Archive for november, 2015
Kaitstud: Lasen auru välja
Esmaspäev, november 30th, 2015Puhev kohupiimakook
Kolmapäev, november 25th, 2015Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂
Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.
Põhi:
30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna
Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.
Täidis:
400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli
See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.
Kõige ülemine kiht:
6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli
Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.
Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.
Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.
Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.
EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.
Kaitstud: Uputusest ja raamaturiiulist
Pühapäev, november 22nd, 2015Päeva lause
Laupäev, november 21st, 2015Adenosüülkobalamiin on kofaktorina vajalik metüülmalonüülkoensüüm A sünteesil suktsinüülkoensüüm A-ks.
Ahjus küpsetatud lihapallid porgandiga
Esmaspäev, november 16th, 2015Ega siit mingit täpset retsepti ei tule, sest mingid peened kogused ei ole üldse olulised. Tegin ahjupoti sees lihapalle porgandiribadega. Vaja läheb hakkliha (500-600 g), hästi palju porgandeid (meil oli vist 1,5 kg või rohkem), kaks hiigelsuurt küüslauguküünt, sinihallitusjuustu, fetajuustu ja vahukoort (300-400 ml), purustatud musta pipart, 2 muna ja 1 spl psülliumit või mingit jahulist, hakitud peterselli.
Määrisin ahjupoti põhja võiga ja laotasin sinna peale paksu kihi peenikesi porgandiribasid. Porgandi peale ladusin lihapallid. Lihapallide jaoks segasin kokku hakkliha, pipra, peeneks hakitud küüslaugu, värske hakitud peterselli (mida rohkem, seda parem), 2 muna ja 1 spl psülliumit. Käte vahel vormisin pallikesed ja surusin iga palli sisse sinihallitusjuustukuubiku. Lihapallide vahele pistsin veel porgandiribasid, sinihallitusjuustukuubikuid ja fetajuustutükke. Viimaks valasin kõik vahukoorega üle ja küpsetasin 1 tund 220-kraadises ahjus.
Pane tähele, et soola ei pannud üldse, ka lihapallidele mitte, sest juustud on ise piisavalt soolased.
Toores, enne ahju lükkamist.
Valmis.
Mõnus söök.
Porgandi asemel võib kasutada ükskõik mis juurikaid, me tavaliselt teeme köögiviljasööke kaalika ja porgandiga või lillkapsa ja brokoliga või kõigega korraga. Küüslauku peab lihapallides olema nii palju, et tainast segades tundub seda absoluutselt liiga palju olevat, siis tuleb jube hea küüslaugune pall. Värske petersell annab ka head maitset, ma täna aknalaualt vist tervet peotäit ei suutnud kokku rappida, aga umbes nii palju seda võiks olla.
Varemalt olen sarnaseid ahjulihapalle teinud nii, et pruunistan nad enne pannil ära, aga see on mõttetu ajaraisk. Lihapallid küpsevad ahjus ilusaks niigi.
Glasuuriga šokolaadikook
Pühapäev, november 15th, 2015Rikastasin oma šokolaadikooki pehme glasuuriga, väga palju annab see juurde. Kasutasin sama vana šokolaadikoogi retsepti, mis vist üsna samasugusena novembrikuu Oma Maitses ära trükiti. Pehme katte mõtte sain ühe rootslase blogist.
Šokolaadiglasuuriks läheb vaja 200 ml vahukoort, 200 g tumedat (vähemalt 70% kakaod) šokolaadi ja natuke vanilli. Ajasin koore pliidil kuumaks, samal ajal sulatasin šokolaaditükid mikroahjus ja segasin siis tuliselt kõik kokku. Valasin segu koogile kui see veel vormis oli ja panin külma tahenema.
Lisavalguseta pildistamisega on nagu on, toonid muutuvad, aga kook on ikka sama. Eriliselt njämma.
Kaitstud: Lihtsalt laupäev
Laupäev, november 14th, 2015Kaitstud: Esimene hinne käes
Neljapäev, november 12th, 2015Rõõm väikestest muutustest
Kolmapäev, november 11th, 2015Olen iseenda üle rõõmus, et ikkagi viitsisin toitumiskonverentsist kirjutada ja kui nüüd maakonnalehte vaatan, kus keset lehekülge laiutab uus toidupüramiid ja selle ümber on mahtunud kenasti liigendatult kõik, mida kokku kirjutasin, siis mina igatahes olen rahul. Artikli lõppu on jäetud ka mu soovitus toidupüramiid lehest välja lõigata ja külmkapile kleepida. Tore.
Mu lugu jõudis täpselt õigesse lehenumbrisse, sest maailm tähistab eeloleval laupäeval diabeedipäeva ja samas lehenumbris on tervisest ja diabeedist seetõttu rohkem juttu. Mu süda hüppas rõõmust, kui lugesin tunnustatud endokrinoloogi soovitusi neile, kellel on eeldiabeet või kellel juba diabeet diagnoositud, sest peamine, millele ta rõhub, on toitumine ja just süsivesikute oluline vähendamine toidus. Ta ütleb, et süsivesikud tuleb asendada muude toiduainetega, mis on absoluutselt õige ja hea, sest oma energiavajaduse peab inimene kuidagimoodi rahuldatud saama. Ja et süsivesikute piiramisega saab vältida 2. tüübi diabeeti haigestumist, mis on absoluutselt õige. Kõige tähtsam on toitumine, ütleb ta.
Küsimus on muidugi selles, kui palju siis ikkagi süsivesikuid tarbida võib, kui mul on diabeet ja ega siin mingit ühte vastust ei ole, sest inimesed on erinevad ja süsikate taluvused on ka erinevad. Igaüks peab ise leidma, kus on see piir, kus glükoosi üles viskab. Olen enda peal testinud, et mul on see piir umbes 100 g peal, rohkem kui 100 g süsivesikuid päevas viskab paastuveresuhkru 6,2-6,5 mmol/l peale ja kuskil 150 g kandis kergitab juba kuni 7-8 mmol/l. Kui tahan kaalu langetada, siis ei tohi rohkem süsivesikuid süüa kui 40-50 g päevas, kusjuures võin rasvase söögiga kaloraaži lükata ka üle 2000 kcal päevas, kaal langeb ikkagi tasapisi, peaasi, et paastuveresuhkur oleks normaalne (mitte üle 4,7 mmol/l). 1450 – 1600 kcal süües, kus sees 100 ja rohkem grammi süsivesikuid, mu kaalu ei muuda (hommikune veresuhkur vähemalt 5,1-5,6 mmol/l).
Minul ei ole diabeeti diagnoositud, aga olin aastaid prediabeedis, mida üritasin elustiiliga parandada. St ma üritasin aina rohkem liikuda ja vähem süüa, aga süsivesikutest ei teadnud ma siis midagi. Normaalseks peetakse paastuveresuhkrut 3,3 – 5,5 mmol/l ja söömisjärgse veresuhkru kerkimist (1,5 – 2h peale sööki) kuni 10 mmol/l. Kui söön max 100 g süsivesikuid päevas, siis jääb mu veresuhkru kõikumine vahemikku 4,2 – 5,6 mmol/l, mis on ju väga stabiilne ja annab ülimalt mõnusa enesetunde. Tavaliselt ma siiski nii palju ei söö, ainult õuntega patustamise päeval (2 sügisjoonikut, näiteks) või kui söön kaks viilu Jassi seemneleiba ja tarvitan mingeid juurvilju, saan ligi 100 g täis. Mu söömisharjumused on nii palju muutunud, et ausalt öeldes on päris raske nii palju süsivesikuid päeva peale kokku saada. Et “saavutada” hommikune veresuhkur 6,5 mmol/l ei ole mul vaja muud kui süüa õhtul paar ruutu tumedat šokolaadi ja üks suur sügisjoonik. Vot selliseid toredaid vaatlusi olen siin teinud.
Leivaga olen hakanud maiustama alles hiljuti, aga ainult Jassi seemneleivaga, milles on imenduvaid süsivesikuid teadaolevalt kõige vähem (Nutridata andmed). Luban endale ühe või kaks viilu päevas siukse võikihiga, mis seinale varju jätab. Maailmahea söök. Päris iga päev ma leiba muidugi ei söö ja ausalt üteldes nõuab tahtejõudu, et mitte võtta kolmandat ja neljandat viilu, mis ongi süsivesikurohke söögi peamine probleem – ei saa pidama.
Valisin ühe seminaritöö teemaks diabeetiku menüü analüüsi ja sellega seoses olen internetis kodumaistel lehtedel ringi kaevanud, et teada saada, mida neile ikkagi soovitatakse. Isegi lehel, mis viimati uuendatud tänavu novembris, on sellised menüüde näidised, kus süsivesikuid lubatud 177 ja 220 grammi päevas, mis on minu meelest pisut kriminaalne. Sellise süsikate koguse peal vaevalt õnnestub kellelgi ravimeid vähendada või ravimitest päris loobuda. Suht mõistetamatu, miks ikkagi peab diabeetiku menüü sisaldama mitu korda päevas leiba ja kuivikuid, banaani ja apelsini, makaroni ja saia? Ma mõtlen, et kas menüü koostajad pole siis testinud, kuidas veresuhkur sellisele toidule reageerib või pole see vajalik sellepärast, et muidu inimene ei osta apteegist ravimeid? Mineraalainete ja vitamiinide hulk on neis menüüdes küll kenasti paigas, ainult need suhkrud ja tohutu hulk tärklist on kurjast. Tärklis hakkab juba suus glükoosiks muutuma ja jätkab seda protsessi hoogsalt seedetraktis ja ometigi me tahame ju diabeetiku veres suhkrut vähendada.
Kui nüüd uued riiklikud toitumissoovitused avalikuks tehakse, ehk hakatakse siis ühel päeval ka diabeetikutele soovitama normaalset söömist, sest ka terve inimese menüüs soovitatakse juba pisut süsivesikuid vähendada. Õige pisut. Põhjamaades lubatakse juba ka ainult 45% päevasest toiduenergiast, meil alla 50% pole juletud minna. Tavalisele tervele inimesele soovitatakse umbes 300 g süsivesikuid päevas, no mis efekti saab olla, kui diabeetik vähendab neid 220-le? Õudselt-õudselt aeglaselt tuleb meile teadmine tervislikust toidust, aga igatahes ta hiilib juba siiapoole.
P.S. Prediabeet ei anna enamasti mingeid sümptomeid, vähemalt esimestel aastatel mitte, sellepärast on tark oma veresuhkrut aeg-ajalt kontrollida kõigil neil, kes üle 40 aasta vanad. Eriti kui oled ülekaalus, su vöökoht on jämedam kui 88 cm (naistel) ja oled omast arust teinud kõik, et kaalu langetada, aga kaal ikkagi ei lange, siis uuri seda veresuhkru asja.
Mida me nüüd siis sööma hakkame?
Laupäev, november 7th, 2015Lõppev nädal on olnud hirmus väsitav, just sellepärast, et tööl olen käinud ainult kaks päeva, ülejäänud päevad kulusid enda harimisele. Neljapäeval olime sunnitud lausa äri kinni hoidma, rääkimata aeg-ajalt ustele ilmuvatest siltidest, et täna avame kell see ja see jne. Inimesed muidugi pahandavad juba. Mis parata, kui me muudkui oma koolides oleme ja sellist raha meil pole, et endale abijõudu palgata, kes poe ukse lahti hoiaks. Aga koolis mitte käia, üldse mitte õppida ja ainult oma äris nühkida oleks liiga nüri ja perspektiivitu, kahjuks.
Kui ma ei õpiks seda, mida õpin, ei oleks ma ka saanud kutset neljapäeval toimunud toitumisteemalisele konverentsile, mis oli ülimalt põnev. Kohtade arv seal oli piiratud, tean mõnda head spetsialisti, kes jäi ukse taha, sest saali lihtsalt ei mahtunud. Natuke pahameelt tekitavad need kooliõed, kes kõik ennast kirja panid ja ometi kohale ei ilmunud, neid oli õige mitu. Mul oli kutse juba enne bronnitud, ma kooli kaudu ei võtnudki seda, vaid küsisin personaalselt selle klausliga, et tahan maakonnalehele lugu teha.
Eile mõtlesin, et olen ikka imelik küll, võtan endale vabatahtlikult kohustusi. Oleks ju õudselt mõnus nädalavahetusel mitte midagi kasulikku teha ja lihtsalt puhata. Selle asemel hakkasin juba eile lugu kirjutama, käisin toimetuses uut ilusat toidupüramiidi sisse skännimas ja täna peale metsajooksu surusin ennast diivaninurka eilset lugu ümber tegema. Naljanina, ausalt. Pole ammu midagi peale blogi ja koolitööde kirjutanud, jube raske oli artiklit asjalikult jooksma saada ja täna puhanud peaga alustasin sama hästi kui otsast, sest tahtsin mitmed faktid diktofoni pealt üle kontrollida. Jubedalt aega võttis, sest aina uusi olulisi asju leidsin, millest peaks rääkima. Aga nüüd on see igatahes tehtud. Teema on põhiliselt uued riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused.
Mul on vaja natuke artikleid avaldada sellepärast, et võib-olla ikkagi tahan järgmisel aastal uuesti proovida tasuta õppekohale saada. Minusugust it-naist ei võeta vastu, sest mul pole tööalaselt erialaga vähimatki seost. Olen sissesaanuid takseerinud, et kes mis tööd teeb ja pmst oleksin ma kasvõi spa administraator või haiglas hooldaja, mul oleks suuremad võimalused tervisejuhi erialale pääseda kui lihtsalt sihukese isehakanud tervisehuvilisena nagu hetkel olen. Ühesõnaga, mul on vaja tõestada, et oleksin selle haridusega laiemale inimkonnale kasulik. Sellepärast ka mu otsus maakonnalehele omaalgatuslikult mõni artikkel vorpida ja osalt on selle teemaga seotud ka Oma Maitses üles astumine.
Mu süda hüppas rõõmust, kui nägin konverentsil meie uut toidupüramiidi, kus alumine osa ei olegi enam ainult leib-sai-kartul-makaron. Vähe sellest, kogu süsivesikutelaksust on sinna alles jäetud ainult must teraleib ja kartul, kõik mõttetu valgest jahust jura on asendatud köögiviljaga. Mihkel Zilmer ütles, et see on esimene toidupüramiid, mis talle tõeliselt meeldib ja mulle päriselt meeldib ka. Telefoniga tehtud pilt on hädine, aga no vaata, juba hakkab looma!
Ma enda tervisest lähtudes tõmbaks muidugi püramiidi keskelt vertikaalselt pooleks ja tarbiks ainult paremat poolt, sealt puuviljad sõidutaks vasakule ja vasakult munad tooks paremale. No umbes nii. Siis võiks täitsa süüa ja elada. Olen hirmus rahul, et vanas toidupüramiidis olnud loogikaviga on parandatud. Mõtlen seda, et toitumissoovituste kehtestajad ise promovad köögivilju, et neid tuleb süüa kõige rohkem, samas olid nende enda reklaamitud toidupüramiidil kõige olulisemate toiduainete hunnikus saiad ja muud teralised. Peaks vist rõhutama ka seda, et toitumissoovitused on koostatud keskmisele inimesele, keda on üldpopulatsioonist vähemus, et mitte öelda – keskmist inimest ei ole olemas. Aga haiglad, lasteasutused ja muud suured toitlustajad peavad neid soovitusi muidugi järgima.
Põhjamaade uuel toidupüramiidil on, muide, kõige alumine osa ainult puu- ja köögivili ja alles nende järel tuleb teraleib.
Õudselt palju oleks konverentsil räägitust kirjutada, aga ei jaksa nii palju. Tore on, et rasvade osa tasapisi tõstma on hakatud ja süsivesikute osa langetama, aga ikka liiga ettevaatlikult mu meelest. Meie toitumissoovitused lähtuvad Põhjamaade omadest, samas nemad seal on langetanud süsivesikutest saadava energia osa 45-60%-le, kui meil jäetakse ikkagi sisse 50-60%. Rasvaga on sama lugu, nemad tõstavad julgemalt, meil kergitati 25-35%-ni. Ka valkude osakaalu on tõstetud, see tuleb nüüd 10-20%.
Üldiselt saan ma siiski aru, et ei julgustata inimesi rasva sööma, sest suur osa Eesti rahvast tõttaks siis kohe friikartulite manu. Teadmised heast toidust on kasinad ja enamus tavaliselt ei mõtlegi nende teemade peale.
Mulle väga meeldis ühe Helsingi Ülikooli professori ettekanne. Tema sõnul on 60% süsivesikuid enamusele inimestest liiga palju, lausa terviserisk. Ta rääkis ka sellest, et palju puuvilju on ohtlik (suhkur!) ja ütles, et alates 2009. aastast on tulnud ridamisi teadustöid, mis kinnitavad, et rasva söömisel pole mitte mingisugust seost ei südame- ja veresoonkonnahaiguste, nendesse suremise ega rahva üldsuremusega (total mortality). Zilmer kinnitas hiljem sama, viimane suur uurimus pärineb 2015. aastast, mis rasvahirmu täielikult kustutama peaks. See pole ju mingi uudis tegelikult, aga kui nimekad teadlased ise sellest meie ajakirjanduses ei räägi, keelavad arstid sul ikka rasva süüa, rääkimata lihtinimese oma mõistusest, mis on light-toodetega nüriks tehtud.
Ja veel. Ilmselgelt ei ole ilus nii mõelda ja ammugi mitte kirjutada, aga ma midagi sinna parata ei saa, et mu kulmud kerkima hakkavad, kui kuulan keskosast rasvunud liikumisteadlase juttu liikumise kasulikkusest me tervisele või ülekaalulise toitumisteadlase juttu sellest, kuidas nad kõik soovitused meile on kokku pannud. Üht neist ei tundnud ma ära ja arvasin, et see on mingi eksitus, sest alles aasta tagasi nägin teda esinemas noore saleda inimesena. Nüüd ta tundus vana ja paks. Võimalik, et neil inimestel on mingi haigus, mis neid moonutab, ei või iial teada, ja sellisel juhul ma tõesti vabandan alandlikult oma siinse arvustamise pärast. Aga tavakodanikul tekib paratamatult küsimusi, sest tegemist on inimestega, kes teavad neist asjust rohkem kui keegi muu siin riigis. Natuke haakub selle jutuga küsimuste paneelis üles kerkinud teema inimese psühholoogiast, seal üks noormees oli, psühholoogiadoktor, kes tahtis teada ja sai väga ümmarguse vastuse. Kahjuks ei ole mul küsimuste vooru salvestust, ei mäleta täpselt küsimust, aga põhimõtteliselt on teema see, et inimene siiski ei toimi nii lihtsalt, et kalorid sisse ja kalorid välja, vaid siin vahepeal on inimese tunded ja mõtted, on väga keerukas närvisüsteem ja psühholoogia. Jäi mulje, et see osa on üsna ära unustatud, kuigi liikumise kasulikkusest vaimsele tervisele tuleb ka soovitustes juttu.
Ohh, mul miljon tähelepanekut on veel, aga isikliku nahahoiu eesmärgil ei julge neist rääkida. Räägin parem sellest, kuidas olen oma teadmistega juba kröömikese võrra mõjutanud ühe gümnaasiumi toidulauda. Üks mu armas sugulane on peakokk suures gümnaasiumis, ta ise on õppinud toitlustust mitmes koolis ja loomulikult peab lähtuma riiklikest soovitustest laste toidulauale, aga ta on julge katsetaja ja üritab toiduvalikut kvaliteetsemaks muuta. Oleme temaga pikki tunde vestelnud suhkrust ja sellest, kuidas üks süsivesik teise otsa koolisöögis lapsed tunnis uniseks teeb. Ja sellest olen talle rääkinud, et rasvavaene koolitoit koos rohkete süsivesikutega teeb lapsed ruttu uuesti näljaseks. Soovitasin tal hakata magustoitudes järk-järgult suhkrut vähemaks võtma ja et suhkru asemel võiks lisada sinna midagi head rasvast, kas vahukoort või võid. Seda ka rääkisin, et ta võiks katsetada soolased toidud hea värske või või searasvaga kabedamaks teha, et väike ports paremini ja kauem kõhtu täidaks. Nüüd ta ongi seda teinud juba mõnda aega, kohupiimas võttis suhkrut kõvasti vähemaks ja kõpitseb seda maitsvaks vahukoorega. Sel reedel oli söögiks kõrvitsarisoto, mida ta oli rikastanud hea Eesti või ja parmesaniga. Rohelise salati ja roheliste ubadega kaunistatud risotost pani ta pildi FB-sse, kust lugesin õpetajate kommentaare, et ülimaitsev oli. Üks mainis ära, et ka väga toitev oli ja see ju oligi eesmärk. Mõni laps jättis muidugi toidu puutumata, sest kõrvits on üldiselt laste jaoks üks kahtlane asi, aga enamus ikkagi sõid. Kas pole ikka tore, et mõni koolikokk ka selle peale mõtleb, et lapse kõht võiks kauem täis püsida kui kaks tundi?
EDIT: Oot, üks mõttetera veel. Konverentsil jäi õhku küsimus, et kui meil on muudkui riiklikult toitumissoovitused paika pandud, miks meie rahvas siis ikkagi nii suure hooga rasvub. Täiskasvanutest on ülekaalulisi viimase seisuga 52% ja lastest 11,3% (see number on 20 aastaga kahekordistunud). Spetsialistide vastus oli, et inimesed lihtsalt ei järgi nende soovitusi. Aga mina tahaks küsida, et miks ei järgi? Äkki peaks mõtlema ka sellele, miks riiklike toitumissoovituste järgimine enamusele nii raske on?