Igaks juhuks ütlen, et see siin ei ole lchf-blogi. Ja rukkileivad ei ole kindlasti lchf, sest üks õige lchf-ikas teravilja ei puutu, aga toit on see siiski ja väga hea toit. Mina armastan rukkileiba, aga söönud ei ole ma seda juba üle aasta. Kui lchf-i põhimõtete järgi sööma hakkasin, olid mu igapäevases menüüs kaks Rukkipala viilu ja vaatamata sellele mu kaal kukkus kolinal. Sest süsivesikuid sisestasin endasse siiski kordades vähem võrreldes harjumuspärasega. Millalgi jäi kaal seisma ja siis loobusin ka leivast.
Mõni päev tagasi avastasin poest ühed finncrispid, mis tervenisti rukkijahust ja neid ma tahtsin proovida. Maitselt olid need krõbeleivad väga head, kuigi neisse oli pandud suhkrut, mis tegi nad mu jaoks ebamugavalt magusaks. Aga kõige õudsem on see, kuidas need finncrispid ragisevad! Ma mehega samas ruumis olles ei või neid üldse närida, me kumbki tegelt ei kannata kuulata, kui kellegi pea sees hullupööra krõmpsub. Need näkileivad on ülemäära kõvad, suus jagunevad teravateks kildudeks, nendega võib lausa suu ära lõhkuda. Järelikult tuleb leiba küpsetada ise ja paremini 🙂
Kuna me siin teraviljajahudega tavaliselt midagi ei küpseta, siis kodus täisterarukkijahu ei olnud, sellepärast tegin taigna tavalise rukkijahuga, mida üllatuslikult köögikapist leidsin. Süsivesikute koha pealt pole muidugi mingit vahet, kas täistera või mitte, süsikarohked on mõlemad.
RUKKILEIVAKESED
3 dl rukkijahu
4 dl rukkikliisid
1 muna
3 spl hapukoort
3 dl sooja vett
0,5 dl soola
0,5 dl soodat või küpsetuspulbrit (võib ära jätta, kui kerkimata leivad sobivad ja kergitusaine maitse ei meeldi)
Segasin kõik ained ühes mollis kokku ja lükkasin lusikaga pannile laotatud küpsetuspaberile laiali. Vajutasin suure noaga ruudud sisse. Küpseb 200 – 220 kraadi juures 25 minutit.
Ilma soodata küpsetatud versioon. Need mulle maitsevad paremini.
Soodaga taignast saab paksemad leivakesed, sest tainas ka kerkib natuke, aga maitse jääb pisut pannkoogi moodi, mis rukist varjutama kipub.
Rehkendasin välja, et ühes leivaruudus on veidi alla 4,5 grammi süsivesikuid (suurel pannil oli 30 ruutu). Huvitav on see, et tajun ka neid leivakesi kergelt magusana, kuigi mingit magustajat ei pannud. Magus maitse tuleb sellest, et teravili on valdavalt siiski tärklis, mille lagunemine glükoosiks algab juba toitu mäludes. Mida kauem mäluda, seda magusamaks leib suus muutub ehk et suur osa tärklisest laguneb juba suus glükoosiks.
Proovin ükspäev leivakeste retsepti timmida sedasi, et põhiosa oleks rukkikliid ja rukkijahu oleks vähem või üldse mitte, sellega saab tärklise osa leibades vähendada, sest kliides seda nii palju ei ole. Olen kunagi ammu tegelikult katsetanud ka ainult rukkikliidest leiva tegemist, aga need leivad tulid liiga kõvad. Võibolla munaga liimides ja hapukoorega pehmendades siiski saaks asja.
Mul on siin üks hea toidukvaliteedi ja -maitse tester. Teismeline poeg 🙂 Kui tema ütles mu tänase leivakatsetuse kohta, et “s*taks head!”, siis järelikult nii ongi 😀
Enne ahju lükkamist.
Valmis. Panin kliisid üsna palju, sellepärast jäid parajalt paksud. Mune panin kaks sellepärast, et mingit jahu siin sees liimimas ei ole.
