Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂
Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.
Põhi:
30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna
Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.
Täidis:
400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli
See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.
Kõige ülemine kiht:
6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli
Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.
Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.
Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.
Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.
EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.