutused ja muud suured toitlustajad peavad neid soovitusi muidugi järgima.
Põhjamaade uuel toidupüramiidil on, muide, kõige alumine osa ainult puu- ja köögivili ja alles nende järel tuleb teraleib.
Õudselt palju oleks konverentsil räägitust kirjutada, aga ei jaksa nii palju. Tore on, et rasvade osa tasapisi tõstma on hakatud ja süsivesikute osa langetama, aga ikka liiga ettevaatlikult mu meelest. Meie toitumissoovitused lähtuvad Põhjamaade omadest, samas nemad seal on langetanud süsivesikutest saadava energia osa 45-60%-le, kui meil jäetakse ikkagi sisse 50-60%. Rasvaga on sama lugu, nemad tõstavad julgemalt, meil kergitati 25-35%-ni. Ka valkude osakaalu on tõstetud, see tuleb nüüd 10-20%.
Üldiselt saan ma siiski aru, et ei julgustata inimesi rasva sööma, sest suur osa Eesti rahvast tõttaks siis kohe friikartulite manu. Teadmised heast toidust on kasinad ja enamus tavaliselt ei mõtlegi nende teemade peale.
Mulle väga meeldis ühe Helsingi Ülikooli professori ettekanne. Tema sõnul on 60% süsivesikuid enamusele inimestest liiga palju, lausa terviserisk. Ta rääkis ka sellest, et palju puuvilju on ohtlik (suhkur!) ja ütles, et alates 2009. aastast on tulnud ridamisi teadustöid, mis kinnitavad, et rasva söömisel pole mitte mingisugust seost ei südame- ja veresoonkonnahaiguste, nendesse suremise ega rahva üldsuremusega (total mortality). Zilmer kinnitas hiljem sama, viimane suur uurimus pärineb 2015. aastast, mis rasvahirmu täielikult kustutama peaks. See pole ju mingi uudis tegelikult, aga kui nimekad teadlased ise sellest meie ajakirjanduses ei räägi, keelavad arstid sul ikka rasva süüa, rääkimata lihtinimese oma mõistusest, mis on light-toodetega nüriks tehtud.
Ja veel. Ilmselgelt ei ole ilus nii mõelda ja ammugi mitte kirjutada, aga ma midagi sinna parata ei saa, et mu kulmud kerkima hakkavad, kui kuulan keskosast rasvunud liikumisteadlase juttu liikumise kasulikkusest me tervisele või ülekaalulise toitumisteadlase juttu sellest, kuidas nad kõik soovitused meile on kokku pannud. Üht neist ei tundnud ma ära ja arvasin, et see on mingi eksitus, sest alles aasta tagasi nägin teda esinemas noore saleda inimesena. Nüüd ta tundus vana ja paks. Võimalik, et neil inimestel on mingi haigus, mis neid moonutab, ei või iial teada, ja sellisel juhul ma tõesti vabandan alandlikult oma siinse arvustamise pärast. Aga tavakodanikul tekib paratamatult küsimusi, sest tegemist on inimestega, kes teavad neist asjust rohkem kui keegi muu siin riigis. Natuke haakub selle jutuga küsimuste paneelis üles kerkinud teema inimese psühholoogiast, seal üks noormees oli, psühholoogiadoktor, kes tahtis teada ja sai väga ümmarguse vastuse. Kahjuks ei ole mul küsimuste vooru salvestust, ei mäleta täpselt küsimust, aga põhimõtteliselt on teema see, et inimene siiski ei toimi nii lihtsalt, et kalorid sisse ja kalorid välja, vaid siin vahepeal on inimese tunded ja mõtted, on väga keerukas närvisüsteem ja psühholoogia. Jäi mulje, et see osa on üsna ära unustatud, kuigi liikumise kasulikkusest vaimsele tervisele tuleb ka soovitustes juttu.
Ohh, mul miljon tähelepanekut on veel, aga isikliku nahahoiu eesmärgil ei julge neist rääkida. Räägin parem sellest, kuidas olen oma teadmistega juba kröömikese võrra mõjutanud ühe gümnaasiumi toidulauda. Üks mu armas sugulane on peakokk suures gümnaasiumis, ta ise on õppinud toitlustust mitmes koolis ja loomulikult peab lähtuma riiklikest soovitustest laste toidulauale, aga ta on julge katsetaja ja üritab toiduvalikut kvaliteetsemaks muuta. Oleme temaga pikki tunde vestelnud suhkrust ja sellest, kuidas üks süsivesik teise otsa koolisöögis lapsed tunnis uniseks teeb. Ja sellest olen talle rääkinud, et rasvavaene koolitoit koos rohkete süsivesikutega teeb lapsed ruttu uuesti näljaseks. Soovitasin tal hakata magustoitudes järk-järgult suhkrut vähemaks võtma ja et suhkru asemel võiks lisada sinna midagi head rasvast, kas vahukoort või võid. Seda ka rääkisin, et ta võiks katsetada soolased toidud hea värske või või searasvaga kabedamaks teha, et väike ports paremini ja kauem kõhtu täidaks. Nüüd ta ongi seda teinud juba mõnda aega, kohupiimas võttis suhkrut kõvasti vähemaks ja kõpitseb seda maitsvaks vahukoorega. Sel reedel oli söögiks kõrvitsarisoto, mida ta oli rikastanud hea Eesti või ja parmesaniga. Rohelise salati ja roheliste ubadega kaunistatud risotost pani ta pildi FB-sse, kust lugesin õpetajate kommentaare, et ülimaitsev oli. Üks mainis ära, et ka väga toitev oli ja see ju oligi eesmärk. Mõni laps jättis muidugi toidu puutumata, sest kõrvits on üldiselt laste jaoks üks kahtlane asi, aga enamus ikkagi sõid. Kas pole ikka tore, et mõni koolikokk ka selle peale mõtleb, et lapse kõht võiks kauem täis püsida kui kaks tundi?
EDIT: Oot, üks mõttetera veel. Konverentsil jäi õhku küsimus, et kui meil on muudkui riiklikult toitumissoovitused paika pandud, miks meie rahvas siis ikkagi nii suure hooga rasvub. Täiskasvanutest on ülekaalulisi viimase seisuga 52% ja lastest 11,3% (see number on 20 aastaga kahekordistunud). Spetsialistide vastus oli, et inimesed lihtsalt ei järgi nende soovitusi. Aga mina tahaks küsida, et miks ei järgi? Äkki peaks mõtlema ka sellele, miks riiklike toitumissoovituste järgimine enamusele nii raske on?
Kõik inimesed ei ole lihtsalt nii kroppsfixerade ja teoorias tugev olemine ei taga väga sageli selle teooria jälgimist. Inimesed tegelevad lihtsalt palju muu kui toitumisteemaga ja nende eraelulised huvid on hoopis mujal. See oli vastuseks, miks üks ekspertidest seal paks oli 🙂
Ma ikkagi väidan, et selles valdkonnas “käige mu sõnade mitte tegude järgi” ei ole veenev. Ja just sellepärast, et need inimesed on pühendunud oma erialale ja ülimalt teadlikud kõigist riskidest. See seltskond on oma ametite tõttu just nimelt esmajärjekorras kroppsfixerade, nad ju räägivad sellest, õpetavad seda, muuhulgas esitlesid ka auditooriumile, mida teevad nemad ja mis on õige. Kui samal ajal vöökohas rasv võdiseb, siis järelikult jookseb kuskilt viga sisse. Ma arvan, et psühholoogiat puudutav küsimus seal oli väga asjakohane. Inimene on oluliselt keerukam kui see nende “söö ja liigu” teooria ütleb.
Täpselt samamoodi ei suuda patsiendid tõsiselt võtta ülirasvunud endokrinoloogi. Kui ikka 150-kilone räägib sulle, kuidas pead kaalu langetama, et terveks saada, siis otsejoones saadad kuu peale sellise ju.
Muide, mina ja minu mees oleme ka selle 52% Eesti ülekaaluliste hulgas kehamassiindeksi järgi, aga nii põgusalt peale vaadates selle peale ei tuleks, sest me ei näe jämedad välja. Eesti tänavapildis me ei näe tegelikult seda, et üle poole täiskasvanutest kaalub liiga palju. Samas laste puhul paistab ülekaalulisus vägagi silma ja ükskõik mis klassi või trenniseltskonda siin nägema juhtun, pigem tundub ülekaalulisi olevat rohkem kui ainult 11,3%. Vähemalt kümnest kaks on tavaline ja nad kusjuures näevad välja pigem rasvunud, kui lihtsalt ülekaalulised.
Psühholoogiline pool ongi ilmselt kõige olulisem nende puhul, kes tegelikult toituvad tervislikult ja liiguvad ka, aga ikkagi alla ei võta.
Need nad võibolla ongi. Ja me ju teame, et ajus toimuvat saab mõjutada nii toiduga, mida sööd kui liikumise ja kõige muu elustiili juurde kuuluvaga. Kõik on seotud ühte- ja teistpidi.